full of love
Mõni päev on mul tunne, et ma elan mingisugses idüllis, mis on nii kuramuse idülliline, et raudselt ma ärkan kohe üles ja avastan, et tegelikult olen ma Nigeerias elav näljahädaline. Kuidas on see võimalik, et elu tegelikult nii ilus on? Eile oli mul küll kurbus sees, aga mul tuleb nagunii alati kurbus peale, kui Kardot pole. Too läks oma vennale külla saunatama ja kuigi ma kavatsesin karistuseks kõik ta püksid säärtpidi kokku õmmelda, kutsusin ma hoopis sõbrannad külla ja istusime nendega, kuni Kardoke koju jõudis. Tuju läks muidugi sääraste toredate daamidega hulka paremaks. Ja kui Kardo ka koju jõudis, siis oli süda kohe veelgi rohkem rahul.
Kuna mu ema eile Mari enda juurde külla kutsus, siis saime me täna Kardoga kella üheteistkümneni (!!!) magada. Minul tegelikult on seda luksust üsna tihti, aga Kardol tavaliselt mitte. Ühesõnaga oli selline pöörfi laupäevane hommik – lebotasime pikalt, jõime rahumeeli kohvi ja ootasime oma mugulat koitsa.
Kui Mari koju tuli ja oma harjumuspärase kilkamisega meie kõrvakiled purustas, saime me rahumeeli oma pereelu täies koosseisus jätkata. Ehk siis käisime poes, mina kokkasin, siis tegime Mariga piparkooke ja lõpetuseks maalis Mari meile mõned pildid.
Tegelikult ei midagi suurt. Ei midagi põnevat. Aga teate, kui õnnelikuks teeb. Väikesed asjad, nagu heade sõpradega merikarpe süüa ja oma pontsakat beebit kallistada ja suurema präänikuga VANNIS käia (sest ma pole seda miljon aastat teha saanud!). Ja istuda diivanil nii, et süles on üks killuke su südamest ja kaenlaaugus istub teine, kes püüdlikult numbreid loeb. Ja ärgata selle peale, et keegi pead paitab. Ja vaadata, kuidas kõik siin majas teineteist hoiavad: kui beebi nutab, siis Mari hakkab meid kohe tema juurde viima, et tehke ometi midagi. Ja kui Kurg tahab tuppa, siis Lotte seestpoolt hakkab ust kraapima, et laske ometi teine sisse.
Fuck, mul tuleb suurest heldimusest pisar silma. Ma olen täna nii emotsionaalne olnud, et hakka või arvama, et mulgi süda sees. Lähen parem magama ära, aga paar pilti panen ikka siia kah. Minu armsad!
Ps! Mari ütles täna esimest korda “tigu” ja “kiil”. Endiselt ei oska ta sõna “ei” ja “jah”. Aga ju siis kiil ja tigu on tähtsamad osad sõnavaras, kui tühipaljas eitus ja jaatus.
Diana
November 20, 2016Hakka või teist last tahtma. Tegelt see mõte juba kaua peas aga lükkasime selle järgmisse aastasse, nii on majanduslikult mõistlikum. Kuid ausalt, ma tahaks nii kodus olla ja oma viiesega päevi nautida, Teha toredaid ja vahvaid asju. Mina aga töötan 12h vahetusi + osad neist öövahetused+ aegajalt töötan vabadel päevadel ka teises kohas, magan pooled päevad maha ja lapsega jääb aega koos olla üha vähem. Selline elu tundub nagu unistus, on muidugi ka kindlasti raskemaid päevi kahe lapsega sinul ,kuid mul endal on asjad nii paikka mõeldud mis saab kui teine laps ka tuleb nii,et elu saaks üüpris roosiline olema(ma loodan):D. Ilus lugeda su juttu kohe, heldimus tuli peale ja pani mõtlema.
Kelly
November 20, 2016Mul on nii heameel, et Sa õnnelik oled! 🙂 Päikest teile, kulla Treimannid! 🙂
Hedi
November 20, 2016Lende tundub selline “vana ja targa hingega”. Nagu tal oleks sees suur hulk tarkust sees ja ta teab igast stuffi. 😀
Liis
November 20, 2016Kui siin neid pilte sellest väikesest beebist vaatan, siis täpselt samad mõtted.
Usun, et Lendest kasvab üks väga arukas teadja inimene!
Qbbi
November 20, 2016On tõesti mõnus kodune kahe lapse ema olla, kui issi ka koormat kannab. Üksi oleks suht nutune.
Ma
November 20, 2016Ma arvan, et papa tuli koos Lentsiga uuesti su juurde. Seepärast Lendel selline targa ja elukogenud inimese nägu peas ongi.
Idüll ajab vahepeal nutma küll. Isegi siin töinan vahepeal. Nii ilus on elada suure armastuse sees. 🙂
Mallukas
November 20, 2016Ma just eile mõtlesin, et papa ka ei tahtnud pildil naeratda, kartis pildi ära rikkuda 😀
Aaloe Veera
November 20, 2016Mul ka tunne, et papa Endel on Lende kaudu nüüd jälle sinuga. Pole juhus, et sa nii väga tahtsid tema järgi nime panna. Kindlasti hakkad varsti teatud iseloomu värki tähele panema! Anna siis teada oma tähelepanekutest ka 🙂
Mallukas
November 20, 2016Minu papa ei olnud aga mitte kunagi kuri 😀
Katrin
November 21, 2016ei-ei, mitte kuri, vaid just see pilk! selline kogenenud ja elutark 😛
Kata
November 20, 2016Nii palju, kui mina mäletan piltidelt Endelit, mis Sa Mallukas blogisse oled pannud, siis eelviimane nägu meenutab küll väga su Papat millegipärast. 🙂
Jane
November 20, 2016Sa oled nii ilus! 🙂
Katrin
November 21, 2016ehh, sellistel hetkedel mõtledki vist, et rohkemat õnneks polegi vaja. Kõik need materiaalsed asjad ja mured, need on üldse teisejärgulised!
Mul on teie pärast niiiii hea meel :))) olge ikka sama tublid, hoolivad, armastavad edasi, ärge unustage seda, mis on põhiline siin elus! ja kui peakski meelest minema (loodan, et seda kunagi ei juhtu), siis lugege just seda postitust ja vaadake just neid pilte ning meenutage, mis teid kunagi õnnelikuks tegi 🙂 Õnne teile!