13 kuud armastust

Kallis Marike,

Sa istud praegu siin maas ja nosid üüratut maisi (mis on mingi 27 korda maha kukkunud ja kindlasti üsna must), aga see sind ertiti heidutavat ei paista ja sa tundud mulle õnnelik. Ma eile just mõtlesin, et kuidas mul on sinuga vedanud – kogu aeg nii õnnelik!

Ma ei kujuta ettegi, et ma oleks pidanud sinu pärast ahastama, et appi, miks sa öösel nutad, või miks sul gaasid on, või miks sul mingi allergia on. Selliseid asju lihtsalt EI OLE, sest sina ärkad iga hommik suure naeratusega ja lähed magama suure jauramise, tuiamise ja jamamisega. Aga loomulikult naerdes. Ja ma ei saaks sulle tänulikum olla, sest nagu sa tead, ma lihtsalt suren seest kui mõni laps nutab. See on ju NII JUBE!

Esimene aasta läks kuidagi nii kiiresti ja nii kergelt. Nüüd, suuremana, hakkad sa rohkem asju nõudma ja jaurama. Näiteks enne jäid sa magama nii, et tõmbasin ruloo alla, panin su voodisse ja läksin minema – magasid. Nüüd ei tasu isegi sellest rääkida, et sa üldse oma voodis magama jääks, vaid ma pean su enda voodisse võtma ja mingi tund aega taidlemist taluma. Ja ma tean, et ma peaks konkreetsem olema ja sind keelama, aga kuidas ma saan, kui sa oled lihtsalt nii armas ja naljakas ühteaegu? Elan lihtsalt üle ja ootan. Või saadan Kardo sind magama panema 😀

Ühel hetkel üritad mu silmamuna peast välja nokkida ja teisel toetad oma pea mulle kõhule ja ohkad, et krt, peab see elu nii raske olema, ei saa neid silmamune kätte just siis kui ise tahaks. Või meenuvad sulle kõik need korrad, kus ma sulle väevõimuga erinevaid kostüüme selga panen ja sa ju EI TAHA!

Naljakas – ühel hetkel hakkasid sa lihtsalt arenema. Esiteks said sa aru, kuidas voodist pepu ees maha tulla. Siis mõistsid, et on võimalik teinekord mõni sammuke teha. Enamasti liigud sa üldse eriti naljakalt – tagumik taeva poole, joogapoosis, käed maas ja siis käputad/kõnnid. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, aga see on üsna naljakas.

Siis sa õppisid ära, kuidas ise mängimist alustada. Näiteks tõmbad enda kleidi üle pea ja ootad naerdes, kuni keegi ütleks sulle “kus on beebi?”. Ükskord tahtsid sa minuga seda mängida ja hoopis mulle midagi pähe tõmmata. Kätte jäid Kardo vanad sokid ja siis sa muudkui toppisid neid mulle näkku ja ei saanud aru, et miks ma nüüd juba ometi vaimustusega mängima ei hakka…

Söömisega ei ole meie majas ka mingit probleemi – ühesuguse rõõmuga vitsutad sa merikarpe kui ka putru. Ainukene asi, mis kohe sootuks ei meeldi, on kohupiim. Selle sülitad sa alati välja, aga noh, ma leian, et igaühel on õigus valida neid maitseid, mis talle meeldivad.

Muuseas – valdava enamuse ajast käid sa poti peal oma hädasid tegemas. See on sinust väga kena, sest püksi lasta ei saa olla kuigi meeldiv. Mis ei olnud kena, oli see, kui sa täna oma poti sisu mulle jala peale valasid. Kuidas sa nii väle oled? Rahulikult istud ja siis hops, valame oma uriini ema jalale – DONE!

Aa, kuidas ma sain selle unustada – sa oled kallistama õppinud! Nüüd mõnikord tuled minu juurde ja kallistad mind nii kõvasti ja ma naudin iga sekundit, sest loetud hetkede jooksul hakkad sa siiski rabelema ja ei taha, et me niimoodi naljakalt teineteise külge klammerdume, sest sa oled siiski vaba laps, vabal maal!

Uus komme veel – loopida kõike tagaselga põrandale. Kui laual on midagi, siis tuleb see kindlasti maha visata. Kohemaid! Kui sahtli kuidagi lahti saab, siis tuleb ka see tühjaks loopida. Muidugi ka kotid – mis imelikud need kotid on, mis EI OLE tühjaks loobitud? Aitäh Marike, et sa oled võtnud meie peres selle raske taaga enda kaela kõik maha loopida!

                       Marikese uus roosa kostüümike on pärit lastegarderoobist!

Ühesõnaga – jumala normaalne sõbrakene oled! Hakka nüüd varsti rääkima ka ja siis hakkab meil palju rohkem pulli saama, ma luban! Ahja, pliis tee vahet peksul ja pail – loomad ei hinda su “paisid”.