lugeja küsib: kaua teie beebit ootama pidite?
Täna sain ühelt lugejalt kirja, kes on oma peresse nii kaua beebit oodanud ja tahaks kuulda minu lugejate kogemusi. Mina ise vist eriti hea näite ei saa tuua, sest Mari jäin kogemata ootama ja üldse ei plaaninud midagi, Lentsu hakkasin plaanima suvel, oktoobris jäin korraks rasedaks, see katkes ja jaanuaris oli Lents juba ahjus.
Samas ma tean, et mul endalgi see paar kuud oodata tundus terve igavik. Ja muudkui teha neid negatiivseid teste ja.. masendav oli see juba mõne kuuga, ma ei kujuta ette, mis aastatega oleks. Kindlasti kurb ja masendav ja frustreeriv. Samas ma TEAN, et on nii palju lugusid, kus inimene aastaid üritab, juba alla annab ja lõpuks siiski beebiootele jääb. Igatahes, lisan siia lugeja kirja ja olen tänulik, kui teised ootajad, või need, kes pidid kaua ootama, oma kogemusi jagaks.
Sinu kodulehel on kirjas, et sulle võib rääkida oma murest. Olen pikalt kaalunud kas kirjutan sulle seda kirja või mitte. Kohati tundub, et natukene imelik on sellest võõrale inimesele kirjutada ja miks sind peaks huvitama kellegi mure, kui sul endal on kindlasti muresid küllaga, kuid kirjutan siiski, saab mis saab. Ega sa ise mind tegelikult vist väga aidata ei saagi, kuid kuna mul pole seda kellegiga arutada ja nagu eestlane ikka proovib kõigepealt internetist abi leida ja alles siis pöördub spetsialistide poole, nii on ka minul. Seega võib olla saab abi aga kui sa aidata ei saa, ehk saab kergem. Räägin siis lähemalt endast ja enda murest:
Olen peatselt 25 aastane neiu, mul on hea töökoht, oma kodu, suurepärane mees, ehk peaaegu kõik eluks vajalik on mul olemas, ainuke suur igatsus hinges on laps. Oleme mehega koos elanud 7aastat ja sellest 6 aastat me pole kasutanud kaitsevahendeid. Oleme alati mõelnud, et laps tuleb siis kui laps tulema peab. Olime kannatlikud ja isegi ei mõelnud väga sellele esimesed aastad, ehk kui tuleb siis tuleb ja kui ei tule ei ole hullu, sest me oleme veel noored ja aega on. Elutempo oli kiire, vahepeal oli ikka neid kahtlusi ja ettekujutusi rasedusest. Mäletan hästi neid tundeid kui arvasid, et oled rase ja siis negatiivne test tõi jälle pettumuse ja pisarad aga siis mõtlesid jälle, et aega on. Arstil käin ma kontrollis regulaarselt ja ka päevadega on mul kõik korras.
Seega polnudki esialgu põhjust muretsemiseks, vahepeal mokaotsast ikka mainisin arstile, et ma pole siiamaani rasedaks jäänud, kuid arst rahustas kohe maha, et ega see ei käigi nii kiiresti ja aega on, oled veel noor. Kaks aastat tagasi avastati mul munasarja tsüst, ilmselt oli ta seal väiksemal kujul juba tükk aega pesitsenud aga kuna need on healoomulised ja need ei sega su elu, siis oodatakse et see ise sealt ühel hetkel kaob, kuna minul oli see aga juba üpris suureks kasvand, käisin ma laparoskoopial ja mind opereeris minu naistearst, kes teadis minu rasestumissoovist, puhastas ta ära kõik selleks vajaminevad kanalid. Kui opp läbi, öeldi jälle, et kui aasta jooksul ei õnnestu, tulge uuesti kontrolli. Aasta möödus kiiresti, aga mida polnud , polnud triipe. Minul oli kontrollis kõik korras, mehel oli spermas põletik- sai ravi ja öeldi jälle need sõnad: “Kui aastaga ei õnnestu, tulge kontrolli”.
Nüüd hakkab jälle vaikselt aasta täis tiksuma ja ikka mitte midagi. Ma tean, et oleme noored, kuid mitte enam nii noored, et jälle aasta oodata ja siis veel aasta.Ma tean ka, et sina isiklikult mind aidata ei saa. Ma tean, et sa tahad ehk öelda, et vaheta arsti. Ma olen seda teinud. Ma lihtsalt mõtlesin, et ehk sa jagaksid minu lugu ka teistega ja siis teised, kes on sarnases olukorras oskavad mulle nõu anda.Ma olen googeldanud ja lugenud erinevaid foorumeid. Ka lugesin sinu ovulutsioonitesti kommentaarid läbi, ka seal oli paar pikka aega üritanud kommentaari, kuid nad oli kahjuks nii napisõnaliselt vastanud.Ma tean, et öeldakse, et ürita sellele mitte mõelda ja küll jääd, kuid see pole ju võimalik, sest kui sa reaalselt midagi väga soovid siis paratamatult sa mõtled sellest. Eriti hull on veel see, et kõik su ümber saavad lapsi, mõni minuvanune läheb juba teisele ringile. Tahaks nii väga kuulata, et me pole oma murega üksi ja on veel meiega samas paadis paare ja eirti tahaks veel kuulda, et lõpuks on läinud kõik hästi.
Millal oli see hetk kui otsustasite kunstliku viljastumise kasuks? Kuidas tulite toime kõikide sõprade, sugulaste jne, küsimusega “Millal teil siis pisiperet oodata on?”. Kui on teil õnnestunud siiski need triibud kätte saada, siis kuidas ?
Kolm
May 5, 2017Meil läks kuus aastat. Mida tahes me ei proovinud, rasedaks ma ri jäänud.
Ei aidanud ka esimene ivf. Ega teine. Kolm on kohtu seadus, nii minust ema saigi.
Ma ütlen ausalt, ma pole iial rohkem millegi nimel võidelnud,kui lapse nimel. Ometigi panime eos termini, et proovimegi 3x ivfi. Et kui ei jää, anname alla. Ennast tundes aga ma tean, ma poleks iial alla andnud
Ja nüüd… peale sünnitust olen 2x ise rasestunud ja mõlemal korral on see katkenud. Seega sünnitus suutis panna mind ovuleerima, kuid emakas endiselt jonnib.
Kui leiad, et tahaksid minuga rääkida,jäta enda e mail ja ma kirjutan sulle. Kasvõi ivfist.
h
May 5, 2017ma kõike ei lugenud, veidi sirvisin, aga kui last soovitakse, kas peale aasta või vähem kui ei õnnestu ei peaks tegema mehele ja naisele teste viljakuse võimalikuse osas.
ning tänapäeval paljud sünnitavad vanemas eas. lihtsalt, eluolu on kohati raskem ja muud põhimõtted on enne ja siis lapsed, kuidas kellegil see küpsus kasvamine täiskasvanu ikka, et olla valmis lapseks jms:P:).
lisaks on ju viljastus vms kliinikud ka olemas ja lapsendamise teemad.
võibolla ei tohiks muretseda ja küll see laps tuleb ja kui ei siis kas abi mujalt arstidelt otsida või loobuda.
minu teada on 25 ikka üpris noor, mu oma hing on ikka suht laps, kuid keha ja reaalne vanus on ikka vanem. 😛
A.
May 5, 2017Endal pole rasestumisega probleeme olnud 2-3k sai kõigi 3me lapsega hakkama(olen 3da ootel), saan ise sügisel 25.
Aga soovitan külastada Elite Kliinikus Dr.Andrei Sõritsa’t ehk saab tema teid, teie mures aidata. Kokkupuuded pole olnud aga olen temast palju lugenud, kes tegeleb just selliste probleemidega.
Küll kõik hästi läheb ja te enda triibud kätte saate. 🙂
A.
May 5, 2017St kokkupuudet ikka*
Katri Väli
May 5, 2017uhh kes neid aastaid enam mäletab aga 10-15 aastat kindlasti kui mitmeid kordi katkenud rasedusi,üks lapse surm,emakavälist rasedust ,laproskoopilisi oppe ,pidevaid muid uuringuid jne jne kuni lõpuks siis sain oma poja kunstlikul teel nüüd kätte.
L
May 5, 2017Kõigi kolmega on läinud 1 kuu.
Olen aga kuulnud, et kui nii kaua pole õnnestunud rasedaks jääda peaks hakkama ise naistearstilt kunstlikku viljastamist nõudma. Nad saavad siiski esimesed rohud ise välja kirjutada.
Maria
May 5, 2017Mina omalt poolt soovitan hoopis teistmoodi asja. Kui olete oma triibud kätte saanud, siis esimese trimestri jooksul ärge kellegile rääkige. Ainult perekonna parimatele liikmetele. Ise kaotasin tänu sellele lapse. Vähemalt ise arvan nii. Proovisime üle 10 aasta. Kui jäin, siis kohe suurest eufoorias rääkisin vanale kolleegile, kes ütles, et ära hõiska, ta pole veel su kätel. Vähem kui nädala pärast kukkus beebi ära ? Nüüd õnneks lapsuke olemas.
sukkq
May 5, 2017Kullakane, sellepärast sul küll rasedus ei katkenud, et kolleegile rääkisid. Ilmselt oli loode nõrk ja seetõttu hukkus. Kas olete veel proovinud?
sukkq
May 5, 2017Viimane lause jäi kahesilma vahele, tore, et lapsuke olemas 🙂
Helina
May 5, 2017Lugejale, loodan, et see jõuab sinuni: esmalt vabasta end süütundest naisena. Ma arvan, et sama tunde pärast tekkis mul varasema suhte ajal tsüst, mida pidin suvel opereerimas käima. Mees võiks ka vabaneda süütundest mehena. Ses suhtes põletik tähendab vastuhakku v viha millegi suhtes. Ühesõnaga negatiivset.
Ses suhtes lapse saamiseks ei piisa alati lapsevanemate tahtest, ka laps peab soovima tulla just teie perre.
Võin öelda, et mu terapeut sai teise lapse alles 12 aastat hiljem, sest oli nii kinni mõttes, et peab lapse saama. Vabasta vastavad piirangud, naudi seda protsessi ja laps tuleb ise.
Helina
May 5, 2017Lisaks lugemist:
http://latene.ee/index.php?route=module%2Fkbm%2Farticle&kbm_path=11_29&kbm_article_id=438
sukkq
May 5, 2017Olen tänaseks 33 aastane, mehega koos olnud 6 aastat ja viimased 5 aastat oleme üritanud. Käisime läbi 3 erinevat arsti, kõik kuulutasid mind ja meest terveks, ainuke häiriv asi oli, et progesteroon oli mul madalavõitu ja tsüklihäire kimbutas.
Otsustasime mehega, et kui aasta lõpuks (2016) ei ole triipe saanud, jätkame seda teekond ifv-ga. 15 detsember aga, kui päevad olid nädala hilinenud mõtlesin korraks, et äkki olen rase, kuigi mul on olnud tsüklihäire, siis mõtlesin, et ootan veel nädala ja jõululaupäeva hommikul tehtud rasedustest andis meile maailma parima jõulukingi, olin rase!!! 5 aastat proovimist, üritamist, lootmist, pettumist jne jne ja lõpuks siis. Olen muidugi terve raseduse olnud hästi muretsev, samas muidugi hästi õnnelik, sest see beebi on siia ilma oodatud nii-nii väga.
Minu ümber on praegu kaks lähedast inimest, üks 29 ja teine 34 aastane, kes on samuti aastaid tulutult üritanud. 29 aastane alustas just ivf teekonnaga ning 34 aastane kammib arste käbi, talle tehtud mitu oppi ja diagnoos endometrioos. See on raske teeme ja mina arvan, et kui inimene on juba üle 30, siis on väga sündsusetu küsida, et “nohhh ja millal teie siis beebisi tegema hakkate?”… kuulsin seda ise liiga palju, ei hakka igale ühele selgitama, et tead, teeme kogu aeg, aga ei tule. Lõpuks hakkasin ütlema, et tead, me ei soovigi lapsi, siis jäid suud kinni vähemalt.
Saadan teie poole head mõtted ja loodan südamest, et beebi on teie poole teel 🙂
M
May 5, 2017Minul õnneks üks laps juba olemas. Saab varsti viis. Tema tulekuks läks umbes aasta.
Ka meie soovime teist juurde saada.
Rasestumisvastaseid vahendeid pole kasutanud nüüd äkki juba pea aasta taas. Mis on küll võrreldes selle neiuga vähe. Ootus on ikka suur rasedaks jääda, muidu laste vanuse vahe suur.
2. aprill tegin rasedustesti kodus. Näitas kahte triipu! Nii hea ja tore tunne! Otsustasime, et kellelegi ei räägi enne, kui arstil käidud ja pilt käes.
Kaks nädalat hiljem tundsin end õhtul halvasti, palavik oli nagu tõusmas ja lihasvalu. Läksin magama ja hommikul ärkasin veritsusega. Oeh..
Paari tunni pärast olin ITK naistehaigla vastuvõtus. Mõtlesin endamisi, äkki kujutasin omale lihtsalt ette et ma rase!? Teste tegin kaks ja mõlemad positiivsed.
Vereproov siiski näitas mingit hormooni, ultraheli näitas tavalist emakat ning ka emakaväliselt polnud midagi 🙁 Arsti sõnul ikka juhtub.
Eks siis nüüd uusi triipe püüdma!
Ma väga loodan, et tollel neiul õnnestub jääda rasedaks peagi! Ning ka rasedus kulgeks edukalt.
Vähemalt kui pole veel positiivset testi ei ole sellist pettumust ja kurbust, nagu iseeneselikul katkemisel. Väga väga halb tunne.
Jõudu ja jaksu!
Mai-Liis
May 5, 2017Alla 6 kuu võttis aega.. nagu Mallukalgi umbes.. juulis hakkasime planeerima.. jaanuaris saime triibud. ja ma olin juba novembris väga mures, et miks nii kaua aega võtab..
Carol
May 5, 2017Kalls naine kes sa selle kirja kirjutasid palun liitu facebookis grupiga IVF Eesti sealt saad sa väga palju infot ja seal on väga sõbralikud kõik
Mina ise üritasin last saada 8 aastat siis pöördusime viljatus kliinikusse august 2015 ja nüüd olen ma kaksikute ema põnnid sündisid august 2016.
Tule gruppi me toetame seal teineteise teekonda.
Vabandan kui mu kommentaar tundub nagu grupi reklaam
Tumeblondiin
May 5, 2017Soovitan ka seda! Hästi soe ja mõnus grupp on meil seal. Boonuseks on, et too grupp on kinnine, seega sõbrad-tuttavad ei näe, millises grupis oled.
S.
May 5, 2017Mina olen 28 aastane naine. Mehega koos olen elanud 7 aastat, neist peaaegu aasta oleme olnud abielus. Mõte perelisa tekkeks tuli umbes 5 aastat tagasi. Kuna olin pidevalt beebipille söönud, siis esialgu ei juhtunudki midagi ja arst rääkis ikka, et see võtabki aega, sest organism on paigast ära nendest tablettidest. Arvan, et umbes 2 aastat proovisime ise, kuid seejärel otsustasime kunstliku viljastamise kasuks. Seega seadsime sammud Reproduktiivmeditsiini keskusesse. Seal siis uuriti esialgu meid mehega väga põhjalikult. Saadeti ka geneetiku juurde, kartuses, et ehk on geneetiliselt miskit viltu. Sest peale asjaolu, et mehel on suts kehva kvaliteediga sperma, muud ei leitudki. Ja nii me siis seal käisime. Kokku tegin 6 katsetust, millest see viimane nüüdseks on püsima jäänud (olen 18. nädalat rase). Aga jah, peab tõdema, et kõik need eelnevad kõned teemal “kahjuks on tulemus negatiivne” olid ikka rasked küll. Eriti esimesed kolm. Peale kolmandad tegin seda nii muuseas juba ja olingi harjunud seda üht ja sama kõnet peale siirdamist saama. Aga näed, seekord naeratas ka õnn meile. Kuigi kogu see INF-i teema ongi raske, siis olen küll väga tänulik kõikidele sealse kliiniku töötajatele. Nad on reaalselt kõik nii toredad, et ei oskagi kedagi eriliselt välja tuua. Kui mind seal viimast korda üle vaadati ja Raseduskeskusesse ära saadeti oli kõikide arstide rõõm seal meie üle nii siiras. Kutsusuid kindlasti last näitama (sest see ju pm nende tehtud :)) ja soovisid kõike head. Nagu super tunne oli sealt ära tulles. Kõik need rasked punktsioonid ja muud protseduurid olid kõige selle kõrval nii tühised. Seega soovin kirja kirjutajale, et Sa ei annaks alla, sest ükspäev on ka teie kord! Ma tean, et see kõlab nõmedalt, sest oi oi kui palju olen ma ise kuulnud, et no küll teie aeg ka tuleb. Või see, kui küsitakse, et miks teil lapsi pole ja siis pean nagu ise miskit vastama stiilis, ju siis pole õige aeg. No enne abielu meeldis mulle öelda, et meie lapsed tahavad sündida abiellu 😀 Nüüd siis sünnibki. Seega jah, soovin teile ka pikka närvi ja ehk aitab ka see, kui enam nii paaniliselt asja peale ei mõtlegi. Muidu ongi kogu keha nii stressis, et sealt ei saagi midagi head tulla. Päikest!
Tumeblondiin
May 5, 2017Soovitan kindlasti viljatusarstide poole pöörduda (Tallinnas soovitan kas ITK või Nova Vita). Seal tehakse juba kõik vajalikud protseduurid ja analüüsid ning otsustatakse, kuidas edasi.
Minu õnn oli see, et kui ma polnud 2.5 a jooksul rasestunud, sattusin naistearsti juurde, kes kohe suunas meid analüüsidele (sh ka geneetika test). Peale poolt aastat, kui analüüside tulemused käes, suunas meid ITKsse dr. Rassi juurde ning sellest veel pool aastat hiljem tegime läbi oma esimese IVFi. Läks kaks aastat, kolm katset, kolm rasedust, kaks peetumist ja 1 sünnitus, enne kui oma pisipoja kätel hoida sain. Tänaseks on ta üle aasta vana ja minu kõige kallim kullatükk. 🙂
Kätlin
May 5, 2017Läks 4 aastat aga nüüd 1 mai saime omale pisikese tütrekese ?
Samamoodi olid mul kõik testid korras,päevad regulaarsed ja mees terve ja mul olid ka tsüstid ja opp.ja ei jäänud ega jäänud….ja just kõige nõmedam ongi kõigi küsimine,et millal siis sinu kord on?!
Aga me mehega tegelikult olimegi vaikselt alla andmas juba ja ka uurisime kunstliku viljastamise kohta juba ja siis ootamatult need triibud ilmusidki?jõudu ja jaksu neiule igatahes.teame mida sa tunned
K
May 5, 2017Huuhh, karm teema. 6 aastat ikka päris pikk aeg, ma ise oleks selleks hetkeks juba sooda. Meie mehega hakkasime proovima oktoober 2014, iga jumala kuu kui päevad hakkasid nutsin silmad peast. Märtsis 2015 käisin naistearstil, kõik oli korras, aga ma ise olin peast juba hull ja lasin Xanaxid kirjutada ja läksin psühholoogi juurde. Sinna kõrvale veel probleemid ja tülid mehega. Sinna paika see tite tegu jäi. Tegin on Xanaxi kuuri ära, vahepeal suutsine mehega juba lahku minna. Ja siis hakkasime taas kohtuma, aga ma ei andnud ennast kohe kätte, sest tahtsin kindel olla, et mind ainult ûhe asja pärast ei taheta. Ja siis kui üks õhtu kired lõõmama hakkasid… polnud üldse plaanis last tegema hakata, aga kui 2-3 nädalat hiljem polnud päevad hakanud, siis olin imestunud küll ja loomulikult olid seal need 2 triipu. Siin kohal siis pakuksin välja variandi seksi paus teha ja siis ovulatsiooni ajal mingi romantiline õhtu veini ja maasikatega teha, ehk… 🙂 jõudu ja jaksu igal juhul. Ja kui rasedaks jääd kirjuta Mallukale, tahaks teada kuidas ja kuna siis 🙂
Liisa
May 5, 2017Kunstliku viljastamise kasuks ei saa ise otsustada, selle otsuse teeb viljatusarst sinu eest: ta ütleb, kas see on teie ainus võimalus või mitte.
Lihtsalt niisama günekoloogide juures võidki jääda käima, nad ei tegele tõsiste rasestumist takistavate probleemidega. Pöördu oma valdkonna spetsialisti poole ja usun, et saad palju efektiivsemalt tegutsema asuda.
MT
May 5, 2017Ka minagi üritan. Hetkel 1,5a , peale pillide mitte söömist hakkasid jamad pihta. kõhuvalud, valulikud päevad jm. Avastati tsüst, opi käigus leiti ka endometrioosi koldeid, need eemaldati. Peale opist taastumist hakkasin saama zoladexi ravi (tegin 4kuud). Nüüd peale ravist taastumist jälle need kõhuvalud tagasi, ei teagi mis edasi. Lootus ikka jääb 😉
Enn
May 5, 2017Mu töökaaslasel oli epilepsia ja üritasid 7 aastat last saada. Kuid lõpuks kui ma ütlesin, et ma nüüd dekreeti ta hakkas mingeid tablette võtma mis aitasid rasestumisele kaasa nö ja ta läks suht peale mind lõpuks dekreeti nüüd meil on lapsed juba nii suured, et peab hakkama dekreedist välja tulema.
Ann
May 5, 2017Olin just 27 saanud kui oma esimese lapse sünnitasin. Enne seda käisin pea 3 aastat mööda erinevaid arste ja keegi ei aidanud mind. Lõpuks leidsin oma tee Aleksandra Šavrova juurde ja temaga polnud mingit pikka juttu ja pulbrit söömist. Hakkas kohe asjaga tegelema, mul olid ka tsüstid mõlemas munasarjas. Kuu peale oppi õnnestus mul lõpuks rasestuda. Minu soovitus on igal juhul mitte niisama oodata ja loota. Kohe arsti juurde ja viljakusspetsialisti konsultatsioonile. Milleks aega raisata kui soov on kindel ja siiani pole õnnestunud! Praegu on mul kodus aasta ja üheksa kuune laps ja olen ise 7 kuud rase.
Nele
May 5, 2017Meie üritasime aasta, sinna sisse mahtus ka üks katkemine. Lõpuks olingi ise sisimas nii alla andnud, et ei mõelnudki sellele enam ja ei ostnud teste jne jne. Lõpuks polnud päevad kuu aega hakanud, suure kartusega negatiivset saada tegin testi, sain hoopis kaks triipu. Beebsu sündimas selle kuu lõpus 🙂
Kõige suuremaks probleemiks oligi minu puhul see, et mõtlesin sellest nii palju, et keha ise hakkas raseduse vastu võitlema ja lükkas ära(see ka katkemise põhjus).
Laura
May 5, 2017Minul oli nii, et üks hetk lõpetasin pillide võtmise (olin neid võtnud ~5 aastat). Mida aga ei tulnud, olid päevad. Ootasin ja ootasin, lõpuks arst kirjutas Duphastoni. See mõned korrad kutsus päevad esile, jäin rasedaks. Kahjuks rasedus peetus ja katkes 2015. aasta märtsis. Hakkasin jälle päevi ootama, ei tulnud. 4 kuud peale katkemist läksin naistearstile ja ta soovitas mul kodus igaks juhuks rasedustest teha. Tegin ja sain positiivse rasedustesti. Aasta peale katkemist oli mul beebi kätel 🙂 Eks ole näha kuidas teise beebiga..
Aga endalgi on sõbrad, kes on olnud abielus juba üle 10 aasta ja kahjuks beebit neil ei ole, kuigi tean, et nad väga sooviksid seda…
KS
May 5, 2017Eelmise mehega üritasime 5 aastat. Jooksin mööda erinevaid arste, ei midagi. Elasin ka suht stressirohket elu, seega päevad käisid nii kuidas jumal juhatas. Köik arstid siis algselt hakkasid mu tsükklit korrigeerima. Proovisime erinevate tablettidega. niikaua kui tablette krõbistasin, nii kaua jooksid päevad ilusti. kui järgi jätsin tabletid, kadusid ka päevad. Mingi aeg öeldi et polütsüstilised munasarjad. Jälle tabletikuur peale. Käisin ka 2x Tartus viljatusarsti juures (Aivar Ehrenberg) hakkas jälle tabletikuur pihta, mis siis peaks ovulatsiooni esile kutsuma. Ei midagi. Löpuks selle mehega viisid teed meid lahku (muudel põhjustel) peale seda saatis Ehrenberg mulle meilile kirja, et mingu kunsliku viljastamise aeg hakkab lähenema, et kas olen veel huvitatud. Jätsin asja sinna paika.
Pool aastat hiljem, olin oma elus teinud palju muudatusi, elasin stressivaba elu. Hakkasid päevad ilusti jooksma. Muutsin elukohta, töökohta, elu oli lill. Sain tuttavaks oma praeguse elukaaslasega. Olime koos olnud 2-3 kuud, päevad kadusid jälle. Panin uue aja Ehrenbergi juurde, et tsükkel paika saada. Sept panin aja, esimene vaba aeg oli novembri algus (päevad jäid ära juulis) Augustis tegin testi, oli negatiivne. Ootasin aga oma arsti aega ja mingil hetkel tekkis väike kahtlus, tegin paar päeva ennem arstile minekut testi. TRIIBUD!!! siis ei teadnud kas nutta või naerda, sest uue mehega olime nii vähe koos olnud. Läksin siis arsti juurde, küsis kohe, et kas ikka ei midagi. Ütlesin siis et paar päeva tagasi tegin tesi, oli positiivne. Siis tegi mulle kiire UH ütles, et rase, mis rase 12+1 nädalat 😀 ise ma ei saanud oma rasedusest midagi aru, igasugused sümptomid puudusid kuni löpuni välja 🙂 Ja täna on mul maailma kõige armsam poeg, kes saab paari nädala pärast 1 aastaseks. Juhuuuu
KS
May 5, 2017Lisan veel juurde, et kuna olin ka ülekaalus, siis ilmselt kaalulangus 10-15 kg mängis ka väga suurt rolli asja juures 🙂
teele
May 5, 2017Mina, mõlemad lapsed, kohe esimesel korral ,peale pillide ära jätmist.( ehk sellel kordadel millal naisel kõige suurem võimalus rasestuda, 2 nädalat peale päevi)
A
May 5, 2017Minul seda probleemi pold, kuna laparoskoopia käigus lasin teha omale viljakus testi ja pea 8kuud hiljem olin rase ise plaanimatta. Laparoskoopias eemaldati tsüst ja leiti endometrioos, mis siiani alles. Lisaks pold mu päevad regulaarsed ja olin saanud igasuguseid imelikke ravisid. Kuid mu mehe õel on probleem samasugune, proovivad ja loevad ovulatsiooni kuid ainus mis on, on võltsrasedus ning triipe mitte. On neile soovitatud käia spetsialisti juures, kuid siiani nad julgust kokku pole võtnud.
M.
May 5, 2017Proovisin ka aastaid last saada aga ei õnnestunud. Tunnet, et nüüd olen ootel, oli tihti, kahjuks jäid triibud ikka tulemata. Lootusest tekkis stress ja palju vaimseid pingeid, tundsin, et jäängi lastetuks. Mingi hetk lõin käega ja andsin alla…..endale aruandmata(planeerimata) muutsin oma toitumist, kuidagi nagu organism hakkas soovima midagi muud…..nt tekkis menüüsse granaatõun, mis sisaldab palju foolhapet 🙂
Paar kuud peale toitumise muutumist, tundsin kuidagi teisiti ennast…..test näitas kahte triibukest 🙂
Eile, olles ise 30 aastane, nägi ilmavalgust mu esimene poja 🙂
6 aastat proovimist ja muretsemist, lasin muremõtted peast ja kõik loksus ise paika.
PS: mu naistearst ei andnud mulle üldse lootust.
Mallukas
May 5, 2017Palju õnne! 🙂
Diana
May 5, 2017Paljude naiste väga väga sarnane elu stsenaarium. Olen nõus, et kui pole just lootusetut viga siis foolhape ja ennast mitte stressi viimine ühe eesmärgi nimel aitab 😉
K
May 5, 2017Mina olin juba aasta või rohkemgi tagasi beebifoorumites ringi kolamas ja uudistamas/unistamas. Ise südames juba soovisime kuid mõistuse hääl või väike kartus lasi veel oodata enne… Ja siis tänu väiksele tõukele mis elus juhtus otsustasime, et nüüd ja kohe (teine variant oleks aastaks jälle edasi lükata). Uskumatu aga kohe peale esimest tsüklit saime oma triibud. Olin foorumites lugenud kui kaua kõigil läheb ja mis raskeid teekondi peavad pered läbi elama. Et mitte hirmutada tulevasi emasid siis võib ka nii kiirelt jällegi minna. Hetkel pool rasedust selja taga ja kõik on nii ideaalset imeline lihtsalt ?
Mia
May 5, 2017Kõige targem oleks pöörduda viljatusravi arsti juurde.
Räägi oma lugu ära ja siis saate juba koos arutada, kuidas edasi minna.
Kartma ei pea, sest ega keegi vastu sinu tahtmist midagi ei tee ja mitterasestumine ei pruugi tähendada kohe IVF-i.
Julge lihtsalt küsida abi vastava asjaga tegeleva arsti käest 😉
K
May 5, 2017Ei taha olla karm, kuid mõned inimesed ei pruugi lihtsalt sobida. Mu mees ja tema eks ei saanud 5 aasta jooksul lapsi kuid nüüd on nii mehel minuga ja eksil teise mehega mõlemal 1 laps. Meil läks isiklikult natuke alla 2 aasta aega, veidi segas ka tsüst, mistõttu võtsin 2 kuud pille vahepeal, et see kaoks. Lisaks võtsime pregnacare conception vitamiine mõlemad. Lõpuks juhtus nii, et arstivisiit,mille olin kurtmise jaoks miks ei rasestu, hoopis raseduse kinnitamiseks:) hoian pöidlaid ja usun, et kui on õige aeg, siis ta ka tuleb. Olles ise alla aastase lapse ema nüüd, ütlen, et naudi vaikust, oma aega ja vabadust. Lapsega muutub kõik:)
Mona
May 5, 2017Vaikus, oma aeg ja vabadus pole midagi väärt võrreldes beebi olemasoluga!!! Ma ei oskaks iial mõelda, et tahaks “vanu aegu tagasi.” Lapsega muutubki õnneks kõik!
Kirja postitajale soovin südamest, et triibud tuleks! Tuleb leida õige spetsialist.
M.
May 5, 2017Meie proovisime u 7 aastat. Olin kindel, et viga on minus ja läksin laparoskoopiale. Selgus, et minul on kõik töökorras. Siis saatsin mehe meestearstile ja tuli välja, et kvaliteetseid rakke tal vaid 2%.
Otsisin siis ise internetist viljatuskliinikute kontakte ja leidsin Aivar Ehrenbergi meili aadressi ja sealt juba hakkas asi arenema.
Kahetsen väga, et varem juba IVFiga ei alustanud. See protsess võtab ju ka aega ja esimene siirdamine ei lõppenud kahe triibuga ning teine kord ebaõnnestus raseduse katkemise näol. See on raske protsess nii kehale kui hingele, aga nüüd on meie peres 2 kuune tüdrukutirts ning kogu vaev ja valu unustatud ☺
Soovitan kõigil, kes aastaid üritanud ikkagi pöörduda viljatusravi arsti poole. Mõnikord on mees ja naine mõlemad terved kuid lihtsalt omavahel ei õnnestu lapsi saada.
Ja Aivar Ehrenberg on väga väga hea arst, kes teeb oma tööd südamega ja kellega on lihtne suhelda?
Pikk jutt sai, aga loodan, et on abiks pisut.
Päikest triibupüüdjale?
R
May 5, 2017Esimese lapse ootele jäin täiesti ootamatult, kui olime mehega u 2 kuud tuttavad olnud. Tema teadis, et ei saa lapsi. Teine laps lasi end üle 4 aasta oodata. Selle aja sisse jäi lugematul hulgal naistearsti visiite ja tablettide võtmisi. Mul ei ole terve elu tsükkel regulaarne olnud, lisaks ülekaal minul ja mehel ning mehel ääretult vähe kvaliteetseid spermapoisse. Kui lõpuks enda jaoks õige arsti juurde jõudsin, suunas ta mind kohe toitumisspetsialisti juurde. Võtsin asja tõsiselt ning kaal hakkas langema, lisaks sain tablette, et päevi esile kutsuda. Aasta hiljem saingi kauaoodatud triibud ning nüüd on meil kodus tüdrukule lisaks kohe ühe kuu vanuseks saav beebipoiss. Soovitan Tartus naistearsti Maie Väli.
M.
May 5, 2017Ütlen ausalt, esimene laps tuli kohe kui kummi vahelt ära jätsime, esimese korraga. Ise ka ei suutnud ära imestada, et no nii hästi läks ja ma ei ole jälginud ei ovulatsiooni ega midagi. Teise lapsega nii kähku asi ei käinud, kuigi ma ütlen ausalt, et ega 4 kuud ootamist pole ka teab, mis hirmus pikk aeg, lugedes, et inimesed näevad aastaid tulutult vaeva. Aga see 4 kuud oli siiski kole pikk aeg ja päevad hakkasid iga kord kella pealt ja siis oli küll vesi ahjus iga kord, ometigi jälgisime ovulatsiooni. Eelnevalt kasutasin alla aasta minihormoonspiraali, ilmselt keha siis taastus see aeg, kui ma rasestuda püüdsin.
H.
May 5, 2017Meie üritasime 4 aastat. Aga tulutult. Lõime käega ja otsustasime lapseteo tahaplaanile jätta. Plaani tuli karjäär ja kolimine. Töö ja korter uues kohas ootas jah sõna, mille pidin neile ütlema esmaspäeval. Ja sellele eelneval reedel tegin testi mis oli positiivne. Seega otsustasime jääda maakohta oma majja Ja jääda ootama meie esimest perelisa, kes üllatas meid oma tulekuga aga oleme väga rõõmsad selle üle ☺
Liisu
May 5, 2017Esimese lapsega läks lihtsalt, jäin rasedaks pillide võtmise ajal. Võite ettekujutada mu juhmi nägu kui arst mulle teatas tavalise regulaarse naistearsti külaskäigul, et olen rase. Olin selleks ajaks juba 9 nädalat rase olnud. Teine laps oli planeeritud ja läks aega 2,5 aastat alates planeerimise hetkest kuni raseduseni. Sinna sisse mahtus 3 iseeneslikku katkemist, igakuised rasedustestid, palju pisaraid ja masendust. Lõpuks kui olin juba käega löönud ja leppisin faktiga, et mul saabki olema vaid üks laps, jäin rasedaks ja see jäi püsima. Pesamuna on hetkel juba 7 kuune 🙂 vahel aitab käega löömine, see võttis pinged maha, vähemalt minu puhul.
Leila
May 5, 2017Olen püüdnud pesamuna saada üle 10 aasta. Mitte kuidagi ei ole õnnestunud. Selle aja jooksul on isegi mees välja vahetatud, aga olukord sama. Arstid ütlevad ka, et ära mõtle üle, kui aeg käes, küll tuleb.. Minul on aga vanust juba 36. See ootamine ja lootmine on lihtsalt nii kurnav. Järjekordse õlekõrrena otsustasin osta Daysy viljakusmonitori, lootuses sedasi “õigeim” hetk tabada. Lihtsalt tunnen, et ühel hetkel on liiga hilja..
Kadri
May 6, 2017Palun pöördu spetsialisti poole, selle asemel, et viljakusmonitore osta ja loota.
Anonüûmne
May 5, 2017Palun kirjuta iqexchange@gmail.com.
Saan suunata kellegi poole. Ei soovitaks keemiaga kaasa aidata.
Soovitaks täielik keha detox, seejärel kvaliteetsed probiootikud ja prenatal muktivitamiinid (ei soovitaks apteegikaupa, ei ole kuulnud, et sealt head kvaliteeti saaks, mis reaalselt toimib).
Pöördu biomarketi poole ja Järve keskuse II k looduspoodidesse.
Risera
May 5, 2017Minu tuttaval juba aastaid probleeme rasedaks jäämisega. 4 emakavälist rasedust ja üle 10 aasta üritamist.
Soov anonüümseks veel jaada :)
May 5, 2017Kommentaare lugedes nii halb tunne… ma ei teinudki midagi, et rasedaks jääks. Tuli üllatusena, aga otsustasime alles jätta. Paar aastat tagasi jäin ka nö juhuslikult rasedaks, aga see rasedus katkes. Aga mul pole olnud raskusi ja mul veidi seetõttu halb lugeda neid kommentaare. Hetkel oma isikut ei avaldaks, aga ma lihtsalt soovin väga-väga kannatlikku meelt ja rahu nendesse peredesse kes soovivad beebit oma ellu. Nad tulevad! ?
Kätlin
May 5, 2017Mina olen kahel korral kohe rasestunud. Kuna mul mees käib Soomes tööl ning kuus kahel korral kodus, siis koheselt tita ootele jäämine on väga suur õnnestumine. Neist ühel kodus käimise korral olid alati ka päevad. Seega, et ovulatsioon just järgmisel korral õigel ajal oli on küll bingo loto. Ma pole saanud tunda ootusärevust, et kas nüüüüüd olen rase. Või teinud teste pöidlaid hoides, et kaks triipu vastu vaataks. Kohe “paugust” rasedaks ?. Ka mu ema oli selline, kellel rasestumisega probleeme polnud. Nagu ütles, et ta võis vaatamisest rasedaks jääda ?
Mõnel läheb sellega väga kergelt, teine peab kadalipu läbima. Loodan, et Sulle kirjutaja ikka oma beebit peagi kanda saab. Kui midagi väga tahta, siis pidi ju täituma. See naine on juba niiiii kaua oodanud/soovinud. Jumal, saada talle nüüd üks väga oodatud tita!
Nipitiri
May 5, 2017Mina kunagi mõtlesin, et minu jaoks ideaalne vanus last saada oleks 25. Olin 22 kui mehest lahku läksin, kellega olin 5a koos olnud ja temast rasedus katkes.
Mõtlesin, et ei leia kunagi meest, kellega tahaksin koos olla ja veel rohkem last saada.
Otsustasin kolida välismaale (ühe otsa lennupilet oli ka ostetud) ja hoidusin väljas käimisest, et mitte leida uut meest (loe pettumust), aga saatus tõi vägisi minu mehe minu ellu, kes mind tagasi kodumaale kupatas ja, kellest 8 kuud hiljem rasedaks jäin ja 1 kuu, ennem oma 26. eluaastat tütre sünnitasin. See oli tegelikult ime, et ta sain (tervislikel põhjustel)- isegi arst vaatas mind suu ammuli kui oma triipudest talle rääkisin 🙂
Minu unistus oli veel üks laps saada aga kahjuks tervis ei luba 🙁
Arstid ütlevad, et lapsi saadakse, mitte tehakse. Soovitan tõesti mõneks ajaks lapse tegemine/saamine unustada ja pühenduda muudele asjadele- ta tuleb just siis kui on õige aeg, või kui kõige vähem teda ootad 🙂
Anonüümne
May 5, 2017Heip.
Äkki Sinu ja mehe keemia ei sobi? St, kui Sina terve ja mees terve…
Samas, vahel võib pingsa ootamise “vabaks lasta” ja siis juhtub, et ootadki…
Minu puhul mõlemad eeltoodud kirjeldused toimusid. Õnnelik emme nüüd 🙂
Error
May 5, 2017Ma olin 5a suhtes, kus kaitset ei kasutanud, aga rasedaks ka ei jäänud. Usun ka, et keemia ei sobinud.
Kersti
May 5, 2017Meie otsustasime 2012 suvel et nüüd teeme lapse. Proovisime ja proovisime aga ei miskit. Siis mõtlesin et aitab lähen tööle ja tuleb siis kui tuleb. Ning nagu võluväel tulid detsembris need õnnelikud kaks triipu. Meie õnn ei kestnud kaua kuna kukkus ära. Kuid juba jaanuaris uued triibud. Pelgasin et nii ruttu aga järelikult pidi nii minema. Nii sündiski 2013 septembris meie tütar. Otsustasime et soovime teist last ka kohe. Kuid ei õnnestunud kohe üldse. Läksin taas peale lapsehoolduspuhkust tööle selle aasta jaanuaris ja nagu võluväel sain 24 aprill kaks triipu. Minu järeldus kui otsustada et nüüd teeme lapse siis ta ei tule. Ta tuleb ikka siis kui ta tulema peab? päikest kõigile.
Kristi
May 5, 2017Jäin rasedaks, kui olin elukaaslasega koos olnud 4 kuud. See oli mõlemale paras šokk, kuna olime ju nii vähest aega koos. Rasedus peetus. Olin tugevas masenduses, et narkomaanid ju saavad ka lapsi, miks mina emaks ei kõlba… Järgmise aastaga keskendusin uuesti karjäärile, aga tõusu asemel kärvasid juba vaikselt närvid ja olin tupikus. Kuna minu palk oli hea keskmine, siis otsustasime mehega, et vähemalt üks meist võiks tööst time out võtta ja planeerisime last. Loobusin suitsetamisest ja alkoholist, võtsin ilusti raseda tablette, mis esimese peetunud rasedusega olin hooksalt kappi varunud ja kahe kuu pärast olid juba triibud testil. Sünnitasin esimese lapse 23-aastaselt. Töö depressioonist polnud ma end välja ravinud, seega uus elukorraldus tõi mulle sünnitusjärgse depressiooni, mida interneti abiga ise ravida üritasin. Rohkem lapsi ma ei tahtnud kuna esimesega ei osanudki midagi veel teha 😀 Kui laps oli poole aastane, arutasime mehega teise lapse asjus kuna sel juhul saaks ta kaitseväest vabastust ja sealse palgaga peret kuidagi ei toeta ja ka last ei näeks nii tihti. Mina ka polnud veel mõelnud välja, mida tööga ette võtta, kas vahetada seda ja kaotada staazitasu või aitaks lihtsalt välja puhkamine…. Vajasin ka pikemat aega, kui poolteist aastat. Olin kolm aastat ületunde teinud, arvan, et olen ära teeninud 3 aastat kodus olemist. Näen end kindlasti kahe lapse emana tulevikus. Ise oleks tahtnud vähemalt 5a vahet lastele nagu enamikel. Planeerisime teist last. Olin nii segaduses mitu kuud, kas kaks järjest on ikka mõtekas, kas mees peaks mu hüsteeritsemised vastu ka peale teist last, kas meie suhe on nii tugev üldse… mida sõbrad arvavad,
et jäängi nüüd sigima või… äkki jään kahe lapsega üksi second hand kaubana… Olen õppinud südamehääle asemel tihti mõistuse häält kasutama, aga sel hetkel olin kimpus omadega. Kellel poleks lapsi tore teha, eks, aga neid ei tohi teha rohkem, kui üksi kasvatada jõuad, siis kui peaks teise poolega midagi juhtuma. Googeldasin igasugust abi, palusin ka Universumilt vastust 😀 😀 Et näita mulle rebast kolme päeva jooksul, kui meil tasub saada teine laps järjest. Ja selle kolme päeva jooksul nägingi tantsiva rebase gif’i juhuslikult 😀 Planeerisime, et jään ootele võimalikult hilja, kui laps on poolteist aastat vana, kuid jäin ootele juba, kui esimene oli 9 kuune… See oli mõlemale üllatus. Lihtsalt üks päev hakkas mu e-sigaret nii vastu, hommikuti oli nõrkus ja kuidagi imelik oli olla. Naljaviluks tegin testi… Loodan, et teine sünnitusjärgne periood läheb lihtsamalt ja ei hakka isegi enam e-sigaretti tegema uuesti 😛 Laste vanuse vaheks tuleb 1.7aastat. Esimesel võimalusel lasen panna spiraali. Jään ootele ilmselt kergelt. Kui enne last ei saanud aru, miks aborti ei tehta, kui on soovimatu rasedus, siis nüüd emana ma ei suudaks aborti teha, targem veenduda, et ei eostakski. Kaks last on planeeritud ning rohkem lapsi pole plaanis. Kui on spiraal, siis ei teki vähemalt fantoom rasedust ka 😀 🙂
Kristi
May 5, 2017raseda tablette ehk raseda vitamiine* igaksjuhuks parandan 😀
Maarja-Liisa
May 6, 201723 aastaselt hea palgaga töö on küll väga hea ?. Ise olen 21 aastane, saamas 22, aga minu nõudeks ongi hetkel enda kodu soetamine, enne lihtsalt ei saa lubada endale last.. ja loomulikult ka peaksime olema abielus ( oleme kihaltud). Ma ei tea, see on minu kiiksl lihtsalt, et teised asjad peavad olema korras ja siis saab laps tulla ?, endal on plaanis 25-27 vahel saada ?
Maarja
May 5, 2017Meil läks aega viis aastat, enne, kui õnnestus. Lasin lihtsalt lõouks sellest meeletust lapsesoovi mõttest lahti, elasime elu edasi ja ühel hetkel lihtsalt olingi rase. Aitabki tihti see, et tuleb sellest sundmõttest lahti lasta, seda on ka naistearstid öelnud.
S
May 5, 2017Meie proovisime nii umbes 1,5a enne kui arstile läksin. Arsti juures selgus, et mul ei toimu ovulatsiooni. See oli ilmselt tingitud kõrgest kehakaalust (bmi oli 29). Otsustasin ennast kätte võtta ja võtsin kaalust alla 7kg. Samal ajal sõin ka duphastoni ja serophene tablette, mis mulle arst välja kirjutas. Ja oma triibud sain kätte 2 kuud peale arstil käiku 🙂 nüüdseks kodus kasvamas 2a6k ja 10k poisiklutid. Sinule soovin edu ja küll teie beebike ka varsti teie juurde tuleb 🙂
K
May 5, 2017Hei!
Minul isiklikult läks lapsesaamisega väga ruttu. Plaanisime hakata mehega proovima, et ah mingi aastake ehk läheb ikka ja oih, juba teisel kuul pärast proovimist saime oma triibud.
Aga tean ühte paari, kes on mulle mingil määral siis tuttavad, tahtsid last saada ja proovisid 7 aastat ja keda ei tulnud, oli laps. Lõpuks proovisid nad last kunstlikul teel saada.. see oli päris õudne kõrvalt näha, kuidas nad ootasid ja lootsid, et saavad kohekohe hakata asjaga pihta aga siis tulid mured riburadapidi üksteise järel. Küll oli naisel probleeme rasestumisega ja siis olid mehel mingid probleemid spermaga, et öeldi et nii kuidagi ei saa. Aga leiti lahendus, et naine pidi end süstima hormoonidega et vastavat keskkonda luua ja mees pidi samuti mingi ravikuuri läbi tegema, see kõik võttis meeletult aega veel lisaks. Lõpuks, kui neil siis õnnestus esimesed munarakud külmutada, et neid varsti viljastama hakata siis juhtus veel midagi naise organismis, mis jällegi mitu kuud aega nõudis, sest viljastamis protsessiga ei saanud alustatud. Lõpuks, ca 6 kuud hiljem kui said viljastatud ja naine sai oma triibud kätte… hõistasid nad rõõmust ja juhtus nii, et see lapsuke siiski otsustas, et ei ole veel aeg… jah, see rasedus katkes. Aga see paarike ei andnud alla ja proovisid mõne kuu möödudes uuesti… ja nüüd on neil pea 3-kuune piiga kodus.
Ühesõnaga.. mina ise usun, et laps tulebki siis, kui ta arvab, et vanemad on selleks valmis. Ega ta tulemata ei jää. See kõik on aeganõudev ja kurnav.. aga kui see kõik lõpuks vilja kannab, on rõõmselle üle mitmekordne! Niiet soovitan kunstlikku viljastamist proovida, küll õnnestub!
Kärolin
May 5, 2017Tegelikult on naisel v6imalik rasestuda vaid kolmel päeval kuus.
Ma oma mehega samuti seksinud ilma mitte mingi kaitsevahendita kummagi poolt ning rasedaks ei jäänud.
Neid kolme päeva saab välja arvutada.
Veebruaris m6tlesimen, et v6iks beebsu hakkama panna, seksisime minu arvutatud pärval ja wolaa, olemas 🙂
Näide on selline:
Näiteks, kui sul hakkasid päevad 1. Mai siis arvutad KOOS pärvade esimese päevaga 14 päeva.
Ehk: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14.
12.ndal kuupäeval on rasedaks jäämise v6imalus 50/50.
13.ndal 100% kui m6lemaga k6ik korras.
14.ndal 50/50
Seda õpetas kunagi üks naistearst mu emale ja toimib?
S
May 5, 2017Lisan lihtsalt, et see 14 päeva kehtib ainult 28-päevase tsükli puhul minu teada.
Riina
May 5, 2017Vabandust aga raseduse vältimiseks see meetod nüüd küll väga hea ei ole.
Pirx
May 5, 2017No tegelikult on naiste tsüklid väga erinevad 🙂 Ovulatsioon ei pea tingimata toimuma täpselt tsükli keskel, võib olla ka kohe peale päevi, enne päevi ja isegi päevade ajal, seega jah, tore, et sinu puhul toimis, aga kindlapeale meetod see kahjuks ei ole.
M.
May 5, 2017Ovulatsioon toimub 14 päeva enne menstruatsiooni algust, sellele eelnev aeg võib naistel indiviiditi oluliselt varieeruda. Seega 28-päevase tsükli puhul peab jah paika, et menstruatsiooni esimesest päevast lugedes 14-15.päeval on ovulatsioon, 35-päevase tsükli puhul aga hoopis 21-22.päeval.
Marike
May 6, 2017Mu tsükkel oli pea 2 aastat täpselt 28 päeva, ovulatsioon toimus, aga vist 7-dal või 8-dal tsüklipäeval, seega palun ärge levitage seda infot, et naistel toimub ovulatsioon iga 14 päeva tagant. Jah internet on seda infot täis, aga et enda täpset ovulatsiooni teada saada kasutage ovulatsiooniteste. Mul kaks kuud rasestumine ebaõnnestus just selletõttu, et ka usaldasin seda infot, et ma pean ju rasestuma 14 nädala paiku ja selletõttu ma ka ei rasestunud kohe, kuna me ei seksinud mu õigel ovulatsiooniajal.
Anneli
May 5, 2017Oleme mehega mõlemad 34 aastased ja koos olnud ligi 12 aastat, neist 11 aastat abielus. Meie oleme oodanud oma beebit 7 aastat. Oleme kõiksuguseid uuringuid teinud. Minul on munajuhade puhastust tehtud. Oleme ka proovinud kunstlikku viljastamist. Meest on ka uuritud, kõik on ok. Siis halvenes minu enda tervis ja pidime pooleli jätma uue katse kunstlikku viljastamist. Nüüd pool aastat hiljem ootame oma esimest beebit, praegu mul nädalaid 13+2. Usun,et igal asjal on mingi põhjus. Soovin sulle usku kõigesse ja loodan, et ka teie unistused täituvad.
Anneli
May 5, 2017Lisan veel juurde, et nüüd ootan beebit, kus jäin rasedaks loomulikul teel.
Alesannda
May 5, 2017Päris kurb on lugeda sellist lugu. Aga lugusid on ikka igasuguseid..
Ma olin 19 kui “kogemata” rasedaks jäin, olin mehega suhtes olnud 3 aastat. Võtsin vahelduva eduga pille aga need tekitasid migreeni ja sellest tulenevalt ei saanud neid järjest võtta. Tulemus oli käes. Algselt suur šhokk meile mõlemale, otsustasime koos et teen aborti. Ma polnud veel lapseks valmis kuigi mees ütles et minu otsus loeb. Nii siis oligi. Mõte peas tilkus ikka pikka aega, et kas ma nüüd ükskord rasedaks ka jään.
Aga Oh õudust, täiesti arusaamatul moel jäin uuesti rasedaks kui olin 21. Ka siis oli laps väga valel ajal, mul oli kool veel pooleli ja tundsin et ma ei suuda ega taha veel.. Lisaks olid ka muud tervise probleemid. Raske oli aga läksin kiirelt taaskord aborti tegema. Kui ära tegin hakkasin paar kuud hiljem taaskord väga kartma kas ma üldse kunagi rasedaks jään. Sellest mõtlemine tekitas suuri süümekaid ja tglt ma üldse ignoreerisin seda oma peas.
Möödus umbes aasta. Lõpetasin ülikooli ära, sain kohe tööle ja suutsin vist tööl käija pool aastat kui mehega mõtlesime et esimene laps võiks meie perre sündida (olime siis koos olnud juba pea 7 aastat). Siis hakkas aga hirm mind veel ja veel rohkem piinama, et nüüd kui ma olen “valmis” kas nüüd elu annab.. Proovisime 1 kuu ja polnud veel päevadki alanud kui tormasin rasedusteste ostma, oh seda imet! Olin esimese “matsuga” rase. Ja kannan siiani teda oma kõhus 🙂 (sünnitan suvel)
Igal ühel on oma lugu, mina ei kaotanud usku sellesse, lasin nö. vabalt ja ta tuli.. kuigi teadsin sisimas et mu saatus võib olla teistsugune. Kinnisideed ongi ka vahel need mis meie unistused rikuvad.
Alla ei tohi iial anda 🙂
Edu sulle!
S
May 5, 2017Terve elu on kodus ja koolis sõnu peale loetud, et ära sa jumala eest ühtegi eksisammu astu ja peab ikka ülimalt ettevaatlik olema, muidu jääd kohe rasedaks.. tühjagi. Minu jaoks mõjus see laastavalt, kui otsustasime mehega pere looma hakata ja ma ei jäänudki kohe rasedaks, nagu mismõttes, hoiatati ju, et kohe jään?! 9 kuud proovimist ja siis avastati munasarjast endometrioosi tsüst, käisin opil ja kaks kuud hiljem tulid triibud. Juba see väga lühike ootamine oli minu jaoks raske ja kõige nõmedam oli see, kui öeldi,et ära mõtle sellele, see on ju võimatu! Oma arstile käisin ka ikka korralikult pinda ja ütlesin, et oleme kauem üritanud kui tegelikult. Mina igatahes soovitaksin kindlasti arstile pinda käia ja mitte leppida vastusega, et ootame ja vaatame veel ühe aasta. Tõesti loodan, et saad ka sina oma triibud!
Raili
May 5, 2017Meie beebi lasi end oodata täpselt 2a1k. Raseduse planeerimist alustasin detsembris 2011. Läksin kontrolli, avastati samamoodi suur tsüst munasarjas. Pool aastat prooviti erinevate vahenditega selle suurust mõjutada, kuid tulemusteta ja juunis 2012 tehti laparoskoopilisel meetodil operatsioon. Tsüst eemaldati, munajuhade läbivust kontrolliti- kõik oli korras. Kui aasta üritamist täis sai, siis soovitas üks tuttav dr Maie Väliga konsulteerida. Super arst! Võttis minu muret väga tõsiselt- tegi erinevaid analüüse. Selgus, et mul on insuliini resistentsus. Ravisime seda pool aastat. Ikka ei midagi. Siis 2013 sügisel alustasime hormoonidega raseduse soodustamist. Pool aastat veetsin nii, et pool kuud võtsin ühte ravimit, pool kuud teist ja siis tegin muudkui ovulutsiooni- ja rasedusteste ja muudkui pettusin. Otsustasime 2013 jõulude paiku, et teeme väikese pausi ravis, laseme kehal taastuda ja vaatame märtsis edasi. Jaanuaris koristasin tube ja leidsin ühe peagi aeguva testi, mõtlesin niisama nalja viluks ära teha, mis tast ikka niisama ära visata. Nentisin, et test on negatiivne ja koristasin edasi. Kui vannitoa koristamise aeg kätte jõudis, avastasin, et test oli kapile ripakile jäänud ning sellel oli üks suur rasvane kontrolljoon ja teine vaevumärgatav üliõhuke kriipsuke. Väike ärevus tuli sisse, et äkki tõesti, aga pettumuse hirm oli kole suur. Teadsin ka, et oletatavast ovulutsioonist oli vaid 8 päeva möödas. Uudishimu sai aga võitu ja ostsin järgmisel päeval veel 5 testi, mis kõiksellist imepeent kriipsu näitasid. Järgneva 3 päevaga tegin veel 5 testi ja helistasin arstile. Oligi nii, beebi oli lõpuks tulemas. Esimesed 5 kuud olid küll ärevad ja möödusid haiglas ning voodirežiimil, kuid edasi oli kõik super ja nüüd poja 2,5a. Õudusega mõtlen, küll seda, et kui paari aasta pärast peaks teise lapse soov olema, kaua siis aega läheb, sest vanust tuleb ju ka juurde iga päevaga.
Mures kirjutajale jõudu ja jaksu ning soovitaks kindlasti mõne spetsialistiga rääkida, kes asja tõsisemalt uuriks!
Lolo
May 5, 2017Mina olen neljandat korda doonor neile, kes lapsi ei saa ja ämmaemand kogu aeg räägib, et ikka tohutul hulgal on neid inimesi. Ei kujuta ise ettegi, et kunagi ei saaks…. Tean, et selline viis on ka viljakandev ja soovitan – lõpuks tuleb midagi imelist teie ellu!
Kadi
May 5, 2017Eelmise aasta oktoobris öeldi elukaaslasele, et tõenäosus meil omavahel laps saada on aind 3%. Üritanud last saada olime juba tervelt 3 aastat.Arvestasime kunstliku viljastamisega , mille plaanisime ette võtta sel suvel. Jaanuari kuus aga pävad jäid ära ja testile sain 2 triipu mida ei suuda siiani uskuda. Sel esmaspäeval saan teada , kas poiss või tüdruk. Need kolm aastat olid minu jaoks uskumatult pikk ja raske aeg aga õnn on praegu seda suurem.
Pirx
May 5, 2017Tänapäeval toituvad inimesed suht kehvasti (palju töödeldut toitu ja suhkrut jne), lisaks on õhk palju saastunum kui vanasti. Hirmus palju on tänapäeval paare, kelle juurde beebid sugugi kergelt ei tule. Kunagi polnud selliseid probleeme suguni nii massiliselt (siis kui muru oli rohelisem ja taevas sinisem, teate ju küll). Oma tutvusringkonnas on ka ohtralt neid paare, kes muudkui üritavad aastaid, jooksevad mööda arste ja ei õnnestu. Küll aga on nii mitmelgi aastatepikkusel üritajal lõpuks õnnestunud rasestuda soojamaareisil. Küsisin kunagi ühelt naistearstilt ka huvipärast, et kas see aitab soojal maal rasestuda, et inimene puhkab ja muremõtteid pole ja laseb lõdvaks ja tulebki hops? Ta vastas, et osalt kindlasti see mõjutab, aga, et on tähendatud ka, et soe ja niiske kliima kuidagi paneb kõik need süsteemid kuidagi paremini tööle. Võta siis kinni. Aga kirjutajal ilmselt viimane aeg arstile pöörduda.
Marike
May 6, 2017Haha, ma ise elan soojal maal ja toitun väga tervislikult, olen aktiivne, alkoholi ei joo, ei suitseta, elan tervislikku eluviisi ja rasedaks jäin kohe. Seega usun, et eluviis ja toitumine mõjutab rasestumist väga palju. Usun, et pea enamus, kes siin kommenteerivad tarvitavad alkoholi jms. Ei usu, et see nüüd niiväga mõjutab lapsesaamist, sest ega jah narkomaanidki ju rasestuvad, aga minu soovitus isiklikult oleks inimestel üle vaadata oma eluviis ja dieet, kui arst ütleb, et testid kõik korras ja last ikka pole, siis tuleb jah elu rahulikumalt ja tervislikumalt võtta. 🙂 vaadates tänapäeva ühiskonda ja kui ebatervislikud inimesed on ja üha enam naisi vaevlevad rasestumise käes, siis usun, et see ikka mõjutab mingil määral.
EP
May 5, 2017Meil läks aega mehega 6 aastat enne kui esimesed triibud sain, kuid kahjuks esimene rasedus katkes. Aasta hiljem enne teist rasedust käisin laporoskoopias, kuna olid polütsüstilised munasarjad ja jäin teistkorda rasedaks peale seda 5 kuud hiljem. Siis sündis meie perre kaua oodatud poeg, ise olin 30aastane. Kui poja oli 1a plaanisime teist last, rasedaks jäin aasta hiljem aga ka see rasedus kahjuks katkes. Siis naistearst teatas, et mul ei toimu üldse ov-d ja pani 6kuuks tableti ravile. Tuttav aga soovitas minna Elite kliinikusse konsultatsioonile. Seal pandi mulle kohe ravi peale ja ov-d jälgima ja rasestusin teisel katsel. Muidugi närveerisin, kas kõik ikka läheb hästi, nüüd on meil üle aasta kodus 2 poisi põnni. Käis ka mees kontrollis temaga oli tollal kõik ok, kästi ainult vitamiine juurde võtta. Selle 6 aasta jooksul käis ka palju mõtteid peast läbi, et miks me ei saa lapsi, kas me lihtsalt ei sobi. Soovitati ka reisile minna, et ka nii on paljud ikkagi need triibud saanud, aga seda varianti me ei proovinud. Õnneks sugulased ja tuttavad keegi ei pärinud, millal pisiperet ikka tulemas on. Stress oli niigi suur ja lihtne on õelda, et võta rahulikult, aga kuskil keegi ikka kuskil aju sopis toksib mõtet, et mis meil viga on, et me lapsi ei saa.
NB!Kõige parem soovitus ühe noore naistearsti poolt, kes oli alles kooli lõpetanud, oli, et te olete niikaua proovinud, ega teil muud üle ei jää kui lapsendada, see oli ikka väga õudne välja ütlemine. Kirjutajale aga kõike head ja loodan, et Teie soov täitub peagi.
A
May 5, 2017On mingi bakter inimese kehas (täpselt ei mäleta), mis võib takistada raseatumist. Olin ka googlega suureks sõbraks saanud proovimise ajal ning kui arst teatas, et minu tupes see bakter on valasin pisaraid. Pidime kaasaga nö kuuri läbi tegema (3 tbl oli äkki), aga arsti sõnad olid, et see ei pruugi aidata. Meil polnud muidugi tol ajal oma kodu ka ja ma stressasin väga lapse saamise pärast ning lõpuks jäin kui olin oma elamisse kolimisega ametis.
Olen kuulnud, et ka koera/kassi võtmine aitab, ei tea.
Jõudu ja jaksu igal juhul nendele tobedatele küsimustele millal lisa oodata on vastamisel…
Kati
May 5, 2017Olen oma elukaaslasega 11 aastat koos olnud ja esimene laps tuli põhimõtteliselt kohe (olime vast pool aastat koos elanud). Nüüd juba mitu aastat plaanime teist last ,aga mida pole seda pole. Olen käinud korduvalt arstil kontrollis kas ikka kõik korras jne. Arst kinnitas,et kõik korras käisin isegi lisa uuringutel vastus sama kõik korras. Mees sammuti käis arstil temalgi kõik korras. Selle aasta algul siis läksin uuesti , kurtsin arstile sama mida eelmine ja ka üleeelminegi aasta ,et soov rasestuda ,aga mitte midagi. Tegime kõik uuringud ja proovid uuesti kõik korras.Nüüd kirjutas arst diane tabletid ning ütles ,et tuled kahe kuu pärast tagasi siis peaks beebi ootele jääma. 😉 pidi poole aastane kuur olema ,aga mul esialgu 2 kuud siis uuesti arstile kontrolli. Nii palju ,kui googeldanud olen on väga paljud naised sellest abi saanud. Loodan lõpuks ka beebiuudiseid 🙂
Kaisa
May 6, 2017Kindel, et Diane tabletid? Kuidas need aitama peaks?
Krissu
May 5, 2017Meie ootasime oma pisikest 3 aastat. Väga palju sai teste tehtud.päevad olid ebaregulaarsed ja mõnikord jäid üldse ära,ootused olid pmst iga kuu laes. 2 aastat ootasime ja siis lõime käega, sest beebit ei paistnud kusagilt tulevat. Tegelesime oma asjadega ja beebist rääkisime üsna harva, nii mööduski veel üks aastake. Eelmise aasta aprilli alguses avastasin üks hetk,et päevad on juba nädalake hilinenud. Kuna polnud ammu ühtegi teati teinud, siis nö mor prst mõtlesin,et teeks. Olin nii kannatamatu,et ei jõudnud hommikuni oodata ja tegin testi juba õhtul ära. Veidikese aja pärast nägin kahte triipu,tundus nii uskumatu,et ei rääkinud isegi mehele seda enne kui arsti seda kinnitas. Nädala pärast algas verejooks ja pisaraid sai meeletult palju valatud, aga tibuke oli tugev ja vedasime siiski lõpuni vâlja. Nüüd ta siin siis magab minu kõrval, 3 aastat valmistatud kaunikene.
Anneli
May 5, 2017Meie hakkasime beebit planeerima 2011 alguses. Selleks ajaks olime koos olnud 7 aastat. Ma ei arvanud üldse, et probleeme võiks tekkida. 2011 oktoobris sain positiivse testi, olime väga õnnelikud. Vaid kuu hiljem algas verejooks ja rasedus katkes. Tuli teha kirurgiline puhastus. 2011 detsembris katkes teine rasedus, jällegi tuli teha puhastus. Arst ütles, et kui poole aasta jooksul uus rasedus tuleb, siis see katkeb kindlasti ja tuleb uus puhastus ja ma ei saa kunagi lapsi. Siis pool aastat me ei üritanud. Siis muudkui üritasime, tegin palju teste, kõik negatiivsed, nutsin palju, käisin raseduskriisi nõustamises. Kõik tuttavad kogu aeg pärisid, miks meil lapsi pole, oleme ju nii kaua koos olnud, üritasid veenda, et lapsed ju toredad. Väga haiget tegi see. 2013 oktoobri algul teadsin, et see kuu läheb raisku, sest ov ajal pidin olema komandeeringus. Sel kuul ma siis ei mõelnud rasestumisele ja oktoobri lõpus sain positiivse testi, sest uh järgi ov oli olnud hiljem (mul oli väga täpne tsükkel). Rasedus oli raske, kaks esimest kuud oli verejooks ja arstid lootust ei andnud. Aga 2014 juulis sündis meie kauaoodatud tütar, selleks ajaks olime koos olnud 11 aastat. Tahtsime teist last väikese vahega, aga paari kuuga ei õnnestunud. Mõtlesin, et vahet pole, käin paar aastat tööl ja siis vaatame edasi, kuid siis kui üldse ei lootnud, sain positiivse testi. See rasedus oli lihtne, 2016 juulis sündis poeg. Kokkuvõtteks siis mina jäin ka just siis rasedaks kui sellele ei mõelnud ega lootnud. Aega läks ca 3 aastat.
Geta
May 5, 2017Kunagi lugedes beebipillide kahjulikkuse kohta ehmatas mind kõrvalnäht, et ei pruugi enam rasestuda. Rääkisin sellest koheselt oma arstiga, kes mind rahustas ning ütles, et pille kirjutatakse välja ka neile kes muidu rasedaks ei ole jäänud. Võtad kuu aega ja peale seda peaks õnnestuma.
Ise olin pikaaegne pillide sööja, kuid rasedaks jäin kohe kui pillide söömise lõpetasin.
Ella
May 5, 2017Oleks lugenud nagu iseenda elust!
Kôik tundub sama- olid polütsustilised munasarjad, oli tsüst, opereeriti, viidi kunstlikku menopausi, samas ei rasestunud, kuigi kôik tundus korras.Mulle tehti seejärel pôhjalik hormoonianalyys- tsuklis mitu korda,et jälgida, kas LH ja prog jne hormoonid ôigeaegselt muutuvad sh jälgiti uh ‘ga ovuleerumist.
Ma olen väga tänulik oma arstile, sest ta leidis väga kiirelt ôiged ravimid ja probleemi alge, sh ka miks olid tsüstid ja miks need ikka tagasi tulid.
Ravimiga algus tehtud- ehk siis sel hetkel olin 6 aastat juba (kokkusattumus) erinevaid rohte ja uuringuid teinud , kui kombinatsioon ravimitest aitas, paar korda rasestusin ja katkes kohe ära- munarakk ei pesastunud ja nüüd 7a hiljem kogu esimesest uudisest, et ma vb ei saagi kunagi lapsi , on mul 5nadalane rasedus ja ma ei suudaks eales oma ônne sônadesse panna, mis mind valdab!
Kui murekirja autor soovib, vôib mulle kirjutada meilile, kordki sônad ” ma tean, mida sa tunned” on vägagi ôiged
A
May 5, 2017Meie ootasime oma kallist beepsut 9,5 aastat!
Oleme koos elanud elukaaslasega 10 aastat, alguses oli juba klapp nii hea, et ei pannud kätt ette – kui tuleb siis tuleb!
Siis diagnoositi mul PCOS ja arst soovitas rohte, võtsin aasta ja kaks ning olemine läks täiesti hulluks! Iiveldus, jõuetus ja ainult magaks-muidugi kaal tõusis iga päev vist 5 kg! Ei tahtnud isegi mehega ühes voodis enam magada ja ei saanud aru kuidas ta mu kõrval veel on! Kuid ta alati lohutas mind ja ütles, et küll sa näed kõik saab korda ja varsti on meil beebi! Arst surus muudkui rohte edasi aga ma tundsin , et ei peaks enam neid sööma! Vahetasin arsti ja lõpetasin rohud! Möödus jälle aasta ja kaks, aeg taas kontrolli minna! Ultrahelis näitas arst kui palju “tsüste” mul on ( nägin mull mulli otsas kinni) ja teatas kurbusega, et kahjuks ei ole võimalik teil rasestuda!
Koju jõudes ei suutnud ma enam, pisarad voolasid ja Jack Daniels tühjenes lonks lonksu haaval! Mis naine ma olen selline, kui ma isegi lapsi ei saa!???? Ma ei saa eales tunda mis tunne see on kui beebi mu kõhus liigutab, mul ei saa kunagi olema kedagi kes kutsub mind emmeks, ma ei saa kunagi tunda neid tillukesi käsi oma kaela ümber!
Mees muidugi lohutas ja oli toeks! Aga kahjuks olin mina see kes oli trotsi täis ja lükkasin ta eemale! (Praegu mõtlen kui kohutav ma olin)
Hakkasin pidutsema ja sõbrannadega palju väljas käima, jõudsime punkti kus kolisime lahku aga külas käis ta ikka ja veetis ka mõned nädalavahetused minu juures! Mina muudkui käisin tööl, peol, niisama väljas ja nautisin oma elu! Nüüdseks olin juba lapse mittesaamise kuidagi mõttes kõrvale jätnud!
Kuid siis…..üleelamine aasta nädal enne oktoobrit oli tööl olles ninavere jooks( ei mõelnud ma midagi muud kui kuiv õhk) , peale seda hakkasin tundma ennast Supper väsinuna, tulin koju peale tööd ja no ma võisin magada hommikuni ( mõtlesin et palju pidu pannud Oh mingi pingelangus) magasin siis kui sain! Meeletu oli see uni ikka!
Siis 1 oktoober ootasin oma päevasid ja õhtul töölt koju tulles ei olnud veel hakanud siis mõtlesin et mis nüüd? Ah eks homme hakkavad! Muidugi süda põksus mul meeletult ja öö veetsin enamus ajast ärkvel! Hommikul ikka veel päevi polnud ja samuti õhtul! Ärevus oli suur ja samas tahtsin aga kartsin meeletult testi osta! Järgmisel hommikul tööle sõites hakkas imelikult paha ja siis olin juba 100% kindel et olen rase! Ja ikka veel ei julgenud testi osta! Rääkisin töökaaslasega ja tema kohe jooksis poodi ostis testi ja saatis mind vetsu! Tulin välja test käes, panin lauale ja ootasin( elu pikimad minutid) tuli esimene triip ja ka väga õrnalt teine! Ma nagu ei teadnud mida teha ja mis see tähendab, kas midagi on valesti selle testiga? Sõbranna hüppas rõõmsalt ringi ja soovis õnne. Mina muidugi ei suutnud uskuda! Polnud siis õhku mida hingata ja oli nii palav ja külm. Saatsin pildi mehele ja sain vastuse-MIS SEE ON?
Ei vastanud talle j ta helistas-ütlesin et see on selline asi et mul on sinu tehtud beebi kõhus! ?
Õhtul kui ta minu juurde tuli oli ta veel ostnud sellise testi mis näitab nädalaid! Tegime koos ja oli 3+ nädalat!
Oh seda õnne ja rõõmu!
Ja nüüd kus meie kallis beebi juba saab varsti aastaseks siis ikka iga õhtu kui magama lähme ei suuda ma seda uskuda et mu kõrval kaisus imeb tissi meie päris oma beebi! MEIE OMA
Kallis tüdruk suure murega! Ma usin, et oled kurb kuid usun ka et asi laabub ja saate ka päris oma beebi! Olen alati siin su jaoks kui sa soovid rääkida, ma vaatan et siia tuleb lisada e-mail. Äkki kui sa tahad rääkida saab mallukas sulle edastada mu e-maili ?
Raske on üksi aga mitmekesi poole kergem! Jõudu sulle ja sa ei ole üksi oma murega!
Tervitused Norrast ?
M.
May 5, 2017Minul läheb nüüd juba 7 aasta. Päevad käivad, siis kui rohtusid võtan. Muidu võin neist ainult und näha. Munarakud otsustasid paar kuud tagasi, et nemad enam ei kasva ning limaskesta kasvatan ka periooditi rohtudega, sest see kipub ka kahanema. Laparoskoopias olen käinud, midagi ei leitud ja kõik kanalid olis puhtad. Ühesõnaga igatepidi läbi uuritud ja puuritud ning nüüd olen kunstliku viljastamise konsultatsiooni järjekorras( pidi olema pikk kadalipp mida läbida). Kõikvõimalikud proovid antud ja needki korras. Mees on ka otsast lõpuni läbi uuritud ja temal kõik hästi.
Minu suureks probleemkohaks on ka see, et minu organism tõrjub ka rohtusid ning minu arst pole sellest just väga vaimustuses.
Pisipere küsimuse korral olen vastu kohe küsinud”millal teil järgmine laps tuleb?” Ja tavaliselt on sellega teema ammendunud.
Vanust on mul 27
Niiet jah, sellises seisus paare on veel.
M.
May 5, 2017Unustasin lisada, et mul on diagnoositud ka polütsüstiliste munasarjade sündroom.
Liis
May 5, 2017Soovitan ITK arsti dr Ailen Aluri. Väga sõbralik ja meeldiv arst, selgitab asju põhjalikult. Ise just alustasin tema juures käimist ja loodan, et varsti on ka meie jaoks õige aeg. ?
S.
May 5, 2017Tänu dr Alurile kasvab meie peres praegu 3 aastane poja.Soovitan kindlasti tema juurde minna murega
Carmen
May 5, 2017Mina sain peale 8 a proovimist ja ootamist teada, et ei saagi kunagi lapsi normaalsel teel. Aastaid arstid kontrollisid ja kinnitasid, et köik korras. Lõpuks tuli siiski selgus ja kõige kurvem tõde. Opile ja 1 munasari võeti ära. Teine jäi, aga on läbimatu. Milles põhjus.. Oletati,et kuna 11 a leiti tsüst munasarjast siis ehk sp. Aga kõik aastad arstid ei uurinud põhjalikult mind siiski.
Loodan, et sul läheb paremini. Hoian poialt!
Me
May 5, 2017Mul on polütsüstilised munasarjad. Üritasin aastaid. Olin juba käega löönud. Ja siis sain teada et mul on munasarjas tsüst, koos luude ja hammastega. Pandi uus aeg 1kuu pärast, et siis mõned proovid võtta ja opi aeg panna. Läksin mina kuu pärast siis arstile ja siis selgul, et lisaks tsüstile olen ma ka 5nädalat rase. Laps tuli siis kui ma teda.oodata ei osanud. Tänaseks on ta 3.5aastane. 🙂
Kriss
May 5, 2017Nagu meie lugu. Ei tasu rohkem oodata. Järgmine samm viljakusarstile aeg. Valisime ise kohe ivf, mitte iui ja tegime ainuõige otsuse, sest meie rakud omavahel ise ei viljastunud, vaid oli vaja seemnerakk munaraku sisse süstida. Õnnestus kohe esimene ivf ja kodus on 1-aastane põnn ja varsti seame sammud uuesti viljakusarsti juurde. Tee oma unistus teoks 🙂
JJ
May 5, 2017Esimene laps saabus rõõmsa üllatusena siis, kui olime elukaaslasega koos olnud poolteist aastat, millest paar kuud siis ilma rasestumisvastaste vahenditeta. Kuna mees töötas välismaal ja sai kodus käia suhteliselt harva, siis ei uskunudki, et see nii kähku õnnestub.
Teist last hakkasime planeerima, kui esimene oli neljane. Arvasin, et see kord läheb sama libedalt, suve lõppedes jätsin ära plaastrid ning olin kindel, et sügiseks olen rase. Pärast ühte kuud proovimist, saingi õhkõrnad triibud ja rõõm oli piiritu. Kahjuks kestis see õnn vaid kolm päeva, sest siis algasid suure verejooksuga päevad. Kurvastasin küll, kuid samas lohutasin end, et küll varsti õnnestub. Aga nooooo ei õnnestunud. Iga kuu olid punased platsis kui kellavärk ja mina üha rohkem masenduses. Kogu see üritamine muutus nagu mingiks kinnisideeks: lugesin päevi ja sõin vitamiine… ühesõnaga kogu elu tiirleski “selle projekti” ümber. Isegi mees arvas, et peaksime vabamalt võtma ja mitte nii pööraselt üritama.
Pärast poolt aastat (mis tegelikult ei ole lapse saamise koha pealt üldse pikk aeg, aga mulle tundus kui igavik), läksin kontrolli – kõik proovid ja asjad korras. Arst lohutas, et see ongi normaalne, ei tohi üle mõelda ja küll beebi ka tuleb. Õli valas tulle ka see, et sõbranna, kellega ühel ajal hakkasime triipe püüdma, jäi vahepeal titaootele… tundsin sõbranna üle loomulikult heameelt, kuid ei hakkagi valetama, et sisimas olin ikka päris õnnetu – mis mul ometi viga on, et ma rasedaks ei jää?!
Vahepeal tuli jälle suvi ja triipe ei kusagil… ja ilmselt sel ajal käis mul ka peas mingi plõks läbi, hakkasin rahunema ja vabamalt võtma ning nagu leppisin olukorraga. Olin siiani hoolikalt alles hoidnud riideid ja asju esimesest lapsest, mõttega need järgmisega kasutada, kuid järsku tundsin vajadust nendest lahti saada – hakkasin neid järjest maha müüma ja ära andma. Sügisel läksin uuesti arsti juurde, vaatas mu üle ja pistis pihku laproskoopiat tutvustava voldiku. Leppisime kokku, et kui nüüd kolme kuu jooksul ikka veel ei õnnestu, siis võtame selle tee ette. Ei oskagi öelda, mis tunded mind sel hetkel valdasid – ehk abitus oleks kõige õigem sõna, kuid samas olin ka kummaliselt ükskõikne.
Kui päevad pidid kätte jõudma ja need hiljaks jäid, siis jõudsin veel mõelda, et mis mõttes tsüklihäire ka veel – siiamaani olid mul päevad ju üsnagi täpselt alanud. Kui juba kuus päeva oli üle, tegin ilma igasuguse lootuseta rasedustesti ja nägin sealt kahte rasvast triipu. Ma ei uskunud oma silmi, olin ju kaks nädalat tagasi arsti juures kontrollis ja ultrahelis käinud! Nüüdseks olen kaheksa kuud rõõmus rase olnud ja beebi peaks järgmisel kuul ilmavalgust nägema.
Minu puhul pidas täiesti paika see, et ei tasu hulluks minna, vaid hoopis rahulikult võtta. Ma tean, et see on sellises olukorras kohutavalt keeruline. Meie saaga kestis natukene üle aasta ning võin vaid ette kujutada, kui raske on nendel paaridel, kes on aastaid ja aastaid üritanud. Mures kirjutajale soovin palju jõudu ja jaksu! Ühel päeval kindlasti teie soov täitub ja pisikene beebi leiab tee teie juurde!
Raili
May 5, 2017Tere,minu kogemus 6 lapse kõrvalt on selline- kui väga planeerid ja ootad ei õnnestu,sest kogu see värk on stresdirohke ja närve sööv.Kui lased ajal kulgeda,hoidud billidest jmt.,siis ta tuleb-lihtsalt.Olen 47 ja viimane laps saab sellel kuul 5 aastaseks.Peale teist last ei suuda ükski ämmaemand ära imestada et ma üldse rasedaks olen jäänud-emakas pidi olema nii armiline ja üks munasari vaevu töös.Ja ometi on mul 6 igati lahedat ja vahvat last.
Hoian pöidlaid,et ka sul ükskord need kaks triipu käes :))
Päikest
Jaanika
May 5, 2017Olime mehega 7 aastat koos ja ootasime ka väga,väga.Oli selle aja peale üks emakaväline rasedus, mis lõppes sellega,et mul eemaldati üks munajuha 🙁
Teadsin et nüüd oli meil veel väiksem võimalus.
3 aastat hiljem jäin rasedaks, POJA praegu 4 aastane ?
Käisinna arstil ja koguaeg räägiti (räägitakse) et kõik korras.
Nüüd proovin teist last no ei jää,ei tea, ei jaksa enam ,loobun ehk siis tuleb.
Rohkem arstil sellega ei käi!Tavakontroll ikka aga aastaid räägitakse,et kõik korras!
Üks kindel et ka mees peab kontrollis käima ,minu oma ei lähe eks ise teab ?
Aga mul ületamas Poja ja olen rahul ?
M
May 5, 2017Minu kogemus ehk ajalises mõttes väga ei lohuta, aga lootust annab vast ikka.
21-aastaselt sain diagnoosi, mille puhul tuleks eluaeg rohtu võtta. Vastasel juhul on palju hädasid, peamine neist häda tsükliga ja viljatus. Kuna mul lapsi plaanis polnud (partneritki polnud) otsustasin rohtusid mitte võtta ja tegeleda probleemiga siis, kui see käes on. Ehk siis lapse saamise soovi korral.
Paari aasta pärast kohtusin mehega kellega suhted tõsisemaks läksid. Teades, et ma rasedaks ei jää, kasutasime kondoomi üsna kaootiliselt. Ootamatult jõudsid nii käia ainult ühed päevad teised enam ei tulnud…üllatus oli täiesti šokeeriv, ma olin ju viljatu! Nii oli arst öelnud! 24-aastaselt sünnitasin poja ja tahtsin kindlasti teist last väikese vahega otsa. Planeerima asusime kui esimene oli 6-kuune. Kui tsükkel taastus, lugesin päevi, käisin arstil ja sain oma vajalikud rohudki peale. Tegin lugematul arvul teste… Läks aasta, hakkasin juba tohkem muretsema. Seadsin taas sammud arsti juurde, kes tegi ultraheli. Tõdes, et üks mumasari on polütsüstiline, teine ka pisut. Ovulatsiooni ei paistnud keset tsüklit kusagilt – ei tulevat ega ära olnud. Nii ma siis tulin teadmisega, et lootusetu olen ja minu poeg jääbki üksikuks. Aga saatusel oli taas üllatus plaanis! Täpselt 14 päeva peale seda ultraheli tundsin end tuttavlikult uniselt ja hoolimata teadmisest, et ovulatsiooni sel kuul ei olnud, tegin testi. Päevadeni oli 1 päev aega, aga testil ilutsesid 2 rasvast triipu! Ja nii sai suur vend endale ka väikse venna.
Loo moraal – panin endale hormoonspiraali, sest ma ei usu enam ühtegi arsti, kes mu viljatuks tunnistavad! Kuni emakas on alles on kõik võimalik! Olen nii juba 2 last saanud ja rohkem ei soovi.
Hetkel on vennad juba suured – 9 ja kohe 7 🙂
Jaanika
May 5, 2017KÕIGE hullem on selle asja juures kui tuttavad pärivad ,NOH KUNA TE LAPSE SAATE ?
Meil algas iga sünnipäev sellega!!!
Yutulind
May 6, 2017Mina soovitan sellist raamatut: Toitu õigesti oma lapse huvides. Autorid dr.Peter J. D’Adamo ja Catherine Whitney. Seal räägitakse murrangutest rasestumistega kui paar arvestab veregruppide sobivust ja teeb veregrupile sobivaid toiduvalikuid. Mina nt olen A grupp, kes on taimetoitlane rohkem, mees mul aga O- grupp, kellele sobib liha. Siis soovitaks jälgida ovulatsiooni, mul on nt Geratherm süljetest. See nt muutusi süljes ja on korduvkasutatav. Kuidagi pingevabam kui neid uriiniteste teha. Ovulatsioonile eelneval nädalal uhasin mina kala süüa…noh rohkem küll söötsin mehele. Soovitaks seleeni ka tarvitada just mehel. Igastahes tänu kalanädalale saime kohe raseduse.
Anonüümne
May 6, 2017Soovitan http://www.lapsesoov.ee
Vähemalt korra kuus tehti erinevaid uuringuid, ei saadetud kuudeks või aastateks koju niisama uuesti proovima, kui olid seda eelnevalt juba aastaid tulutult teinud. Arstid on seal väga toredad ja vastuvõtu aegu ei pea ka kuid ootama.
Kehavälise viljastuse võimalust on mõistlik just koos partneri ja arstiga arutada. Dr google ja foorumite kasutajad ei tea Sinu tervise olukorda, et saaks adekvaatsed ravimeetodeid pakkuda.
Carry
May 6, 2017Mul endal tuli esimene laps planeerimata ja teine viiendal kuul peale proovimit siis. Aga minu täditütrel oli sarnane mure nagu kirjutajal. Abiellus 23 aastaselt, enne seda oli juba selle mehega mitu aastat suhtes. Peale pulmi hakatigi last tahtma, ei õnnestunud päris pikka aega.. kokku üle 5 aasta. Siis alustati kunstliku viljastamisega, mis õnnestus vaid seitsmendast! korrast… niii kahju oli nendest.. aga lõpuks said hakkama, täditütar sünnitas 32 aastaselt)). Nüüd on poiss juba 3,5 aastane ja kõik on hästi.
Ei tea kust kohast kirjutaja pärit on..meie väikelinnast käidakse ikka Tartus..kui abi tahad saada ja kohalikud ei aita. Nii ka seilas mu täditütar oma mehega Tartu vahet.
taas ema
May 6, 2017Esimene laps üllatas meid kui olime koos olnud 9 kuud. Teine laps lasi end oodata paraku 4,5 aastat. Muudkui üritasime ja üritasime, aga koguaeg oli testil vaid üks triip. Lõpuks suunas arst meid reproduktiivmeditsiini keskusesse, seal tehti mõlemale uuringud ja meid tunnistati täitsa terveteks. Arst soovitas kunstlikku viljastamist. Mulle see variant eriti ei meeldinud ja otsustasin, et kui laps ise ei tule, siis pole teist ette nähtud järelikult. Nii ma siis käega lõingi.
Järgmisel kuul olin kuidagi teistsugune. Kõik ärritas mind ja täiesti absurdsed asjad ajasid nutma. Säbranna ütles, et oled rase. Ma muidugi vaidlesin vastu ja ütelsin, et ei ole võimalik. Lõpuks sõbranna pealekäimisel tegin testi. Ma isegi ei lootnud kahte triipu. Ja kui ma seda piilusin lõpuks ja seal olid triipu, ei uskunud oma silmi (teine triip oli hele,aga olemas siiski). Näitasin seda ka mehele ja küsisin üle, et kas ka tema näeb teist ja ta nägi. Kuna olime nii kaua neid triipe oodanud, siis ei julgenud neid nähes isegi rõõmustada.
Beebi on 1,5 kuune.
Tuleb lasta sellest kinnisideest lahti. Kindlasti mine reproduktiivmeditsiini keskusesse. Las uurivad, milles asi.
Virsik
May 6, 2017Kui rahakott lubab, pöördu Tammsaare ärikeskuses asuvasse Nova Vitasse, mis ongi sellistele probleemidele spetsialiseerunud!
J.
May 6, 2017Olen ammu oodanud, et keegi selle teema üles võtaks. Olen samas vanuses, mis kirjutaja, ka mõlemad mehega arsti juures käinud ja terveks tunnistatud. Oleme pisut üle aasta proovinud. Ma pole kunagi midagi nii palju tahtnud, kui beebit. Tean, tean, et teised on kauem proovinud, aga ega meie soov sellest väiksemaks ei muutu. Reaalselt on tunne, et süda rebitakse iga kuu katki katki, kui jälle päevad tulevad. Kuu aja pärast on mul naistearsti visiit, ehk siis saab jälle selgust. Ja see on ka hästi vahva, et kui ise seda nii väga tahad, aga mitte kuidagi ei saa, siis hakkad avastama, et terve tutvusringkond on järsku rase, pluss kõik blogijad keda sa jälgid ja tänaval jalutavad ka ainult rasedad vastu 😀
LN
May 6, 2017Lugedes seda kirjutist, tundub nagu oleks ise oma mõtetest kirjutanud..
Minul täpselt sama seis, ehkki jah..seitset aastat üritanud pole. Nüüdseks on aasta täis saanud sellest, kui otsustasin pillidega lõpparve teha ja kaitsevahendeid enam mitte kasutada ja lasta beebil tulla siis kui tuleb. Mida pole on seesama beebi, kes oleks lihtsalt praegusel eluperioodil õnnistus. Meil on oma kodu, kindel töö ja head palgad, aga kohe mitte ei taha tulla. ? Hetke suurim soov.
Igatahes olen mina selle aasta jooksul olnud nii väga suures stressis kui ka löönud kâega, samuti teinud OV-teste ja mitte enam sellele nii väga mõelnud nagu siin soovitatakse, kuid ei ole ükski neist asjadest tulemuseni viinud. Seega ma olen realist- arvan, et sellest “mitte mõtlemisest” ei piisa, sest ju on ikkagi midagi valesti. Kuna pärast pillide lõpetamist olid ka probleemid menstruatsiooniga, siis arvati et progesterooni tase on madal, lisaks avastati UH-s polütsüstilised munasarjad. Kõige enam tuska on teinud muidugi see, et sōbrad, sõbrannad, tuttavad saavad kõrval järjest enam lapsi, aga mina mitte. Vahel ei olnud mul isegi mitt mingit tahtmist minna järjekordsele katsikule voi õnnelikele peatsetele lapsevanematele külla, sest see teema tegi mulle haiget ja mul tekkis see paha tunne just eelkōige oma mehe ees, tundsin ennast nii väärtusetuna, isegi last ei suuda saada. Muidugi mees nii ei mōtle kuid endal oli küll hinges selline tunne.
Selle kurtva jutu lõpuks mainin, et mees on arsti juures käinud ja terve. Ja mina igatahes ei taha oodata aastaid ja mōelda, et miks midagi juhtu. Ma olen juba 27 ja arvan et kui on probleem tuleb sellega tegeleda juba praegu. Vanus pressib peale ja kui rasestumine juba praegu raske on, siis mis veel rääkida 30ndatest eluaastatest, siis on ju veel raskem. Seega otsustasin minna viljatuskliinikusse ja otsida probleemile lahendust. Olen igatahes hetkel palju lootusrikkam. Läheb, kaua läheb, peaasi et kunagi önnestub!
Päikest kõigile minusugustele kaaskannatajatele, ühel pâeval oleme kõik õnnelikud emad!
Õnnelik ema
May 8, 2017Kallis kirjutaja, ma olen kogenud peaaegu sama, mis sina ja hetkel olen 3-kuuse imeilusa tütrekese ema 🙂
Minu lugu oli sarnane – aastaid kooselu ja kaitsmata vahekordi ning mõte, et küll ta tuleb siis kui tahab. Kui aga 3 aastat midagi ei juhtunud tekkis kerge mure. Käisin ka arsti juures, tehti laparoskoopia, kus midagi ei avastatud. Operatsiooni oodates oli minuga samas palatis tüdruk, kes ootas abordile minekut – elu viskab ikka vimkasid, mõtlesin siis.
Laparoskoopias ei leitud midagi ja arst ütles, et põhjus jääbki ebaselgeks. Siis võtsin asja korralikult kätte ja hakkasin püüdlikult ovulatsiooniteste tegema ja vahekordi ajastama. Igaks juhuks ov ajal iga päev ja pigem alustasin juba nädalakese enne (sest spermapoisid elavad ju naise kehas kuni 5 päeva). Midagi ei juhtunud ega juhtunud. Siis tegin igasuguseid vitamiinikuure (Pregnacare).
Umbes pool aastat peale laparoskoopial käimist kolisime elukaaslasega sisse oma uude koju, mida olime kaua ehitanud. Tundsin end üliõnnelikult, sest saabumas oli järjekordne kevad ja meie pesa oli nii mõnus ja hea. Ehitusega seotud stress hakkas vaikselt vaibuma. Beebistress oli endiselt laes. Tegin läbi ühe puhastava paastukuuri ja siis hakkasin tarvitama Inofolic pulbrit, mis peaks ka rasestumist soodustama. Mehele andsin Pregnacare Wellmani ja vahetasin oma libesti välja beebisõbralikuma vastu (seni olin kasutanud kookosõli, mis pidi ka spermatosoide laisemaks tegema) ja hakkasin kasutama ka suures annuses D-vitamiini.
Siis, umbes märtsi keskel juhtus nii, et mees pidi sõitma tööreisile täpselt 2 päeva enne oodatava OV algust. Vahetult enne ta ärasõitu seksisime igaksjuhuks veel aga palju lootust ei olnud sellel korral. Kuid mida aprilli alguses ei tulnud olid mu päevad ja selle asemel tuli LÕPUKS see teine triip rasedustestile. Ma ei tea mis nendest meetoditest lõpuks aitas, kuid ma ise arvan, et enim oli selleks mu hea enesetunne ja stressiallikast vabanemine. Millegipärast usun ma ka sellesse Inofolicusse (jõudsin seda tarbida 2 kuuri/pakki enne positiivset testi).
Igatahes lõppkokkuvõttes läks kõik hästi, kuigi see võttis kokku umbes 4-5 aastat. Usun, et läheb ka sul. Ma tean, et lihtne on kõrvalt öelda, et lõdvestu ja püüa olla õnnelik, sest käsu peale ei saa seda teha aga küll su organism siis aru saab kui su õnnehormoon rasestumiseks piisavalt vohama hakkab 🙂 Edu ja pikka kannatust, kullake!
Kkk
May 8, 2017Õige teema õigel ajal. Kuna ise ka parasjagu selle protsessi alguses, siis hea lugeda teiste lugusid. Tundub, et väga aktuaalne probleem, üllatavalt paljudel on olnud raskusi rasestumisel.
Jõudsime omadega reproduktiivmeditsiini keskusesse, kuna mul on meditsiinilised näidustused (raske endometrioos) ja pool aastat proovimist polnud tulemust toonud. Vanus ka juba selline (33), et jokutada ja kauem katsetada polnud hea mõte. Nüüd selgus, et ka mehe poolt probleemid. Eks näis, mis saab. Valmistun pikaks ja kurnavaks – olen nii kuulnud teiste kogemustest – protsessiks, ilmselt läheb ivf-iks sügisel (enne haigekassal raha pole).
TT
June 23, 2017Väga tuttav tunne! Meil mehega koos oldud praeguseks 8a. Algus aastatel kasutasime samuti rasestumisvastaseid vahendeid. Kuni ühel hetkel tekkis mul ootamatu verejooks, päevad olid alles ära olnud seega asi polnud selles. Kuna verejooks oli niivõrd tugev ja ehmatus oli ka suur siis läksin haiglasse, selgus et võibolla tegemist varajase raseduse või tsükli häirega(mingi kolmas variant oli veel aga enam ei mäleta) umbes nädalaega siis mõtlesin seal haiglas peast segaseks ennast, kuna konkreetset vastust ei saanud. Lõpuks muidugi selgus et siiski tsükli häire. Peale seda ehmatust, käis peas mingi klik et nüüd siis võiks proovida last saada. Arvasime et kui raske see siis ikka on.. aga ilmselt kuulume me mehega ka nende hulka, kes peavad kõvasti vaeva nägema. Mina käisin esimesena kontrollis, kõik oli korras, naistearst andis rohelise tule. Proovisime edasi.. Ei miskit! Lõpuks siis moosisin meest, et temagi kontrollis käiks. Selgus et temal oli mingi põletik, sai mitu ravikuuri. Proovisime edasi.. ikka tulemusteta! Lõpuks vahetasin arsti, endine naistearst soovitas tasulist aga mõtlesin igaksjuhuks proovida teist väga kiidetud naistearsti! Ja õieti tegin, kuna tundub et uus arst ka hoolib oma patsientide muredest. Tegi põhjalikud analüüsid, kuna olulisi murekohti polnud avastas vaid ühe bakteri(nimetust ei mäleta enam) kuid arst ütles et seda enne ei pea ravima hakkama kui rasedaks jään. Aga samas see ei takista kuidagi. Olgu, süda rahul kuid mida polnud oli rasedus. 2014a. Oktoobris käisime Türgi reisil, puhkasime ja laadisime korralikult patareisi. Paljud tutvusringkonnas rääkisid et nüüd küll jääte, teine õhk jne. Ei miskit! Olin juba täielikult lootust kaotamas! Mõni küsiski, et aga kui ei saagi mis siis? Minu jaoks oli see veidi solvav isegi, kuid vahel käisid omalgi sellised mõtted peast läbi! 2015a. Jaanuaris jäid päevad üle nädala hiljaks, püüdsin mitte üle mõelda sest seda oli ennegi juhtunud kuid mitte nii pika hilinemisega. Kuid mõtlesin et igaksjuhuks ostan rasedustesti, siis on näha! Pidin järgmisel hommikul ära tegema, aga ärgates oli üllatus- PÄEVAD! Ok, viskasin testi sahtlisse äkki läheb hiljem vaja. Veebruaris jäid jälle päevad hiljaks. Mõtlesin et ootan vähe kauem enne kui testi teen, mudu pean vb jälle pettuma! Kuid ühel ööl nägin und, keegi ütles mulle seal unenäos et tee see test ära(omaette mõtlesin et ei nii vara veel ei tee, ootan veidi). Hommikul ärgates see unenägu nii kummitas mind. Mõtlesin koguaeg sellepeale et mida see võib tähendada! Kuna mul üks sõbrants sai veidi varem teada et on rase ja teadis minu olukorda siis käis ta mulle peale et test ära teha. Mõne päeva möödudes võtsin julguse kokku ja tegin ära. Testi viisin kööki silma alt ära, toimetasin oma hommikusi toimetusi endal ärevus sees. Ja kui lõpuks arvestasin et aeg peaks täis olema läksin vaatama, oligi positiivne! Esimese hooga ei suutnud ma seda uskuda ja arvasin et tegu vale positiivsega, kuna teine triip oli ainult õrnalt aimatav. Aga süda ei andnud rahu, sõbrants muidugi ütles et raudselt oled! Otsustasin kinnitust saada ja läksin kohe apteeki ja ostsin 2 erinevat testi veel. Tegin ära ja ühel oli 2 rasvast triipu, teisel samuti üks õrn ja teine tugev triip. Helistasin kohe naistearstile ja panin aja kinni. Mehele rääkisin ka, kuid veidi hoiatasin et ootame ikka arsti kinnitust. Nädala pärast saingi arstilt ka kinnituse! Nüüdseks on meie preili juba 1,8a. Oleme üli õnnelikud!
Sulle aga, ära kaota lootust!