igasugused fiilingud
Mul on ausalt tunne, et tänane päev on kolm päeva kestnud ja sellesse on mahtunud nii palju erinevaid inimesi, kohti, emotsioone ja mõtteid. Ma panen need kõik järjest kirja, kuigi ma võiks vist viis erinevat postitust teha, aga mis seal ikka. Tulevad pudru ja kapsad.
Esiteks ärkasime me kõik jube varakult, umbes seitsmest. See on viimasel ajal jumala tavaline, sest alates Mari lasteaiarežiimile minekust läheb ta vara magama, mis on üheti väga hea. Nõnda saame me Kardoga idee poolest õhtuti oma aega ka. Tegelikkuses jääb üks meist (tavaliselt mina) koos Mariga kell 9 magama ja nõnda saamegi kõik koos kenasti kell 7 hommikul silmad lahti teha.
Täna ärkasin ma laiba kõrval. Laibaks oli Kardo, kellel oli umbes 37 palavik, mis meeste maailmas võrdub ju loomulikult surma endaga. Seega ta seal kähises ja köhis ja krägises, ning lubas kohe sussid püsti heita. Mis muud, kui panin Kardo elektrilise teki alla surma ootama, ise sõin Mariga hommikusöögiks puuviljasalatit ja tegime pulli. Okei, Mari tegi pulli, mina koristasin tagajärgi. Vahel on mul küll tunne, et mingisugust daamilikku neidu Marist küll ei tule, vaid puude otsas turniv kraade hoopis. Reaalselt tegin ma talle täna vist 10x patsi pähe, aga kohe kui ma silma pilgutada jõuan, rebib Mari selle nii raevukalt peast ja vaatab mind sellise pilguga, et ma rikun ta kõiki inimõigusi selle julla juustesse toppimisega.
Kella kümnest põrutasin ma Lottele varjupaika järgi. Ta oli meie majast reaalselt 200 meetri kauguselt kaasa viidud, kuigi me otsisime teda sealtsamast lausa mitu korda. Aga noh, ega temasugust väga tabada ei saagi, sest ta jookseb nagu keravälk punktist A punkti B. Nõnda oligi mingi pensionär teda aknast näinud ja kohale kutsunud varjupaigatöötajad. Seda õnneks saadi kohe aru, et ta on kellegi oma, sest rihm oli tal kaelas. Nüüd peaks talle laskma numbri kaelamärgile graveerima, no nii igaks juhuks.
Kuna ma seda Lotte plehkupanekut eile FBis kajastasin ka, siis loomulikult oli tänaseks mulle siia blogisse ilmnenud mitmeid kommentaare, kui kohutavalt sitt loomapidaja ma olen ja kuidas ma kiiremas korras koera ära andma peaks. Ma ütlen täitsa ausalt, et ma kustutasin need. Mida mul neile vastata? “Ei ole!!”, “Ei anna!!”. Mida ma sellest ütlen? Hakata vaidlema inimesega, kes mind ei tea, on mõttetu. Kommentaari aga niisama vastuseta rippuma jätta, eriti kui sisu on negatiivne ja vale, tundus ka imelik. Seega kustutasin. Sama hea, kui keegi sodiks mulle graffitiga maja seinale, et “Mallukas on perselakkuja” siis ma suure tõenäosusega ei jätaks seda sinna vedelema ja veel vähem sodiks ma sinna vastu, et mida sa ajad, ma pole kunagi perset lakkunud. Ma peseks selle lihtsat maha ja seda ma ka tegin.
Samamoodi käitun ma üldiselt sedalaadi kommentaaridega. Neid palju pole, aga asjad, mis on lahmivad või kuidagi üldistavalt hinnangut andvad, millele ma ei oska vastata, ma lihtsalt kustutan ära. Ma ei oska ega taha vaielda mingisuguste anonüümsete inimestega, kelle eesmärk ongi mulle selgeks teha, et ma olen milleski sitt. Ma oskan vastu võtta kriitikat, millega kaasneb mingi nõuanne või soovitus. Aga lihtsalt öelda, et issand, anna oma koer ära, sa oled ikka jube sitt loomaomanik, et su ema kogemata koera välja lasi(?). Mida ma vastan?
Ühesõnaga…
Tõin Lotte tänu ühele toredale naisterahvale koju, kes meid sõidutada viitsis. Maksin 50 euri ja sain vastu rämedalt kirburohu järgi lehkava koera, kes oli nii kohutavalt õnnelik, et ma kartsin, et ta saba kukub suure vehkimise peale küljest ära. Kodus kostitasin teda veel mingite haisvate loomakõrvadega, mida ta truult vastu mind surudes, pikka aega nätsutas. Ühesõnaga haiseb meie maja nüüd nagu kellegi kuivanud kõrv ja kirburohi.
Et sellest ja hälisevast Kardost pääseda, läksime me Mariga Happy Fly batuudikeskusesse, kus saime kokku Kätu ja Jassu ja Tampsiga. Marile meeldis seal väga-väga-väga ja me lähme sinna raudselt tagasi. Nii palju kohti, kus turnida ja ronida ja liugu lasta ja hüpata ja palli mängida ja joosta ja pugeda ja karata. Iga lapse unistus noh! Ühest asjast ei saanud ma ainult aru. Pilet on 5 euri ja kodukal on kirjas, et saatja on siis tasuta. Mina ilmusin sinna Mariga, minult kasseeriti 5 eurot ja oligi kõik. Samas loomulikult käisin ma Mariga koos nendes turnimismajades ja liumägedel kaasas. Ma ei eeldanudki, et ma seda teha ei tohiks.
Samas ostis Kätu kaks piletit. Jassule JA Tambetile. Ma ei hakanud seal kassapidaja ees pärima, et miks siis mina viiekaga sain, aga Jassu ja Tamps MÕLEMAD piletit vajavad, sest ma kartsin, et ehk nõuavad minult ka lisaviieka sisse 😀 Kätu igatahes ütles, et talle oli seal viimane kord nii öeldud, et kui vanem kaasa “mängima” läheb, peab tema ka maksma. No kui nii, siis nii, aga sellisel juhul võiks kodukal kirjas ka olla, et kõik peavad maksma, mitte et saatjad tasuta.
Kui keegi oskab seletada, siis andke tuld. Et ma teaksin, kas järgmine kord peaksin ma ausa inimesena siis lisa viieka maksma, või võlgneb Happy Fly Kätule juba 1o euri?
Pärast batuuditamist olime me mõlemad nii läbi, et heitsime terve perega kollektiivselt lihtsalt magama. Silmad lõin ma lahti alles siis, kui mu ema meile jõudis, et meid Astangule viia. Nimelt oli Maril seal täna mingisugune komitee kogunemine, kus hakatakse talle reh. plaani koostama.
Seal oli kohal neli mingisugust eksperiti ja eripedagoogi ja ma ei tea keda ja no muidugi loomulikult otsustas Mari just TÄNA käituda nagu maailma kõige vihasem ja pettunum laps. Ta kõik need tund aega suht jonnis ja jauras ja loopis asju ja turnis laudadel ja käitus nagu metsaline – seda kõike hetkeni, kuni me sealt majast välja astusime, sest siis võttis ta mu käest kinni, tegi musi ja leelotas oma keeles nagu väike ingel, kellel pole elusees olnud ühtegi halba hetke ega momenti. Mis seal ikka…
Igatahes küsisid nad päris palju küsimusi, panid igasugu asju kirja ja leidsid kõik üksmeelselt, et Mari on võimalik plaanilise tööga kenasti reele aidata. Kõige esimene samm olla aga hoopis mind treenida. Et kuidas ma mis olukorras Mariga käituma pean. Üks naine ütles, et ta on isegi näinud, kuidas ühel emal oli suur piibel täis juhiseid, ala, et mida teha, kui laps viskab asju ja mida teha, kui ta ei reageeri korraldusele ja mida teha, kui ennast siis pikali viskab jne jne jne. Et IGALE olukorrale oli ekspert mõelnud parima lahenduse ja nõnda pidid need vanemad umbes aasta aega näpuga järge ajama, et nad mõlemad teeksid täpselt sama asja.
Veel arvasid nad, et Mari selline järsem käitumine võib tulla sellst, et ta ei oska rääkida ja see võib ju iga inimese närvi ajada, kui sa üritad kogu aeg teistele midagi selgeks teha ja sinust üldse aru ei taheta saada.
Mis seal ikka, reeglid, reeglid, reeeglid. Nüüd peame meie Kardoga ainult juhiseid saama, millised reeglid Marile vajalikud ja kasulikud on ja siis kohemaid pihta hakata, muud miskit.
Aga kui me sealt välja astusime, tulid mul küll ausalt natukene pisarad silma, sest mulle meenusid need sapised kommentaarid, et Marist ei saa minu pärast mitte kunagi asja. Ja ta lõpetab kuskil… Ma ei tea, puuetega inimeste kodus ihuüksinda ja endaga mitte hakkama saavana, sest ma olen teinud kõike nii valesti, sest ma ei hooli, mind ei huvita, mul on pohhui, ma olen halb ema, ma ei oska olla hea ema.
Ja siis ma tundsin küll hetkeks, et tõesti. Mis ema ma olen, kui mulle antakse JUHISED ja mind hakatakse KOOLITAMA, kuidas oma lapsega käituda? Jah, nad ütlesid, et erivajadustega lastega ei peagi ükski vanem oskama ise automaatselt käituda ja iga inimene ju juhindub oma vaistust, kuid see on kuidagi valus ikka. Sest ma ei pea ju siin iga päev välja kirjutama, et siin maailmas ei ole mitte midagi ega kedagi, keda ma armastaksin rohkem kui Mari, et see tõsi oleks. Ma ohverdaksin sekundiga enda kõik jäsemed ja neerud ja kopsud ja elugi, kui see vajalik olema peaks. Aga nagu näha, see ei ole piisav. Ma olen suutnud ikka kuidagi valesti käituda, jätta märkamata mingid maneerid, olen teda liiga vähe keelanud, olen lihtsalt valesti teinud kõike ja nüüd peab selle pärast kannatama Mari.
Tjah, ei tea muidugi kui väga ta kannatab, sest tal tundub üsna ükskõik olevat, et ta rääkida ei oska ja 99% ajast on ta ju alati nii õnnelik ja tubli ja naerusuine marakratt. Seda rohkem kahju mul on. Teine on nii imeline, aga ometi olen ma suutnud temast teha midagi, mis on teisest maha jäänud või teistest mingite standardite järgi kehvem. Püha jumal, kui juba Mari mulle nii imeline ja täiuslik tundub, siis mida siis veel need tunnevad, kellel need “normi piires” lapsed kodus on. Kui minu süda juba uhkusest murdub, kui Mari mulle ilusa pildi pläkerdab, siis mida veel need emad tunnevad, kelle lapsed neile laulukesi laulavad ja juttu puhuvad? Õige pea saan ma teile vast seda öelda, mis tunne see on. Veel ma ei tea, aga ma kujutan ette, et see on super võimas.
Igatahes on see Mari teema ikka ühte auku selle Lotte teemaga. Ma mõistan, et ma olen siia oma elu riputanud ja ikka on neidki, kellele ma olen vastumeelne või kellele ma olen midagi öelnud, et ma neile enam ei meeldi. Inimloomus on kohti selline, et ära panna on hea. Lausa mõnus isegi, ehk? Ja siis nad tulevad siia ja parastavad, kui mul midagi nihusti läheb, või kui mul on valus või kurb.
Ma ei tea, kas ma oskan sõnadesse panna, mis tunne mul oli lugeda, kui keegi kirjutas, et kuule JUMAL TÄNATUD, et sul rasedus katkes, saadki lõpuks Mariga tegeleda. Mida ta mõtles, kui ta seda kirjutas? Kas ta oli tõesti õnnelik? Mures, et kui ma oleks saanud teise lapse, et siis ma ei oleks saanud enam Mariga tegeleda? Või et ma üldse praegu Mariga ei tegele? Millest selline mulje? Mida ma olen kirjutanud, et sellel inimesel selline arvamus on, et ma ei hooli oma lapsest ja ei tegele temaga?
Sest ma käin sõbrannadega väljas? Sest ma käin tööl? Sest ma ei kirjuta iga päev, et täna käisin Mariga korra poes ja siis mänguväljakul ja siis vannis ja siis uudistasime, mis aias lumehangede all on?
See on igapäev. See ei tundu mulle igapäevaselt kirjapanemiseks vajalik, aga olenemata sellest kui ma seda kirja EI pane, siis seda ei eksisteeri. Eks? Nagu ma täna ühele kommentaarile vastasin, siis selle blogi põhjal võib tegelikult ju siirast muret mu seedesüsteemi üle ka tunda, sest ma ei kajasta kuigi tihti seda, mis kell ja mitu korda päevas ma vetsus number kahel käin. Huvitav, kas siis nende inimeste maailmas ma seda ei teegi?
Ma ei oska enda jaoks ratsionaliseerida kõike, mida teised ütlevad. Ma ei oska tihtipeale ratsionaliseerida sedagi, mida ma ISE ütlen. Mõnikord ütlen/teen midagi ja saan reaalselt tund aega hiljem aru, et no mida kuradit ma ajan, jumala loll jutt. Mis siis ikka kui muudan ära või kustutan ära ja palvetan, et kuigi paljud seda lollust näha ei jõudnud.
Ja mõnikord ma vaidlen, kuigi ma võiks vait olla ja mõnikord ma tunnen, et mind rünnatakse, kuigi tegelikult ei rünnata ja siis ma lähen kohe vihaseks või vastan midagi jube ülbet ja nõmedat. Jah, ma tean ise ka, et ma neid asju teen. Aga et nende käitumismaneerida tekkepõhuseid kõigile seletada, peaksin ma siia kirja panema KOGU oma elu. Kõik oma lapsepõlve, selle, kuidas minust kujunes see inimene, kes ma praegu olen. Milline elu oli mul väiksena, mida tundsin, mida mõtlesin, mida kartsin.
Kõik on ju kuskilt tulnud. Ma ei pea ennast ausalt halvaks inimeseks, pigem selliseks…uisapäisa rahmeldavaks inimeseks, kes usub kõiki, aga eeldab alati seda, et iga kommentaar on vihane rünnak. Mul on raske neid eristada, sest lisaks näidetele, mis ma siin enne tõin, saan ma igasuguseid erinevaid kommentaare ja kui ma neile vastan ebasõbralikult, saan ma veel rohkem puid alla, et mida kuradit ma mölisen ja ülbitsen, kui ma võiks lihtsalt nõustuda ja aru saada oma vigadest.
Viimane kord oli see selle sama kommentaari all, kus keegi ennustas siis tulevikku, et küllap ma varsti uue lapse saan, et see “puudega lapse” jama ära unustada ja nõnda see Mari sinna hooldekoju satubki ja mina elan siin oma “staarblogija” lahedat elu edasi ja panen veini ja narksi ja mida kõike veel.
Mul on isegi vastik neid sõnu siia üles kirjutada ja tõesti, mul on vastik, et kunagi võib Mari sellised sõnad enda või oma ema kohta netist leida, kui hästi kaevab. Aga Mari, kui sa kunagi peaksid seda lõiku lugema, siis siin on järelikult aeg sul teada saada, et inimesed meie ümber on tihtipeale hirmus võltsid. Nad võivad sulle näkku naeratada, aga teglikult olla seest katki, õnnetud, kurvad ja vihased. Seega ei oska nad seda viha mitte kuskile mujale suunata, kui anonüümselt kellelegi netis “tõde kuulutades”. Ma loodan, et see ei solva sind mitte kuidagi, ei peakski. Sul peaks kahju olema nendest, kes selliseid sõnu maailma kõige ilusama mugula kohta öelda saavad (sorri, kui sulle enam ei meeldi, et ma sulle armas mugul ütlen:D) Sa oled täiuslik, igal viisil. Olgu sul mistahes puudused, meil kõigil on. Ja vähemalt pole sa see tropp, kes netis lapsi ajaviiteks maha teeb, nii et let go ja ära mõtle sellele, pole seda aega väärt 🙂
Oeh. Ma nüüd sain vähemalt pooled oma mõtted siia kirja, segamini ja sassis nagu need on, aga ma tahtsin need kirja panna. Sest teate mis. Kui ma oma raske südamega Selverisse läksin, et koju natukene head-paremat tuua, siis ühel hetkel tegin ma Marile nägusid ja ta naeris ja mina mõtlesin, et ma puhken sealsamas nutma. Sest noh… kõik need asjad, mis ma siin just rääkisin onju.
Ja siis tuli teiselt korruselt alla mingi eriti rõõmsameelne tüdruk, vaatas mulle otsa ja ütles: “Tsau Mallukas!” ja naeratas mulle nii laialt, et mul läks kohe tuju nii heaks. Ja kui ma isegi mõtlen mõnikord, et issand, ma ei suuda, ma ei taha anda inimestele võimalust näha kõiki mu vigu, ma ei taha, et nad saaksid minu haavadel trampida ja irvitada, siis see naeratav tüdruk oli nagu märk. Et neid vastikuid on ju nii vähe. Ja nii palju on neid, kes mind ju aitavad, kaasa elavad, nõu annavad, lohutavad ja teevad mulle oma “virtuaalseid kallistusi”, mida ma nii väga vihkan aga mõnikord nii väga vajan ka.
Aitäh teile.
Päriselt ka.
Helina
March 6, 2016Appi, sa oled nii tubli ja tugev inimene, et suudad eristada head halvast. Kahjuks sattusin ka ise lugema mõnd “halva
koeraomaniku” kohta käivat kommentaari ja ütleks omaltki poolt, et see pole 100% sinu tehagi, et imearmas Lotte enam ringi ei
kablutaks ja ei oleks nagu peata kana omas õnnelikkuses 😀
Minu arust saad sa väga edukalt hakkama ja teiste asi tõesti ei tohiks olla kommenteerida, kui nad ise ei tea tagamaid ja ega nad
ise kuigi paremini ei teekski. Küllap karma payback saabub kord ka nende õuele.
Seniks edu ja palju rõõmu! 🙂
Mallukas
March 6, 2016Ega ma ju alati suuda ka. Ma ei imesta, et ma ehk mõndadele ei meeldi, sest nad ongi pannud mingisuguse kommentaari siia kunagi (mitte midagi halba soovimata), aga mina juba seda EELDADES olen neile midagi vastu ülbitsenud või mölisenud. Mis seal ikka, ma üritan küll kogu aeg enne mõelda ja siis öelda, aga no ei tule see veel iga kord välja.
Lotte suhtes jah, ega ma tõesti TÄIUSLIKUKS loomaomanikuks ei tituleeri, aga ma ei tituleeri samas ennast milleski täiuslikuks. Näiteks õppis Lotte ise uksi avama, nüüd ma peaksin endale uue esikulingi või mingi luku sisse poole sebima, et ta välja ei saaks, aga pole seda veel teinud. Koertekooli saab ta ka alles aprillis. Uuh.
Aga aitäh julgustamast 🙂
Laura
March 6, 2016Not sure, kas mainisid seda juba kusagil, aga kas Lottel seda asukohta tuvastavat kaelarihma polnud kaelas tol hetkel, kui välja
sai? Või ei töötanud see? 🙂
Mallukas
March 6, 2016Patakas oli tühi 🙁
Marbrit
March 6, 2016Su pisike Mari on nii nii armas!!!
Mallukas
March 6, 2016Aitäh, ta on tõesti üks nunnudus kuubis 😀
kk
March 6, 2016Kui ma esimese lapse sain, jäin motlema, et
autojuhilube tehes pedereeritakse sind ikka pikalt ja
korralikult aga lapse saamiseks pead kohe valmis
olema?! Keegi voiks hea manuaali selleks ka teha.
Uuele emale on mingist perekooli loengust vähe.
Mallukas
March 6, 2016Vot selle manuaaliga oleks jälle nii, et need ei kehtiks igaühele. Lapsed on nii erinevad, et näiteks märgid, mida ma ehk Mari puhul oleks võinud varem märgata, et viitavad mahajäämisele, on teisel lapsel jälle lihtsalt suvaline iseloomuomadus, mis ei tähenda mitte midagi. Inimesed on erinevad ja nõnda on nad ka erinevad lapsed ja vanemad. Küll aga võiks minu meelest jah enne lapse saamist teha mingi tseki, et kas inimesel on võimalik rahaliselt laps saada. Ala noh, et kui sa päris keldris elad kuskil ja sööki lauale panna pole, et saaks siis kuidagi seda pere ENNE aidata järjele, mitte siis kui laps käes. Aga no see veits teine teema.
Am
March 6, 2016Minu teada sellele môeldakse, et
esmarasedatele teha kohustuslik
elementaarne lapsekasvatamise ôppetus
sest praktika on näidanud, et tänapäeva
ühiskonnas on paljude emade instinkt
olematu ja tehakse laste kasvatuses
väga raskete tagajärgedega vigu. Ma
räägin siinkohal a la paarikuusele kommi
andmist jne. Samas, ise ma olin ka täiesti
peata ja pean au andma oma
beebigrupile, kes aitasid mind paljude
ajuvabade probleemidega. NB!
Mallukas, loe oma motivatsioonivastust
lugejale, kes oli kurb, et tal pole sôpru.
Minu meelest on see väga sobilik vastus
sinu praegusele postitusele: môtle
positiivselt, sul on terve ja ônnelik laps,
kes saab teie abiga kiirelt järjele ja varsti
on kogu see suur mure ununenud.
Mallukas
March 6, 2016Jah, alles oli siin insident, kus ema andis paarikuusele mahla ja imestas, et laps enam piima ei taha. See on tõesti selline… harimatute teise eesti naiste probleem. Mitte halvaga, vaid nad tõesti ju tahavad vast parimat (mahl on ju “hea”!) ja nõnda tehaksegi vigu. Muidugi ei tasu neile ka kõrri karata, sest see võib just viha ja trotsi tekitada ja ei aita suurt kedagi.
Aga ma olen tegelikult väga kursis sellega, et mu elus on VÄGA palju positiivset, Lihtsalt mõnikord hetkeks keevad igasugu emotsioonid üle, aga elan need läbi ja panen siis edasi 😀
Am
March 6, 2016Ma olen paari sellise juhusega
kokku puutunud ja tôesti,
eestlasele loomulik
parastamine ja ründamine
teevad asja kordi hullemaks,
sest enamasti on siiski
tegemist inimestega, kellel
puuduvadki vastavad
teadmised. Mis on ühe jaoks
elementaarne, ei pruugi olla
teise jaoks. Eks see peamiselt
kôik tuleb ikka kodust ja need
vaesed inimesed ei ole tglt
süüdi, et neid ei ole
kasvatatud ja ôpetatud.
Selleks ma arvangi, et oleks
hea, kui kôik peaksid
kohustuslikus korras läbima
mingit sorti koolituse, mine
tea, vb korjaks isegi olulist
infot ☺️.
Aga Sa mine ära magama ja
homme on jälle parem päev
?.
Mallukas
March 6, 2016Ma magasin nii pika lõunaune, et kohe teps mitte pole und 🙁
Ma
March 6, 2016Armas Mallu, ma tahan sind
virtuaalselt kallistada ja sulle pai
teha, mis siis, et sa seda vhkad ja
see tundub nii gei, aga ma tahaks
seda teha. Sa oled õige teel, nii
õige teel oma mõtet ja jutuga! 🙂
Heleri
March 6, 2016Aga kallis Mallu, ürita vōtta neid absurdseid
kommentaare nii: pigem elagu see inimene
end sinu blogi kommentaariumis välja, kui
kodus oma laste peal või poes pensionärist
müüja peal, kes milleski süüdi pole. Inimesed
on vahel tõelised sitalärakad kuna nemad oma
elus pole õppinud oma stresse ja kibestumust
teisiti välja elama.
Mille kuradi pärast sa end kaitsma pead, sorri
aga kõik ju näevad et “ahaaa sellel naisel oli
küll elu stressirohkeim nädal ja ta lahmiks
igaühele vastu nägu kui saaks. Vaene tema, ta
ei oska iseendaga toime tulla…”
Ma ei ütle, et see on okei ja normaalne, et nii
tehakse(kommenteeritakse), absoluutselt
mitte. Aga nad ei kao kuhugi. Sellised sapised,
kibestunud kiusajad on alati siin maailmas,
eriti kui oled avaliku elu tegelane.
Sina oled Marile väga super ema. Oled hea
naine oma mehele. Hea sõbranna oma
sõpradele. Väga andekas kirjanik. Lapse
kaotamine pole kellegi jumala õnnistus ja
need inimesed kes nii mōtlevad…kuule hallo
mōtle ise milliste inimestega tegu on, kes
üldse sellist asja väljagi mõelda suudavad. Ja
ongi kogu lugu. Naera nende üle ja tunne neile
kaasa. Nende ainuke viis oma pingeid
maandada on kellelegi teisele paska näkku
pildudes. Kurb nende pärast.
Ole tugev seal, eksole 🙂
Mallukas
March 6, 2016Oeh, sul on tuline õigus, tänks raputamast! 😀
Katri
March 6, 2016Saad sa kirja panna kust täpselt sa Mariga seda spetsialistide jada peale hakkasid. Psühholoog,kes suunas
logopeedile (Kus nad vastu võtsid) ja kuidas siis edasi?
Tänud!
Mallukas
March 6, 20162-aastases kontrollis mainis perearst, et kui endal viitsimist on, siis võime Mariga pöörduda neuroloogi juurde, aga tema nagu otsest vajadust ei näe. Saatekirja siiski kirjutas. Saime siis paari kuuga aja, neuroloog suunas kohe lastepsühiaatri juurde ja tema omakorda logopeedile ja arengutestile.
Katri
March 6, 2016Tänud!Aga kas sa algusest peale käisid riiklikus süsteemis neuroloogi,psühholoogi,logopeedi juures
või kuskil era vastuvõttudes?
Mallukas
March 6, 2016Neuroloog oli riiklik, psühholoog ja logopeed olid tasulised (sest riiklikus oleks järjekord pea pool aastat)
elex86
March 6, 2016Mari on tubli tüdruk! Ja Sina oled tubli Emme oma tublile tütrele! 😉
aka
March 6, 2016No mina igatahes olen paljust vist ilma jäänud…kuigi
loen su blogi ikka 90% ajast 🙂 mismoodi see pisike
imearmas Marike puudega on?????? Ma iga pildi puhul
ikka vaatan et ta sul niii armas ja nii õnnelik…? kas
siis see, et ta ei räägi tähendab kohe et on puudega?
? aga pean ülejäänud jutu kohta ütlema, et sa oled
ikka tubli ja julge. Et julged jagada nii ausalt oma
mõtteid nii tuttavate kui võõrastega 🙂
Ja igasugu heiterid võivad kukele minna ?
Mallukas
March 6, 2016Ekspertide sõnul on tegemist arengust mahajäämisega ja lisaks on näha ka autismitunnuseid (mis ei tähenda seda, et oleks diagnoositud autism). Maril on mõned käitumishäired (ei imiteeri, ei reageeri alati nimele jne) mistõttu ei ole tegemist vaid kõnelise mahajäämisega. Puudetaotlus soovitati teha, et saaks vajalike ekspertide jutule ja teraapiatesse tasuta ja võimalikult kiiresti eelisjärjekorras.
aka
March 7, 2016Mul endal 2 plikat…1 lausa Mariga sa vana. Pean
lihtsalt ütlema (arstidele vastu küll ei vaidle), et
mitte reageerimine oma nimele….see vist
vanusele omane valikuline kõrvakuulmine ?
ja suurem plika 2 aastaselt tundis juba enamikke
tähti ja osasi numbreid, rääkis ja laulis meid
oimetuks ideaalses eesti keeles.
aga väike neiu seevastu kaaa ei rääkinud. Kui
läks lasteaeda hakkas ka rohkem rääkima.
Ennem olid üksikud sõnad. Ja nüüd ahvib sõna
sõnalt ja samm sammult suurt õde 🙂
Ja lasteaias paljud emmed ka hädas, et nende
lapsed ei rääkinud…. nüüd juba mitu kuud
lasteaias käimist ja kõik lobisevad rohkemal v
vähemal määral ?
Igatahes kui lugeda Mari trikke, siis ta kange
iseloomuga ☺ …emmele ja issile raske nati, aga
laps on vähemalt tugev ? ja ta saab ilusti
hakkama kõigega. Lihtsalt võtab aega 🙂
aka
March 7, 2016Appike kui segane tekst sai? nii palju asju
tahtsin kirjutada ?
Ritsik
March 6, 2016Meie Lotte pani kutsikana ka igal võimalusel kodust minema, tema leivanumber oli üle aia
hüppamine. Nägime metsikult vaeva, isegi nn koerapsühholoog käis kodus, kes käskis koeraga
rohkem tegeleda, et ta igavusest jalutama ei läheks. Tegelesime küll, aga miski ei aidanud, lihtsalt
ühel hetkel kasvas koer nii suureks, et enam ei jõudnud üle aia hüpata ja vist tuli aru ka pähe, enam ei
viitsinud kergejõustikku harrastada.
Mõni tõug lihtsalt on selline hulkuva loomuga ja tuleb lihtsalt pidevalt silm peal hoida. Tel nr
kaelarihmal on hea mõte. Lottel kiipi pole? Siis ju varjukast võetakse kohe ühendust.
Mis lastesse puutub, siis ma ka tegin esimese lapsega palju asju valesti. Keegi ju ei öelnud, mis need
õiged kasvatusvõtted on ja Jo Frosti saateid tol ajal veel telekas ei näidatud. Kõige peale lihtsalt ise
ei tule ja väga hea, kui spetsialistid annavad nipid kätte. Algklassilapse käitumist oleks juba palju
raskem suunata.
Mallukas
March 6, 2016Meil käis ka kodus koertetreener, kes mulle igasuguseid nippe ja trikke õpetas, et Lottel võimalikult lihtne oleks reeglitest aru saada. Aga jah, pole nagu midagi teha (va uksed kinni naelutada:D) et teda kodus hoida. Ise plaanin praegu elektrikarjust aeda osta, sest varsti on ju juba suvi ja siis tahame ju ikka aknaid-uksi lahti hoida.
Ma ise muuseas mõtlesin täna, et kui ma saaks teise lapse, mida ma teeks teisiti ja kui palju oleks sellest teisiti tegemisest valesti 😀
-J-
March 6, 2016Ma pigem imetlen just seda, kuidas teil peres asjad
käivad! Mulle meeldib et sa oled leebe ja hea ema! Ma
ise olen nii range ja reeglitega… Aga ma ei oska teisiti.
Kui vahel loen et Mari joonistas seinad táis vôi tegi
miskit muud krutskit ja sa vaid lahistad naerda ning pmt
raamid Marikese kritselduse ära, olen ma jälle kade!
Sest kui mu piiga tömbab vildikaga ûle seina, kàin mina
lapiga ringi ja nühin, samal ajal torisen ET MIKS KURAT
SA PABERIT EI KASUTA ?
Me oleme erinevad ja palju saame kodust, oma
vanrmatelt. Ka mul olid ranged vanemad, vbl olen ise ka
sp selline?
Ûhe jaoks oled sa tola ja loll et lubad paljut teha, ilma et
närvi läheksid. Minu jaoks oled kohati eeskuju, kelle
jälgedes ma kunagi ei suuda vist käia, kuigi tahaks. Sa
tead, et teed mis ta teed või tegemata jätad- nagunii
jääd kellegile jalgu! Lase mööda! Sul on kift pere, sa ise
oled väga kift inimene ja sul on mõnus elu! Mida veel?
??
-J-
March 6, 2016Sry trükivead*
Mallukas
March 6, 2016Ehhee, eks igaüks kadestab teiste juures neid omadusi, mida leiab endal puudu jäävat. Mina mõnikord mõtlen, et oh oleks mina vaid ka selline, kes oleks selline reegleid järgiv ja alati joone järgi käiv. Et äkki oleks Mari siis praegu ka omadega nn joonel? Ja no näiteks see seintele sodimine, ega see just parim asi pole, mida lapsele õpetada, enam ma seda ei luba, sest ma olen ju remondiga vaeva näinud 😀 Aga enne mõtlesin jah, et ah, suva. Las teeb, saan üle värvida. Nüüd ma tean, et see väike ülevärvimine on nii tüütu, et väheeeee pole 😀 Nüüd käiksin ka lapiga ringi ja toriseksin, nagu sina 😀
Minu vanemad ei olnud jah ranged, mul pole kunagi olnud väga keeldusid ega käskusid, ainult koolis pidin normaalseid hindeid saama, aga ühtegi kodust ülesannet vms mul küll kunagi ei olnud. Ehk oleks võinud midagi ikka olla?
Aga aitäh, ma usun, et ka sul on kihvt pere, olenemata sellest, et sa seintele sodida ei luba 😀
-J-
March 6, 2016Meie pere on peaaegu sama hull nagu sinulgi ?
Aga tead, ma arvan et esimese lapsega ongi
kuidagi teistmoodi. Mu esimene läks sügisel kooli
ja ausalt, tema jutt pole kuidagi loogiline ega
arusaadav… Ja môtlen ka et mida hekki ma
tegemata jätsin? Teine saab varsti 2a ja paneb
inglise keelt segamini ? Ma arvan, et me oleme
ikka oma laste jaoks teinud piisavalt, no nii
piisavalt nagu me oskame. Nad lihtsalt on igaüks
omamoodi!
Ja F U kui keegi nûûd tuleb tarka panema, et ma
midagi ikkagi tegemata jätsin ?
-J-
March 6, 2016Ja no ma usun et iga järgnevaga oleme
targemad! Ma juba vist tsuti olen ?
Kolmandaga oleks veelgi targem ja kui neljas
ka tuleks, siis ma ilmselt káiks ja targutaka
kuidas lapsi kasvatada ?✌️
Mallukas
March 6, 2016No mõtle siis, mida need tunnevad, kellel viiis last on 😀
aka
March 7, 2016Ma mõtlen koguaeg sama ? et suudaks ma ometi
kõrvale vaadata v vähemalt suu kinni hoida kui nad
mänguhoos üle keelu astuvad v uue mängu mõtlevad
mis minu jaoks liiga räpakas 🙂 vahest mõtlen et keelan
lastel lapsed olla ju…?
Kelly
March 6, 2016Minu arust oled sa ikkagi kõige vingem tsikk
ever. Olgu ma kui niiöelda-gei tahes oma
kommentaaridega kogu aeg, et ma sind nii
kiidan ja ülistan aga ma tõesti hindan ja austan
sind väga 🙂
Mallukas
March 6, 2016No kuule Kelly, mis sa nüüüüüüd, aitäh sulle!
Kairin
March 6, 2016Ma tavaliselt väga blogipostitusi küll ei kommenteeri, kuid täna küll tundsin, et pean Sulle midagi kirjutama. Ma õpin Tartu
Ülikoolis esimest aastat eripedagoogikat, teadmisi mul küll veel eriti pole, kuid üks asi on kindel, mida ma tean. Sa oled
suurepärane ema ja Sa pole mitte midagi valesti teinud. Suurepärane oled Sa just seetõttu, et sa tunnistad Mari mahajäämust
teistest, mitte ei hakka teda õigustama. See ongi kõige olulisem ja nüüd jääbki üle ainult tegutsema hakata, sest algus on ju
tehtud 🙂
Mallukas
March 6, 2016Eks ma enne mõtlesin küll, et küllap ta ongi lihtsalt aeglane ja kulgeb omas tempos. Kuid kui arstid juba öelnud on, et mahajäämus on olemas, siis mis mõte oleks mul seda eitada ja vältida, ega see ise üle ei läheks, tuleb ikka kaasa aidata!
Aga aitäh Sulle! Edu õpingutes!
tups
March 6, 2016Mulle on kah tuttav see tunne,et oleN halb ema.Mul
plika Mariga sama vana.Kah räägib sõnadega vähe.Küll
jutustab oma keeles palju.Ja IKKA VEEL on
mähkmetes.Ja mehe sugulased ütlevad kogu aeg nii,et
kuidas siis nii.Et ma ikka ei tegele piisavalt
lapsega.Kusjuures ma olen plikaga 24/7 koos.Teeme
kõike koos.Saatsin kõik sellised ytlejad p…..Ja enam ei
suhtle.Tõsta pea püsti ja imetle oma Marikest.Kõik
lapsed on oma loomult erinevad.Mina tahan,et lapsel
oleks ikka lapsepõlv,mitte hakata kohe süsttemi
orjama.Tuleb tunda rõõmu pisiasjadest.
Mallukas
March 6, 2016Jah, seda mitte potil käimist heidetakse mulle ka ette. Ma siin mõtlesin, et järgmine nädalavahetus proovin ühe raamatu järgi laup-pühap AINULT sellega tegeleda, vaatan, mis saab. Aga no väevõimuga ju last ei sunni, kui inimene ei taha, eks tuleb natsa veel oodata, kuni ta valmis on 🙂
Emma
March 7, 2016Kusjuures see ongi tänapäeva emmekeste loll suhtumine, et “väevõimuga ju last ei sunni” – just nii sunnitaksegi! Mis sa
arvad, et praegune emmede põlvkond, kes kusagil aasta ringis kenast potil käis, et nad olid kõik lihtsalt imelapsed ja
aasta ringis läksid 1-2-3 ise hästi rõõmsalt potile ja nii oligi ?
Mind siiralt huvitab, et kust see piir läheb, et kas nelja-viieaastasel tagumikku kasida on ka täiesti okei ? Sest noh..äkki
tal ei ole selleks ajaks kah veel tuju tulnud potile minna ja no ega sundida ju ei tohi.
Mallukas
March 7, 2016Sina naeluta oma laps kasvõi poti külge, kui soovi on. Mina ei soovi, aga aitäh pakkumast ja “muretsemast”.
Emma
March 7, 2016Selge, et siis võin eeldada, et Mari saab kenasti koolikotti vahetusmähkmed kaasa pakkida, et noh, juhuks
kui tal ei ole veel seda tuju tulnud, et potile minna. Vähemalt ei ole teda kunagi sunnitud 🙂
Mallukas
March 7, 2016On sul kuidagi parem olla, kui siin tõmmelda saad?
Emma
March 7, 2016Mul ei olnud plaanis siin tõmmelda aga sul oli vaja ju vastuseks lihtsalt nähvata, selle asemel, et lihtsalt
vastata küsimusele, millest väljendati siirast huvi, et kaua selline “ega last sundida ei saa” poliitika võib
kesta, et mis vanusest siiski oleks plaanis rakendada sundi – või siis ongi täiesti okei, et nt neljaaastane on
mähkmetes.
Mallukas
March 7, 2016Siiras huvi küsimuse esitamiseks oleks siiski teisiti esitatud, kui “selge, eks pakime Marile koolikotti mähkmed kaasa”. Kui soovid sõbralikku ja kena vastust, eeldan seda ka Sinult 🙂
J.
March 9, 2016No tegelikult oma esimeses
kommentaaris Emma ju uuris viisakalt
“Mind siiralt huvitab, et kust see
piir läheb, et kas nelja-viieaastasel
tagumikku kasida on ka täiesti okei ?
Sest noh..äkki tal ei ole selleks
ajaks kah veel tuju tulnud potile
minna”. Sina aga vastasid, et tema
võiks oma lapse poti külge naelutada
kui ta soovib?! Et siinkohal tõesti
nõustun, et vastasid Emmale väga
nähvates ja ebaadekvaatselt. Ja just
selle peale nähvas ta sulle vastu!
Samuti peaksin mainima, et hetke
postituses ei näinud ma midagi uut,
mida sulle siin varem poleks
soovitatud! Ma olen korduvalt näinud
siin blogis kommentaare, et lapsele
tuleks seada kindlad ja mõistetavad
reeglid, mille peale oled kas sinu
või sinu niiöelda kaitsjad kisanud,
et laps nii väike pole vaja, las veel
kasvab, las veel olla jne.
Tegelikuses on mõned inimesed, kes
pidevalt said nähvamist ja
kaitsekõnede laviini, terve selle aja
üritanud su tähelepanu sellele
juhtida ju?! Ära loe igast veidikene
sinu pihta käivas kommentaaris kohe
negatiivsust ja ründamist välja, vaid
katsu selles eristada ka endale
kasulikku informatsiooni ja juhiseid!
Siis on nii tuju parem kui ka endale
kasu sees! 😉
Karmen
March 7, 2016Väga vale arvamus. Mina hakkasin
enda poissi potile panema umbes 1
aasta ja 6 kuuselt. Kartis nagu tuld
ja ainult kisendas seal poti peal.
Selge see, et siis ei sunni teda seal
ju olema. Proovisin 1 aasta ja 9
kuuselt uuesti ja voilaa, nädalaga
saime mähkuvabaks nii, et ainult
öösel magab veel mähkmega.
Järelikult oli siis see kord alles
lapse jaoks ka sobilik. Lapsega peab
ikka arvestama ja sunniviisiliselt
pressida pole küll see kõige õigem
lahendus.
Karina
March 6, 2016Mallukas sa oled üks võimas naine , tõsiselt, ma ei tea ühtegi inimest kes suudaks niipalju kui sina ! Minu arvamus- Mari on üks
õnnelikum laps üldse, seda on ju näha ! Ükski õnnetu laps ei naerataks nii imeliselt , ning see on lausa imetlusväärne kuidas sa
jõuad veel lapsega märatseda ja tegeleda pärast tööd ! Arsti tädidega – edu ! Siiralt loodan , et saate varsti järgi teistele … 🙂 Naeru
rohkeid hommikuid ning tegusaid päevi ! 🙂
Lottest… Kas tõesti nende negatiivsete kommentaaride kirjutajatel pole kordagi koer plehku pannud?! Nagu tõsiselt? 😀 Sorry, ei
suuda seda uskuda 😀
P.S. Ma pole kahjuks nii sõnaosav kui Sina ehk ei väljendanud just kõige paremini, kuid mõtlesin vaid kõike paremat kirjutades 😉
Mallukas
March 6, 2016Aitäh sulle 🙂
Greiss
March 6, 2016Tead, ma saan aru, et sul endal võis paha tunne olla aga usun, et tegelikult on isegi hea, et Mari nende ekspertide ees käitus just
nii. Et nad nägid teda sellises seisus, millega teie paratamatult peate kuidagi hakkama saama, ning tänu sellele saate ju
maksimaalselt abi ja mingi oluline aspekt tema juures ei jää vajaliku tähelepanuta. Kindlasti läheb kõik hästi! Lotte kohta lugedes
tuli mul juba päeval pisarake silma 🙂 .. nii tore, et ta ilusti kodus tagasi on.
Mallukas
March 6, 2016Nojah, selles punktis küll, aga nagu öeldud, ta ei ole tavaliselt siiski kunagi selline, seega ei pea sellisena temaga väga reageerima ka. Kuigi jah, ta on selline pea alati ARSTIDE juures 😀
Greiss
March 6, 2016… nagu harjutaks pääsemist võimalikust sõjaväekohustusest 🙂
Banaan
March 6, 2016Kas Lottel äkki on liikumist vähe, kui ta toas on enamus ajast, mõned tõud ju kohe on energiilisemad ja vajavad pikki
jalutuskäike, et ennast välja elada. Või on tal lihtsalt selline kutsika uudihimu ja energilisus ja hetkel ka v-o vähene koolitus
(noor ju alles), et välja tuuseldama ennast igal võimalusel pressib? Eks kriitika talumine ja teiste arvustamist on kindlasti raske
vastu võtta, seda enam, kui see käib lapse kohta ja seda peab vastuvõtma suhteliselt avalikult. Enamus su lugejatest kindlasti
selleks võimelised pole, k.a mina ise, samas see on sinu valik ja ma usun, et su lugejate hulgas on peale virtuaalsete kallistajate
ka neid, kes tegelt kaa kaasa elavad su tegemistele ja pakub argumenteeritud kriitikat või oma arvamust asjades. See kuidas sa
seda arvestad ja vastu võtad on su enda asi, aga ma arvan, et sa hinda seda, sest vahel on mõne asja puhul hea, kui on mitu
pead ja mitu erinevat mõtet. Nii nagu sina pole kõiketeadja ja alati õigesti tegija (mis on õigesti üldse?) ei ole seda ka su
lugejad, eks me kõik teeme vigu ja oleme samu tundeid elus üle elanud (mõningate variatsioonidega), tähtis on vigadest ja ka
õnnestumistest teha järeldused ja edasi minna. Pole küll erivajadustega laste ekspert, aga ma arvan, et kogu selle protsessi
juures ära unusta last armastada, isegi kui ta vahel ebaõnnestub ja tal ei tule kohe mõni asi välja või ta ei kuula jms, siis kinnita
talle, et sa oled uhke, et ta püüab ja armastad teda ikkagi. Püüdmine ja proovimine on olulised, siis tulevad ka tulemused. olen
lihtsalt enda laste pealt tähele pannud, et neil on vaja seda tunnustust ja kiitmist isegi siis kui hobusepuristamine logopeedilisi
harjutusi tehes kõlab nagu tatiprits 🙂
Mallukas
March 7, 2016Kui meil see koeratreener käis, siis ta soovitas, et ülepäeva peab saama lotte tund-poolteist (ühe jutiga) väljas olla. See tegelikult
aitab küll.
Viimane soovitus tundub natukene üleliigne, sest see on ju täiesti loomulik 🙂
Banaan
March 7, 2016See armastuse osa on ikka loogiline, aga selle väljendamine sõnaliselt on suht erinev inimestel, jälegi oleneb ju
harjumusest, iseloomust, kuidas ise kasvati jne, samas tunnustamine ja kiitmine on nii ja naa. Ma ise küll lastega harjutusi
tehes kippusin liialt nõudma, küll mänguliselt, aga ikkagi, ja tekitasin neis hoopis trotsi, ühelt poolt oli endal mure suur
laste rääkimise pärast ja tahtsin tulemusi ja probleemi lahenemist ja ei suutnud jääda rahulikuks. Õnneks jõudis suht
kiiresti kohale, et nii ei saa ja hoopis vastupidine efekt on, muutsin taktikat ja veel rohkem tunnustasin just proovimist
(enne kaa, aga v-o liiga vähe) ja nüüd kuulen kuidas lapsed üksi olles mängides omaette puristamist harjutavad ja siis
rõõmuga teatavad, et peaaegu tuli välja. Mõned asjad ongi loomulikud, aga vahel kipume neid loomulikke asju lihtsalt
unustama kas enda kärsituse või mille iganes tõttu. üldse mitte paha pärast ei öelnud. Edu.
Mallukas
March 7, 2016Ma saan täitsa aru, et mitte pahaga öeldud ja eks see sõnaline väljendamine on mul ka pigem ajaga tulnud, aga nüüd kiidame teda iga korra eest, kus ta vähemalt proovib järele teha 🙂
Kätlin
March 6, 2016Mulle ei meeldi pikka juttu teha 😀 Niiet lihtsalt üks virtuaalne kalli!!, mida sa nii väga vihkad :p
PS! Oled mu lemmik (põhjendada minu arust isegi pole vaja) 🙂
Mallukas
March 7, 2016Tänks!
Kristiina
March 6, 2016Kerides linki allapoole, märkasin mitmete kommentaaride alguseid stiilis “sa oled võimas naine ja tõeline eeskuju” ja tõepoolest
oleksid need ka minu sõnad. Ma alati sügavalt hindan inimesi, kes julgevad endale suunatut kriitikat lugeda ja/või taluda. Isiklikult
isegi ülikoolis ei julge õppejõudude tagasisidet lugeda arvamusesseede kohta, kuna kohutavalt kardan kriitikat oma
mõttemaailma ja vigade kohta. Samuti võtan ma väga tihti ühes teatud poliitikavaldkonnas sõna, kus ma olen oma kõikide käte ja
jalgadega igasuguste ametnike kuluhüvitiste poolt, mis ilmselgelt on konfliktne teema ja tekitab igaühes mingitki emotsiooni-
niiet igakord peale oma arvamuse avaldamist tahaksin ennast kõikidest sotsiaalvõrkudest välja lülitada ja põgeneda üksikule
saarele, kus keegi minust enam kunagi ei kuule. Minumeelest võivad olla kõik mõttekäigud head , aga ainult sellise piirini, kui
sellele järgneb korrektne seletus ja põhjendus- ilma lisakommentaarita on slooganlause sisutühi.
Ma lohutusi ja kallistusi saatma ei hakka, kuna olen võõras inimene ja sellel justkui puuduks tähendus, aga soovin südamest
kõigile blogijatele adekvaatseid ja taktitundelisi lugejaid, kes julgevad oma isikliku nime all konstruktiivset kriitikat jagada või
vajadusel neutraalsel toonil soovitusi kirjutada.
Rohkem positiivsete hetkede jagamist kõigile, sest elu on boomerang!
plika
March 6, 2016Sõbralik info koera asjus:
Lotte on targa ja nutika näoga. Sellised on
tegelikult väga huvitatud koostööst inimesega
(politseis ka kikkis kõrvadega saksa, belgia,
hollandi lambakoerad jne).
Seega lahenduseks võite õpetada Lottele
mänguasjaga mängimist, selle ära toomist,
ilusti Sulle loovutamist, et saaksid veel
visata…ta on noor koer ja tema liikumisvajadus
on suur. Seda võid õpetada nii, et kui koer ei
taha esialgu loovutada eset, siis jooksed veidi
ise eest ja sunnid koera endale järgnema.. kuni
selle eseme(nt pall) misiganes liigutusega ta
suust kätte saad, siis kiidad ja hullult rõõmsalt
uuesti viskad. Siis see seostub ainult
positiivsega talle ja ta on motiveeritud seda
Sulle toomast. Ja vahepeal, kui juba sujuurde ta
selle esemega jooksnud on, siis niisama
patsutad ja ei võtagi palli ta suust vaid oled
niisama õnnelik, et ta tuli. 🙂
Teine asi mida võib noorele koerale niisama
õpetada, mis on nö laisale omanikule väga hea
trikk, on see, kui tervesse elamisse peidad
vorstitükke vm maiuseid. Ja koer otsib.
Tulevikus kui käsku mõustab, siis saad üha
vingemaid peidukaid mõelda, et koer kauem
otsiks jne. Aga alustada tuleks väga lihtsatest
asjadest. Nt paned põrandale nähtavatesse
kohtadesse ja annad käsu otsi vms 🙂
Mina arvan, et kui koeral on põnev ja tore
kodus olla, siis ei suru ta end uksest välja, vaid
tahab koguaeg oma pere /valduse juures olla.
On koeri nt hagijad, linnukoerad, kel tõesti
tung lõhnade järgi lampi joosta…aga Lotte on
rohkem inimeselepühendunuma näoga.
See võibki alguses (eriti pubekaga) ilgelt
kuulpähe tunne olla treenida temasugust.. aga
kunagi kui ta aru saab ja õppust võtab ja ka 10a
pärast mäletab neid asju.. see on priceless.
Ja lisaks saab igasugu ägedaid trikke veel
õpetada. Mõtle, et see on suht ühe korra värk
selgeks õpetada, ja siis kestab aastaid. Aga
oluline on, et koer asja põhimõttest kohe
alguses korrektselt aru saaks, siis ei teki
konflikte.
(Sorry kui pikale läks! Kõike parimat!)
njah
March 6, 2016Mul on väga hea meel, et sa Lotte
elusalt ja tervelt tagasi said ja mul
on sama hea meel ka selle üle, et
vähe sellest, et sa oma lapse
probleemiga (probleem pole küll kõige
õigem sõna) aktiivselt tegeled, vaid
et sa julged ja tahad sellest ka
avalikult rääkida. Ma ei kujuta
ettegi, kui raske võib olla, kui sinu
tegemiste kohta mõnel inimesel
pidevalt midagi kriitilist öelda on,
kuid ma loodan ja usun, et sa tead,
et need on tõesti mõned üksikud
õnnetud hinged, kes saavad näilist
rahuldust teistele sitasti
ütlemisest. Palju suurem hulk on
neid, keda sinu kogemused aitavad või
julgustavad või toetavad. See on
täiesti uskumatu, millist väärtust sa
lood pelgalt sellega, et asjadest
rääkida julged! Ära seda palun kunagi
unusta. Kindlasti on hetki, kus must
masendus üle pea lööb ja tundub, et
kõik on halvasti aga meenuta siis
kõiki neid inimesi, keda sa aidanud
oled ja mõtle, et tegelikult on neid
kümneid ja kümneid veel, kellest sa
midagi ei tea, kuid kelle elu sa oled
mõjutanud. Sa oled väga vägev naine,
ära lase netitrollidel end mõjutada!
manny
March 7, 2016Pea pysti. Ka minu lapselaps ei
rääkinud yhtki söna kuni kolmeseks
sai-siis algas alles tulema tasapisi.
Siin soomes on see täitsa normaalne
nähe. Väga palju uusi sönu tuli just
kolme-pooleselt, ja mingit hälvet
sealjuures polnudki. Iga laps on
eriline-Mari on lihtsalt hyper-super
oma eas. Pole vaja muretseda yldsegi.
Aga Lotele saad elektriaia kasvöi
kohe paikka panna-ära oota enam.Seda
enam et emane koer-isu tuleb-kaob aina..
KK
March 7, 2016Mallu! Sa oled tegelikult VÄGA hea ema! Sa tõesti
hoolid ja armastad oma last, sa soovid talle parimat.
Jah, mõned kohad on kasvatues on untsu läinud, aga
varsti kõik on hästi. Mari on väga armas plikatirts ja
üleüldse Teie pere on nii armas ja hooliv! Võiks
rohkem olla selliseid peresid 🙂
Ki
March 7, 2016Neid kommentaare on metsikult, et ei tea kas näed sedagi.
Aga tahtsin kirja panna, et see, et sa Mariga hetkel tegeled ja tegutsed on väga hea ja super.
Ma tean, et on raske sellega tegeleda ja reaalsusega silmitseda.
Minu vanemad eirasid kõike märke mis näitasid, et ma olen arengust väiksena maas. Sellepärast olen 10’ndast eluaastast
peale haiglates käinud. Hetkel 21 ja siiamaani raskustega.
Ma ei süüdista neid, aga lihtsalt.. Vahest oleks olnud tore olla rohkem välismaailmas kui haiglates.
Mona
March 7, 2016Ära kunagi halbadel hetkedel unusta, et oled eriline
inimene. Oma mõtete, tunnete, huumorisoone,
väljendusviisi, abivalmiduse ning suure südame pärast. Sa
oled ühiskonnas nii palju ära teinud:kõik see heategevus,
abistamisprojektid,loomade/lindude päästmised jne. Aga
mis peamine- eelkõige oled sa väga hea ema. Sinus on see
lõputu tingimusteta armastus ja tugev emainstinkt Mari
suhtes- ainult see loeb hea ema määramisel. Kasvatus võib
inimestel erineda, aga see suur ülevoolav armastus, mis on
lapse kogu edasise elu alus, see on sul Mari vastu
maksimaalsel viisil olemas 🙂 Ja miski muu ei loe.
ei laigi
March 7, 2016Miks sa tahad et inimesed sind
pidevalt haletseksid ja siis sinu
halale vastavalt hakkavad sind
kiitma, (oled kindlasti teadlik, et
paljud on fake-kiitmised), millest sa
siis enesehaletsusele rohtu saad oma
egole. Kindlasti pole sa oma sydames
paha inimene aga yks ebastabiilne
plähmerdis oled kyll ja seda sa ise
ka kirjutasid et selline oled.
Kuidagi 26 aastase kohta oled sa ikka
veel väga siia-sinna nagu peata kana,
sul pole pysivust, sa ei viitsi
keskenduda, sul puudub tahe teha asju
järjepidevalt ja mingi kindla rytmi
järgi. Mari on välimuselt päris
armas laps, kasvanud nagu mowgli,
sisimas yksinda. Sa ei suuda
piisavalt keskenduda, näha asju mis
on konkreeytselt sinu lähedal, ja
eraldada olulist ebaolulisest, see
ongi vbl su probleem.
kindlasti on sul olnud lapsepõlv
selline kus ema tähelepanu pole
sulle eriti jagunud, oled kasvanud
oma hinges yksinda, nagu väike
mowgili, sama on Mariga, vbl ja
ilmselt nii ongi, on sul ka raske oma
tundeid välja näidata reaalis ja
tunnetest emotsioonidest rääkida
(kirjutamine on eri asi) on vbl inetu
kui kirjutatakse neid asju, mis siin
eespool mainisid (raseduse katkemine,
antud lapse arengus mahajäämine,
loomad kaovad ja jooksevad kodunt
ära, jne, jne) tegelikult selle kaose
sa põhjustad ise oma käitumisega, oma
energiaga, kuna sa oled niigi
ebasgtabiilne kõigud siia-sinna, ja
ysna madala enesehinnanguga inimenbe,
hajevil, ei suuda analyysida asju,
vbl isegi analyysid aga seda sa teed
vaid selleks et saada avalikku
kiitust halale. Aga ytle palun, miks
sinu lähedalolevad sõbrad/sõbrannad
räägivad et sa oled iseloomult väga
visa teisi maha tegema, peab just nii
tegema nagu sina tahad, ehk siis
käitud just nii teisega, mis sind
ennast ärritab või solvab kui keegi
teine sulle samaga vastab. Ma ausalt
soovitan sul vaadata ka enda
käitumist kõrvalt, kuidas teised
inimesed sind näevad, millisena sa
paistad kõrvalseisjale. Muidugi
kustuta ära, see on ju nii otsene
kiri ja millele sa vastata ei oska.
Aga hea et läbi lugesid, vbl midagi
pani mõtlema sinu enese käitumises
läbi teiste silmade, vbl oleks sul
midagi juurde õppida ja oma
käitumises midagi muuta paremaks ja
stabiilsemaks inimeseks kasvada.
Kindlasti pole sa paha ininene, aga
sinu nõrkuseks on see, et sa oled
kohati rumal. Ja see sinu rumalus
ärritab vahest sinu lugejaid, sest
ise sa hakkad taguma vastu rinda kui
keegi julgeb väheke teravamalt sulle
asjade käiku/tõde kuulutada, et sa
vaataksid enese sisse. Nii oli juba
ammu ammu aega agasi, kui sul
soovitati psyholoogi poole pöörduda,
sama asi oli kunagi varem ka seoses
Mari arenguga. Sahistati, (muuseas
sinu enda tolleste tuttavate kaudu),
kellega tol ajal hängisid, et
raseduse ajal suitseasid sa, tead
kyll mida… Või probleemid sinu
koduloomadega. Ja siis kui sulle
öeldakase otse, hakkad sa jalgu
trampima, aga tegelikult öeldakse
sulle ju jumala õigeid asju vahest,
sest sa ise kahjuks ei näe neid asju.
Ja tihti ongi nii, et kõrvalvaataja
näeb palju paremini, Kas sa teadsid,
et enamus psyhholoogid näevad juba
esimese 5 minuti jooksul ära, mis on
inimese probleem. Võõrast inimest on
vahest väga lihtne lugeda, kui oled
seda õppinud. Mina näiteks olen
õppinud Sind “lugema” ja ma tean et
neid inimesi on väga -väga palju, kes
oskavad sind “lugeda”, ja mõtlevad
palju asju oma peas samamoodi, aga
loomulikult nad ei hakka sulle seda
ytlema. Tead, elus ei anta midagi
rohkemat, kui sa kanda jaksad, igal
juhtumil on mõte ja tähendus, mis
peaks sind õpetama, ja millest sa
peaksid ise õppima,. Nyyd mõtle ise
oma peas need asjad selgeks, miks
need on sinuga juhtunud, sest neil on
oma tähendus, et sa ometi õpiksid.
Kahjuks ma pean sulle ytlema, et sa
ei saa väga hästi hakkama oma
koeraga. Kass loomana sulle sobib
paremini, kuna kassid on väga
iseseisvad ja saavad ise hakkama.
Sinu enda käitumine põhjustab vahest
sinu lähedastele hävingut, mõtle
selle peale.
Ma
March 7, 2016Ma tahaks kohe teada, kes on need
Marianni lähedased inimesed, kes tema
kohta igasuguseid asju “teavad” ja
“ütlevad” ja “arvavad”. Kummaline on
mõelda, et kõik inimesed justkui
teavad nii hästi, mis toimub ühe
teise inimese kodus, peas, hinges.
Eks kõik probleemid tekivad
millestki, aga väita, et Mari arengus
mahajäävus on tekitatud kuidagi tema
koduse keskkonna poolt, on sügavat
vale. Sellist asja on äärmiselt õel
ja pahatahtlik öelda. Nüüd oledki oma
kommentaariga samas paadis koos kõigi
teistega, kes on inetult lahminud ja
väga vastikud olnud. Muidu võiks seda
võtta kui konstruktiivset kriitikat.
Mallukas
March 7, 2016Kallis “ei laigi”, sa oled ehe näide sellisest töllist, mida postituses esile tõin, selle vahega, et sa kohati ütled, et jah “mõned ütlevad
valesti” ja siis ütled ise nii mööda, kui mööda öelda saab. Mul sinusugustega pikka juttu pole: kui tunnet siirast muret, siis ei peaks sa teps mitte anonüümne kommentaator olema, vaid sa peaksid ammu olema ühendust võtnud lastekaitsega. Kui ikka üks kaheaastane kasvab ikka mowgly kombel, siis oleks sinu kohus sellest ju teatada? Eriti kuna kõik mu sõbrad ja tuttavad ka seda kinnitada suudavad, sellisel juhul ei ole siin ju küsimustki!
Naljakas on see, et sa oled meister siin mulle psühhoanalüüsi tegema, ise mugavalt anonüümne olles. Ma ei taha isegi teada, kes oled sina, aga paraku oskan ma sulle nii palju öelda, et inimeste juures häirib neid tihtipeale see, mis endal vajaka jääb. Selle teooria järgi saan ma öelda, et sa oled üks vaimselt ebastabiilne debiilik. Panin täppi?
Tõmba nüüd jee mu netikodust ja mine analüüsi kedagi teist, soovitatavalt iseennast. Ma tean, et sa proovisid, aga no päris ausalt, kas sa arvad päriselt, et ma nüüd tõsimeeli arvaks, et minu mõni sõbranna sellist juttu levitanud on? Kahju on lausa, kuidas inimene nii üritab kedagi paika panna, aga kõlab seda tehes nagu külamutt oma “sahistati, et tegid seda teist ja kolmandat!”. Ära tee endale rohkem häbi, ausalt piinlik on isegi mõelda, et sinusugused kurvad inimesed eksisteerivad ja veel rohkem – ennast minu eluga kursis hoiavad. Samas arusaadav, ega igaüks ei saa nii imelise eluga olla nagu mul, eks sa siis vahi kaugustest ja ole kibestunud edasi 🙁
Ma
March 7, 2016Ma küll praegu laigiksin sinu vastust 😀
Marii M
March 7, 2016Minu arvates see tekst on harimatu inimese
kirjutatud. See tuletab meelde nende
lihtsameelsete inimeste jutte, kes üritavad uusi
naiivseid inimesi mingisse võrkturundusskeemi
mässida. Argumente, millega lahmida, on
küllaga, aga kui hakata lähemalt uurima ja juttu
elementideks võtma, on tegu mõttetusega.
Vaid üks näide on mitteasjakohane ja vale
väide psühholoogide kohta. Võin julgelt öelda,
et psühholoogid küll 5 minutiga diagnoose ei
hakka panema ning probleemini jõutakse ikka
pärast teatud etappe, mida ei läbita 5 minutiga.
Nagu eespool mainitud, siis taolisi väiteid on
eeltoodud tekst täis, aja kokkuhoiu mõttes ei
hakka kõiki mõttetusi analüüsima. Sooviksin, et
ühiskonnas oleks rohkem inimesi kriitilise
mõtlemise ja lugemisoskusega!
Mallukas
March 7, 2016Just, külajuttude nälgas kurb hing, kes siis kuskilt midagi “teada sai” ja tahab mingi lolli jutuga oma üleolekut näidata. Kahjuks üsna haledal viisil, aga no vähemalt inimene üritas. Ehk kuluks talle endale üks “viiemindine” psühholoogisessioon ära.
Kris
March 7, 2016Kunagi ütles Helgi Sallo sellised kuldsed sõnad seoses temast räägitud klatsijuttude kohta. EBAOLULISTEST INIMESTEST EI
RÄÄGITA….. nii,et Mallukas see on nii ilmne tee omad järeldused nüüd ,oled ikka oluline inimene küll ja ilmselt on see ei laigi kade
ka sinu elu peale. Tema postitusest tuleb välja ,et on ikka pidev blogi lugeja ,kui sa oleks kõike seda ,mida ta kirjeldab ,siis ta ju ei
huvituks sinu eluolust.
Minu tuttaval oli poeg ,kes ei öelnud ennem kolmandat eluaastat mitte ühte sõna ,isegi mitte emme ja siis järsku hakkas rääkima
nagu oleks seda terve elu teinud ,tänaseks on normees 22 ja igati ok .
kersti
January 10, 2019ei laigi on idioot
S
March 7, 2016Minu kutsa oli ka noorena superpõgeneja,
kaevas, hüppas, ronis välja kinnisest aiast,
kuigi jalutamas sai käidud vähemalt 4 km
päevas, vanusega õnneks rahunes, väga
kaugele kunagi ei läinid, kui otsides ei leidnud,
siis tuli ise paari tunni pärast koju, number
rihmal oli samuti abiks, ei leia et halb omanik
oleks olnud, ise olin alati murest murtud kui
kutsa kadunud ja kõik pôgenemisteed said ka
takistatud, tark loom mõtles alati uue koha,
muideks paljusid koeri see elektriaed kahjuks
ei pea.. Kõrvaltvaatajal on alati hea targutada,
eriti neil kel lapsi ja koeri pole, lihtsalt rumalad
inimesed karjuvad alati kõige rohkem, neid
kes sulle kaasa elavad on palju, kuid tihti nad
lihtsalt ei kirjuta siia, mallu sa oled tubli ema ja
perenaine 🙂
Daisi
March 7, 2016Mina ei taha midagi pahasti öelda ,aga mis puutub lapsega tegelemisse siis paneb mind mõtlema ainult see ,et kui sul on videochat
nt siis on KOGUAEG Maril käes nutitelefon. Ka oma pulmas andsid sa lapse “vaigistamiseks” lapsele nutitelefoni, see näitab et sa
ei suuda oma last vaigistada, talle tegevust leida ega tegeleda sellistel hetkedel kui seda kohe vaja oleks.
See on ka ainus puudujääk mida ma sinupuhul lihtsalt peale vaadates näinud olen.
Ülejäänud osas olen ma jumala kade, et sa oled nii ettevõtlik ja aktiivne inimene:)
Mallukas
March 7, 2016Ja kui tihti on mul pulmad või videochat versus ülejäänud 363 päeva aastas :)?
Daisi
March 7, 2016Kas see omab mingit tähtsust? Selgelt oli näha ,et 2a laps valdab seda nutikat päris hästi-mis omakorda näitab et ilmselt ei
näinud ta pulmas seda nutikat esimest korda-sa ise ka ütled ,et ta väga üritab seda kätte saada (nt diivanivahelt ja läks
loputas seda wc-potis). Ilmselt on ka 365 päeva sees veel neid hetki kus poleaega ja võimalik lapssega tegeleda-aga
nutitelefon ei ole siinkohal 2a lapsele kindlasti lahendus.
Mallukas
March 7, 2016Ma ei olegi väitnud, et ta seda pulmas esimest korda sai. Või et üldse ELUS esimest korda sai. Olen ju ennegi öelnud, et olen talle seda varajasemalt liialt palju andnud, mistõttu enam seda ei tee. Tean isegi, et see pole lahendus ja tegeleme sellega. Mida sa veel soovid, et ma teeksin nüüd?
Daisi
March 7, 2016Miks sa mind ründad selle pärast ,et ma lihtsalt juhin su tähelepanu sellele? Kui sa millestki kirjutad, siis on
ilmselge ,et on vastakaid arvamusi. Ma mitte ei kritiseeri sind vaid lihtsalt ütlen mis minu arvates ei ole päris õige.
Sina kasvatad oma last ise ja tead mis on parem.
See oli päris viimane kommentaar-sest isegi kui kirjutan väga viisakalt ja mitte midagi halba siis sa ikkagi ründad
kohe millegi pärast ja see on kurb:(
Mallukas
March 7, 2016Kallis inimene, ma ei ründa ju sind, pigem teed sina seda oma mõnitustega. Ma saan ju aru, et see pole sinu meelest õige, aga see polegi ju sinu laps ja sinu vastutus. Saan aru sinu poindist, ma ka ju eelistaks, et ta käiks potil, aga no noa ähvardusel ju ei õnnestu see. Ostan täna selle lapseistme suurele potile, vaatan, et ehk on huvi seal istuda.
Am
March 7, 2016Lapsel kulub nutitelefoni selgeks
tegemiseks kordi vähem aega kui
täiskasvanul. Minul lehitses laps
juba aastaselt appe ja valis, mida
teha soovib. Kogu see nutindus on
tegelikult kahe otsaga. Jah, arvan
ka, et laps ei peaks telefoniga üldse
mängima, samas, kui ta mängib
nendes arendavaid mänge ja
vaatab endast videosid, milles siis
kahju? Veidi tundub mu jaoks
naljakas, et elame täielikus
nutiajastus, kus enamus inimesed
istuvad ninad telefonis ja siis
nôutakse lastelt, et nemad ei tohi
?.
k.
March 7, 2016Soovitan Teil kevadel, mil lumi läinud ja maa
pehme, oma aeda paigaldada raadiopiire
koerale. Pärast paigaldust ja uue kaelarihma
(selle eletrilise saatjaga) kâia Lottega tema
valdused ja piirid üle, et ta saaks aru,
kustmaalt piire läheb. 🙂
Meil naabritel suur koer. Neil aeda oma
territooriumile ümber pole ehitatud,
kasutavad vaid seda sama raadiopiiret ning
koer püsib ideaalselt kodus.
Katrin
March 7, 2016Ma pikka juttu ei tee, tahan lihtsalt
sulle öelda:
1. sa ei ole sitt loomapidaja. Ja ei,
sa ei pea oma loomi ära andma 😀
2. sa oled suurepärane ema ja Mari on
superarmas. Ära muretse, tegutsedes
saate arengus ilusti ree peale!
3. ära võta südamesse haigeid
kommentaare. Sa ju tead isegi, et
terve inimene ei ütle selliseid asju
nagu sa oma postituses välja tõid.
(lugesin neid kommentaare tolle
postituse all ja olin ise ka šokis,
kui õelad ja kohati süüdimatud
inimesed olla võivad)
Eneli
March 7, 2016Ma ei suuda ära imestada kui palju neid lollakaid
on,kes oma teada nii kursis su koduse eluga on! Elavad
kärbsena seinal? Hahaa, elage oma elu. Öeldakse ju, et
kes ise ei oska, õpetavad 😀
Mariann, ma olen ametilt tegevusterapeut ja igas
vanuses inimestega töötanud. Vanemad käivad igas
vanuses lastega igast trennides ja huviringides. Aga
nende nimed ongi trennid ja huviringid, kuigi paljud
teraapiad põhinevad samadel põhimõtetel. Vanemaid
ehmatavad tavaliselt sõnad “arengust mahajäänud”
või “rehabilitatsiooniplaan”, sest need mõisted on
võõrad ning tunduvad meditsiiniliselt väga jubedad.
Tegelikult on lastele suunatud
loov/kunsti/füsio/tegevus jms teraapiad lihtsalt uhked
nimed, kus laste arendamine toimub 🙂 neid ei tasu
karta ega millekski jubedaks pidada, vaid nendest saab
kogu pere tohutult õppida. Mari on 2,5 a ja ta on nagu
savi, väga kerge suunata ja õpetada. Kui aastate
pikkused teraapiad (ja taas üks hirmutav sõna 😉 )
tulemust ei anna, siis võid murelikumaid mõtteid
mõelda. Rõhk sõnal aaaastate pikkused 🙂
Ning autismi spektrihaire diagnoosi pannakse väga
kergesti välja. Osati seetõttu, et reh.plaan vajab
diagnoosi, et soodustusega teraapiaid võimaldada.
Teisalt seetõttu, et” noh veits on teistsugune ju ka
ning miskit võiks ju panna” . Kui kunagi tulevikus
peaks põhjenduse saama mingi spektrihäire, siis kõige
valem asi,mida saad teha, on ennast süüdistada.
Sellised geneetilised haigused tekivad eostamishetkel,
mittte vaktsiinidest või ” ühest pokaalist veinist
raseduse kolmandal päeval”.
Oeh, pikk jutt tuli, aga loodan, et suutsin arusaadavalt
kirjutada. Omal mõte jookseb, aga kirja panna
keerukas 🙂
Pea püsti!
Katrin
March 7, 2016Sügaval sisimas oled sa väga hea inimene
? sa lihtsalt kirjutad vahel hetke ajel ja
ei mõtle kas mõnda asja tasub ikka siia
kirjutada.
Olin ise ka kunagi selline ja vahest lööb
see mul siiani välja.Üldjuhul proovin läbi
mõelda kellele ma mida räägin(mu mehel
suur perekond ja nad räägivad üksteisest
taga,alati olen mina see halb sest mina
olen ikkagi võõras ja üks puha kui tülis
keegi kellegiga on,lepivad nad alati ära ja
mina olin see kes rääkis ainukesena
sellest inimesest taga..oi ma võiks sellest
blogi lausa teha 🙂 ).Aastatega olen
õppinud keelt hammaste taga hoidma ja
kasvatanud paksema naha(vb sellepärast
olengi paks 😀 ),et mina ei oleks see
halb…Aga asjad on juba seal maal,et isegi
kui ma midagi ei ütle või ei tee olen mina
alati see PAHA 🙂
Nii ma üritan üldse mitte suhelda ja kui
räägin taga siis vaid neile keda tõeliselt
usaldan.
Tunnen et oleme suht sarnased aga sa
oled veel nooruke 😀 ja küll õpid kunagi
kui oled sada korda vastu pükse saanud..
Ja selles on sul tõesti õigus,et on palju
selliseid inimesi kes naeratavad sulle
näkku ja kui selja keerad löövad sulle noa
selga..
Aga edu ja rõõmsat meelt!Ja peale
mõõna tuleb alati tõus!
Kertu
March 7, 2016Kõige kurvem on siiski see, et mida rohkem
enda elu avada, seda rohkem leidub inimesi
kellel selle kohta midagi öelda on ning teada
anda kui valesti sa midagi teed. Kasvatus viisid
nii laste puhul kui ka loomade puhul on
erinevad ja kahju on sellest et arutelu vormis
kommentaare on vähe ning suur osa nendest
on pigem sapised. Hea ema teeb sinu puhul
juba see kui palju sa enda lapsega lõbutsed,
mängid ja tegutsed ja kui laps on rõmus ja
tegutsev siis ei peakski olema seda hirmu et
midagi on valesti. Olete tublid vanemad, sest
muidu te praegu ei teeks Marile plaani et teda
nö reepeale aidata. Nii palju kui on inimesi on
ka erinevaid arvamusi ning paraku suur osa
nendest ei oska arvamust avaldada nö
konstruktiivse kriitikana vaid ainult salvavate
sõnadega ?. Ilmselt nendele õelutsejatele
kõige siiram vastus ongi see et kõikidel on
õigus enda arvamusele, aga sinu elu see
arvamus muutma ei peaks. Sinu laps jääb sinu
lapseks, su pere su pereks ja su loomad ikkagi
sinu lemmikloomadeks, kellegi arvamus sind
paremaks ega halvemaks emaks, naiseks,
loomaomanikuks vms ei tee. Kõik ju oleneb
mis on teie jaoks tähtis, pere, toit laual, aeg
lapsega tegelemiseks, oma kodu, head sõbrad
jne kellegi arvamus siin internetis peaks jääma
ikka väga kaugele nimekirja lõppu. Edu teile!
Ja Mari kindlasti on üsna pea juba teistest
lastest ees enda arengult (ning teil palju
kasvatus nippe mida saad jagada ka teistega
ning kindlasti seeläbi aitad paljusid!).
meow
March 7, 2016Mul on meeles üks postitus, mille kommentaaride all sa
vastasid, et sina ei viitsi teha Mariga selliseid tegevusi (a
la näidata pilte ja korrutada kass, lehm, siga). Sa kindlasti
ei mõelnud sellega, et sa ei viitsi oma lapsega tegeled, aga
kõlas niimoodi ja tead isegi, kuidas raisakotlad ju
sellistest asjadest kinni haaravad. Ära tee end maha, iga
ema on oma lapsele parim (äärmuslikest eranditest ei
hakka siinkohal rääkima).
K.
March 7, 2016Mul on ka see meeles .
Mitte, et ma tahaks ōel vms olla aga selliseid asju
tulekski teha lastega.
Ma pole ka mustermamps, nt ei s66da ma lapsele vaid
tervislikku st kindlasti saaks ma oma lapsest veel
parema inimese vorpida kui ta juba on aga hetkel ju ei
taju seda. Ma olen kuulnud , et ” esimene laps läheb ikka
aia taha” seda tuleks vōtta kindlasti naljaga aga
tegelikult ōpime kogu elu.
Praegu nt mōtlen MIKS ma ei ole pannud oma last
muusikakooli, kui ta selles niii tubli on? Ehk oskaks mu
7ne ka juba kitarri mängida? Aga mis siin kahetseda,
vigu teeme selleks, et neist ōppida. Mari on ju väga tubli,
varsti sokib kōik maa ja ilma jutud kokku, kindlasti
oskab ta midagi mida temavanused ei oska. No vahi kus
nt joonistab;)
Rōōmsat meelt! Kooliminekuni on tsips aega, selleks
ajaks on vajalikud sōnad suus.
Lily
March 7, 2016Sa tõsimeeli arvad, et 7-aastast on hilja muusikakooli panna või?
K.
March 7, 2016Ei, sa said valesti aru?
läheb kyll aga oleks võinud varem seda teha.
Natuke mõtlemist ja saab pointist aru:)
Annika
March 7, 2016Mallu ! Mingu metsa need igasugused vigisejad ja õpetajad ! Nad teevad ju ise ka vigu, aga need nad vaikivad maha ja nendele nad
leiavad õigustused. Sina oled julge, sa tunnistad oma vigu ja tegeled nendega…ja mis peamine, ilmselgelt armastad oma last kogu
südamest. Mitte miski pole lapsele tähtsam kui kasvamine nii suure armastuse ja lusti ja rõõmu keskel, kui teie peres valitseb.
Ja Mari on kahtlemata mu lemmik virtuaallaps ! Ma vist küsiks Marilt lausa autogrammi, kui teid kuskil näeks 😀 !
Piret
March 7, 2016Hei! Ei ole varem kommenteerinud su blogi ja miks peakski. Piisab sellest, et loen alati. Kirjutama ajendas mõistmatus. Millest
mina aru ei suuda saada. Väga “keeruline” on neid kommentaare lugeda, mis sa alles oled jätnud, aga millest mina aru ei saa.
Kustuta ära, kohe ja ära kommenteeri üldse. Ma arvan et sul on piisavalt keeruline niigi. Tean, mida tähendab
enesesüüdistamine, et sa ei ole piisavalt andnud ja piisavalt teinud, kuigi süda kisub lõhki mõtlemisest, et mida ma veel oleks
võinud teha. Loodus. Ma olen võidelnud lastetus probleemiga aastaid, lõpuks andsin alla. Kui ei siis ei. Saab ka teisti lapsi
aidata. Kõige hullem on minu jaoks olnud see, et mul ei ole mitte midagi viga. See painaja, käia arsti juurest arsti juurde, kõige
praemate spetsialistide juures ja mulle mulle öeldakse alati, et kõik on korras. Ei ole.
Tänaseks püüan leppida, aga mul on tihti nii alaväärtusliku naise tunne. Ma ei saa hakkama sellega, milleks ma peaks olema
loodud. Laste sünnitamise ja kasvatamisega. See painab mind tihti, aga ma ei taha, et keegi, kes ei tea mittekui midagi sellistest
probleemidest hakkab sõnu loopima.
Sul on tore tütar, sa oled väga tubli ema, midagi ei ole halvasti. Mari kasvab välja nendest probleemidest. Ja sina ei saa lubada
endale nõrk olemist. Jah, las klähvivad, see on sinu blogielu paramatus, Sa ei tohi seda hinge võtta. Hoia see energia Mari jaoks.
Parimat,
Piret
Skorpaneiu
March 7, 2016Lase sellest tundest lahti ja ära
mõtle sellele nii pinksalt, et tahad
last/lapsi saada. Olen kuulnud seda,
et kui sa lasest sellest mõttest ja
tundest lahti, siis ühel ilusal
päeval võib juhtuda see, millest sa
oled unistanud. Unusta see üldse ära
ja keskendu muudele asjadele, küll
siis lõpuks tuleb see mis tulema
peab. Kui sa pidevalt oma peas ketrad
ja ketrad ühte ja sama asja ja oled
nii kinni selles, siis ei saagi
midagi juhtuda, lase see tunne
vabaks. Kõike ilusat! 🙂
Lily
March 7, 2016Jah, mul on kurb lugeda, kuidas üks inimene arvab, et ta on “loodud” vaid järglasi saama. Kas sinu meelest see ongi ainus võimalik
elu mõte? Kuidagi robotlik, kas pole? Sinu ema sünnitas sind, et sa sünnitaks lapse, et ta sünnitaks lapse? Miks?
M.
March 7, 2016Ideaalseid inimesi pole olemas. See on selge. Ei ole sina ideaalne, ega ükski kommenteerijatest samuti mitte.
Mina olen jätkuvalt arvamusel, et otseselt valesti ei olegi sa midagi teinud. Kui Mari oleks tavaline laps, siis kõik see, mida sulle
ette heidetakse, ei mõjutaks nii tõsiselt arengut (mõtlen siinkohal nutiseadmeid, suhtlemist, käske-keelde jms). Täiesti
suvaliste joodikute-narkarite lapsed räägivad, nii, et maa must. Ropendavad ka veel paariaastaselt.
Mina näen siin seda seost, et KUNA Mari on eriline, SIIS tuleb nende asjadega tegeleda (nutiseadmed, suhtlemine, käsud-
keelud). Täiesti tavalise lapse puhul ei takistaks see arengut nii põhjalikult, vaid lihtsalt oleks ebasoovitav.
Usun, et tahad lapsele parimat ja teedki täpselt nii, nagu spetsialistid ütlevad.
Tere.
March 7, 2016Hei. Loe seda: http://www.autismeesti.ee/autismist/autismihairete-spekter/aspergeri-sundroom/
Lehel on kirjeldatud aspergeri sündroomi tunnuseid lapse esimestel eluaastatel. On kirjeldatud ka mahajäämust.
KÕIK saab korda ja Mari hakkab kindlasti rääkima! Edu sulle 🙂
Kardemona
March 7, 2016Mallukas!
Lapsele teeb kõige rohkem head see kui ta näeb, et ema ja isa
(ja teised ümber) on rahulikud ja rõõmsad ning suhtlevad ka
temaga nii. Mulle tundub, et Marile ongi sinu poolt tekitatud
just selline ilus maailm. Ära kuula neid õelaid pulkpeesid, kes
oma masekat su peal välja elavad. Sinu maailm ei puutu neisse
ja nende oma sinusse. Oled äge ema ja tubli inimene.
Vähemalt mulle tundub nii! 🙂
Helena
March 7, 2016Esiteks tahan öelda, et oled vist üks kõige tugevamaid naisi üldse, et tuled toime anonüümsete kommenteerijate lõputu
ussitamisega… Arvasin, et nüüdseks juba tean kui ebapädevaid inimesi olemas on aga aegajalt ikka üllatun. Teiseks, Marike on sul
üks maailma armsamaid mugulaid keda näinud olen ja see, et ta natuke aeglasemalt areneb ei tähenda, et ta puudulik oleks. Ma
olen täiesti kindel, et varsti ta hakkab ilusti pläkutama ja väljendama ennast. Seniks, ära võta neid probleeme nii tõsiselt 🙂 Katsu
neid reegleid järgida ja Mari arengule kaasa aidata, aga ära ennast süüdi kindlasti tunne. Sind “teades” olen kindel, et Maril on
olnud lõbusam lapsepõlv kui enamus lastel, kuidas muudmoodi saakski kui ema ja isa on nii vägevad inimesed kes oma pisikesest
üle kõige hoolivad. Su hirm Mari arengu pärast oleks väheke loogilisem kui tal oleks mõni suurem puudus, näiteks kaelast
allapoole halvatus. Kõige olulisem on see, et Mari on terve, iga lilleke kasvab endale sobival kiirusel, samamoodi temagi.
Maarja
March 9, 2016Mallukas, tšeki seda: http://wellfitting.com/pages/get-a-free-bra õpeta Eesti naistele, kuidas õigesti rinnahoidjat valida! Minu
meelest oleks kasulik.