12 asja, mida oma tütardele õpetan
Mulle mõnikord tundub, et ma olen jube vana, sest mulle on jäänud mulje, et “minu ajal” veel ei räägitud vanematega (minu puhul siis vanavanematega) hingeasjadest. Muidugi on võimalus, et ajas polnud asi, vaid minu perekonnas üldiselt, kes seda teab. Mitte, et mul oleks olnud kehva perekond, aga ma ei mäleta, et kunagi oleks keegi minult küsinud, et kuule, mis tundeid see sinus tekitab, et sa oma emaga ei ela? Mida sa arvad sellest, et sa eile pahandada said. Miks sa nutsid? Mida sa kardad?
Ma olen vist üles kasvanud samasuguses keskkonnas, nagu ma ise üldiselt olen. Halvad asjad unustatakse kiiresti, neist ei räägita ja olukorraga lepitakse kergesti. Ma loomulikult ei osanud lapsena puudust tunda sellistest elulistest õpetussõnadest, aga iial ei tea me ju, milline ma praegu oleksin, kui mulle neid tõdesid, mida ma praegu väärtuslikuks pean, oleks kunagi ammu õpetatud. Seega, kui ma nägin netis taolist artiklit, tunnen ma , et kindlasti on ka minul selliseid mõtteid, millega ma tahaks, et minu lapsed üles kasvaksid ja tõed, mida nad peaksid teadma pigem varem, kui hiljem.
- Ära karda proovida! Olen näinud paljusid lapsi (ja loomulikult veel rohkemaid täiskasvanud), kes hirmust äpardumise ees ei taha uusi asju isegi mitte alustada. See on minu arvamust mööda kohutavalt tobe, sest proovimine on ju kõige aluseks. Kuidas ma teaksin, et ma olen hea näitleja, kui ma ei tihkaks iial lavalaudadele astuda? Mismoodi avastada oma võimas lauluhääl, kui mitte kunagi suud lahti teha? On kohutavalt palju asju siin elus, mida mina olen proovinud ja läbi kukkunud, kuid samas on ka neid asju, milleta ma praegu oma elu ette ei kujutaks ja ma ei oleks see inimene, kes ma olen täna, kui ma kardaks proovida. Uute asjade proovimine on tore ja iga äpardumine ei võrdu millegi negatiivsega, vaid see on teadmine, et “neeh, see ikkagi ei olnud järelikult minu thing!”. Kallis laps, proovi!
- Sinu arvamus ei ole kunagi kehvem, kui teiste oma! Vahet ei ole, kas tegu on lapsega või mitte, aga mina usun siiralt, et igaühel on õigus oma arvamust avaldada ja inimene ei tohiks mitte iial arvata, et “ah, olen pigem vait, sest äkki mu arvamus on vale! Sellist asja nagu vale arvamus ei eksisteeri. On muidugi rumalaid, ebaviisakaid, mõtlematuid ja ründavaid arvamusi, mida igaüks ajaga eristama õpib, aga vale arvamus? Ei ole olemas! Eriti käib mulle vastukarva see, kui ma olen kuulnud suuri inimesi lastele ütlemas, et “mina olen täiskasvanu ja seega minu otsus!”. Aga miks? Miks arvab üks täiskasvanu, et tema otsus alati õigem on, tuginedes sellele, et ta siin ilmas kauem elanud on? Minu kogemus näitab, et lapsed on tihti kaastundlikumad, ausamad ja õiglasemad kui täiskasvanud, kes minu silmis kohe kindlasti arvamust väärivad. Seega tee oma armas suuke lahti ja anna teada, mis mõtted sul peas liiguvad!
- Ära lase mitte kunagi teisel endale liiga teha! Vahet pole, kas keegi teeb sulle haiget kätega või sõnadega, see ei ole kindlasti õige ja seda ei tohiks mitte mingil juhul vaikides taluda. Veel hullem on mõelda, et oled selle kuidagi ise ära teeninud. Mitte ühelgi vanemal ei ole õigust oma last lüüa ja mitte ühelgi koolikaaslasel/sõbral/tuttaval ei ole õigus teisele kehvasti öelda. Seega kohe kui tunned, et sulle on tehtud liiga, ütle seda ka sellele, kes sulle liiga teeb. Kuna elu on aga kohati päris ebaõiglane, siis ei saa ma kahjuks välistada, et seda iial ei juhtu. St. ma saan välistada, et meie peres mingisugust nüpeldamist ette ei tule, aga kahjuks on maailm suurem kui meie pere, seega kui üks minu lastest peaks iial tundma, et talle on liiga tehtud, tahan ma, et tal oleks alati oidu ja julgust tulla seda oma vanematele rääkima ja olukorda selgitama. Mille jaoks me siis olemas oleme, kui oma armsate kaitsmiseks?!
- See viib meid järgmise punktini: kaitse endast nõrgemaid ja neid, kes vajavad kaitset! Kõige hirmsam asi, mida inimene teha saab, on teine hätta jätta. Vahet ei ole, kas tegu on mingit sorti narrimisega, löömisega, togimisega, või üldse loomadega. Empaatia on inimloomuse oluline punkt ja seda ei tohiks teps mitte unustada. Seega ole kallis, kus viga näed laita, seal ole inimene ja mine aita!
- Kõik teevad vigu! Nii vanemad, sõbrad, õed, vennad – meil kõigil juhtub aeg-ajalt mõni mõtlematu moment, millal teeme vigu. Paraku on elu selline, et vigu hakkad tegema ka sina ise. Seega on mõttekas juba eos leppida sellega, et kui ükskord on emal närv must ja ta sulle käratab, et sa oma asjad kokku koristaks, siis võid üsna kindel olla, et 10-12 aasta pärast võid sina ennast avastada olukorrast, kus sa röögid oma vanematele näkku, et nad su elu ära rikuvad, kui sind peole ei lase. Vead ei tähenda, et inimesed teineteist ei armasta, see näitab lihtsalt seda, et nad on inimesed.
- Sa oled imeilus! Inimesed on kõik erinevate nägudega, kehadega, iseloomudega, aga sina, mu kallis laps, oled imeilus. Mis siis, et sa ei pruugi ennast alati niimoodi tunda, aga nii see on. Seega ma loodan siiralt, et mu lapsed suudavad ennast pooltki nii palju armastada, kui mina neid, sest juba sellisel juhul armastaksid nad ennast väga-väga-väga! Seega ära muretse iial millegi nii triviaalse kui oma kintsude üle, nad on kintsud, nagu ühed kintsud ikka on! Who cares?! Kõige hirmsam asi, mida ma saaksin iial kuulda oma lapsukest ütlemas, on “ma ei ole ilus/piisav”. Sa oled osake minust, ma tegin su algusest peale ise ja sa oled ilusaim asi, mida ma teinud olen! Kuidas sellest veel vähe olema peaks?!
- Ära lepi iial vähemaga! Üks hirmus viga, mida täiskasvanud naised tihti teevad, on leppimine. Leppimine kehvema tööga, sest “ah ma nagunii ei saa seda kohta, mis ma tahan”, leppimine nadide sõpradega, või veel hullem – leppimine niru elukaaslase/peika/abikaasaga. Ma tahan, et minu tüted tunneks elust rõõmu, oleksid tööd tehes rõõmsad ja iga päev armastatud ja jumaldatud. Kui sinu mees seda pakkuda ei suuda, siis miks jumala ees olen ma üldse lasknud oma kukulinnukesel välja kolida, et keegi teda EI väärtustaks? See on naeruväärne! Üks naine peab olema koheldud nii hästi, et isegi parema tahtmise juures ei suudaks sa endale veel paremat kohtlemist ette kujutada. Õnneks olen ma aru saanud, et naised pidid endale mehed isade järgi valima ja sellega seoses on mul süda natukene rahul küll, sest kui Kardo puust ja punaseks ette ei näita, milline on õige mees, siis kes veel?! Te olete väärt vaid parimat!
- Ei ole mõtet ennast teistega võrrelda! Jube raske on ennast väärtustada, kui ennast pidevalt teistega samastada. Inimesed ongi kõik erinevad ja selles see võlu peitubki! Miks me peaksimegi tahtma kõik olla sama näoga, sama kaaluga, sama sportlike võimetega, samade oskuste ja samade soengutega? Ole sina ise, see on kõige parem versioon, mis sa olla saad, see on niigi imeline, omanäoline ja võimas.
- Raha ei loe mitte midagi! Kallid asjad ei loe mitte midagi! Täiesti ausalt on elu mulle näidanud, et tehes seda, mida sa armastad, tuleb see raha sinuni nii ehk naa. Samas asjad, mis tunduvad tulusad, ei pruugi tihti olla südamelähedased. Seega ei maksa eesmärgiks kunagi võtta palju raha või uhked asjad. Elus on nii palju muud olulist kui materiaalne jama.
- Ma annan endast parima! Praegu on mul hea rääkida, sest üks mugul on alles kahene ja teine pole veel väljagi jõudnud, aga ma saan käsi südamel öelda, et olenemata nendest vigadest, mis ma olen teinud ja teen ja hakkan tegema, on minu eesmärk alati anda endast parim. Mu soov on alati südamest hea olla, sest ma ei usu karistamisesse, röökimisse, löömisesse, alandustesse. Ma tahan, et mu lastel oleks hea, ma tahan, et meil kõigil oleks hea. Ja kui sulle mõnikord tundub, et ma olen ebaõiglane ja eksin, siis see on muidugi täiesti võimalik. Aga ma andsin endast parima. Alati! Just nagu sina annad kunagi endast oma lastele parima!
- Ära pea ennast teistest paremaks! Ma ütlen teile kohe ära, et mitte kellelegi ei meeldi need nipsakad inimesed, kellel alati enda sõnutsi õigus on. Jah, meil igaühel on erinevad arvamused, aga sellegipoolest pole ilus teiste arvamust maha teda ja naeruvääristada, et näidata enda üleolekut.
- Sa ei pea ennast iial näitama “paremana kui sa oled”! Sellel on lihtne põhjus – sa oled piisavalt hea ka selleta. Ei ole mõtet teeselda kedagi teist, et saada teiste heakskiitu või meeldimist. Kui sa pead ennast kellelegi meeldimiseks muutma, ei ole ta seda väärt. Ole sina ise!
Kersti
April 30, 2016Väga armas ja siiras lugemine 🙂
Aitäh,et meelde tuletasid,et ma oma
lastelegi jätkaks nende asjade
sisestamist ja vb vahel ka iseendale 🙂
Mallukas
April 30, 2016No seda ma mõtlengi, et kui juba lapsena neid asju selgeks ei tee, siis täiskasvanuna on see seda keerulisem 🙂
Älis
April 30, 2016Mul pani lugemine ikka lõua värisema 🙂
Mallukas
April 30, 2016Mul tuli ka pisar silma, aga mulle tuleb iga asja peale pisar silma 😀
Liis
April 30, 2016Kui sa oled nõus, siis ma võtaks selle teksti siit ja teeks sellest oma lastele minivariandi. Paneks seinale, et kunagi ei ununeks,
kuna see on tõeliselt hea ja armas tekst 🙂
Mallukas
April 30, 2016Muidugi võta :)!
S
April 30, 2016Nõustun siit enamusega, kuna enda
vanematega saan küll hetkel normaalselt läbi
ja usun, et nad soovivad mulle parimat, samas
on meie suhe alati olnud selline veidi
formaalne, sellest ka mõned asjad, mida ma ei
taha, et minu lapsed tundma peaksid. 1. Ära
kunagi pane enda last tundma, et
ebaõnnestumise või mitte nii täiuslik olemise
korral oled temas pettunud, selline asi viis
minu puhul olukorrani, kus mind aastaid koolis
iga päev kiusati ja mõnitati, aga ma ei julgenud
vanematele rääkida, kuna ei tahtnud nende
pettumust näha ja ennast veel sitemini tunda.
Nüüd tundub ilmselge, et selline olukord oleks
vajanud täiskasvanu abil lahendamist, kuna
kui tänaval võtab keegi su koti, sodib seal
olevad asjad täis ja viskab prügikasti, siis seda
vaadatakse kui kuritegu, koolis suhtutakse
sellese kui osasse elust? Uhh kommentaar
läks pikale, igatahes tubli ema oled 🙂
Mallukas
April 30, 2016See on väga väärt punkt! Eks see ole nii, et kõige lihtsam on selliseid punkte tuua oma elust ja kogemustest. Ka mina pigem väiksena valetasin oma emale asjade suhtes, aga ma kartsin pigem peksu, kui pettumust. Pettumuse peale oleksin ma vist vilistanud 😀 Aga kuna peksa meie majas nagunii ei anta, siis ma ei oska ka arvata seda, et Mari kunagi meid kartma peaks, et mitte tõde rääkida.
S
April 30, 2016No peksa pole kodus kunagi saanud, aga
mõnitamine, solvumine, pettunud olek ja
abistavad soovitused stiilis “aga sellega
pead sa nüüd tegelema, hakka
tugevamaks, targemaks, ilusamaks”
viivad sama seisuni, et negatiivne
hoitakse endale ning murega ollakse
parem üksi, kuna vastasel korral on
jagatud mure asemel kaks muret.. 🙂
Mallukas
April 30, 2016Jah, saan sinust täitsa aru. Rääkisin lihtsalt enda .. mõttest kah sekka 🙂
L
April 30, 2016Nii ilus ja südamlik! Pisar tikkus silma 🙂
Mallukas
April 30, 2016🙂
P
April 30, 2016Poegadele, et mitte kunagi ei tee tüdrukutele haiget ja
tütardele, et mitte kunagi ei lepi mehega, kes lööb ja vägivaldne
on.
Muidu kõik su punktid väga õiged, hea lugemine 🙂
Mallukas
April 30, 2016Ma arvan see, et “kaitse endast nõrgemaid” võikski minna sinna kategooriasse, et sinu enda naine on ikka armastamiseks, mitte nüpeldamiseks. Ja see, et naine väärib kõige paremat meest, kes teda hästi kohtleb, selle alla kuulub minu jaoks väga loomulikult ka see, et kellelegi ei tohi haiget teha.
Kerttu
April 30, 2016Minul on lisaks paljudele siit üks punkt veel,
mille vastu tihti just väikelaste puhul minu
arust eksitakse.
SA EI PEA KÕIKE JAGAMA!
Kui lapsele nt tuleb külaline siis on tal lubatud
mõned mänguasjad ära panna meie tuppa kapi
otsa, need mida ta ei taha teistega jagada.
Need on seal ja neist ei räägi külalisele.
Mänguväljakul liivakasti mänguasjadest valib
ta üks-kaks asja oma asjade seast mida ta ei
pea teistega jagama jne.
Me täiskasvanutena ei jaga oma sõpradega,
töökaaaslastega, sugulastega kõiki oma asju ja
see on normaalne. Miks peaks siis üks laps
kõike jagama mida heas usus, kadetsemise
hirmus lastele peale surutakse.
Mallukas
April 30, 2016No see oleneb juba konkreetselt inimesest. Mina näiteks olen selline inimene, et kui keegi tahab või vajab, võin mina kõike jagada ja ma ei kujuta ette, et ma õpetaks oma lapsele, et enne kui külalised tulevad, siis peida parem kraam ära. Ma ei karda, et mu laps muidu kade on, vaid minu meelest on inimlik ja tore jagada seda, mis sul on 🙂
Kerttu
April 30, 2016Sul ei ole mitte ühtegi asja mis sul on
selline eraasi mida külalist sa kasutamas
näha ei tahaks?
Mallukas
April 30, 2016Reaalselt ma mõtlesin selle peale pikalt ja no tõesti ei ole 😀 Heale sõbrannale annaksin jalast trussikud ka ära, kui vajadus oleks ja no… mul pole lihtsalt midagi sellist, mida ma EI TAHA jagada. Ma isegi ei suuda mõelda, et mis säärased asjad muidu inimestel üldse oleks? Äkki nimetad mõne 😀
Kerttu
April 30, 2016Ja ma ei tee tõesti nii, et oh külalised
tulevad peidame parema kraami ära vaid
kui nt on väikeste legodega pooleli mingi
mäng või nt käekoti täis mingi tähtsa
mängu asju või suvaliste sirgeldustega
paberid mis on “tähtsad dokumendid”.
Enda jaoks olen võrdaustanud selle nt
oma öökapi sahtli sisuga või päevikuga.
Mallukas
April 30, 2016No vaata, ilmselgelt on meil erinevas vanuses lapsed ja ma ei ole kunagi pidanud oma lapse poolt asjast kuulma, et kas ta tahab, et teised tema asju võtaks või mitte. Siiani on tal täitsa suva, kui teised tema asju võtavad. Lisaks ei ole tal kunagi olnud legodega pooleli midagi ega ka “tähtsaid dokumente” sest ta on veel liiga väike. Seega ma ei oska öelda, mis ma siis teeksin, kui tal selline aeg ja mõtted tulevad. Minu loogika oleks see, et legod on legod – neid saab alati lahti võtta ja kokku panna, mis vahet seal on? Ja tähtsaid dokumente on alati tore uuesti teha jne.
Minu päevik…noh, seda sa loed praegu internetist ja minul öökappi pole. Kui sa selle all mõtled mingit..oma vibraatorit, siis kui mul hea sõbranna ikka ütleks, et tal seda VÄGA vaja on, siis jumala haud, kes olen mina, et küsida miks 😀
Kerttu
April 30, 2016Jah, mu tütar on viiene. Kui ta on
näinud vaeva ja ehitanud endale
legodest midagi erilist siis mul
tõesti pole südant talle öelda, et
nöüd lõhume ära ja ehitad pärast
uuesti. Või lasta “tähtsad
dokumendid” täis sodida vms, et
teed uued.
Need on talle olulised ja erilised
ja ta võib hoida mõne asja ainult
endale.
Võib ju juhtuda, et sinu tütred
hindavad oma privaatsust ja asju
teisiti kui sina.
Kui juba seal 10-11 aastane nt
peab päevikut siis me ju ei eelda,
et see seisab raamaturiiulis ja
igaüks võib seda sirvida?
Mallukas
April 30, 2016Nagu öeldud, ma ei oska praegu ennast panna olukorda, kus ma olnud ei ole ja nagu esimeses kommentaaris sulle vastasin – inimesed on erinevad. Minu jaoks ei olnud isegi lapsena mingisugused suvalised legoehitised kuidagi “erilised”. Neid said ehitatud, sest tore oli ja ära lõhutud, et saaks uuesti ehitada. Aga ma ei tea ju öelda, milline saab minu laps olema, milline on ta iseloom ja tema vaade asjadele kui sellisele. Seega võib täitsa vabalt olla, et minu tütardel ongi erinev vaade privaatsusest ja asjadest. Eks mul tuleb siis kuidagi sellega hakkama saada 🙂
Ja no 10 aastase salapäevik ja pooleli jäänud legomaja on ikka kaks erinevat asja.
Kerttu
April 30, 2016Minu jaoks on 10a salapäevik ja
5a legoehitis samal pulgal.
Miski on lapse jaoks oluline. Ja
eriline, ta tahab, et see olejs
puutumatu ja ainult temale, kes
olen mina, et seda tühiseks või
väärtusetuks pidada?
Mallukas
April 30, 2016No siis jäägu sulle sinu arvamus ja mulle minu oma 🙂
grete
April 30, 2016mul oli raskelt hea meel, kui sõbranna ühe korra oma mingi legovärgi meile unustas ööseks. mul endal lego ei
olnud, tal oli ja võttis iga päev meile kaasa. aga ma ei kujutaks ette ka, et ma teaks, et tal on lego, aga mul sellega
mängida poleks lasknud. eriline bastard oleks ta siis olnud ju. ma küll jagasin temaga kõike. wtf. kuidas saaks nii
kade olla, tsiisas. ja nüüd keegi õpetab oma last kade olema? what???
annukas
April 30, 2016Mina saan väga hästi aru, mida Kerttu silmas peab. Näen lasteaias iga päev, kui siiralt õnnetud lapsed on,
kui nad on hinge ja hoolega pikka aega legeoautot või ülesõitude ja jaamadega raudteed ehitanud ja siis
otsustab teine laps tulla ja lihtsalt sellele jalaga panna. Isegi 6aastasel on pisarad silmas, sest nende jaoks
on see tõesti väga oluline ja mina pean oluliseks seda hinnata. Kui laps joonistab pool tundi salajast
aardekaarti ja siis teine tegelane selle pooleks rebib, siis ei saa öelda, et ah see oligi mingi suvaline
kritseldus, tee uus. Tema jaoks ju ei ole.
See on täiesti teine asi, kui laps oma sõbral temaga koos ehitada lubab.
grete
April 30, 2016annukas, üks asi on jalaga panemine ja teine asi on lapsele kadeduse õpetamine. need on täiesti eriasjad ju.
Loomulikult peab õpetama teiste asju austama, aga mitte kade olemist.
Kerttu
April 30, 2016Ma ei õpetagi kade olemist.
Õpetan seda, eet on okei teatud
asjad endale hoida. Kõike ei pea
kõigiga jagama.
Me ei lao magamistuppa kapi
otsa igakord kui külalised
tulevad kõiki mänguasju ja
legosid.
Üksikud ja erilised asjad mis on
lapsele olulised sel hetkel, mida
ta ei taha, et lõhutaks või
segamini aetaks.
Asja eest, teist taga kadetseda
ma loomulikult ei luba ja viiene
saab sellest vahest väga hästi
juba aru.
Maris
April 30, 2016Tahaksin kuuendale punktile kommentaariks
lisada, selleks et su lapsed ennast ilusaks
peaksid, pead sa ka ennast ilusaks pidama. Kui
laps kuuleb (või loeb), et nende oma ema, keda
ta peab kõige täiuslikumaks inimeseks
maailmas, ei meeldi endale, siis hakkab ta ka
ennast vaatama teistmoodi.
Vähemalt ise küll mäletan, kuidas ema on
terve elu igasugueid dieete üritanud ja
rääkinud, et no kui nüüd mõne kilo alla saaks,
siis oleks super. Mäletan ka ise ennast juba
pisikesena peegli ees vaatamas, et issand
peaks ka dieedile minema. No loll mõte mingi
7-aastase peas ju. 😀
Mallukas
April 30, 2016sul on tuline õigus! Igasugused dieedimõtted ja kaalujutud tuleks siiski laste eest enda teada jätta. Või no näiteks selles võtmes on see minu meelest tervitatav, et ala emme tahab tervislikum olla ja käib jooksmas, sööb rohkem tervislikult jne.
Lilli
April 30, 2016See on sul väga hea jutt ja on täpselt need mõtted, mida mina mõtlen ja kavatsen enda lapsele õpetada. Sest üles kasvades ei
mäleta ka mina ühtki sellist õpetust, mis sisestaksid sulle olema parim sina. Pigem, ahh, ära hakka sina sellega jamama, ahh mis
sa hakkad seda ja niikuinii seda ja teist ei saa ja. Ma olen isegi küsinud, et miks te nii olete lapsena õpetanud – aga me ju ei
tahtnud, et pettuksid. Või siis, kui suureks saad, küll sa siis saad, mida sa tahad, sina,laps, ära mõtle nendele asjadele – kuidas
seda saada, mis on selleks oluline, mitte karta proovimisi, pettumisi, veel proovimisi, süvenemist, kes sa tegelikult oled, milles
sa hea oled, millega võid kokku puutuda – et see kõik on elu osa, sellest ei räägita. Pigem, ära proovi ja ära hakka jamama, siis on
rahulik. Ja kui oled siis ühel päeval suureks saanud, oledki veidi kaotsis ja pettunud, et mulle varem neid asju ei õpetatud ja
tunned, et hakkad justkui kuskilt peale ja end otsima, mingite asjadega leppima ja sisemiselt sõdima – etapp, mis oleks võinud
juba varem pihta hakata. Nii, et mul on hea lugeda, et täpselt neid asju, mida pean oluliseks, muide, kõik punktid kümnesse
minu puhul, sisestatakse ka tutikatele kasvavatele inimestele, nagu mina seda teha kavatsen. Seega, tulevikugäng tuleb mõnus,
enesekindel, kuid mitte enesekeskne – ehk veidi leplikum, edasipüüdlikum ja õnnelikum rahvas.
Mallukas
April 30, 2016Just! Ka mina olen elus nii palju kuulnud, et “ah, SEDA sa nagunii ei oska, SEDA sa nagunii ei saa!”. Ma isegi lapsena ei saanud aru, et miks üldse niimoodi arvata enne proovimist.
Uus põlvkond tuleb tuus jah!
Marita
April 30, 2016Nii ilusasti kirjutatud, et pisar
tuli silma lausa. Eriti kuna endal
kodus ka kolmene päiksekiirest
tütreke kasvamas ja see pani kohe
mõtlema ise sama asja peale, et mida
ma tahaksin oma lapsele edasi anda 🙂
Lisaks oli see hea meeldetuletus ka
iseendale mõnes punktis. Aitähhh nii
ilusa kirjakese eest 🙂
Mallukas
April 30, 2016Ole sa aga lahke ja väga hea, kui midagi meelde tuletada sain 🙂
Maria
April 30, 2016Mina kindlasti õpetan enda lastele, et õpi, võta riske ja
unista suurelt!
Mul on küll super ema, aga kahjuks tema alati ütles, et saa
see kool kuidagigiii läbi, vali mingi suvaline eriala, peaasi,
et mingigi hariduse saad, siis saad vähemalt kuhugile tööle.
Nii ma siis saingi pöhikooli läbi, valisin suvalise eriala, mis
mulle üldse ei sobinud..peale seda siis tegin n.ö lihttööd,
sest kuhu ma ikka sellise haridusega saan. Ülikoolist ei
rääkinud mu ema kunagi, ei osanud isegi sellest unistada,
sest pidasin ennast selle jaoks liiga rumalaks 🙂 Arvasingi,
et ma pole paremat väärt, töötan elu lõpuni poemüüjana:)
Aga siis kohtasin enda praegust meest, kes uskus minusse..
Võtsin riski ja avasin päris enda väikse äri (muidugi ema oli
jälle see, kes hoidis peast kinni ja ütles, et käi korralikult
tööl ja ära tegele “lollustega”, pärast veel mingid jamad
kaelas jne), aga vot kõik läks hästi, sain palju kogemusi ja
aitasin ka mehel oma firma teha. Hetkel läheb meil kõik
hästi.. Poleks me riskinud ja unistanud koos suurelt, siis
poleks midagi juhtunud…ja me poleks midagi saavutanud.
Mallukas
April 30, 2016Jah, eks vanemad on teisest ajast, toona minu meelest ei riskitudki. Kõik käis nööri mööda ja nii, nagu öeldi, mitte nagu taheti. Kindlasti tahavad meie vanemad meile parimat, nagu meie oma lastele, aga oma sõnu tuleb enne natukene vaagida, kui need mõtlemata välja plärtsatada.
Janne
April 30, 2016Minu jaoks on natuke palju “Minatamist”, muidugi tuleb ennast hästi palju armastada ja hoida, aga mina tahan kindlasti, et
minu lapsed armastaksid loodust ja oskaksid loodust ja loomi hoida. Ei pea silmas koduloomi, keda enamus inimesi nagunii
hoiavad, vaid laiemas pildis, näiteks tahan, et nad teaksid, mis võib juhtuda, kui nad loobivad prügi metsa alla ja kuidas see
mõjutab kaugelt ka meie elu. Kindlasti on veel palju asju, aga see oli esimene, mis kohe meelde tuli.
Väga tore postitus, ei solva kedagi ja lapsevanemad saavad omi mõtteid jagada ja võibolla ka midagi teistelt õppida. 🙂
Mallukas
April 30, 2016No ei tasu arvata, et need 12 punkti on nüüd AINUKESED, mida ma õpetada kavatsen ja proovin. Ma lihtsalt olen viimasel ajal nii palju kohanud inimesi, kelle minapilt on nii vale, mille tulemusel lastakse käituda endaga halvasti, lastakse pähe istuda, lastakse lüüa jne. Seetõttu ka täna need punktid mul esimesena pähe tulid. Loomulikult on looduse ja kõige elava hoidmine väga tähtis 🙂
Janne
April 30, 2016Selles on Sul küll õigus ja kahjuks on Eesti keskmine inimene ka selline, kes laseb ennast teiste arvamusest väga palju
mõjutada, selleks peakski olema minapilt selgelt paigas ja mitte-mõjutatav. Mulle meeldis eriti see jagamise osa, kuna
kunagi ei tea, mil ise midagi vajad ja siis on hea teada, et on olemas inimesi, kes on nõus ka oma alukaid jagama ja pole
piinlik abi küsida ?
L.
April 30, 2016Minule läks ka hinge! Eriti vaadates oma väikest neiut
ja mõeldes, mis teda elus kõik ees ootab.
Mallukas
April 30, 2016Seda on jah jube hämmastav mõelda, et meie väiksed nunnukesed on ühel päeval täitsa iseseisvad inimesed, kes teevad oma otsuseid ja elavad oma elu – just meie eeskujude ja õpetuste järgi. Hirmutav!
piret
April 30, 2016Keegi kunagi kirjutas ” sinuga käitutakse just nui,nagu
sa ise lubad käituda ”
Kui palju tõde siin on ja kui palju ma kahjuks näen
enda ümber,et eriti naised lubavad endaga halvasti
käituda. Sul on kohe väga head punktid välja toodud.
Mul on 19-aastane tütar. Püüan ka kõigest väest neid
tarkusi edasi anda. Osalt õnnestub,kuid kahjuks oi kui
palju ikka ühiskond/keskkond viska viskab kaikaid
vahele.
ritsik
April 30, 2016Kõik kena ja õige, aga kahjuks ei ole lastega nii, et teed sahtli
lahti, paned sinna nimekirja oma väärtushinnangutega sisse,
lükkad sahtli kinni ja lapsel programm käivitub ?.
Kool ja sõbrad võivad paljugi muuta. Nt võib küll lapse
enesehinnangut aidata kenasti üles ehitada, aga kui su
lemmikpoiss ütleb, et oled kole, saab haiget ikka. Või nt ma
olen oma lastele tuhat raamatut ette lugenud, aga praegu
armastab raamatuid ikkagi vaid üks kolmest.
Aga muidu jah, head põhimõtted.
Triin
May 1, 2016Väga hästi öeldud, Ritsik 🙂
Sirts
April 30, 2016Nii nii armas,et pisar lausa silmas… niiiiiväga tahaksin
juba oma tütrekest:) Loodan,et ühel kaunil päeval see
maailma parim asi ka minuga juhtub!
K.
April 30, 2016Niii ilus lugemine, olen sinu iga punktiga täiesti nõus 🙂 Enda tütreid olen üritanud ka selliste punktide alusel kasvatada 🙂
Ise lisaks veel, et kui sa eksid või kellelegi liiga teed, siis julge seda tunnistada ja andestust paluda 🙂
Banaan
April 30, 2016Kuidas see õpetamine toimub. Kõige olulisem lapsele on eeskuju, kui sa seletad, et teisi pole ilus mõnitada, kiusata, kõigi
arvamus on ok, ära halvusta jne, ja siis ta võtab kunagi kätte sinu kirjutatud blogitekstid, siis lähevad teod ja õpetussõnad
omavahel vastuollu. Mina arvan, et kui sa ise hoiad neist väärtustest kinni, mis üles lugesid, siis laps automaatselt võtab sellest
eeskuju ja see on justkui loomulik tema jaoks, aga kui spetsiaalselt õpetada midagi, siis on see pealiskaudne ja ei pea vett. Laps
õpib eeskujust mitte sõnade järgi, mingi aeg ta võib käituda su sõnade järgi, aga kui sa ise oled kahepalgeline mõnes asjas (nt
toas ei söö reegel temale, aga ta tabab sind ennast toas söömas), siis see ei too tulemust. pane kirja ka strateegia, kuidas see
õpetamine täpselt käib.
Mallukas
April 30, 2016Ja sa päriselt arvad, et mu lapsed ei saa aru, et inimesed teevadki vigu, arenevad ja kasvavad? Minu blogi on nagu ta on. Samamoodi nagu ma ei pea enam oma tõdedeks asju, mida ma pidasin näiteks aastal 2005, siis ei pea ma eluaeg nüüd vait olema, sest “ise olen ka kunagi valesti käinudki”.
Minu strateegia on olla selline nagu ma olen. Ise oled ka lapsevanem, kuidas sa oma lapsi õpetad? Kas sa näiteks õpetad, et tuleb olla sõbralik ja salliv? Aga kui ta tuleb loeb kommmentaare, mida sa läbi aja mulle pannud oled, mis see talle ütleb? 😀
Banaan
April 30, 2016Mina olen pannud ausaid kommentaare ja oma arvamust mõnest teemast. Mitte grammigi kiusu või halvustamist. Täiesti
objektiivne suhtumine sinusse, vahel nõustun vahel mitte. Pole ma sind kuidagi ilmaasjata sarjanud. Lihtsalt ütlen, et sõnad
sõnadeks, anda tuleb isiklikku eeskuju, ja kui sa oledki nii nagu sa oled, siis see peegeldubki sinu lastes, nii nagu ikka
öeldakse, laps on kodu peegel. kui sa ennast analüüsid, kas sa oled selline nagu need punktid, mida välja tõid. Võimalik et
oledki, mina ju tunnen sind läbi blogi ja vahel need punktid sinu tekstides ja mõtetetes ei peegeldu. Võimalik, et see on
taotluslik. Ja ma ei vaidle sellega, et inimesed muutuvad- loomulikult, ja vigu võib teha- loomulikult.
Mallukas
April 30, 2016Samamoodi nagu sina tunned mind blogi vahendusel, siis tunnen mina sind vaid kommentaaride vahendusel ja kuigi jah, sa pole mind iial sõimanud/sarjanud, siis natukene haiget oled sa ikka mõnikord teinud 🙂
Banaan
April 30, 2016Vabandan, tegelikult olen ma pärast mõne asja kirjutamist ka ise kahetsenud, et pole ju minu asi ja inimesel niigi
halb ja kõik ju elavad oma parima äranägemise järgi. tõesti ma nagu naiivselt vahel mõtlen, et äkki on abi mõnest
asjast. Samas ma saan aru koguaeg miskit vana ninapeale visata pole õige ja katsun ka ise ennast parandada
selles osas. Ja tekst oli ilusti sõnastatud, ka mina püüan oma lastele nendes asjades eeskujuks olla. Õnneks on sul
palju kiitjaid ja järgijaid, kes aitavad mõnest sellisest karmimast või jäigemast kommentaarist üle saada. Vahel on
minu öeldud asi sulle ka mu enda kohta käinud.
Mallukas
April 30, 2016No ega ma mingisugust viha ei pea, olen ju ise samamoodi avastanud teinekord, et kui miski kellegi juures närvi ajab, siis see tegelikult käib mu enda kohta, nii et rahu on maa peal! Ma olen kindel, et me mõlemad anname parima oma laste kasvatamises ja no see ongi ju ainult oluline 🙂
E.V
April 30, 2016Mina lisaks veel et ära tee teistele seda mida sa ei taha
et sulle tehakse ning ole aus.
Oma pojale olen seda korduvalt rääkinud kui on mingi
pisivalega hakkama saanud.Olen öelnud et kui sa
mulle valetad siis ei usalda ma ju sind ja ei saa sind
aidata kui on mingid probleemid.
Kelly
April 30, 2016ERITI hea lugemine täna, sest need punktid on hea meeldetuletus näiteks mulle endalegi… nooo näiteks see 8 punkt – niii õige!
Salvestan selle postituse endale arvutisse eraldi ära kohe!
Ja Su postitustest võib tõesti vahel jõhkra enesekindluse laksu saada… ja see teeb ainult head, kui see enesekindlus suht olematu
on 🙂 Aitähaitäh! 🙂
M
May 1, 2016Mina arvan ja ütlen omast kogemusest et
lapsed õpivad neid punkte vaid nii kui
vanemad nui käituvad.kõik kellel on suuremad
lapsed teavad et raiu sa lapsele mingit teatud
eluviisi palju sa tahad aga kui ikka ise sellist
suhtumist /käitumist kodus vanemate pealt ei
näe siis on raske seda harjumuseks endalgi
jätta.väikeste lastegagi ju käitutakse nii et
näidatakse midagi ette ja siis tehakse
järgi.tihtipeale peab ette näitama rohkem kui
üks kord 😛 Ma tõsiselt usun et kui sa kõikide
neid punktide järgi ise elad siis sa ei pea oma
pead vaevama sellega,nad kindlasti panevad
need käitumisviisid kõrva taha. Laste
vanemad kellega lapsel lähedane kontakt on
on nende iidolid ja eeskujud ja neilt õpitakse
kõike ,nii head kui halba.
Tyy
May 3, 2016Minu unistus oli soe ja südamlik pere ja suhted – ikka see millest ise puudust tundsin.
Teismelisena nutsin, kurvastasin sellepärast palju- sõnastada ei osanud.
Kaekümnendate alul mõistsin et pean ise looma selle pere ja suhtumised ja traditsioonid. Hakkasin taipama kuidas ema on
pideva võrdluse ja halvustava suhtumisega hävitanud terve elu mu eneseusku , tegutsemistahet jne. Taipasin kust pärinevad
mu osad eelarvamused . Tegelesin uue mina ülesehtamisega.
Kolmekümnendatel tahtsin ka oma emaga paremini läbi saada- mida rohkem tahtsin , seda hullemaks läks. Samal ajal tundsin
uhkust ja rõõmu omast perest ja traditsioonidest ja headest suhetest, lähedusest. Mõtlesin miks mu oma ema enesele seda
keelab või täpsem olla , siis rikub. Ei tea tänini.
Neljakümnendatel saavutasin sisemise rahu ja enesekindluse oma tegemistes ja oskuse nautida hetke. Tundsin rahulolu
väikestest saavutustest. Mu motoks sai – et SUURT saavutada tuleb teha igapäev väikesi samme.
Nüüd käin viiekümnendaid, selle sisu alles avastan. Hetkel tunnen suurt rõõmu, et mu lapsed on tublid, hakkajad, eluterved ja
neil on usku endasse.