11 kuud armastust
Tere Lents! Ei ole minust siin kaua kirjakirjutajat olnud, aga täna mõtlesin, et võiks mõned andmed kirja panna. Muidu jälle tulevikus ei mäleta. Viimasel ajal on juhtunud palju olulisi samme. Näiteks onu Kauri pulmas (28 juuli) omandasid sa oskuse minna käpuli asendist istuma. Ja Saaremaa Merepäevadel (12 august) õppisid sa tasapisi roomama. Augusti lõpus tõusid sa esimest korda iseseisvalt püsti, seda täpset kuupäeva ma isegi ei mäleta. Ja nüüd sa siis roomad ringi, üritad vaikselt kõndima õppida ja lobised ööd-päevad läbi.
Kindlasti oskad sa öelda mämm-mämm, kui kõht tühi on, aga kui kurb meel on, siis ütled minu meelest “emmeeeee!”. Üldse on mul hea meel näha, et just minusugune armuline daam sinu lemmikinimene maailmas on. Mõnikord on nii suur emmekas peal, et ma ei või isegi toast lahkuda, ilma, et sa nuttes mulle järele ei liipaks kuidagi roomates. Anna andeks, see on lihtsalt naljakas.
Hambaid on sul enne esimest eluaastat kaks alumist täitsa olemas. Kaalu 11 kilo. Pikkust 75 cm. Riidenumber on 80, lihtsalt kui sind juhtumisi sellised numbrid huvitama peaksid.
Suur õde on sulle õpetanud igasuguseid vajalikke asju. Näiteks seda, et kui keegi sind riietada/pesta tahab, siis tuleb täiest kõrist vihaselt KARJUDA. Ei, mitte nutta, vaid konkreetselt ikka läbilõikavalt selle häbematuse peale röökida. Arusaadav, juba su õele on terve elu meeldinud alasti olla, ma isegi ei hellita lootust, et sa kuidagi rohkem riiete peal väljas oleksid.
Naljakas on näha, kuidas sa oled nii erinev oma suuremast õest. Kuidagi nii…täiskasvanulik? Sa uurid pidevalt maailma. Tasakesti võtad uue asja kätte, proovid, kuidas maitseb, kas vastu lauda lüües häält teeb? Aga vastu põrandat? Ükspäev proovisid sa kaht vaarikat omavahel kokku lüüa, et mõista, kas need ka omavahel häält teevad. Ei teinud.
Söögist rääkides, sa sööd absoluutselt kõike. Ükspäev tellisin endale Argentiinast sinimerekarpe ja sa sõid mult pooled karbid käest ära. Samal ajal ahastas Mari su kõrval: “Eiiii Lende, öäkk!! Eiii! Lende ei taha!”, aga sina stoilise rahuga vitsutasid karpe, nagu oleks see kõige tavalisem söök ilmapeal.
Täielik sülenunnu oled sa ka. Üldse on kaks varianti – sa kas istud maas ja ukerdad maailma avastades ringi, või on vaja olla süles. Eelistatavalt minu süles. Ja sa oskad kallistada! Mari kallistas mind esimest korda vist kaheaastasena, kui sedagi, seega olin ma päris üllatunud, et nii väiksed ka kallistada oskavad. Ja mulle tundub, et sa üritad mulle musi ka teha. Küll suu pärani lahti, aga mis seal ikka.
Kuna sa praegu siin mu ees maas just istud ja Sudocremi vastu maad koputades omaette jutustad, siis meenus mulle su lemmiktegevus. Tõmbad näppudega üle suu ja teed seda puristamise häält, tead küll, mida ma mõtlen, eks. Kas sellele on üldse eestikeelne sõna olemas? Kui sa kunagi suur oled ja seda loed, siis ütle mulle, kas on sellele sõna olemas? Igatahes teed sa seda päevas tunde ja tunde. Muudkui purised omaette kuskil.
Mis veel…plaksutada oskad. Pakud teistele süüa (enamasti Lottele) ja naerad, kui keegi su pakutut vastu võtab. Lehvitad. Sikutad juustest. Patsutad kõike, mis silma alla satub. Mis ma veel öelda oskan? Tubli beebi oled! Parim beebi! Kõige rohkem punnis põskedega ja kõige pikemate ripsmetega ja kõige-kõige-kõigem beebi maailmas! Ja mõtle, vasti sa ei olegi enam beebi, kuidas see võimalik on?
Oeh, maailm on mu vastu nii hea olnud, et mu perekond on just nii ilus nagu ta on. Ja sina, Lentsuke, sobid meie perekonda nagu rusikas silmaauku. Meile oligi mõnda tõsisemat liiget ka vaja, mida need teised siin kogu aeg ikka naljatavad ja naeravad. Kuigi iga kord, kui ma tuppa astun, siis tuleb su näkku niiii suur naeratus, nagu sa tahaks öelda, et issand, see on ju seeeee naine! SEE NAINE, KEDA MA MAAILMAS KÕIGE ROHKEM ARMASTAN! Kuigi ma olen näiteks ainult korraks pissil käinud, mitte kaks kuud kodust ära olnud 😀
Aga mis ma siin ikka lobisen, peaks hommikusööki tegema hakkama, sest jumal teab, et süüa sulle meeldib ja kuidas ma sind siis su viimasel minisünnal ikka nälgas hoian. Oeh, see aeg ikka lendab nagu rebane… Alles sa sündisid ja juba planeerin ma su esimest sünnapidu (mida sa saad veel pikki aastaid koos oma õega pidada;).
Peace out, musirull
Kaisa
September 8, 2017Palju õnne! 🙂 Meie poiss saab 5 päeva pärast juba aastaseks- see beebiea otsasaamine on vist igale emale tiba raske 🙂
Karoliina
September 8, 2017Palju viimast mini-õnne, Lents!!❤❤❤??
Leelo
September 8, 2017Lahe. Palju armastust!
1 ema
September 8, 2017Nii ilus… Palju päikest teile!
Marju
September 8, 2017✨??✨??✨
???????
???????
✨?????✨
✨✨???✨✨
✨✨✨?✨✨✨
Palju õnne Lentsu
Viivi
September 8, 2017Nii nunnu! Palju õnne minisünna puhul.
Helena
September 8, 2017Appi kui armas kiri. Sul on tõesti vedanud nii laste kui ka mehega. Nii numpsud olete ?
Much love ♥️
Ülle
September 8, 2017Nii, nii armas! Päikest ja armastust kogu perele!
Darja
September 9, 2017Mallukas,ma lugesin sinu blogi esimest korda ja mulle täiega meeldis.Jätka samas vaimus.
Mallukas
September 10, 2017oi, tere tulemast 😀
Tyy
September 10, 2017Vahva kiri ja kena näha kuis naudid pisi detaile tema oskustes.
Huvitaval kombel surfasin netis ja sattusin sellele vieole, kuigi
otsisn orkaan Irma tegusid. 🙂
video : /www.youtube.com/watch?v=b3y0ahkVfaE
Liisi
September 12, 2017Hästi armas kiri on 🙂 Aga ma ei saa aru,et mis värk lastel nende riietega on? Või on see tüdrukutel ainult nii? Ei mäleta,et poeg oleks riideid niimoodi siunanud nagu seda mu neljane plika teeb. Isegi külla minnes tahab ennast truubari väele koorida ja niimoodi tšillida. Tema meelest väga okei ja miski ei pidavat siis olemist segama.