uhke üksindus
Kardo läkski nüüd oma uhkele reisule ja mina jäin üksinda tema voodisse vedelema. No nagu KIUSTE hakkasid mu jalad täna õhtul täiega valutama, enne küll sellist asja ei olnud. Aga noh, eks ta ole loogiline, et kui kedagi ligidal ei ole, kes jalamassaaži teeks, siis ähvardavad jalad paistetusest ära kukkuda.
Halleluuja.
Homme, minu ja Kardo aastapäeval, mõtlesin kirjutada enda ja Kardo tutvumisloo ka. Ikka parooli all, ta muidu ei lubanud. Ah tead, tegelt ta tahtis, et ma pooled asjad ära muudaks ja ilustaks, aga ega see elu nõnda ilus polegi, seega keeldusin ja kirjutan ikka nii, kuidas ise tahan.
Ja mis ta ikka teha saaks, ta ise läks ju ära, niiet nüüd leppigu tulemustega. Ja üldse tahtsin ma sellest nii kauni ja ülistava loo kirjutada, aga praegu siin valutavate jalgadega istudes mõtlen küll, et ah…tead…käigu ta ka persse 😀
Aga selle üksi olemisega on see ka, et kuigi siin on mu kassid, siis ma ikka kardan endiselt üksi magada. Jah, olen hingelt viiene, aga mida ma sinna teha saan, ah?
Aga jah, homseni siis. Paroolisoovid endiselt plz mariannkaasik@gmail.com.
Muud soovid ka.
kats
July 12, 2013Ma seina poole magan alati kuidagi poolkülili, et ühe silma nurgast ikkagi toapoole ka saaks salaja kiigata. Õudne asi see üksindus. 😛
minni
July 13, 2013mina oma toapaigutuse juures pean üksi-öödel pingsalt silmas oma voodijalutsit, et sealt miski ootamatult rünnata ei saaks.
(ja et kummitustest natuke rohkem kardan reaalseid pätikaabakaid, veeretan uinumise eel peas fraase, kuidas mõistmatule patsaanile selgeks teha, et neil ei ole vedanud, sest meie kodust lihtsalt pole mitte midagi väärtuslikku võtta.)
Mallukas
July 13, 2013Mulle rääkis Kardo vanem vend kunagi, kuidas nende aias seisis ühe vanamehe kummitus. Teda ma kardangi :(((
Jane
October 14, 201313juuli läksin oma first love’st lahku. saatus 😀