rasedahala: väsimus

Tegelikult on mõndadel päevadel selline tunne, et ei jõua enam mitte midagi. Jooksin täna kahe inteka vahet, siis kirjutasin ja jahmerdasin veel tööga. Ei tundu kuigi palju, aga ma olen põhimõtteliselt surnud ja mul on tunne, et mu keha ei jõua seda enam taluda.

Kõndsin just koju, üles viiendale. Selle aja jooksul jäin ma kaks korda seisma ja ühe korra istusin maha. Silmad lihtsalt jooksevad vett, uni on peal ja selline tunne on, nagu süda lööks hästi kõvasti, aga aeglaselt. Ma ei tea, kui loogiline see on, aga nii see tundub.

Käed värisevad, jalad on nõrgad. Nägu tundub tulikuum, aga palavikku ei ole. NII palav on!

Siinkohal meenub mulle kohe, kuidas ämmakas mind noomis, et ma maha rahuneks ja AEGLASEMALT KÕNNIKS. Oeh.

Sain nüüd halatud.