ei
oska midagi öelda, suht tuim olen. Ühesõnaga käisin arsti juures ära ja selgus, et nädalaga on embrüo kasvanud mingi ühe päeva võrra. See erinevus võib muidugi tulla ka erinevatest UH masinatest ja arstidest, seega võib ta ka mitte üldse kasvanud olla. Suure tõenäosusega ei olegi. Ja ma juba kujutan ette, kuidas ma lähen järgmine nädal uuesti arstile ja vaatan kolmandat korda seda sama ultrahelipilti ja kuulen kolmandat korda, et rasedust on 6 nädalat ja südametööd ei ole ja midagi ei ole.
Lihtsalt PASK on olla. Midagi ei taha teha ka, ei taha nutta ega taha mitte nutta. Ei taha tööl olla, ega taha koju minna. Ja ei taha, et inimesed mulle ütleksid, et kle kamoon, ÄKKI see on IMEEEE ja äkki kõik saab korda, aga samas ei taha ma, et teised ütleksid, et raudselt ongi perses.
Sellised asjad ei pidavat ju minuga juhtuma, vaid hoopis mingite suvakatega kuskil mujal. Pidi ju nii olema?
Aga mis seal ikka, kui ma just ära ei sure, siis elan edasi.
Mis ma nüüd edasi tegema pean?
Liivi
November 3, 2015🙁
Ega sul ei olegi palju valikuid, mida edasi teha – jätkad igapäevaeluga, ootad järgmise nädala ära ja jätkad jälle igapäevaeluga, kas
siis nii või naa. Aeg seisma ei jää.
Eva
November 3, 2015Oi, Mallu 🙁 Kallidmusidpaid.
Kristi
November 3, 2015Nii kurb, ega siin polegi midagi kui oodata ja
vaadata, mis saab. :/