unustage oma mured, elage!
Ma mäletan oma elus neid olukordi, kus ma olen tundnud nii suurt kurbust ja hirmu, et kui ma hommikul silmad avan, meenub see mulle esimesena ja see mõte torgib mind terve päeva, kuni ma lõpuks magama heidan. Esimene mälestus sellisest tundest meenub mulle algkooli ajast, mil ma unustasin suveks ühe kooli raamatukogu raamatu enda kätte. Praegu tundub see küll jube absurdne, aga ma nii kohutavalt kartsin, et ma iga päev mõtlesin sellele, et kas mind visatakse koolist välja? Või saan ma mingi trahvi? Või teavitatakse mu emale, et ma olen raamaturöövlist kriminaal? Ma isegi mäletan, et ma mõtlesin, et kuidas mul üldse elus saaks olla suuremat muret, kui see. See oli lihtsalt nii kõikehõlmav, kuigi nii tillukene lapsemure. Hiljem muidugi selgus, et viisin selle lihtsalt 1. september kooli tagasi ja ei tulnud sellest mitte mingit pahandust.
Hiljem tekkisid sellised mured nagu hinded tunnistusel, see, kas ma saan ikka sõpradega kuskile minna, kas ma meeldin sellele poisile, kas ma saan endale samasuguseid lahedaid asju, nagu teised. Te raudselt olete ise pubekaeas ka neid muredena võtnud, mis hinge närisid. Kas ma olen sama ilus kui teised tüdrukud? Kas ma leian ka endale kunagi peika? Nii jabur, aga toona eluline.
Kui mu vanaisa suri, siis ma mõtlesin, et ma ei saa enam kunagi olla selline, nagu ma enne olin. Kuidas ma saan edaspidi naerda ja lõbutseda, kui minu armas papa on mulla alla maetud? Ma ei kuule enam teda kunagi ütlemas, et ma olen saksapreili ja mitte kunagi ta ei helista mulle enam murega, et ta on oma arvuti “ääreni täis kirjutanud”. Mismoodi ma siis edasi elama hakkan? Ma päriselt tundsin, kuidas mu süda purunes miljoniks killuks.
See hetk, kui mu endine peika meie mustamäe korterist välja kolis ja ma sain aru, et see on nüüd igaveseks, siis ma tõmbasin rulood alla ja lebasin oma elutoas, sest see tundus nii sürreaalne. Panin peale eriti kassid laulud ja lihtsalt vedelesin seal, sest ma tundsin lihtsalt nii suurt kurbust. Kaotsi läks minu peika ja minu parim sõber ja keegi, kes oli mu elus nii kaua olnud, et ma tõesõna arvasin, et ma enam mitte kunagi enam kedagi ei leia ja ma veedangi oma ülejäänud elu üksikuna. Süda oli jälle murdunud ja taaskord ma arvasin, et see ei parane mitte kunagi, unustades, et kõik eelmised korrad oli see ju kuidagi iseenesest korda saanud ja terav valu alguses tuimaks läinud ja hiljem peaaegu sootuks kadunud. Säärane on elu.
Nii kiiresti lähevad meelest need lubadused endale, et ala kui see hästi läheb, siis ma olen parem inimene. Ja kui SEE nüüd vaid õnnestuks, siis ma jätaks näiteks suitsetamise maha. Ja kui vaid SEE aeg läbi saaks, siis ma suudan jälle täisväärtuslikult elada. Aga kõik need rasked ajad lähevad mööda ja vajuvad unustustehõlma. Ja elu läheb edasi täpselt sama moodi nagu enne.
Täna sain ma teada, et tuttav naine sünnitas eile surnud pisitütre. Ma lihtsalt ei suuda isegi ette kujutada, mida ta läbi elab. Tahtsin talle väga kaastunnet avaldada, aga ma ei leia õigeid sõnu, sest nad kõik tunduvad nii tühised. Iga lapsevanem teab vist, et mure lapse pärast on kõige suurem, aga mis mure ja tunne võib sellel naisel praegu olla, ma lihtsalt ei suuda seda mõista ja tema arvatavasti sõnadesse panna.
Elu on kohati nii ebaõiglane ja mõned inimesed on määratud lihtsalt nii kohutavalt kannatama. Lapse surm – see on vist asi, mida ei tohiks kogeda mitte ükski lapsevanem. Alles paar päeva tagasi rääkisin põgusalt naisega, kes kaotas oma lapse 60 päevaselt. Kuidas sellised asjad juhtuda saavad? Kuidas inimesed edasi elavad? Aga näed, elavad.
Sellisel hetkel ma tahaks endale ja teile ka meelde tuletada, et elu on nii lühike ja habras. Iial ei tea, millal miski meie elu tagurpidi pöörata võib. Millal juhtub midagi nii hirmsat, et ei saa enam hingata, ega nutta, ega edasi eksisteerida. Kõikehõlmav hirm ja valu. Seega tuleks võtta viimast päevadest, mil me seda ei tunne. Jah, meil kõigil on omad probleemid, aga need ei ole ju tegelikult nii lõplikud. Pea iga probleemi on võimalik lahendada. See ei pruugi kerge olla, kuid see on tehtav. Seega ei tasu raisata väärt aega muretsemisele asjade üle, mis pikas perspektiivis ei loe.
Kui ilus kodu sul on, see ei loe. Kui uhked asjad sul on, see ei loe. Kui seksikas rannakeha sul on, see ei loe. Kõige uuem tehnikavidin ei loe. Kui ilusa meigi sa oskad teha, see ei loe. Kui palju selfisid suudad endast klõpsutada, ei loe. Mitte miski nendest asjadest ei loe!
Loeb see, kui sul on terved lapsed, kes sulle iga hetk rõõmu pakuvad, isegi siis kui nad suudavad su närvid enne nii ära süüa, kui vähegi võimalik. Mulle on öeldud, et ma olen ikka eriti pohhuistlik ja leplik, et ei vihasta ennast “seaks” kui Mari siin märatseb teinekord. Ma ju tegelikult ärritun küll natukene, aga siis ma mõtlen, et ta on ju minu armas tütrekene, kes on väike, katsetab piire ja ma peaksin üldse õnnelik olema, et ta minu elus on. On ju nii 🙂 Ta suudab käia, ta on füüsiliselt terve, ta suudab mind kallistada ja musi teha – ainult üks suur õnne allikas. Ainult puhas rõõm!
Loeb see, kui sa armastad iseennast, sest see on aluseks sellele, et ka teised sind armastada saaksid. Ei ole vaja ennast pidevalt teisega võrrelda, kui see sinu enda enesekindlusele haiget teeb. Ka mina olen aru saanud, et mul on mõttetu võrrelda ennast teisega, kes on kas looduse poolt või raske trenni tulemusel saanud endale ideaalse keha. Ma olen ju alles oma teekonna alguses ja kõik, kes soovivad ennast kuidagi füüsiliselt muuta, saavad seda ju tasa ja targu teha. Kõik muutused peavad saama kuskilt alguse. Kuid kui võrrelda ennast nendega, kes juba ammu alustasid, võib see motivatsiooni maha võtta ja panna sind tundma, et sa ei jõua sinna “iialgi”. Meie kõigi kehad on loodud selliseks, et me saame seda vormida. Aga nagu öeldud, see ei ole ju kõige tähtsam. See ei defineeri seda, kes me inimesena oleme!
Loeb see, kui sul on mees või sõbrad, kellele toetuda, kui on rasked hetked ja kellega koos naerda, kui on head ajad. Inimene ei ole loodud olema üksi, seega ei maksa ennast teistest eemaldada. See on ka parim depressiooni ravim – leia inimesi, kellega koos on hea.
Iga hetk meie elus on midagi väärt ja iga päev, mis me elame, peaks meile kinnitama, et me oleme tähtsad! Me oleme kellelegi tähtsad ja kellegi elu on tänu meile muutunud, või ehk isegi alguse saanud. Me oleme olulised ja hinnatud, vähemalt iseenda poolt peaksime me iga päev olema olulised ja hinnatud.
Hoiame siis iseennast, ärme mürgita ennast igasuguse jamaga nagu suitsetamine. Jah, veinitamine on tore, kuid kõigega tuleb piiri pidada. Liigutage ennast, ärge sööge rämpsu. Tehke oma perele tervislikku toitu, kallistage neid, öelge, et te neid armastate, jagage nendega oma kõige salajasemaid mõtteid ja tobedaimaid ideid.
Mitte kunagi ei tea, millal me seda enam teha ei saa.
Lõpetuseks üks naljapildike, et siin mitte väga kurvalt lõpetada, sest ma ei taha teid üldse kurvastada, vaid ärgitada elama! Mina koristan nüüd natukene maja, sest Kardo tegi selle nädalavahetusel minu jaoks nii ilusti korda ja me oleme suutnud kambakesti selle jälle ära hävitada. Seejärel mõtlen ma välja mingi imelise roa, millega täna kallist abikaasat ja armsaid sõpru täis toppida.
Kallid sõbrad, ma armastan teid. Ja kallid lugejad, ma armastan teid ka, sest mul pole elusees päriselus olnud nii palju abivalmis, siiraid ja armsaid sõpru, kes te mulle siin kommentaariumis olete hakanud olema. Hoidke ennast ja oma pere, olge rõõmsad ja tehke palju nalja!
Sandra
March 2, 2016Oeh..kui õige see kõik on! ?
Mallukas
March 2, 2016Jah, suudaks ma ise ka iga päev seda endale meelde tuletada!
Trn
March 2, 2016Keegi vist ei suuda aga hea, kui vahel harvagi meelde tuleb, et hinnata tuleks seda, mis olemas on.
Kellegi elu pole iial ideaalne ja kadedus on üks kole asi!
Mallu, sul on suur süda, nii tore, et tänapäeval veel selliseid inimesi leidub.
J.
March 2, 2016Aitäh selle postituse eest! 🙂
Mallukas
March 2, 2016Aitäh sulle, et siin blogis käid ja kaasa elad 🙂
Kelly
March 2, 2016Vau, lihtsalt vau.. meie armastame sind ka,kallis Mallu. 🙂 <3
Mallukas
March 2, 2016Asi läheb väga homoks kätte ära, aga I love you too 🙁
Carol
March 2, 2016Sa vist ikka väga igatsed oma exi, et nii tüütavalt kajastad seda pidevalt 😀
Mallukas
March 2, 2016Heh, ma loomulikult igatsen teda mingil määral, sest ta oli nii kaua mu elus. Viimasel ajal olen jah temast lausa KAKS korda juttu teinud, sest kuna ma rääkisin suhtetest ja vallaliseks olemisest, siis ikka nagu mainin ka seda, kellega ma kõige kauem koos olin. Ja nüüd selle postituse juures meenus ta mulle ka, sest lahkuminekud on ju sellised asjad, mis hirmsasti haiget teevad. Ja kuna mul teised peikad on sellised “ah olime paar kuud koos olnud” siis nendega mul seda tunnet ei olnud.
Helena
March 2, 2016Oksele ei aja iseenda kibestumus?
k
March 2, 2016Helena,
Mine päikese kätte!
Eleri P.
March 2, 2016+1
N31
March 2, 2016Helena!
Mul on isiklikult väga kahju sinust! Tundub, et vajad sõpra või siis psühholoogi.
M
March 2, 2016Kuulge, vaadake kommentaaride taandeid, Helena vastus oli siiski Carolile suunatud (ja kuigi ise päris nii ei väljenduks,
siis siiski üsna asjakohane) 🙂
Uuesti siis
March 2, 2016Vabandused, moblas lugedes seda ei näinud. Seega Caroli-mine jaluta vähe värskes ohus 😉
Ma
March 2, 2016Selle postituse peale saatsin kohe mehele nõretava sõnumi, kus tänasin teda selle eest, et ta mind ja meie
lapsekest nii armsasti hoiab ja me oleme kaitstud ja elame oma armsas roosas mullikeses. Ma teen seda
tihti, aga täna tegin kohe kuidagi erilise tänuga. Aitäh sulle lükke eest, Mariann! 🙂
Mallukas
March 2, 2016Saadaks ka Kardole smsi, aga mul pole telefoni 😀
Ma
March 2, 2016Anna ta nr ja ma saadan ise 😀
Mallukas
March 2, 2016mul pole telefoni, et ta numbrit ka vaadata 😀
Ma
March 2, 2016Lootsin et sul on peas 😛
Maria
March 2, 2016Inimesi on erinevaid, kes hindab elud rohkem suuri asju nt terved lapsed jne mis sa seal välja tõid, aga on
neid kes tahavad saavutusi väikestes asjades nt selfid, ilus keha jne. See mida keegi hindab on ka vanuse
küsimus ja ka kasvatuse küsimus ja üldse oleneb sellest ka milline on inimese iseloom. Sa ei kirjutanud
midagi valest lihtsalt kõik ei ole nii must valge. Elu nautida saab igate pidi ja iga inimene leiab selleks oma
viisi mis talle sobib. Muideks õnn on eluviis. Inimene kes ei oska õnnelik olla ei olegi seda kuidagi moodi.
Mallukas
March 2, 2016Ma mõtlen, et need välised asjad, nagu ilus keha ja selfid, need ei tohiks olla ainsaks sihiks. Näiteks ilus keha käib ju käsikäes sellega, kui sa sööd tervislikult ja teed trenni 🙂 Seega tuleks siiski pühenduda tähtsatele asjadele, nagu tervis ja armastus, ülejäänu tuleb sellega lihtsalt kaasa.
Kris
March 2, 2016Ma olen alles suht uus lugeja sinu blogis ,kuid viimasel ajal tunnen ,et sellest saab juba minu päeva kindel osa.
See ,mis sa täna kirjutasid on niiiiiii ILUS ,see teema sinu tuttavaga puudutab ka mind küll natuke teistmoodi ,kuid tegelen
igapäevaselet ,et keskenduda just nendele asjadele mida sa seal postituses loetlesid,see kõik on nii õige,miks me küll seda
unustama kipume……
Veelkord mul on heameel ,et minu elus on selline tore inimene nagu sina Mallukas.
PÄIKEST KÕIGILE!
A
March 2, 2016Mina olen ka igapäevasel valdavalt sellise mõtteviisiga ja ei pabista enda murede pärast, sest need on tegelikult tühised, olen
palju hullemaid aegu üle elanud. Valdavalt muretsen teiste pärast, kellel kus mis probleemid on, sest olen selline inimene,
kellele jagatakse muresid ja minule lähevad nad hinge. Eile see-eest oli mul väikestviisi abituse tunne kuna sain teada, et üks
hirmkurb lugu on tegelikult seotud inimesega, keda ma tean. Jah me ei olegi parimad sõbrannad, aga ma olen selle inimesega
koos aega veetnud ja ta on maailma positiivne ja mõnus inimene ning mul polnud õrna aimugi, et tema peres on selline mure.
Lisaks läks see hinge kuna tegemist on kasvajaga. Minu armsalel vanaemale sai vähk saatuslikuks ja ta oli kõige olulisem
inimene minu elus.
Tegin oma väikese annetuse, sest palju midagi anda pole, aga tahaks lihtsalt kallistada kõiki oma pereliikmeid, kes on õnneks
hea tervise juures.
Lisan ka siia lingi kui keegi teine tahab aidata, eks abivajajaid on palju ja kõiki paratamatult aidata ei saa, aga äkki natukene
saab kavõi häid soove saata. http://www.aitamekoos.ee/
Kaisa
March 2, 2016Kunagi mingis filmis või telesaates üteldi selle kurva teema kohta nii: “Kui sa kaotad vanemad, oled orb. Kui kaotad abikaasa, oled
lesk. Aga kui sa kaotad oma lapse, on see midagi nii hirmsat, et selle kohta pole isegi sõna välja mõledud.”
K.
March 2, 2016Me vahest mehega unistame, et mis siis kui.. ..kui meil
oleks palju-palju raha, mida me kõik ostaks, kuhu
läheks jne. Siis tuleme reaalsusesse tagasi, et
tegelikult on meil kõik hästi. Me oleme noored, reisida
jõuame veel küll. Oma kodu on olemas, pole küll
palkmaja järve kaldal, aga vähemalt ka mitte
paneelikas linnas (mitte, et paneelikas linnas nüüd
jube kehva oleks, pole lihtsalt meie eelistus). Me
oleme enam-vähem terved. Kuid siis lõppu tuleb ikka
lause: “Aga mersus on ikka mugavam nutta, kui
jalgrattal.” 😀
Igatahes üks väga armas postitus. Vahepeal lihtsalt
tuleb aeg maha võtta ja läbi mõelda, et kuhu see siht
nüüd suunatud oligi. Muidu võib õigelt teelt eksida. 🙂
vita
March 2, 2016Lugesin tänast postitust. Sul on
hinges üüratu kurbus ja hirm millegi
(tuleva) ees. Süümepiiinad ka
ilmselt, muidu selliselt inimene ei
kirjutaks/mõtleks. Loodetavasti Sind
ennast aitab ka, kui sellest kirjutad
ja ehk leevendab kurbust hinges.
Kunagi üks Tiibeti ravitseja ütles mu
emale, et lapsed kannatavad alati
vanemate pattude pärast. Samas sõnad
ütles aastaid hiljem nüüdseks
lahkunud ravitseja Aleksander
Heintalu, et lapsed kannatavad
vanemate tehtud pattude pärast. Vbl
tõesti selles on oma tõde, nii see
kandub edasi põlvest-põlve
Kerli
March 2, 2016Nii hästi kirja pandud, ma hakkasin kohe teistmoodi mõtlema asjadele. Terve hommiku olen virisenud ja hädaldanud aga jeerum
mul on nii ideaalne elu! Ma nüüd hakkan elama 😀
Helina
March 2, 2016Kohe eriti armsalt ja ilusti kirja pandud,mis elus
on tegelikult elus tähtis.Arvan,et nii mõnigi
meist sai innustust,kui ilus ja hea on elu.Kõige
enam paelus lõik laste teemal,nii õigesti
öeldud.Isegi kui oled väga pahane mõnikord on
ta ikkagi sinu kullatükk,kes on kui päike igas su
päevas,andes sulle jõudu ka raskematel
aegadel 🙂 Kallid ja paid Sulle Mallu ja anna ikka
märku tuttavale,et oled temaga sel raskel
hetkel,sõnadel on suur jõud vahest valu
leevendada aga samas on hea teada,et sul on
tugi olemas kui seda vajad 🙂
Katrin
March 2, 2016oh, Mallu! Üritan ikka sama
mõtteviisi järgida, kuid
tahes-tahtmata vahel ununeb….aitäh,
et aitasid seda kõike meelde tuletada!
ps. nii suure südamega oled!
Mallukas
March 3, 2016Ah, kõigil võib ununeda, selle pärast ongi hea, kui keegi/miski seda vahepeal meelde tuletab 🙂
K
March 2, 2016Mõtlesin just eile samu mõtteid, peale seda kui lugesin uudiseid tapetud pisitüdrukust Moskvas. Minu jaoks on see kõige hullem
asi üldse, mis seal juhtus ja kuidas juhtus (inimesed, ärge scrollige õhtulehes ringi kui ei taha terveks päevaks närvivapustust
saada!) Tean ka ühte naist, kelle tütar sündis haigusega, mis halvab keha aeglaselt, kuu kaupa, kuni surmani mis saabub aasta
jooksul. Kui julm saab üldse mõne saatus olla? Teada, et su oma laps sureb? Uhh.. Paneb ikka järele mõtlema küll. Ja siis tuleme
meie oma first world problemistega ..
Mallukas
March 3, 2016Issand, jah, ma lugesin ka seda uudist ja mõtlesin, et… kui õudne. Nii raske on ikka leida kedagi, keda usaldaks tänapäeval. ERITI
oma last hoidma. Ja kui selline asi juba juhtunud on, siis kahvatub selle kõrval tõepoolest kõik.
njah
March 2, 2016Aitäh selle postituse eest! Mul on
praegu väga keerulised ajad, sest
uuel tööl kohanemine läheb väga
visalt ja tunnen sisimas, et peaksin
sealt ära tulema, kuid ei taha nii
lihtsalt alla anda. Pea iga päev
tulen nutt kurgus koju, nii abitu
tunne on lihtsalt. Samaaegselt üritan
kuidagi kooliga järje peal püsida.
Eile kõik kuhjus lihtsalt nii
kohutavalt, et kui täna hommikul
silmad lahti tegin, oli esimene mõte,
et kurat, miks ma ärkama pidin. Kuid
nii mõtlemine on ju ebaõiglane mitte
ainult minu enda, vaid ka mu
lähedaste vastu, kes mind igati
toetada ja aidata üritavad. Ja
tegelikult on sul õigus, mitte miski
ei ole olulisem, kui lähedastega
veedetud aeg ja on mõttetu oma
energiat raisata selliste asjade üle
muretsemise peale, mis tegelikult
laiemas plaanis mitte mingisugust
rolli ei mängi.
Ja tegelikult läks tänane päev ka
palju paremini, kui oodata oleksin
osanud – koolis sain kõik vastatud,
kuigi poleks eile õhtul uskunud, et
hakkama saan, mitu muud asja sai ka
korda aetud ja kirsiks tordil oli
see, et saavutasin esimest korda 100%
aktiivsusmonitori päeva eesmärgist 🙂
Ainult see pagana töö ripub pea kohal
nagu eri suur haamer või kirves või
midagi muud ähvardavat, kuid eks
tuleb lihtsalt uskuda, et ka see mure
leiab ühel või teisel moel lahenduse.
Lähen nüüd poodi ja toon söögikraami,
et mehele tänutäheks midagi eriti
head teha, et ta mind välja on
kannatanud.
Mallukas
March 3, 2016Tead, ma ka siin ükspäev mõtlesin, et mul on jube keerulised ajad praegu. Siis aga hakkasin neid “keerulisi aegu” lahkama ja
jõudsin järeldusele, et õues on lihtsalt veel sombune ja külm ja tervis ei ole kuigi hea, mis tekitabki kokku sellise “neeh” tunde, sest
vaelesti ja halvasti pole ju tegelikult midagi. Ainult hästi on!
Ja muuseas ma üks hommik proovisin seda, et peegli ees ütlesin, et täna tuleb hea päev ja ma saan olema väga produktiivne.
Muuseas sai kah! 😀
vanaema Mari
March 2, 2016Olen alles üsna hiljuti avastanud selle blogi ning elan (juba igapäevaselt) kaasa teie muredele ja rõõmudele. Suured tänud
niiiiii südamliku postituse eest – ausõna, silma võttis märjaks. Ja Marikesele pai !
Mallukas
March 3, 2016Oi, tere vanaema Mari, milline imeline nimi :))
Tore, et meile kaasa elamas käid ja Mari võtab pai suure hea meelega vastu!
M
March 2, 2016Peale seda, kui minu laste esimene matus oli
nende 4-aastase mängukaaslase oma (mu õe
laps)…peale seda pole ükski rannakeha, suur
auto, uhke maja…mitte miski pole olulisem kui
inimesed mu ümber, keda hoida ja armastada.
Ja igasugu suvalise virisemise kohta on hea
väljend – virisemise asemel mõtle korra. Kui
saad asja muuta – jumalissand, tee siis seda (nt
keha)! Kui ei saa, siis lepi olukorraga ja ela
edasi. Lihtne ju!
Ja ma südamest soovin, et keegi mitte kunagi
oma last matma ei peaks…
Mallukas
March 3, 2016Loodan tõesti täpselt sama 🙁
Tiina
March 2, 2016Mallukas, tead, kui ma olen Sind vahelduva eduga
jälginud ja Su postitusi lugenud, siis on minu mõtteist
läbikäinud tuhandeid tundeid ja miljon arvamust
Sinust…alustades sellest , et oled hull, halenaljakas,
süüdimatu, hulljulge, napakas, puht lollakas, hiiglama
vahva, võrratu ema ja abikaasa. Lisaks sellele suure
südamega ja hea taibuga.
Seda lugu lugedes, mida just äsja lugesin…siin
üleval…Olen ma sinust vaimustuses. Ma vaimustun
harva aga see eest täiega.
Miski liigutas nii sügavalt..tegi härdaks ja samas ka
õnnelikuks.
Seda oli mulle vaja nii väga. Lihtsalt tõestamaks , et
pole vaja tühja muretseda. Aitäh Sulle . Armastan Sind
ja Sinu suhtumist ellu.!!!
Mallukas
March 3, 2016Tere Tiina,
usu või ära usu, aga mul on endal ka need mõtted ja tunded enda kohta läbi käinud. Tavaliselt küll siis, kui ma teinekord takkajärgi
mõtlen, mida ma suust välja ajan. Aga ma usun, et just sellle pärast ei oma ma kunagi ühtegi arvamust väga kaua – ma näen enda
pealt, et arvamused ja mõtted muutuvad igapäevaselt, seetõttu ei pea ma ka kunagi pikka viha. Sest nagu öeldakse, käitu teistega
nagu sa tahad, et sinuga käitutaks. Ma ka tahaks, et inimesed saaksid aru, et ma teen ka loomulikult vigu ja olen jonnakas ja solvun
ja trambin jalgu ja ajan lolli juttu, sest ma olen ka vaid inimene ja õnneks teinekord saan isegi hiljem oma vigadest aru :))
Ma usun, et see tekst on vajalik, sest see ununeb iga päev. Mul igatahes küll ununeb, kuidas peaks iga hetke hindama ja elama iga
päeva nagu viimast!
Anna
March 3, 2016Samad sõnad nagu Tiina jutuski, kuigi ma olen sinu blogi halavihikukese aegadest lugenud ja rohkem on olnud neid
positiivseid mõtteid..Aga see on sinu üks parimaid postitusi, ausalt. Seda oli mulle ka vaja ning liigutas väga. Olen su üle uhke
ja õnnelik ja saadan ka armastust! Oled kohutavalt tubli ja imetlusväärne, et sa oma madalperioodist-august välja said ja
nüüd nii häid mõtteid mõtled ja neid ka kirja paned ja nendega teisigi motiveerid või aitad. Aitäh, et oled olemas ja pead
blogi! 🙂 Minu meelest see on tõesti sinu kutsumus ja sa pakud sellega inimestele rohkem meelelahutust ja samas ka abi, kui
ise arvatagi oskad.
PS pean tunnistama, et ma lugesin nüüd natuke vales järjekorras neid postitusi, enne seda lugu, mis sellele depressioonis
neiule kirjutasid ja nüüd seda postitust siin. Ja ma ütlen ausalt, see postitus on endiselt parem ja mul oleks äärepealt pisar
silma tulnud, vb tulebki kohe 😀 Aga sellest neiust on ka kahju ja su jutust ma saan tõesti aru, et sa pole isegi kunagi
depressioonis olnud ja ilmselt mõistab seda ka too neiu, kui ta seda loeb. Seega ma ei tea, kuivõrd talle see postitus abi
pakub. Aga sa vähemalt andsid endast parima. Ma suunaks selle neiu hoopis äkki Daki depresiooniteemalisi
artikleid/postitusi ja blogi lugema, ehk ta saaks sealt rohkem abi. Ning siin postituses sa tood välja ka, et “See on ka parim
depressiooni ravim – leia inimesi, kellega koos on hea.” – olen ka ise depresioonis olnud ja mitte elada tahtnud, nii et true
that! Sellele neiule soovin ka, et ta leiaks inimesi ja avaks end inimestele, sest sageli on just selles probleem, miks
depresioonis inimesed endale kedagi ei leia, ei sõpru ega kaaslast. Sest nad on kinnised ja ei oska end avada ning ei arva, et
keegi tahaks nendega rohkem suhelda. Ja kust otsida- kas või facebookis on palju neid naistegruppe ja ehk on ka selliste
inimeste gruppe, kellel on sarnaseid muresid ja kes vajaksid tema toetust ja abi, kus ta saaks sõna sekka öelda ja oma
kogemusest rääkida. Ning ma arvan, et kui inimene näeb , et keegi on veel hullemas seisus, siis ta alles mõistab, et enda elul
tegelt polnudki ju enne nii suurt viga. Ja kindlasti terapeudi juurde! Üksi ei peagi toime tulema sellise asjadega. Kas või see
sama Elina Kirt, kelle juures ka sina, Mallukas, käisid, tema kodulehtki kas või sisendab juba häid mõtteid ja motivatsiooni.
http://elinakirt.com/kontakt/eesmark . Ning üks soovitus veel – olgu kuskil vabatahtlik! Mind aitas nii palju. Keda iganes
aidata tahaksid, abivajavaid inimesi, lapsi, alustuseks kas või kasse või koeri. Neid organisatsioone on nii palju ja aitamine
tekitab ju nii hea tunde. Mallukas kindlasti oskab ka sõna sekka öelda selles suhtes, kuna oled ka ju paljusid aidanud 🙂
Soovitan kõigile, enne ei tea, kui pole järele proovinud. Ja kui sa juba kellelegi head suudad teha ja kedagi aidata, kellegi
jaoks vajalik olla, siis kaovad ära need mõtted, et elu on mõttetu ja pole elamist väärt. I promise! Depresioon on haigus nagu
iga teinegi ning sellest on võimalik välja tulla, usku endasse on vaja 🙂 Palju jõudu ja jaksu!