emaks kasvamine?
See postitus on mul jupp aega mõtteis mõlkunud, aga ma pole osanud seda kirja panna. Ega ma praegu ka ei oska, aga kuna Lempsi sünni eel need mõtted mulle kogu aeg pähe tulevad, siis endale asja läbi mõtlemiseks võib ju kirja panna. Ehk toob mõtetesse selgust, et miks need asjad on nii, nagu nad on.
Nimelt on mul tunne, et ma olen alles viimasel ajal emaks saanud. Uue rasedusega. Kas see on kuidagi loogiline? Ma ei tea, ma proovin oma mõtteid lahti seletada. Sellest ajast, kui Mari sündis, olen ma teda loomulikult armastanud ja võtnud teda ühe eriti armsa elu osana. AGA. Mul oli imelik ennast kutsuda tema emmeks, mistõttu ma pigem ütlesin, et “tule siia” või “anna minu kätte”. Ja kui kõik imestasid, et kas ta tõesti “emme” ka öelda ei oska, siis ma seda väga imeks ei pannud, sest ma ju ise kasutasin seda nii harva.
Üldse olen ma oma emotsioonide väljendamisel alati kirjalikult parem olnud, kui suuliselt. Ja no kui mehe puhul on see mõneti okei, et ma iga õhtu ei lõõrita siin, et kui väga ma teda armastan, aga mõnikord südamest kirja panen, siis info saab ta kätte nii ehk naa. Maril oli vast suva, et ma iga kuu armastusest nõretavaid kirju talle kirjutasin, sest ega tema ju lugeda ei oska.
Mitte, et ma nüüd üldse teda poleks sülle võtnud ja oleks tal lasknud kuskil keldris vedeleda, aga noh, ma ei tea. Asjad olid kuidagi teistmoodi kui nüüd. Sest nüüd ma ei taha mõeldagi sellele, et ma peaks Marist eemal olema. Kui ma enne hea meelega haarasin võimalusest, et näiteks mu ema või Lea lapse võtab, siis nüüd väga tihti ma lihtsalt ei anna, sest ma ei raatsi. Lihtsalt eiiiii raatsi. Ja kui Mari oma toas magab, siis ma olen iga õhtu nii lähedal, et hakkaks meelega kolistama, et ta üles ärkaks ja mul oleks adekvaatne põhjus teda endale kaissu võtta.
Iga päev ma räägin talle 100x päevas, et emme armastab teda, ma ei tea, miks see enne nii raske tundus? Need on ju ainult ilusad sõnad, miks neid ometi OMA LAPSELE nii keeruline öelda oli? Ja mulle tundub, et praegu see minupoolne armastuse hüppeline kasv lõpmatusesse on võrdväärseks läinud ka Mari puhul, sest enne tundus tal must jumala suva olevat. Läks mu emaga kaasa ja läks Lea juurde ja teda eriti ei huvitanudki, et kus ma olen, või mida teen. Nüüd tahab ta kogu aeg minuga koos olla ja tahab minuga raamatuid vaadata ja joonistada ja multikaid kiigata ja tuleb kogu aeg kallistama ja musitama ja ütleb mulle “emme”. Ja see kõik sulatab mu südant.
Ainult jube kehv on mõelda, et kuidas ma saan nüüd oma last rohkem armastada, et kas see jube imelik pole? Et kas ma poleks mitte pidanud kohe valmis õige emaarmastusega ema olema, mitte võtma siin paari aastat, et “täislevel” saavutada? Ma rõhutan veelkord, et ma olen muidugi teda alati armastanud, aga lihtsalt nüüd kuidagi… rohkem. Seda enam, et me saame nüüd rohkem suhelda ja temast saab vaikselt justkui nagu päris väike tüdruk. Väike inimene. Minu armas tütreke.
Ma tundsin ennast tegelikult üsna kehvasti, kui ma vanasti lugesin neid kommentaare, et appi-appi, lähed reisile lapseta või teed seda või toda lapseta, et noh, kui teised emad nii ei teeks, siis miks mul raske või halb seda teha pole. Ei teagi, kas oli siis asi selles, et kuna Mari mind alguses nii väga ei vajanud, siis seda lihtsam oli mul “enda asja” ajada. Ei ole ta ju kunagi nõudlik laps olnud, kes ainult emme sülle tahaks. Ta on pigem alati omaette olla eelistanud. Kuni praeguseni.
Igatahes ma loodan, et ma ei ole ainuke selline eksemplar, kes aja möödudes endas rohkem emalikke jooni avastab. Okei, ma olen rasedusega siin üldse puhta kanaemaks moondunud ja pidin rabanduse saama, kui mu ema tahtis Mari MITMEKS päevaks endaga Pärnusse kaasa võtta. Lõpuks Kardo survel ikka andsin ja ega tegelikult oli tal seal tore ja mul siin mõnus lebotada, aga ma tahaks teda ainult endale hoida. Isegi see “hirmus” lasteaiapaus lõppes sellega, et mul on imelik teda sinna viia, seda enam, et tal nutt ka veel peale tuleb. Jumal tänatud, et Kardo seda enamasti teeb, nii pääsen mina pisaratest. Ah, ei pääse ka, sest pisarad tulevad juba siis, kui ta hommikul näeb, et mina koju jään ja tema issiga kaasa minema peab. Nii kahju on 🙁
Naljakas on see ka, et kui ma enne Marikest üldse ei käskinud ega keelanud, hirmus, et äkki tal tekib siis minu suhtes mingi vastumeelsus, siis mida rohkem ma nüüd ennast kehtestan, seda rohkem emmekamaks ja nunnukamaks Mari läheb. Vot teile lopsu, eks.
Igatahaes ma ei teagi, kuhu ma oma jutuga jõuda tahtsin, aga sain vähemalt selle kirja pandud ja ma nii loodan, et lugejate seas on neid, kes on ennast sarnaselt tundnud. Muidu olen vist mina küll ainukene “rongaema” siin ilmas. Aga seda ma õnneks ei karda, et mul Lempsiga algus sama tuleb, sest see emmetamine on mul näiteks nii veres, et ma ükspäev sõbrannale ütlesin, et ulata palun emmele see värvirull. Ei, üldse polnud imelik 😀
M.
September 14, 2016Minu arust on üldse armastusega laste vastu nii, et see ajas kasvab. Vaatan oma kahest ja no on armastus suurem kui alguses, samas see tundub nii nii loogiline.. Ajaga ikka õpid inimest, ka oma last, paremini tundma ja nii 🙂
Preili Luisa
September 14, 2016kas sul sünnib poiss vä? Lemebit on nimi vä?
Mallukas
September 14, 2016ei
Gerly
September 14, 2016Seda lugedes tundus nagu keegi oleks minu mõtted kirja pannud.
Ma ei kasutanud väga pikalt sõna emme, vanaema, vanaisa. Minu jaoks oli kuidagi imelik. Nüüd on juba lihtsam, emme on igapäevaseks saanud aga vanavanemad on raskemad üle huulte tulema. Kuna lapse isa ei tunne tema vastu huvi siis issi-d on hetkel vaid teistel lastel lasteaias. Ma ei ole enda jaoks suutnud täpselt välja mõelda, kuidas 2,5-a lapsele seda seletada. Küll kunagi selleni ka jõuan 🙂
Teile aga edu ja mõnusat Lempsi ootust 🙂
R.
September 14, 2016Mul on ka nii, et igapäevaga armastus aina kasvab. Ma ei viitsi su juttu üle kordama hakata, aga igaljuhul olen samasuguse mustriga 🙂 (Laps saab detsembris 3a )
Möngel
September 14, 2016Minul on justkui vastupidi.
Esialgu olin ikka nagu beebidega ninnu nännu ja tugevalt usun,et kuni 5a vähemalt sai igapäevaselt nämmutatud kuidas ikka emme armastab jne. Kuid nüüd on ta vaikselt 9 saamas juba ning mul on nagu raskemaks läinud see nö armastuse avaldamine. Jah öhtuti ikka aegajalt head ööd musi ja kalli, aga enam ei tule nagu korrutama, et emme armastab jnejne. Vahest on endal ka imelik olla, et kas mul on endal midagi viga, et ma enam talle igal sammul jne ei korruta ka kinnits kuidas emme ikka armastab ja pole enam ninnu nännu.
Kristiina
September 14, 2016Mul sama asi lapsega. Ja siis ma mõtlen, kas ma olen halb ema, et ei näita tihedamini oma tundeid lapse suhtes.Ta teab, et armastan teda ja olen nõus oma elu andma tema eest, kuid vahel ta nagu unustaks selle…
T.K
September 14, 2016jaaa mul sama seis. Laps saab varsti 9a. ja väiksemaid nagu nunnutan rohkem kui teda, kuigi armastan teda ju ka sama palju. Lihtsalt ta on juba suurem ja iseseisev, et sellist pidevat musitamist ja kallistamist on vähem. Vahel tunnen süümekaid sellepärast, aga samas..selline vist ongi elu.
An
September 14, 2016Mina sain emaks hiljuti ja ma ütlen lapsele tihti , igapäev , et ma armastan teda aga samas ma ei tunne ennast emana, ma ei tea miks, kas põhjus selles,et ta sündis keisrilõikega ja ma ei saanud teamaga alguses eriti koos olla kuna ma olin nõrk ja isa tegi lapsega kõik need riidevahetused mähkmevahetused ja mul tunne,et ma ei tea kust see laps üldse tuli kuigi ma ju tean , et ma olin rase aga kuna ma ei pidanud tundma seda sünnitamise tunnet siis ma tunnen ennast seesmiselt kuidagi tühjana ja ma ei tea kas ma armastan enda last nii nagu peab .
:)
September 14, 2016Sain samuti teise lapse keisriga. Ei olnud ka minul tunnet et see minu laps( küsisin isegi mehelt et kindel et see meie laps, kuna sidet ei tundnud ja kõht oli ka selline nagu poleks midagi toimunud), sest mees tegi kõik vajalikud toimetused minu eest, olin samuti väga nõrk ja ei saanud eriti liikuda, hull oli asi siis kui vajasin 2 nädalat peale keisrit uut opi et eemaldada põletikuline hematoom. Pm mis tahan öelda on see, et armastus lapse vastu tuleb, lihtsalt hiljem, minul kullus selleks umbes 3-4 kuud ennem kui ma ta nö omaks võtsin.
Essu
September 14, 2016Minul oli teise lapsega sama lugu, kuigi ei olnud keiser. Olin lihtsalt ise väga haige esimesed nädalad ja ei saanud lapsega tegeleda. See side tekkis lapsega alles mitme kuu pärast.
Ma
September 14, 2016Palun mine igaks juhuks mõne nõustaja juurde, et see tunne ei süveneks ja depressiooni ei tekiks! 🙂
Jana
September 15, 2016Ise ei ole ema aga tean, et sõbrannal oli sarnane tunne alguses, kui emaks sai. Ta küll sünnitas ise aga laps viidi kohe eemale tervisliku seisundi tõttu ja kui päev hiljem kätte andi, siis ta ütleski, et oli tunne, et lihtsalt toodi mingi imik kätte ja ei tekkinud kohe seda ema-lapse sidet. Aga see tekib ajaga ja nii tugevalt, et ise ka ei usu.
evelin s
September 14, 2016Mul oli mingi kiiks alguses,et ei suutnud last nimepidi kutsuda…ütlesin koguaeg mammu või nunnu vm… 🙂 aga kanaema olen ma sajaga.Ei ole jätnud last kellelegi pikaks ajaks…no max 4h….aga võiks eks? 🙂
Mallukas
September 14, 2016Tead, ma alguses ei suutnud Kardot nimepidi hüüda :D:D Ütlesin alati “kuule” 😀
Sandra
September 14, 2016Ma ei suutnud ka oma esimest kutti kunagi nimepidi kutsuda, ütlesin ka “kuule” ???
evelin s
September 14, 2016Jaaa sama siin 😀 või siis õu kuule 😀
Jana
September 14, 2016mees ka kunagi mind eriti nimepidi ei kutsu vaid ütleb ka kuuled vä? 😀 ja peale seda ongi tulnud meil nali õu kuuled vä? 😀
Pille
September 14, 2016Haha, ma oma mehega 14 aastat koos, siiani on veider teda nimepidi hüüda 😀 😀 Aga olen seda siiski lõpuks tegema hakanud. Need muud hüüdnimed on kasutusest välja jäänud, sest me pole enam nii lähedased 🙁 Niisis kasutame nüüd oma eesnimesid. Aga seda ikkagi harva.
Helena A
September 14, 2016Lastel on vaja tekitada turvatunne. Ja nii kodusbkui ka nt koolis, on tegelikult just reeglid need, mis alateadvuslikult turvatunnet tekitavad. Siis sa tead täpsemalt mis siin keskkonnas on lubatud, mis mitte, oled teatavates piirides ja tegelikult see on lohutav. Seetõttu võibki olla, et mida rohkem sa kodus piire sead, seda turvalisemalt ta tunneb ja seostabki turvatunnet sinuga ja muutub natuke emmekamaks 🙂
Tiina
September 14, 2016Dont põe, mul oli täpselt sama teema. Nagu mina oleks kirjutanud need read ?
liis
September 14, 2016Mul beebi hetkel 3 kuune. Mõned kuud enne sünnitust tundsin sama. Et issand kuidas ma teda ikka armastan ja lasteaeda läksin nii vara järgi kui võimalik. Suurem poiss 3 aastane ja paras memmekas ka.
Ja enne sünnitust oli tunne, et vaene beebi, see küll tähelepanu ei saa, sest ma ju niiii väga armastan seda esimest last. Kui aga beebi sündinud oli, muutus asi hoopis vastupidiseks. Tundus, et suurem poiss segab mind ja ma ei saa beebiga piisavalt olla. Nüüd on kuidagi paika loksunud.
Rika
September 14, 2016Osaliselt mängib sul hetkel nendes tunnetes rolli hormoonidetulv. Keha valmistab sind hormonaalselt emaks saamiseks ette – ehk siis kanastab 😛
Mul olid täpselt samad tunded paar kuud enne teise lapse sündi (esimene laps oli siis 7a). Armastus kasvas nagu viiekordseks ja ma totaalselt klammerdusin suurema lapse külge (no olekski kaisutanud kogu aeg noh ning kuskile ära lubada ei raatsinud teda) ja mõtlesin et see armastus ei mahu mu sisse ära. Kartsin veel, et kui mu esmasündinu nii võrratu on et kas ma ikka suudan teist samapalju armastada. Tundub aga et see suur sünnituseelne armastusepuhang oligi vajalik, et mõlemale lapsele võrdselt jaguks pärast sünnitust sama palju armastust 😀 Täpselt ühtmoodi palju armastan kõiki oma kolme last.
Ehk siis loodus teeb sinuga oma tööd 😉
Emaks kasvamise osas aga tahtsin öelda, et see sobib sulle. Ma olen su blogi lugenud nüüd juba üle 3a sest mul ka keskmine laps Mari vanune ehk siis olime samal ajal rasedad ning beebiga – seega teemad tuttavad. AGA ma ütlen ausalt, et sa oled mulle sümpaatseks muutunud alles nüüd sinu praeguse raseduse ajal. Enne ma imetlesin su südikust ja väga paljude õigete asjade eest seismist ja nõrgemate eest võitlemist, aga see pohhuism muudes asjades jms oli minu jaoks võõristav. Nüüd aga oled sa kuidagi viimase aastaga suureks saanud 🙂 pubekast täiskasvanute hulka tulnud ja see on väga tore. Sest sinu blogi loevad väga paljud ning sinu avameelne stiil mulle väga meeldib ning minu arust see harib noori lugejaid nii paljude erinevate vaatenurkade kohapealt, kui reaalselt keegi ilma häbenemata kirjutabki elu ausatest aajadest 🙂
Läks nüüd pikale, aga olen tahtnud juba jupp aega seda kommentaari kirjutada. Ükskord juba kurjutasingi, aga siis vajutasin kogemata vale nuppu ja kaotsi ta läkski 🙂
S
September 14, 2016Mina ei suuda ka kutti nimepidi hüüda. Veel enam öelda talle midagi taolist nagu “musi” vms.. Ei tule kuidagi suust välja. Armastan palju aga suust ei taha muud välja tulla kui ainult “õu kuuled vä, tule siia palun” või miskit sarnast. ?? 😀 Lapsi mul pole aga on pea 7-kuune väike õde keda nunnutan ja möllan temaga nagu oleks täitsa oma. 😀 valmistun tulevikuks ???
J
September 14, 2016Mina mõtlen tagasi algusesse, kui laps sündis ja saan kindlalt väita, et armastan teda nüüd 6 kuud hiljem palju rohkem, kui alguses. Ja iga päevaga aina rohkem… see armastuse tunne tõesti kasvab koos lapse kasvamisega. Iga päev korrutan talle ka seda. Sõna “emme” kasutan, aga algusest peale. Lihtsalt ajaga selle tähendus on muutunud mulle arusaadavamaks. Ma arvan, et üks põhjus, miks sul see ematunne on natuke aeglasemalt tulnud, võib olla ka see, et Mari ootama jäid juhuse tahtel ning sa polnud seda vanemaks olemist jõudnud enda jaoks nii põhjalikult läbi mõelda.
Pille
September 14, 2016Armastus laste vastu ajas kasvab muidugi. Olen täiesti seda usku. Lihtsalt selle väljendamine vb aja peale jääb soiku. Armastus ja hoolimine väljendub nagunii ema suhtlemis stiilis lapsega, tema igapäevategemistes jms ja pikapeale laps mõistab seda ega vajagi iga päev korrutamist, kui väga ikka armastatakse. Samas lapsed on erinevad, mõni kindlasti ootab selle kinnitamist ka nt 10-aastaselt ja iga päev. Ma ei näe selles ka mittemidagi imelikku. Ma oma aastase pojaga ka nii kokku kasvanud, et ise ka ei usu. Tundsin kohe peale ta sündi seda emaarmastust, kuid ma ei uskunud, et see SUUR tunne veel rohkem kasvada saab. Aga saab! Ja see on vägev! Igal õhtul enne magamajäämist ütlen talle, et armastan teda. Päeval saab ta igapäevatoimetuste käigus kuulda, kui kallis ja armas ja nunnu ta mulle on ja kui tubli ta ise on jne. Poiss n kah nii musimaias ja kallistusi nurub. Isegi oma mänguasju musitab ja kallistab. Kui meile kõrvits toodi, läks andis sellele ka musi, mis siis, et sellele järgnes kohe njamm-njamm. See kõik on nii üliarmas ja suur, et vahel on tunne, et ei mahu minusse ära.
Jäin ükspäev mõtlema, et huvitav, millal tuleb see aeg, kui see armastus märgatavalt lahtub. Vaevalt mu ema mind nähes enam mõtleb, et oeh, minu armas tütrekene 😀 Mul on tunne, et ta ei mõelnud seda kunagi siis ka, kui olin teismeline või hoopis päris väike tüdruk. A noh. Jah. Inimesed ongi erinevad. MIna kuulun ka sinna kanaemade kuuti. Ja häbi ka ei ole. Armastust ei saa kunagi liiga palju olla.
Reet
September 14, 2016Ma arvan, et see tuleb sellest, et laps kasvades lõpuks oskab ka ennast sõnade, tegude ja armastuse näitamisega väljendada. Ma ka tunne hetkel oma 2.5aastase poja vastu iga päevaga enam ja enam seda lämmatavat ahviarmastust ja tahaks teda ainult nunnutada, musitada, paitada ja koguaeg öelda, kui kallis ta on. Endal hakkab ka juba imelik 😀
Mul oli see, et beebi eas ma oleka väga vajanud natuke puhkust ja närvide taastamist aga hetkel ma seda ei taha ega vaja(kuigi jah ikkagi ajab vahel mõni asi aju keema).
Ma
September 14, 2016Mul oli täpselt sama asi lapse esimesed paar aastat. Eks see vist oli minu viis emaks kasvada. 🙂
G
September 14, 2016Ma just hiljuti kuskilt lugesin, et üsna märkimisväärsel osal naistest ei kaasnegi emadusega tingimusteta emaarmastust. Aga selles mõistetavatel põhjustel ei räägita.
Kui Sa tunned, et Sul see vähemalt nüüd olemas on, siis lucky mom ja child 🙂
põmm
September 15, 2016Ma usun et sulle lihtsalr sobivad suuremad lapsed rohkem ja jõudsid nüüd mari vanusega sinnamaale, kus saad rohkem sinu tasandil temaga suhelda. Tihti kipub nii ju isadel olema, et beebidega väga ei samastu ja seetõttu ka tegelemine tagaplaanil. Kahelapsearmastus hakkab mul ka alles nüüd paika loksuma, keegi siin kommentaaris kirjutas, et teist last oodates mõtlwd et kuidas teist pldse saab armastada kui kogu süda armastab esimest, siis sünnib teine ja enamus südant koondub hoopis teisele, esimene jääb tahaplaanile justkui. Nüüd kui teine beebieast välja tulemas, läheb asi tasakaalu. Ma usun et see on see looduslik vajadus beebi eest hoolitseda rohkem kui kuskil kolmese eest.
Lonni
September 15, 2016Minul on sama teema. Ma ei osanud alguses olla, tegin asju kohusetundest pigem. Muidugi armastasin oma tütart, aga kui keegi oli valmis temaga tegelema, siis oli mul alati hea meel oma aja üle. Nüüd on ta juba väike inimene, suhtleb minuga, vajab mind kui ema ja ma tunnen ennast oma rollis palju kindlamana ja tahan väga temaga koos olla. Ma olen ka seda tüüpi, et mulle sobib mõistlik ja arutlev inimene, mitte nuttev beebi. Nüüd on minu roll suunata, arutada, vastata, mõtestada. Ja meie side on hoopis tugevamaks läinud, kui varem. Tore, et sa selle kirja panid, ma mõtlesin, et olen äkki ainuke, kellel nii on. See pole justkui teema, mida tahaks teiste emadega arutada. Seda enam, et keegi ei paista rileitivat.
mai
September 15, 2016Ma mõtlen oma esimese lapse beebieale ja tunnen ta ees väikest piinlikust, et esimestel, rasketel kuudel mõnele sõbrale ütlesin, väsinult, meeleheites, et kuule, võta mu laps omale, sul tuleb see paremini välja või siis ise läksin koosolekule, et pääseda jälle täiskasvanute keskele ning laps jäi suhteliselt suvalise tuttava hoida. Või kui ma võtsin lapse kaasa üritusele, kus tal polnud mugav. Praegu kui laps on neljane, siis me räägime, arutame, teeme nalja, mürame – ma tunnen ta vastu austust ja soovi teda kaitsta ja õpetada ja tema eest hoolitseda, tema füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest. Teine laps oli sülelaps palju pikemat aega, praegugi näen, et väiksem ronib sülle, aga suurem istub diivanil lihtsalt mu kõrval, väga ei kallista. Samas kui ma lähedust talle pakun, siis ta vaikselt tuleb ka.
Aga jah, ma olen emaks kasvanud ajaga. See on täielik bs, et emaarmastus tuleb lapse sünniga ja kõigil ja instinktiivselt. Ma tõesti ei ole mingi kits, kes kohe oma tallekesi oskab imetada või lakkuda. Ma olen mõistusega inimene, mul oli vaja Emaks saamiseks aega, kogemusi ja mis seal salata, kas teoreetilist, raamatutest loetud abi…
mai
September 15, 2016enim mõjutaski mind raamat “Kooskasvamine” – seegi näitas, et emaks olemine on pidev protsess, pidev areng
Triiniwiini
September 16, 2016Oeh, jumal tänatud. Ma juba ise hakkasin siin mõtlema, et mis mul viga on ja kas ma olen nüüd rongaema jne jne. Hea lugeda enda mõtteid kellegi teise kirjutatult. Mul laps hetkel poole aastane ja siiani vahel soiun mehe kallal, et mingu ja tegelegu ise lapsega ja mul nii koll ees jne jne. Siis rahunen maha ja hakkan muretsema, et ma ju armastan last ülekõige ja et äkki kui ma sedasi sassis omadega olen… Äkki laps tunneb, et ma ei armasta teda piisavalt vms. Su postitus on mulle kui pisike lohutus, et juusiis see tunnete segadus laabub ?