12 asja, mida oma tütardele õpetan

Mulle mõnikord tundub, et ma olen jube vana, sest mulle on jäänud mulje, et “minu ajal” veel ei räägitud vanematega (minu puhul siis vanavanematega) hingeasjadest. Muidugi on võimalus, et ajas polnud asi, vaid minu perekonnas üldiselt, kes seda teab. Mitte, et mul oleks olnud kehva perekond, aga ma ei mäleta, et kunagi oleks keegi minult küsinud, et kuule, mis tundeid see sinus tekitab, et sa oma emaga ei ela? Mida sa arvad sellest, et sa eile pahandada said. Miks sa nutsid? Mida sa kardad?

Ma olen vist üles kasvanud samasuguses keskkonnas, nagu ma ise üldiselt olen. Halvad asjad unustatakse kiiresti, neist ei räägita ja olukorraga lepitakse kergesti. Ma loomulikult ei osanud lapsena puudust tunda sellistest elulistest õpetussõnadest, aga iial ei tea me ju, milline ma praegu oleksin, kui mulle neid tõdesid, mida ma praegu väärtuslikuks pean, oleks kunagi ammu õpetatud. Seega, kui ma nägin netis taolist artiklit, tunnen ma , et kindlasti on ka minul selliseid mõtteid, millega ma tahaks, et minu lapsed üles kasvaksid ja tõed, mida nad peaksid teadma pigem varem, kui hiljem.

  1. Ära karda proovida! Olen näinud paljusid lapsi (ja loomulikult veel rohkemaid täiskasvanud), kes hirmust äpardumise ees ei taha uusi asju isegi mitte alustada. See on minu arvamust mööda kohutavalt tobe, sest proovimine on ju kõige aluseks. Kuidas ma teaksin, et ma olen hea näitleja, kui ma ei tihkaks iial lavalaudadele astuda? Mismoodi avastada oma võimas lauluhääl, kui mitte kunagi suud lahti teha? On kohutavalt palju asju siin elus, mida mina olen proovinud ja läbi kukkunud, kuid samas on ka neid asju, milleta ma praegu oma elu ette ei kujutaks ja ma ei oleks see inimene, kes ma olen täna, kui ma kardaks proovida. Uute asjade proovimine on tore ja iga äpardumine ei võrdu millegi negatiivsega, vaid see on teadmine, et “neeh, see ikkagi ei olnud järelikult minu thing!”. Kallis laps, proovi!
  2. Sinu arvamus ei ole kunagi kehvem, kui teiste oma! Vahet ei ole, kas tegu on lapsega või mitte, aga mina usun siiralt, et igaühel on õigus oma arvamust avaldada ja inimene ei tohiks mitte iial arvata, et “ah, olen pigem vait, sest äkki mu arvamus on vale! Sellist asja nagu vale arvamus ei eksisteeri. On muidugi rumalaid, ebaviisakaid, mõtlematuid ja ründavaid arvamusi, mida igaüks ajaga eristama õpib, aga vale arvamus? Ei ole olemas! Eriti käib mulle vastukarva see, kui ma olen kuulnud suuri inimesi lastele ütlemas, et “mina olen täiskasvanu ja seega minu otsus!”. Aga miks? Miks arvab üks täiskasvanu, et tema otsus alati õigem on, tuginedes sellele, et ta siin ilmas kauem elanud on? Minu kogemus näitab, et lapsed on tihti kaastundlikumad, ausamad ja õiglasemad kui täiskasvanud, kes minu silmis kohe kindlasti arvamust väärivad. Seega tee oma armas suuke lahti ja anna teada, mis mõtted sul peas liiguvad!
  3. Ära lase mitte kunagi teisel endale liiga teha! Vahet pole, kas keegi teeb sulle haiget kätega või sõnadega, see ei ole kindlasti õige ja seda ei tohiks mitte mingil juhul vaikides taluda. Veel hullem on mõelda, et oled selle kuidagi ise ära teeninud. Mitte ühelgi vanemal ei ole õigust oma last lüüa ja mitte ühelgi koolikaaslasel/sõbral/tuttaval ei ole õigus teisele kehvasti öelda. Seega kohe kui tunned, et sulle on tehtud liiga, ütle seda ka sellele, kes sulle liiga teeb. Kuna elu on aga kohati päris ebaõiglane, siis ei saa ma kahjuks välistada, et seda iial ei juhtu. St. ma saan välistada, et meie peres mingisugust nüpeldamist ette ei tule, aga kahjuks on maailm suurem kui meie pere, seega kui üks minu lastest peaks iial tundma, et talle on liiga tehtud, tahan ma, et tal oleks alati oidu ja julgust tulla seda oma vanematele rääkima ja olukorda selgitama. Mille jaoks me siis olemas oleme, kui oma armsate kaitsmiseks?!
  4. See viib meid järgmise punktini: kaitse endast nõrgemaid ja neid, kes vajavad kaitset! Kõige hirmsam asi, mida inimene teha saab, on teine hätta jätta. Vahet ei ole, kas tegu on mingit sorti narrimisega, löömisega, togimisega, või üldse loomadega. Empaatia on inimloomuse oluline punkt ja seda ei tohiks teps mitte unustada. Seega ole kallis, kus viga näed laita, seal ole inimene ja mine aita!
  5. Kõik teevad vigu! Nii vanemad, sõbrad, õed, vennad – meil kõigil juhtub aeg-ajalt mõni mõtlematu moment, millal teeme vigu. Paraku on elu selline, et vigu hakkad tegema ka sina ise. Seega on mõttekas juba eos leppida sellega, et kui ükskord on emal närv must ja ta sulle käratab, et sa oma asjad kokku koristaks, siis võid üsna kindel olla, et 10-12 aasta pärast võid sina ennast avastada olukorrast, kus sa röögid oma vanematele näkku, et nad su elu ära rikuvad, kui sind peole ei lase. Vead ei tähenda, et inimesed teineteist ei armasta, see näitab lihtsalt seda, et nad on inimesed.
  6. Sa oled imeilus! Inimesed on kõik erinevate nägudega, kehadega, iseloomudega, aga sina, mu kallis laps, oled imeilus. Mis siis, et sa ei pruugi ennast alati niimoodi tunda, aga nii see on. Seega ma loodan siiralt, et mu lapsed suudavad ennast pooltki nii palju armastada, kui mina neid, sest juba sellisel juhul armastaksid nad ennast väga-väga-väga! Seega ära muretse iial millegi nii triviaalse kui oma kintsude üle, nad on kintsud, nagu ühed kintsud ikka on! Who cares?! Kõige hirmsam asi, mida ma saaksin iial kuulda oma lapsukest ütlemas, on “ma ei ole ilus/piisav”. Sa oled osake minust, ma tegin su algusest peale ise ja sa oled ilusaim asi, mida ma teinud olen! Kuidas sellest veel vähe olema peaks?!
  7. Ära lepi iial vähemaga! Üks hirmus viga, mida täiskasvanud naised tihti teevad, on leppimine. Leppimine kehvema tööga, sest “ah ma nagunii ei saa seda kohta, mis ma tahan”, leppimine nadide sõpradega, või veel hullem – leppimine niru elukaaslase/peika/abikaasaga. Ma tahan, et minu tüted tunneks elust rõõmu, oleksid tööd tehes rõõmsad ja iga päev armastatud ja jumaldatud. Kui sinu mees seda pakkuda ei suuda, siis miks jumala ees olen ma üldse lasknud oma kukulinnukesel välja kolida, et keegi teda EI väärtustaks? See on naeruväärne! Üks naine peab olema koheldud nii hästi, et isegi parema tahtmise juures ei suudaks sa endale veel paremat kohtlemist ette kujutada. Õnneks olen ma aru saanud, et naised pidid endale mehed isade järgi valima ja sellega seoses on mul süda natukene rahul küll, sest kui Kardo puust ja punaseks ette ei näita, milline on õige mees, siis kes veel?! Te olete väärt vaid parimat!
  8. Ei ole mõtet ennast teistega võrrelda! Jube raske on ennast väärtustada, kui ennast pidevalt teistega samastada. Inimesed ongi kõik erinevad ja selles see võlu peitubki! Miks me peaksimegi tahtma kõik olla sama näoga, sama kaaluga, sama sportlike võimetega, samade oskuste ja samade soengutega? Ole sina ise, see on kõige parem versioon, mis sa olla saad, see on niigi imeline, omanäoline ja võimas.
  9. Raha ei loe mitte midagi! Kallid asjad ei loe mitte midagi! Täiesti ausalt on elu mulle näidanud, et tehes seda, mida sa armastad, tuleb see raha sinuni nii ehk naa. Samas asjad, mis tunduvad tulusad, ei pruugi tihti olla südamelähedased. Seega ei maksa eesmärgiks kunagi võtta palju raha või uhked asjad. Elus on nii palju muud olulist kui materiaalne jama.
  10. Ma annan endast parima! Praegu on mul hea rääkida, sest üks mugul on alles kahene ja teine pole veel väljagi jõudnud, aga ma saan käsi südamel öelda, et olenemata nendest vigadest, mis ma olen teinud ja teen ja hakkan tegema, on minu eesmärk alati anda endast parim. Mu soov on alati südamest hea olla, sest ma ei usu karistamisesse, röökimisse, löömisesse, alandustesse. Ma tahan, et mu lastel oleks hea, ma tahan, et meil kõigil oleks hea. Ja kui sulle mõnikord tundub, et ma olen ebaõiglane ja eksin, siis see on muidugi täiesti võimalik. Aga ma andsin endast parima. Alati! Just nagu sina annad kunagi endast oma lastele parima!
  11. Ära pea ennast teistest paremaks! Ma ütlen teile kohe ära, et mitte kellelegi ei meeldi need nipsakad inimesed, kellel alati enda sõnutsi õigus on. Jah, meil igaühel on erinevad arvamused, aga sellegipoolest pole ilus teiste arvamust maha teda ja naeruvääristada, et näidata enda üleolekut.
  12. Sa ei pea ennast iial näitama “paremana kui sa oled”! Sellel on lihtne põhjus  – sa oled piisavalt hea ka selleta. Ei ole mõtet teeselda kedagi teist, et saada teiste heakskiitu või meeldimist. Kui sa pead ennast kellelegi meeldimiseks muutma, ei ole ta seda väärt. Ole sina ise!

dsc_0645-1-3876537

Mida sina arvad?

* Required fields are marked *

56 Comments
  • Kersti
    April 30, 2016

    Väga armas ja siiras lugemine 🙂
    Aitäh,et meelde tuletasid,et ma oma
    lastelegi jätkaks nende asjade
    sisestamist ja vb vahel ka iseendale 🙂

    • Mallukas
      April 30, 2016

      No seda ma mõtlengi, et kui juba lapsena neid asju selgeks ei tee, siis täiskasvanuna on see seda keerulisem 🙂

  • Älis
    April 30, 2016

    Mul pani lugemine ikka lõua värisema 🙂

    • Mallukas
      April 30, 2016

      Mul tuli ka pisar silma, aga mulle tuleb iga asja peale pisar silma 😀

  • Liis
    April 30, 2016

    Kui sa oled nõus, siis ma võtaks selle teksti siit ja teeks sellest oma lastele minivariandi. Paneks seinale, et kunagi ei ununeks,
    kuna see on tõeliselt hea ja armas tekst 🙂

    • Mallukas
      April 30, 2016

      Muidugi võta :)!

  • S
    April 30, 2016

    Nõustun siit enamusega, kuna enda
    vanematega saan küll hetkel normaalselt läbi
    ja usun, et nad soovivad mulle parimat, samas
    on meie suhe alati olnud selline veidi
    formaalne, sellest ka mõned asjad, mida ma ei
    taha, et minu lapsed tundma peaksid. 1. Ära
    kunagi pane enda last tundma, et
    ebaõnnestumise või mitte nii täiuslik olemise
    korral oled temas pettunud, selline asi viis
    minu puhul olukorrani, kus mind aastaid koolis
    iga päev kiusati ja mõnitati, aga ma ei julgenud
    vanematele rääkida, kuna ei tahtnud nende
    pettumust näha ja ennast veel sitemini tunda.
    Nüüd tundub ilmselge, et selline olukord oleks
    vajanud täiskasvanu abil lahendamist, kuna
    kui tänaval võtab keegi su koti, sodib seal
    olevad asjad täis ja viskab prügikasti, siis seda
    vaadatakse kui kuritegu, koolis suhtutakse
    sellese kui osasse elust? Uhh kommentaar
    läks pikale, igatahes tubli ema oled 🙂

    • Mallukas
      April 30, 2016

      See on väga väärt punkt! Eks see ole nii, et kõige lihtsam on selliseid punkte tuua oma elust ja kogemustest. Ka mina pigem väiksena valetasin oma emale asjade suhtes, aga ma kartsin pigem peksu, kui pettumust. Pettumuse peale oleksin ma vist vilistanud 😀 Aga kuna peksa meie majas nagunii ei anta, siis ma ei oska ka arvata seda, et Mari kunagi meid kartma peaks, et mitte tõde rääkida.

      • S
        April 30, 2016

        No peksa pole kodus kunagi saanud, aga
        mõnitamine, solvumine, pettunud olek ja
        abistavad soovitused stiilis “aga sellega
        pead sa nüüd tegelema, hakka
        tugevamaks, targemaks, ilusamaks”
        viivad sama seisuni, et negatiivne
        hoitakse endale ning murega ollakse
        parem üksi, kuna vastasel korral on
        jagatud mure asemel kaks muret.. 🙂

        • Mallukas
          April 30, 2016

          Jah, saan sinust täitsa aru. Rääkisin lihtsalt enda .. mõttest kah sekka 🙂

  • L
    April 30, 2016

    Nii ilus ja südamlik! Pisar tikkus silma 🙂

    • Mallukas
      April 30, 2016

      🙂

  • P
    April 30, 2016

    Poegadele, et mitte kunagi ei tee tüdrukutele haiget ja
    tütardele, et mitte kunagi ei lepi mehega, kes lööb ja vägivaldne
    on.
    Muidu kõik su punktid väga õiged, hea lugemine 🙂

    • Mallukas
      April 30, 2016

      Ma arvan see, et “kaitse endast nõrgemaid” võikski minna sinna kategooriasse, et sinu enda naine on ikka armastamiseks, mitte nüpeldamiseks. Ja see, et naine väärib kõige paremat meest, kes teda hästi kohtleb, selle alla kuulub minu jaoks väga loomulikult ka see, et kellelegi ei tohi haiget teha.

  • Kerttu
    April 30, 2016

    Minul on lisaks paljudele siit üks punkt veel,
    mille vastu tihti just väikelaste puhul minu
    arust eksitakse.
    SA EI PEA KÕIKE JAGAMA!

    Kui lapsele nt tuleb külaline siis on tal lubatud
    mõned mänguasjad ära panna meie tuppa kapi
    otsa, need mida ta ei taha teistega jagada.
    Need on seal ja neist ei räägi külalisele.
    Mänguväljakul liivakasti mänguasjadest valib
    ta üks-kaks asja oma asjade seast mida ta ei
    pea teistega jagama jne.

    Me täiskasvanutena ei jaga oma sõpradega,
    töökaaaslastega, sugulastega kõiki oma asju ja
    see on normaalne. Miks peaks siis üks laps
    kõike jagama mida heas usus, kadetsemise
    hirmus lastele peale surutakse.

    • Mallukas
      April 30, 2016

      No see oleneb juba konkreetselt inimesest. Mina näiteks olen selline inimene, et kui keegi tahab või vajab, võin mina kõike jagada ja ma ei kujuta ette, et ma õpetaks oma lapsele, et enne kui külalised tulevad, siis peida parem kraam ära. Ma ei karda, et mu laps muidu kade on, vaid minu meelest on inimlik ja tore jagada seda, mis sul on 🙂

      • Kerttu
        April 30, 2016

        Sul ei ole mitte ühtegi asja mis sul on
        selline eraasi mida külalist sa kasutamas
        näha ei tahaks?

        • Mallukas
          April 30, 2016

          Reaalselt ma mõtlesin selle peale pikalt ja no tõesti ei ole 😀 Heale sõbrannale annaksin jalast trussikud ka ära, kui vajadus oleks ja no… mul pole lihtsalt midagi sellist, mida ma EI TAHA jagada. Ma isegi ei suuda mõelda, et mis säärased asjad muidu inimestel üldse oleks? Äkki nimetad mõne 😀

      • Kerttu
        April 30, 2016

        Ja ma ei tee tõesti nii, et oh külalised
        tulevad peidame parema kraami ära vaid
        kui nt on väikeste legodega pooleli mingi
        mäng või nt käekoti täis mingi tähtsa
        mängu asju või suvaliste sirgeldustega
        paberid mis on “tähtsad dokumendid”.

        Enda jaoks olen võrdaustanud selle nt
        oma öökapi sahtli sisuga või päevikuga.

        • Mallukas
          April 30, 2016

          No vaata, ilmselgelt on meil erinevas vanuses lapsed ja ma ei ole kunagi pidanud oma lapse poolt asjast kuulma, et kas ta tahab, et teised tema asju võtaks või mitte. Siiani on tal täitsa suva, kui teised tema asju võtavad. Lisaks ei ole tal kunagi olnud legodega pooleli midagi ega ka “tähtsaid dokumente” sest ta on veel liiga väike. Seega ma ei oska öelda, mis ma siis teeksin, kui tal selline aeg ja mõtted tulevad. Minu loogika oleks see, et legod on legod – neid saab alati lahti võtta ja kokku panna, mis vahet seal on? Ja tähtsaid dokumente on alati tore uuesti teha jne.

          Minu päevik…noh, seda sa loed praegu internetist ja minul öökappi pole. Kui sa selle all mõtled mingit..oma vibraatorit, siis kui mul hea sõbranna ikka ütleks, et tal seda VÄGA vaja on, siis jumala haud, kes olen mina, et küsida miks 😀

          • Kerttu
            April 30, 2016

            Jah, mu tütar on viiene. Kui ta on
            näinud vaeva ja ehitanud endale
            legodest midagi erilist siis mul
            tõesti pole südant talle öelda, et
            nöüd lõhume ära ja ehitad pärast
            uuesti. Või lasta “tähtsad
            dokumendid” täis sodida vms, et
            teed uued.
            Need on talle olulised ja erilised
            ja ta võib hoida mõne asja ainult
            endale.
            Võib ju juhtuda, et sinu tütred
            hindavad oma privaatsust ja asju
            teisiti kui sina.
            Kui juba seal 10-11 aastane nt
            peab päevikut siis me ju ei eelda,
            et see seisab raamaturiiulis ja
            igaüks võib seda sirvida?

          • Mallukas
            April 30, 2016

            Nagu öeldud, ma ei oska praegu ennast panna olukorda, kus ma olnud ei ole ja nagu esimeses kommentaaris sulle vastasin – inimesed on erinevad. Minu jaoks ei olnud isegi lapsena mingisugused suvalised legoehitised kuidagi “erilised”. Neid said ehitatud, sest tore oli ja ära lõhutud, et saaks uuesti ehitada. Aga ma ei tea ju öelda, milline saab minu laps olema, milline on ta iseloom ja tema vaade asjadele kui sellisele. Seega võib täitsa vabalt olla, et minu tütardel ongi erinev vaade privaatsusest ja asjadest. Eks mul tuleb siis kuidagi sellega hakkama saada 🙂

            Ja no 10 aastase salapäevik ja pooleli jäänud legomaja on ikka kaks erinevat asja.

          • Kerttu
            April 30, 2016

            Minu jaoks on 10a salapäevik ja
            5a legoehitis samal pulgal.
            Miski on lapse jaoks oluline. Ja
            eriline, ta tahab, et see olejs
            puutumatu ja ainult temale, kes
            olen mina, et seda tühiseks või
            väärtusetuks pidada?

          • Mallukas
            April 30, 2016

            No siis jäägu sulle sinu arvamus ja mulle minu oma 🙂

          • grete
            April 30, 2016

            mul oli raskelt hea meel, kui sõbranna ühe korra oma mingi legovärgi meile unustas ööseks. mul endal lego ei
            olnud, tal oli ja võttis iga päev meile kaasa. aga ma ei kujutaks ette ka, et ma teaks, et tal on lego, aga mul sellega
            mängida poleks lasknud. eriline bastard oleks ta siis olnud ju. ma küll jagasin temaga kõike. wtf. kuidas saaks nii
            kade olla, tsiisas. ja nüüd keegi õpetab oma last kade olema? what???

          • annukas
            April 30, 2016

            Mina saan väga hästi aru, mida Kerttu silmas peab. Näen lasteaias iga päev, kui siiralt õnnetud lapsed on,
            kui nad on hinge ja hoolega pikka aega legeoautot või ülesõitude ja jaamadega raudteed ehitanud ja siis
            otsustab teine laps tulla ja lihtsalt sellele jalaga panna. Isegi 6aastasel on pisarad silmas, sest nende jaoks
            on see tõesti väga oluline ja mina pean oluliseks seda hinnata. Kui laps joonistab pool tundi salajast
            aardekaarti ja siis teine tegelane selle pooleks rebib, siis ei saa öelda, et ah see oligi mingi suvaline
            kritseldus, tee uus. Tema jaoks ju ei ole.
            See on täiesti teine asi, kui laps oma sõbral temaga koos ehitada lubab.

          • grete
            April 30, 2016

            annukas, üks asi on jalaga panemine ja teine asi on lapsele kadeduse õpetamine. need on täiesti eriasjad ju.
            Loomulikult peab õpetama teiste asju austama, aga mitte kade olemist.

          • Kerttu
            April 30, 2016

            Ma ei õpetagi kade olemist.
            Õpetan seda, eet on okei teatud
            asjad endale hoida. Kõike ei pea
            kõigiga jagama.
            Me ei lao magamistuppa kapi
            otsa igakord kui külalised
            tulevad kõiki mänguasju ja
            legosid.
            Üksikud ja erilised asjad mis on
            lapsele olulised sel hetkel, mida
            ta ei taha, et lõhutaks või
            segamini aetaks.
            Asja eest, teist taga kadetseda
            ma loomulikult ei luba ja viiene
            saab sellest vahest väga hästi
            juba aru.

  • Maris
    April 30, 2016

    Tahaksin kuuendale punktile kommentaariks
    lisada, selleks et su lapsed ennast ilusaks
    peaksid, pead sa ka ennast ilusaks pidama. Kui
    laps kuuleb (või loeb), et nende oma ema, keda
    ta peab kõige täiuslikumaks inimeseks
    maailmas, ei meeldi endale, siis hakkab ta ka
    ennast vaatama teistmoodi.
    Vähemalt ise küll mäletan, kuidas ema on
    terve elu igasugueid dieete üritanud ja
    rääkinud, et no kui nüüd mõne kilo alla saaks,
    siis oleks super. Mäletan ka ise ennast juba
    pisikesena peegli ees vaatamas, et issand
    peaks ka dieedile minema. No loll mõte mingi
    7-aastase peas ju. 😀

    • Mallukas
      April 30, 2016

      sul on tuline õigus! Igasugused dieedimõtted ja kaalujutud tuleks siiski laste eest enda teada jätta. Või no näiteks selles võtmes on see minu meelest tervitatav, et ala emme tahab tervislikum olla ja käib jooksmas, sööb rohkem tervislikult jne.

  • Lilli
    April 30, 2016

    See on sul väga hea jutt ja on täpselt need mõtted, mida mina mõtlen ja kavatsen enda lapsele õpetada. Sest üles kasvades ei
    mäleta ka mina ühtki sellist õpetust, mis sisestaksid sulle olema parim sina. Pigem, ahh, ära hakka sina sellega jamama, ahh mis
    sa hakkad seda ja niikuinii seda ja teist ei saa ja. Ma olen isegi küsinud, et miks te nii olete lapsena õpetanud – aga me ju ei
    tahtnud, et pettuksid. Või siis, kui suureks saad, küll sa siis saad, mida sa tahad, sina,laps, ära mõtle nendele asjadele – kuidas
    seda saada, mis on selleks oluline, mitte karta proovimisi, pettumisi, veel proovimisi, süvenemist, kes sa tegelikult oled, milles
    sa hea oled, millega võid kokku puutuda – et see kõik on elu osa, sellest ei räägita. Pigem, ära proovi ja ära hakka jamama, siis on
    rahulik. Ja kui oled siis ühel päeval suureks saanud, oledki veidi kaotsis ja pettunud, et mulle varem neid asju ei õpetatud ja
    tunned, et hakkad justkui kuskilt peale ja end otsima, mingite asjadega leppima ja sisemiselt sõdima – etapp, mis oleks võinud
    juba varem pihta hakata. Nii, et mul on hea lugeda, et täpselt neid asju, mida pean oluliseks, muide, kõik punktid kümnesse
    minu puhul, sisestatakse ka tutikatele kasvavatele inimestele, nagu mina seda teha kavatsen. Seega, tulevikugäng tuleb mõnus,
    enesekindel, kuid mitte enesekeskne – ehk veidi leplikum, edasipüüdlikum ja õnnelikum rahvas.

    • Mallukas
      April 30, 2016

      Just! Ka mina olen elus nii palju kuulnud, et “ah, SEDA sa nagunii ei oska, SEDA sa nagunii ei saa!”. Ma isegi lapsena ei saanud aru, et miks üldse niimoodi arvata enne proovimist.

      Uus põlvkond tuleb tuus jah!

  • Marita
    April 30, 2016

    Nii ilusasti kirjutatud, et pisar
    tuli silma lausa. Eriti kuna endal
    kodus ka kolmene päiksekiirest
    tütreke kasvamas ja see pani kohe
    mõtlema ise sama asja peale, et mida
    ma tahaksin oma lapsele edasi anda 🙂
    Lisaks oli see hea meeldetuletus ka
    iseendale mõnes punktis. Aitähhh nii
    ilusa kirjakese eest 🙂

    • Mallukas
      April 30, 2016

      Ole sa aga lahke ja väga hea, kui midagi meelde tuletada sain 🙂

  • Maria
    April 30, 2016

    Mina kindlasti õpetan enda lastele, et õpi, võta riske ja
    unista suurelt!
    Mul on küll super ema, aga kahjuks tema alati ütles, et saa
    see kool kuidagigiii läbi, vali mingi suvaline eriala, peaasi,
    et mingigi hariduse saad, siis saad vähemalt kuhugile tööle.
    Nii ma siis saingi pöhikooli läbi, valisin suvalise eriala, mis
    mulle üldse ei sobinud..peale seda siis tegin n.ö lihttööd,
    sest kuhu ma ikka sellise haridusega saan. Ülikoolist ei
    rääkinud mu ema kunagi, ei osanud isegi sellest unistada,
    sest pidasin ennast selle jaoks liiga rumalaks 🙂 Arvasingi,
    et ma pole paremat väärt, töötan elu lõpuni poemüüjana:)
    Aga siis kohtasin enda praegust meest, kes uskus minusse..
    Võtsin riski ja avasin päris enda väikse äri (muidugi ema oli
    jälle see, kes hoidis peast kinni ja ütles, et käi korralikult
    tööl ja ära tegele “lollustega”, pärast veel mingid jamad
    kaelas jne), aga vot kõik läks hästi, sain palju kogemusi ja
    aitasin ka mehel oma firma teha. Hetkel läheb meil kõik
    hästi.. Poleks me riskinud ja unistanud koos suurelt, siis
    poleks midagi juhtunud…ja me poleks midagi saavutanud.

    • Mallukas
      April 30, 2016

      Jah, eks vanemad on teisest ajast, toona minu meelest ei riskitudki. Kõik käis nööri mööda ja nii, nagu öeldi, mitte nagu taheti. Kindlasti tahavad meie vanemad meile parimat, nagu meie oma lastele, aga oma sõnu tuleb enne natukene vaagida, kui need mõtlemata välja plärtsatada.

  • Janne
    April 30, 2016

    Minu jaoks on natuke palju “Minatamist”, muidugi tuleb ennast hästi palju armastada ja hoida, aga mina tahan kindlasti, et
    minu lapsed armastaksid loodust ja oskaksid loodust ja loomi hoida. Ei pea silmas koduloomi, keda enamus inimesi nagunii
    hoiavad, vaid laiemas pildis, näiteks tahan, et nad teaksid, mis võib juhtuda, kui nad loobivad prügi metsa alla ja kuidas see
    mõjutab kaugelt ka meie elu. Kindlasti on veel palju asju, aga see oli esimene, mis kohe meelde tuli.
    Väga tore postitus, ei solva kedagi ja lapsevanemad saavad omi mõtteid jagada ja võibolla ka midagi teistelt õppida. 🙂

    • Mallukas
      April 30, 2016

      No ei tasu arvata, et need 12 punkti on nüüd AINUKESED, mida ma õpetada kavatsen ja proovin. Ma lihtsalt olen viimasel ajal nii palju kohanud inimesi, kelle minapilt on nii vale, mille tulemusel lastakse käituda endaga halvasti, lastakse pähe istuda, lastakse lüüa jne. Seetõttu ka täna need punktid mul esimesena pähe tulid. Loomulikult on looduse ja kõige elava hoidmine väga tähtis 🙂

      • Janne
        April 30, 2016

        Selles on Sul küll õigus ja kahjuks on Eesti keskmine inimene ka selline, kes laseb ennast teiste arvamusest väga palju
        mõjutada, selleks peakski olema minapilt selgelt paigas ja mitte-mõjutatav. Mulle meeldis eriti see jagamise osa, kuna
        kunagi ei tea, mil ise midagi vajad ja siis on hea teada, et on olemas inimesi, kes on nõus ka oma alukaid jagama ja pole
        piinlik abi küsida ?

  • L.
    April 30, 2016

    Minule läks ka hinge! Eriti vaadates oma väikest neiut
    ja mõeldes, mis teda elus kõik ees ootab.

    • Mallukas
      April 30, 2016

      Seda on jah jube hämmastav mõelda, et meie väiksed nunnukesed on ühel päeval täitsa iseseisvad inimesed, kes teevad oma otsuseid ja elavad oma elu – just meie eeskujude ja õpetuste järgi. Hirmutav!

  • piret
    April 30, 2016

    Keegi kunagi kirjutas ” sinuga käitutakse just nui,nagu
    sa ise lubad käituda ”
    Kui palju tõde siin on ja kui palju ma kahjuks näen
    enda ümber,et eriti naised lubavad endaga halvasti
    käituda. Sul on kohe väga head punktid välja toodud.
    Mul on 19-aastane tütar. Püüan ka kõigest väest neid
    tarkusi edasi anda. Osalt õnnestub,kuid kahjuks oi kui
    palju ikka ühiskond/keskkond viska viskab kaikaid
    vahele.

  • ritsik
    April 30, 2016

    Kõik kena ja õige, aga kahjuks ei ole lastega nii, et teed sahtli
    lahti, paned sinna nimekirja oma väärtushinnangutega sisse,
    lükkad sahtli kinni ja lapsel programm käivitub ?.
    Kool ja sõbrad võivad paljugi muuta. Nt võib küll lapse
    enesehinnangut aidata kenasti üles ehitada, aga kui su
    lemmikpoiss ütleb, et oled kole, saab haiget ikka. Või nt ma
    olen oma lastele tuhat raamatut ette lugenud, aga praegu
    armastab raamatuid ikkagi vaid üks kolmest.
    Aga muidu jah, head põhimõtted.

    • Triin
      May 1, 2016

      Väga hästi öeldud, Ritsik 🙂

  • Sirts
    April 30, 2016

    Nii nii armas,et pisar lausa silmas… niiiiiväga tahaksin
    juba oma tütrekest:) Loodan,et ühel kaunil päeval see
    maailma parim asi ka minuga juhtub!

  • K.
    April 30, 2016

    Niii ilus lugemine, olen sinu iga punktiga täiesti nõus 🙂 Enda tütreid olen üritanud ka selliste punktide alusel kasvatada 🙂
    Ise lisaks veel, et kui sa eksid või kellelegi liiga teed, siis julge seda tunnistada ja andestust paluda 🙂

  • Banaan
    April 30, 2016

    Kuidas see õpetamine toimub. Kõige olulisem lapsele on eeskuju, kui sa seletad, et teisi pole ilus mõnitada, kiusata, kõigi
    arvamus on ok, ära halvusta jne, ja siis ta võtab kunagi kätte sinu kirjutatud blogitekstid, siis lähevad teod ja õpetussõnad
    omavahel vastuollu. Mina arvan, et kui sa ise hoiad neist väärtustest kinni, mis üles lugesid, siis laps automaatselt võtab sellest
    eeskuju ja see on justkui loomulik tema jaoks, aga kui spetsiaalselt õpetada midagi, siis on see pealiskaudne ja ei pea vett. Laps
    õpib eeskujust mitte sõnade järgi, mingi aeg ta võib käituda su sõnade järgi, aga kui sa ise oled kahepalgeline mõnes asjas (nt
    toas ei söö reegel temale, aga ta tabab sind ennast toas söömas), siis see ei too tulemust. pane kirja ka strateegia, kuidas see
    õpetamine täpselt käib.

    • Mallukas
      April 30, 2016

      Ja sa päriselt arvad, et mu lapsed ei saa aru, et inimesed teevadki vigu, arenevad ja kasvavad? Minu blogi on nagu ta on. Samamoodi nagu ma ei pea enam oma tõdedeks asju, mida ma pidasin näiteks aastal 2005, siis ei pea ma eluaeg nüüd vait olema, sest “ise olen ka kunagi valesti käinudki”.

      Minu strateegia on olla selline nagu ma olen. Ise oled ka lapsevanem, kuidas sa oma lapsi õpetad? Kas sa näiteks õpetad, et tuleb olla sõbralik ja salliv? Aga kui ta tuleb loeb kommmentaare, mida sa läbi aja mulle pannud oled, mis see talle ütleb? 😀

      • Banaan
        April 30, 2016

        Mina olen pannud ausaid kommentaare ja oma arvamust mõnest teemast. Mitte grammigi kiusu või halvustamist. Täiesti
        objektiivne suhtumine sinusse, vahel nõustun vahel mitte. Pole ma sind kuidagi ilmaasjata sarjanud. Lihtsalt ütlen, et sõnad
        sõnadeks, anda tuleb isiklikku eeskuju, ja kui sa oledki nii nagu sa oled, siis see peegeldubki sinu lastes, nii nagu ikka
        öeldakse, laps on kodu peegel. kui sa ennast analüüsid, kas sa oled selline nagu need punktid, mida välja tõid. Võimalik et
        oledki, mina ju tunnen sind läbi blogi ja vahel need punktid sinu tekstides ja mõtetetes ei peegeldu. Võimalik, et see on
        taotluslik. Ja ma ei vaidle sellega, et inimesed muutuvad- loomulikult, ja vigu võib teha- loomulikult.

        • Mallukas
          April 30, 2016

          Samamoodi nagu sina tunned mind blogi vahendusel, siis tunnen mina sind vaid kommentaaride vahendusel ja kuigi jah, sa pole mind iial sõimanud/sarjanud, siis natukene haiget oled sa ikka mõnikord teinud 🙂

          • Banaan
            April 30, 2016

            Vabandan, tegelikult olen ma pärast mõne asja kirjutamist ka ise kahetsenud, et pole ju minu asi ja inimesel niigi
            halb ja kõik ju elavad oma parima äranägemise järgi. tõesti ma nagu naiivselt vahel mõtlen, et äkki on abi mõnest
            asjast. Samas ma saan aru koguaeg miskit vana ninapeale visata pole õige ja katsun ka ise ennast parandada
            selles osas. Ja tekst oli ilusti sõnastatud, ka mina püüan oma lastele nendes asjades eeskujuks olla. Õnneks on sul
            palju kiitjaid ja järgijaid, kes aitavad mõnest sellisest karmimast või jäigemast kommentaarist üle saada. Vahel on
            minu öeldud asi sulle ka mu enda kohta käinud.

          • Mallukas
            April 30, 2016

            No ega ma mingisugust viha ei pea, olen ju ise samamoodi avastanud teinekord, et kui miski kellegi juures närvi ajab, siis see tegelikult käib mu enda kohta, nii et rahu on maa peal! Ma olen kindel, et me mõlemad anname parima oma laste kasvatamises ja no see ongi ju ainult oluline 🙂

  • E.V
    April 30, 2016

    Mina lisaks veel et ära tee teistele seda mida sa ei taha
    et sulle tehakse ning ole aus.
    Oma pojale olen seda korduvalt rääkinud kui on mingi
    pisivalega hakkama saanud.Olen öelnud et kui sa
    mulle valetad siis ei usalda ma ju sind ja ei saa sind
    aidata kui on mingid probleemid.

  • Kelly
    April 30, 2016

    ERITI hea lugemine täna, sest need punktid on hea meeldetuletus näiteks mulle endalegi… nooo näiteks see 8 punkt – niii õige!
    Salvestan selle postituse endale arvutisse eraldi ära kohe!
    Ja Su postitustest võib tõesti vahel jõhkra enesekindluse laksu saada… ja see teeb ainult head, kui see enesekindlus suht olematu
    on 🙂 Aitähaitäh! 🙂

  • M
    May 1, 2016

    Mina arvan ja ütlen omast kogemusest et
    lapsed õpivad neid punkte vaid nii kui
    vanemad nui käituvad.kõik kellel on suuremad
    lapsed teavad et raiu sa lapsele mingit teatud
    eluviisi palju sa tahad aga kui ikka ise sellist
    suhtumist /käitumist kodus vanemate pealt ei
    näe siis on raske seda harjumuseks endalgi
    jätta.väikeste lastegagi ju käitutakse nii et
    näidatakse midagi ette ja siis tehakse
    järgi.tihtipeale peab ette näitama rohkem kui
    üks kord 😛 Ma tõsiselt usun et kui sa kõikide
    neid punktide järgi ise elad siis sa ei pea oma
    pead vaevama sellega,nad kindlasti panevad
    need käitumisviisid kõrva taha. Laste
    vanemad kellega lapsel lähedane kontakt on
    on nende iidolid ja eeskujud ja neilt õpitakse
    kõike ,nii head kui halba.

  • Tyy
    May 3, 2016

    Minu unistus oli soe ja südamlik pere ja suhted – ikka see millest ise puudust tundsin.
    Teismelisena nutsin, kurvastasin sellepärast palju- sõnastada ei osanud.
    Kaekümnendate alul mõistsin et pean ise looma selle pere ja suhtumised ja traditsioonid. Hakkasin taipama kuidas ema on
    pideva võrdluse ja halvustava suhtumisega hävitanud terve elu mu eneseusku , tegutsemistahet jne. Taipasin kust pärinevad
    mu osad eelarvamused . Tegelesin uue mina ülesehtamisega.
    Kolmekümnendatel tahtsin ka oma emaga paremini läbi saada- mida rohkem tahtsin , seda hullemaks läks. Samal ajal tundsin
    uhkust ja rõõmu omast perest ja traditsioonidest ja headest suhetest, lähedusest. Mõtlesin miks mu oma ema enesele seda
    keelab või täpsem olla , siis rikub. Ei tea tänini.
    Neljakümnendatel saavutasin sisemise rahu ja enesekindluse oma tegemistes ja oskuse nautida hetke. Tundsin rahulolu
    väikestest saavutustest. Mu motoks sai – et SUURT saavutada tuleb teha igapäev väikesi samme.
    Nüüd käin viiekümnendaid, selle sisu alles avastan. Hetkel tunnen suurt rõõmu, et mu lapsed on tublid, hakkajad, eluterved ja
    neil on usku endasse.