i feel like crap
Käisime täna siis Mariga uuesti arsti juures ja nagu eelmine kord juba mainiti, siis Maril on vaja erilähenemist. Nagu ma aru saan, siis ma oleks võinud juba päris ammu aru saada, et ta ei taha päris kõiki asju teha, nagu “tavalised” lapsed, aga kuna mul enne lapsi ei olnud, siis ma ei teadnud ju, mis see norm on.
Jah, ta ei võõrastanud kedagi, talle meeldis omaette tegeleda, ta ei tahtnud, et ma talle nt raamatuid näitan, oli selline omaette hoidev inimene. Ma arvasin, et see on lihtsalt ta iseloom. Jah, ega teda ei huvita, kui teda nimepidi kutsuda, või kui keegi tuleb külla, siis ta enamasti ei pööra sellele isegi tähelepanu. Ja kui teda keelata, siis läheb ikka jube kurjaks kah. Aga ma olin säärase Mariga harjunud ja ma ei arvanud, et see tähendab, et tal midagi valesti oleks.
Nüüd öeldi mulle, et Mari on oma arengult peaaegu POOLE võrra maas. Ehk siis ta käitub ekspertide sõnul nagu umbes aastane laps. Seega ei ole ka ime, et ta rääkida ei oska, sest ta pole oma arenguga veel sealmaal. Asi pole ka otseselt selles, et ta lihtsalt aeglasem oleks, vaid selles, et teda lihtsalt EI HUVITA inimkontakt. Seega peame hakkama temaga käima erinevates teraapiates ja panema ta lasteaias tasandusrühma, kus igale lapsele lähenetakse individuaalselt.
Marivanune laps peaks idee poolest huvituma igasugustest uutest asjadest. Samas huvitavad teda väga vähesed uued asjad. Näiteks see puust värk, kuhu sisse nööri panna. Lapsevanemad vast teavad. Kohe, kui Mari esimese sekundiga aru ei saa, mis sellega teha, siis lendab see raks maha. Ja kui ma proovin teda siis sülle võtta ja näidata, hakkab draama, sest ta lihtsalt ei taha. Kui ta juba hüsteeriasse läheb, siis ei näita ma talle enam nagunii midagi, sest ta nutab ja rabeleb ja proovib ära joosta. Nii on see olnud suht iga asjaga, mida ma talle näidata või õpetada olen püüdnud.
Õnneks on siiski asju, mis teda huvitavad. Legod, pallid, plastiliin, liiv, vesi. Nendega talle meeldib mängida. Ja no valada vett, panna asju teineteise sisse, ehitada torni. Nendest lähtuvalt hakkavad siis eksperdid nuputama, et mida talle meeldib teha, miks ja kuidas kasutada neid meeldimisi, et ta tahaks aina uusi asju õppida.
Selles suhtes, et arstid olid väga lootustandvad ja ütlesid, et kuna ta on nii väike, siis peaks ta “õigetele nuppudele vajutades” juba paari aastaga teistel samal tasemel olema. Aga minul on ikka peas üks suur küsimärk. Et kuidas ma varem aru ei saanud? Kas ma oleks saanud midagi teisiti teha? Miks ma arvasin, et “ta lihtsalt ongi selline”? Aga ega enam pole ju teha miskit. Tuleb leppida ja edasi minna lihtsalt natukene uue hooga ja teistmoodi.
Nimelt tuleb Mari panna lasteaias tasandusrühma ja nagu mainitud, peab ta hakkama käima nendes teraapiates. Sellega on aga üks aga. Ma pean oma lapsele puude taotlema. Ma ei tea miks, aga see kõlab mulle nii hirmsana, et ma tahaks nutma hakata. Arst küll kinnitas, et puude= vajadus lisaabile vms, aga see hetkel mind küll väga ei lohuta. Sest kui ma vaatan talle silma ja ta naerab mulle nii kavalalt ja tahab, et ma teda taga ajaksin ja annab mulle õues ilusti oma käekese ja.. Ma saan aru, et parata pole midagi ja kui ma tahan Marile seda vajalikku abi saada, siis ma pean seda tegema.
Okei, ma ei PEA, aga ilma selleta ei saa me riigi poolt ei teraapiat ega ka seda spets lasteaiakohta. Seega ma siiski suht pean ka.
Ja ma olen nii õnnetu ja kurb, sest mulle tundub, et ma olen oma vaese lapse ise kuidagi persse keeranud. Vaene Mari, et ta just minu juurde sündima pidi, sest ilmselgelt ei ole ma kuigi hea ema, kui ma kaks aastat aru ei saa, et tal midagi viga on. Õudne, kuidas see kõik mul praegu ära kassib.
Ma tunnen ennast nagu maailma kõige suurem läbikukkumine lapsevanemana. Ja see on nii sitt tunne. Kogu see olukord on sitt. Positiivse külje pealt ei ole ju sitt kui Mari ja meie lapsevanematena abi saame ja Mari nõnda järjele aitame. Et peaks olema tänulik, et on üldse selliseid meetodeid ja lasteaedasid ja teraapiaid. Ja see vajalik lasteaed asub meie majast vaid viie mintsa kaugusel. Aga noh…kes on lapsevanem, siis võib ise vast ette kujutada, mida ma tunnen.
Üks asi on see, et noh, laps ei räägi siis ei räägi. Teine asi on see, kui sulle öeldakse, et tehke siis netis taotlus oma lapsele puudeaste määramisele.
I wanna die.
EDIT: Okei, ma nüüd sain oma esimest shokist üle, vedelesin natukene nuttes diivanil ja sain siis aru, et mul on terve laps, kellel olemas käed ja jalad ja nägu naerul ja mõistus peas. Seega on vaja teda natukene lihtsalt järjele aidata ja küll saab kõik korda 🙂
PS! Tobedad kommentaarid loomulikult kustutan.
sepp
February 25, 2016Kuule, mul lapsel on astma. Ja tal on
ka puue. Miks sa lased sellest puude
sõnast niiväga häirida end?
Ära ahasta ja ära mõtle MIKS! Vaid
mõtle, KUIDAS ja MIDA sa nüüd
järgmisena lapse heaks teed ja teha saad!
Ole tubli!
Mallukas
February 25, 2016Ma ei teagi miks lasen, võib-olla selline esimene shokk vms.
mhm
February 25, 2016Ma tean ka üht last, kellel on astma pärast “puue” ja väga positiivne on asja juures näiteks tasuta lapsehoidja.
Melissa
February 25, 2016Ma tean, et see ei lohuta sind ilmselt väga palju, aga mõtle sellele, et sa ei ole ju tegelt üksinda – sul on ju pereliikmed samamoodi
kõrval, kellel on kogemusi lastega (st sinu pere, Kardo pere). Need inimesed on ju samamoodi lapsed üles kasvatanud ja ega
nemadki ju arvanud, et midagi konkreetselt viga oleks? Mul on endal 4.a tütar ja ikka on see, et teised lapsed teevad asju teisiti ja
esimene mõte on alati see, et lapsed ongi erinevad. Ma mõtleks sinu asemel sellele, et ta on nii pisike ja te olete nii varakult asja
käsile võtnud ja ma sügavalt kahtlen, et tal tulevikus mingeid puudujääke üldse oleks! 🙂
Praegu on raske ja kurb muidugi, aga ma usun, et kohe kui te näete, et sellest on abi, siis te unustate selle, et oleks võinud varem
sekkuda. Oluline on see, et te üldse märkasite ja teete midagi selle heaks, eks!
Mallukas
February 25, 2016Aitäh sulle julgustavate sõnade eest 🙂
K
February 25, 2016Appikene seda oli kohutav lugeda! Ma ei usu, et Maril
tegelikult mingi puue on, ta on väga armas ja vbla
lihtsalt natukene omamoodi, palun ära võta Marikese
probleemi kui puuet! Jõudu teile! Soovin kõige
paremat teie perele!!
Mallukas
February 25, 2016Mina isiklikut ei võtakski, aga kui ma pean mingi puudeavalduse esitama, siis nagu tundub, et peaks ehk võtma?
viva
February 25, 2016Ära süüdista ennast. Lapsed on erinevad! See on nii. Kust saab tavainimene teada, kus lõpeb erinevus ja algab vajadus abi järele.
Kõik saab ju korda ja süüdistamine ei aita kedagi – muudab ainult su õnnetuks ja lapsel pole vaja õnnetut ema!
Sama hästi võiksid süüdistada Kardot või ämma – ka nemad puutusid lapsega iga päev kokku – miks midagi ei märganud…. aga sa ju
ei süüdista 🙂
Pea püsti ja edasi – ei ole see puude määramine maailma lõpp – selle stigmatiseerimisega ole ettevaatlik – puudega laste vanemad
tunnevad end nii kehvasti.
Mallukas
February 25, 2016Ma ei arvagi, et see oleks maailma lõpp, aga ma usun, et iga ema, kes selllist asja esimest korda kuulis, oli väga shokis ja üllatunud ja ehmunud, et mis nüüd edasi saab.
viva
February 25, 2016Õige muidugi – sinu reaktsioon on väga loomulik ja ma ei mõista seda hukka. Samas on ka loomulik kõigi meie
kommenteerijate reaktsioon, kes sind ühehäälselt lohutavad ja maa peale toovad 🙂
Pai!
Ma
February 25, 2016Kullakallis inimhing, sa pole
läbikukkunud. Sa oled hoopis üks hea
emahing, kes nutab kurbi pisaraid oma
lapse pärast, sest sa armastad teda.
Kuidas peaks üks lapsevanem aru saama
millestki, millega tal kokkupuudet
pole olnud ja mille kohta puuduvad
teadmised? Ära nuhtle end selle eest.
Nüüd saate te abi ja see on oluline.
Tee see totakas taotlus kiiresti ära
ja ära tunne end sellepärast pahasti.
Su laps pole ju tegelikult mingi
olulise erivajadusega. Lihtsalt vajab
natuke abi ja seda ta saab 🙂 Pea
püsti! 🙂
kunksmoor
February 25, 2016Mallukas, ära tunne ennast nii. Paljud lapsevanemad ei tea mis on õige ja ERITI esimese lapse puhul. Pidev Mari õpetamine ja
suunamine aitab väga hästi ta arengut järjepeale saada. Kuulata kõiki arste, siis arvad ka endast samamoodi, et pole normaalne
või midagi on viga. Lapsega ongi nii, et ta vajab pidevat suunamist ja juhtimist. Tegele temaga ka kodus. Sa pead ennastkehtestav
olema. Ära anna alla ja küll see annab tulemuse. OLE POSITIIVNE! Sa oled väga hea lapsevanem 🙂
Else
February 25, 2016Ära muretse 🙂 See, et lapsel paberil
puue on, ei tähenda kohe, et ta
ebanormaalne või teistsugune on. Iga
laps on erinev ju ja ma usun, et kui
te ikkagi käite nendes teraapiates
siis varsti on kõik korras. Alati ei
tähenda, et lapsevanem midagi valesti
oleks teinud.. Ja see paber, millel
on kirjas puue ja selle raskusaste on
vaid selleks, et te saaksite neid
teraapiad riigi toetusel (muidu ise
makstes võib see päris kallis olla).
Ma tean, et puude saamine on veits
raskem, kui selle kaotamine, sest
puudega inimesed peavad mingid teatud
aja tagant käima näitamas, et neil
see puue endiselt on (näiteks
ratastoolis inimene, peab teatud aja
tagant tõestama, et tal uuesti jalgu
pole alla kasvanud..). Sellised on
meie seadused ja ma usun, et seda
võib lihtsalt võtta, kui riigi abi 😉
Ma ei tea, kas mu jutt üldse
arusaadav ongi 😀
Killu
February 25, 2016Mul on hea meel et te saate abi ja keegi ei tea küll tulevikku ette, kuid ma usun, et siit edasi hakkavad
asjad paremini minema. Palun ära ole liiga karm enda vastu. Sa tahtsid alati oma lapsele parimat, sellest
ka usk et mari ongi eriline ja pole tal miskit viga. Vaata nüüd pea püsti tulevikku ka võta julge rimmaga
vastu need edasised väljakutsed mis teie teele satuvad. Ära unusta, spetsialistid ütlesid, et on vägagi
tōenäoline et juba mõne aastaga on mari seal oma arenguga kus vaja. See aeg läheb kiirelt. Tead ju isegi
et alles oli mari pisike beebi…
E.
February 25, 2016Väga hea, et aru saad, et on vaja need paberid esitada, et abi saada. Paljud vanemad ei tunnista
endale, et lapsel on abi vaja, lasevad asjad ülepea kasvada ja siis hakkavad 10+ aasta vanuse
lapsega jooksma ja nõudma. Laps enam ammu ei taha, tunneb häbi või on sügavad käitumishäired…
Kui 2 a lapse vanem näeb probleemi ja tahab asja parandada, siis oled tubli ja tark ema (ei ole küll
vaja vastupidises end veenda, eks!) Mina näiteks olin ka totaalses hämmingus, kui 2,5 a lapsele
lasteaias meedik ütles, et silmaarstile tuleb minna, prille on vaja. No et kuidas ma ise ei märganud,
aga näed, ei märganud ja väga hea, et soovitati, laps hakkas kohe imeväel kõike tegema, kui prillid
ette said 🙂
Võta seda nii, et praegu teed mis vaja, et kooliks oleks asjad joone peal. See paber on tõesti ainult
alus teenusteks. Dokumendid vaadatakse iga paari aasta tagant ümber ja kui kõik kenasti laabub,
siis pikendada polegi vaja. Ega teine 2-aastane tea, et ühel on kodus sahtlis selline paber.
Toimetavad ikka kenasti koos.
Jõudu!!
K
February 25, 2016Ma tahaks kohe eelmisele
kommentaarile laigi panna, väga õige
jutt!
Mallukas, sa reageerisid kiiremini
kui enamus vanemad! Tee endale pai,
et järjele saite ja edu kõiges!
K.
February 25, 2016Sitt ema Sa kindlasti pole. Emadusega käibki vist kaasa see pidev põdemine,et ma pole piisavalt hea ema. Mina mõtlen seda
pidevalt ja noo kunagi ei ole hea piisavalt.
Selle puude taotlemise olen ma ka läbi teinud, küll teistel põhjustel,aga jah see pole meeldiv. Ka meile soovitas lasteaia direktor
laps teise lasteaeda panna, mille peale ma ääretult solvusin kuna arst ütles,et see on mingi nali või, ilmselgelt tavalasteaeda ja
kasvatajad ei näe ka probleemi.
Võid ka külastada teisi arste, eksperte. Olen oma lapsega mööda Eestit sõitnud erinevate arstiide vahelt.
Jane
February 25, 2016See pole ausalt midagi hullu. Kui minu laps oli kahe aastane, siis tal avastati väike x jalgsus ja, et ma saaksin talle osta odavamalt
tugedega kingad ja spets tallad, siis anti mullegi linnaosast puudekaart.
Ehk pm kui lapsel on mingi erivajadus, siis saab taodelda abi lihtsalt. Sest näiteks x või o jalgsus väikestel lastel on üsna tavaline,
küll aga maksavad need kingad muidu poes kuskil 70-80 euri.
Ja ega lapse areng ongi erinev. Olen isegi kimpus olnud oma lapse kõnearenguga. Ta küll hakkas väikesest peast juba rääkima
aga üsna pudiselt, seega läksin oma vahendite ja rahadega temaga koos logopeedi juurde ja see on müstika mida oskab
professionaal poole aastaga teha. Ka endal on väga huvitav seanssidest osa võtta, sest seal õpib nii palju.
Pigem võta seda, kui võimalust ka ise õppida ja areneda ning tõesti (mida mina tundsin) oma väikest last hulka paremini
tundma õppida. Just see, et me harjume kodus oma lapsega niii ära, et tihtipeale ei oskagi näha, et midagi on valesti.
Ja ära muretse, ma usun, et pea kõigil lastevanematel on olnud tunne, et ta on täielik kräpp,
Ole tubli!
Mallukas
February 25, 2016Aitäh Jane, ma tegelikult mõistusega saan aru jah, et see puudevärk on selle jaoks, et riigipoolset toetust saada, aga no ära ehmatas korralikult. Samas ma usun ka, et see kõik Marile vaid kasuks tuleb 🙂
K
February 25, 2016Mina arvan, et ära ole kurb. Ega siuksest asjast ei pruugigi ju aru saada. mõni laps ju ongi selline, kellele meeldib oma ette
tegutseda ja möllata. Ma ei saa öelda, et arstide jutt mingi puhas crapp on .. aga mina arvan, et iga laps on erinev ja 2 aastane ei
peagi ju veel rääkima.. kõik ju tuleb omal ajal .. samamoodi nagu kõndimine või roomamine..
Tee oma marimummule pai ja kallista.. endale tee ka, sest sa ei ole ju halb ema. 🙂
Kaja
February 25, 2016Kuule, päriselt! Ikka on vaja ajada seda jama, et iga
laps ongi erinev ja pole hullu, kui veel ei räägi. Ma olen
siin mitme teema all jälginud neid kommentaare a’la
tean last, kes hakkas nelja aastaselt rääkima jne.
Mis jama see on? Mariga on mitme spetsialisti juures
käidud ja saadud kinnitus, et areng on maha jäänud.
Lõpetaks äkki selle kräpi tootmise nüüd.
Mallukas, tubli ema oled! Jõudu teie perele Marikese
“reele aitamises.” Hea, et lõpuks on selgunud
põhjused. Sinusuguseid tegutsejaid võiks rohkem olla.
Üritan praegugi oma õele viisakalt vihjata, et tema 2,5
aastase ainus suhtlemisviis häälitsedes “mh-mh” ei ole
päris tavapärane.
Ann
February 25, 2016Ma arvan, et ära muretse. Mu vend hakkas väga hilja rääkima ja
oli ka rohkem omaette nokitsev ja nüüd on 18a. ja on ikka
rohkem omaette hoidev ja siia maani väga palju ei räägi 😀
Arst ütles ka kunagi emale, et ju tal pole teile midagi veel öelda
🙂
E
February 25, 2016Selle kommentaariga meenub – me õega hakkasime ka hiljem rääkima, kehitasime niisama õlgu jne. Vihjati ka koolis, et ei tea, kas
miskit viga, taheti logopeedi juurde saata jne (20 a tagasi). Ema ei muutnud midagi. Nüüd räägib õde nii kiiresti, et kes teda ei
tunne, ei peaks järgegi 😛 Ja mina olin öelnud (kui ükskord rääkima hakkasin), et mul polnud varem midagi erilist öelda 😀
M.
February 25, 2016Ei ole päriselt ka asi nii hull. Minule kirjutati väiksena
välja raske puue, kuna mul oli gluteenitalumatus. Olin
ma siis puudega vms? See oli lihtsalt üks paber, millega
sai puudetoetust, mis oli vajalik kallimate sookide ja
ravimite ostmiseks, et alguses tehtud kahju
parandada. Päris paljudel täiskasvanutel on ka ju nt
väike protsent töövõimetust, aga jooksevad ikka ringi
nagu tavalised inimesed. Minul nt 40% aga ma isegi ei
mõtle sellele, kuna tegelikult see päris nii ei ole. Olrn
täiesti tavaline inimene.. Ametnikudel on vaja kuhugi
mingi ristike teha, et aidata vajalikkude asjadega Mari
edaspidi, kuna talle on teistmoodi lähenemist vaja 🙂
Ära muretse, sa ei saanudki seda ju varem teada või
ennetada, kui alles nüüd. Kõigepealt peab ta arengust
maha jääma, et teda edasi aidata samale tasemele 🙂
G
February 25, 2016Ega ma ka ei taha sulle hirmu nahka ajada aga
äkki on Mari sul autist.Mul sôbrannal oli laps
samamoodi tahtis omaette olla ja lihtsalt
niisama.Talle ei meeldinud süles olemine jne.
See pole nii hirmus asi.Kui tahad ta käest
midagi kysida või uurida kuidas hakkama
sellega sai siis anna teada
Kersti
February 25, 2016Ära selle puude pärast küll meeleheitesse lange- see
on ainult vahend, et abi oleks kergemini
kättesaadavam ja odavam. Ja kui mingist hetkest asi
joone peale saab, siis seda enam vaja pole.
Minu ühel lapsel oli ka 2.5 k vanusena puue, et saaks
puusapadja -90%. No on ju vahe, kas maksta 30 krooni
või 300. Siis oli krooniaeg alles 🙂
Ja mõtle sellele, et loodetavasti on kooli mineku ajaks
Marike juba teistega sanal maal. Ja kui laps saab olla
tasandusrühmas, mis tõenäoliselt on väiksem ja
loodetavasti rahulikum, siis seda mõnusam lapsel
areneda.
Pea püsti, kõigil lastevanematel on selliseid hetki, kui
nad ennast väga viletsalt tunnevad. Keegi pole
perfektne. Ja vähemalt olete juba asjal jälil, nüüd, kus
ta alles 2.5 kanti on.
Jõudu!
Kui vaja, nuta peatäis ja siis vapralt edasi!
Kerli
February 25, 2016Mul laps käib tegevus ja füsi teraapias. Aga puuet ma
sellepärast taotlema küll ei pidanud. Vaid haiglas arst
määras ise. Ja neist teraapiatest on päris palju kasu
olnud. Ühed arstid tegid lapse täiesti maha. Et
arengust nii maas, aga teised arstid jälle kiitsid et ei ole
midagi nii maas :D. Aga kui see puue taotleda, siis on
rohkem asju tasuta 🙂
Sandra Rand
February 25, 2016Tere Mallu ,
Lugedes Sinu juttu tundus nagu oleksin lugenud enda kohta kui olin sama väike nagu Mari.
Hakkasin väga hilja rääkima ja enne viiendat eluaastat ei saanud keegi minust aru peale minu perekonna. Samuti ei huvitanud
mind uute asjade õppimine ja käisin palju omaette ringi ja jutustasin oma pudikeeles midagi enda nii öelda nähtamatute
sõpradega 🙂
Mu ema oli samuti väga mures , et laps ei rääägi ja kooli minnes ei osanud lugeda ega kirjutada. Aga näed sa , jõudsin ilusti
kõigile lastele järele ja nüüd pole isegi aru saada, et ma oleksin väiksena vähem osanud rääkida,kirjutada,lugeda 🙂
Lohutuseks Sulle ja Kardole , et iga laps areneb erinevalt ja ei tasu ennast sellepärast halvaks lapsevanemaks pidada ! Olete ju
Marile maailma parimad vanemad ja teete tema jaoks kõik ja veelgi rohkem 🙂
Jõudu ja jaksu Teile ja küll kõik korda saab 🙂
Hella
February 25, 2016Minu tütrel avastati kuulmislangus mõlemas kõrvas..vajab kuulmisaparaate. Arst küsis ka kuidas te varem midagi ei
märganud..tahtsin maa alla vajuda. Arvasin et tal on nn. valikkuulmine..et lihtsalt ignoreerib kohati mida ma räägin 😀 ja teised
arstid kes kõrvu kontrollisid ütlesid et midagi nagu on aga laps kasvab sellest välja. ja asi jäigi siis nii. Nüüd on mu tütar
10aastane ja saab aparaadid kõrva. Soovitati ka puue ja rehaplaan teha…ma pole elus kunagi nii segaduses olnud kui nüüd..kas
teha või mitte. Sest võõras ei saagi aru et midagi oleks lapsel teisiti.
Raske on see et pole kellegiga asja arutada kes oskaks oma kogemusest nõu anda..kas see puue kui märk jääb mõjutama tema
tulevikku, ülikooli õpinguid, töökoha saamiseid..
Olen paar nädalat netis surfanud ja otsinud foorumeid/artikkleid kust saaks nõu või abi ja sinu teema tuli nii õigel ajal..loodan
et kommenteerijate seas ehk on keegi kes oskab nõu anda.
Sulle ja Marile aga soojad kallid ja positiivsust 🙂
Anx
February 25, 2016See, et Sinu või kelle iganes lapsele on puue määratud, ei
paista kuskilt välja, seda veel eriti juhul, kui pealtnäha ei
olegi erilist probleemi. Määratud puudest, väikesest
toetuserahast ja muust lisaabist teadki vaid sina ja veel
need, kellele sa oled seda rääkinud 🙂
elts
February 25, 2016Minul on ka kuulmislangus alates 7.a nüüd juba
21 ja mind aitasid rehaplaani ja puude
tegemisel Tartu Maarjamõisa kliinikumi arstid.
Seal väga toredad. Mina soovitab puude ja
rehaplaan teha sest saad kuuldeaparaadid
odavama hinnaga, need just nüüd väga odavad
pole. Õpinguid ega tulevikkus minuarust see
väga ei sega kui nüüd jätta välja väike
ebakindlus kui keegi näeb kuuldeaparaate mul
kõrvas 🙂
Helena
February 25, 2016Ma olen mōelnud, et mis standardid need on, mille
alusel just tänapäeval seda arengut vōi siis normaalsust
hinnatakse. Kōik ajavad taga mingit normi ja teistest
paremaks olemist. Sellega aetakse see latt nii kōrgele, et
tegelik tavalisus ja normaalsus saab alt läbi joosta. Laps
ei ole puuetega kui ta teeb asju teistmoodi v
aeglasemalt. Puue on ilmselgelt hoopis teine mōiste.
Meie maailm lihtsalt kirjutab ette, mis on normaalne ja
kōik peavad selle järgi joonduma, et vastata standardile.
Jah, peavadki, et siin maailmas hakkama saada. Et ei
narritaks v näpuga ei näidataks. Mallukas ei ole sitt ema,
et ta ei märganud, et ta laps maailma mōistes midagi
halvasti v aeglaselt tegi. Lugedes blogi on Mari maailma
ōnnelikum laps, ta saab joosta ja solberdada ja seinale
joonistada. Ilmselgelt on see môistlikum kui praeguses
vanuses 21.kooli katseteks valmistuda, mida ka vist
tehakse. Pea püsti, vôta seda tarkade juttu kui abi, et
paremini siia ühiskonda sulanduda, mitte kui lapsele
puude määramist. Oleks vaid selliseid emasid rohkem,
oleks rohkem ônneliku lapsepôlvega lapsi!
Mia
February 25, 2016Aga, kas perearst ei märganud midagi?
Seal peab ju käima ikka aegajalt
lapsega kaalumas ja mõõtmas ja siis
küsitakse ka igasugu küsimusi lapse
arengu kohta.
Mallukas
February 25, 2016Ei, tema ei saatnud kuskile. Seal käisime viimati 3 kuud tagasi umbes 2aastasena.
Sannu
February 25, 2016Mul sama asi, perearsti ei huvitanud, et laps ei räägi ja ka pidevad kõrvapõletikud ning konstantne nohu ei olnud piisav tema
jaoks, et adenoidide uuringule saata, kuigi juba kui kahene oli hakkasin seda küsima. Nüüd laps 3a8kuud vana, aasta tagasi
käisin erakas adenoidide opil kuna olid ikkagi suured ja põletikulised ning tänu sellele kuulmine väga halb. Sügisel palusin siis
saatekirja logopeedile, kas ma sain? Tema kirjutab alates 5ndast eluaastast saatekirja logopeedile!! Läbi Lori sain siiski ja
nüüd viimase poole aastaga on kõne arenema hakanud, aga endas närib süütunne, et varem rohkem ei pushinud ja
perearstile arvamust usaldasin.
Kelly
February 25, 2016Diabeetikutel on ka puue,on ju suur vahe, kas maksad ravivahendid kõik ise kinni või aidatakse sind nende
soetamisel. Ei ütleks ka, et suhkruhaigus on PUUE. Pea püsti, tean, kui kohutav see tunne on, aga see
läheb mööda. Aitad ainult oma nööbikest ja ega tal silti otsa ees pole, et puudega 😉 Ole tubli!
Margit
February 25, 2016See ei ole maailma lõpp. Puuet
määratakse vaid kolmeks aastaks ja
kui selleks ajaks on Mari areng
vajalikul tasemel, ei pea seda enam
pikendama. Kui aga on edasi vaja
teraapiaid, tuleb uus taotlus ja
järgmised kolm aastat, kuni seda enam
vaja pole.
Tasandusrühma jaoks seda puuet ju
vaja pole, seda just tasuta teraapia
jaoks vaja. Vähemalt minu laps sai
küll ilma puudeta sinna rühma ja seal
oli teisigi, piisas sellest, et lapse
kõne on arengust maas ja võimalik ,et
oli ka mingi komisjon, kes seda
otsustas, kas on vaja tollele lapsele
või mitte. Võibolla Tallinnas küll
teised reeglid…
Aga pea püsti ja sihikindlalt edasi.
Lapsed arenevad kuni 5nda eluaastani
tohutu kiirusega ja kindlasti paari
aasta pärast pole enam mingit arengu
mahajäämist märgata.
Gerly
February 25, 2016Kui ma seda juttu lugesin, lõi mulle samuti silme ette mu sòbranna laps samuti autist. Meeldivad
konkreetsed asjad, hoiab oma ette ja midagi uut omandada ei taha. Uuri teinekord selle kohta arstilt
Täpselt sama oli ka see et pidi taotlema puude, et saada lasteaiakohta.
Merilin
February 25, 2016Autistlikel lastel on vähemalt 5 ja enam autismispektri tunnust. Tavaliselt ütlevad eripedagoogid ja logopeedid selle kohe ära, kui
last näevad. Mari puhul on niipaljusid jooni veel vara otsida…
Vaiks
February 25, 2016Puute taotlemine ei tee Marit kuidagi halvemaks
lapseks,see hoopis aitab sul asjad liikuma saada.Nii
need asjad meie riikis käivad. Ma tean väga hästi mis
on kõne puudega laps ,sest mu vanemal lapsel
(4aastasel)diagnooside see 2,5aastaselt. Minu laps saa
b nii erilogopeedi kui ka lasteaia logopeedi abi. Ja kõne
läheb muud kui paremaks järest. Kahjuks minu laps ei
saa käia tasandusrühmas kuna see on kallim kui
praegune lasteaed ja on ka kodust kaugemal. Aga selle
kõige nimel tuleb tööd teha ja vaeva näha . Ja ennast ei
ole mõtet süütistada sest sa ei tea kas oleks saanud
midagi muuta .
H
February 25, 2016Ära ennast tümita, esimese lapse puhul ei saagi kõike teada. Abi otsisid niigi kiiresti- Mari on ju veel väike.
Muidugi on esimene reaktsioon shokk aga sina ei ole ju selles süüdi. Nii kerge öelda eksole. Hoian teile pöialt ja loodan et peagi
saab asjad jonksu. Puue on jah jube sõna aga see on antud olukorras lihtsalt juriidiline nõks abi saamiseks.
piuks
February 25, 2016Arvatavasti iga ema saab sellise asja peale šoki ja hakkab ennast süüdistama. Isegi kui mõistusega aru saad, siis tegelikult jääb see
sind kogu aeg kummitama, et aga mis siis kui ma… Igal juhul on tore, et juba nüüd asjale jaole saite ja kindlasti saate ka abi ja varsti
on teil lobisev ja paela aukudesse ajav Mari.
Tahtsin aga seda küsida, et kas sa oled selle Holistilise Kliinikuga ka suhelnud, mida logopeed soovitas? Küsin täiesti isiklikust
huvist, mis ei ole Mari arenguga seotud 🙂
Merilin
February 25, 2016Ikka reh. plaan, millega kaasneb puue. Ära sellepärast muretse, sul on Mari jaoks vaja rehabilitatsiooni plaani, millega
tänapäeval saab automaatselt kaasa ka puude. (kuigi võiks olla ju eraldi eksole) Olenevalt komisjonist saadise pushida, et kas
soovid seda ikka 3-ks aastaks või ka vähemaks ajaks. KUNA Mari on ikkagi sellises eas, et ta võib väga vabalt ühel hetkel
“punni eest visata”, siis võib valida variandi, et igal aastal plaan uuesti üle kontrollida. Põhimõtteliselt saategi tänu reh. plaanile
ainult teenuseid, mitte rahalisi toetusi. Tasandusrühm on ka tegelikult väga okei asi, ka minu laps käib tasandusrühmas ja
selline väiksem kooslus ja individuaalne lähenemisviis on lapsele kõige parem. Ja alati, kui areng liigub edasi, saab ta
tasandusrühmast tavarühma tagasi suunata. (teoreetiliselt lähtudes, ei tea, kuidas teil põhjapool rühmade vahetamisega on.
Ma nüüd ei mäleta, et kas te olete kontrollinud adenoide ja kõrvakuulmist? Näiteks adenoidiprobleemiga lapsed ongi hilisema
arenguga. Kui aga adenoid on väga tugevalt hingamistee ees, on raskendatud ka hapnikuvool ajju ja sellest tulenevalt on siis
laps nö aeglasem. Kui võimalus on, käige LOR arstil ja äkki laseb Marike ka kõrvu vaadata, et arst saaks kuulmekilede liikuvust
kontrollida. Ei ole sa midagi halb ema, emad ei saagi sageli aru sellistest asjadest, sest sina oled ju lapsega kõige rohkem koos,
sa ei oskagi midagi muud kahtlustada.
Elis
February 25, 2016Ära muretse. Mari on sul nii armas laps. Kui saate teraapiaga pihta hakata küll siis kõik juba varsti hästi
minema hakkab!! 😀
Kah lapsevanem
February 25, 2016Minu ühel poolel lapsperest, nimelt pojal on
suhteliselt värskelt määratud puue. ATHga poisslaps
on. Kuskil aasta enne seda mind õudselt hirmutas
kuidagi idee sellest, et talle määrataks puue. Just
selles suhtes, et isegi kui enam seda puuet ei
eksisteeriks eks, äkki jääb märk maha kuskile. Mis
tulevikuvaated tal oleks, kas ta koolidesse saaks, kas
ta tööle saaks jne jne. Nüüdseks on ta käinud veidi
aega (eri)koolis ning taotlesin ka puude. Ja mine pekki,
kui palju lihtsam asi on. Saab vajalike spetsialistide
juurde puhta niisama ja kiiremini. Ahjaa, märki maha ei
peaks jääma 🙂 Eks see mõte tahtis lihtsalt harjumist.
Ja see halva vanema tunne- I feel you. Kui su laps ikka
“raamidesse” ei mahu ja sulle öeldaksegi, et õu, tal on
viga midagi siis tulevadki pähe küsimused, et kas ma
tegin midagi, kas ma ei teinud midagi, kuidas ikkagi nii
ja naa ja… Samas nii asjad on ja ega tegelt pole ju hullu
keskit ning lõppude lõpuks läheb kõik väga, väga
hästi.! 🙂 🙂
Nele
February 25, 2016Lase uuel teadmisel settida ja saad
ise ka aru, et kõik need “probleemid”
on lahendatavad. Kui arst ütles, et
Mari areneb omavanustele järele siis
nii ongi, vaevalt ta võltslootusi
annaks. Mõtle pigem positiivselt,
Mari saab teraapiaid ja muud, mis
teda arendab ja tublimaks teeb. Ja
see puue sõnana lihtsalt kõlab
kehvasti. Tegelikult see ju ongi
lihtsalt võimalus abitooteid ja
protseduure soodsamalt saada. Ja mida
vähem sina põed ja paanitsed, seda
vähem kandub see närvilusus Marile
üle ja seda rõõmsam on laps.
KK
February 25, 2016Ma pole küll mingi ekspert, aga äkki
aitaks trenni panek, ujumine vms, kus
ta näeb teiste laste pealt, et nemad
teevad kaasa ja kuulavad mida tegema
peab.
Ehk tekib tal ka soov kaasa teha ja
äkki aitab see tal nn oma kestast
veidi välja tulla :P.
Triin
February 25, 2016Ilmselt on tegemist siiski autismi mingi vormiga. Kui
googeldada autismi siis on kirjeldus täpselt Mari.
Ma
February 25, 2016Ei ole vaja panna inimest muretsema
enneaegselt.
Gerly
February 25, 2016See ei olegi muretsema panemine, inimene saab lugeda ja võrrelda. Autismi korral saab inimene
kenasti hakkama. See pole nüüd küll hirmutamine loe uuri, tutvu asjadega. Need on siin kòigest
soovitused, nõuanded. Eks lapse ema sõelub ise vajaliku välja!
Steffi
February 25, 2016Ja autismi diagnoosimine ei käi kohe kindlalt nii lihtsalt, et kiirelt loed netist, mis see enam-vähem on.. no tôesti, sellise rumala
arvamuse vôiks küll endale jätta.
Gerly
February 25, 2016Inimesed ju kirjutavadki oma tuttavate läbikogetu najal. Ja annavad nõu mitte ei pane diagnoosi.
Angie
February 25, 2016Mingi ekspert olete või? Doktor Google abil panete siin diagnoose? Tule taevas appi!
Miumiu
February 25, 2016Nii väikestele ei panda kindlasti veel autismi diagnoosi.
Eveliis
February 25, 2016Kui rumal peab olema, et soovitada guugeldada, et leida, kas on tegu ühe või teise asjaga? Ma kannatan peavalude käes, kui lüüa
guuglisse sisse “ägedad peavalud”, siis loomulikult leian ma endal kõik sümptomid ja loomulikult on mul elada jäänud vaid päevad,
sest olen endale diagnoosiks saanud mingi kummalise/harvaesineva haigusevormi. Kõige rumalam mida soovitada saab, on
guugeldada haigusi.
Sellised rumalad soovitused/nõuanded võiks küll endale jätta!
Kats
February 25, 2016Kuna ema on õppinud tugiisikuks ning selle teemaga
väga palju kokku puutunud siis lugesin kord üht
raamatut. Pealkiri oli “eriline laps”. Mulle nii meeldis
see kuidas kirjeldati, et erivajadustega ja puuetega
inimesi võiks võtta justkui eriliste inimestena. 🙂
P
February 25, 2016No minge persse, kes te kirjutate, et mingi
autismi vorm ilmselt, no kas see peaks praegu
Mallut lohutama või??!
Ma tean, et sind ei lohuta praegu ilmselt miski
aga mina usun, et Mari jõuab väga ilusasti
järele ja kõik saab korda! Ole lihtsalt ise tugev
ja olemas, lobise palju ning tee asjad mega
huvitavaks lapse jaoks (ma olen tähele pannud,
et neile meeldib kui teed ennast ‘lolliks’ ehk
käitud nagu ülimate emotsioonidega
näitleja/kloun. Krt seda on nii raske seletada
:D) Ning sa OLED HEA VANEM, kuna sa võtsid
siiski asja ette ja teed kõik, et Mari järgi jõuaks!
Mul mehe poolse sugulase laps on 3 ja pool
ning ei räägi sõnagi ja suhtlus jne ka noh pmst
väga pole aga tema ema ei huvita ning ta isegi
ei tee midagi…pöörab kõik tähelepanu
vastsündinud lapsele ja kui keegi nagu sellele,
et vanem on kõvasti arengust maas tähelepanu
pöörab siis nähvab, et see on normaalne ja pole
teiste asi midagi tema lapse kohta öelda…vot
see suhtumine on minu meelest sitt ja no mida
mina või teised teha saame, kui inimene ei
kuula? Lapsest on kahju 🙁
Gerly
February 25, 2016Kui sa puuet taotled, siis mis puue see siis on? Peab ju olema ikka teada sul juba?
Mallukas
February 25, 2016No puue on puue, mis mõttes mis puue? Ilma jäsemetega inimesed on puudega, kurdid on puudega jne. Nimetus “puue” on ikka sama.
Jaanika
February 25, 2016Sina teed puude taotluse ja siis kutsutakse teid komisjoni. Komisjon otsustab ära, mis raskusega puue tuleb.
Minu abikaasa oli ka alguses puude taotlemise vastu, kuigi teadsime, et lapsel on probleemid ja vajaks samuti erilasteaeda
jne. Lõpuks võttis õnneks aru pähe ja tegelikult pole hullu midagi 🙂 See on kõik ainult peas kinni. Usu mind, Marile ei ole
pärast otsette kirjutatud, et talle on puue määratud!
Gerly
February 25, 2016Selles mõttes igal puudel on nimetus. Mõni vanem inimene taotleb puuet mingi terviserikketõttu
on töövõimetu, et ei saa tööl käia, et saada riigi poolist toetust. Keegi siin rääkis lapsel on astma ja
see on tema puue jne. Sa ta taotled puuet? Mis moodi puuet peab olema mingi viga ju. Ma ei saa
minna kuskile sotsiaalametisse andke mulle puue.??? Natuke vastu räägib see asi ju?
M'
February 25, 2016Puue lähebki kirja puudena. Nimetuselt spetsiifilisi
asju pole. Puue on seisund, mitte diagnoos. Puuet
saab nii füüsiliste erivajadustega inimene, kui ka
vaimsete. Ehk siis arenguline mahajäämus, autism,
downi sündroom (nii füüsilised, kui vaimsed
erivajadused).
Sama lugu töövõimetusega. See on ka seisund,
mitte diagnoos.
Lala
February 25, 2016Puude all on mõeldud
erivajadust. Erivajadusi võib
olla seinast-seina. Kellel on
vaja karke, kellel kõneravi-
eripedagoogi. Mõttetu
vaielda sellise asja üle. Ja
mallukas, võta pakutav abi
vastu ja ära end seepärast
halvasti tunne. Just aitasin
tuttaval sama tee läbi käia
emotsionaalses mõttes – tesa
kohutavalt häiris see mõte, et
abi saamiseks peab oma
ATHga lapsele puuet
taotlema. Samas sai asja
tehtud ja nüüd ei oska rohkem
rahul olla – laps sobivas
klassis, spetsialistide käe all ja
kõik on hästi. Eelkõige on laps
tundmatuseni muutunud,
paremuse poole.
Maiku
February 25, 2016Lihtne öelda, raske teha/tunda, aga kõik saab korda
☺
Muide, lapsed pidid ise oma vanemad valima, seega
see on Mari valik olla Sinu ja Kardoga 😉
Ja samuti ei anta Sulle raskemat koormat, kui Sa
kanda jaksad. Ehk et, Sa saad hakkama 🙂 Teie kõik
koos!!!
M.
February 25, 2016Sinu reaktsioon on absoluutselt normaalne. Lase kõik see šokk, kurbus jms endal ära tunda, ära hoia enda sees. Aga samal ajal
tegutse Mari huvides – taotle see puue ja pane aga kirja teraapiad jms asjad.
Kurb oled Sa sellepärast, et tunned, nagu oleksid kaotanud midagi. Nagu oleksid kaotanud oma Mari. Aga vaata teda – ta on
täpselt samasugune, nagu enne seda uudist. Mitte midagi pole muutnud! Kui temaga käib kaasas mingi puudepaber, siis ausalt
– see ei muuda teda kuidagi “puudeliseks”. Ta on ikka samasugune.
Ühesõnaga, lase endal oma emotsioone tunda, see käib asja juurde. Samas ära pane silmi kinni, vaid tegutse Mari jaoks
võimalikult efektiivselt. Ma arvan, et spetsialistid ei eksi. Seda, kas Mari saab arenguga järjele või kaua see aega võtab, ei tea
ju keegi. Ja sellepärast ette muretseda pole mõtet (lihtne öelda, aga nii on). Võta päev korraga ja naudi oma pisikest!
Pai!
Eveliis
February 25, 2016Võtsid mul sõnad suust. tahtsin kuidagi lohutada, aga see ei ole mu teetassike, ja kipub valesti välja kukkuma. Nüüd ütlen lihtsalt,
et nõustun sellega, mis sa juba ütlesid.
kris
February 25, 2016Ära muretse see puude taotlemine ei hull. Endal mul
astma haige laps ja pidime ka puude taotlema siis ka
võttis südames kuidagi imelikuks et miks puue?!
Uhesõnaga pole vaja karta ega see talle eluks ajaks
jää, saate kõik korda ja elu läheb edasi.jõudu teile
M'
February 25, 2016Hei. See emotsioon on täiesti normaalne. Eks see võtabki
veidi harjumist ja mõtlemist. Minu ema vältis minule
töövõimetuse taotlemist, sest tema jaoks tähendas see seda,
et nüüd on kõik ja tema on lapsevanemana läbi kukkunud,
ei “võitle” oma lapse eest piisavalt jne. Kui ta selle lõpuks ära
tegi, polnud katki midagi. Mina saan iga kuu enda arvele mingi
summa ja väliselt ei paista mu töövõimetus välja ka. Seda, et
mul see on, ei näe kusagilt ükski ülikool ega tööandja. Ise
valin, kellele ja kui palju sellest räägin. Lisaks on Mari
probleem pigem selline, millest ta välja kasvab (seda arvas ka
arst ju) ja neid, kes siin juba autismi jms diagnoosivad.. Kui
nad pole konkreetselt Sinu lapsega tegelevad arstid, siis ei
tasu neid kuulda võtta. See, et Sa asjaga tegeled, näitab seda,
et hoolid oma lapsest väga ja tahad talle parimat võimalikku
tulevikku 🙂
Anett
February 25, 2016Mul on vanemal pojal astma ja see ka keskmine puue. ei mina ega tema tunne häbi selle pärast. Lisaks reh. plaanile saad siis
ka rahalist toetust, mida saad lapse arengu toetamiseks kasutada. Meil oli see 69 eurot kuus.lihtsalt see puude taotlemine
hull paberimajandus . See taotluse blankett juba paarkümmend lk pikk ja siis veel vaja erinevad arstid läbi käija.
Jan
February 25, 2016Mu väike õde sündis enneaegsena ning
tal on ka sellepärast “puue”, et
toetusi saada ning see invakaart ka
parkimiseks. Kuigi tal otseselt nagu
mingit “puuet” ei ole.
Banaan
February 25, 2016Mul tuli imelik mõte selles osas, et kunagi oli teema nurisünnitusest sul ja ma mäletan, et kirjutasin, et iga asi on millekski
hea/vajalik. Ja hetkel tundub, et see on nüüd justkui tõestatud (ei mõtle seda, et lapse kaotus varases staadiumis mingi
positiivne asi oleks), aga Mari seisukohast vaadates, on sul nüüd võimalik kogu oma tähelepanu pöörata Marile. Beebi kõrvalt
oleks see oluliselt keerulisem. Absoluutselt, ei taha kiskuda vanu haavu lahti, aga tekkis selline mõte. Tasandusrühmad on
väga head, areng neis on märkimisväärne ja Maril on aega viis aastat, et järele jõuda tavapärastele lastele, et koos
omavanustega kooliteed alustada. Seega, piisavalt pikk aeg. Soovin sulle rohkem analüüsivõimet, loe materjale (tundub, et
märkamine jäi olemata, sest sa lihtsalt pole huvi tundud, millised on väikelapse arenguetapid) Lapsevanema teadlikkus on
oluline. Edu kõiges ja lisaks Mari probleemile, tegele ka enda suhtumisega ümbritsevasse, liigne huvipuudus võib ka lõpuks
probleeme esile kutsuda. Vabandan moraalitsemise pärast, juhul kui selline mulje jäi. Edu kõiges.
Mallukas
February 25, 2016Ma teadsin väga hästi, mis on laste arenguetapid, aga kuni eelmise aastani ta nendes ka püsis. Siis tuli juba see “iga laps on erinev” ja nii ta läks.
Banaan
February 25, 2016Tere, no pole hullu ühti, on hullemaid olukordi. Ega ka see asja paremaks teinud, kui kirjutasid mõnest murekohast blogis
ja terve ports oli kommentaare samas stiilis, iga laps on erinev, kõik ei peagi nii kiiresti seda ja toda tegema, minu laps
tegi seda ja toda alles 5 aastaselt jne. Ja nüüd on pea sama hulk kommentaare, kellel kõigil ka mingi puue v tasandusrühm
jne, et ma muidugi ei anna pead, et üks ühele samad inimesed, aga kuidagi väga tugev kontrast hakkas silma. Soovitan ka
säilitada nii palju kui võimalik, rahulikku meelt, et siis kogu info läbi töötada, mida loed või ekspertidelt kuuled, rapsimine
kindlasti tulemusi ei anna ja üleöö ei muutu midagi. Samas nt kui Mari ringi kodus tuiab ja sa ise otsid nt miskit välja
klotsid ja hakkad omaette ehitama, kas ta tuleb uudistama, mida sa ehitad v teed seal?
Mallukas
February 25, 2016heal juhul tuleb ronib mulle selga vegeteerima
Killu
February 25, 2016Ma saan aru et sa ei tahtnud halba ja üritasid omamoodi lohutada Kuid olles ka ise hiljuti 12ndal nädalal
raseduse kaotanud pean ma suu lahti tegema ja ütlema et tegelt ei ole selliseid asju ok öelda.
Kas sa ütleks seda vanemale kes on kaotanud reaalse lapse… Et iga asi on millekski hea? Ütleksid talle et
näe nüüd saad pühenduda sellele lapsele kes sul juba on? Inimesed kes ise pole raseduse kaotust läbi
elanud (ja ka mina olin kunagi nende hulgas) ei tea milline valu ja lein see on. Sa süüdistad ennast, et mida
sa valesti tegid. Mõtled et ehk sa oleksid olnud halb ema ja selle pärast. Kardad et ehk sl on miskit viga ja
nii hakkabki olema. Mõtled et kuidas teised saavad edukalt rasedad olla aga sul ei õnnestu. Ja siis veel
see, et sinus kasvas üks väike inimene, kellega sa tahtsid nii väga kohtuda. Sa ei saa kunagi temaga
rääkida, teda hoida. Ta oli sulle reaalne, sa valisid mõttes vankreid ja sisustasid ta tuba, kaalusid erinevaid
nimesid ja ootasid õhinal aega mil oma perele ja sõpradele teavitada. Kõik see hävines, üks tulevik
hävines. Öelda sellele emale, et hei, igaasi juhtub põhjusega ja ju see ka millekski hea ei lohutava vaid
täidab ängistusega. Miks peab üks ema oma lapsest ilma jääma ja üks laps mitte saama sündida… Mis see
niiiiii suur hea on, et sellist ohvrit nõuab?
See on lihtsalt müstika milliseid asju öeldakse neile naistele, kel on olnud see õnnetus läbi ealada
raseduse katkemine. Isiklikult olen kuulnud seda kuidas mu laps ose ei tahtnud arvatavasti haigena
sündida (kuigi tegelt ei tea keegi isegi et tal oli midagi viga)… Mis paneb mu küsima, et kas need lapsed
kes sünnivad haigena, nad siis valisid selle??? Ma ei tahaks uskuda et keegi tõesti arvab, et lapsed saavad
valida kas ja kellele nad sünnivad…. Siis veel laused nagu vähemalt sa tead et saad rasedaks jääda sest
mis kasu sellest on kui rasedust lõpuni ei kanna. Lisaks ei too see ju tagasi kaotatud… Oh jah. Inimesed
tahavad head aga tihti kukub välja teisiti.
R.
February 25, 2016Olen täiesti nõus Killuga.Olen ise samuti paar kuud tagasi peetumise üle elanud.Oleks pidanud Malluka omaga samas kuus
sündima.Ja siiani närib hinge miks.
Ma ei kujuta ette kui keegi peaks mulle nii ütlema, et see oli millegi jaoks hea.Minu jaosk oli see juba kohutav ja ärritav kui
arst ütles,et looduslik valik.
Banaan
February 25, 2016Minu lohutus enda jaoks ausalt öeldes oligi see, et loode polnud elujõuline ja see oli looduslik valik ja et kui kuskil
loote ehituses (krmosoomid vms) on defekt, siis see katkebki. Alguses on lein ja muu selline, aga iga täiskasvanud
inimene peaks suutma asju võtta mõistusega. Raseduse katkemine tähendabki haiget või vigast loodet. Ma ei saa
aru, mis selles on julma, kui sa ise pole selleks midagi teinud, et rasedus katkes. Ja aegajalt aitab ka see, et näha
halvas midagi positiivset. Muidugi on beebi sünd oluline ja suur rõõm aga topeltraskus, kui tegeleda beebiga ja
samal ajal aidata Mari (alles keegi kirjutas kui suurt pühendumist Mari nõuab), seega minu arvates pole milleski
halvas head leida üldse kuidagi negatiivne. Elada tuleb ikka reaalses maailmas, mitte beebitekkide ja roosa manna
sees, et siis kui reaalne elu ja loodus ilmutavad end, siis kukutakse kolinal vastu maad ja ei suudeta asju analüüsida
ja mõistusega võtta.
Killu
February 25, 2016Raseduse katkemine ei tähenda kromosoomiviga automaatselt. Enamikel juhtudel on
see tõesti nii, kuid mida hiljem rasedus katkeb seda väiksem kn tõenäosus et tegu oli
kromosoomiveaga. Selleks hetkeks kui minu rasedus katkes oli tõenäosus et see juhtub
alla viie protsendi. Tegu oli ka minu esimese rasedusega. Mul pole ühtegi tõendit sellest,
et see ei juhtu uuesti. Pole ühtegi tõendit sellest et mul pole midagi viga, et minu emakas
ja hormoonid ja kõik töötavad nii nagu peab. Või et mul ei jäägi nii juhtuma. On naisi
kellega see on juhtunud kordi ja kordi ja kordi, naisi kes reaalselt peavad läbi rõngaste
hüppama selleks et rasestuda ja seda rasedust kuidagi hoida. Miks peab selles kohutavas
olukorras midagi positiivset leidma? Miks ei võiks üks inimene teisel öelda, et kuule
tõesti mul on kahju ja miski ei õigusta seda, mida sa läbi elama pead ja et vahel juthuvad
halvad asjad heade inimestega ilma mingi põhjuse, eesmärgi või tagamõtteta. Elu on
kohati nagu vene rulett, mõnel läheb hästi, mõnel mitte. Öelda sellele kellel läheb
halvasti et noh, küllap see millekski hea on, on veidi… Silmakirjalik.
Ja taaskord, reealse füüsilise juba sündinud lapse surma puhul ei ütleks sa vanematele et
nh, küllap see millekski hea oli.
Ning lisaks, arvesta, et see et sina olid niii tubli ja vapper ja ratsionaalne oma kaotuse
puhul ei tähenda, et see oleks universaalne ja teised peaks olema samasugused kui sina,
tundma samu asju ning neid samamoodi lahkama. See, et teised võtavad asja sinust
erinevalt, elavad raskemalt ja emotsioonaalsemalt läbi ei tee neid kuskilt otsast
nõrgemateks või vähem tublimateks või vähem täiskasvanulikuks. Iga inimene tegeleb
leinaga oma moodi, sa lihtsalt ole õnnelik et sinul nii hästi läks aga ära arva, et see ongi
norm ja muu kõrvalekalle. Sellist asja nagu norm antud teema puhul pole. Igaühele oma…
Banaan
February 25, 2016Vastan Killule. Ma üritasingi lohutust pakkuda või arvamust avaldada enda seisukohast, mitte kellegi teise
omast. On individuaalne kõik, ma saan aru ja olen ka olnud olukorras, kus rasestumine oli raske ja
stressirohke, aga mind isiklikult aitab teaduslik lähenemine kõigele ja põhjuste otsimine anatoomiast,
meditsiinist jne. Ka toitumist on kergem hoida vaos, kui lugeda teaduslikke allikaid, mida üks või teine asi
pikas perspektiivis teeb kehale. Lihtsalt see on minu meetod. Rasedus katkeb loote anomaalia tõttu, harvem
õnnetuste, inimese enda käitumise ja muude inimtekkeliste põhjuste tõttu. Mõni saab sedaläbi elades abi
Jumalast, teine esoteerikast, kolmas teadusest…mis seal ikka. Malluka rasedus oleks katkend nii ehk naa, kui
loode ei olnud elujõuline, lihtsalt Mari seisukohast on see isegi hea, sest nüüd on kogu tähelepanu tema
aitamisel. Vabandan, et selle välja ütlesin. Sinule aga soovin vähem hirmudes elamist ja kartust, et äkki ei
õnnestu või äkki ei saagi lapsi. Selliste mõtetega on endal raske olla.
Sk
February 28, 2016Banaan, ma ei tea, kes Sa oled ja
ilmselt ei saa ka kunagi teadma, küll
aga meeldib mulle Su mõtteviis väga!
🙂
Usun, et kõik asjad lähevad nii nagu
peavad, kuigi see tihtipeale pole see,
mida ise ootame. Lisaks on väga, väga
halb ja mõttetu elada hirmus, et mis
siis kui… Mis siis kui Killu saab teada
paari kuu pärast, et ootab kaksikuid?
asjad võivad alati ka ootamatult
paremini minna, might as well give it a
shot 😉
Katrin
February 25, 2016Sa oled väga julge ja tubli, et oled selle kõik endast välja öelnud ja asunud tegutsema. Kindlasti mine ja tee see taotlus ära, see
on ainult hea eesmärgi nimel, et sinu tibukene võimalikult vara abi saama hakkaks. Räägin seda nii enda isiklikust kogemusest,
kuid ka tööalasest kogemusest. Minul endal on kokku neli last ja kahe poisiga sarnased teemad olnud. Esimese poja ajal olin
noor ja samuti ei osanud kohe näha ja mõista, et ta kuidagi teistsugune oleks, jah oli küll vaikne ja omaette, ag ega siis kõik
lapsed ei peagi ühte moodi olema. Koolimineku ajaks oli üsna selge, et lihtne ei saa see olema. Siis ei olnud ka veel
tugisüsteemis nii head kui praegu ja sisuliselt olin ma lapsevanemana üksi ning laps koolis õpetajatele pind silmas. Praeguseks
on mul tore ja asjalik noor mees, kellest ei paista kuidagi välja, et tal kunagi arengus mingi mahajäämus oli. Teise poisiga olin
juba targem, aga haiget tegi ikka või õigemini teeb. See tunne, et ennast süüdistada on meis kõigis olemas, põhiline on sellesse
mitte kinni jääda ja oma lapsekest aidata, nii ruttu kui vähegi võimalik. See mida ka siin eelkõnelejad ütlesid, et kooliks võib olla
asi juba unustatud, on täiesti võimalik. Tuleb ainult tegutseda!
Töötan praegu ühes väikses erakoolis, mille suunitlus on hariduslikuerivajadusega lapsed. Lisaks olen
rehabilitatsioonimeeskonnas ja tegelen otseselt nende tugiteenustega, mida ka sinu Marikesele vaja oleks. Selle tööga seoses
näen palju lapsevanemaid, kes paraku ka siis, ku inende lapsel on tõsine probleem ja puue määrtud, ei taha ikkagi tunnistada ja
elavad oma mullis edasi. Lastest on kahju, sest nemad on ju need, kes kannatavad- vajades erinevat lähenemist ja tuge, seda
eelkõige lapsevanema poolset, sest ükski tugisüsteem ja teenus ei tööta, ega tee imesid kui kodu ei toeta.
Sulle soovin palju kannatust ja jõudu. Pead olema tugev ja oskama tunda rõõmu igast väikesest edusammust Mari arengus!
Ainult see on oluline, et oled oma lapsele armastav ja toetav EMA! Leia endale selline nö tugiisik, kes sind murede korral on
valmis kuulama ja võib olla pisut nõu andma, kuigi alati ei ole see kõige tähtsam, piisab sellest, kui saad endast kõik välja
rääkida, siis suudad olukorda selgema pilguga näha ja uskuda, et kõik on hästi ja läheb aina paremaks!
Miumiu
February 25, 2016Tõepoolest, ükski tugisüsteem ei aita, kui kodu ei toeta. Olen tähendanud, et erivajadustega laste edukus sõltub suurest ema
pühendumisest. Jah, meil on probleem, kuid me tegeleme sellega praegu ja loodame, et 10 aasta pärast kõrvalseisja ei saa arugu,
et kunagi midagi oli.
K
February 25, 2016Soovitan lugeda Life is a Flower blogi, ta on
selle tee läbi teinud, hetkel läheb neil hästi
laps on väga tubli olnud ☺️
Maarja
February 25, 2016Paar aastat tööd ja teraapiat ning Mari järje peal, ära liialt põe
ega muretse, stress ei tee kindlasti head.
Aga kas oled küsinud ekspertidelt “why Mari!?” Ehk et kas on
teada, mis sellist nö arenguhäiret põhjustab?
Mallukas
February 25, 2016No kunagi ei tea ju, et miks just Mari. Elu on selline, miski ei põhjusta, lihtsalt lapse eripära.
daria
February 25, 2016Küll on hirmus lugu, aga ise näed ju, et pole otseselt
sinu süü. Kindlasti on aga sinu vastutus selles
mõttes, et pead tema arenguga väga hoolikalt
tegelema. Olete püssid ning saate ka sellega
hakkama! Edu!
Carina
February 25, 2016Hetkel see sind ei lohuta, aga
kindlasti oled mõne aja pärast
õnnelik, et praegu probleemile jälile
said, mitte siis, kui Mari kooliikka
jõuab.
Loodan, et lisaks holistikakeskusele
tegelevad su lapsega ka päris arstid
ning logopeedid. Kindlasti on toetava
ravi mõttes holistilised lähenemised
head. Kuid kõigesse sealt pakutavasse
tuleb suhtuda kriitiliselt,
energeetikate ja omapäraste
meetoditega ravimine võib kalduda
kallihinnalise umbluu kategooriasse.
Minu jaoks tundus juba see kahtlane,
kui logopeed soovitab holistilist
lähenemist. Küsisin selle kohta ka
mitmelt Tartu Ülikoolis
eripedagoogikat õppivalt tuttavalt,
kas nad annaksid sama soovituse ja
sain teada, et kutse-eetika kohaselt
juba nad esmaravina selliseid
läenemisi soovitada ei või.
Samuti, soovitan sul Mari
puudekategooria taotlemise üle mitte
väga palju muretseda. Arvukalt
lapsevanemaid taotlevad seda, sest
lastel esineb igasuguseid häireid
alates tugevalt halvast
silmanägemsisest lõpetades
liikumisraskuste ja
arenguprobleemidega. Paljudel ei ole
puuet kogu eluks, vaid probleemist
saadakse jagu. Küll aga on see nii
tundlik teema, mis võiks internetti
mitte jõuda, vähemalt mitte
avalikult. Muidugi on kogemuse
jagamine hea, kuid internetist ei kao
tegelikult kunagi midagi. On
võimalik, et 15-20 aasta pärast, kui
see postitus ja ehk ka su blogi on
ununenud, kaevad keegi Mari
arenguraskuse loo üles ja tal on
raske näiteks soovitud töökohale või
ülikooli saada. Sest igaks juhuks ei
eelistataks inimest, kellel on olnud
puue. See on nii tundlik info, mis
võiks jääda mitte-avalikuks su enda
lapse tulevikku silmas pidades.
Miumiu
February 25, 2016Ma olen täitsa kindel, et 20 aasta pärast on võimatu seda blogi üles leida. Ja holistiline lähenemine on täiesti OK. Ilmselt Su
tuttatvad on TÜ-s eripedagoogikas alles 1. kursusel.
Emma
February 25, 2016Väga kahju, et niimoodi on ja loodetavasti saab kõik ilusti korda, kuid selle internetis avalikult rääkimise üle jäin ise
samamoodi mõtlema.
Saan aru, et sa kirjutad enda elust hästi vabalt ja oled otsustanud oma lapsest netti pilte riputada jne muud asjad, mida mina
isiklikult eales ei teeks, see selleks, kuid delikaatne terviseinformatsioon on aga hoopis midagi muud. Oletame, et paari
aasta pärast on kõik korras ja kunagi tulevikus põhikoolis käivat Mari vaadates ei oskaks keegi seda aimatagi, kuid sinu
valikute tõttu on see nüüd muidugi üle interneti kirjas.
R.
February 25, 2016Ja miks see halb on, et see kirjas on?See ju ei tee Marit vähem toredamaks ja ilusamaks ja väärtuslikumaks.Või on see asi,
mida peaks lapsevanem häbenema?Või laps ise?Mina arvan. et tema tulevikus see küll nüüd midagi ei muuda.
Liivi
February 25, 2016Sellise suhtumise pärast ongi sõna “puue” halvakõlaline. Puudega inimesega käivad ka tööl, ei ela kivi all peidus, isegi mitte
kaugele paistva puude tõttu, ja nii ongi normaalne!
Postitusest loeb kenasti välja, et antud olukorras on puude taotlemine vajalik tasandusrühma ja teraapia jaoks, mitte ei ole
tegu eluaegse diagnoosiga. Miks peaks see mõjutama tööelu? Kui, siis ainult pooletoobise ülemuse puhul ja sellise alluvuses ei
tahagi keegi tööd teha.
Ma olen kahe käega selle poolt, et sellised lood ei vaikita maha, sest need muudavadki eelarvamusi ja tabusi.
Mallukas, mul on esimene laps aeglase arenguga, ei ole küll diagnoosi ega teraapiat, on vaid koolipikendus ja logopeediline abi
ning suur tõenäosus, et ta jõuab oma eale järele ning jõuab sellega sammu ka pidada. Olukord ei olnud/ole küll päris sama, aga
kokkuvõttes on tema hädade taga ka see, et teda ei huvitanud/huvita. Isegi hea, et nii varakult jälile saite, meil läks kaks korda
kauem aega.
Ära heida meelt! 🙂
Carina
February 25, 2016Ideaalses maailmas oleksin ma sinuga
nõus. Kuid paratamatult on inimesed
julmad, töövõtjad eriti norivad ja
elu keeruline.
Kuid kas enda lapse tulevik on asi,
millega riskida lihtsalt selleks, et
pointi tõestada? Kahtlen selles.
Tundlike terviseandmete avaldamise
puhul on mitu ohtu.
Esiteks, on see potentsiaalne
kiusamisallikas laste vahel. Ei tasu
arvata, et koolilapsed googeldada ei
oska. Netist leitud piltide ja infoga
on enesetapu äärele viidud nii mõnigi
laps Eestis. Lisaks siis muu
netikiusamine.
Teiseks, kuigi tavaliselt
Kui keegi usub, et 20 aasta pärast
antud blogi materjal leitav pole,
siis tegelikult arhiveeritakse
niiöelda kogu internet pidevalt.
Andmekogumine ja -otsimine on
muutumas tõsiseks äriks. Juba aastaid
teevad inimressursifirmad ja mitmed
välismaa ülikoolid internetist
otsinguid, vaatavad läbi
Facebookiprofiilid ning piinlikele
rate.ee lehtdele pole probleem jõuda.
Ka siis, kui lehed online-internetis
ei eksisteeri, pea kõigest on olemas
vanad koopiad. Andmekaeve aina
süveneb ning aina rohkem ettevõtjaid
otsivad enda tulevaste töötajate
kohta infot ka netist.
Puue ei tohiks mõjutada inimese elu,
tööle saamist või õppima asumist.
Küll aga ei pruugi kunagi ette teada,
millal selline tundlik terviseinfo
võib kallutada otsust teise
kandidaadi suhtes. Nõme küll, aga kui
ma mõtlen ideoloogia eest seimise
peale, siis minu jaoks kaaluvad mu
lapse huvid üles ideoloogilise
küsimuse. Ehk siis lapse peal ma ei
katsetaks, tal on võimalik ise
tulevikus otsustada, kui avalikult ta
terviseinfot jagab.
Mir.
February 26, 2016Carina, sul on nii rumal jutt, et piinlik lugedagi! Puude üle ohkida on täpselt sama jabur, kui muretseda näiteks
prillidega lapse üle, et issand, kas ta ikka tulevikus koolidesse saab ja kas teda ikka tööle võetakse. Ilmselgelt ei ole sul
mingit reaalset elukogemust või kokkupuudet tööeluga ega puuetega inimestega (ei, mitte hirmsad invaliid-kollid, vaid
täiesti tavalised inimesed, kes võivad osutuda sinu praegusteks sõbrannadeks või koolikaaslasteks või sinu
tööandjaks). Aga mis ma ikka ignorantsele inimesele seletan, mis on puue Eesti Vabariigis. Elad ise ja hoiad äkki silmad
lahti, kasvad ka inimeseks kunagi.
Carina
February 26, 2016Uuesti ja otsast peale – minul pole
ühtegi eelarvamust puuete osas. Kuid
olen ise näinud, kuidas mu õel,
kellel oli lapsepõlves puue, on
vahepeal raske tööd saada. Ta töötab
kokana ning peab päris tihti
töötervishoiuarsti külastama.
Mitmel korral on kusagilt lekkinud
info, et tal oli lapsepõlves puue
ning see oli üks põhjustest, mks
katseaja lõpus töölepingud ka
peatati. “Aga mis siis saab, kui sul
jälle ajus rõhk suureneb ja sa keset
tööpäeva teadvuse kaotad? Kes siis
sinu eest tööd teeb?” küsis üks
tööandjatest. Mu õel, nimelt, oli
liiga palju seljaajuvedelikku peaaju
vatsakestes, vedelik survestas
liigselt aju ning sellega kaasnesid
peavalu ja teadvusehäired.
Puberteedieaks oli ta sellest
probleemist välja kasvanud, kuid
lapsepõlves vajas erilisemat
meditsiinilist tuge ja seega oli
talle määratud puue. Praegu aga,
tundub, lekib info varasema
terviseseisundi kohta
töötervishiuarstilt või kindlustusest
ja on teinud mu õe elu ebavajalikult
keeruliseks.
Ma ütlen veelkord, et puue iseenesest
ei ole midagi hullu ja ei pea
häbenema. Kuid tasub ikkagi kümme
korda mõelda selle peale, kas jagada
tundlikku terviseinfot kogu maailmaga
või mitte. Kunagi ei tea, millal
selline avameelsus tagasi tulistab.
Mallukale aga soovin jõudu! Minu õegi
kogemus näitas, et Eestis on head
spetsialistid ning lapsed jõuavad
arengus kiiresti eakaaslastele järgi,
kui abi saavad.
Tyy
February 27, 2016ilmselge lollus siin kirjas, vastik lugeda ja imestama paneb, et inimesel enda pärast häbitunne puudub.
Sõna sekka
February 26, 2016Puude alusel diskrimineerimine on muudeks
ebaseaduslik ka praegu. Kõigil on võrdsed õigused
haridusele ja töökohale, ning loodetavasti 15-20 aasta
pärast ei tule kellegil isegi pähe, et kandidaati hinnata
varases lapsepõlves määratud (ajutise) puude põhjal.
k
February 25, 2016ma tean, et see kõlab nüüd ilmselt hästi nõmedalt sinu jaoks, aga äkki on see hea, et ‘tavalised inimesed’ näevad, et ka ‘kuulsustel’
või heategijatel või kuidasiganes sind kutsuda juhtub ka selliseid asju. kõikide teiste pereblogijate lapsed on ju ideaalsed või
ideaalilähedased ja äkki see sinu juhtum aitab nüüd ka väga paljusid teisi eestlasi. näitab neile, et seda juhtub kõigiga ja aitab
inimestel kergemini oma probleemidele jälile jõuda 🙂
triina
February 25, 2016See pole ju eluajaks. praegu on see ilmselgelt parim variant, et saada parimat abi – ise kõiki neid asju kinni maksta oleks ilmselt
üsna keeruline, aga just praegu on ilmselt tõesti väga hea aeg temaga tegelda. Kui vajadus kadunud, võetakse ka puudeaste
maha. Võta seda lihtsalt kui vormistamise küsimust – et teisiti ei saa parimat abi. Muidugi see ehmatab alguses – aga kui meil
siin on asjad nii korraldatud, et eriravi saab vaid pärast puude taotlemist, siis tõesti – peaasi on ju, et laps saaks parima
võimaliku abi. Kui selleks on vaja puudeastet – mis siis ikka.
Altius
February 25, 2016Nii väikestele ei panda diagnoosi, eriti veel ainult otsavaatamisest. Tee nüüd nii, nagu arstid ja spetsialistid soovitavad, üks asi
korraga. Ära satu paanikasse ja hakka igalt poolt mingit abi otsima. Spetsialistid koostavad teile arengukava, tegevused jne.
Arenetegi rahulikult, omas tempos, küll need terapeudid omad järeldused teevad arengust. Üleöö ei muutu nagunii midagi ja
tähtis on ka see, et sina ennast läbi ei põleta selle muretsemisega.
H
February 25, 2016Kuidas ta süüdi on? Või süüdi milles? Kui laps on veidi teistsugune siis on lapsevanem selles süüdi? Tegu on lapse iseärasusega ja
Mallukas tegeleb probleemiga juba mõnda aega. Mari on alles 2 aastane! Sa räägid nagu oleks abiga lootusetult hiljaks jäädud.
Mida need spetsialistid aastase lapsega teinud oleks? Erikooli õppima pannud? Mina leian küll et praegu on probleemiga
tegelemiseks väga hea aeg, kuna see avastati vara. Arvad et kui Mari oleks beebikoolis käinud siis oleks kõik korras praegu? Paha
on lausa lugeda nii rumalat, kitsarinnalist ja lahmivat kommentaari. Arvad et oled spetsialist lihtsalt seetõttu et sul laps on?
H
February 25, 2016Appi, ma läksin praegult mega närvi!
Ma ei kujuta ette, mida täpselt
tunned, aga kindlasti tunned end
pahasti. Ja tegelikult sa ju ei
peaks! Oled hea ema ja Maril tundub
hea olevat. Aga aeg-ajalt lihtsalt
asjad juhtuvad ja iseenda nina alla
ongi kõige raskem näha. Ning
tegelikult “avastasid” sa ju selle
varakult! Seega ei mingeid
etteheiteid endale!!
Aga närvi läksin ma selle peale, et
kõik need Perekoolikad ja muud
inimloomad, kes on kunagi võtnud
enale õiguse su lapsele halba soovida
võiksid nüüd oma tegude peale mõelda
ja häbeneda. Kas see oli seda väärt?
Milleks? On neil nüüd hea olla? On
neil nüüd tunne, et neil oli õigus?
Või äkki saavad aru, et oma tegude ja
sõnadega on nad nii palju halba sinu
suunal saatnud, et äkki nemad ongi
põhjus? Äkki oleks aeg häbenema
hakata? Äkki oleks aeg vabandust
paluda? Äkki oleks aeg aidata ja head
soovida?
Aga sulle soovin ainult head! Olen
ise perest kus mul õde ongi “päris”
puudega. Ka see on ilus elu, keegi
meist ei kujutaks oma elu ilma temata
ette ja ei tahaksi. Aga ma usun, et
seda pole sul vaja karta! 😉 Soovin
sulle ja Marikesele kõike head ja
ärge pead norgu laske! Positiivseid
mõtteid ja head tuju ja usku ilusasse
tulevikku!
Las need koerad lõugavad! Teie minge
aga pea püsti edasi! 😉
Muki
February 25, 2016Tola. Mis see Perekool siia puutub?
Mari on selline nagu ta on, vaatamata
sellele, mida kusagil foorumis
pajatatakse.
Edu, Mallu ja Mari!
Tr
February 25, 2016Edu, küll kõik korda saab enne kooli mineku aja saabumist!Tänapäeval igasuguseid tugigruppe ja meetodeid.
Ei tasu kõigesse ükskõikselt suhtuda ja mõelda ” Iga laps on oma tempos arenev”.
Maril tundub olevat autistlikke jooni päris palju aga kuna ta on pisike siis on lootus kõike korda saada.
Edu aluseks on tegelemine ja siiras tähelepanu lapsele, mitte muuseas muude asjade kõrvalt. Ta on erivajadustega laps ( mitte
halvas mõttes) ja vajab topelt tähelepanu.
K.
February 25, 2016Kas nii väikesest saab juba aru, et arengust nii maas, et
vajab abi? Osad ju hakkavadki hiljem asju tegema. On
mingi võimalus, et eksperdid eksivad? Kui siiani
tundus sulle kõik ok? A ma ei tea neid asju, lihtsalt
mõtlesin.
lala
February 25, 2016Nii nagu autismi võib kahtlustada paarikuulsel lapsel, on võimalik ka kõneprobleeme ntks lapse lalinast jms varajastest
häälitsustest ennustada lapse kõneprobleeme.. Kahe ja poolesel lapsel pole mingit probleemi arengutaset määrata 🙂
Altius
February 25, 2016paarikuusel lapsel autismi kahtlustada, no kuulge? Aga Mallukas, kui Mari lasteaias on, kas ta siis ka hoiab omaette, või
seltsib teiste omasugustega ka? Õpetaja korraldusi kuulab ja täidab?
Mallukas
February 25, 2016Enamasti hoiab ikka omaette, aga viimasel ajal on ühe poisiga seal tegelenud. Päris nii ei saa ka öelda, et ta üldse kontakti ei soovi, ala kui Kätu käib Jassuga külas, siiis Mari ikka ronib ta otsas ja tahab taga ajada, aga noh, Jass pole just temast vaimustuses 😀
Kasvaaja käsklusi kuulab küll, mõnikord hakkab nutma, aga kuulab 🙂
Morgie
February 28, 2016Siis ei saa ju öelda nii karmilt, et ta oleks nagu aastase lapse tasemel, ikka parem on olukord.
Mallukas
February 28, 2016No mulle ta ka ei tundu aastase tasemel, aga noh, nagu öeldud, siis ma ju ei tea, milline see “normaalne” aastane-kaheaastane olema peaks. Tegelikult kui me seal arengutestil käisime, siis esimene kord ütles see arst, et Mari umbes poolteiese aastase tasemel, aga järgmisel visiidil ütles juba “aasta, aasta paar kuud”. Ma siis ka küsisin, et alles oli poolteist, et mis ta alaareneb mul iga päevaga või 😀 Üldse see arst tundus natukene… imelik mulle, aga noh, ega ma pole ekspert.
Imbi
February 25, 2016Just selliste kommentaaride pärast soovitan
püüda hoida kainet mõistust. Paarikuusel
autism? Tere tali.
Imbi
February 25, 2016Lugesin nüüd liiga palju kommentaare.
Palun ära sina loe. Maril palju autistlikke
jooni? Kui paljud teist Mariga kohtunud on?
Kust selline jultumus?
Imbi
February 25, 2016Ja viimaks – reh-plaan tasub kindlasti
ära, aga see ei ole ainuke võimalus
tasandusrühma saamiseks. Uuri
Rajaleidja kodulehekülge. Loodan, et
keegi seletas ka sulle, et
tasandusrühmas käies on Marile ette
nähtud 4-5 logopeedilist
teraapiakorda nädalas (lasteaias).
Sellele lisaks ma teist logopeedi otsida
ei soovitaks, ajab lapse segadusse.
m
February 26, 2016Muide, autismispekrti häireid
on võimalik diagnoosida juba
väga varakult, juba umbes
pooleaastaselt võivad märgid
ilmneda. Kahjuks peab
ütlema, et blogijutu põhjal
annab järeldada küll, et
mõned natuke autistlikud
jooned on olemas. But hey,
mul on ka, see pole midagi
hullu.
Mind paneb lihtsalt imestama
see, et inimesed justkui
tahaks elada kuskil kivi all,
pean silmas siinseid
kommenteerijaid, kes
vaidlevad vastu sellele, et
taolisi probleeme annab
tegelikult diagnoosida väga
vara (samas inimene, kes ei
ole arst või varem asjaga
kokku puutunud, ei oska
ilmselt tõesti märgata ja selles
pole midagi halba, kui
natukene hiljem alles
avastatakse). Tore oleks, kui
vahel end asjadega kurssi
viidaks enne kui käte-
jalgadega vehkima hakatakse,
aga ju ei saagi oodata kõigilt
tahet enda silmaringi
avardada, uurida ja lugeda
ning võimet analüüsida
erinevaid olukordi. Pole
mõtet tulla kohe ründama, kui
mõned on toonud välja selle,
et on jäänud mulje, et Maril
võib olla kalduvus autismile.
Imbi, soovitan natukene
uurida autismi kohta, ehk siis
mõistate, et kommentaarid
selle kohta, et jutu järgi
tunduvad olevat autistlikud
jooned, pole tegelikult
absoluutselt mööda. Peab
vist seda ka rõhutama, et
diagnoosi pole siin keegi
proovinud panna.
Ärge mind nüüd vihake.
Imbi
February 26, 2016Küsimus ei ole pea liiva alla peitmises. Mul on siiralt hea meel, et noored lapsevanemad lapse varases eas
logopeedi juurde jõuavad. Küsimus on, kes nõu annavad. Inimene, kes usub, et tal on autistlikud jooned või
inimene, kes usub, et tal on ajuvähk või inimene, kes usub, et eelmisel ööl käis ta tulnukatega reisimas. For real?
Mida rohkem inimene teab, seda vähem julgeb ta paari blogipostituse põhjal sellist kelbast suust välja ajada. 🙂
Hellli
February 26, 2016Kust võtad sina jultumuse, et väita, et autismi kahtlustamine on “jultumus”?
Autism on spekter, millega määratletakse neuroloogilisi arenguhäired. Need võivad olla väikeste ilmingutega,
samas ka suurtega. Ning see, et paarikuusel lapsel saab autismi diagnoosida, on tõsi. Olen ise kõrval olnud, kui 7-
kuusel lapsel pandi esmane autismidiagnoos ning alustati teraapiaga.
Diagnoos ei tähenda seda, et patsiendi puhul alla antakse – diagnoosi saamine tähendab abi ja ravi ja teraapiate
algust.
Ka mina olen kirjelduste põhjal seda umbes aasta kahtlustanud, kuid see pole koht, kus seda kirjutada ja rääkida
või ajada mingit juttu “mina ikka arvan nii”.
Minu arvamus tuleb puhtalt minu professionaalsest elust. Selle tõttu polegi ma kunagi sõna võtnud. Kuid
nimetada sellist asja jultumuseks on omaette ooper.
Imbi
February 26, 2016Okei, vb tõesti sinu professionaalsus
lubas lakooniliste kirjelduste põhjal
arvata, et autistlikud jooned esinevad.
Aga kas sinu professionaalsus lubab
tõesti nüüd ütelda “ka mina olen seda
aasta otsa kahtlustanud”?! 🙂
Karin
February 25, 2016Tasandusrühm on Marile väga kasulik, eriti kui oled ise koostööks valmis ja ei eita probleemi.
Pead ise lapsega sihipärast arendustööd tegema iga päev. Soovitan lisaks võimalusel käia Tartus
Ülle Kuusiku juures, kes on tõeline spetsialist selliste juhtumite puhul . Ta uurib last ja seejärel
annab täpsed juhised edasi tegutsemiseks. Edu!
Mallukas
February 25, 2016Ma usun, et ka Tallinnas on eksperte, aga tänud soovitamast 🙂
Pia
February 25, 2016Olen su kirjelduste põhjal Marist juba tükk aega mõelnud, et tal on väga mitmeid tüüpilisi autistlikke jooni. Ei ole seda tahtnud
hakata ütlema, sest ega blogi-lugejate asi pole hakata sinu lapsele “diagnoosi” panema. Eks need jooned ongi tihti alles
pooleteist -kaheselt nii selgelt nähtavad., kui “tavalised” lapsed väga kiire arenguhüppe tavaliselt teevad nii kõne kui
sotsiaalsete oskuste koha pealt.
Tahaks sind julgustada end informeerima ja arstidega / terapeutidega koostööd tegema. Jah, võibolla on su laps teistmoodi kui
“tavalised” lapsed, aga sa pole selle pärast mitte grammi võrraga kehvem ema või Mari halvem laps!
Ta on lihtsalt teistsugune. Ja ilmselt vajab teistmoodi lähenemist, et lasteaias – koolis teiste laste seltskonnas võrdväärselt
hakkama saada.
Peaasi mitte sattuda paanikasse, vaid lihtsalt jälgida oma last ja ennast informeerida. Ning otsida abi. Ma ei soovitaks ka väga
mitut eri teraapiat korraga alustada, eriti neid vähe alternatiivsemaid, a la ega küll küllale liiga tee. Soovitaks ühele teraapiale
esialgu keskenduda ja vaadata kuidas asi areneb nt järgmise poole aasta jooksul.
Mallukas
February 25, 2016Ma kavatsen minna täpselt neisse teraapiatesse, mida see rehabilitatsiooniplaan ette näeb, ise küll seal otsustama ei hakka, et mida võtta ja mida jätta. Ära proovime need, kuhu saadetakse. Ja kuhu saadetakse, seda ma ju veel ei teagi.
Muuseas, ka see psühholoog ütles, et ta nägi Maril mõnda autistlikku joont, aga kuna Mari on siiski nii väike, siis võib see lihtsalt olla mimgisugune iseloomu iseärasus. Aga eks aeg näitab.
Pia
February 25, 2016Tundub mõistlik lähenemine. Soovin sulle edu! Minu arvates on see vägagi tunnustust vääriv, et sellistest asjadest oma
suure lugejaskonnaga blogis kirjutad. Usun, et sa aitab tabusid murda ja nii mõnelgi noorel emal endale teadvustada, kui
normaalsed sellised iseärasused tegelikult on.
njah
February 25, 2016Ei oska midagi muud öelda, kui et
olete hea ja tore perekond ja saate
sellest kõigest kindlasti jagu. Mari
on vahva mudilane ja kindlasti kasvab
temast tubli ning arukas inimene. Te
ei löö käega ja ei pane probleemi ees
silmi kinni, vaid tegelete sellega,
mis ongi kõige õigem tegu. Tublid
olete! Ja kindlasti aitab see, et nii
avalikult asjadest rääkida julged
paljusid teisi, kes võib-olla muidu
ei oskaks ise midagi märgatagi. See
kõlab melodramaatiliselt aga sa
päriselt muudad maailma. Ja ära seda
kunagi unusta!
Jõudu ja edu teile!
m
February 25, 2016Lohutuseks sulle, et mina olin ka selline
natuke teistmoodi laps, kes millegi vastu huvi
ei tundnud ja teistega absoluutselt suhelda ei
tahtnud, aga minust sai täitsa ok inimene.
Õpin ülikoolis erialal, kuhu on väga raske sisse
saada ning inimestega suhtlemisel
absoluutselt probleeme pole. Kõigest saab
üle, kui asjale õigesti läheneda 🙂
Sandra
February 25, 2016Mari on ikka Mari edasi.. selline
nagu ta on:) See sõna ei tee teda
kellekski teiseks.
Mirjam2
February 25, 2016Ma ei viitsinud kõiki kommentaare
läbi lugeda ja palun juba eos
vabandust, et ma vb. mõnda mõtet
kordan. Mulle tundub pigem, et sa
oled väga tubli ema.
Ma töötan koolis ja olen näinud üsna
palju selliseid lapsevanemaid, kes
selle asemel, et tegeleda oma laste
probleemidega süüdistavad kooli,
õpetajaid, teisi lapsi, riiki,
valitsust… (keda iganes) – laps on
aga see, kes kannatab. Kui on
probleem, siis selle tunnistamine on
emotsionaalselt kindlasti
lapsevanemale väga-väga raske, aga
süüdistamine ei aita, vaid tuleb
mõelda, mida selle infoga peale
hakata ja kuidas oma last kõige
efektiivsemalt aidata. Sinu
lähenemine probleemile on igatahes
kiiduväärt. Oleks selliseid emasid
ainult rohkem.
Jõudu ja jaksu teile! Olukord pole ju
lootusetu ja küllap kõik saab korda.
jaanika
February 25, 2016Pole minu asi midagi õelda ja ma ei ütle ka, aga sõnal on
suur vägi.
Nüüd on sul aeg Marile keskenduda. Kõike head teile ja
edu sel raskel teel!
Tsein
February 26, 2016Tahan ka öelda, et minagi pean enda lapsele puude taotlema, siiamaani ei ole julgust olnud. Ma ei teagi, et mida ma kardan, sest
enamasti olen ma paras otseütleja. Ehk kardan seda “märki” mis lapsele siis külge saab. Minu lapsel on ATH. Ja ma ei saa selle
kõige tõttu ka naasta tööle, mille pärast olen väga kurb, sest ma jumaldasin enda tööd ja pean nüüd hakkama midagi välja
nuputama. See kõik on minu jaoks nii hirmus, sest ma ei tea ju, et mida ja kuidas teha 🙁
Aga ma usun Sinusse Mariann ja tean, et Sa saad ilusasti hakkama! Me ju oleme mõlemad Emad, me saame alati hakkama
Morgie
February 28, 2016Mingit märki ei ole, kui sa seda märki ise lapsele külge ei kleebi. Mitte keegi, kellel pole vaja seda teada, ei peagi seda teadma.
Puude määramine annaks su lapsele õiguse paljudele rehabilitatsiooni- ja tugiteenustele, mh annaks sulle tõenäoliselt lõpuks ka
võimaluse uuesti tööle minna.
Kerli
February 26, 2016Palju paisid ning kiiret leppimist olukorraga.
Ma arvan, et see kõik juhtub põhjusega. Inimesele
antakse selline koorem, mida ta kanda jõuab.
Isiklikult arvan, et oma kogemuse jagamisega teed sa
paljudele suure teene. Oled avaliku elu tegelane ning
paljud, kes samas olukorras, tunnevad suurt huvi,
kuidas teil läheb ning kuidas te edasi käitute. Sellistest
juhtumitest peabki rääkima ning Sa kindlasti aitad
selle jagamisega paljusid 🙂
Triinu
February 26, 2016Mina puutun igapäevases töös üsna palju temaatikaga kokku ning minu meelest on esimese asjana see sõna puue kuidagi
selline, millega kaasneb inimestel mingi tõrge või eelarvamus. Rahvasuus on sõna puue saanud kuidagi sellise tähenduse, et
puudega on miskit viisi ebanormaalne ja see ebanormaalsuse tiitel jääb eluks ajaks külge. Minulegi on mitmed vanemad öelnud,
et ükskõik mis, aga puuet oma lapsele ei vormista, sest siis on laps eluks ajaks sildistatud ning üleüldse on puue tagumine asi,
millele mõelda, sest sellist häbi ei taha enda perele külge. Samas tegelikkuses on puue lihtsalt ju vajadus saada süstemaatiliselt
mingeid teenuseid või abivahendeid. Teenuste või abivahendite vajadusel kaardistab ära rehabilitatsiooniplaan, mis alati
lapsele koostatakse. Samuti ei määrata puuet eluaegsena vaid teatud perioodiks ja kui selle perioodi lõpus selgub, et kõik on
korda saanud ja teenuseid enam vaja ei ole, siis edasi ka puuet ei määrata. Ma olen vahel mõelnud, et selle sõna puue asemele
võiks mõne muu mõiste välja mõelda, sest päris mitu korda on olnud kahju, et laps ei saa talle vajalikke teenuseid, kuna
vanemad lihtsalt mingitel x põhjustel keelduvad puuet taotlemast ja reh.plaani koostamast. Ise makstes on need teenused kõik
aga väga kallid.
Teine asi, mis mulle silma hakkas, on minu meelest see, et Maril avastati see, et tema arengule on vaja kaasa aidata, ju täpselt
õigel ajal, ehk ajal, kui tema aju on väga kiires arengus ja mõjutatav ning seega tulemused peaks väga head olema, kui
süstemaatiliselt tegeleda. Väga palju varem ei olekski saanud tegelikult märgata tegelikult. Hilja oleks siis, kui laps on juba nt
lasteaia viimases rühmas või jõuab esimesse klassi (mul on töös ka selliseid juhuseid olnud, kus kodune laps jõuab esimesse
klassi ning siis alles selgub, et lapsel praktiliselt kõne puudub). Iseenesest pole siis ka veel lootusetu, aga lihtsalt nii suure lapse
puhul ei ole tulemused enam nii kiired, kui selle lapse puhul, kes on saanud abi alates 2-3-aastasena.
Pamela
February 26, 2016Ma lausa imtelen su ausust, otsekohesust. See on vaid veidi tööd ja Mari on nagu iga teine laps 🙂 Ära süüdista end sellistes
asjades, mis on vaid formaalsus 🙂
Kellily
February 26, 2016Tänapäeval on kasutusel palju parem sõna
“erivajadusega”. Kuigi jah, ega see “puudega” kuhugi
kadunud pole. Ja usu mind, meil pool Eestit
erivajadusega (töötan sotsiaalvaldkonnas). Sa oled
superhea ema, kes julgeb jagada oma tundeid. Ei ole sa
midagi valesti teinud, mõni laps vajabki natuke
rahulikumat ja aeglasemat keskkonda, milles areneda.
Ole tubli edasi ja toeta Marikest teraapiatundides,
meil on suurepäraseid spetsialiste, kes teevad oma
tööd südamega. Ja küll sa näed, et peagi jõuab laps
teistele järele! EDU!
P.S kui sa veel pole seda teinud, siis võiksid pöörduda
oma linnaosa sotsiaalosakonda ning niisama uurida,
milliseid Marile sobivaid teenuseid teil pakutakse, siis
on juba ülevaade olemas selleks ajaks, kui puude
raskusaste määratud on.
Ire
February 26, 2016No pigem minge metsa oma puudega. Vaadake kui targa näoga laps on väike Marike ja ta on ju väike veel. Arstid on ikka
nii “eksperdid” enda arvates. Kas see puude taotlemine kõige õigem ikka on (jätab jälje lapsele paberitsse tulevikuks ja emmele
emotsionaalselt), ehk ikka saab kuidagi teisiti arengut toetavaid teenuseid. Läbi perearsti peaks ka saama mingeid teenuseid.
Pia
February 26, 2016Täpselt selliste kommentaaride / suhtumise pärast ongi vaja, et sellest räägitaks. Ka sellises populaarses blogis. Siis muutub ehk
ka see iganenud suhtumine, et puue on ainult mingi foto pealt näost loetav tugev vaimne alaareng ning eluaaegne märk küljes.
Allpool kommentaarides on korduvalt ja põhjalikult seletatud, miks selline suhtumine absoluutselt vale ja kontraproduktiivne on.
Laura
February 26, 2016Äkki oleks tõesti aeg nüüd lõpetada need “iga laps areneb oma tempos” kommentaarid?
Mallukas ju ise tunnistas, et kahetseb, et seda enne ei märganud ja olgem ausad, sellistes kommentaarides on palju süüd.
Esmakordne ema võib lasta ennast paljust mõjutada. Lugesite üldse, et ka psühholoog märkis, et Maril on mitmeid autistlike
jooni.
Mis muidugi ei tähenda midagi. Jooned võivad olla kõigil. Minu arust on suurepärane, et asi nüüd on nii suure hoolega käima
lükatud ja palju eksperte asja kaasatud. Kindlasti saab nüüd asi ainult paremuse poole minna 🙂
Tyy
February 27, 2016oh taevas tule appi , väga rumal kommentaar. Kas sinu meelest peaks lapsel totakas ilme olema, et abivajadusest aru saada. Urrrr
!!!! On sadu hädasid, mis mingilgi moel ei paista välja, nii füüsilisi kui vaimseid. Just sinusuguste hüüatused tekitavadki
süütundeid emades. Esimene asi mida tavaliselt üks emme teeb on see mõte- mida ma valesti tegin. Enamasti ei midagi, lihtsalt
saatus on selline. Pole pikalt aega nutuks, on vaja end kokkuvõtta ja kohe tegutsema hakata, sest aeg on see mida raisata ei saa. Kahjulik käitumine on hoopis Jaanalinnu mängimine selle sõna PUUE hirmus. Jah tõesti esimene kord seda sõna oma lapsekohta
kuuldes on see igale emale šokk. Aga peab lisama, et see määratakse põhjusega ja aastaks, kaheks, kolmeks. Oleneb probleemist. See ei pruugi olla ja enamasti ei olegi lõplik. Näiteks toon tuttava lapse kes sai puude, sest hambumus oli vale ja et oleks võimalik
teda riiklikult rahastada. Oh ma olen praegu kuri , ei saa jätkata………
mariisc
February 26, 2016puude pärast pole küll tarvis muretseda. mul on naabrilapsed kõik puha puudega: ühel poisil on lampjalad ja teisel ka midagi
jalaga. viimane sai juba ammu terveks, aga puuet pikendati veel kaheks aastaks, kui ta peaks tahtma võimlema minna. väga
osavad ja liikuvad trööbeldised on mõlemad. üks hakkas enne 2seks saamist rattaga sõitma. meie oleme siin ainsad, kes nt
lottemaa pileti eest maksma peavad.
marikesele ja sulle soovin kõike ilusat, kindlasti muutub mari suhtlemisoskus tänu teraapiatele palju paremaks.
mai
February 26, 2016Üks mu lemmik-lasteteemalisi blogisid on toptop.ee, kus pereisa ja -ema mõlemad kirjutavad. Nad on lastevanematena väga
mõistlikud ja osavõtlikud, lisaks kirjutavad nad Eesti blogipidajate kontekstis äärmiselt põhjalikult ja sisusse süübivalt. Neil on
vanem laps puudega, kui see on õige väljend. Loe nt siit http://toptop.ee/2016/01/05/puue/
Mallukas
February 26, 2016Nad on nii kohutavad inimesed, et ma ei loeks nende blogi kahjuks raha eest ka 🙁
Raul
March 1, 2016Ja ei tea mis osas nad on siis “nii
kohutavad inimesed”? Et on eluterved
ja loomulikud, asjadesse SÜÜBIVAD
inimesed, mitte sinusugused selgroota
ja pealiskaudsed plähmerdised 🙂 ?!
Mallukas
March 1, 2016Just 😀
Raul
March 1, 2016No selge siis. Siis pole ju
tegelikult sul millegi üle imestada,
et miks sind inimesed läbi aastate on
mõnitanud ja sõimanud, kui sa niivõrd
kõõrdis maailmavaate ja suhtumisega
oma blogi pead.
Mallukas
March 1, 2016Raul, kui sul on küsimusi, miks ma julgen Inno ja Irja kohta öelda “kohutavad inimesed” siis kirjuta mulle meilile või facebooki. See siin pole vast õige koht selle arutamiseks. Kui ei ole, siis mine ära siit “kõõrdis maailmavaatega” blogist ja ära roni siia tagasi, kui sa ainult salvata oskad.
Raul
March 1, 2016Kulla inimene, miks peaksin MINA
korraga hakkama nö salaja ja kalevi
all arutama seda “Inno ja Irja”
teemat, kui SINA võtsid endale õiguse
SIIN, oma blogis, täiesti AVALIKULT
öelda nende kohta sitasti, ILMA
MINGITE põhjendusteta 😀 ?! Ja kui
siis keegi sama avalikult ütleb SINU
kohta sitasti, aga seejuures ka koos
PÕHJENDUSEGA, siis on sul taaskord
pill lahti ja see lapsik suhtumine
“kui sulle ei meeldi minu
kaksikmoraaliga suhtumine ja blogi ,
siis tõmba jehhat siit!!” 🙂 Kas see
on sinu meelest adekvaatne ja
täiskasvanud inimesele omane “tee
teistele seda mida tahad et sulle
tehakse” suhtumine? Ja mina seejuures
ei salvanud sind millegagi, sa ise
tegid seda. Ma kõigepealt esitasin
sulle küsimuse ja sa vastasid sellele
ja mina siis tegin lihtsa tõdemuse
sellest sinu poolt tulnud infost.
Lihtne, mis 🙂 ?
Raul
March 1, 2016Ahjaa, äkki suudad seekord ilma
koheselt mu kommentaari kustutamata
edasi elada? Minu kommentaari ühe
musavideoga ja mõtetu bändiga, mida
sa täiesti mõõdutundetult promosid,
sa kohe kustutasid. Kas see ongi kogu
su klikimasinast(teenida raha ilma
mingeid reaalseid väärtusi loomata)
blogi mõte, et siia võib postitada
vaid “Malluka õiged arvamused ja
valed arvamused” stiilis?
M.
February 26, 2016Ma käisin suht sarnase alguse oma lapsega läbi. Arstid olid praktiliselt valmis diagnoosi panema, tänasin ja lahkusin, laps
kaenlas.
Otsustasin, et ma ei löö käega: käisin homöopaadi juures, Via Naturale toitumisnõustamisel, tegin kardinaalsed muudatused
söögiga (maha gluteen ja piim), lugesin öödläbi välismaiseid autismifoorumeid, andsin erinevaid vitamiine, toidulisandeid, häid
kõhubaktereid suurtes kogustes jne.jne.jne.
Tänaseks on mul täiesti tavaline laps, veidi arglikum ja sotsiaalselt mitte nii elav, aga ma usun, et kõik see aitas. Võibolla alati ei
aita ja võibolla sa pead seda uhhuu-teaduseks, aga tasub proovida.
Kui tahad, kirjuta mulle (ma ei müü midagi ega esinda kedagi :))
Hellli
February 26, 2016Ma ei jõudnud kõiki kommentaare läbi lugeda, kuid loodan et sina seda teed ja selles kurvas olukorras kaine mõistusega jääd. Ära
karda erivajaduse (“puude”) määramist, sest just see tagab taskukohaselt või lausa riigi raha eest vajaliku abi Marile.
Palun ära lase end voodoo ja soolapuhujate lõksu tõmmata (siit kommentaaridest on juba see homöopaatia ja imetilkade jutt läbi
käinud) ning pöördu professionaalide poole, nagu sa seda juba tegid. Veidikese tööga ja teraapiaga areneb kindlasti Mari kiiresti
teistele järele ning edasised probleemid on minimaalsed. Sellistele probleemidele tulebki võimalikult kiiresti jälile saada ja kiirelt
tegutsema hakata! 🙂 Väga õige, et sa arstide juurde üldse pöördusid.
Kõige olulisem on ise sellises olukorras tugevaks jääda ja arstide-terapeutide soovitusi kuulata, mida kodus teha.
Edu ja jõudu!
(Arstlikust vaatepunktist huvitab mind hoopis see, et kas Mari teiste inimestega peale pereliikmete silmsidet loob?)
Mallukas
February 26, 2016Silmsidet loob küll, läheb sülle, võtab käest kinni, teeb musi-kalli kui juhtumisi inimene meeldib.
Hellli
February 26, 2016Siis on hästi! 🙂 Veidi vähem muretsemispõhjust
Pisi
February 27, 2016Kahjuks eestis ei saa jah abi enne, kui ei ole puuet määratud. Môned vanemad lausa tahavad ise lapsele
puude kaela määrida, et saada lisa toetust.
Mul poiss on selline. Lapsest peale tahtnud ûksi olla ja omi toimetusi teha. Teda ei huvita nt oma
ealistega samu asju teha. Ta teeb oma moodi, oma tempos neid asju. On nûûd 5a. Ônneks meie lasteaias
on ôpetajaid nii palju, et laps saab eri lähenemist. Samas logopedi juurde pääsemiseka peame vist laskma
lapsele puude kirjutada. Neid logopede nii vähe ja järjekorrad pikad. Mina aga ei pôe, kui peakski mingi
diagnoos tulema, kuna nii saab mu laps abi. Kàisime siis selle uhke spetsialisti juures ja kui ta poissi
vaatas ja kuulas, siis tema vastus oli, et teil on eriline laps. Tal on erinevad maailma vaated. Ta teeb hetkel
seda, mida tema vanused hakkavad alles paari aasta pàrast ehk tegema. Kuna meil peres mitu last, siis on
huvitav jälgida nende erinevat argut. Poiss on loova môtlemisega. Talle meeldib teha nö keerulisi asju.
Kui oli Mari vanune, siis oli ka nö mugav, et kui kohe aru ei saanud, siis sinna see jäi. Nii sai kôik uued
asjad tehtud koos.
Ja mina ei soovita neid imeravimeid. Sellise arenguga laps ei vaja ime ravimeid endale. Talle on vaja
spetsialistide abi. Just vanematele head nôu andes. Soovitan vôimalusel teha need arstidel käimised nii,
et olete kolmekesi seal. Et siis Kardo saaks ka lisaks sinule infot, et kuidas mari aidata.
K
February 27, 2016Tõepoolest, sõna puue on paras šokk, aga süsteem on selline meil, et iga abivajaduse korral tuleb see bürokraatia läbi käia. Ennast
ei tohi hooletusse jätta ja abiks on kellegagi rääkida, et kogu asi settida jõukas, aga kindlasti tuleb võimalikult ruttu
rehabilitatsiooniplaani tegemise ja puude määramise taotlused ära teha. Samuti uurida lasteaia avalduse kohta, sest minu laps
pidi aasta või isegi rohkem ootama, kuna kõik meie kandi tasandusrühmad olid juba täis ja kooliminejaid sel aastal polnud.
Nagu teisedki siin öelnud, ainus asi, mida kaotada, on väärtuslik aeg. Rehabilitatsiooniteenustele on järjekorrad,
tasandusrühmadesse on järjekorrad, suviti tavaliselt mitu kuud spetsialistid puhkavad, lisaks käivad nad koolitustel, neil on endal
väikesed lapsed, kellega haiguslehel olla, enda laps on mõnikord haige jnejne. Seda aega tuleb aasta peale päris palju, mil laps
spetsialistide abi ei saa. Samas lapse aju arengus on sellised sensitiivsed perioodid, mil on hea õigetele nuppudele vajutades last
kergesti edasi aidata. Logopeedide ja mõnede teiste erialade spetsialitide puhul on meil hetkel kindlasti nõudlus suurem kui
pakkumine, seega oleksin jube tänulik olnud, kui keegi mulle omal ajal oleks öelnud, et see sõna “puue” on asja juures absoluutselt
kõige väiksem mure. Olge tublid ja head soovid teie perele!
mina
February 28, 2016Minu heal sõbrannal oli ka palju aastaid puue. Tal oli probleem luudega. Vajas eriteraapiat ja pidi vahe peal riiete all mingeid
korrigeerivaid asju kandma, nagu kips. Koolis oli tal 1. kuni viimase klassini kehalisest vabastus. Ta käis sellega isegi opil. Muidu
oli täiesti tavaline tüdruk, õppis hästi. Keegi meie klassis ei teadnudki sellest suurt midagi. Paar korda tuli jutuks kui ta kauem
puudus, aga teda ei narritud kunagi ega mõeldud temast halvasti. Ilma selle puudeta ei oleks ta vajalikku abi saanud. Nüüd tal
minu teada endam puuet pole. Mäletan, et ta rääkis kui tüütu oli seda iga paari aasta tagant uuendamas käia. Tänaseks ammu
ülikoolgi läbi ja elab täiesti tavalist elu. Loo point- ilma selle puude määramiseta ei oleks ta saanud vajalikku abi ja oleks võinud
lõpetada ratastoolis või voodi külge aheldatuna.
See puue ongi täpselt see nagu siin eespool öeldi- et inimene vajab riigilt täiendavaid teenuseid ja abi. Kõik. Ära kuula lollusi
mida mõni küündimatu tibi levitab. Mida kiiremini sa selle puude ära lased määrata, seda kiiremini saab Mari abi. Tegutse
kohe!
Maasikas
June 27, 2017Minu teada autism ei ole ravitav