kuidas mõjutad sina oma lapse tulevast “mina”?
Häbi tunnistada, aga ma lapsena ja noorena (nagu ma praegu oleks hirmus vana) lugesin kogu aeg, aga nüüd “suurena” pole nagu aega. Ma lugesin igasuguseid raamatud – klassikat, muinasjutte, noorteromaane, no kõike, mis kätte sattus. Mul on miskipärast meeles selline seik, kuidas ma väiksena turnisin mööda raamaturiiulit ja uurisin papalt: “Mis täht see on? Aga see? Aga see?”. Nõnda need tähed selgeks said ja ma isegi mäletan, millise raamatuseljal oleva pealkirja ma esimeste seas kokku veerisin. “Serengeti ei tohi surra”. Raamatu kaanel oli sebra. Ma veel mäletan, et mul oli vaesest sebrast nii kahju. Vaene Serengetikene. Miks ta üldse peakski surema? Ma siiani pole seda raamatut lugenud, seega ma ei tea, kas see oli päriselt mingi sebra, kes seal suri, või mitte. Aga lihtsalt meenus täiesti offtopic selline asi.
Viimastel päevadel olen ma ka usinalt raamatutega kokku puutunud. No esiteks see “Oskar ja asjad”, siis saatis hea inimene, Kaisa, mulle raamatu “Jõehobu elutoas” ja ma olen sellega peaaegu juba lõpukorral. Tahan teilegi soovitada, sest päris huvitav oli lugedes mõelda, et kas tõesti oli mu lapsepõlves nii või naa. Ja hämmastav, kuidas üks inimene seda endaga edasi kanda võib, ka ilma mäletamata.
Kindlasti on see kasulik lugemine ka lapsevanemale, sest paratamatult on inimene selline, et on mustrite ohver ja võib enda teadmata enda vanemate vigu teha ka oma lapse peal. Toon teile ka mõned näited, mis mulle raamatust eredalt silma jäid. Näiteks kirjeldab seal seika, kuidas väikse lapse isa oli väga haige ja haigushoo ajal lebas köögipõrandale ja karjus, et raiub endal kirvega jalad maha. Laps nägi seda pealt, ehmatas ja hakkas nutma. Ema ütles lapsele, et pole hullu, kõik on korras, ära nuta. 25-aastat hiljem võib see sama laps, kes nüüd juba täiskasvanud inimene on, avastada, et tal on ootamatud paanikahood. Miks? Sest tema sees on 25 aastat olnud hirm, mida vanemad ei võtnud ära ja leevendanud, vaid hoopis surusid maha.
Ma avastasin, et ma mõnikord ütlen Marile, et mis sa ikka nutad, see on ju nii väike asi. Aga täitsa ise, enne raamatut lugemata, tundus see mulle ühel hetkel tobe. Inimene ei oska rääkidagi, tal on mingi mure ja ta väljendab seda nii, kuidas oskab. Ega mullegi ei meeldi, et keegi ütleks mulle raskel ajal, et miks sa ikka nutad. Ju siis on mul vaja nutta! Ja kui keegi teine ütleb, et minu mure on tühine, siis see tekitab mulle tunde, et mina ise koos oma murega olen tühine. Seega lõpetasin ma sellise asja Marile ütlemise ja sõnan nüüd hoopis, et nuta, nuta, kui sul vaja on. On jah jube lugu, kui sa ei saa emme passi juppideks rebida, aga selline on elu ja küllap varsti tuju paremaks läheb. Läheb ka.
Siis toodi raamatus selline näide, et autor viis oma lapse esimest päeva lasteaeda, kus oli palju lapsi, kes sinna esimest korda toodud oli. Üksi võõras kohas, võõraste inimestega. Loomulikult kippus paljudele nutt peale. Samas kui tüdrukuid võeti sülle ja lohutati, siis poisid võeti käekõrvale ja näidati autosid, ise öeldes, et mis sa ikka nutad. Sa oled ju suur poiss. Tulemus on see, et tüdrukud näevad, et emotsioonid on okei. Kui neid näidata, siis keegi lohutab sind, hoiab sind. Poisid nägid aga, et nende emotsioonid teevad neid vähem väärtuslikuks (mis sa tönnid nagu plika) ja takkatipuks juhiti nende emotsioonid mujale – autodele.
Ja siis inimesed imestavad, et miks naised küll nii emotsionaalsed on ja mehed sellised endasse tõmbunud inimesed. Ma üldistan muidugi, aga kui selline asi käib põlvest. põlve, siis pole siin ju midagi imestada. Tänapäeval on vanemad minu arusaamist mööda siiski … rohkem emotsioonidega kursis, kuid nagu öeldud. Mustrid korduvad ja kui kellegi isa ütleb pojale, et ära nuta, siis ütleb see poeg kunagi oma pojale, et mehed ei nuta ja lõpuks on kuskil pereema, kes ei suuda oma mehele kuidagi ligi saada, mehel pole oskust oma emotsioone näidatagi, sest talle pole seda kunagi lubatud.
See võib omakorda viia näiteks liigse alkoholitarbimiseni. Ja muidugi ei toimu see vaid meestel. Ka mina mäletan lapsepõlvest, et vanaema ütles paljude asjade kohta, et see on tühiasi, pole vaja nutta. Kuigi minu meelest ei olnud see sugugi tühine. Aga arusaam tekkis, et kui juba vanaema ütleb, et pole vaja nutta, siis ei nuta ka. Siiani suudan ma nutta teiste ees vaid purjus peaga. Kainena hoian oma nutud kõik endale, kui vähegi suudan.
Oma lapsega loodan ma seda viga mitte teha. Ma usun, et kõik tahavad oma lastele parimat, aga ma ausalt soovitan seda raamatut lugeda. Seal on palju näiteid ja nõuandeid, millised tavalised sõnad ja väljendid võivad lapsele sisse jääda ja tema päris sisemist mina kohutavalt muuta. Ükski emotsioon ja tunne ei kao, neid saab matta, aga nad tulevad kuidagi välja. Kas siis depressiooniga, mille põhjust sa ei mõista, tervisehädade või sõltuvustega.
Raamatut leiad näiteks SIIT, aga käsi südamel, mingi reklaamartikliga tegu pole. Lihtsalt huvitav lugemine.
Mis head raamatut teie viimati lugesite, mis tõeliselt mõtlema pani?
Laura
January 12, 2016Mina lugesin viimasena Stigi “Minu Kennedyt” väga
hea ja ka mõtlemapanev oli, soovitan! 🙂
Mallukas
January 12, 2016Kinkisime selle jõuludeks Kardo emmele, eks ma siis laenan talt 🙂
Mari-Leen
January 12, 2016Ma kuulsin, et see oli täis jama olnud, aint sita- ja
narksijutud. Aga ise pole lugenud, ei tea 😀
kat
January 12, 2016Ma lugesin, suht lahe oli. Ja kui see
kirjutamine teda aitas, siis on ju hästi.
kaia
January 12, 2016Loen hetkel Vahur Kersna “Ei jäta elamata”.
Sellised raamatud panevad mõtlema, et elu on üks habras asi ja võib ruttu lõppeda.
Tühiseks muutuvad ka omad virinad, sest kui mõtlema hakata, siis on palju inimesi, kes elavad läbi hoopis midagi raskemat, kui
sina ja avastad, et kõik on tegelikult väga hästi. Oled lugenud?
Maarit Tolbuzova
January 12, 2016Ülikoolis lugesin Kriisitöö aine raames Måns Gahrtoni raamatut «Kaevame vanaema üles». Väga mõtlemapanev ning liiguta
raamat ja aitab mõista lapse leina.
KK
January 12, 2016” Tuule vari” – lugesin teist korda ja ikka haaras nii
kaasa, et lugesin poole neljani öösel.
k
January 12, 2016Väga heal teemal blogipostitus. Minu elukaaslane
paneb mulle tihtilugu süüks, et kasvatan poistest
tüdrukud. Äialgi ütlemine varuks kui vanem poeg
(7aastane) pisara poetab, paneme su baletikooli.
halloo, ma ei saa aru mis trauma see neil on,
emotsioonid on meil kõigil, see ei küsi minumeelest
sugu. point on selles, et oma emotsioonidega tuleb
osata toimetulla.
Triin
January 12, 2016Kui ma laps olin, siis mu ema ütles
mulle pidevalt, et “sa oled alati
tubli olnud, sa saad hakkama”.
Ennast viimasel ajal analüüsides olen
avastanud, et see võib olla ka
põhjuseks, miks ma üritan olla
perfektsionist. Ma jätan asjad
viimasele minutile, sest ma pean
asjad tegema põhjalikult ja
ideaalselt, ma olen enda ja teiste
suhtes ülikriitiline, mis lõhub
suhteid ja enda enesehinnangut.
Sõnadel on oluline mõju meile, eriti
lapsepõlves.
Kertu
January 12, 2016Väga hea raamat on ” Ükski pere pole
saar”. See raamat paneb tõesti
mõtlema selle üle, kui kergelt tuleb
inimestel üle huuli lause ” Su laps
on nii kasvatamatu”, teadmata
tegelikku põhjust, miks laps käitub
nii nagu ta seda teeb. Soovitan
soojalt kõigil seda lugeda 🙂
Madli
January 12, 2016Mina lugesin selle läbi, olin ka enne kuulnud palju kiidusõnu selle raamatu kohta, aga … ilukirjandusena see teos ei päde, sest on
aru saada, et autor ei ole kirjanik. Lihtsalt räägitakse elust hüperaktiivse lapsega ja näiteks mina olin juba enne teadlik faktist, et
sellised lapsed on olemas ja et nende kasvatamine on raske. Midagi uut ma sealt küll ei avastanud. Liiga palju oli kordamist, et
näed, järjekordne koosviibimine ja oh issand, kui raske ja et kõik teised on nõmedad, miks nad küll ei lepi sellise käitumisega.
Loomulikult on käitumishäiretega lapse kasvatamine raske, ma ei väidagi muud, ja loomulikult pole kõrvalistel inimestel õigust
hukka mõista ilma tagamaid teadmata, aga raamat oli … kehvasti kirjutatud.
Helga
January 12, 2016Serengeti on Tansaania rahvuspark,
looduskaitseala, kus on palju loomi.
ka sebrakesi. Aga see, et Serengeti
ei tohi surra, tähendab suurt muret
kaitseala tuleviku pärast. Soovitan
lugeda, väga hea raamat ja
vanaraamatupoodides täiesti saadaval
umbes 5 euro eest.
Kadi
January 12, 2016Tundub nokkimisena, aga ära ütle, et lugemine on häbiasi :/
Liis
January 12, 2016Ma arvan, et ta pidas sellega silmas ikka seda, et häbiasi on see, et vanasti noorena luges ta hästi palju, aga nüüd vanemana enam
mitte..
Mallukas
January 12, 2016Imelik tõesti, Kadi, et sa arvad, et ma ütlen, et lugemine häbiasi on 😀
Kadi
January 12, 2016Novot, ma ei lugenud piisavalt korralikult siis 😀
Lily
January 12, 2016Ei, minu meelest polnud asi
lugemises, sest lause nii ju ütlebki:
“Häbi tunnistada, aga ma lapsena ja
noorena (…) lugesin kogu aeg.” Ma
ka mõtlesin, et tohoh.
Kadi
January 12, 2016Tea Kask “Tänavalapsed” oli mu viimane lugemine, mis läbi raputas. Polekski osanud sellist raamatut ise üles leida, aga mu pojal
oli see kohustuslik lugemine koolis. Ma pidin, ausalt, peale esimest kaht lehekülge suure häälega nutma hakkama. Mis elu lastel
tänaval… ja ma pole ometi vati sees kasvanud või roosad prillid peas, et ei teaks, et ka tänavatel elab lapsi… Mu väiksem poeg on
viiene – sama vana kui peategelane selles raamatus. Ja ma ei suuda mitte kuidagi ette kujutada üht pisikest viieaastast nunnut seal
pimedas tänavatel kerjamas või liimi nuusutamas… Oeh. 🙁
Mallukas
January 12, 2016Jaa, ma lugesin ka seda ja nutsin täiiiega 🙁
Madli
January 12, 2016Mina soovitan Mikita “Lindvistikat”. Lugesin selle läbi ja väga meeldis. Ilukirjandusest olen viimasel ajal põhiliselt Rootsi
krimkasid lugenud, aga varasemast meenub, et “Kolm meest paadis” on supernaljakas, samamoodi ka “Saja-aastane, kes hüppas
aknast välja ja kadus” ning “Ta on tagasi”. Kes reisiromaane armastab, siis “See ei ole minu Kuuba” peaks ka kõige
pessimistlikumal inimesel naeratuse suule tooma. Aa, ja kui nn labane huumor kõnetab, siis “Rasedusarmid”. Need kõik on
humoorikad raamatud, tõsist kirjandust ma hetkel välja tooma ei hakka.
katu
January 12, 2016Sita- ja narksisõnade taha tuleb lugedes vaadata, sisu ei ole ju iial ainult sõnaline pealispind, kuigi sellesse
on ülimalt mugav klammerduda 😉
katu
January 12, 2016See käis Mari-Leenu Minu Kennedy kommentaari kohta 🙂
Birgita
January 12, 2016Minu bioloogia õpetaja ütles kord, et Eesti meeste
eluiga on niivõrd lühike just sellepärast, et mehed ( ka
poisid) ei nuta. See põhjustabki pikas perspektiivis
depressiooni või stressi ja võib lõppeda hullemal juhul
infarktiga. Niiet laske poistel/ meestel nutta!
K.
January 12, 2016Ma ütlen alati oma pea 3a lapsele, et “nuta-nuta
kallike, kõik on hästi”. Rahuneb maha ning ütleb “nüüd
on pajem” (ta ei oska R öelda). Kord ütles mullegi
“nuta-nuta, emmeke”
Oh, ma püüan kõvasti, et mitte oma vanemad olla.
Julia
January 12, 2016Kõik Tommy Hellsteni raamatud on huvitavad.
H
January 12, 2016Minule meeldis vaiksena yhe hollandi tamme kyla
uputamise lugu kus poiss tamme ees hoidis katt ja
paastis linna.
Loen ka palju..soodustusega sain minu nepaali..
Reisikirjed muljed on huvitavad minu sarjas”
Pildile-mallukas miks sul nii suured kihvad on..et meid
paremini aa syya voi:d
Nii sinu moodi:d
Am
January 12, 2016Väga hea postitus!!! Ma olen 1a poja ema ja
enne rasedust ei mõelnud üldse nendele
teemadele. Siis lugesin paar raamatut:
“Kuidas luua tervislik kiindumussuhe oma
lapsega” ja “Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata
lapsel oma tunnetega toime tulla”. Need olid
raamatud, mis avasid mu silmad ja panid
môistma, kui “valesti” ma ise olen kasvatatud.
Üritan mustreid murda, kuid pean tôdema, et
üleöö see ei juhtu ja nôuab palju enesega
töötamist. Samas, kui nüüd viimasele aastale
tagasi vaadata, siis olen juba palju arenenud.
Lapse saamisel ja kasvatamisel on ka
ülioluline, et vanemad oleksid kasvatuses ühel
meelel. Aga üks vahva raamat veel, mis minu
meelest on geniaalne: “Minu mōistus on
otsas!”
Annika
January 13, 2016Mina lugesin ka ca kuu aega tagasi “Jõehobu elutoas” ja oli palju mõtlemapanevat äratundmist.
S
January 13, 2016Austan oma vanemaid, aga ise teeksin paljugi
teisiti, näiteks ärge mitte kunagi pahandage
oma lapsega kui ta nutab või tal miski
ebaõnnestub, uskuge mind ta on sel hetkel ise
juba piisavalt õnnetu, mis tekitab olukorra,
kus lihtsalt vanemate eest üritatakse
ebaõnnestumisi varjata ning samas ei osata
ise toime tulla, mis tekitab veel stressi. Isegi
üle 20 olles räägin vanematele vaid
positiivsest, ei leia et nii on õige, aga oma
närvide nimel paraku vajalik..
r
January 14, 2016Issand, mu ema on ikka parim! Sain veelkord kinnitust sellele, kuna mäletan oma lapsepõlvest nutmisega seoses ühte lauset, mida
ema alati ütles: ”nuta ennast tühjaks!”. Ma ausalt tunnen, et olen parem inimene praegu tänu sellele. Mehega on raske vahepeal
kuna tema peal on hästi näha seda ”mehed ei nuta” teemat. Ta siis teinekord ei saa üldse aru, miks ma oma emotsioone niimoodi
läbi elan ja mina ei saa aru, miks ta kõike endasse hoiab.
Annupannu
January 15, 2016Ma viimasel ajal mõtlen nii palju
sellele kuidas mind kasvatati. Mis
mind mõjutas. Ja siis mõtlen palju
kuidas enda lapsi kasvatada. Tean
paljud ei loe mingeid kasvatus
raamatuid ega artikleid. Aga mulle
väga meeldib erinevaid
lugeda/võrrelda. Peaasi et kõik peas
sassi ei lähe :P. Mäletan et sa
mainisid seda kiituse ja tunnustuse
teemat. et pigem oli sul laitus…või
siis mitte piisav tunnustamine. Kui
inglise keeles oskus hea siis kuula
seda Podcasti. see kuskil 45minti
vist, aga räägib kiituse/tunnustuse
vahest. Põhja-Ameerikas on
probleemiks üle kiitmine ja ma mõtlen
et eestis on jah kiituse puudus.
Mõlemad variandid pole head.
Tunnustamine kõige parem.
http://vickihoefle.com/podcast-encouragement/
Ja kui kedagi huvitab, siis keegi
tegi sellest eesti keelse kokkuvõtte.
Kui üles leian ja soovi on siis võin
selle siia postitada. 🙂