aialood suuremas aias

Ma ei ole kunagi aiatöödest tegelikult suuremat arvanud. Ma vist kunagi ammu olen midagi rohinud ka – emaga Kohilas maasikapeenraid, kui ma nüüd õigesti meenutan. Kardo juures on aga suur aed, mida ta siin teinekord niidab ja sellega jahmerdab. Et mitte täiesti kasutu olla, siis ma hakkasin ka ükskord rohima.

Tegelikult läksin ma kassi paitama ja siis vaatasin, et põõsa kõrval on suur nõges. Tõmbasin selle välja ja siis juhtis Kardo mu tähelepanu sellele, et tegelikult oli kogu rohelus põõsa ümber umbrohi. Oi, ma olin tubli. Rohisin lausa kolme põõsa alt! Alguses olin täiega nagu mingi eit, nokkisin niisama näpuotstega neid sealt välja, aga lõpuks sain hoo ikka sisse. Nagu põline maanaine rohisin, mis mühises

Sel nädalal (2 nädalat pärast eelmist rohimist) nägid põõsaalused välja täpselt samasugused, tuli jälle rohima asuda. Kuigi ma olin rohimist lausa koduski plaaninud, sest:

a) ma avastasin eelmine kord, et see pole üldse raske

b) Kardo koristas minu kodu ära ja siis ma mõtlesin, et ainult viisakas oleks vastu koristada tema aeda

Ometi unustasin ma maha oma kaunid lillekestega aiakindad, mis mulle täpselt parajad on. Ju siis naudin ma ka seetõttu neid üsna palju, et need on vast ainukesed XS suuruses asjad, mis mulle pikka aega selga lähevad 😀

Pidin hakkama saama oma mitte nii parajate kinnastega, aga sain ka! Piltidelt võib-olla pole nii hästi näha, aga päriselt ka!

Enne

Pärast!

Õnnelik rohija ise.

Nagu näha, siis kõht takistab daamilikult istumist, aga vähemalt mitte rohimist. Jumal tänatud selle eest!

Ma päriselt ei jõua ära oodata, millal ma endale oma aia saaksin, kus saaksin rahumeeli oma peenraid rohida ja kõblata (see on asi eks?) ja enda tulpe kasvatada ja enda kasvatatud tomateid ja kurke süüa. Oeh, oleks see vast elu!