mida sa kardad?
Teate, ma olen täna mossis. Mitu korda hakkasin seda juttu siia kirjutama ja siis kustutasin ära. Jah, enne oli ka selliseid inimesi, kes tulid mu postituste all solki loopima, aga praegu on mul esimest korda tunne, et ma paljastan mingit osa endast viisil, et annangi kellelegi sellega hagu kätte. Et siis tal on hea naerda. No umbes nagu Britt blogis, et kirjutas arvamuspostituse ja siis kustutas ära, sest äkki saab keegi valesti aru. Äkki kellelgi meelest on see arvamus vale. No ja siis hakka seletama ja tõmblema. Kergem on rääkida sellest, et kuulge mul 10 ripsmetušši ja ma näitan teile neid kõiki ja arvustan siin omaette, et milline must tušš on tumedam kui teine ja milline püsib kauem peal.
Säästmaks meie kõigi aega tulevikus – mul pole iial ükski tušš lihtsalt lambist silmilt langenud ja püsivad nad ripsmetel KÕIK senikaua, kuni ma selle maha hõõrun.
Aga asja juurde tagasi pöördudes, teate, mis ma olen viimasel ajal mõelnud? Ma olen mõelnud seda, et mida ma kardan. Noh, kui tuli see megahäkker ja ähvardas, et nüüd hakkab tegelema minu paljastamisega. Et mida tal oleks paljastada? Ma muidu olen enda meelest üsna aus ja enda elu kuidagi ilustada ei püüa. Siin blogis olen ka olnud vist avameelsem kui enamik internetis olla tahaksid. Samas ikka suudan mõelda praegu paari asja, mida ei tahaks siin blogis avalikult kirjutada või üldse teistele rääkida. Muidugi ei ole ma kedagi mõrvanud või ma ei tea, mis jubedusi teinud, et isegi kui need paar asja välja tuleks, siis suure tõenäosusega oleks mul natukene piinlik ja siis… enam poleks.
Ja üldse on vist nii, et need asjad, mida sa ise kardad, et keegi võiks teada saada, on asjad, mida ise endale ka natukene tunnistada kardad. No näiteks ma kardaks kohutavalt, kui keegi teeks mu pekkidest kuskilt salaja pilti ja riputaks selle kõigile vaatamiseks üles. Mis siis, et ma olen teile öelnud, et kuulge jah, 10 kilo on kukil ja just vöökohal. Aga teile NÄIDATA ikka ei tahaks. Samas kui te arvate, et ma neid endale näidata tahan, siis te eksite kah.
Kui ma ennast peeglist vaatan, siis ajan selga sirgu, pea kuklasse ja teesklen, et mul pole seitsmemeetrist lotti. Täna hakkasin aga arvutis üht akent sulgema, kui mulle vaatas otsa see.. noh Photo Booth, millega arvutis pilti saab teha. Nagu reaalselt 90% mu näost oli lottt. Lisaks olin ma ka padjanäoga, Kardo särgis ja pesemata. Selline…hurmav kombo. Ja muuseas ma tegingi endast pilti, noh nii igaks petteks. Et kui juhtumisi peaksin sitaks alla võtma, siis vaatan, mäherdust lotti ma endaga kaasas tassisin ja kui ei võta, no et seda pilti siis teinekord karistuseks vaadata või nii. Aga kuna ma väga ei taha enda lotti peeglist vaadata, siis ma ignoreerin seda, tõmban kõhu sisse ja lihtsalt… ei vaata. Kardan vot!
Ja ma kardan, et ma alustan uuesti selle trennivärgiga ja jälle annan alla ja loobun.
Ja ma kardan, et ma olen mingite üksikute sõnavõttudega jätnud inimestele sellise mulje, nagu ma oleks kohutavalt halb inimene. Seda ma vast ikka ei ole, ainult emotsionaalne ja pigem äkilise ütlemisega. Ja ma ei teagi, miks ma seda tegelikult kardan, ehk jälle selle pärast, et ma kardan, et siis keegi teebki mulle halba, noh selle põhjendusega, et ma ju juba olengi halb inimene?
Ja ma kardan, et ma ei suuda mitte kunagi hakata nii ratsionaalselt mõtlema ja kirjutama kui Miiu. Ma lugesin ta viimast postitust ja kommentaare ja…no ma ei oskaks nii. Või lugesin siin Daki raamatut ja mõtlesin, et ma ei oskaks küll kunagi sellist stoorit välja mõelda, või seda nii lahedalt kirja panna.
Ja ma kardan seda, et ma pea kunagi ei räägi kellegagi nii avatult ja oma hingest, kui siia blogisse kirja panen. Jah, eks teinekord purjus peaga ikka räägin miskit nipet-näpet, või siis, kui keegi on mu blogist lugenud ja küsib mingi teema kohta, siis leian alles, et jah, oleks vist pasklik oma päris inimestele ka seda kõike rääkida, mitte siin blogis niimoodi oma “nähtamatutele virtuaalsetele sõpradele” ja vaenlastele. Sest mu sõbrad ei hakkaks ju mu jutust kontekstiväliselt midagi välja kiskuma ja minust halvemini arvama, kui ma ka mõnikord lihtsalt..nõrk olen. Aga ikka on kergem kuidagi teha siin netis ja omaette istudes ja justkui endaga kõneledes. Kardan. Aga mida? Vot ei tea.
Ja ma kardan kohutavalt, et mu lapsega juhtub midagi. Ükskõik mida! Ja siis ütlen ma endale: “Issand, nii ei tohi ju mõelda, sest siis sa kutsudki kurja karja! Aga ma juba olen mõelnud! Kas kuri on karja juba kutsutud? Apppiii, ma kardan! Okei, ma enam ei karda. Aah, aga tegelikult ju ikka kardan!”. Neid mõtteid mõtlen ma siis, kui ma olen kuulnud mingisugustest õnnetustest, haigustest, kukkumistest, libisemistest ja muudest sellistest asjadest. Tean, et on tobe karta, aga natukene nagu ikka kardan.
Ja ma kardan, et ma ei kasva kunagi suureks ja mul ei saa olema kunagi selline kodu, kuhu külalised astuvad sisse ja ma pakun isetehtud küpsiseid ja me räägime poliitikast ja muust säärasest, millest suured inimesed räägivad. Vaid ma jään oma sõpru surmani rummiga tervitama ja heal juhul teen parti ka kõrvale. Vestluseks harilikult…nii imelikud asjad, et kui keegi meie vestlusi pealt kuuleks, arvaks ta, et meil on siin mingi puhta segaste kokkutulek.
Ja ma kardan pidevalt, et ma ei tee piisavalt ja teisel hetkel jälle, et ma teen liiga palju. Ma ei tea, kas see on loogiline, aga ühel hetkel tunnen ma, et kõik on nagu tegemata. Et pole lapsega välja jõudnud ja “seltskonnal seljas” rubriik on tegemata ja vist on õhtusöögiaeg? Ja millal ma veel need 20 minutit trenažööril teha jõuan? Ja raamatukogust tõin need raamatud, tahaks neid lugeda? Samas pole ammu Triinut näinud….Ja teisel hetkel mõtlen ma, et ma olen ikka nii kasutu – ühtegi päris nagu hobi mul ei ole ja neid kuradima küpsiseid ma ikka teha ei oska ja kuskil huviringis ma Mariga ka ei käi ja rääkida ta muidugi ka ikka ei taha. Ju siis ei tee ikka piisavalt?
Lisaks kõigele sellele vaevan ma mõnikord oma pead sellega, et see va abielulahutuse protsent on nii suur ja jumala eest, mõtle kui ma peaksin kunagi Kardoga lahutama. Ma ei tea küll, miks ma selliseid mõtteid mõtlen, sest me ei tülitse kunagi, või kui tülitseme, siis selgub hiljem, et Kardo ei saanud aru, et me olime mega tülis. Also nüüd ma googeldasin ja see andis vastuseks et vaid 42% protsenti abieludest lõppeb lahutusega ja see ei ole üldse nii hull number, sest seda ma teadsin juba enne, et nende paganama abieludega on nii, et täitsa 50/50 on see võimalus, et kas to the end või läheb hukka 😀
Et ikka vähe ei oleks teile oma hirmusid ette laotud, siis mainin kiirelt ära ka seda, et ma kardan järvevees ujuda, sest äkki mõni kala puudutab mind. Ma kardan hobuseid, nad on minu meelest nagu looduse monstrumid. Ma kardan seda, et mulle jääb ämblikuvõrk näkku ja ma kardan paaniliselt trepilt lennates oma hambad välja kukkuda. Veel kardan ma kabuhirmus pimedust ja üksi magamist, kummitusi, maduusse, sügelisi, mesilase sutsamist, kõrgust, rongi alla jäämist, sõda ja pussitada saamist.
Mida teie kardate?
Mari.
September 10, 2015Eks sellist blogi pidades peabki kasvatama paksu naha
ja võidki tunda et oled rohkem haavatum, kuna paned
kirja väga palju endast ja enda elust. Samas ei saa
keegi seda küll su vastu kurjalt ära kasutada, kuna
oled selle ju siiski ise avalikkuse ette pannud. Oled
teinud palju teemasid, kus ma mõtlen et ega see sinu
postitus või vastus pole küll normaalne, aga suudad
teha ka arukaid postitusi, mille pärast ma ikka loen su
blogi. Inimesed teevad vigu ja keegi pole ideaalne,
väga kliśeelik asi mida kirjutada, aga kuradima tõsi.
Mallukas
September 10, 2015Ma ise ka mõnikord mõtlen, et mu vastus või postitus EI OLE normaalne 😀 Seda enamasti siis, kui emotsioon juba maha jahtunud on. Aga tänud ikka külastamast 😀
Mia
September 10, 2015Ma kardan kõrgust meeletult. Sinnani välja, et nt ostukeskustes kus on need avatud korrused kust sa näed alla välja on minu
jaoks õuduste tipp. Ma sellisel juhul pmst rooman vaikselt mööda seina poest poeni. Vahepeal mõtlen ka et tavaline ja
normaalne inimene läheb lihtsalt shoppama ja ei muretse sellise jura pärast, ma pean ennast vaimselt ette valmistama et krt
jälle peab minema sinna mööda seinaääri roomama sest tahaks ju riidepoed läbi käia 😀
Ookeani kardan ka, ma ei tea isegi miks ja see hirm/foobia on ajaga tulnud. Nt kui vaatan Titanicut ja näitab seda kohta kus see
laev murdub pooleks ja vajub ookeani põhja siis minu jaoks on see nii jube.
Muudest hirmudest kardan et ei jõua kõike teha mis tahan, et mingi hetk tuleb lõpp ja jõuangi enne veel vaid mõelda, et näe
see ja see jäi tegemata või sellele inimesel jäi ütlemata kui palju ma teda armastan. Vägistamist kardan, mitte selles mõttes et
koguaeg sellele mõtlen, aga kui kõnnin üksi pimedal tänaval vms, siis käib peast läbi see hirm. Sõda kardan, seda kardan et
kallite inimestega juhtub midagi, ämblikute hirm jnejne.
Mallukas
September 10, 2015Appi, see laevateema on mul ka. Kõige jubedam surm tunduks uppumine, eriti kui sa oled oma lastega…aaah appi, ma ei suuda mõeldagi 😀
K
September 10, 2015Ma usun, et ma olen ainule inimene maamunal, kes
kardab paaniliselt NINAKOLLE 😀
Mallukas
September 10, 2015Aga kuidas sa ometi siis nina nokkida saad 🙁 Teiste ninakolle kardan mina ka 😀 kunagi bussis panin käe istme alla (hoidsin ennast imelikult kinni seal) ja puudutasin kellegi kollihunnikut, siiani tahaks ropsida 😀
K
September 10, 2015Imekombel enda kollid nii kohutavalt ei hirmuta,
kui näiteks laste omad. Igal korral, kui neil mõne
kolli pean ära pühkima, siis judinad jooksevad üle
😀
Kui mu mees ükskord seltskonnas teistele sellest
rääkis, siis üks tüüp mõtles, et lahe oleks mu
reaktsiooni näha. Iuuuu, kui ma seda kolli nägin,
hea, et ma nutma ei hakanud 😀
Mallukas
September 11, 2015Ma olen näinud, kuidas Mari enda oma SÖÖB 😀
Inx
September 10, 2015Hahahahaha 😀 Keegi reaalselt kogus neid sinna istme alla või? Suht disgusting 😀 😀 😀
Mallukas
September 11, 2015Ma ei tea, ma ei jäänd asja pikemalt uurima 😀
B
September 10, 2015Looduse monstrumid 😀 😀
Ära põe, mina kardan joostes koperdada ja samamoodi endal hambad välja kukkuda või niimoodi keelde hammustada, et tükk on
väljas. Selle pärast ei julge ka hingeldada ja jooksen suu kinni. 🙂
Mallukas
September 10, 2015Ma jooksen ka suu kinni ja keel.. mitte hammaste vahel 😀
Kairit
September 10, 2015Kaaluasi on selline hirm millest sa kogu aeg armastad rääkida aga midagi ei ette ei võta (ehkki sa ei ole paks vaid normaalkaalus).
Nüüd võtsid ja see ka motiveerib, et siin teistele avalikult kirjutad ja tänu sellele tunned pisut rohkem kohusetunnet ja see hoiab
sind õigel teel. Ja Kardo ka ju toetab sind kindlasti (nii nagu ta kevadel organiseeris su treeneri koduukse taha üllatustrenniks).
Ma arvan et see, et sa oma (sala)suitsetamise pahe suutsid kevadel maha jätta, näitab et tahtejõudu sul on ja regulaarselt trennis
käimine on sellest suitsetamisest loobumisest näiteks lihtsam. Ja siis enne kui arugi saad, oled paar kuud trennis käinud ja 2 oma
hirmu sellega võitnud (kaaluhirm ja trennihirm mõlemad) 🙂
Mallukas
September 10, 2015Aitüma sulle!
K
September 10, 2015Jah, selles järvevees ujumisega on tõesti see
jama, et iialgi ei tea millal see kala tuleb ja
hammustab sul varba otsast, ise kardan ka seda
? aga veel kardan ma õudsalt vetikaid,
kohutav lausa, purjus inimesi (eriti mehi)
kardan ka, veel kardan ma suuri autosid
(rekkaid), surma kardan ja füüsiliselt haiget
saamist. Kindlasti on neid asju veel mida
kardan.
Merx
September 10, 2015Appi, mul täpselt samad hirmud ?
Mallukas
September 10, 2015Jaa, vetikad ka!
Triin
September 10, 2015A sa neid sushi kõrvale söödavaid vetikaid (wakame salat) kardad v 😀
Mallukas
September 11, 2015… ei 😀
Pille
September 10, 2015Üks treener kunagi kuskil ajakirjas
kirjutas, et need kes trenniga
alustavad septembris need jäävad
tavaliselt ka püsivalt treenima 🙂 Ma
loodan , et see on tõsi ja meie, kes
nüüd septembris jälle trenni läksid,
elame selle kuu üle ja ülejäänu läheb
ladusalt 🙂 Selle kurja karja
kutsumisega on nii, et tuleb lihtsalt
peatada enda mõtted, seda püüan nii
palju, kui saan ka teha. Kunagi
mõtlesin, et mis siis saab kui mu õe
ja õemehega midagi juhtub, et kes
nende pisikese eest jääb hoolitsema,
ja siis mõtlesin, et ikka mina
hoolitseks (kuigi meil suur ja tore
pere, igaüks hoolitseks), aga
järgmine päev helistas mulle ema ja
ütles, et mu õde tegi avarii ja nad
kõik olid autos, aga mitte midagi
õnneks ei juhtunud ainult ehmatus,
õde ” parkis” end ilusasti kahe puu
vahele ära. Nii et ma süüdistan end
siiani selles, et midagi sellist
mõtlesin :S
Mallukas
September 10, 2015Ma kardan, et see oli lihtsalt tobe kokkusattumus, aga parem on vast mitte mõelda jah 🙂
Merka
September 10, 2015Heh. Esiteks – mõtlen täpselt samamoodi. Nagu, ma
olen suur, aga mitte suur-suur. Ma ajan kohati täis
pläusti suust ja kui valida , valiksin lapseliku
päeva/oleku. Tegelt, seda lõbusam on olla.
Teine asi – ilmselt sügis on käes, kuna pool jutust on
veidi masekas? Ja ausalt, tunnen ka jällegi nii. kes
meist ei tunneks.
So, take it easy. ?
Tegelt on kõik hästi. Ja väike soovitus – elu teeb omad
korrektuurid ning mida rohkem oled positiivne, seda
rohkem su elus on.
Katrin
September 10, 2015Oh, ma siis ei olegi ainus, kes hobuseid kardab! Thanks god! 😀
Ujumist kardan ka. St ma saan ujuda vaid seal, kus ma tean, et saan jalad põhja panna. Et siis
tundmatutes kohtades ujuma ei kipu.
Kardan rekkasid. Eriti rõve on maanteel sõites, kui rekkaga juba kohakuti olen, siis vahel mõtlen, what
if…brr, need rekkaga “laksu” panemise mõtted on rõvedad. Ajan nad kohe minema, aga järgmine kord
on nad ikka tagasi.
Kardan, et ma ei saagi kunagi lapsi loomulikul teel. Ei tea miks, lihtsalt selline hirm on…. Ja isegi kui saan,
siis kardan ka, et lapsega juhtub midagi…
Oh, Mariann, me kõik kardame midagi! Ja see on täiesti normaalne! Tähtis on negatiivsed mõtted kohe
ära ajada ja mõelda ilusate asjade peale.
Aga selle ideaalse kodu ja homemade küpsiste pärast ära põe! Ma olen kindel, et inimesed tulevad sulle
külla just sinu enda pärast! 🙂 rumm on ideaalne tervitusjook ning kindlasti maitseb ka sinu part
imeliselt. Tee kõrvale sobivad ka poeküpsised. Nii et relax! 😀
Kätu.
September 10, 2015Ma kardan õhupalle ja kitsaid ruume!! Täiesti
pööraselt. Keegi õhupalliga peaks mu kõrvale sattuma
siis ma hakkaksin paaniliselt nutma ja kataksin silmad
ja kõrvad nii kõvasti kinni kui suudan. Kitsaste
ruumidega ka, jalad hakkavad all võdisema ja pea
hakkab meeletult ringi käima. 🙁
Mallukas
September 11, 2015Ma ei tea, kuidas ma sain õhupallid unustada!!
Kadi
September 10, 2015No kõrgust ja sellised asju kardavad päris paljud inimesed.
Ma ise kardan meeletult traktoreid. Suurim hirm.. 😀
Nii, et eks kõigil on väga veidrad hirmud 😀
Kaisa
September 10, 2015Ma jäin mõtlema selle koha peale, et sa tahad, et su sõbrad tulevad külla ja siis vestled poliitikast , aga praegu sul see, et võtad
rummiga vastu ja räägid imelikke asju jne. Aga see just ongi lahe ju… Sa saad olla täiesti selline nagu oled ja nad on samasugused,
milleks tahta midagi teistsugust, sest ma usun , et sa oled väga rahul oma sõpradega, milleks tahtsa seda, mis on lahe filmides ja
seriaalides? Ja olla aus on miu arust üks parimaid omadusi ja need inimesed, kes on ausad, on kõige vingemad üldse.
Mallukas
September 11, 2015No mulle tunduks see mature thing kuidagi 😀
reili
September 10, 2015Haha, mul on täpselt sama seis treppidega, iga kord
kui kiiremini sealt mindud saab, kujutan ette, kuidas
hambad välja kukun 😀 Ja ma kardan haiglaselt
putukaid, reaalselt kõiki, ja see foobia on tekkinud
sellest, et mul lihtsalt faking juhtub, nt oli mul
piparmünditee sees uss!! Väljas kuivanud pesul on
alati minu pluusi peale keegi mingi asja munenud jne
jne jne. 😀
Mallukas
September 11, 2015Haha, iuuu, keegi munes su pluusile? 😀
Kristi
September 10, 2015Ma mõtlesin ka et olen ainuke, kes paaniliselt
hobuseid ja vett ( ujumist üldiselt) kardab. Veega on
lugu kõige hullem spaades ja ujulates. No ei suuda
mina sinna end ette kujutada!
reelika
September 10, 2015Ma kardan samuti ujuda seal, kus jalad põhja ei
ulata.Samuti vetikaid ja MADUSID. See on imelik
kartus mul, et kui uisutades kukun ja käed on kuskil jää
peal laiali ja siia sõidab keegi näppudest üle 😀
s
September 10, 2015Uhh see uisutamise asi oleks julm……
Mallukas
September 11, 2015apppiii!
keit
September 11, 2015Jubeeeeeee mõelda……
Kerli**
September 10, 2015Kardan koeri, olen juba pureda saanud kunagi. Isegi kui omanik ütleb, et see nii sõbralik blabla. Mina kujutan siis ette, et vaatab
küll süütu näoga aga varsti pureb mu kätt v kaela vms…
Mallukas
September 11, 2015Mind pole kunagi keegi purenud, seega alati usun neid väiteid, et koer on sõrbalik 😀
RRR
September 10, 2015Ma kardan mingit raskemat motikaõnnetust. Sõidan põhimõtteliselt iga päev tsikliga ja kardan, et kuskilt tuleb ootamatult
auto/inimene/ muu sõiduk ja tulebki pauk ja.. 🙂 Ma eriliselt rõvedaid pilte näinud netis eks sp põengi.
Siis kardan, et ma ei saa elus millegagi hakkama. Olen eluaeg harju keskmine olnud.. Ei taha leppida igava töö ja igava eluga..
grete
September 10, 2015Kui sa tsikliga sõidad, siis sa küll harju
keskmine ei ole 🙂
Mallukas
September 11, 2015Just! 😀
Eneli
September 10, 2015Ma kardan kloune, maskotte ja chucky moodi nukke.
Üleüldse nukke, aga eriti portselanist nukke. Väkkkkk
miks on inimestel suured toad neid täis, ei tea 🙁
Mallukas
September 11, 2015JAAA. Nukud on JUBEDAD!
J
September 10, 2015Looduse monstrumid 😀 Kas sa usud, et hobustest on
palju suuremaid loomi olemas?
Ja kas sa tõesti ei leia, ei hobused võiksid hoopis ilusad
olla? Ja rahulikud?
Nad on alati rahulikud. Va kui neid ehmatatakse, või
ärritatakse.
Ära ütle hobuste kohta nii… neil on aju väiksem kui
inimestel, aga emotsioonide osa selles sama suur 🙂
J
September 10, 2015Lisan- kui hobust vihale ajada, siis eelkõige ta püüab
eemalduda. Kunagi ta ei ründa kohe. Kui lõpetada
hobuse edasi survestamine, hobune ei ründa.
J
September 10, 2015… sest ta on saakloom, kellele kohane põgeneda,
mitte olla ise kuri ründaja.
Mallukas
September 11, 2015Ma saan aru, et megapaljud fännavad hobuseid, aga no ma EI TEA, miks nad mulle nii jubedad tunduvad. Kunagi käisin kuskil tallis hobusega nööri otsas ringe jalutamas ja keegi hobune hammustas minu oma perssest ja siis minu hobune hakkas teda kabjaga peksma ja….rahulikkusest oli asi kaugel 😀
J
September 11, 2015No see teine ärritaski sinu oma 😀 seeal oleks
pidanud keegi vaatama, et need omavajel
arvatavasti mittelävisaavad hobused kokku ei
puutu. Hobustega telegemisel,kui ei viitsi alla
jääda, siis seda ikka silmas pidada.
Saan aru, millest su hirm. Aga proovi uuesti. Mine
kuskile talli ja tegele ja istu selgagi… ja tre
poatitus, kuidas oli.
Ei sa ei pea muidugi 😀
Triinu
September 10, 2015No minu hirmude nimekiri on ilmatuma pikk. Ausalt. Aga võin välja tuua mõned, mida olen seni kõva häälega julgenud
tunnistada (neid, mida pole on küll ja veel)…
*piksenoolega pihta saada
*piksenoolest tabatud ja murdunud puu/oksa alla jääda
*müristamist
*pimedust
*kinniseid ruume
*eriti veel pimedaid kinniseid ruume
*üksindust
*ämblikke
*varbaid/paljaid jalgu
*lähedas(t)e kaotust
*et ma ei tee oma tööd piisavalt hästi
*et ma jään elu lõpuni kellegagi vaid kokku elama, mitte ei abiellu
*et ma pole piisavalt hea oma teisele poolele
…ja seda nimekirja ma vist võiksingi jätkata, aga noh, need on need hirmud, mida ma olen oma sõpradele tunnistada
julgenud…
Aga omavahelistest juttudest rääkides, siis kui meie oma sõbrannadega koos oleme, ja kui keegi teine kuuleks, millest me
räägime, siis oleks me vist ammu kuskil kinnises asutuses olema. 😀
anonüüm
September 10, 2015Sa oled nii armas, et mul hakkab kurb
🙁 Tahaks nii väga sinusugust
sõbrannat endale, kuid mina kardan
inimestega suhelda. Kardan kontakti
alustada ja seda, et mind naerdakse
labaselt välja.
Mallukas
September 11, 2015Mina ka mõnikord kardan, et inimesed naeravad mind labaselt välja, aga enamasti inimesed siiski seda ei tee 😀
katri-Helena
September 11, 2015Mina kardan paaniliselt üksindust. No et ma
jään siia maailma üksi- ilma lähedasteta. Ma
Kardan sellepärast isegi uks kinni magada.
Aga sulle soovitan soojalt prioriteedid paika
panna. Alusta perekonnast. Kõik need mured
seoses Mariga. Muidugi sa ei saa karta et
midagi juhtub. Ükskõik mis võib juhtuda.
Pigem veeda temaga palju aega koos. Otsi
huviring, lobise temaga jne. Kõik lapsed ei pea
samal ajal rääkima hakkama- see ei ole
võistlus. Aga sina saad temale seda kõike
lihtsamaks teha. Muidugi ära unusta Kardot,
aga selles osas on kõik vist hästi. Järgmisena
peaks tulema tervis. Leia aega sportimiseks,
tervislikuks toitumiseks. Kaasa sellega kogu
pere. Edasi tulevad sellised natuke vähem
olulised asjad nagu küpsiste tegemine ja
blogimine.
Mallukas
September 11, 2015Tead, nende prioriteetidega on nii, et eks nad on ju nagunii täpselt selles järjekorras paigas. Va küpsised, need pole mu prioriteedinimekirja veel mahtunud 😀
Kelli
September 11, 2015Mina kardan hirmsasti, et keegi röövib mu
kuhugi kõndides tee peal ära, seega ma kardan
üksinda kõndida, samuti kardan ämblikuid,
konni ja koeri.
Mallukas
September 11, 2015Ma seda õnneks ei karda, kes mind ikka röövida tahaks 😀 Konnad jah rõvedad, need suured. Konnapoega julgen kätte ka võtta 😀
Kris
September 11, 2015Apppi, mu meelest on ka hobused jubedad!!! Ma
kardan, et nad trambivad mu surnuks! Sama
lehmadega. Väga lähedale kummalegi ei julge ma
minna, tuleb panic attack.
Mallukas
September 11, 2015Mul päris panic attacki ei tule, aga lihtsalt ma eelistan mitte nende läheduses olla.
Killu
September 11, 2015Ma karan jubedalt et ma ei saa kunagi lapsi, et ma olen viljatu. Kindlasti on hullemat, mis juhtuda saaks
aga hetkel on see hirm üpris esimene.
Mallukas
September 11, 2015Mina küll ei usu, et sa viljatu oled 🙂 Mul üks tuttav jäi rasedaks peale KAHT aastat katsetamist, nii et kannatust!
Killu
September 11, 2015Tänks, et vastasid. Väga armas sinust. Ega hirmud ei olegi pahatihti ratsionaalsed.
Mallukas
September 11, 2015Tõsijutt, muidu nad poleks ju “hirmud” 😀 Tuleb lihtsalt rahulikult edasi elada.
Killu
September 11, 2015Aaa ja mul läks meelest öelda. Aga olgu su vead mis nad on – sest meil kõigil on vigu (suuremaid ja väiksemaid) – ma usun et
sa oled hea inimene, et sul on süda õiges kohas. Üritad aidata seal kus saad ja jõuad ning see on suur asi.
Mallukas
September 11, 2015No aitäh, eks ma ikka proovin, aga ega see alati vast välja kuku 😀
krissu
September 11, 2015Ka minul on see hirm,et äkki ma lapsi ei saagi.Aga kaks
aastat on minu jaoks köömes.Meie üritame juba 10-
aastat ja kahjuks siiani pole õnnestunud.Tean,et mees
tahaks lapsi ja kõige suurem hirm ongi,et leiab endale
naise kes talle lapse kingiks.Aga lohutan ennast
sellega,et lootus sureb viimasena ja üritame ikka
edasi.
Marii
September 11, 2015Kardan ujuda kohas, kus jalad põhja ei puutu.
Kõrgust kartsin ka, aga mäkke ronides sain sellest võitu.
Mallukas
September 11, 2015Tubli!
Riin
September 11, 2015Minu kõige suuremad hirmud on seotud
mu lastega – et juhtub õnnetus.
Paaril korral on tulnud kõne
lasteaiast ja enne kui vastan, käib
peast 100 mõtet läbi, sh et lapse
viis ära kiirabi ja seis pole hea vms.
Olen väga elava kujutlusvõimega
inimene ja olen ennast täiesti nutma
suutnud mõelda, kui kujutan ette, et
juhtub nt kohvutav autoavarii ja ma
ei jõuagi neile lasteaeda järgi, et
kuidas nad ilma minuta peavad hakkama
saama (nad on väga minus kinni).
Ajasin jälle klombi kurku endale 🙁
Mallukas
September 11, 2015Issand, ära mõtle selliseid asju!
Leevi
September 11, 2015Ma kardan väga, et mu lähedastega midagi juhtub. Seda kardab vist iga inimene… 🙂 Viimastel aastatel olen ka kõrgust hakanud
kartma natukene. Sõda kardan ka, aga see vist käib kokku selle esimese hirmuga pigem.
See postitus kuidagi lõi sinust palju inimlikuma mulje. Sa oled nii sarnane minuga, tuleb välja. Ka selline napakalt empaatiline, kes
end ilmselt vahel kirub, et iga abivajaja hinge läheb ja iga väeti pärast nahast välja tahaks hüpata. Samas lahmija…
Mari-Liis
September 11, 2015Ma kardan treppe ja redeleid, eriti hämaras, aga
kummalisel kombel kottpimedas on nagu kergem.
Tuttavad trepid on suht okeid, aga väike ärevus on
ikka alati sees. Viimaste aastate jooksul on asi oluliselt
paremaks läinud, aga näiteks kunagi käisime
sõpradega lõuna-eestis matkal ja kõik tahtsid mingisse
vaatetorni ronida, minul hakkasid õudusest silmad
vett jooksma, keegi ei saanud aru mis juhtus. Ma ei
suutnud isegi sinna lähedale minna, passisin autos ja
värisesin. Suht igav oli 🙂
Lisaks kardan, et ma ei suuda kunagi vaesusest välja
rabeleda (tegelt elan juba ammu suht okeilt ja varsti
lõpetan magistri nii et ratsionaalselt pole nagu
põhjust) ja sellega seoses ka nälga ja kodutuks jäämist.
Ja aeg-ajalt mõtlen, et mis siis kui ma ei tahagi kunagi
lapsi saada, või hakkan tahtma siis kui on juba liiga
hilja?
Kats86
September 11, 2015Ma kardan siiani liftiga sõitmist, töötan kolmandat aastat järjest ühes ettevõttes ning minu kontor
asub 8. korrusel..ma käin ikka jala, nii alla, kui üles 😀 mõnikord on NII piinlik, kui keegi kolleegidest
ajab juttu, lähme koos lõunale ja siis äkki lifti juures teatan, et sorry, all kohtume ja räägime edasi..no
ei saa mina sinna sisse minna. Kui küsitakse, miks liftiga ei sõida, siis vastan nii mööda minnes, et ah,
natuke liigutamist on ju hea, et käin tööl autoga, õues ei saagi liikuda, et las ma siis ronin sinna ja
tagasi mööda treppe.
Ja muide see oma lapse pärast igasuguste hirmude tundmine on täitsa ok vist, sest olen väga
paljudelt emadelt seda kuulnud. Mäletan ennast, kuidas isegi kujutasin igasuguseid jubedusi ette,
eriti peale mingeid koledaid uudiseid või juhtumeid, et issand, kui mul oleks nii, kärvaks kohe ära.
Aga tubli oled, et ennast avada EI KARDA!
Alex
September 11, 2015Mina kardan üksindust, mitte üksi olemist vaid, et ma peaks elama ilma oma meheta, ilma perekonnata.
Jubeeeeee……
Ja üleüldse vahel mõtlen selliseid tobedusi oma peas, kui keegi ära sureks, mis siis saaks…. OH jumal..
Raske on oma mõistusega ümber käia vahel 😀 Endal hakkab ka veider, mida kõike ma suuda ülemõelda!!
Helena
September 11, 2015Tahes tahtmata juhtub nii, et kui midagi karta, siis elu tekitab olukorra kus sa pead oma hirmudele vastu astuma ja sellisel moel
hirmust võitu saadki. Mul on näiteks nii, et ma ei suuda magama jääda normaalsel ajal üksinda, näiteks kui mees peab mõni öö
tööasjus kuskil mujal ööbima. Kell 11 lähen voodisse ja magama jään lõpuks 3 ajal… Kohutav noh, laman voodis, tuli põleb ja
telekas peab mängima. Ilma valguse ja telerita on magama jäämine täiesti võimatu :D. Süüdi on ilmselt mu enda huvi igasuguste
paranormaalsete teemade vastu, näiteks- unehalvatus (sleep paralysis). Kuigi tegelikult endal midagi jubedat juhtunud pole
(vähemalt mitte üksi olles). Ülemõtlemine tapab :/. Tavaliselt proovin keskenduda hingamisele, see aitab peas käivast virrvarrist
võitu saada. Täiskasvanud naine juba aga enne magamaminekut ikka nagu väike laps. Eitea kuidas sellest võitu saada.
e.m.
September 12, 2015Minu suurimad eluga seotud hirmud on,
et ma suren kuidagi ebaloomulikul
teel. Mingis õnnetuses või kellegi
käe läbi.
Siis vahel mõtlen, et mis saab kui mu
laps ei sünni tervenda. Seda ei tohi
mõelda, ma tean, aga siiski see mõte
tuleb pähe.
Kardan ka, et ma ei leia endale
kunagi meest kellega ma neid lapsi
saada tahaksin. Esimest ettejuhtuvat
kohe ei taha nagu.
Vahel mõtlen, et oleks kahju, kui ma
oma 3 noorema venna ja noorema õega
tulevikus ei suhtleks. Selliseid
peresid on ju küll. Praegu elan ma
juba nendest eraldi ja igapäevast
suhtlust ei ole. Samas on nad minust
veel ilusti nooremad ka (õde on
8-aastane).
Väiksematest asjadest kardan ma neid
kollaseid metallist möödulinte, sest
see võib sinna sisse joostes sõrmed
katki tõmmata. Kardan pimedas
uinumist, seega pean televiisori
sleep mode peal tööle jätma, sest mul
tuleb unehalvatus peale ja see ei ole
just kõige meeldivam.
Jah, hirmud on tavalised, ära
muretse, me kõik kardame midagi, kas
siis suuremaid või väiksemaid asju 🙂
iSiil
September 12, 2015Mallu, nii armas! Nii inimlik 🙂 Ma ütlen, sa oled
lahe mutt ikka. Las heiterid heidivad, meie
laavime sind ja ei höördi kunagi!
Mallukas
September 12, 2015Tänks, ärme hurdi jah neid, keda luvvime 😀
MK
September 12, 2015Oeh, ma siis panen oma pika-pika nimekirja siia… Prepare yourselves..
Kardan VÄGA:
Lendamist (kõike sealjuures, tõusmist, maandumist, turbulentsi, allakukkumist, et terroristid kaaperdavad lennuki, et lennuk
põrkab õhus või maandumisrajal teise lennukiga kokku, et keegi nt. venelased lasevad lennuki alla, et piloot laseb meelega lennuki
alla, et mootorid jäävad korraga seisma, ja ÜLEKÕIGE kardan seda tunnet, kui ma saan teada, et kukume kohe alla.. ja lisaks sellele
kõigele tekib lennukis klaustrofoobia ja täielik paanikahoog, ja sealjuures mainin ära et pean lendama iga 1-2 kuu tagant,
mõnikord paari nädala tagant..)
Kõrgust (niisama ja ka lennukis olles, isegi lennukiaknast ei suuda välja vaadata, tekib tunne, et vajun läbi lennukipõranda alla. Ja
noh tänu kõrgusekartusele kardan ka lifte, sest kardan et lift kukub ka alla. Eriti kui sõidan liftiga kuskile 20ndale korrusele)
Pimedust (since mu lapsepõlve kodu (eriti minu tuba) kummitas, ja kodus juhtus veidraid asju ja mõnikord nägin paari
kummitusepoissi, hakkasin pimedust kartma. Ja nüüd kummitab vist uus kodu ka, kus elame elukaaslasega. Üksi olles kardan
kohutavalt!!)I
Peegleid (kui ennast meikima pean, saan hakkama pool h järjest peeglisse vahtimisega.. Aga ülejäänd ajast kardan et näen seal
mingit koletist, või et keegi on mu seljataga.. Ja eriti pimedas nt vetsu minnes… see peegel.. issand…)
Merepõhja/vett (Ma olen üsna kindel, et eelmises elus hukkusin laevaõnnetuses, sest see hirm vee, merepõhja ees on lihtsalt,
umbes sama hull kui mu lennuhirm. Ma ei suuda isegi googlest pilti vaadata nt allveelaevast, või ookeanipõhjast, või kui keegi
mängib videomängu ja peab mängus vee all ujuma, mul tuleb nutt peale, sest see on nii rõve, tekib automaatselt uppumisetunne..
Või kui kooliajal pidime vaatama geograafia tunnis mingit ookeani põhja… kohutav!!! Ja muidugi näen ma unes koguaeg et keegi
sunnib mind sukelduma, uputab, või olen uppuvas laevas, neid unenägusi näen umbes ülepäeva.)
Kardan, et olen viljatu (põhjust pole, ikka kardan)
Kardan, et mu elukaaslane jätab mu maha, sest leiab uue naise
Kardan et minuga juhtub midagi äkki ja ma ei jõua kallitele inimestele öelda, kui olulised nad mulle on
Kardan, et haigestun surmavasse haigusesse ja pean selle teadmisega elama, ja samuti kõik mu lähedased
Kardan, et mu elukaaslase/perega juhtub midagi
Kardan, et mu koeraga juhtub midagi
Kardan, et tuleb sõda, näen mõnikord unes kuidas venelased tulevad ja lasevad mu maha, sest ma ei oska vene keelt.
Kardan, et keegi röövib/ vägistab ja tapab mu ära, või piinab mind enne..
Kardan sõda üle kõige.. Süüria googeldamine ei aidanud eriti kaasa… need pildid…
Kardan rahvarohkeid kohti, kardan lihtsalt seda rahvamassi, et ma ei saa hingata… või nad tallavad mu surnuks
Kardan, et lennuk kukub mulle peale
Ühesõnaga, ma kardan koguaeg et midagi juhtub, aga tänu sellele hindan ma iga päeva ja iga hetke mis ma oma lähedastega veeta
saan 🙂
r
September 12, 2015täpselt selle pärast ongi su blogi kõige normim. ei viitsi lapata neid lõputuid ”ää vaadake kui ilus elu mul on iga päev” postitusi.
enamus blogisid täpselt sellised ongi. keegi ei kirjuta kunagi oma nõrkustest või feilidest. peale sinu muidugi. tänks et oled
inimene. tänks et kirjutad kõigest.
E.
September 12, 2015See viimane lõik on TÄPSELT nagu minu kirjutatud…v.a hobused. Aga no trepil hambad välja kukkuda ja kalad puudutavad mind
järvevees jne, appi, kõik on TÄPSELT sama…kui haige on ette kujutada, et Sa kukud trepil oma hambad välja…sellepärast ma seda
kellegile rääkinud polegi 😀
Ja siis see ka, et ma kardan, et midagi juhtub ja et äkki ma juba kutsusin kurja kaela ja seda jään ka alati ketrama 😀