lugu sellest, kuidas ma sündimata lapsele kirjutama hakkasin

Alguses mõtlesin, et ehk on kuidagi imelik nii imal olla, siis hakkas suva ja nüüd olen täitsa hea meelega imal ja armastust täis ja südamepahas, halleluuja. Seega võtsin parooli maha. Eks ole ka natukene imelik täitsa avalikult viriseda, aga armastada salamahti.

Selliseid kirju kirjutan siis, kui tunne peale tuleb, aga jutud levivad, et järgmine nädal kirjutab Kardo ka. Noh, et ei oleks ainult väga ühepoolne heietamine.

Kirjad siis siin:

Esimene.

Teine.

Kolmas.

 

Mida sina arvad?

* Required fields are marked *

2 Comments
  • Mac
    May 14, 2013

    awww, kui Armsad (tuleb välja, et mitte-kurjad postitused võivad mulle ka meeldida :D)

    VASTA
    • Mallukas
      May 14, 2013

      mõnikord võib mitte kuri ka olla 😀

      VASTA