kõik fiilingsid
Naljakas on see, et alates reedest, ei ole ma tundnud mitte mingit kurbust. Pigem sellist rõvedust ja ebameeldivust ja enesehaletsust, mis haarasid enda alla kõik teised emotsioonid. Ja täna jäin ma Lipsukese blogi lugema, kus ta kirjutab, et tal on juba kümnes nädal ja… See tundub lihtsalt nii ebaaus, sest see pidin ju mina ka olema.
Ma olin juba mõelnud, milliseks ma oma toa ümber kujundaks, et beebile nurk teha. Mida ma sinna ostaksin. Vaatasin vankreid. Hell, ma olin beebile juba hullumeelse koguse riideidki ostnud. Ise olen muidugi loll, et niimoodi ette tormasin asjadest. Aga mul olid isegi kaks nime mõeldud, mis Kardole küll kumbki ei meeldinud. Ja ma juba natukene mäletasin, mismoodi lõhnavad need tuttuued beebid ja kuidas neid krooksutades ei saanud isegi tervet kätt kasutada, vaid seda tuli teha kahe näpuga, sest nad on nii pisikesed.
Neli-viis korda olen ma tahtnud avada oma blogis seda kirja, mida ma sellele beebile kirjutasin ja ma lihtsalt… ei taha. Ma ei taha lugeda ja mõelda, et kui loll ma olin, et ma nii õnnelik olin. Mitte millegi üle. Ja seda oleks vast kurb lugeda, sest seda kirjutades ma juba kujutasin ette, milline see tuba on ja nende väikeste õhukeste juustekribude lõhn ja…
Ei ma ei hakka nutma, lihtsalt kurb hakkas lõpuks. Ja üks külg minust mõtleb küll, et pole hullu, eks ma varsti proovin jälle. Teine külg minust ütleb, et mitte kunagi ma ei taha enam proovida ja pettuda. Mitte kunagi.
Nõme, nõme, nõme.
Edit: Ma ikkagi läksin ja otsisin selle kirja üles, see oli parooli all ja ma mõtlesin ja võtsin need paroolid nendelt postitustest maha. Nad ei ole ju enam salajased, sest mul pole enam saladust. Lugesin nad kõik läbi. Alguses oli niii suur rõõm (LINK), aga suht kohe tuli mingi ebamäärane hirm sisse (LINK), kinnitasin endale siiski, et rasedused on erinevad ja ma ei peagi ju hommikust õhtuni öökima. See oli see päev, kus ma terve õhtu nutsin ja arvatavasti ka see päev, millal mu rasedus katkes. Või noh, ega ma ei tea, aga ajaliselt umbes nii (LINK). Järgmisel päeval hakkasin ma endale südamepaha “ette kujutama”? (LINK). Kõik sada miljonit tunnet, mida ma tundsin peale esimest UHd, mis pidi mulle tooma kergenduse, et kõik on korras, aga tegelikult pani hoopis kivi südamele (LINK). Muuseas, see hematoom, mida ma seal pildil näitan ka, läks mõlema nädalaga vaid suuremaks ja lõpuks öeldi mulle, et see oligi märk algusest peale raseduse irdumisest. Ühesünaga, ma üritasin olla rahulik ja mitte karta, aga ma juba kartsin. Ja muudkui nutsin (LINK) ja otsisin endale nutmiseks põhjuseid, sest ma ei tohtinud ju negatiivselt mõelda, vaid pidin lootma, kuidas kõik on parimas korras. Ja siis selgus, et ei ole. (LINK). Ja ma andsin alla. Ma ei uskunud enam, et kõik on korras. Ma tahtsin loota, aga ma ei osanud (LINK). Ja siis tuligi see päev, kus ma sain kinnitust, et mul polnudki enam midagi loota.
Jah, ma teadsin seda, aga siiski käisid mu peast läbi need samad kujutluspildid, kuidas ma kirjutan sissekande, et JESSS, kõik on korras ja, et ma vana rumal, muretsesin ilmaasjata ja juunis ma saan nii täiega lapse, et ise ka ei usu. Ja see saab nii lahe ja ilus olema ja tal saavad nii beebilõhnalised juuksed olema.
Aga enam mul sellest teemast vist enam midagi kirjutada ja rääkida ei ole. Nagu Jänku Jussi multades öeldakse, et elas kord üks muinasjutt, see muinasjutt sai läbi.
Diana
November 15, 2015For real, ma tahan sind hetkel lihtsalt kallistada. :/
Marley
November 15, 2015Väga hästi kirjutatud postitus, Mariann! Temaatika on muidugi karm, ma ei oska ja ma tean, et sa ei tahagi, et keegi sind haletseks
ning kaasa tunneks. Sellest kirjutamine aitab sul üle saada. Kirjutamine ongi sinu teraapia.
maria
November 15, 2015Toesti on kahju, ega see polegi lihtne. Mul oli 3 korda,
eelmise mehega, siis sai see suhe otsa, arstid arvasid,
et me lihtsalt ei sobinud. Nuud uue mehega olen koos
olnud 6 aastat ja kolm imeilusat tudrukut. Lihtsalt ma
tean kui tuhi see tunne on, pead tugev olema. Ka see
laheb mooda, aeg parandab haavad ja kui Olete valmis
proovite jalle, soovin sudamest parimat teie perele.
Ja need kes siin teise onnetuse ule ilguvad, viletsad
inimesed Olete. Nii koledaid sonu ei tohiks kellegi
pihta loopida. Ja koik halb tuleb teile omale tagasi.
Gerli
November 15, 2015Väga kurb on.Aga nagu öeldakse elu läheb
edasi.Sõbranna ootab mul 2 last aga ametlikult
peaks see viies olema.Ennem seda oli tal
rasedus peagu lõpusirgel kui lapsel jäi süda
seisma.
S.
November 15, 2015Kurb, et sellist asja niiiiiii palju juhtub. Minul
juhtus juba 2 korda poole aasta jooksul.
Esimest korda oli šokk, sain üle, paranesin.
Teist korda rasedaks jäädes teadsin, et
seekord läheb kôik hästi! Kaks korda järjest
selline asi ikka juhtuda ei saa. Aga sai… nädal
on nüüd möödas. Tühi tunne, kedagi pole
oodata.
Aga eluga tuleb edasi minna ja haletseda ei
vôi. Küll laps ükskord tuleb, tulemata ta ei jää
🙂 Onneks on Sinul juba üks nubin kodus
olemas, vast tuleb minule ka peagi 🙂
T
November 15, 2015Kas sa oled uurinud kuidas Kardo ennast
tunneb? Mehed jäävad tihti kõrvale asjast ja
kannatavad vaikselt ja ei räägi oma tunnetest
kuigi nemad ka tegelikult kannatavad.
Mallukas
November 15, 2015Ta ei ole öelnud küll midagi, et ta ennast jube kehvasti tunneks. Või üldse kehvasti.
T
November 15, 2015Mehed tavaliselt ei ütlegi ja üleüldse ei
oska väljendada end sellises olukorras
kuidagi hoiavad kõik endas kuna
tunnevad et peavad oma naist toetama
ses olukorras aga tegelikult on õnnetud.
K
November 15, 2015Mul sama teema, et ootasin täiega ja olin niii
õnnelik kui sain teada, et ootan pisikest. Olen
last tahtnud juba sellest ajast peale kui olin 16,
nüüdseks olen 22 ja leian, et olin ja olen siiani
selleks valmis, aga.. Kahjuks see pisike otsustas
üldse mitte kasvama hakata ja rasedus peetus.
Pidin veel käima aborti tegemas, abrassiooni
ilusamalt öeldes. Olin nii masenduses, et ma ju
niii ootasin ja olen eluaeg abordi vastu olnud.
Miks mina? Aastas tehakse mõtlematult
tuhandeid aborte, sest pisikest lihtsalt ei
taheta.. Ja mina pean tegema, sest teisiti ei saa.
Peale abrassiooni tekkis mul veel lisaks ka
põletik ja olin selle tõttu 5 päeva haiglas. Keegi
ikka karistab mind korralikult. Oeh. Selle
jutuga tahtsin lihtsalt teada anda, et sa ei ole
üksi. Ja lootust ei tohi kaotada. Üritan ka ise
sama teha, kuigi hetkel liiga vara veel, sest alles
2 ndl tagasi kõik see jama juhtus. Kurb on. Väga
kurb on. Nutaks või silmad peast, aga üritan
tugev olla. Loodan siiski, et järgmine kord läheb
õnneks. Me ju kalliga niii ootame pisikest. Aga
jõudu ja jaksu sulle!
Triin
November 29, 2015Edu teile ja pea püsti !!juhtub seda ja nii kahju et
juhtub nendega ,kes last niiiii väga soovivad ???
Kairit
November 15, 2015Sa kustutasid hommikul selle huvitava Pariisi sündmustega seotud arutelu ära. Mul oli õnneks kõvakettale see osaliselt alles
jäänud ja panen siia selle mis salvestada õnnestus. Muidu mõni loeb su Facebooki ja mõtleb et ei tea millest see jutt üldse oli.
https://jsbin.com/paxeracuwo/edit?output
Mallukas
November 15, 2015aitäh. keda huvitab, siis siin tõepoolest on olemas
T
November 15, 2015Neid kommentaare lugedes sealt postituse alt
tekib küsimus et kas vahepeal ei saaks teha
postitust ja keelata kommentaarid üldse ära.
Inimene kirjutad postituse et avaldada
arvamust ja mina ei lugenud küll sealt postituse
lõpust Ps. Kirjutasin selleks
T
November 15, 2015Selle postituse et saada oma vaidlemis
vajadus täis. Noja ikkagi on mingi hunnik
idusi ja pagulaste vihkajaid seal
järjekorras ootamas et oma vajadusi
kusagil välja elada. Ma tahaks ka blogi
pidada et oma mõtteid ja tundeid
väljendada seal aga just nimelt sellepärast
ei viitsi kuna inimesed käivad
anonüümselt teiste blogides end välja
elamas. Kõige hullem oleks blogi pidada
siis kui endal niigi rasked ajad ja siis
tulevad mingid hullud end sinna välja
elama, kuigi see koht on minu välja elamis
paik. Postitus tundus pigem nagu oma
arvamuse ja tunnete välja ütlemine olevat
aga jh….. Haige värk!
Mallukas
November 15, 2015Saab teha küll nii, et kommenteerida ei saa, aga mitte nii, et ühel postil, siis pead kõigil panema. Vähemalt minu meelest on nii
njah
November 15, 2015Ma ei tea, kas see on viisakalt
öeldud, kuid tegelikult aitad sa oma
postitusega ju nii paljusid! Vaata
kui palju on kommentaarides oma
mõtteid avaldanud naised, kes on sama
läbi elanud – võib-olla poleks nad
ilma sinuta julgenudki oma valust ja
läbielamistest rääkida ja oleksidki
seda kõike vaikselt kannatades enda
sisse kandma jäänud. See on
tegelikult väga-väga suur asi, kui
saad oma valu jagada ja tunned, et
sind mõistetakse ja toetatakse. Ma ei
ütle, et igas halvas asjas on midagi
head, sest mind ajab see ütlus
pööraselt närvi, kuid on ilmselge, et
sellega, et sa enda kogemusi jagad,
oled sa aidanud rohkemat arvu
inimesi, kui ise arvatagi oskad.
Palju jõudu sulle ja Kardole!
Virge
November 15, 2015Palun loe tähelepanelikumalt!
Mallukas
November 15, 2015Ta mõnitas mind, mitte ei olnud probleem lugemises. Ta käib seda iga postituse alla kirjutamas 🙂
PJ
November 15, 2015Minu poolt soovitus sinule. Hoia end
edasi, ära suitseta ja ära joo liialt
alkoholi. Püüa mitte stressata nii
palju ja võta raseda vitamiine edasi.
Anna kehale taastumsiaega. Nagu näen
siis kätt te ette ei pane uuele
pisile. Aga nagu lugesin siis peale
kurba uudist tormasid kohe suitsu ja
alkoholi tarbima. See pole nagu ka
see õige. Ma vist pigem oleks mehe
kaisus keras nutta tahtnud ja jäätist
puginud. Muide, olen lugenud et
piimatooted on väga head kui on soov
ootele jääda, eriti juustud. Juustu
söömine pidi aitama plikasid saada 😀
Soovin et järgminekord kui teil
kahtlused on siis ikka päriselt ja et
enam sellist paha “Üllatust” ei
tuleks. Olen isegi elanud läbi selle
shoki et arst ütleb, tulge uuesti
nädala pärast, midagi pole näha.
Mõtle selle kogemuse peale nii et ju
siis ei ole veel õige aeg teise lapse
jaoks ja pidi nii minema. Kõike
mõnusat teile Kardoga!
Mallukas
November 15, 2015Kust sa võtad selle, et kätt ette ei pane? Vähemalt aasta ei taha küll enam midagi proovida
Sandra
November 16, 2015Minu Õde kaotas samamoodi esimese
beebi teisel kuul ja teise 4ndal kuul. Kaks
korda Järjest. Tal oli lootus ja tahe peale
seda täielikult kadunud. Aga juhtus ime
ja Juba paari kuu pärast head uudised.
Ning nyyd Juba tema 8 kuune beebi
roomab minu 6 kuusega ringi.
Kõik läheb edasi ja kes teab võib olla
kiiremini kui sa arvata ja oodata oskad
juhtub ja teie imearmsa perega ime. Ma
Juba tean et varsti tulevad sinult
rõõmusõnumid 🙂 ja sa ilmselt tead, et
beebi tuleb siis kui tema tulla Tahab 🙂
Mari-Johanna
November 16, 2015Ma ei saa aru, kus sul kiiret on selle lapse saamisega? Sa oled noor inimene, küll jõuad veel.
Mallukas
November 17, 2015Esiteks, kus olen ma öelnud, et mul on kiire kuskile? Teiseks, kui kohutavalt kohatu sa olla võid?
K
November 18, 2015Minu tädil oli 10 aastat probleeme rasedaks
jäämisega näiteks, proovisid loomulikult
(umbes 30korda) ja kunstlikult (3korda), aga
alati katkes rasedus esimestel kuudel. Ja siis
kui ta oli absoluutselt alla andnud jäi ta
loomulikult rasedaks ja sünnitas küll
enneaegse, aga terve tütre. Nüüd on tütar
juba 4 aastane ja igati terve ja rõõmus tüdruk.
Seega pea püsti ja lõpuks sa saad kindlasti
lapse!!?
Triin
November 29, 2015Elasin ise täpselt sama asja just üle…niiiii väga olin
valmis selleks,et teine armas beebi tuleb meie ellu ?
Ja tunded ,mis valdavad sind on minul praegu
samad…Jänkujussi multa muudame ise ümber…tuleb
uus muinasjutt ehk kunagi varsti ja see ei saa läbi ..