kas meelde jääb positiivne või negatiivne?
Jäin siin mõtteid mõlgutama teemal positiivsed ja negatiivsed mõtted. Ma ei tea, kas siin lugejate seas on teadjamaid, aga no tehke mulle selgeks, miks on nii, et kui ma saan päevas ütleme 50 positiivset kirja ja kommentaari, siis õhtu lõpuks mõtlen ma ikka kõige rohkem selle ühe-kahe negatiivse tagasiside üle, mitte ilusate sõnade üle? Ma avastasin piinlikusega, et kui mitu korda olen ma kommentaariumis vastanud inimestele, kelle kommentaar on ilmselgelt pahatahtlik ja ründav, kuid jätan vastamata nendele, kes annavad head nõu ja veel väga positiivses ja toredas võtmes.
Ma jõudsin oma mõtetega nii kaugele, et ju siis olen ma ammu inimestele ära näidanud, et mis on need nõrgad kohad, mis mind ennast ka kahtlema panevad. Noh see tüüpiline, kas ma teen ikka Mariga kõike õigesti, kas ma olen võimalikult hea ema, kas ma näen välja nagu rasvunud vaal ja muud sellised üsna tavalised emade/naiste mõtted. Vähemalt ma ise julgen arvata, et teistel ka enda suhtes teinekord sellised kahtlused on. No ja kui keegi nende kohta midagi kirjutab, siis natukene see ikka paneb mõtlema, kasvõi korraks. Kas tal ongi õigus? Mida ma tegema peaksin? Kuidas ma saaksin siis parem olla?
Loomulikult tihtipeale ei ole need kommentaarid mõeldudki selle jaoks, et mu tähelepanu kuskile juhtida või sooviga mind paremuse poole juhtida, vaid lihtsalt nõmetseda. See värk, millest ma eelmises postituses kirjutasin, noh. Et kui ma oleks kolmas inimene ja oma üleeilses kurbuses ja vihas oleksin pidanud hakkama enda blogi kommenteerima, siis oleksin ma endale täpselt samu asju kirjutanud niiöelda enda solvamiseks ja haavamiseks.
Aga ni nagu öeldud – öelda ükskõik millisele emale, et ta ei hooli või ei anna endast parimat on vist sõimajate käsiraamatus esimesel leheküljel, sest see töötab alati! Teebki haiget! Aga miks?
Selles suhtes, et ma olen tegelikult aru saanud, et ma ei ole ju kehva ema. Inimesed teevad emadena palju erinevaid valikuid, aga kehvad emad on üldse väga vähesed inimesed, arvan ma. Kõik, kes hoolivad oma lapsest, teevad mõnikord vigu, lõpuks loeb ikka see, et mis sa nende vigadega peale hakkad ja kuidas need parandad. Aga MIKS siis teeb see mulle haiget, kui keegi ütleb, et ma ei ole piisav? Sest kui keegi kirjutaks mulle, et “Mallukas on haige kassipõletaja!” siis ma seda hinge ei võta, sest noh, see pole tõsi. Miks ma siis võtan teinekord hinge teisi asju, mis ka tõsi pole?
Siinkohal ma tõesti tahan siiralt vabandada kõikide ees, kes on mingil eluperioodil mulle pika ja armsa kirja kirjutanud ja ma pole sellele lihtsalt sõnagi vastanud. Ma loen need läbi ja mulle tuleb hea tunne sisse, aga ma nagu ei oska midagi vastata ja mõtlen, et küll ma kunagi vastan…And it’s gone ja meelest juba läinud. See on minust super nõme, sest tavaliselt tulevad need kirjad mulle just sellisel ajal, kus ma neid päriselt väga-väga-väga vajan ja need on mind täiega aidanud! Seega ma loodan, et te minusuguse matsi pärast, kes vastata ei mõista, ei jäta teinekord kellelegi teisele oma häid ja ilusaid sõnu ütlemata. Tean omast käest, kuidas kurva tujuga teevad head sõnad ainult pai. Mõnikord ma lihtsalt mõmisen mõnust, kui ma neid kirju loen, aga natukene olen kahtlustav, et oot. Äkki ta ei komplimenteerigi, vaid hoopis mõnitab 😀
No ja seda enam ongi see imelik, et kui keegi kirjutab kuskil, et ah mina seda Mallukat ei loe, sest ta on nii labane ja mõttetu, siis ma olengi hetkeks jumala veendunud, et issand, ma OLENGI labane ja mõttetu! Keegi maailmas ei loegi mu blogi! Aga kui tuleb hea kiri, siis mõtlen midagi sellist, et issand kui imelik, et KEEGI mu blogi üldse loeb 😀
Kui ma enda teksti läbi loen, siis ma kõlan nagu ebakindel vaimuhaige, aga noh, häda ei anna häbeneda. Kui olen, siis olen. Tuleb ju kuskil see ka üles tunnistada. Ma mõtlesin, et peaks teraapias küsima, et miks see nii on, aga siis ma mõtlesin, et äkki see on mingi üldine inimomadus, mitte vaid minu probleem?
Ja teate, mis on eriti imelik! Kui võõraste puhul jääb rohkem meelde negatiivne, siis tuttavate/sõprade/perega jääb alati meelde rohkem positiivne. Enamuse ajast on see isegi hea, sest mis nendest negatiivsetest asjadest ikka meenutada. Samas võib see teinekord kurjalt kätte maksta, sest nõnda andestab inimene järjepidevalt neile, kes seda tegelikult ei vääri. Kui palju oleme kuulnud lugusid, kuidas naised lasevad enda meestel endaga jubedalt käituda, aga maha ka ei jäta, sest “Mul on ju tunded!” ja siis loetletakse veel ette umbes viis ilusat ja head asja, mis ta suhte jooksul teinud on. Mis siis, kui negatiivset on peajagu üle. Mul eile sõbranna leidis oma arvutist vestlusi eksiga, kus mees kutsus teda värdjaks, hooraks, v**unäoks, koledaks jne. Ja nad olid ikka koos! Nagu… kuidas sa saad sellist asja andestada?
Kehva peikat mul olnud pole, aga mul on olnud paar kehva sõpra. No JUBE kehva sõpra. Ja mina muudkui andsin kõik nõmedused andeks, sest tegelikult on ta ju tore inimene ja see üks kord ta aitas mind täiegaaa! Naljakas eks? Tegelikult peaks just nii tegema, et anonüümselt võtma vastu kõik positiivse, mis vähegi võtta annab, sest no WHY NOTSU? Ja kõige lähedastemale kõige vähem andestama haiget tegemist.
Muuseas, mul on teile väike “nipp” ka, mis mind mõnikord aidanud on. Ega kõik seda uskuma või proovima ei peagi, aga mõnikord kui ma jälle loen endast seda teist ja kolmandat, siis mõtlen ma: “Ma võtan koik tagasi, mis kuulub mulle ja saadan kõik tagasi, mis ei kuulu mulle!”. Ehk siis kõik minu positiivne energia on minu ja seda ma energiavampiiridele ära ei anna, aga kõik negatiivse saadan ringiga kohe tagasi selle autorile. Sealjuures võib ka ette kujutada seda, kuidas sa hingad sisse valget tossu, aga puhud välja musta.
Mulle lihtsalt kunagi soovitati seda teha ja see on päriselt mind aidanud 🙂
Vot säärane jutukene positiivsuses ja negatiivsusest siia ilusasse laupäevahommikusse. Negatiivsust on meie ümber nii palju – hindame neid, kes meie ellu positiivsust toovad. Va neid, kes meie ellu hiv positiivsust toovad…Jah, ikka pidin mingi lolli nalja diibi teema lõppu panema, ma ei saanud vastu panna. Sorts! 😀
Ja lõpetuseks – ma tean omast käest, kui raske on teinekord öelda väärt inimestele, et aitäh, et sa oled olemas! Minu puhul on veel eriti tuus, et mul on selliseid väärt inimesi ka selliseid, keda ma isegi kunagi näinud ei ole. Siinkohal ma tahangi öelda suure aitäh Kellyle, kes on mu blogilugeja ja reaalselt ALATI mu tuju heaks teeb oma ilusate sõnadega ja kommentaaridega. Aitäh, nunnu oled!
Kellele teie tahaksite aitäh öelda? Kas teile jääb meelde rohkem negatiivne või positiivne? Kui olete nagu mina ja mõnikord saab see negatiivne pool võitu, siis proovige seda nippi, mis ma siin postituse lõpu poole andsin 🙂
Ja mis postitus saaks lõppeda klišeelise positiivse quote’ita! Tegelikult on see ju jumala tõsi, sest kui sa jätad meelde negatiivse, siis see jääb su sisse ja sa oled lõpuks üks kuri negatiivne sitakott, nagu mina paar päeva tagasi. Kes siis ikka niiväga sitakott olla tahaks.
Kelly
May 28, 2016Minul on nüüd silmad märjad 😀 Pühajumalissandjumal, kui ilusaks Sa mu laupäeva tegid…. reaalselt sõnatu. Aga ma jätkan seda
teed, olen iga kell, igal ajal Sinu jaoks olemas oma ilusate sõnadega – sest ma olen nii kaugel sinust ja teatud hetkedel ei saa muud
teha kui lihtsalt olemas olla! <3
Mallu, sa oled AWESOME igal võimalikul moel, pea seda meeles 🙂
Mallukas
May 28, 2016Ma tunnen, et meil on mingi imelik suhe arenemas :D:D Mul tuli ka pisar silma 😀
Kelly
May 28, 2016hahaaa, “veits gei on okeii ” või kuidas see lause oligi 😀 😀 😀
Mallukas
May 28, 2016suht gei olukord on hakanud tõepoolest tekkima 😀
Sandra
May 28, 2016Kusjuures see on jah kummaline fenomen, et ükskõik kui palju neid häid asju ja komplimente on, siis alati kui tuleb kas või
üksainus negatiivne asi, siis see jääb kohe meelde ja lööb rivist välja. Ilmselt on see seotud enesekindlusega, vähemalt minu puhul.,
No nagu Sa sisimas kardad ja muretsed, kas ikka oled kõik õigesti teinud või mitte ja siis kui keegi tuleb ja ütleb, et à la sa oled loll
ja nõme, siis Sa hetkeks arvad, et see nii ongi, sest sisimas Sa vahel kahtled endas. Näide oli küll markantne, aga no said pihta. 😀
Aga ära muretse, kõik inimesed vahel kahtlevad endas ja me teame, et Sa oled imeline!!! 🙂 Kahtlustel ei tohi lasta üle pea kokku
lüüa! Oled tubli ja imeline ja hea! 🙂
Mallukas
May 28, 2016Jah, just nii see tõepoolest on. Vähemalt minul 😀 Aga aitäh sulle, Sandra!
Merle
May 28, 2016Ei, see ei ole ainult sinu eripära. Negatiivse paremal kinnistumisel on sügav evolutsiooniline põhjus. Kui
astusid jõkke ja nt krokodill sind ründas ning sa imekombel eluga pääsesid, siis pidi see ajus kinnistuma,
et uuesti sama olukorda ei tekiks. Järgmine kord ei pruukinud ju samamoodi vedada. Või sõid mürgiseid
marju vmt. Kui keegi sulle koopanurgas pai tegi või oma peotäie juurikaid andis, siis see oli tore küll, aga
selle mittemäletamine ei ole otseselt eluohtlik. Seega positiivne jääb meelde, kui ajul parajasti
negatiivsete asjade kõrvalt aega on. Kuigi aeg on edasi läinud, siis aju evolutsioon ei ole veel järele
jõudnud. Kui aega ja huvi on, siis siin on suisa list, kuidas meie aju meile mäkra mängib:
https://en.m.wikipedia.org/wiki/List_of_cognitive_biases
Ja minu meelest on sinu kirjutisi vahva lugeda., isegi kui ma alati nendega nõus ei ole.
Mallukas
May 28, 2016No vot, ma lootsingi, et keegi oskab ratsionaalse põhjuse anda, miks see nii on. Aitäh :D!
väga väga naine
May 29, 2016Jee, keegi andis ratsionaalse põhjenduse tendentsile, mida endagi puhul tähele olen pannud =)
Mulle ikka meeldivad ratsionaalsed põhjendused ja seda, et halb jääb rohkem meelde, olen ka märganud. Et tunnustus on
“Jee!”, teadmiseks võetud, ununeb – aga halvastiütlemine on “Aga äkki tal on õigus? Kuidagi, kuskilt nurgast?” “Ei, ma ikka veel
mõtlen sellele, kuigi mitu päeva on juba möödas, sest ÄKKKKI on siiski kuidagi iva asjal?!”
Ja seda lähedastele andeks andmist ma olen ka palju rakendanud. “Ta ongi selline, mis teha, aga ta on mulle ka seda ja seda ja
seda head ju teinud!”
Ja nüüd, kus ma enam ei anna rõhukalt halbu asju enam andeks, peab mõni mind pidurdamatult kurjaks ning kindlasti olen oma
ad-dest pilves lihtsalt.
Mallukas
May 29, 2016Mina küll ad’sid ei võta, aga samamoodi peetakse mind mõne endise sõbra poolest ilgemaks mõrraks, kes on “blogi edust ära tõusnud ja arvab, et on mingisugune staar”. Selle osa unustamata, et blogi on siinkohal teemaväline, lihtsalt ei suutnud enam seda valetamist ja draamasid ära taluda, mis mõndadega kaasneb 🙂
Mann
May 28, 2016Mul kipub ka nii olema, et kui keegi miskit head ütleb, siis ma arvan, et nad niisama ütlevad, sest tahavad lihtsalt midagi öelda.
Aga, kui miskit negatiivset öeldakse, siis see on kindlasti läbimõeldud ja südamest tulnud reaalne viha, millel on tõepõhi all! 😀
Kui loen oma blogis kommentaare stiilis “sa oled heas vormis” või “sa näed väga hea välja”, siis mõtlen ikka, et ilmselt tahavad, et
ma neile vastu ütleksin, et “ei, sina näed hea välja”. Aga siis satud kommentaari peale “sa oled nii paks, su mõtted on lollid ja sul on
halb iseloom”, siis see tundub jumalast siiras.
See on see naiste enesekindlus 🙂
Mallukas
May 28, 2016Haha, mul on täpselt samamoodi. Naised :D! Või samas… mehed ka siis?
Birx
May 28, 2016Minu kommentaaride seast oled sa täpselt kahele kommentaarile vastanud – üks oli see kus ma ütlesin midagi negatiivset ,
mitte küll sinu kohta, aga ühe teise inimese kohta ja teine oli see kus ma konkreetselt midagi küsisin 😀 Ja muud ülejäänud…noh
ütlen ausalt, et ma iga jumala kord mõtlen, et ah sind nigunii ei koti mingid mu kommentaarid, et miks ma üldse vaevun midagi
kirjutama. Kuid tihti on sul sellised teemad, et nagu endal on ka kohe midagi öelda selle peale ja siis nagu tahakski kirjutada.
Nagu näiteks praegu ka see positiivsete ja negatiivsete asjade meelde jätmine, mul on olnud mu eksiga täpselt sama lugu 😀 Ta
on mulle öelnud ikka no väga sitasti, isegi mitte kasutanud koledaid sõnu vaid just see mõte tema öeldul on olnud selline mis
ikka lööb korralikult noa südamesse, sedasi mõnusalt veel keerates seda nuga ka seal. Ja enne meie lahkuminekut jõudis ta
mind veel sõimata ka korraks, noh sellele oli ka muidugi üks põhjus, mitte lampi päris, aga siiski ma ise poleks võimeline
armastatud inimest selliste sõnadega kostitama ükskõik mida ta ka poleks teinud. Seal suhtes olid need head asjad sellised
maruideaalsed, selleks ka kuidagi need tungisid minu jaoks tugevamalt esile ja üritasin ikka seda ilusat näha, aga lõpuks hakkas
neid koledaid asju nii palju kogunema, et sellel suhtel poleks olnud mitte mingisugust mõtet, sest muidu oleks ma olnud üks
paras jalamatt 🙁 Nii raske kui seda ka endale pole tunnistada olnud. Samas jah võõraste inimeste puhul nagu jääb tõesti meelde
rohkem negatiivne. Nii naljakas kui see ka poleks.
Mallukas
May 28, 2016Osad teemad on ka sellised, et tuleb megapalju komme ja isegi kui ma alguses neile vastan, siis mingi peale kümnendat kommentaari on mul kas kõik juba öeldud, või siis ma lihtsalt ei suuuuda enam vastata ja põgenen kommentaariumist 😀 Aga nõme küll minust samas, võiks ju kõigile kenasti vastata, aga no iga kord nagu ei jõua ja ei leia aega või ei oska enam midagi öelda 😀 Sorri!
Ma edaspidi üritan rohkem vastata, nagu viisakas inimene 😀 Ma ka mõtlen, et nahui see minu vastus üldse kedagi huvitab :D:D
Kelly
May 28, 2016Kusjuures Su vastused lähevad väga
korda , Mallu! 🙂 mäletan kui sa kunagi
mu mingile kommentaarile esimest
korda vastasid, siis ma hüppasin ka
rõõmust lakke ja siiamaani hüppan kuigi
meil on see veitsgeionokei olukord juba
?? See tekitab VÄGAAA hea tunde
kui sa vastad, seda enam, et
kommenteerijaid on siin niii palju.
Selline specialone oled noo ?
Birx
May 28, 2016Andeks antud 😀 😀
Birx
May 28, 2016Ei tegelt, ma saan aru väga hästi, sul neid kommentaare siin ikka nii palju, et olekski ebainimlik oodata, et sa nendele
midagi sisukat iga kord vastad 😀
Stef
May 28, 2016Tere! Mina ei ole kunagi sinu postitusi kommenteerinud. Mulle lihtsalt meeldib neid lugeda ja kaasa elada. Eriti meeldivad mulle
postitused Mari arengu teemal, sest olen ise lasteaiaõpetaja ning elan talle täiega kaasa tema arenguteel ning samas saan
teadmisi ka endale juurde. Seega mulle väga meeldiks saada see salastatud parool, et edaspidigi Mari tegemistega kursis olla 🙂
Kerli
May 28, 2016Aasta kaks tagasi, kui mul ja mu
abikaasal tekkis kahtlus oma lapse
arengu suhtes, mis oli väga-väga
raske aeg üleüldse, sattusin saatele,
mis mind alguses küll korraks
ehmatas, kuid pikas plaanis andis
arusaamise ja mõistmise. Väga
südamlik lugu ühest armsast ja
kokkuhoidvast perest, kus autistlik
laps on paljudele eriarvamustele
vastupidiselt toonud tohutult palju
õnnelikke hetki ja liitvust.
Soovitan seda saadet kõigile
silmaringi huvides
http://etv.err.ee/v/7b4a98f3-bbaf-4fdc-aa7c-1ce800cd6a4e
Helena
May 28, 2016“You can’t control other people, you can control your
reactions to them.”
Ma olen ise samuti väga kergesti ärrituv inimene, aga
minu puhul aitas see tsitaat, et ära lase kellelgi teisel
mõjutada enda sisemist rahulolu ja harmooniat. Kui
keegi proovib sulle haiget teha, siis mõtle, et see on
ainult sinu teha kas sa lubad neil sõnadel endale haiget
teha või ei. Kui lubad, siis tähendab et sa lubasid
haiget teha enda parimale sõbrale (iseendale).
Krissu
May 28, 2016See postitus on küll täpselt naelapea pihta. Mõned inimesed on eriti negatiivsed, nemad isegi meenutades ei mäleta
positiivseid asju, vaid nende elu keerlebki negatiivsede asjade ümber. Sina oled tubli vähemalt, et sa ei unusta, et sul on palju
inimesi, kes on su ümber ja sulle täiega kaasa elavad ja rõõmustavad sinu röömu üle, kurvastavad sinu negatiivsemate
juhtumiste peale. Sa oled tubli Mariann ja lõpuks saab ikka kõik korda. Ükskõik mida sa otsustad,lõpuks saab ikka kõik
korda. 🙂
Kas Mari positituste peale ei ole absoluudselt võimalik parooli saada? Olengi sinu blogi pm lugenud ainult rasedus ja laste
teema pärsat. Olen esmarase ja hea on kaasa elada ja lugeda kuidas saab kui.. ei ole nii kerge.
Liina
May 28, 2016Tere! Selline tunne oli sinu viimast postitus lugedes, nagu kuuleks iseenda peas korduvalt toimunud monoloogi. Minul läks asi
koguni nii kaugele, et pingutan ja püüan rohkem sitakottide ja solvajate jaoks ja tarbeks ning olen ise siga nende vastu, kes
tegelikult mind hindavad. Kuna töötukassa otsustas, et olen ikka “juhtum”, siis olen saanud käia nende kaudu hingearsti
juures. Tema tegi mulle selgeks ikka päris mitmed asjad….Üks oluline õpitu oli see, et muuda ja võta tuld nende asjade pealt,
mida sa muuta saad, ehk siis, kui see Pille või Mahta sulle siin kirjutab, et oled nõme, ebapädev ema jne, siis mõtle nii, kas sa
saad seda muuta, et Pille on tainas? Hallloooo!!! Ei saa ju. Nii, ja võta ainult positiivsetes kirjades olnu ja mine selle tundega ka
oma ellu edasi.
Katrin
May 30, 2016ma mäletan, kuidas ma veebruaris
sulle enda unenäost kirjutasin….ja
siis hiljem tulid sa oma
rasedusuudisega välja. Siis tundsin
ma ennast küll väga sitasti! 😀 mina,
lammas, kirjutan sulle enda unenäost,
milles istud põrandal minu ees ja
ninast tuleb ojadena verd. No mida
oli mul vaja üldse sulle kirjutada?
Ma arvan, et sa ehmatasid ära, kuna
olid tol ajal juba rase ju…. Anna
andeks, ma tõesti ei tahtnud
ehmatada! 🙂