lutist vabanemine
Ma olen sada korda rääkinud, kuidas ma tahaks Mari lutivabaks saada, aga iga kord on see tundunud kuidagi jube keeruline. Tõesti – ilma lutita hakkas Mari jorisema ja lutti taga otsima ja jaurama. KERGEM oli talle lutt kätte anda ja palvetada, et ta enne esimest klassi on nõus luti ikka koju jätma.
Olukord lahenes aga nii, nagu nad ikka lahenevad – ISE. Vot selle pärast ma vist millegagi tegeleda ei viitsi, ma tean, et asjad nagunii lahenevad lõpuks nii, nagu nad minema peavad. Nõnda sai lõpp ka lutitamisel täitsa ootamatult. Nimelt trippis Mari neljapäeva hommikul lutiga ringi, kuni kaotas selle ühel hetkel ära. Meil peaks siin maja peale pea 10 lutti KUSKIL olema, aga tol hetkel ei suutnud me neid kuskilt leida ja seega läks Mari lõunaunne ilma lutita.
Kui ka õhtuks lutt välja ei tulnud, siis pidi vaene laps leppima ka lutitu ööunega. Ühe korra ärkas ta öösel küll üles, et lutti otsida. Ma oleks talle selle hea meelega andnud, sest unesegasena oli viimane asi see, et ma viitsiks üleval passida. Kuna aga ma lihtsalt ei teadnud, kus see on, siis haarasin lihtsalt Mari kaissu ja ta jäi MINUTIGA ise uuesti magama.
Hommikul leidsime luti muidugi aknalaualt üles (kus me seda suht tihti hoiame, ma ei teagi, kuidas me seda eelmine päev ei näinud). Kuna Mari oli selleks hetkeks juba pea 24h ilma lutita olnud, siis tundus see kuidagi tobe talle nüüd seda uuesti anda. Eks ikka selliseid kergeid jorinahetki on olnud, kus ma muidu oleks talle luti andnud, aga need mööduvad nii kiiresti ja tõepoolest ei valmista nii suurt….ebamugavust ja nuttu, nagu ma eeldasin.
Täna on Marikese neljas päev ilma lutita!
Mul on üli hea meel, et ma ei pea teist korda enda sõnu sööma. Kunagi lubasin, et minu aastane laps küll enam lutti ei saa. Aasta tuli aga ootamatumalt, kui ma arvasin, seega liikusin edasi teisele eluaastale. Niigi inimesed muudkui kommenteerisid, et suur tüdruk ja nii inetu, kui ta lutti IKKA VEEL saab, aga no, ausalt on mul kergem taluda võõraste inimeste kommentaare, kui enda lapse jorinat ja nuttu. Või no, ma kartsin, et see saab olema mega dramaatiline. Tegelikult on see ikka õnneks üsna kergelt läinud.
Tõsijutt on see, et lutt on vanema enda laiskuse taga. Ma oleksin võinud ju ammuilma talt selle luti lihtsalt ära võtta, aga kuidagi…kergem tundus seda mitte teha ja oodata “õiget hetke”. Noh, kätte ta nüüd tuligi. Praegu on küll hea meel, et Mari rääkida ei oska, sest kui ta hakkaks lutti KÜSIMA, siis oleks küll kehva lugu. Küsida ta õnneks aga ei oska ja nõnda ongi meie Mari sellest “patust” täpselt aasta ja seitsmekuuselt vaba.
Ilus emadepäevakingitus. Lisaks sellele kolmele tulbile, mis Mari tõi (ta palus issil poest tuua), siis kinkis mugul mulle veel ühe lillerootsu, mille ta aiast leidis. Loomulikult üritas ta seda hiljem ka ära süüa, aga kui ta mulle selle andis, siis mu süda küll sulas sees. Pärast andis ta ka mulle ühe oksa ja linnusitase kivi. Elu õied!
evelin
May 10, 2015Armas tõesti? parim kingitus enda emale?
minajamuud
May 10, 2015Mu lapsel oli sarnane olukord.
Ainuke lutt kadus vankriga linna peal jalutades ära ja mina uut ei ostnud ning siis ta nädal aega öösiti
jorises, aga nii ta lõpuks 1,5-aastaselt lutivabaks sai.
(See oli juba neli aastat tagasi.)
http://www.minajamuud.blogspot.com
Mari
May 11, 2015Mul oli ka üks ühele täpselt sama
lugu. Otsisime pool ööd seda kadunud
lutti. Ja nii see jäigi.
Ebapärlikarp
May 11, 2015Palju õnne!!! 🙂
Karin
May 11, 2015Mina olin nelja-aastane, kui isa mulle ikka õhtuti peale vanni padja all lutipudelis mahla soojas hoidis. Õde
väidab, et isegi viis olin. Mäletan, kuidas kuri ema tuli ühel õhtul ja ütles, et aitab küll, sa oled selleks juba
liiga vana ja võttis pudeli ära. Isa siiani keeldub kommenteerimast, miks ta seda mahla mulle lutipudelist
nii kaua andis. Aga näe, nüüd juba 30, hambad on ilusad, auke ei ole (ei mingit lutipudelikaariest) ja hea
lugu peres juures.
Kadi
May 11, 2015Minu laps sai lutivabaks natuke peale teist eluaastat. Kasutas lõpuks küll ainult lasteaias magades, aga
arvasin ka mina, et ju see loobumise aeg ise tuleb.
Reelika
May 11, 2015Hei!
Ma üldse paha pärast ei kirjuta seda praegu siia, aga haarasin poest Naistelehe ja sinu artiklites on kirjavead sisse jäänud. Lihtsalt
riivavad silma, et sa teinekord siis ikka loeksid veel mitu korda üle ja pööraksid tähelepanu neile. Tean isegi, et need võivad jääda
kahe silma vahele, aga lihtsalt sulle teadmiseks 🙂
Mallukas
May 11, 2015Hmm. Meil on tegelikult keeletoimetaja, kelle töö see on 😀
Reelika
May 11, 2015Oh, aga siis peaks talle seda ütlema? Ma ka eitea kuidas teil tegelt seal asjad käivad 🙂 Aga kui see on keeletoimetaja töö, siis
ilmselgelt pole ta hoolikalt oma tööd teinud.
Mallukas
May 11, 2015Ütlesin kontoris edasi 🙂
Liisu
May 11, 2015Meil oli sama lugu rinnast võõrutamisega. Olin 125% kindel, et minu tissisõltlasest laps ei loobu never-ever rinnast ja nõuab seda
veel koolist koju tulleski. Aga tundub, et ta sai oma esimesest 7-8 elukuust non-stop rinna lutsutamisest isu täis ning 1 aasta ja 1
kuuseks saades lükati mind lihtsalt viisakalt eemale ning öeldi aitäh. Rohkem pole küsitud ja nii see asi lõppeski. Ilma ühegi pisara
ja vingumiseta.