kiusamisest
Sellenädalane Suure M’i show räägib kiusamisest – täpsemini koolikiusamisest. Mul käisid saates kaks noort neidu, kellel mõlemal VÄGA lähedane kokkupuude kiusamisega ja üks koolipsühholoog. Seega soovitan sellenädalast saadet kindlasti vaadata ka kõikidel lapsevaenematel, sest kõik kolm rääkisid väga arukat ja õpetlikku juttu. Nii neile. kes kiusamisega kokku puutuvad, kui ka vanematele, et ka nemad teaksid, kuidas käituda, kui nende last kiusatakse.
Ühesõnaga, saates olid kaks noort, Mirjam ja Christel. Enne kui Suur M üles läheb, siis ma soovitan vaadata nii Mirjami (LINK) kui ka Christeli (LINK) pihikaamerat. Need on jumala kurvad ja päris ausalt oli mul nii kahju nendega lobiseda ka, sest neid on mõlemaid nii räigelt kiusatud.
Vot sinna maani võib inimese kiusamisega viia, et VÄIKE LAPS läheb koju ja mõtleb, et kuidas oleks ennast kõige mõttekam ära tappa. Uuh, mul endal lapsevanemana on seda nii kohutav ette kujutada. Ja et te teaksite, siis kiusamine kiusamiseks, sama hull on ka see, kui te kiusamist pealt näete ja selle suhtes midagi ette ei võta.
Mõnes mõttes tahaks öelda, et lapsed on ise lollid ja ei saa aru, kui haiget nad oma käitumisega teha võivad, aga kui me nüüd üdini ausad oleme, siis on ka selliseid täiskasvanuid küll ja veel. Mõni ime siis, et koolid on täis lapsi, kes teisi kiusavad, kui nende enda vanemad samasugused on. Kahju muidugi.
Mul endagi oli hiljaaegu selline seis, et ma ütlesin ühele inimesele väga ausalt ja konkreetselt, et see, kuidas sa minust räägid, teeb mulle haiget ja mul on halb. Ma ei tea, kuidas teie reageeriksite, kui keegi teile niimoodi täiesti ausalt ja puhtast südamest ütleks? Mina isiklikult tunneks ennast halvasti ja paluksin vabandust. Enamik inimesi, kes ei ole täielikud emmid, saavad aru et sellisel juhul ei jäägi muud varianti, kui vabandada ja oma haiget tegev käitumine lõpetada. Isegi, kui oled omast arust näiteks vaid nalja teinud, või niisama “konstruktiivset kriitikat” andnud. On ju loogiline? Aga tead, mis see inimene mulle vastas? See on tegelikult päris naljakas, kuidas vanem naisterahvas raiub nagu rauda, et ta pole midagi valesti teinud. Seda enam, et jutt ei olnud sellest, et kes mida valesti teeb, vaid selles, kuidas tema käitumine mind tundma paneb. Ja siis väidab ta mulle ülbelt, et ma TUNNEN valesti.
Selliste inimestega pole tegelikult muidugi mõtet üldse suhelda ja targem on säärastest võimalikult kaugele hoida, aga ma juba olen kord selline loll, et arvan mõnikord, et ausalt ja siiralt rääkimisega saab asju lahendada. Mõistlike inimestega muidugi saabki, aga mitte mõistlikud ongi need, kes sind mõnuga edasi kiusavad ja siis ütlevad, et nad ei tee seda kohe kindlasti mitte.
Pange tähele, ma ei räägi siin enam põhikoolilastest, vaid täiskasvanud inimesest.
Mina muuseas isiklikult usun, et mõnikord võibki kiusamine olla selle taga, et keegi pole kiusavale öelnud, et kuule, sa tõesti teed mul olemise sitaks. Ma olen siin blogis maininud ka, et ma olen ka elus koolikiusamisega tegelenud ja ennegi päris mõtlematult suvalisi asju öelnud. Aga käsi südamel, kui keegi neist oleks mulle niimoodi otse öelnud, et vot kallis Mallu, mul on mega bad trip, selle pärast, kuidas sa käitud/minust räägid, siis ma oleks lihtsalt vabandanud ja selle käitumise lõpetanud. Lööb nagu endale mõistuse pähe, sest tihti tehakse selliseid asju kambavaimust.
See minu isiklik kiusupunn ütles mulle emalikult, et ühel päeval ma mõistan, miks meie elud kokku puutusid. Ta vist mõtles selle all kindlasti seda, et ühel päeval ma meenutan tema sõnu (et ma olen sõbratu, loll, ülbe ja ära tõusnud) ja mõtlen, et issand, tal oli õigus!!!! Aga tegelikult ma mõistsin juba praegu, miks meie elud kokku puutusid. Selle pärast, et ma nüüd edaspidi sitad tutvused juba eos ära lõpetaks, et need mind nii pikalt ei painaks. Ma lugesin just ühte head tsitaati, mis on tõlkes umbes selline, et kui inimesed käituvad, nagu nad ei hooli sinust, siis usu neid!
Kiusata saab igas vanuses. Ja ma loodan, et minu lugejad ei ole sellega kokku puutunud, ei koolis, ega täiskasvanuna. Kui aga olete, siis ma loodan, et need kokkupuuted jäävad minevikku. Kedagi teist kiusata ei ole lahe, me kõik oleme ju inimesed ja meil kõigil on õigus oma arvamusele ja võimalusele elada nii, et meie üle ei naerda ja ilguta. Seega, kui näed kiusamist, ära jäta seda tähelepanuta, eks!
Ps! Ma kohe ennetan selle ära, et keegi hakkaks siin kraaksuma, et oh sa vana pele, mäletad, kuidas sa ise oled muudkui inimestele halvasti öelnud ja nüüd siis selline jutt. Selle kohta ütlen ma vaid, et jumal tänatud, et ma enam selline tont pole 😀
VAATA SUURE M’i SHOWD KOOLIKIUSAMISEST SIIT!
surnudhing
May 3, 2017Kõik need kiusamisega,eriti koolikiusamisega,seotud teemad teevad meeletult kurvaks ja seest õõnsaks.Olin kunagi palju aastaid tagasi ise koolis kiusajate ohver ja kui keegi oma kogemusest räägib,hakkab nii õudne,sest on asju selles osas,millega saan samastuda.Muidugi ongi see selline teema,millest peab rääkima,et inimesed oleksid teadlikud,mis meie ümber toimub.
h
May 3, 2017mingit sorti kius ja tügamine, teeb elu kohta tugevamaks, kuid selline piinav lõputu kius ja alatused muutub jube vastikuks ja ei ole normaalne. seal on juba kasvatuse viga vanemates ja lapses midagi vajaka jäänud.
..veel hullemad on kiuslikud vanemad tädikesed.
a targemad ja õnnelikud inimesed saavad ilma sellise mürata hakkama :P:)
j
May 3, 2017Tuli see Marimumm’i teema meelde..
Mallukas
May 3, 2017Nii?
Katrin
May 4, 2017Kas Marimumm mitte ei saanud haiget? Sinu vastus oli, et idioot on idioot või midagi sellist. Peegelpilt, Mariann!
Tore kui väidad, et oled muutunud, kuid mulle jääb arusaamatuks, et sul puudub oskus analüüsida. Millegi pärast ma arvan, et oled oma kiusaja sõnu moonutanud. Miks ma seda arvan? Ma olin umbes 20 aastat tagasi samasugune draamakuninganna kui sina. Kogu maailm oli minu vastu, kõik kiusasid mind ja sõnu väänasin, et rohkem ohver olla ja kaastunnet saada.
Sa oled tegelikult väga äge naine, kuid millegipärast liiga tundlikuks muutunud. Võib olla ei tule sa kuulsusega toime? Soovitan sul rahulikult analüüsida, miks sa kiusajast nii sõltud? Ära analüüsi seda koos sõprade või Kardoga, ilkudes, vaid ise. Mulle tundub, et oled lõksu sattunud. Samasugusesse, kus mina olin. Sisimas teadsin ma, et igas kriitikas on natukene tõde. See ajas mind endast välja, nutma, meeleheitele, sest ma ei tahtnud probleeme endale tunnistada.
Jõudu sulle!
Liisa
May 4, 2017No kui see kiusaja on see naisterahvas, keda ma arvan, et ta on, siis siin küll liigse tundlikkusega mingit pistmist pole.
Muidugi pole Mallukas ka teistega alati kõige viisakamalt käitunud, aga seal teisel pool oleks nagu diagnoosiküsimus ikka päevakorral juba.
Mallukas
May 4, 2017Katrin, ehk sai, ma ei tea, ta ei öelnud. Muidugi oligi minust nõme seda nimeliselt arutada, mistõttu ma need teemad ka maha võtsin ja ära kustutasin.
Sõnade muutmisest võiksin ma vabalt sulle ka screenshotid saata, see on kõik täpselt sõna-sõnalt nii, kui mitte veel haigemgi. Kui oma sõpradele näitasin, siis need juba kaalusid, et ehk peaks inimesele mingi raviarsti kinni maksma, et nii segast juttu ajab. Ohver olla ei ole selles suhtes häbiasi – kui keegi sind kiusab, siis sa oledki ju ohver. Ma ei leia, et kriitikas “sul pole sõpru” on tõde vms 😀 Seal räägib lihtsalt mingi vananeva naise kadedus või igavus või jumal teab. Sorri, ehk oled sa ise see vananev naine, sellisel juhul no offence, ainult NALI! 😉
Katrin
May 4, 2017Oled sa mõelnud, et võib olla on “kiusaja rünnakud” põhjustatud sinu sõnavõttudest ja üle võlli asjade keeramisest? Tead ju ütlust, et parim kaitse on rünnak. Võib olla oled sina talle haiget teinud? Aga ta ei tunnista seda. Kasvõi siin samas kommentaaris sa solvad ju ise? Katsu korraks ka sedapidi mõelda.
Ma usun, et tean, kellest sa oma postitustes räägid ja kui ma ei eksi inimese ära arvamise suhtes, siis ma võin aimata, kust asi “hapuks läks”. Pean sulle ütlema, et sa ei ole kahjuks süüst puhas. Su sõbrad ja sina olete arutanud, et võib olla peaks su tuttavale raviarsti kinni maksma. Võib olla vajab ta tõesti abi? Oled sa seda ilkumata pakkunud? Mõni inimene ei julge abi küsida.
Lihtsalt mõtted.
Ma ei saa viimase lõigu peale solvuda, sest nagu ma kirjutasin siis 20 aastat tagasi olin ma sina. See annab aimu sellest kui vana ma tegelikult olen. Mitte vananev, vaid juba täiesti täiskasvanud vanem naine.
Mallukas
May 4, 2017Olen muidugi mõelnud. Ka seetõttu olen ma üritanud temaga rahumeeli ja väga viisakalt rääkida, et sellise käitumise põhjuseid arutada. Olen vabandanud, igaks petteks, et äkki on vaja vabandada, olen uurinud, et kuidas me võiksime sõprust lappida. See jääb muidugi paari kuu tagusesse aega. Miski ei sobinud, normaalselt ja rahulikult rääkida inimene ei suutnud, klähvis niisama vastu ja normaalsest vestlusest jäi asi kaugele.
Ma ei väidagi, et ma olen 100% süüst puhas, ma lihtsalt räägin, et kõiki olukordi saaks ju lahendada, kui normaalselt suhelda, kõik me teeme vigu. Aga meie kahe jutuajamised nii kaugele ei jõudnudki. Seda kõike on tegelikult väga raske seletada, lihtsam oleks sulle lugeda anda 😀 Raviarsti ma talle pakkunud pole, nagu ma aru saan, siis ta tegelikult visiteerib üht.
Katrin
May 4, 2017Ma ei tunne teid kumbagi, seepärast palun ära võta seda kui solvangut või rünnakut, vaid kui vana(neva) naise sooja soovitust. Mulle tundub, et sa igatsed seda sõprust, muidu ei kirjutaks sa sel teemal nii palju, samas oled sa haavunud ja seepärast jätkad mingil määral solvangutega tema aadressil, mitte isegi selleks, et talle haiget teha teadlikult või otse, vaid selleks, et endale sisendada, et sõprus oli mäda ja inimene tegelikult üdini halb. Te olete üksteisele haiget teinud, kuid sa ei muuda nende postitustega olukorda paremaks, pigem vaid süvendad riidu, kui te peaksite tahtma veel kunagi ära leppida, siis niimoodi ei muutu midagi. Sina plahvatad ja tema plahvatab ning jäätegi ringiratast käima.
Mulle tuli ka meelde, et kunagi oli mu viis andeks paluda umbes niimoodi, et mida sa tahad, et ma teeksin, kas sa tahad, et ma suudleks maad su ees. Enda arvates ma tõesõna ja siiralt palusin vabandust ega saanud aru, miks teine reageeris mu üle naerdes. Olin veel rohkem haavunud, sest mina ju olin vabandanud ning rääkisin teistele, kuidas mu tunnetele sülitati ja isegi vabandust vastu ei võetud. Suutsin olla nii dramaatiline, et teised astusid minu kaitseks välja ja hakkasid minu eest võideldes seda inimest minu pärast vihkama ja alandama. Ma olin neile tänulik. Oma näoga avalikult ei julge ma siiamaani tunnistada, et ma ise keerasin suhte vussi. Kui see vana teema jutuks tuleb noogutan kaasa, et oli tõesti ebameeldiv inimene ja hea, et lahti sain. Ma ei julge endalegi tunnistada, et tegelikult ma valetan endale natukene.
Mallukas
May 4, 2017Ma pean tunnistama, et sul on tõesti väga head kommentaarid. Tõepoolest ma kindlasti igatsen seda sõprust mingil määral ja ei saagi tegelikult aru, miks see nii inetusti lõppenud on. Paraku praeguseks on see sellises punktis, et päriselt ära leppimist ma ei näe, lihtsalt seda, et saaks rahumeelselt olla või elada. Põhjus, miks ma ei hakanud siia nimeliselt midagi kirjutama, ongi täpselt see, et ma ei taha, et inimesed hakkaksid kedagi vihkama või mõnitama. Mõni ehk jah saab aru, kellest juttu, aga no lihtsalt tahtsin endast välja kirjutada..
Mina ei vabandanud öeldes, et ah mis sa tahad, et ma maad suudleks või. Reaalselt ütlesingi, et kui liialdasin üle, siis vabandan jne. Aga ei miskit. Ma ei ütleks siiski, et ma ise suhte vussi keerasin (kui sa viitad meie kahe sõprusele). Ma ei arva samas, et ta on üdini halb inimene, sest meil on koos mega fun olnud. Ühesõnaga. Aeg lihtsalt üle saada 😀
Katrin
May 4, 2017Kui tundub, et on üle piiride mindud mõlemalt poolt ja leppimist ei saa tulla, siis tõesti tuleb vaid edasi minna. Inimesed tulevad meie ellu selleks, et meile midagi õpetada ja lahkuvad sealt siis kui õppetund on antud, meie enda otsustada on, kas me õpime midagi või jääb midagi lõpetamata.
Nende postitustega olukorda sa paremaks ei tee, muudad raskemaks hoopis edasimineku. Ma ei tahtnud psühholoogiks hakata ning süvaanalüüsima olukorda, aga ei saanud parata, sest tunnen end nii ära ning pidin kaasa rääkima.
Mallukas
May 4, 2017Jaa, ma mõistan sind. Mul lihtsalt oli see, et see teema on mind NII RÄIGELT kripeldanud. Ma olen kirjutanud pikki postitusi ja need ära kustutanud sest… noh, mis see aitaks. Tahtsin lihtsalt suu puhtaks rääkida ja nüüd edaspidi hoiangi lihtsalt eemale ja ei käi lugemas enda kohta suvalist ilkumist ja narrimist. Endal lihtsam.
Õppinud olengi vast seda, et isegi kui ise aru ei saa, et kiusad, siis vb ikka kiusad 😀
Katrin
May 4, 2017Edu sulle edasi liikumisega:) Ära siis unusta, et ise ka püüad mitte ilkuda ja narrida;)
Mallukas
May 4, 2017annan endast parima 😀
Ma
May 3, 2017Ma räägin kodus väga palju oma lapsega kiusamisest. Sellest, et kiusajatel endil on mingi mure, miks nad pahasti käituvad ja ilmselt nende vanemad ei õpeta neile kodus, miks teisi kiusata ei tohi. Olen julgustanud oma poega kiusajatelt küsima, mis nende mure on. Laps käib alles teises klassis ja praegu selline lähenemine justkui töötab. Õnneks minu lapse koolis pööratakse sellistele asjadele väga palju tähelepanu ka. Õudne on see koolikiusamine. Inimesed ei suuda aimatagi, mida sõnad teha võivad ja kuidas öeldut tagasi võtta ei saa.. Aga kõik algab tõesti kodust.
M
May 3, 2017Jaaa see on masendav teema.
Olen ise kahe lapse ema – suurem poja kes toona oli 3.aastane kui lasteaiast koju tuli ja rääkis et sai lasteaias peksa. Suurem poiss virutas jalaga kõhtu ja tagus pead. Teate kui valus oli seda kuulda kuidas laps nutab ja palub et me teda kunagi aeda enam ei viiks. Hommikul tõuseb ülesse ja nuttea anub “ei aeda eiiii. Seal kõhule saan aiii aii” 🙁
Suur teema selles ka tekkis aga lapse heaolu nö nimel sai ta ka ära sealt võetud ja jäin koduseks.
Tal võttis kaua aega et sellest üle saada ja uuesti aeda ta läks alles siis kui tallinna linnast kolisime maale ja saime maa lasteaeda (5.aastasena). Me oleme selle otsuse üle siiralt õnnelikud et linnas ajaa panime ja lapse aiast sai ära võetud. Ta on nii õnnelik ja rõõmus siin lasteaias 🙂
Kuigi meeles on lapsel see kogemus siiani. Kui näeb kedagi löömas siis räägib et nii ei ole ilus et teisel valus jne.
Palun olge hoitud ja hoolivamad nii täiskasvanud kõik lapsed.
Laura
May 3, 2017Appi, mul tuli lausa pisar silma praegu, sest mind ennastki kiusati lasteaias… sest ma olin veidi suurem. Kuidas 3aastane ütleb, et “ei taha aeda minna, saan kõhule ai” MIS KURADI INIMESED LAPSI SAAVAD?????!!!! Ma saaks emaks, ma peksaks reaalselt vist vihast inimesi kes minu last julgevad puutuda või sitasti öelda (kiusamise mõttes siis!).
J.J
May 3, 2017Mind kiusati ka põhikoolis. Põhiliselt sellepärast, et ma olin vaesemast perest kui teised. Minu kiusamine ei lõppenud ainult mõnitamisega, vaid löödi ka labakäega näkku, mitu korda erinevate inimeste poolt. Põhjused minu löömiseks olid täiesti idiootsed, oli vaja lihtsalt esineda teiste ees. Arvasin, et põhikooli lõppedes, lõppeb ka kiusamine. Nope. Üks vana kiusaja tuli samasse kooli, kuhu ma edasi läksin. Ühel vahetunnil jälle ta mõnitas mind ning sülitas näkku. Peale seda otsustasin, et vahetan kooli. Läksin maakooli, kus kõik olid vähe vaesematest perekondadest. Leidsin sealt omale sõbrad kogu eluks. Kohati peaks vist kiusajaid lausa tänama, et nad mind sellisele otsusele lükkasin. Kahjuks kiusasin ka ise ühte tüdrukut koolis ning mul on selle pärast siiani häbi. Ilmselt tahtsin oma frustratsiooni kellegi peal lihtsalt välja elada. Aastaid hiljem ma nägin teda ühel festivalil ning palusin ka oma tegude pärast vabandust. Keegi minu kiusajatest pole siiani midagi sellist teinud, ilmselt ei mõista nad siiani oma tegude tagajärgi.
Triinu
May 3, 2017Siin samas su oma naiste grupis on teatud grupp kes iga lause ja teema kohta mõnitavad, närivad ja alandavad. 🙂
Mallukas
May 3, 2017No see on paratamatu, et inimeste vahel on mingid kraaklemised, hunnik naisi, aga enamasti on kõik ju tsill
Liina
May 3, 2017Tean mis tunne on kui sind koolis kiusatakse. Talusin seda aastaid nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Oli aeg kus mind isegi kividega loobiti. Sõimati paksuks, riiete pärast, juust….Ühesõnaga KÕIGE. Õpetajad ei teinud selleks midagi kuna neil olid omad lemmikud ja mina polnud üks neist. Nii valus on kõike seda meenutada. ??
N 32
May 3, 2017l tulid külmavärinad peale, kui nende tüdrukute lugusid kuulasin. Olin 7 aastat koolikiusatav. 1-7 klass sain sellist käitumist oma nahal tunda, et siiani läheb süda pahaks kui sellele mõtlen. Sain peksta, sõimu, et olin vaese üksikema laps, kellel polnud isa. Mu asju peideti, lõhuti ja rikuti. Mind mõnitati kõige õudsamate sõnadega mis olla sai. 7 klassis sattusin ma haiglasse, sest olin avastanud võime kuidas ennast haigeks teha. Tolleaegne diagnoos… nõrgenenud immuunsuspuudulikus. Täna tean, et mul oli lihtsalt väga räige depressioon. Paanikahood, hirmud, luulud… Asi muutus kui jäin istuma ja sattusin teise klassi. Meil oli suur kool, ja minu kiusamine jäi mu eelmise klassi ja selle paralleelide piiresse. Uues klassis käituti minuga sõbralikult. Aasta sain ennast koguda ja siis kolisime teise eest otsa, kus keegi mind ei tundnud. Põhikooli lõpetasin uute klassikaaslastega, kes on minu jaoks ka ainukesed, keda päriselt oma klassiõdedeks-vendadeks pean. Täna olen kõrharidusega poja ema ja tänan iga päev kedagi kusagil, et minu poeg on sellest õudusest pääsenud.
K
May 3, 2017Oehh. .. väga tuttav teema. Käisin lapsena 4jas koolis pluss veel 3 aastat kutsekoolis. Kõik need aastad olin nõ ” klassi peksu kott “. Kõige hullemad asjad olid : ” sa oled hobuse nägu! ” ” abordi jäänus ” ” sust pole si**agi kasu ” ” sa vist kukkusid küll väga kõrgelt kui ema sind poegis ” ( just – mitte ei sünnitanud vaid poegis ) . Päris mitmeid kordi oli kui ma lihtsalt istusin wc ja ootasin millal tund läbi saab- olid teatud tunnid kus teandsin et õpetaja ei tee välja ja ei suutnud taluda seda enam klassis. Kahes koolis oli juttu ka kodu õppele jäämisest aga kahjus see oli võimalik vaid alla 6 klassi lapsel ..mina oli siis 7-8 ja 9 klass. Kindlasti arvatI et ma olen väga enda perekonna moodi .. olen hiljem saanud kirju nendel nõ peakiusajatelt :” anna andeks me ei teadnud et sa ei ole selline nagu su ema..” jne. Olen ise läinud väga palju vahele kui näen kuidas tehakse liiga koolis.. ja kaitsen hetkel enda väikest õde ja venda …kes on samas olukorras kus mina olin nende vanuselt. . Ma vahest mõtlen et miks peab olema olemas üldse selline õelus? ! Tihti peale on kiusatajeks just need lapsed kes on kodus ideaalsed. .st vanemad ei suuda uskuda enda nende laps midagi sellist teeb. . Pakutakse isegi raha vms aga see ei tee ju seda olematuks et teise lapse hinded kasvói ja ka tervis kannatab sinu lapse terrori all.. ma olen näinud et paljud kahetsevad. . Näiteks ühe enda suurima kiusajaga olen nüüd iga päevadelt kontaktis netis ja saan talle usaldada palju ! Inimest muutis kui ta ellu tuli laps.
:)
May 3, 2017Nii kurb! Mulle kohe tuleb meelde, kui valus see kiusamine hinges on. Ka mind kiusati, ka just materiaalsete asjade pärast. Kuna oli väga väheste võimalustega perest ja meid perelapsi oli palju, siis ikka kiusati riiete ja narriti kui sul polnud söögiraha, ega töövihikute raha. Selle kiusamisega üritasin ma oma käitumisega klassikaaslastele meeldida. küll tegin nalja, kiusasin õpetajaid ning tegin poppi, vaid selleks et meeldida neile, kes tegelikult käitusid minuga halvasti. Kas tõesti lapsed peavad seda kannatama, ei pea. Kui nüüdseks on mul laps ja meil on head võimalused eluks, on üks asi kindel, ma panen oma lapse kooli, kus on ettenähtud koolivorm ja nutiseadmed keelatud. Kuna ma ei taha kunagi, et minu lapseks saaks kiusaja/kiusatav.
Kaisa
May 3, 2017Mina olin koolikiusamise ohver 12 aastat- nagu fakk, kellelegi jäin ma ikka jalgu- mis sest et käisin eri kooliosad eri koolides. Algklassides kannatasin ära, 5ndas hakkasin vastu. Küll oli olukordi, kus õpetajad sattusid peale, sest jälle olin mina mõnele idiootpoisile kere peale andmas. Seletuskirju tuli omajagu- samas keegi midagi rohkemat ka ei teinud. Keegi ei karistanud neid inimesi, seega ma seisin iseenda eest. Koju nuttes ei jooksnud, emale rääkisin neist asjust alles paar kuud tagasi. (olen hetkel 27-aastane)
Ei tea, mis vastuseid nüüd tuleb, kuid õpetan oma lastele- esimesena ei löö, kuid kui sind lüüakse, siis viruta aga vastu. Kurb tõdeda, et 4-aastaselt pidi mu laps vastu astuma lapsele, kes kaldub vist kannibalismi poole- nimelt oleks mitmel korral mu lapsest tüki välja hammustanud. Lasteaiakasvatajaid füüsiliselt miskit teha ei tohi, seega hoiatasin poisi ema, et kui veel midagi juhtub, annan võõrale lapsele vitsa. Ähvardasin 1 korra, et järgmine kord saab ja oligi asi korras. See laps kardab mind ning ei julge mu lapsele enam midagi teha.
Ma olen suhteliselt otsese ütlemisega inimene ning ei karda ka tänaval suvalistele nolkidele peale käratada- eriti kui nad kambas on. Just alles hiljuti “sõimasin” ühe nooruki näo täis- kamp oli ümberringi ja no küll tal võis häbi olla, et mingi naine talle miskit ütles. Teinekord oleks poe uksest välja jooksnud nooruk auto alla jäänud(oma süü tal, ta ei vaadanud teele), siis küsisin ka, et kas on häbi nii loll olla.
A4
May 3, 2017Meil sama. Esimesena lüüa ei luba aga kui keegi teda lööb lubame vastu lüûa. Ei tohi lasta endast üle sõita ja enda eest peab seisma.
averiin
May 3, 2017Mind kiusati kooli ajal esimesest klassist alates ja eriti hulluks läks see gümnaasiumis kui suurde linna kooli läksin. Olin maalt ja hobusega võrdpilt ja ka võrreldes teiste tüdrukutega ülekaaluline. Mulle öeldi kohe alguses, et tehakse kõik, et mind välja süüa ja ausõna nad ei hoidnud end tagasi. Ma mõistan täiega, miks inimesed amokki jooksevad teistele inimestele ja vahel oli päevi, kus lootsin, et kogu mu klass maha kärvaks. Nüüdseks on lõpetamisest üle 10a möödas, aga see käitumine ei ole ununenud. Mõneti on see kasvatanud mulle paksu naha selga ja toonud juurde enesekindlust, sest mis vahet seal on, mis teised arvavad- tuleb ikka oma rada minna.
Kui ka nüüd mõni kutse peaks klassi -või koolikokkutulekule tulema, siis kohale ma ei vea end. Miks? Sest ma ei taha näha neid inimesi, kes tekitasid minus väärtusetu tunde ja kelle elu eesmärk oli mind igal võimalusel alandada. Ma ei pea end panema nende inimeste keskele seda kõike meenutama. Ma olen paremat väärt.
B
May 3, 2017Ka mind on koolis kiusatud. 10-12 klass eriti. 10 klassis hüppasin üle kitse kehalise tunnis ning murdsin parema jala hüppeliigese ja rebestasin mõlema jala kõõlused. Olin kipsis 2 kuud ,käisin operatsioonil ning ei saanud liikuda. Tol ajal rääkis mu nö “sõbranna” klassis kõigile,et tegelikult mul pole midagi viga ning istun kodus ja panen poppi. Ka klassijuhataja uskus teda. Kooli tagasi minnes oli minust tehtud kõigi poolt mõnitusalune. Iga päev koolis oli kui põrgu-mõnitati ja naerdi minu üle. Klassis polnud mul üht ainsatki sõpra. Tänu sellele puudusin koolist päris palju,sest ma ei tahtnud olla inimeste seas,kes minuga nii käituvad. Esimese sõbra sain 11 klassis,tema tuli uuest koolist ja tänu temale ma oma järelejäänud aastad koolis üle elasingi.
Eks see kõik on mind tugevamaks teinud,aga andeks sellist käitumist ma ei anna. Kui tuleks miski klassi kokkutulek,siis sinna ma ei läheks.
jj
May 3, 2017Ohh, ma võiks tead pika jutu kirjutada kiusamisest- koolikiusamisest.
Lühikokkuvõtteks – ala.. algklassides oli meil pigem selline… klassi sees kiusamine mõne vastu ( tagantjärele mõeldes muidugi kohutav, aga keegi nagu hingelist vms traumat sellest ei saanud, pigem oli selline…nagu mõni prank? noh, piinlik ikka!)
Paar aastat hiljem hakkasid mind paar vanemat klassi tüdrukud kiusama ja tegid seda no..2 aastat kindlasti… ( vahest oli karma, who knows)
Niii, siis mingi ähmane periood, kus hakkas selline pubekaiga tulema ( 12-13), kus muidugi ka kilod tulid ( no ma mingi max paks ei olnud, aga M suurus)
Nii siis hakati paksuks sõimama… millele järgnes see, et kaalusin väga vähe ja peale igat kurgiviilu oli vaja jooksma minna. 🙂 Tulin sellest välja, siis jälle jõudsin oma pehmesse vormi tagasi..Siis läks kuskil 3-4a mööda, tuli jälle enamvähem sama teema..No siis võtsin jälle alla, oma tipphetkel kaalusin kuskil 47 kilo ( 172pikk). No siis oli pigem, et oi sa nii peenike.. ise samas olin rahul.. 😀 ( õigemini, oleks võinud veel vähem) Kuna see oli ilmselgelt minu jaoks alakaal, siis keha ikka nõudis juurde ja sain isegi ‘normaalsele’ kaalule pidama.
Kuid eks ikka vanus ja istuv töö teevad oma töö, ning nüüd olen jälle selline ebakindel…. 😀
Et… pmst tänu sellele koolikiusamise teemale võin öelda, et mu psüühika on häiritud tänu sellele sellepärast, et kui mulle tuleb mingi max sale naine vastu, kes ilmselgelt peaks sööma, või vaatan instas pilte vms, siis minu jaoks on see ilus ja ma tahaks ise ka selline olla! Aga noh, ma armastan söömist… 😀 eks ma kindlasti murdun jälle mingi hetk… 😀
Samas sina, Mallukas oled max nunnukas. Olid siis, kui olid kriips ja oled siiamaani! Sa oled naiselik ja ilus. 🙂
Pm teised minu jaoks on igas kaalus ilusad, aga mina endale olen ainult mingi XS suuruses ENAMVÄHEM.
Masendav see eluke. 😀
jj
May 3, 2017Ahjaa, aga mingil perioodil( millalgi põhikooli-keska ajal), kui mind ehk ei kiusanud keegi ( ei julgenud või ma ei tea.. meeldisin neile äkki, hahah).
Siis oli algklassides üks noormees, kes oli no ikka tugevas ülekaalus. Teda vist alguses nö prooviti kiusata, aga ta vast oskas kehtestada end, et sai isegi teistega läbi hästi, muidu oleks kindlasti sekkunud. 🙂
Ning muidugi ka lool positiivsem lugu see, et tänu sellele kogemusele pigem oskad ja tahad aidata neid, kui näed, et kellelegi tehakse liiga. Sest kes ise pole nö läbi elanud, ei mõista, mis valu see võib tekitada. 🙂
K
May 3, 2017Olen koolis kiusamist saanud tunda. Õnneks kestis see suhteliselt lühikest aega aga oli räigelt intensiivne. Iga jumala päev ootas kindel kamp tüdrukuid, et mind mõnitada või üritasid füüsiliselt kohta kätte näidata. Mäletan, et tol hetkel ma vihkasin pause, sest igal pausil olid nad kohal. Üritasin end peita, minna kohtadesse kust mind ei leita. Isegi söögivahetund polnud kergendus. Leidsin põhjuseid miks mitte minna kooli. Ma olen isikult väga tugev kuid kahjuks on see mulle siiski jäljed jätnud. Ma pelgan veidi suhtlemist ja ma ei ava end kergelt. Olin varem kindlasti julgem. Minu taktika oli pigem vältida või eemale hoida aga samas ma polnud suu peale kukkunud ja mingil määral seisin enda eest. Kõige kurvem asja juures on see, et kiusaja oli mu parima sõbranna õde. Jah, mu sõbranna ei teinud mitte midagi. Tol hetkel me ei suhelnud kuna ta õde oli talle minust mingit jama ajanud. Kõik sai alguse sellest, et kiusaja kutt ajas mulle ligi… Muidugi siiani ei mõista ma neid naisi kes süüdistavad teist naist selles. Vaadake oma kaaslase otsa või iseenda.
Mõistan mida võib selline kiusamine inimesega teha pikema perioodi jooksul. Kurb.
Mis veel kurvem on… Ka praegusel hetkel täiskasvanuna on kiusamist. Nimelt tööalaselt. Kuna ma tean mida ma väärin siis ma lihtsalt ei lase endaga nii käituda. Mul oli meeletult kurb ära tulla, kuna mulle meeldis see mida ma tegin. Kuid mõned inimesed suutsid selle minu jaoks väga raskeks teha. Abi ma kahjuks ka kõrgemalt ei saanud vaid asi tõotas minna järjest hullemaks peale seda kui julgesin välja öelda mis toimub. Enda heaolu nimel ma lahkusin. Kurvem on asja juures see, et peale seda nad on julgust juurde saanud tänu sellele ning nõrgem pool lihtsalt peab hambad ristis ära kannatama, sest neil pole kellegi poole pöörduda. Tegemist on suure ja väga tuntud ettevõttega.
Merka
May 3, 2017Mulle tuli sellega taas minevik meelde, mis ei unune täielikult vist iial.
Mis algas algklassides ühes koolis ja lõppes ühes teises koolis gümnaasiumi klassis.
Algas sellest et mul oli kunagi täid. Kuigi keegi ei tea mis ma pidin kannatama nende täide pärast. Ma ei kannatanud kuidagi neid ja ma selline tugeva käega ja mu pea oli täitsa katki kratsitud. Niiöelda ravi oli valus.Ema pani rohtu pähe pisar silmil sest tal oli valus vaadata kuidas ma valust nutsin. Täi teemast läks aga muudele asjadele üle. Teised norimised. küll kirp, haisukas ja veel nimesi. Mis seal ikka oli jala ette panekuid , tõukamisi ja löömisi. Takistati klassi minna..pärast ei lastud istuda isegi. Õpetajad üritasid aidata nii palju et noomisid teisi ja mind saadeti psühholoogi juurde. Aga sellest polnud ka kasu pigem kogus asi hoogu juurde. Kaitsesin või mitte ennast siis ikka suudeti nii teha nagu oleks kõik omaks võtnud. Selle kõigega langesid hinnad. Põhikool sai ka kuidagi läbitud. Arvasin et kooli vahetusega kõik läbi. Vaheajal aga ühel üritusel kellelegi ei meeldinud et mina ka seal olin. Olime ühe leti juures kus läks päris korralikuks kähmluseks ühe tüübiga. Just vastassoo esindaja tuli avalikus kohas mulle kallale kus isegi müüja ei saanud appi tulla. Pärast müüja uuris kuidas minuga on, et kas korras. Ta ei saanud sellepärast appi tulla kuna ta ei saanud letti omapead jätta. Lahkusingi peolt sest mul hakkas kaklusest paha..Gümnaasiumi viimane klass oli see aeg mil enam ei noritud. Küllap kasvati suureks.
Ideaal tunnistusi polnud aga lõpetasin ikkagi gümnaasiumi.
Poleks kunagi arvanud et kedagi endale leian. Madal enesehinnang ja tugev kaitsereaksioon koguaeg platsis. Aga nüüd ikkagi 2 lapse ema. Loodan vähemalt et nad nii kannatama ei pea nagu mina.
Et ei tuleks norimist,tõuklemist, peksmist ja ei mingit ahistamist.
Tõsiselt loodan et tuleb see aeg mil kiusamine lõppeb ja noored saaksid omavahel hästi läbi 🙂
Ma ei kujuta kuidas see tekst tundus aga mul hakkas küll natuke kergem et sai südamelt ära 🙂
e
May 3, 2017Täiskasvanud on ikkagi reeglina tugevamad ja nö elavad üle. Aga laste ja noorte eas kiusamine on kõige hullem. Puberteediiga on kõige nõrgem periood ja kõik tahavad kuuluda gruppi ja kuna siis on igapäevaeluks kool ja klassikollektiiv, tahavad kõik, et neid tunnustatakse, et neisse suhtutakse hästi jne. Kui kogetakse tõrjumist, kiusamist jne siis see võib jätta kogu eluks märgi, kus inimese enesekindlus on madal, on lihtsalt insecure, ärevushäired, sotsfoobia jne. Ja neid juba väga raske välja juurida. Inimesed käivad psühholoogide ja psühhiaatrite juures aastaid ja kannatavad ikka samade probleemide käes.. Need mured tulevadki lapsepõlvest, koolieast. Sul võib olla hea pere jne, aga kui klassikaaslased ikka pidevalt kiusavad ja maha teevad ja oled veel nii õrnas eas, siis see niisama mööda külgi maha ei jookse. Kust leida see julgus ja pealehakkamine uusi tutvusi, sõpru jne üldse leida, kui seda normaalsust polegi kogetud ja enesehinnang nii madal, kogu aeg on tõrjutud ja kiusatud jne.
e
May 3, 2017nüüd mõtlesin hakata seda videot vaatama ja tundus kuidagi veider, et sa hakkad neid intervjueerima, olles ise olnud kiusaja ja see veits silmakirjalik ja nõme. aga siis hakkasin mõtlema, et ega jah, see pole nii lihtne. olen ise olnud ka nii kiusaja kui ka kiusatav. olen suht õrna hingega ja võtan teiste arvamust väga isiklikult ja need kiusamise jäljed saadavad endiselt. kuid nagu ütlesin, selles eas on oluline grupimentaliteet.
kuigi ma mingi peakiusaja kunagi ei olnud vms, siis kui kedagi teist kiusati, ega ma vahele ka ei astunud (vb hilisemates klassides lihtsalt ei läinud kaasa), pigem naersin kaasa ja rääkisin ka taga jne. sest sõbrannad tegid seda ja kartsin ise jääda selleks kiusatavaks. polnud selles eas sellist julgust oma suhtumist nii avalikult väljendada, ikka läksid kaasa. kuigi tegelikult ju teadsid, et ega see õige pole. et tegelikult ka kiusajal endal on mingi isiklik ebakindlus, kartus jääda grupist välja, eristuda, sattuda kiusatavaks jne, ka kiusaja just selle kartuse pärast on ilmselt õrna hingega ja tahab, et temast mõeldaks hästi.
Maria
May 4, 2017Bullshit, kiusaja on enamasti sadistlike kalduvustega ja tunneb kiusamisest monu, pole olemas inimest kes teistele haiget teeb ja sellest aru ei saa.
Kui ma toukan kellegi trepist alla, siis ma tean, et ta saab haiget voi kui lihtsalt loon voi kui utlen sonu mis haiget teevad, koik on uks.
Mind kiusati hirmsasti, sain isegi sobrapaeval tapmisahvarduse, et tahavad mind ara Tappa ja praadida, olin siis vast 10 aastane.
Kahju ainult, et mul emaisa ka palju ei reageerinud, oleks pidanud politseisse asja andma.
Ahvardajad olid ju15-16
e
May 5, 2017mõnu tunned pigem sellest, et saad gruppi kuuluda ja teistega koos naerda vms. ma ei räägi siin mingist peakiusajast, ma räägin nendest, kes kaasa lähevad ja tavaliselt enamus lähevad ju, sest ei taha oma autoriteeti vms langetada. peakiusaja võib väljast paista enesekindel, kuid tegelikult ta on lõhestunud isiksus ja ebakindel isiksus, võib ka öelda et sadistlike kalduvustega, aga sellel on ka põhjendus, ju on tema kasvatuses jäänud midagi ära, pole kogenud tingimusteta armastust vanemate poolt vms, ei saa kodus piisavalt tunnustust… jah, see pole õigustus aga põhjus on. samamoodi on tapjatel, kurjategijatel, naisepeksjatel jne omad põhjused ja need tulevad lapsepõlvest – pole saanud õiget armastust, kasvatust jne. selle tõttu elavad ilma südametunnistuseta, kuigi sügaval hingepõhjas ma usun,et see on olemas. tegelikult alaväärsuskompleksiga inimesed, kes teevad neid asju,et ennast paremini tunda ja teistele näidata. ka neid tuleb aidata, aga aidata saab inimest alles siis, kui ta saab aru, et ta käitumine on vale. kui mõrtsukas ei saa aru või peksja või joodik (nt ei teadvusta et tal on sõltuvus) siis ei saa ka midagi paremaks minna. tegelikult nad vajavad psühholoogilist abi, aga see aitab alles siis kui inimese ise tunnistab endale oma nõrkusi. päris nii ei saa öelda, et ta on mingi sadist ja tuleks maha tappa vms, sp polegi enam surmanuhtlust väga käibel, et inimesed kui nad tahavad, saavad muutuda.
R
May 3, 2017Ma nüüd täiskasvanuna mõistan, et võisin äkki olla põhikoolis ise see kambavaimus norija, piinlik! Gümnaasiumiaastad aga olin noritav. Ma arvan, et mu klassivennad ise ei teagi, kui palju nad mulle haiget tegid või kui väga ma põdesin. Tundusin kindlasti pigem neile ülbe, kui, et kiusatud aga väga rasked aastad olid.
Väljaspool kooli oli mul kena sõprade ring, kes ajas on erinevatel põhjustel kaugeks jäänud. Kuid ühe sõbrannaga läks päris teravalt, väga sarnaselt nagu sul ****, et ma enam muud ei kuulnudki (väga ”sõbralikult” ja ”ausalt” muidugi), et kui nõme mina olen ja kui nõmedad on mu asjad jne. Ta ütles üha enam lubamatuid asju. Algul olid need võib-olla mu riided, või meik, või auto, juuksevärv jne aga hiljem juba väga tõsised teemad nagu laps või leina ajal sügav solvamine. Igatahes meie suhtlemine lõppes ja ma nägin teda 6 aastat hiljem ja vestlesime. Uskusin küll, et äkki olin ma mõneti liialdanud ja tema ka nüüd emana on kindlasti teine. Aga oh õudust, mida rohkem vestlesin, seda enam mõistsin, et osad inimesed ei muutu. Kogu tema jutt oli endiselt seda sama ”avameelsust” täis. Olen õnnelik, et ei nimeta teda enam sõbraks.
Aga sinu tõlgitud lause…. kui inimesed käituvad, nagu nad ei hooli sinust, siis usu neid! See on väga tabav. Teine väga tähtis ja pikaajaline sõprus katkes mul hiljuti, kui taipasin justkui üleöö, et ta ei hooli ju minust, pole kunagi päriselt hoolinud. Ka selline, ühepoolne sõprus on natukene kiusamine, aga selline salaja. Ja nüüd on mul väga vähe sõpru, ka vähe tuttavaid, kellega suhelda aga ma olen tervem kui kunagi varem.
Mallukas
May 3, 2017Ma võtsin nime maha, ei taha siin mingeid nimesid nimetada.
Kristin
May 3, 2017Tunnen mirjamit kes seal räägib ja kuna elasime samas ühikas saime ka läbi, minu arust täiesti kena noor neiu ja väga väga sõbralik 🙂 saime hästi läbi, on abivalmis ja sõbralik 🙂
Käätuu
May 4, 2017Ka mind on väga palju kiusatud. Mäletan siiamaani, kui vahetasin koolis riided kehalisekasvatuse jaoks, ja seal siis tüdrukud narrisid, et kas ma saan kõhtu sisse tõmmata ja miks ma nii paks olen.varastasid mu esimesed kontsa saapad ära . Kaks tüdrukut mind kiusasid, ja neile viisin ma oma õe kosmeetikat, et nad jälle ei kiusaks mind, siis sai rahu. Ja muidugi poisid kutsusid mind nuf-nufiks (seaks), võtsid mu telefoni ära jne. Kunagi tuli isegi hirm koju minna, kartsin, et jällitavad mind. Olen väga tagasihoidlik inimene, ilmselgelt ma ei julgenud vastu hakata ega midagi öelda. Aga siiamaani valus mõelda sellele, et pisarad tulevad lausa silma. Siia maani pole mul eriti sõpru, üks on saaremaal ja näeme harva(ise pärnust) . Aga ma ei julge inimestega rääkida ka. Kardan et teistel on häbi mu kõrval olla… ja kõige rohkem kardan ma seda, kui keegi kunagi mu lapsele peaks midagi sellist tegema 🙁
T.
May 4, 2017Ka mina olin koolikiusamis ohver. 🙁 Kõige hullem aeg oli 1-5.kl,kuna meie pere oli tavaline,mu vanemad käisid lehmalaudas tööl jne. Ilmselt siis sp ka valiti just mind klassi peksukotiks ja keda saaks norida ja mõnitada. Noriti iga asja kallal,riiete,välimuse,näo jne… Ma kogesin ka väga,väga palju füüsilist vägivalda…see oli lihtsalt kohutav,kui enne kehalise tundi Terve klass(15 õpilast umb,nende hulgas nii poisse kui ka tüdrukuid),mind nurka surus ja jalgadega peksma hakati ja sülitati näkku jne,jne. Tihtipeale olid mu riided katki rebitud,koolikott kas ära peidetud või lõhki rebitud.
6.ndast klassist läksin uude kooli..6.nda ja 7.nda klassi olin seal koolis,seal oli ka ikka seda norimist ja mõnitamist,aga vähem..õnneks seal polnud füüsilist vägivalda. 8-9.klass jälle uues koolis,seal käisin vennaga samas klassis ja noh,ega kerge ka polnud. Ma ei saa aru miks vanasti õpetajatel oli savi koolikiusamisest,alati olin süüdlane mina õpetajate silmis,kuigi min olin vaikne,leebe jne…ma ei teinud kärbselegi liiga….Väga,väga valus on meenutada oma algklassi aegu…sellist piina ei tahaks kellelegi. 🙁 Ilmselt tänu sellele kõigele on mul endiselt enesehinnanguga probleeme.
Katu
May 4, 2017🙁 kurb, kui rumalad saavad teised lapsed olla.
Mul ka minevik sarnane.
Vanemad võiksid rääkida kiusajatega, vahel aitab.
hmm
May 4, 2017Vajalik teema. Aga tragikoomiline on see , et kui kuulsin esimest korda saatest suure emmi show arvasin, et see suur emm ei tähenda mitte mallukat vaid munni, ja pealkiri on valitud saate sisu järgi, et naised saates räägivad ,kuidas neil meestega midagi nihu läks ja mehed neid petnud on ning milliste munnide otsa nad sattunud on.
kysim2rk
May 4, 2017kuidas tuleb inimene selle peale, et M tähendab automaatselt munni?
Mari
May 4, 2017Minul tekkis sama seos, sest ma olen palju kuulnud väljendit “suure m-iga”. Noh, seda väljendit kasutad siit, kui ei taha “munn” välja öelda, aga tahaks ikkagi antud teemast rääkida. Ma arvasin, et Mallukas tahtiski sellise kahemõttelise nime panna – et veidi provotseerivalt mõjuda. Ma olin päris üllatunud, kui sain teada, et sel polnudki taolist tagamõtet. Kuidas see võimalik on 😀
Miia
May 4, 2017See look sobib sulle väga hästi! 🙂 Näed imeline välja ja läheksid justkui noormeaks iga päevaga!
Elve
May 4, 2017Olin minagi kiusatav. Vb. sellepärast, et ma olin vanemaealiste vanemate laps. Pealegi kristlikust perest ja ei olnud pioneer. Aga mind tegi see ainult tugevamaks, sest põhikoolikaaslastega ma enam ei suhtle ja keskas(kaugõppes) seda koolikiusamist ei olnud. Noorena olin ma väga tagasihoidlik ja ega ma kellelegi vastu midagi öelda ei julgenud.
Aga kui mul omad lapsed sündisid ja ma nendega Tallinnast väikelinna pidin kolima, siis hakkasid majas teised lapsed minu lapsi kiusama ja siis astusin ma küll vahele ja kui pärast tolle tüdruku isa tuli minu korteri ukse taha õiendama, et mis õigusega ma tema tütart sakutan, siis ütlesin, et kui nemad ise ei oska oma lapsi kasvatada, siis tuleb seda mul teha. Et ärgu arvaku, kui ma olen üksikema, siis ma oma lapsi ei kaitse mõnitajate eest. Olen oma lastele öelnud, et kedagi kiusata ei tohi, aga ennast ka ärge kiusata-mõnitada laske. Muide, seda õpetas mulle mu oma isa ka…
Sandra
May 4, 2017Olen minagi kiusatav olnud, seega ootasin eile shõud eriti pingsalt, aga ei jõudnudki ära oodata. Kohe vaatan, kas nüüd lõpuks on üleval.
Kiusatav olnud, 11 aastat, 2 viimast aastat lasteaias ja siis kuni 9 lõpuni. Lasteaias oli tegelikult ka asi füüsiline, löödi rusikaga kõhtu ja sikutati patsidest ja tõugati selja tagant pikalt jne. Minu päevad möödusid kõik hommikust õhtuni kasvataja laua kõrval seises ja oodates, millal koju saab. Kui õues olime, siis istusin seina ääres pingil. Nüüd mõtlen, kus kasvajata silmad olid või miks ta ei teinud midagi.
Koolis kiusati alates esimesest klassist. Tegelikult ma vihkan sõna “koolikiusamine”, see tähistaks, noh, lihtsalt kiusamist. Koolivägivald hõlmab aga palju enamat kui kiusamine. See on totaalne alandamine, päevast päeva, aastast aastasse, iga kuradima f***ing päev. Elu kõige hullem oli minu jaoks 8. klass. Siis ma vahetasin kooli, kolisin teise linna. Nii mäletan, kuidas ma mõtlesin, et uues koolis ma ei lase ennast jälle kõntsana kohelda, et seal ju keegi ei tea, et mind peab kiusama, kuidas nad kohe hakkavad. Noh, see illusioon purunes umbes kahe minutiga esimese tunni ukse taga.
Peale vaheaegasid röökisin kodus nutta, et ma ei taha jälle sinna tagasi minna, kus päevast päeva, tunnist tundi mind ainult alandatakse. Eks ema midagi ikka teadis, et toimub, sest lõhuti ja loobiti ka asju ja siis ema reageeris ja vist korra sai isegi klassijuhatajaga räägitud, aga see on ka kõik. Mõnitati ka teatud tundide ajal, kus õpetaja selline pehmem ja sai korda rikkuda. Loobiti tatikuulidega ja tõugati tagant tooliga ettepoole eesistujale selga, vihjega et ma kepiks teda jne jne. Õpetajad ei teinud märkamagi. Enamus vahetunde olin vetsus peidus, sest vahetunnid olid kõige hullemad, siis polnud ju õpetajat ka, sai vabalt võtta. Kõikvõimalik vaimne ülim alandus, mida on vähegi võimalik ette kujutada ja see ka, mida normaalne inimene ette kujutada ei suuda. Füüsilisest oli ainult asjade loopimist ja äravõtmist vahel, see pisiasi.
Ma ei taha uhke olla ega midagi, aga 11a pidevat alandust ja ma olen elus. Minu jaoks see on saavutus. Ma elasin selle kõik üle. Minu elu õnnelikumate päevade Top 3-s Top 2 on päev, kui ma lõin viimast korda koolimaja ukse enda selja taga kinni ja teadsin, et ma ei lähe iial sinna enam tagasi. Nutsin rõõmust terve tee koju ja terve õhtu. Ma ei ole edasipidi kogenud sellist vabanemist, sellist vabadusetunnet nagu siis. ma arvan, et ei koge ka.
Aga ma olen elus, mul on pere, mul on abikaasa, kes armastab mind tingimusteta, aga ma ei ole terve. Ma olen tegelikult vaimselt väga habras ja sisemiselt katkine inimene. Seda keegi lihtsalt ei tea. Ja olles endaga kõvasti töötanud ja vaeva näinud, analüüsinud kõike minevikku ja üritanud sellega rahu teha, siis ma tean, et päris tavaliseks inimeseks ma ei saagi. 11a lapse ja noore neiu elus on piisavalt pikk ja oluline aeg inimeseks kujunemiseks, et elu lõpuni jälg jätta. Tänu abikaasale ma olen kõvasti paranenud, killud on kokku lapitud, aga armid jäävad. Mul on suhtesõltuvus, ma ei suuda üksi olla, ma vajan pidevalt teadmist, et mind armastatakse, et ma olen vajalik, et ma olen oluline. Oma keha ma ei suuda siiani armastada, vahel isegi taluda, ehkki ma olen pikk, ma olen sale, ma olen ideaalkaalu alumisel piiril, mul on pikad jalad ja juuksed, lame kõht. Ja ma arvan ikkagi, et ma olen paks, kole, kui söön, on kõht kohe ees, mille peale abikaasa muudkui korrutab, et kuna ma olen nii peenike, siis ei ole soolikatel kuskile mahtuda. 😀 See kõlab nagu tüüpilise saleda naise hala, et oi ma olen ikka paks ja peaks alla võtma, aga mul on tegelikult need kompleksid palju sügavamal. Vähemalt nüüdseks on mul mingisugune enesehinnang tekkinud, mõned aastad tagasi seda lihtsalt ei eksisteerinudki. Ma olin kõnts. Ei keegi. Mõttetu kalts. Ma olin kindel, et ma ei leia iialgi armastust, sest kes minusugust värdjat ikka tahab ja välja kannatab. Näed üks imelik tahtis ja isegi armastab mind to the moon and back. Ehk 10a pärast ma saan öelda, et mul on tõesti ainult vanad armid, ehk läheb olukord veel paremaks kui praegu. Ma ei tea seda, aga ma töötan endaga iga päev. Ma olen pika tee maha käinud, pikk tee on minna, aga päris tee lõppu ma ei jõuagi, seda ma tean ja sellega ma olen leppinud. Aga ma olen õnnelik ja uhke, et ma olen hakkama saanud, ma olen mineviku selja taha jätnud, mul on oma õnnelik elu ja ma jäin ellu.
Jõudu ja jaksu kõigile ja lapsevanemad, jälgige oma laste käekäiku koolis. Minu vanemad ei tundnud eriti huvi, võib-olla oleks asi veidi kergem olnud muidu.
Maria
May 4, 2017Kui ma 14 olin, siis kaisin bussiga koolis, seal olid alati vanemad poisid kes mind togisid ja monitasid, neile meeldis oma sopaseid saapaid minu jope sisse puhkida selja tagant.
Ukskord ma enam ei jaksanud kannatada votsin pisikese, terava taskunoa, nii kui sopane saabas labi istme tuli loin noa labi saapa nii, et jalg istme vahel kinni oli.
Enam kunagi ei nainud ma uhtegi sopast saabast.
Kaugelt vahiti.
Carry
May 4, 2017Hahaha..tubli! 😀
Jana
May 4, 2017Oi kui palju tuttavaid lugusid 🙁
Mind hakati kiusama 5. klassis, kui vahetasime kogu klassiga kooli (algkool oli eraldi majas, 1-4 klassi) ja uues suures koolimajas (5-12 klass) sattus meie sõbralikku ja toredasse klassi juurde kiusajaid, kes olid õpiraskustega või juba istuma jäänud. Nemad olid kiusamise eestvedajateks. Ma ei olnud ainuke, paar tükki oli veel. Põhimõtteliselt kiusati mind 5-8 klass, 9ndas oli olukord juba veidi parem, hakati keskenduma eksamiteks jne. Mind mõnitati, mu asju peideti ja loobiti, trepi peal lükati, et ma teistele inimestele selga kukuks. Mulle on näkku sülitatud ja mind jalaga selja tagant löödud. Mul ei olnud ühtegi sõpra kogu selle aja jooksul. Oli perioode kui veetsin vahetunnid WCs kabiinis kellahelinat oodates, et ei peaks teistega koridorid viibima. Mul ei olnud pinginaabrit ja kui vahel õpetaja sundis kedagi mu kõrval istuma, siis see teine laps istus võimalikult kaugel, et ta asjad ei puutuks mu omadega kokku. Ma ei olnud ülekaaluline, ega vaesemast perest. Pigem lihtsalt teistmoodi, teistest noorem ja ilmselt seetõttu “lapsem”. Sotsiaalselt mitte küps, ütlesin välja mingeid mõtteid, mille üle teised naersid. Õppimises samas olin hea, aga sõprade ja toe puudumise tõttu klassis läks see ka vahepeal alla ja tunnistusele ilmusid kahed…
Ma nutsin end iga õhtu magama, aastaid. Mu ema teadis, rääkisin talle, aga ta ei osanud midagi teha. Ta ütles, et ära tee välja, küll nad tüdinevad. Aga ei tüdinenud. Ma ei julgenud vastu hakata, kartsin, et saan peksa kuna tavaliselt olid kiusajad kambas, aga mina olin ju üksi. Ükskord ma ütlesin emale, et mina ei lähe enam kooli ja kõik). Sel päeval ta lubas mul koju jääda ja läks ise kooli õpetajaga rääkima. Aga sellest ei muutunud mitte midagi, õpetaja ei teinud midagi, keeras pea ära kui mind jälle lükati või tatikuulidega loobiti, mõnitati – tunni ajal!
Põhikooli lõpuks olin ma täiesti meeleheitel, et ma PEAN sellest koolist minema saama. Elasin väikelinnas, kus teise kooli enne minna polnud võimalik, polnud lihtsalt teisi koole. Aga tegin katsed mitmesse Tallinna kooli ja sain ka kõikidesse sisse. See oli mu elu parim otsus. Tallinna kooli minnes muutus kõik, minu tausta ei teatud ja mind koheldi hästi. Sealt edasi on asjad läinud ülesmäge.
Mida ma tahan öelda, on see, et minu vanemad ei osanud midagi teha. Kui minul oleksid lapsed, keda kiusatakse, siis ma ei teaks mida teha. Näha on, et koolis rääkimisest ei muutu midagi või võib veel hullemaks minna.
*
May 4, 2017Mina olen ka kiusatav olnud. Olin selline vaikene oivik – õppisin üsna hästi ja olin vaesemast perest ka (viimase pärast narrimist väga ei mäleta, aga õppimise teema jäi pidevalt kellelegi jalgu). Käisin kooli psühholoogi juures, ema käis kooli psühholoogi juures… Lõpuks vahetasin klassi, kus oli minusuguseid veel ja seal klassis oli turvalisem. Narrijad vanast klassist lasid muidugi vahetundides samas vaimus edasi. Hiljem on mulle öeldud, et mul oleks vaja nende kiusajatega vastamisi seista, aga minul pole olnud vajadust neid haavu lahti kakkuda. Olen oma eluga edasi läinud ja kiusajatega pole peale kooli lõpetamist kokku puutunud. Seega üle 15 aasta. Pigem olen ise tugevamaks kasvanud. Ja oskan oma lapsele head nõu anda, kuidas erinevate olukordadega toime tulla. Jah, valus on küll mõelda kiusamisele tagasi, aga mulle tundub, et praegu on koolides ikka palju hullem. Rahu ei pruugi olla isegi koduseinte vahel, levinud on küberkiusamine.
See aga ei tähenda, et kiusamine mind muul moel jälitanud poleks. Viimasel koolikokkutulekul nägin jälle ühte klassiõde, kes (nagu hiljem selgus) oligi tulnud oma kiusajatele otsa vaatama ja nõudma, et tema ees vabandatakse, sest tema ei saa muidu oma eluga edasi minna. Tema ellu oli uusi probleeme juurde tulnud, ta oli hakanud jooma, teinud seepärast aborti, ei saanud üheski töökohas kolleegidega läbi jne. Ja süüdistas kõiges koolikiusamist. Ta oli ka suurest perest ja veidi vaesem, õppimisega sai kenasti hakkama (v.a see, et ma polevat talle vahel kodutöid mahakirjutamiseks andnud…. hmmm). Kuna me istusime koolis lähestikku, siis pean ausalt tunnistama, et ma mäletanud, et need norimised midagi nii tõsist oleks olnud, et neid mitu aastakümmet hiljem mitte minna lasta. Tal on endal lapsed ja abikaasa, aga sta ei lase kellegi mõtlematutel ja lapsikutel rumalustel ikka veel minna. Kusjuures kiusajad ise ka ei mäletanud, et mingi selline lauskiusamine oleks üldse aset leidnud, kuid palusid sellegipoolest andeks. Lootes, et see laseb inimesel eluga edasi minna ja rahu teha. Kahjuks ei suutnud ta lahti lasta (või siis on kiusamisele viitamine hea vabandus igaks elujuhuks).
Aga siiani kõlab mul kõrvus tema süüdistus meile teistele, klassikaaslastele – “miks te mind ei aidanud?”. Tal oli ja on raske mõista, et me olime ka kõigest lapsed ja sel ajal ei õpetatud koolis seda, kuidas keegi ja millisele kiusamisele reageerima oleks pidanud. Meil olid kõigil oma mured nagu nentis üks teine klassiõde. Kellel kodus, kellel mujal (ka koolis nagu ma ennist viitasin).
H
May 4, 2017Mis su juustega viimasel ajal lahti on ? kuidagi väga käest ära , seal melu tv videos ei hoidnud ka üldse ilusti. Ja nüüd sellel pildil on kuidagi liiga kahused… Juuksed vajavad vist puhkust igasugusest töötlemisest 🙂
Mallukas
May 4, 2017Ma muuseas mõtlesin, et ma teen järgmine kord juusuris väikse ombre, et ma ei peaks neid aina värvima 🙂
Valenimi Mari
May 4, 2017Mõtlesin, et panen ka kirja. Facebooki kommentaari all ma seda teha ei taha, sest ükski mu pereliikmetest ei teagi, et mind kiusati. Algas see siis, kui kooli vahetus oli. Viiendas klassis. Ja see oli paras hoop. Kuna 1-4 klass oli oma küla väike kool. Hoiti üksteist. Aga peale selle, et mind koolis hakati narrima, narriti mind ka külas. Ma ei julgenud enam isegi väljas käia. Sest inimesed käitusid minuga nagu ma oleks nakatus ja kui mind kasvõi õrnalt riivata surevad ära. Mind löödi, tõugati, asju loobiti. Lõpuks ma hakkasin lõikuma ja mõtlema enesetapule. Ja ma võtsingi terve ravimitekapi tablakad sisse. Jäin elama. Aga peale seda hakkasin koolist puuduma. 10ndasse klassi läksin teise kooli. Sinna tulid kaasa 3klassivenda ja 1paraleelika poiss. Üritasid seal ka mind narrida. Aga seal sattusid nad veidi ise heidikute seisu. Narrimist ma ei salli. Ja selle tõttu ei arva ma ka endast hästi. Alati kui keegi tahtis minuga suhtesse minna.. ma andsin korvi. Eeldused, et nad ainult irvitavad mu üle või on neil mu klassivendadega mingi kokkulepe. Nii suur oli minu hirm. Praegune elukaaslane ei saa ka eriti aru, et miks ma endast nii halvasti räägin või mõtlen. Aga ma ei taha talle sellest kiusamisest rääkida. See ei ole midagi sellist, mille üle ma uhkust tunneks ja tahaks rääkida. Ma ei mõtle sellele igapäevaselt ja see ei mõjuta mu elu nii väga. Ainult enesehinnang kannatab selle all. Millega ma teen tööd. Ma ei ütleks, et ma nüüd andestanud oleks.. aga.. ma ei ole ka kibestunud ega pea ka viha nende üle. Ma arvan, et sellist asja ei olegi võimalik andestada. Tuleb vaid oma eluga edasi minna nii, et see sind ei mõjutaks.
Kunagine ohver
May 4, 2017Tahan ka oma loo rääkida.
Kannatasin vaimse vägivalla all mitu aastat, 6.-8. klassini, siis vahetasin klassi. Toimus igapäevane mõnitamine ja alandamine, mu enesehinnang oli madalamast madalam. Olin ülisuures masenduses ja koolis suure pinge all, et millal jälle järgmine mõnitus tuleb. See toimus iga jumala päev, pidevalt. Ma usun, et põhjuseks oli see, et olin tagasihoidlik ja väga hea õpilane. Mulle meeldis õppida ja olin püüdlik. Olin aga klassis, kus õppimisele vaadati negatiivselt ja tunnis lärmamine ja lõugamine olid au sees ja palju õpetajaid olid kahjuks pehmed, head inimesed, kes kahjuks ei suutnud korda hoida tunnis. See, et mina kõigest hoolimata ikkagi õppisin ja vastandusin sellele lärmavale massile, jäi muidugi silma ja oli ka ajendiks.
See pidev mõnituste kartus ja pinge mõjus mulle kohutavalt väsitavalt. Peale iga koolipäeva tahtsin kõik unustada ja ennast välja lülitada – seega magasin ja magasin. Õnneks märkas seda mu ema, kellele tundus see veider, et ma nii väsinud kogu aeg olin ja masendunud ja hakkas uurima, miks ma nii teen ja kas kõik on ikka korras. Siis rääkisin välja. Olen emale väga tänulik, et ta kohe asus tegutema ja läks kooli klassijuhatajaga rääkima, direktoriga rääkima ja NÕUDIS mu teise klassi viimist. Nagu emalõvi võitles mu eest. Olin paar päeva kodus ja läksingi teise klassi üle. Ma ei suuda kirjeldada seda kergendust… Milline suur koorem mu õlult langes ja kui hea oli hommikuti ärgata ja kooli minna kerge südamega. Uues klassis leidsin uued sõbrad, kellega suhtlen siiani. See klass oli ka õppimishimulisem ja ma sobitusin sinna väga hästi. Need kiusajad käisid samas koolis küll edasi, aga siiski igapäevane kokkupuude nendega oli minimaalne ja tänu mu ema südikusele võeti need kiusajad kambakesi ka korralikult läbi nii klassijuhataja kui direktori poolt. Kui kiusamine nende poolt oleks jätkunud peale minu teise klassi viimist, oleks nad koolist välja visatud. Praeguseks on sellest juba ligi 20 aastat, aga see vaimne vägivald pani mulle ikkagi pikaks ajaks tugeva põntsu – alaväärsuskompleks oli väga tugev sellest pidevast vaimsest tampimisest. Keegi kiusajatest minu ees vabandanud ei ole siiani.
Tagantjärele mõtlen, mis oleks juhtunud, kui ma oleksin sinna klassi jäänud. Ma usun, et ma oleksin neile füüsiliselt kallale läinud, oodanud võimalust, kui nad eraldatud kambast ja üksi ja siis rünnanud ja korralikult läbi sakutanud… Mul olid sellised mõtted täitsa peas. Ma usun, et mul oleks jõudu selleks jätkunud, sest olin viimse piirini viidud. Minusuguse tagasihoidliku ja õrna tüdruku kohta oleks see tundunud uskumatu, aga jah, oleksin plahvatanud, kui asi jätkunuks.
Mari
May 4, 2017Ma olin samuti õpihimuline tagasihoidlik tüdruk lärmavas kiusajaid täis klassis. Mis ma tegin? Panin nad paika – sõnadega. Minu ütlemised olid alati naelapea pihta ja poisid jätsid mind rahule. Igaühel on mõni nõrk koht, tuleb seda lihtsalt puudutada. See võis minust teha teispidi kiusaja, aga samas…ise nad alustasid.
Elus võime sattuda kõiksugusesse keskkonda ja alati ei saa end mujale transportida. Tegeleda tuleks iseendaga – enda keskendumisvõimega, sallivuse ja mis kõige tähtsam, hea sõnavara ja huumoriga. Ma olen korduvalt näinud, kuidsa kiusajad poisid nõrgemaid torkisid. Enamasti oli neil kiusatavatel lihtsalt suu vatti täis ja ulgumise äärepeal. Speak up! Ma olen ka tundlik, aga no kurat, oma pisaraid igasugused tohlakad ikka nägema ei pea. Selg sirgu ja kaitsele – huumori ja teravusega, sest närviline kaitse mõjub ebakindlalt.
K.
May 4, 2017Sul siis järelikult vedas, et sul oli selline iseloom, mis aitas sul ennast teiste eest kaitsta, aga sinu postitus kõlab küll pigem nagu victimblaming- ehk siis proovib sisendada kiusamise ohvritele veelgi, et nemad ise on selles süüdi, et neid kiusatakse – sest neil pole piisavalt julgust, huumorit, teravust jne, et oma kiusajatele vastu astuda. Et see noor laps keda mõnitatakse peaks hakkama nende bullydega veel nalja tegema ja neid sallima – kõlab nagu lipitsev näitemäng inimeste eest, kes sinust tegelikult ei hooli, lihtsalt selleks, et mitte nende poolt vaimset ega füüsilist vägivalda taluda. Jah, tihti on kiusatavate enda iseloom või olemus selleks põhjuseks, miks neid sihikule võetakse, aga see ei tähenda, et nemad peaks muutuma. Kiusamine on 100% kiusajate viga – nende süü ja nendes on probleem.
Sandra
May 4, 2017Ma mõtlesin sama. Mulle seostus see kohe sellega, et mõned inimesed väidavad, et vägistamisohvrid on ikka tegelikult ise süüdi ka. No halloo, ei ole ju. Ok, jah, erandeid on muidugi igas asjas, et keegi mulle turja ei hüppaks, et ma üldistan, aga enamus juhtudel ei ole naine ise kuidagi süüdi, et teda ära kasutatakse. Ja kas vägivallaohver peab muutuma kiusajate pärast kellekski teiseks, et teda enam ei kiusataks? Minu silmis on oluline just jääda vaatamata kõigele iseendaks ja säilitada omaenda sisemine mina, sest see on tõestus iseendale, et mind siiski ei murtud. Kui inimene annab alla, sulandub massi muutub- kas see siis ei olegi kaotus? Minu jaoks on.
Jennifer
May 4, 2017Selle ühe osa kohta su tekstis on hea quote. “When a person tells you that you hurt them, you don’t get to decide that you didn’t.” – Louis C. K.
Mari
May 4, 2017Minu klass oli põhikooli ajal üks kõige hullemaid. Ma arvan, et iga õpetaja tegi enne meie tundi õpetajatetoas meditatsiooniharjutusi, kas nad elavad selle tänase tunni üle. Mõned ei elanud kah, päris mitu õpetajat lahistas tunni lõpus nutta. Eriti meie muusikaõpetaja, kes laulis meiega, aga tunni lõpus oli näost punane, sest teda oli poiste poolt nii mitu korda paksmaoks sõimatud (eks ta oligi suurem, ilmselt seetõttu mõjusid solvangud eriti palju).
Kui meie klassi tuli uus õpilane, siis ta kas tümitati täiesti maatasa või võeti kampa. Ma ei tea, mis kriteeriumide järgi see inimene sobis – vist siis, kui ta oli enesekindel ja julges sõnadega vastu hakata. Lolle meil ka ei kannatatud. Kui olid koguaeg kaheline ja juhmakas, siis said mõnitada. Meie klassis oli kõige hullem just vaimne vägivald. Liider oli üks poiss, kellel olid tegelikult brilliantsed ajud, millega suuri tegusid teha, aga need samad ajus kasvatasid tema enesekindluse ja üleolevuse üle võlli. Meenub seik, kust ta silmad punnis tati pritsides kisab ühele kiusatavale näkku, milline ajukääbik ja kõike muud ta on. Mitu inimest lahkus ka meie klassist, sest tohutult raske oli end sisse sulandada.
Põhikooli esimestel aastatel mind ei huvitanud, mis mu klassis toimus. Ma jutustasin oma klassiõdedega ning see, mida poisid tegid, jättis mind külmaks. Ma nägin küll, et mõnda poissi koheldakse ebaõiglaselt, aga see polnud minu mure. Viimastel põhikooli aastatel kasvas mu õiglustunne ja ma pidevalt kaitsesin nõrgemaid. Ma olin ise tüdrukute poole pealt see kõige paremate ajude ja enesekindlusega tüdruk, mistõttu kõik poisid austasid mind. Ma pidasin aeg-ajalt selle punnsilmaga väga tatiseid sõimuvahetusi, aga juba järgmisel päeval saime teineteisega suheldud, sest me teadsime, et me oleme samast puust tehtud. Üks hetk minu ees enam ei tehtud teistele klassikaaslastele liiga, aga see ei tähenda, et näiteks poiste kehkatunnis kellegi riideid ära ei visatud vm.
Oma tulevastele laste kasvatamiseks võtan kaasa siit õppetunde. Näiteks on kõige olulisem oma lapsele enesekindlust süstida. Kui laps on enesekindel ja teab, kuidas teised tohivad temaga käituda, siis ta ei lase endale liiga teha. Teiseks julgus enda arvamust avaldada ja vajadusel karmilt koht kätte näidata. Ma olen oma olemuselt tagasihoidlik ja vaikne inimene, aga kui vaja, siis panen kõik paika. Tänu sellele, ma siukses klassis üldse ellu jäin.
Kas teile ei tundu, et kiusamisohvrid on ise veidike äbarikud? Ma mõtlen nüüs selliseid alates põhikooliealisi. Ei suuda end maksma panna, ei ole piisavalt julged või arukad, et asjalike faktide ja selgitustega end kaitsta? Ma nägin enda klassi põhjal, kuidas intelligentset, normaalset ja enesekindlat inimest lihtsalt ei noritud. Või kui üritatigi, siis pööras see sama inimene selle naljaks ja tegi teise pihta samaväärse pilamise. Kohe algul tuleb end maksma panna. Kui tundub, et miski klassikaaslase sõnadest ei meeldinud ja solvas, siis tuleb see kohe sealsamas selgeks teha – kas või mõne teravusega.
Ka Mari
May 4, 2017Igas koolis ja klassis ei ole kiusajad nö ajudega õpilased lollid need, kes pähe saavad. Minu kogemuse põhjal on kiusajad siiski kehvemate tulemustega õpilased, kellel tõenäoliselt kodus midagi pahasti. Selliste ees ei anna tõesti end mingisuguste faktide ja selgitustega kaitsta, sest neil puudub endil võimekus neist aru saada.
Carry
May 4, 2017Sa ütlesid väga õigesti, et kiusatavad on ise natuke teised.. ongi. Ja need klassi “geeniused”, kes kiusavad, näevad nõrgema kohe ära ja hakkavad teda tümitama. Mitte mingisugusel juhul ei süüdista ma kiusatavat, tema polegi milleski süüdi, aga kahjuks oma ebakindla olekuga annab ta kiusajatele vaid rohelist tuld.
Meil oli kooli ajal ka üks nõme tüüp, kes teisi kiusas ja alandas. Kasvult mega lühike ja kaheline.. kodus olid probleemid, vanemad lahutasid ning tema jäi elama isaga ja õde emaga. Miks teda kõik koolis kartsid? Sest ta ähvardas teisi oma.. ISAGA! Isa pidi kooli tulema ja teistele molli andma. Ühel kutil viskas lõpuks üle ja ta hakkas sellele pätakale vastu, lihtsalt tõukas 1 kord ta pikali. See klassikiusaja tõigi kooli isa kaasa ja mis te arvate mis juhtus?! Isa peksis seda poissi, kes julges tema lollile pojale vastu hakata. Lõi teda mitu korda lahtise käega vastu pead kooli garderoobis nii, et kõik nägid. Ilmselgelt lõppes asi politseis ja kiusaja visati koolist välja.
Aga ma sain vihaseks praegu
August 11, 2024Su jutt on konkreetselt ohvrisüüdistamine.
l
May 4, 2017lisaks koolikiusamisele on päris jube kui lähedased vms narrivad. noorena mu vend narris mu nina mis veidi on vist pikk, mai teagi. ning kuna mul on veidi ninahingamine kinnine, siis hääl vahel võib tunduda ka selline läbi nina suu rääkimine ja sellepärast on ema ka mu häält veidralt teinud. suht nõme olukord, lisaks kas närvidest või mitte nägemisest väga kaugele tilluke miinus, a prille pole, siis mingit silmade pilgutamist on ka narritud noorena venna poolt. et jah. vahel on elu veidi raske a seda annab enamvähem unustada ja olla endaga rahul.
Mai
May 6, 2017Mind puudutas see teema väga ja seda hoopis põhjusel, et mina olin koolikiusaja. Kuni 9nda klassini olin mina üks sellistest tontidest, kes solvas, lõhkus teiste asju jne. Miks? Ei oska kindlat vastust anda. Võibolla sest mul lasti seda teha. Olin pärit rikkast perest, sain alati kõik, mis tahtsin, isa oli kõrgel kohal ja õpetajad hoidsid mind selle tõttu. Kamp tekkis kiirelt, sest olin populaarne tüdruk. “Käisin” paar klassi vanema ja kooli populaarseima poisiga. Sugulased elasid Ameerikas ja saatsid uhkeid asju, mida meil saada polnud jne jne. Korralik tiineka filmist pärit mean girl. Mul on siiani 20 aastat hiljem, meeles, kuidas ma ühele klassivennale, kelle isa tegi enesetapu, ütlesin, et:”pole ime, vaata milline poeg sa oled” ja kuidas ma vaesematest peredest õpilasi põlastasin ja narrisin. Sõimasin paksudeks, litsideks, lesbideks..oeh.. Sõbrapäeval, kui sai saata kaarte, saatsin isegi ühele õpetajale kaardi, et ta on v### l###. Ma isegi ei vaevanud oma pead, mis ma sellega saavutan või kas ma tekitan teistele eluks ajaks kompleksid.
Ma kahetsen seda kohutavalt ja tahan samuti panna südamele, et peab rääkima. Minu juurde ei pöördunud kurjalt ükski õpetaja ega lapsevanem ja ma sain enda lõbustamiseks olla tont. Samuti oli mul kamp kaasakaagutajaid, kes tegid seda ju sellepärast, et ma tundusin neile lahe. Lahe my ass- vastikust tekitab isegi mõtlemine, milline laps ma olin. Segane jutt, aga sain südamelt ära.
Kristi
May 6, 2017Tead öeldakse, et kuni kellegi suhtumine ja käitumine sind häirib, on õppetund veel omandamata.
Seda on hea endale teadvustada.
See kehtib muidugi täiskasvanute puhul.
Niipea kui see juhmakas mõistab, et ta tevuviis sulle enam absoluutselt korda ei lähe, ta ilmselt ka lõpetab, sest no kaua sa seda leeki puhud kui tuli ei sütti. 😉
Aga jah, koolikiusajad lapsed tulevad samaduguste emmede käe alt.