ebaromantiline elu
Me rääkisime täna korraks Kardoga midagi meie aastapäevast, kui me mõlemad mõistsime, et me ei mäletagi, millal me abiellusime. Naljakas oli see, et alles eile Leenu naeris, et tema ei tea, miks ta täpselt mäletab, et mu lossipulmad olid 4. juuni ja pärispulm 21. juuli. No vot, mul suutis see jälle ununeda, aga see vist oluline ei ole ka. Mingi hetk oleks vast ikka meelde tulnud.
Naljakas on see, et praegu mõtlen ma küll, et me oleksime võinud samahästi ju lihtsalt kuskil koos need allkirjad panna ja mingile lahedale fotoshoodile minna ja oleks ka tore olnud. Mitte, et ma oma pulma kahetseksin – väga super pidu oli! Aga lihtsalt…Kui kunagi uuesti abiellun, siis vast tagasihoidlikumalt 😀
Vahepeal oli siin naistepäev, mil terve FB oli täis pilte igasugustest lilledest ja kingitustest. Jah, ma sain ka lilled, aga no ma ei ütle, et ma oleks jube solvunud olnud, kui ma neid saanud ei oleks. Mis püha see naistepäev ka on. Ehk siis hindaks neid õisi rohkem, kui tõesti vaid paar korda aastas saaksin, aga ikka iga kuu toob Kardo mulle paar liiliat, sest mulle hirmsasti meeldib nende lõhn.
Me oleme Kardoga nii ebaromantilised, et me unustasime üldse ära, et meil 1. september mingisugune “koosolemise kuupäev” oli. Ma ei tea isegi, kust see kuupäev võetud on, sest tutvusime me ju ammuilma ja koos tsillima ka ikka suvel, mitte septembrist, aga noh, ju siis sai mingi hetk nii kokku lepitud ja kohe unustatud ka.
Naljakas on mõelda küll, et umbes neli aastat tagasi olin ma oma elus punktis, kus ma mõtlesin, et ma ei saa enne lapsi, kui ma olen 30, et ma ei abiellu kunagi, et minust ei saa kunagi üks NEIST naistest, kes hakkavad oma sõbrannadele peale pressima, et noh, millal sina beebi saad, et siis saaks omavahel sünnitusjutte ja titekakast rääkida. Ja siin ma olen. 26-aastane, abielus, tütre ema. Elame majakeses metsatuka kõrval, koer lippab ringi. Suvel kaevame peenraid ja hommikuti viime last lasteaeda. Aeg-ajalt käime koos väljas, enamasti vahime kolmekesti elutoas ja teeme lollusi. Vahepeal käime tööl ja õhtuti vannitame mudilast ja kokkame ja vahepeal nõuab keegi massaaži või “patsu-patsu kooki”.
Täitsa tavaline elu.
Mingitel hetkedel mõtlen küll, et kuidas ma siia punkti sain? Et ma olen jõudnud jah omadega siia, kus ma ennast hästi tunnen ja olemas on need traditsioonilised – abikaasa, laps, koer, aed, maja, imeline töökoht värgid. Aga kuidas? KUIDAS ometi on nii, et mina siia jõudnud olen ja ometi on nii palju neid, kes nii pingutavad ja proovivad ja ei ole ikka veel saanud neid asju, mida nad südamest soovivad. Näiteks selle sama Luige raamatust jäi mulle kuidagi see just silma, et ta nii tahtis seda armastust leida, kogu aeg rääkis sellest. Ma muidugi ei tea, kas ta selle lõpuks leidis, aga see ongi elu juures jube imelik, et mõni saab kuidagi nii lihtsalt kätte ja teisel lihtsalt ei joppa.
Üks mu tuttav kunagi küsis mu käest, et kuidas ma sain Kardoga endaga abielluma. Et näed, tema mees üldse ei taha. Aga kuidas sa ikka seda meest endaga abielluma saad. Mina lihtsalt ütlesn, et ma tahaks ikka abielluda kah. Tema võttis selle teadmiseks ja no kuna ma talle vist ka päris tülgastav ei olnud ja laps kõlbas minuga saada, siis näedsa, tundus ju loogiline, et küllap me selle abiellumise pulli ka ära teeme.
Why not(su), küsiks mina. Miks EI võiks abielluda, kui inimesed teineteisega koos tahavad olla. Jah, mingi hetk võib olla, et keegi meist enam ei taha, aga selle jaoks on armas jumal leiutanud lahutamise ja üldse…mõelgu sellele jamale tuleviku-Mallu ja tuleviku-Kardo.
Inimesed võiks rohkem olevikus elada. Kui mina praegu olen mehega, keda armastan, siis abiellun. Kui ma praegu tunnen, et tahaks töökohta vahetada, siis ma vahetan. Kui ma praegu tunnen, et tahaks pillid nurka visata, siis ma viskan. Kui ma praegu otsustan, et oleks hea mõte juuksed ära blondeerida, siis suure tõenäosusega ma seda enam järgmine päev ei arva, aga mis siis. Proovida võib alati ja enamasti sünnivad proovimisest head asjad (või kiilaspäisus).
Kardo osutus küll parimaks booty-calliks mu elus 😀
Üldse mulle tundub, et mida rohkem pohuistlikult otsuseid vastu võtta, seda paremaks need lõpuks osutuvad. Ma muidugi soovitada ei julge, sest raudselt mul on ainult jopanud ja teisel läheks kõik jumala pekki sellise süsteemiga, aga lihtsalt mainin, et saab nii kah.
Aga mingist romantikast meie majas juttu pole. Täna näiteks ütlesin Kardole, et teeme pilti. Seisin ta kõrvale, naeratasime ja sündis ülalolev foto. “Misasi sul taskus on?” küsisin ma Kardol, kui midagi mind külje peale torkima hakkas. “Midagi ei ole, mida sa seisad nii lähedale siis?” pobises Kardo.
Ja siin ma elama pean…Sõbrapilti ei saa ka teha, ilma, et keegi sind shlongiga torkima hakkaks.
Katu
March 9, 2016Kaks ühesugust leidsid teineteist. vedas… 🙂
Mallukas
March 9, 2016Naljakas on see, et tegelikult iseloomud on meil jube erinevad 😀
Ann
March 9, 2016Minule ei meeldi see kui iniemsed postitavad oma kommide lillede pilte facebooki nagu nende elust oleks midagi puudu tahavad
rõhutada , et näete mis mees tõi aga samas võib suhe seal taga hullult halb olla muidugi mitte kõigil aga mõnel kindlasti aga rahvas
peab nägema seda ilusat suhet.
-J-
March 10, 2016Nôus! Mitte kôik aga mu tutvuskonnas on selliseid mitu
kes läbi lillede head elu ja suurt armastust nàitavad.
Reaalsus lillede taga on midagi muud ?
Kaisa
March 9, 2016Mul on just olnud vastupidised soovid kui sul. Tegelikult unistasin, et 25.selt võiks olla maja, laps ja abielu. Aga praegu olen suhtes
olnud juba ligi 12 aastat ja 28-aastane ning abielus pole ning lapsi ka mitte, kuigi väga tahaks. Eks see vist ongi nii, et kui vabaks
lasta ja mite kramplikult oma kinnisideest kinni hoida, siis läheb kõik täpselt nii nagu minema peab. Ja üldiselt läheb kõik meie
soovidele risti vastupidi.
Kelly
March 9, 2016nooo see postituse lõpp ???? ei saa
naeru pidama, niiii ägedad olete ??
Am
March 9, 2016Mu abikaasalt küsisid paar sôpra, vahetult
pärast pulmi, korralikus peotujus: räägi nüüd
ära, kas sa päriselt tahtsid ka abielluda ? ?
Nagu saaks mehi kuidagi sundida seda jahi
ytlema ja allkirja andma.
marylin
March 9, 2016see. et teil iseloomud on erinevad,
see ongi see, mis teid tegelikult (ka
tulevikus) koos hoiab. Kardo on
rahulikum, stabiilsem, sina
emotsionaalne, hetke inimene,
sellepärast ei saagi Kardo alati aru
sinu probleemidest ja ei oska sind
toetada, kuna tema peas selliseid
probleem ei ole, nagu on sinu peas.
Kardo oskab peast (mõttetud)
probleemid välja vista, sina mitte.
Sina juurdled ja tahad õigustust,
sest muidu tunned end väga halvasti
Mallukas
March 9, 2016That escalated quickly 😀
Kristiina
March 9, 2016Hei, väga teemast väljas, aga vaata, ega sulle ei tundu et sa oled hämmastavalt sarnane nendes videotest meeslaulja Valerii
Meladze “prutale” :D.
https://www.youtube.com/watch?v=gCfjjacnMe4
https://www.youtube.com/watch?v=mHTx0mhRFws
Krissu
March 9, 2016Kardo on Rolf Juuniori näoga siin pildil veits 😀
Mallukas
March 10, 2016Haha, mu oma Rolfike 😀
Ty
March 10, 2016Kusjuures ka mul läks kõik vastupidi. Esimese lapse pidin plaanide järgi saama 27. eluaastal – selleks ajaks oleksin ma
modellikarjääriga piisavalt suure varanduse kokku ajanud, ideaalmeest kohanud, abiellunud ja unistuste kodus elanud 😀
Reaalselt sain esimese lapse 21-aastaselt, siis alles abiellusin, lahutasin ja modelliks ei saanudki (deem!) 😀
Kusjuures see shlongi-teema – sul on täiega vedanud! Õiges suhtes peabki shlongi-rünnak suht igapäevane teema olema 😀
Enjoy!
-J-
March 10, 2016Iseloomud peavadki vist olema erinevad, sest kujutad
ette kahte emotsioonitut inimest? ?
Vôi vastupidi, kaks liiga emotsionaalset- see kindlasti
midagi head kaasa ei too, peale nugade loopimise
teineteise suunas ?
Meil on nii et mina pôlen ja mees kustutab mind.
Eelpool on ôigesti öeldud, mehed ei oskagi môelda
selliste probleemide peale nagu me lihtsad naised. Mu
mees sûgab ka kukalt ja vaatab mind, et kuidas mu aju
teatud asju vàlja oskab genereerida ?
Aga fännan Teie pere, sest kohati see peegeldab meie
oma ja tihti on äratundmis rôôm!
Laske edasi ??
K.
March 10, 2016Naljakas kuidas alati räägitakse, et erinevus seob inimesi. Tegelikult ei suuda väga erinevad inimesed ilmselt üldse koos elada.
Kuijutad ette kui mees on loll ja sa ise oled intelligentne. Naine on hüsteerik ja sa ise oled rahulik…Et kaks inimest suudaks koos
olla peab neil ikka olema kõvasti rohkem sarnasusid ja põhimõtteid. Ma ei mõtlegi, et inimesed peaks olema nagu kaksikud ja
kõiges samal nõul olema… aga tähtsad asjad nagu unistused, ellusuhtumine, eesmärgid, väärtushinnangud…. Need ju peavad ikka
samad olema või vähemasti sarnased…
Mina vist võin öelda, et olen ka õnnelik naine: 9 kooselatud aastat, 2 last, koer, ühised unistused ja sarnane mõttenaailm….
Abielus pole, ei pea seda ka primaarseks. Aga kui abielluks siis nii, et kuskilt ei koonerdaks. Kuna see on aga üpris kulukas, siis
praegu oleme selle asemel hoopis palju reisinud, oma imearmsa kodu valmis ehitanud… Aga kes teab, väike unistus nagu on
abielluda ka… Vb kui 10 kukub 😀
Minu mees pole ka suurem asi romantik aga kui oleks, siis ega ma ära ei ütleks. Päris luuletusi ja armukirju ma ei sooviks aga
pisiskesed üllatused oleks küll armsad 🙂 Aga eks see on jälle selline teisejärguline teema….
H
March 10, 2016No minul on ka tulnud kuidagi
lihtsalt. Ma mõtlesin vist keskooli
viimases klassis nii, et jube raske
ettekujutada et mul on mees ja lapsed
ja oma kodu jne. Täiesti võõras tunne
ja tundus nii uskumatu. Aasta hiljem
oli mul nö oma kutt olemas , sellel
aastal tähistame oma 14. koosolemise
aastapäeva ning 7. pulmaastapäeva.
Jah, abiellusime alles siis kui meil
oli sündinud 3. laps (mul vanus 32).
Miks abiellusime? Sest kui läksime
viimasele lapsele nime panema
õnnepaleesse, siis ütlesin mehele, et
davai, anname abieluavalduse ka
sisse, sest ma tahaks lõpuks ka
lastega sama perekonnanime saada.
Mõeldud tehtud! Pulmas oli meie
pisipõnn 2-kuune ja magas terve
ürituse maha, vanemad lapsed olid 4
– ja 2-aastased. Romantikat meil ka
palju ei ole (mis on romantika, kui
see on lilled ja kingitused, siis
seda pole palju), oleme tavaline
pere, aga kaissu pugemine ja
kallistamine ja suudlemine on meie
igapäevased tegevused. Maailma parim
mees. Me oleme teineteise parimad
sõbrad ja mõistame teineteist ilma
sõnadetagi, lõpetame üksteise lauseid
ja loeme ilma sõnadeta üksteist nagu
avatud raamatut. Iseloomud on meil ka
minu arust erinevad, aga ega me
tülitseda ei viitsi ja mingit jama ei
korralda. Ja pärast 14 aastat
koosolemist on see shlongiga
torkimine meil ka suht tavaline 😀 Ju
ma ei ole teda siis veel ära tüütanud
😀 Või on see lihtsalt Pavlovi
refleks….