see paganama kasvatus ja kasvatamatus / This darn raising the kids and bad behaviors
Kuna meil on siin paras laatsaret ja me ärkasime öösel selle peale üles, et Lende hirmsa köhahoo sai. Ma ei saagi aru, kuidas nii on, et päeval on nagu enam-vähem olukord, aga öösel jäävad kõik kolm korda rohkem haigeks. Muidugi veits nalja sai ka, sest Mari ärkas ka selle pideva köhimise peale üles ja alguses läks lohutas Lendet: “Tasa-tasa, ei ole hullu, läheb üle,” silitas ta õekese pead, ise poolunes kõrval istumas. Kui aga Lende lõpetamise märke ei näidanud, ei jõudnud Mari seda köhimist ära kuulata, keeras selja ja torises omaette: “Pane käsi suu ette, kui sa köhid!”.
Ühesõnaga, määrisime kõiki hanerasvaga ja ma istusin seal laste vahel, kuni nad unne suikusid. Kuna aga selle aja peale oli mu enda uni juba kadunud, siis tegin ma seda, mida üks normaalne inimene ikka keset ööd teeb – mõtlesin asjadele, mis mind närvi ajavad. Eile painas mind üks tühine Instagrammi kommentaar.
Nagu, ma mõistusega saan aru, et võiks sellest mitte välja teha. Ma uurisin selle Liisi Piirsalu kontot ja ma vaatan, et kuigi vist abielus, siis lapsi ei paista olevat (või noh, äkki on, aga ei pane põhimõtte pärast pilte vms), ega ei tea, aga ma natukene LOODAN, et tal pole veel lapsi, sest see annaks natukenegi põhjendust sellisele suvalisele etteheitele, kui nii öelda võib.
Tahate ma seletan natukene pildil nähtavat olukorda? Mari ei viitsnud enam poes olla ja tahtis juba tagasi mänguasjade juurde minna. Meie kokkulepe oli aga selline, et enne ostame toiduasjad ära ja kui see on tehtud, saab ta endale ka ühe asja valida. Ta pidas tublisti üle tunni vastu, aga ühel hetkel katkes ta kannatus ja ta hakkas mind muudkui mänguasjade poole sikutama. Seletasin talle kenasti, et me ei ole veel lõpetanud ja natukene tuleb veel oodata. Mida tegi Mari? Solvus ja viskas siruli maha.
Ma ei ole küll mingisugune kasvatusekspert, aga seda olen ma Marile seletanud, et kui temal on paha tuju, et tohi ta sellega teiste inimeste meeleolu rikkuda. Näiteks, kui me oleme poes ja ta kukuks karjuma, siis oleks teistel onudel ja tädidel väga halb kisa käes oma oste sooritada ja Mari teab seda. Lende näiteks on veel liiga väike ja tema ei pea sellist seletust mitte millekski – kohe kui talle midagi ei meeldi või ei sobi, siis tuleb tema väikse keha seest selline röögatus, et hoia ja keela. Aga Mari on juba suurem ja vähemalt nii palju ta teab, et avalikes kohtades ei ole mõtet jonni pärast karjuda. Seega vedeles ta seal siruli maas, pani käed silmadele ja… külitas. Ei karjunud, ei röökinud, isegi väga ees ei olnud ta kellelgi.
Infoks Liisisugustele, siis lastel on teatud iga, kus nad ei oska veel kõiki oma tundeid sõnadesse panna ja seetõttu on neil palju lihtsam oma solvumist ja muud säärast füüsiliselt näidata. Eriti kuna Mari on kõnearengus natukene maas, on see probleem tal teinekord suurem, kui teistel temaealistel. Seetõttu lasin ma tal seal rahumeeli lebada. Las inimene lebab ja saab aru, et see ei muuda mitte midagi. Ja tõesõna, 30 sekundi pärast tõusis ta üles ja jonn sai otsa.
Aga ütleme, et see Liisikene oleks sealsamas poes olnud. Ja ütleme, et ta oleks lausa nii kõva vend, et instagrammis kommenteerimise asemel oleks ta nii julge, et oleks mulle seal kõrvale astunud ja nähvanud midagi stiilis, et ma oma last kasvataks. Huvitav, mida Liisisugused sellises olukorras näha tahaks? Et ma kisun lapse püsti (millega kaasneks kindlasti juba nutt ja ärritumine)? Et ma karjuks lapse peale? Et ma lahkuks poest? Mind siiralt huvitab, mis oleks selliste inimeste silmis see “õige” tegu?
Aga nagu öeldud, Lendele selline seletamine ei aita. Ja paar korda on juhtunud, et viimane kukub avalikus kohas kisama. Kas ei meeldi müts, kas ei taha enam kärus olla, või no ükskõik mis võib sellise röögatuse esile tuua. Ükskord ammu olin ma ka väikese beebiMariga kahekesti poes, kus ta ühel hetkel oma saapad jalast heitis ja otsustas, et enam ta kärus olla ei taha ja lasi sellise “alarmi” valla, et midagi hullu. Kes on ise lapsevanem, teab hästi, mis tunne siis peale tuleb. Eriti kuna ma toona alles lapsevanemaks saanud olin. See on see, “Oh shit, issand, apppiiiii!!! Kõik raudselt vaatavad ja mõtlevad, et ma olen kohutav ema, kes LASEB oma lapsel siin karjuda!”. Ja sellel hetkel sa seisaks kasvõi kulmude peal, et laps ei karjuks – annad talle kätte ükskõik mida, võtad ta sülle, isegi kui su käed on asju täis ja selg ähvardab murduda jne. Aga kas see pole mitte surnud ring? Sest kui Liisisugused ei heidaks nutvate laste emadele põlglike pilke, siis ehk oleks emadel aega selle nutu sees mõelda välja PAREM plaan, kui röökimise peale anda lapsele seda, mida viimane tahab. Sest see pole ju kasvatuslikus mõttes väga hea, eks? Seega kallis “Liisid” otsustage ära, kas mu laps peab olema vait, või tuleb teda kasvatada?
Ühesõnaga, kui mina siis see kord Mariga poes olin, siis tuli kiirel sammul minu poole poe töötaja ja mu esimene mõte oli, et ta ütleb mulle, et kle tõmba jeed siit oma röökiva lapsega, aga selle asemel aitas ta mul lapse saapad kokku korjata, heitis mulle julgustava pilgu ja ütles midagi sellist, et küll need lapsed kasvavad kiiresti suureks ja varsti pean ma temaga poes kemplema, et kas ja kui palju kommi ta võtta võib, või midagi sellist. Ja tõsijutt, tuli küll piisavalt kiiresti see aeg 🙂
Aga see üks väike hetk õpetas mulle nii palju. Ma ei vaata kunagi põlastava pilguga emasid, kelle lapsed kuskil nutavad. Miks ma peaks? Neil on ju niigi halb ja raske. Ma pigem naeratan neile sellise näoga, et “I know what you feel, been there, done that!” 😀 Kuigi selles suhtes, et kui mul veel lapsi polnud, siis olin ma ise ka üks Liisisugustest ja käisin sitahaisunäoga ringi, vaatasin nutvaid lapsi, pööritasin silmi ja mõtlesin ka, et no kurat, õppige oma lapsi kasvatama, tropid! Kui MINA kunagi ema olen, siis minu lapsed ei jonni kunagi, käituvad ainult hästi ja teevad mulle esimesest eluaastast alates ise hommikusööki. Loomulikult, eksole!
Lõpetuseks teile väike trikike lapse jonniga tegelemiseks, mis Mari puhul alati aitab. Nimelt annab Mari alati meile dramaatiselt teada, kui ta solvunud on: “Mani on väga kuli!” teatab ta ja paneb käed rinnal risti. Mis seal ikka, kõik me oleme aeg-ajalt kurjad, aga meil aitab hästi “jonni välja pigistamine”. Ehk siis mina küsin, et kas sa oled lausa nii kuri, et peame kurjuse su seest välja pigustama? Kui ta vastab jaatavalt, siis tuleb laps kõvasti kaissu haarata ja hästi kõvasti kallistada. Ma Grei anatoomiast õppisin, et tugeva survega kallistus aitab inimestel rahuneda ja annab turvatunnet 😀 Ühesõnaga, pigistad last ja siis ütled äkki: “Näe, kurjus tuligi välja! Teeme ruttu ukse/akna lahti, siis kurjus läheb minema!”. Ja kui juba uks avatud on, siis ütled lapsega koos “tsau kurjus!” ja nagu kui absurdne see ka poleks, siis aitab 99% ajast 😀
Vot, sellised kasvatuslood siinpool sood. Ja mida ma teile tahaks südamele panna on see, et miks meie, naised, kogu aeg teisi naisi ja emasid kritiseerime? Mis see annab? Kas poleks lihtsam olla toeks, pakkuda ideid, kinkida üks lai naeratus ja olla lihtsalt normaalne ja südamlik inimene, selle asemel, et piltlikult öeldes, lamajat lüüa ja nina kirtsutades kritiseerida? Muidugi eks elu ka õpetab ja ma tahaks loota, et mingi hetk saavad kõik sellisest elementaarsest tõest aru 🙂
We pretty much have a hospital in our house and we all woke up tonight to Lende having a horrible coughing fit. I don’t understand how during the day everything is pretty much OK but then during the night everyone gets three times sicker. Of course there was a funny incident when Mari woke up to the coughing and at first went up to Lende, pet her head, tried to console her with “hush hush it’s OK, it will pass” while being half asleep herself. When Lende showed on signs of stopping, Mari had enough, turned her back and murmured “Cover your mouth when you are coughing!”.
Anyway, we rubbed some goose grease on everyone and I sat between the kids while they were falling back asleep. My sleep was gone by then so I did what any normal person does in the middle of the night – thought of things that piss me off. Yesterday a meaningless Instagram comment got to me it said: “Behavior”
Well, my mind knows that I could just ignore it. I looked up this Liisi Piirsalu’s profile and I think she is married she doesn’t seem to have any kids (well, maybe she has kids, but doesn’t post about them online on principal or something) so I don’t know but I kind of HOPE she doesn’t have kids, because that would give at least some explanation to this random accusation, if you can say that.
Want me to explain the situation you see on that picture a little? Mari had had enough of shopping and wanted to head back to the toy section. But we had agreed that we will do all the grocery shopping first and once that is done she can pick out one thing for herself. She was really good for like an hour but then she snapped and started pulling me towards the toys. I explained that we are not done yet and she needs to wait a little bit longer. What did Mari do? God offended and laid down.
I am not a behavior expert, but I have explained to Mari that if her mood is bad, other people cannot suffer from it. For example if we were at the store and she started screaming the other uncles and aunties would have difficulty doing their shopping with someone screaming in their ear and Mari knows this. Lende is a little too small yet to understand this, so whenever anything doesn’t sit right with her, her little body will let out this massive screech. But Mari is bigger and she knows that there is no point in throwing a fit in public. So she just laid there, put her hands on her eyes and was still. No yelling, so screaming, and not really in anyone’s way.
Just FYI to people like Liisi, kids have this age, where they don’t have enough words to explain their emotions, so it’s a lot easier for them to act offended or show their emotions in other physical ways. Especially since Mari is behind on speech development. She has a bigger problem with this than other kids her age. So I just let her lay there. Let a person be an realize that this changes nothing. And honestly, 30 seconds later she got up and the bad mood was gone.
Now lets say Liisi had been at that store. And lets say she was tough enough to come up to me and say something about how I raise my kids, instead of just leaving an Instagram comment. I wonder what someone like Liisi would think was the best solution in that situation? For me to yank my kid off the floor (which would result in crying and getting mad)? For me to yell at my child? For me to leave the store? I am genuinely interested what the “right” thing to do would’ve been?
Let is be known that explaining does not work on Lende. And there have been a couple of instances where she has screamed in public. She might not like her hat, doesn’t want to be in the stroller anymore or well, pretty much anything can cause this screech. Once, a long time ago, me and Baby-Mari were in the store, when she decided to throw her boots off her feet and set of a massive “alarm”. Parents know how that felt like. Especially since I was new mom. It was that “Holy shit, OMG, HELP!!!! Everyone is staring at me and thinking I am a terrible mom for LETTING my child scream like that” And at that moment I would even stand on my head to make the child stop screaming – give her anything, pick her up, even if your hand are already full and your back is about to snap etc. But isn’t this a catch 22 situation? Because is people like Liisi wouldn’t give moms of crying kids such despising looks, then maybe the moms would have more time to come up with a BETTER plan than to give the screaming child anything they want. Because that’s not enforcing good behavior, now is it? So dear “Liisi’s” make up your mind – do you want the child to shut up or should they be raised?
Anyway, when I was at the store with Mari that time this employee cam up to us in a hurried fashion. My first thought was that they were going to ask me to leave with my screaming child, but instead she helped me gather her boots off the ground, gave me a look of encouragement and said something in the lines of kids grow up so fast, soon you will be battling her about how much candy she can have or something lik that. And honestly, that time did come around quickly enough 🙂
But that little moment taught me a lot. I never send mean looks to mom’s whose kids are crying. Why should I? It already bad and tough for them. I rather give them a smile of “I know what you feel, been there, done that!” 😀 But when I didn’t have kids I was a person like Liisi and walked around with a disgusted face, looking at all the crying kids, rolling my eyes and thinking “damn, learn how to raise your kids, dumbasses!” When I become a mom, my kids will never have tantrums, they will be well behaved and will cook me breakfast from when they are one. Of course, right!
To end this post I will give you a little tip on dealing with a tantrum, that always works with Mari. Mari always makes it dramatically clear when she is offended:” Mani is very mad!” She will say and cross her arms. What are you gonna do, we all get mad some times, but “squeezing out the mad” works wonders with us. So I will ask if she is so mad that I need to squeeze it out of her? If she says yes, you have to grab the child and give them a big hug. I learned it from Grey’s anatomy, that a hug with a lot of pressure helps people calm down and gives them a sense of safety 😀 So anyway, you squeeze the child and say “See, the madness came out of you! Lets open a door/window quickly so it can go away!” and then the door is open say “Byee Madness!” with the child and although it sounds absurd, it helps like 99% of the times 😀
So these are our behavior stories. And what I want to emphasize is why do other women criticize other women or mothers? What good does that do? Wouldn’t it be easier to just be there for others, offer ideas, give a huge smile and just be a normal, kindhearted person instead of kicking a person while they are down or criticize? Of course with experience comes wisdom and I hope that one day everyone realizes this elementary truth.
Ka Liis aga mitte see instagrami oma
April 1, 2018Mina sinuga 100% nôus. Minu arust on palju hullem vaadata kui lapsele poes kôik ostetakse et ta vaid sôna kuulaks / jonni lôpetaks. See on ju surnud ring.
Mallukas
April 1, 2018No aga ongi. Heidetakse ette, et issand, küll selle ja tolle laps on nii ära hellitatud, aga samal ajal kui vanemad üritavad poes endale kindlaks jääda ja jonnnist “üle olla”, siis on keegi kohe silmi pööritades platsis, et PALUN KASVATAGE OMA LAST. Nagu jeesus küll, seda ma siin üritangi parasjagu, eksole 😀
T.
April 1, 2018Kui minu laps väike oli, siis meie „viskasime“ paha tuju tavaliselt WC potti ja tõmbasime vee peale 😀 Töötas ka alati 🙂
Mallukas
April 1, 2018Hea variant näiteks lennukisse, kui ei saa aknaid avada :D!
Käta
April 1, 2018Meil aitas rutturuttu akna juurde minek ja valisime koos sobiva pilve välja ning saatsime jonni pilve sisse. Siis pilv hakkab nutma ja kasvatab oma nutuga maasikaid ja herneis.?
Kui pilvi polnud siis jonniski
Mallukas
April 1, 2018Ei no tore, nüüd tahaks herneid :D!
K
April 1, 2018Liis ple abielus, lapsi tal pole. Lõpetas alles kooli ja elust ei tea veel midagi ???
Mallukas
April 1, 2018Ma vaatasin fbis (issand, ma olen stalker) ta on suhes sama perekonnanimega mehega, sellest eeldasin 😀
K
April 1, 2018Sugulne äkki ??
Mallukas
April 1, 2018Haha, ma just mõtlesin sama, et äkki jah vend või midagi 😀
A
April 1, 2018Kas tõesti kõik samade perekonnanimedega inimesed on omavahel sugulased? Vaevalt küll..
Mallukas
April 1, 2018No sellisel juhul ikka eriline joppamine, leida endale sama perekonnanimega peiks, palju õnne! 🙂
P.
April 1, 2018Mida ikka esimesena eeldada? Ma arvan, et enamus inimeste esimene eeldus on, et ühine perekonnanimi pärineb abielust. Kui paljud mõtlevad esimese asjana, et ahah, tal vist sama perekonnanimega boyfriend? Või mis veelhullem, ahah, see inimene on suhtes oma venna vm sugulasega? 😀 Ikka mõeldakse, et ju on abielus. Ja isegi kui see fakt paika ei pea, siis kuidas see üldse teemasse siia puutub…:D Mõte oli ikka see, et kritiseerivad alati inimesed, kes ei tea lapsekasvatamisest midagi.
LAURA
April 1, 2018Mina käin nt oma lastega (sama vanad) üliharva poes, siis nad ei tea kus on mänguasjariiulid ja selliseid olukordi ei teki
Mallukas
April 1, 2018Ega ma ka just igapäevaselt ei käi, aga mul pole selle vastu midagi, et nad endale ühe asja valida saaksid. “Sellised” olukorrad mind verest välja ei löö ja ei häiri. Ei saa ju eluaeg ka lapsi kodus hoida, et peaasi, et selliseid olukordi ei tekiks 😀
väga väga naine
April 1, 2018Päriselt? Sa ei käi lastega poes?
Aga mida sa siis teed?
Jätad nad üksi koju, kui poes oled? Käid poes aint siis, kui lapsehoidja-su ema-laste isa-keegi lastel silma peal hoiab? (Elik lihtsalt poeskäiguks tuleb kaks täiskasvanud inimest muudest ülesannetest vabaks teha?) Elad ilma söömata?
Kas see natuke nagu LIIG oma elu lastega seoses ümber tegemisel ei ole v?
Et on nagunii vältimatud muutused oma unegraafikus, rohkem lastekohtades (stiilis loomaaed ja lasteteater) käimist, õhtujuttu lugemist ja unelaule ja …
aga POES KA EI KÄI v?
LAURA
April 1, 2018Kuna ma elan maal, siis käin ca 2x nädalas linnas ja teen siis suurema
Toidushoppingi ära. Ning ma ei vea sinna lapsi kaasa, abikaasa on samal ajal nendega kodus. Vahel käin ka väikeses kylapoes, kui on midagi kiirelt vaja. Kui on keegi, kes saab lapsi samal ajal vaadata, siis ei vea neid kaasa.
Võib-olla oleks asjad teistmoodi kui ma elaks linnas. Aga hetkel on nii ja meile see sobib ?
Liisa
April 1, 2018See pole laste kaasa “vedamine”, see on laste kaasamine normaalsesse elutegevusse. Ma elan ka maal, poes olen lastega terve elu käinud.
Mõlemaga on alati toiminud kokkulepe, et mänguasju me poes ainult vaatame.
Me ei osta ka niisama jooksvalt koju mänguasju mitte kunagi ja nii ei ole neil tekkinud ka tunnet, et oleks mõtet seal poes manguma hakata, sest äkki seekord saab. Kui pole kunagi saanud, siis teavad, et nii on.
LAURA
April 2, 2018Minu jaoks on see laste kaasa “vedamine”, kui ma lähen vaid toidupoodi, samal ajal kui abikaasal on aega nendega kodus olla ja lastega koos aega veeta. Jah, käime ka kõik koos poes, aga võimalusel siiski ilma lasteta.
Sina oled tubli, et oled osanud oma lapsi hâsti kasvatada selle koha pealt! Aga meie perele sobib nii 🙂
Merili
April 1, 2018Mina sain emaks alles eelmisel aastal. Esimene ~kuu aega ei julgenud ma lapsega isegi poes käia, sest kartsin, et ta hakkab seal nutma ja siis mul pole muud teha, kui kodu poole jooksu pista. Lõpuks sain aru, et kelle asi on, mida minu laps teeb, sest tõenäoliselt on see, kes end kõige ebamugavamalt tunneb just mina ise. ? Kõige rohkem targutama ja parastama tulevadki tavaliselt need, kellel endal lapsi pole.
Evy
April 1, 2018Mõni nädal tagasi poes käies hakkas mu 1.3a peaaegu lõpusirgel olles ikka täiega karjuma. No ikka nii et kõik kuulsid. Tavaliselt käime iseteenindus kassas ja siis saab kiirelt minema aga seekord olime teises poes ja kogu selle lisa vältel tuli ostukorv tühjaks laduda ja siis veel uuesti kottidesse. Terve selle aja jutustas üks vanem proua väiksemat et ta ei karjuks ja ta vist siis suurest hirmust ei teinud häält ka. Nii kui proua ära hakkas minema oli kisa taevani. Nii see naine seal terve aja lõpuni jutustas. Mul polnud aegagi vaadata kas keegi vastas viltu või mitte ja ausalt öeldes ei huvitaks ka. Ise ikka alati naeratan mõistvalt kui kellegi põnn otsustab poes tugevat iseloomu näidata.
Yutulind
April 1, 2018Ma käisin oma 1.5a trennis. Tal polnud tuju jänku moodi hüpata. Palle täis kauss oli huvitavam. Pahurus läks üle kehtestamise kisaks. Tahtis sülle ja kätt põue tisside vahele panna. Kasvatuslikkult oleks lasknud kisada. Siis aga sain märkuse. Närvi ajas, et ma ei saanud oma last kasvatada. Pidin tegema nii, et ta ei nutaks.
Mallukas
April 1, 2018No jah, paraku nii on, et IGAL pool ei ole viisakas oma kasvatust rakendada, ala vaikses raamatukogus vms, aga laste trennis võiks ju nagu ok olla 😀
Liisi
April 1, 2018Tänasesse päeva norm naljanumber ?
Mallukas
April 1, 2018Oi näed, päevakangelane ise ka kohal. Äkki räägid siis, mis sulle täpselt nalja pakub ja annad ehk lollile nõu, kuidas ma oma lapsi paremini ja sinu standardite järgi lapsi kasvatama peaksin :)?
K
April 1, 2018Oled vist uhke, et kuulsus sinust kirjutas ?? kooli ajal olid juba napakas, tundub et praegu sama seis
Blahah
April 1, 2018Wow sa oled nagu ise ta elu elanud, et sa nii hästi tead et ta mida teab ja mida mitte aga isegi nime ei oska sa õieti kirjutada
Mallukas
April 1, 2018Liisikene kutsus sõbrannad appi? Mis vahet seal on, kuidas ma ta nime kirjutan. Et ikka elu lõpuni googeldades välja tuleks, kui rumal ta kunagi olnud on :D? Ja mis osa sellest postitusest annab sulle idee, et ma olen ta “elu elanud”? Sorri, et eksisin sellega, et ta abielus on, see on ikka minu FBI taustaga lubamatu viga, eriti kui ta on fbis suhes sama perekonnanimega mehega, mis see on ta vend siis v 😀
Liisi Piirsalu
April 1, 2018Rumal oled siin ainukesena sina 🙂 paned lapsest sellise pildi üles, pealkirjaks irooniaga ‘da best’, ehk said äkki ise ka aru et selline asi pole normaalne. Ja kui tõesti reaalselt arvad, et kõik inimesed kellel sama perekonnanimi on, on sugulased, siis palun hari ennast natuke sellel teemal 🙂 kena päeva jätku 😀
Mallukas
April 1, 2018Okei, Liisi. Aga hari siis lolli, mida ma oleks pidanud siis selles olukorras tegema, et “normaalne” oleks olnud 🙂 Hari siis mind!
Liisi
April 1, 2018No ilmselt mitte pilti ja seda sotsiaalmeediasse panema, kui kommentaare ei kannata 🙂
Mallukas
April 1, 2018Nii okei, ütleme, et ma poleks seda teinud. Olukorda see ikka lahendanud poleks, eks? Mis ma edasi oleks pidanud tegema :)?
Evelin
April 1, 2018Normaalset ja tugevat psüühikat näitabki see, kui inimene suudab selliseid potentsiaalselt ebamugavaid olukordi huumoriga võtta.
Mulle õudsalt meeldib, kui selliseid pilte/ olukordi jagatakse:)
Mind peaks siis üldse maha lööma, sest mina leian igast asjast just selle naljaka ja absurdse osa üles ja tihti jagan ka sotsiaalmeedias.
Muuseas näen huumorit ka endaga juhtuvates asjades. Jagan häbenemata:D
K
April 1, 2018Oled vist uhke, et kuulsus sinust kirjutas ?? kooli ajal olid juba napakas, tundub et praegu sama seis
Liisi
April 1, 2018Jube julge oled anonüümselt ?
Mallukas
April 1, 2018Parem anonüümselt julge, kui oma nimega rumalat juttu ajada.
Anni Piirsalu
April 1, 2018Ma olen kahjuks samasugune kui Liisi, nii et ärge ka minu kommentaaridest palju oodake 🙁 Sorri!
*kommentaari sisu natukene blogi autori poolt muudetud, et see kommentaari autorit natukenegi vähem rumalana näitaks.
Sille
April 1, 2018Minul ema tegi minu peal ka sarnast asja paha tuju peletamuseks. Tavaliselt sai siis kurjus mul suust välja “korjatud” (ise nagu arvasin et seal see on) ja aknast välja visatud ja ime kombel oligi jonn läinud. ?
Mallukas
April 1, 2018No vot, vana trikk siis 😀
P.
April 1, 2018See trikk võiks minu lapse peal ka töötada 😀 Aga kahjuks ei tööta. Ta saab aru, et see on mingi tricky värk, et sellea juhitakse tema tähelepanu millelegi muule ja hakkab sõjakalt oma trotsi selle vastu näitama 😀 Aga mudu on hea trikk küll, paljude tuttavate laste peal tean, et töötab.
Mallukas
April 1, 2018Just 5 min tagasi pidin seda trikki kasutama ja esimene kord ei mõjunudki 😀 aga kui ise mega teatraalne oled ja räägid, et issand, natukene kurjust on vist sisse jäänud, peab veel pigistama! siis lõpuks töötab 😀
Kristi
April 1, 2018Armas ja asjalik jutt! Kurvaks teeb hoopis see kui lapsevanem oma jonniva lapse peale kurjustab ja sakutab, selle asemel, et aidata last rahuneda. Armastagem endid ja teisi ja pisikesi vahvaid inimesi!
Merilin
April 1, 2018Mul küll lapsi pole, aga mind ajab hullult närvi, kui mutid või teised inimesed hakkavad nutvale/endast väljas olevale lapsele rääkima, et mis sa nutad, kas häbi pole jne. Ma pole veel näinud, et mõni laps sellest vait jääks, pigem karjuvad rohkem ja vanematele ei tundu see ka meelt mööda olema.
P.
April 1, 2018Mulle meenus üks eelmise suve lugu oma lapsega. Nädalavahetus, õhtune aeg, läksime õuetiirule. Laps sõitis jooksurattaga. Tuju oli nii paha, et üürgas ja röökis nii, et peaaegu inimtühi tänav kisast ainult kajas. Ma ei lasknud sel end häirida ja lasin tal karjuda. Või noh, teadsin juba, et mõttetu on tõmmelda, kuna keset jonnihoogu ei kuule laps nagunii midagi, mida ma räägin. Kuskilt kaugelt tuli mingi tädi, jalutas koera. Kui too lähemale jõudis, unustas mu laps hetkeks oma jonni ja ütles rõõmsalt, oi, näe kutsu! Selle peale tädi vaatas mu last ja peale mõõdukat pausi kähvas õelalt ja etteheitvalt vastu (justnagu oleks lap tema koera kuidagi solvanud): “Ja kes sina oled? Jonnipunn või?” Selle peale laps ehmus ära ja lõpetas küll oma karjumise, aga tundis mu meelest ennast üpriski solvatuna.
Mallukas
April 1, 2018Ma oleks vastanud kõva häälega, et kui kõikidele tema tujude pärast kohe nimesid antakse, siis see tädi on vingupunn 😀
P.
April 1, 2018Oleks pidanud midagi vürtsikat ütlema küll, aga olin lihtsalt nii hämmingus, et kõndisime lihtsalt edasi, ainult lapsele seletasin, et see tädi rääkis iseendast. Mul tulevad alati hiljem pähe kõiksugu asjad, mida võinuks öelda ja teha. Hetkesituatsioonides olen ma tihti aga liialt naiiv vist, ei oska nagu eeldadagi, et inimesed sellised võivad olla. Aga tuleb ilmselt harjutada…..
Õnneks nende poejonnidega siiani pigem mõistvad inimesed olnud. Ükskord tahtsin lapsele mänguasja osta. Too kukkus rääkima ja kisama ja väänlema, et eiiiiii mina ei tohi seda osta talle. Ütlesin, et ok, ma siis ei osta talle, vaid vennale. EIEIEIIEII.. 😀 Inimesed ümberringi ainult muigasid ja väljendasid oma mõistmist. Väga positiivne oli:) Aga jah, lastetud inimesed tihti peale ei suuda mõista, vanematele inimestele võib näida, et laps on üle käte lastud ja et see on see paha tänapäev. Ning siis on vee llihtsalt inimesed, kes on kibestunud ja kritiseerivad vahet pole mida või keda.
Mallukas
April 1, 2018Noh, ütleme nii, et enamus lapsetud kunagi ikka saavad lapsed ja mingi hetk, kui nad ise samas olukorras on, siis neile meenub nende lollus 😀
P.
April 1, 2018Kindlasti!
Mul on paar tuttavat, kes enne lapsi olid ka kõvad kritiseerijad. Igal võimalusel kohe nähvasid vahele, kuidas vanem ikka ei oska kasvatada last jne. Nüüd on neil endal lapsed ja nad seisavad silmitsi palju hullemate iseloomudega ning situatsioonidega. Vahel on kõrvalt väga kahju vaadata, aga ma aidata ka palju ei saa ega oska. Ainus, mis ma olen mõelnud, et karma vist päriselt ikka toimib. Mitte et see ka nüüd väga õilis mõte minu poolt oleks…
LeilaM
April 2, 2018Ma nägin üks kord poe juures sellist pilti, kus mutt rääkis u 3 aastasele röökivale poisile midagi stiilis oi oi, miks sa nutad jne.. ema oli niigi silmnähtavalt närvis ja pani kaupa autosse seal kõrval. Poiss lihtsalt sülitas mutile näkku :D. Ok..see polnud naljakas, aga mida sa ronid õpetama võõraid lapsi onju. Ma kujutan ette, mida too ema tundis..
M
April 1, 2018Toidupoodides peaksid ka olema tumbad või toolid, siis saab väsinud laps,mees või vanaema jalgu puhata.
P.
April 1, 2018Kõiki poode ei tea, aga Prismas on pingid täitsa olemas. Päris hull kui poleks, need nii suured poed -_- Olen päris palju isegi neil toolidel hinge tõmmanud. Esimese raseduse lõpus hakkas mul palavusest, umbsusest ja söögihaisudest Maximas palav. Tundsin järsku, kuidas maa hakkas jalge all kõikuma, süda puperdas, silme eest kiskus musta-kirjuks, pilt hakkas eest kaduma. Esimene mõte oli, et riietusmikabiinis on mingi iste olemas, aga teadsin, et ei jõua enam sinna. Niisiis ma lihtsalt istusingi poe põrandale maha ja toetasin end vastu külmletti kuni enesetunne niipalju parem sai, et võtsin kiirelt oma kaks asja, maksin ära ja jooksin uksest välja värsket õhku saama.
khm
April 1, 2018Prismas on need pingid ka seal osas mis ei ole pood ehk siis puhkamiseks tuleb poe osast välja minna. Niimoodi lettide vahel pinke pole.
Aga vähemalt mustika prismas on need pingid tavaliselt mingite mutikeste ja nende 7 toidukoti poolt hõivatud… Maha nad neid panna ei taha aga teiste istumisvõimaluse võtavad ära. Olen isegi vahel tahtnud jalga puhata ja siis vaatan et oehhh jälle kotid istuvad… ja koperdan kuidagi koju
M
April 1, 2018Tartus on Prismas vähemalt kaks pinki poes sees ka- külmlettide vahel ja kodutekstiili juures ka (Prismad peaks sarnase kujundusega olema)!
Katrin
April 1, 2018Kuna mu poiss on kõigest 1a2k, siis ei ole seletamisest väga kasu, kui jonn peale tuleb. Naljakas ongi see, et kõik need põlastavad pilgud tulevad tiinekatelt ja noortelt naistelt, kellel 99% tõenäosusega lapsi ei ole. Huvitaval kombel ei ole ma kunagi mingeid silmade pööritamisi saanud meessoost isikutelt. Ikka ja alati on need noored naised ja teismelised tüdrukud.
Enamus eelistab Instasse panna ainult fotograafi juures tehtud ideaalseid perepilte, aga elu ei ole paraku selline. Miks ei või postitada pilti, kus inimese enda laps jonnib? Kui see oleks võõras laps, siis see oleks vale.
Liisile: loodetavasti tulevad sinu üsast ainult musterlapsed. 😀
Kerttu
April 2, 2018Hahaaa, ma vist ütleks sellistele, et mis sa vahid, saa ka lapsed ja vaata mis tunne on 😀 Mul endal küll lapsi pole ja teinekord tõesti oled ise ka väsinud ja poes või bussis röökivad lapsed söövad endalgi viimased närvid seest ära, aga iga jumala kord on ema seal kõrval ka nii hädas, et mul ei tuleks mõttessegi mingeid põlastavaid pilke loopida. Pigem kaastundlik naeratus, sest ma ei kujuta ettegi, kui raske võib emal olla sellises situatsioonis rahulikuks jääda kui kõik ümberringi mingeid etteheiteid teevad.
K
April 1, 2018Liisi, miks sa üldse kobised, sul endal pole lapsigi. Vaata mis pilte ise instasse topid ??
Mallukas
April 1, 2018No see, mis pilte inimene instasse paneb, ei puutu siinkohal siiski teemasse, ei maksa temaga ka nüüd õelutseda -samale tasemele langemine ei vii kuskile 🙂
Flamingo
April 1, 2018Pean tunnistama, et minu kui lapsetu inimese jaoks oleks ka ilmselt üsna imelik näha poes lamavat last, kellest ema pilti teeb. Aitäh, et seletasid asja ja kui peaksin nägema sellist asja, siis edaspidi tean. Ilusaid pühi!
Mallukas
April 1, 2018Ma ausalt öeldes pilti tegin ainult selle pärast, et mul parasjagu telefon käes oli 😀 Spets selle pärast poleks jõudnud vist välja otsidagi telefoni, kui ta juba kargu alla ajas 🙂
Kirsika
April 1, 2018Mu preili 3.5 aastane. 2 korda tema eluaja jooksul olen tundnud nii suurt häbi?, et tahaks maa-alla vajuda. Vanuseid ei mäleta, aga ükskord poe parklas näitas iseloomu ja ei tahtnud autosse minna ning teine kord ujula dušširuumis, kus keeldus pesemast.
Õnneks, ptüi-ptüi-ptüi on ta enamus ajast väljaspool kodu väga hea laps. Leian suurema osa ajast mingi kompromissi ja kui näen, et laps hakkab väsima, siirdun maksma.
Poes teab, et saab valida ainult ühe asja. Vahetab neid seal palju, aga väljume alati ilma kisata.
Ma ei ole näiteks kunagi arvustanud vanemaid, kelle lapsed avalikes kohtades kisavad või sõna ei kuula. Ka siis kui polnud omal last. Mul on pigem lapsevanemast kahju ja naeratan talle sõbralikult. Never ei tea millal omal selline olukord tekib.
Mallukas
April 1, 2018Lastega on jah nii, et mis töötab ühega, ei pruugi teisega töötada. Või isegi, et mis toimib täna, ei pruugi töötada homme. Nad ju alles kasvavad inimesteks, pole mõtet pahaks panna 🙂
Marii
April 1, 2018Nii lihtne on visata kommentaare siia sinna, sest et no “minu arvamus on ju kõige tähtsam üldse ja kui ma seda nüüd ja kohe ei avalda siis kukub terve maailm kokku”. Aga oluline on ju see, et mida see kommentaar annab: kas muudab maailma paremaks või tänu sellele saab näiteks iga ema sünnitusmajast kaasa raamatu “Kasvatus”. Või ongi eesmärgiks teha teistele oma kommentaariga haiget ja seejuures vastu rinda taguda, sest kõigil on õigus oma arvamusele.
Mina teismelisena(16a) viskasin ka poes ühele emale kommentaari, kelle laps röökis, et kas kasvatada ei oska last. Praegu vajun enda vana mina pärast häbi tõttu maa alla. Kuigi olen mina küll sekkunud hilisemas eas lapsevanema ja lapse vahelisse vestlusesse, kui laps nuttis ja ema ta peale röökis. Aga see oli sellepärast et ema korrale kutsuda, et ta oma last verbaalselt ei lööks. Võib-olla tema jaoks olin ka Liisi aga selline kasvatus pole ühelegi lapsele hea.
Mallukas
April 1, 2018Nõustun sinuga! Noorena arvadki, et tead KÕIKE. Mida vanemaks saad, seda rohkem sa aru saad, kui vähe sa tead.
Ja sellises olukorras tulekski vahele minna!
MM
April 1, 2018Nõus, et lapse jonniga tuleb osata ringi käia. Aga minu arvates on siin selle jonni põhjus mitte see, et ta ei saaks aru, et enne tuleb söök ära osta ja siis mänguasi, vaid see, et ta pidi nii kaua poes ootama ja kaasa kõmpima. Kui poes juba nii kaua läheb, siis ma usun, et iga tema ealine laps viskaks juba pikali maha. Et selles suhtes tubli, et ta jõudis juba nii kaua oodata aga pole imestada ka, kui ta ei mõistnud, et miks juba söögi asjad juba ostetud ei saanud. Nii pikale poes käigule ma nii väikest last kaasa ei võtaks (ja ei võtagi enda omi), sest neil veel nii pikka kannatlikkust ei ole ja siis laps väsib ja tekibki jonn ja see juures minu meelest põhjendatult…
Mallukas
April 1, 2018Täitsa õige! Läkski kauem, kui arvasime ja pidime seal natukene ootama (mitte meist olenvalt) 😀
Geidi
April 1, 2018KAllitus toimib ka meil. Väiksem poiss kui solvub siis kuidagi nagu ei oska ise tulla kalli küsima, et paha tuju üle läheb. Siis lähme me ise. Kui ta natukene maha rahuneb (ta ei karju ega midagi aga ainult on kuri-muri) siis ta seletab ka mis oli pahasti ja mis teda õnnetusk tegi. 75% me küll aru ei saa aga tema saab endast välja rääkida ja korras.
Suurem poiss proovis kunagi poes pikali visata. Ma seisin ja ootasin, küsisin, et kas ma tohin ka nii teha. Ta tuli püsti ja ütles “lähme koju” =D Kõik.
Rohkem ei proovinud.
Siku
April 1, 2018Kes sul koik need tekstid inglise keelde tõlgib? Kui ise, kust selle aja võtad?:D voi sul spets inimene selle jaoks?
kate
April 1, 2018ma pakun, et google translate 😀
Mallukas
April 1, 2018jajah 😀
Siku
April 5, 2018Google translate ei tõlgi nii täpselt ju, või on vahepeal hakanud tõlkima? ?
Mallukas
April 5, 2018Ei usu 🙂
Airi
April 1, 2018Tänks nipi eest 🙂
Been there, jooksin lapsega poest välja. Selline tunne nagu kõik arvaks, et sa just röövisid selle lapse.
kate
April 1, 2018Mul ka esimene laps pidevalt viskas end poodi siruli maha ja kisas.. Midagi teha polnud m6tet, ta vajas lihtsalt valja elamist.
Teisel lapsel seda kommet pole, kuigi sama moodi kasvatatud.
Lapsed on erinevad..
Birgit
April 1, 2018Aga see ongi ju vale kasvatus ja kõige halvem asi mida teha – lapse halb emotsioon ära “visata”! Jah, tulebki kallistada, seejärel seletada ja uurida miks laps nii tunneb, mida see tähendab, kuidas sellest üle saada.. Nagu sa mainisid, ei tule lapsed oma emotsioonidega toime ega saa neist aru. Ei ole hea mõte see lihtsalt seejärel maha kanda. Lastele tuleb kõike seletada-seletada-seletada!
Riina
April 2, 2018No ma ei tea 🙂 minu meelest kölas kyll nagu päris hea trikk.
Ma olen täiskasvanud inimene aga vahepeal olen kuri. Vöi tusane vms. Väsimus vöi tyhi köht vöi madal veresuhkur vöi mis iganes vöib seda pöhjustada. Ja hui tahangi siis et mu mees hakkab aina uurima ja puurima et MIKS ma pahane olen ja mida selle jaoks ette vötta ja kuidas seda ennetada jne 😀 parem kui möneks hetkeks kallistatakse ja rahule jäetakse kui et hakatakse iga meeleolumuutuse peale syvaanalyysi tegema.
Ka laste puhul on täiesti normaalne et 24/7 ei ole röömus ja energiat täis, kuid kui pahadele hetkedele rohkem tähelepanu tömmata selle asemel et neil minna lasta ei ole ju lapsele endale hea.
See käib muidugi ainult nö tavaliste meeleoluköikumiste kohta, mitte kui laps on ala pikemat aega pahane vöi kuidagi eriliselt frustreeritus vms, sest siis on töenöoliselt töesti midagi hinge peal.
Birgit
April 2, 2018Jah täpselt, sa oled täiskasvanud inimene! Laps õpib alles kõiki neid emotsioone ESIMEST korda! Ma kirjutasingi, et kallistamine on hea, sellele peaks järgnema seletus, mitte probleemi ära viskamine.
Lisbet
April 1, 2018Mul hakkas aastane ühel korras kärus karjuma,kui oli väsinud,muidu poes rahulik,aga ükskord asin mingi paksu eide käest sõimata,et miks ma ronin vankriga poodi,inimesed ei saa liikuda. Ütlesin,et ok järgmine kord jätan pooleaastase üksi koju,tädi oli vait kui sukk 😀 tegelt oleks tahtnud öelda,et nii laia p.. ei tohiks poeuksest sisse tullagi-läheb veel laiemaks 😀
1-223
April 3, 2018Väga madal on kellegi kehakaalu üle õiendada. Ma väga loodan, et Sina ei teinud tol korral poes seda viga, mida paljud mina-ja-maailm-emad siiski paraku teevad, kui vankritega ostlemas käivad – nimelt on paiguti tõesti keeruline vankritest mööda saada isegi peenemal inimesel, kui mingeid vahekäike blokeeritakse. Hiljaaegu olid kaks (!) ema oma kärud poes suisa kõrvuti keset vahekäiku seisma jätnud ja samamoodi lapsega liikuv meesterahvas neist mööda ei saanud. Läks ringiga, sest ei tahtnud samas stiilis pahameelt kogeda. Iseenesest on ju muidugi arusaadav, et mõnikord lihtsalt on vaja väikelaps poodi kaasa võtta (või minna poodi, et kodust välja saada?), ent mõni inimene kahjuks ülejäänud külastajatega arvestada ei suvatse.
Sirly
April 1, 2018Ah, Mallukas, kas sa siis ei teadnud, et laste kasvatamise osas on just need kõige targemad, kellel endal lapsi pole? 😀
Ydaks
April 1, 2018See on nüüd üks minu lemmikumatest blogipostitustest 🙂 Imelike nippide koha pealt, aga mitte ilmselt osade lapsevanemate jaoks imelik. Me kasutame ka kallistamisega viha/kurbuse peletamist, aga… Me tõmbame ka lootusetus olukorras pepust välja jonniusse ja viskame efektselt kuskile ning vaatame suure põnevusega, et kuhu see uss nüüd läheb.. Viib endalgi mõtted mujale, eksole.. või mõttele, et mida põrgut.. Aga töötab. Ja üldseüldse peaks kõik kodus rohkem kallistama. Vb need viltuvaatajad on ise ka umbes-täpselt 10 kalliga miinuses omadega.
Mammu
April 1, 2018Mulle meenus sellega see, kuidas ükspäev poe sissepääsu juures üks lebas 😀 ma omaette naeratasin ja tekkis ka sellinne “i feel u” tunne, ning samal hetkel jooksis üks tädike kohale ja hakkas paaniliselt pärima, et mis lapsel juhtus, kas tal on midagi viga 😀 no tere, jaa vanem seisab rahulikult kõrval, kui laps valudes maas piinleb vms?? ma ei kujuta ette mis kohaga ta mõtles 😀
Deana
April 1, 2018Imelik on see, et kui osa ei oska oma lapsi kasvatada, siis miks see inimene sind üldse jälgib sotsiaalmeedias? ???♀️?♀️
Deana
April 1, 2018kui sa ei oska*
Mari
April 2, 2018Mina olen täiesti lapsetu, aga võin rääkida kohe loo, miks ma olen ka selle poolt, et miks lasta lapsel oma jonn ära jonnida.
Töötasin ühes poes, kus meil olid müügil ka mänguasjad. Üks no kuskil 3-aastane tüdruk ehk hakkaski jonnima, et tema tahab nukku. Ema oli oli lihtsalt üsna närviline ja nähvas koguaeg, et mis teed sellega, et seda sul küll vaja pole jnejne. Mina siis vaatasin kurvastusega seda pisikest last, kes nuttis ja ei saanud aru, miks emal on vaja neid riideid, mis tema proovima läks.. terve see aeg jonnis, kui ema proovis. Ema sai proovitud, ostis ka midagi. Laps oli ikka nördinud, kui ema ütles, et nüüd hakkame minema, siis laps sai aru, et jah, ta vist ei saagi seda ja hakkas veeeel kõvemini jonnima. Selle asemel, et võtta oma jonniv laps, ütles ema, et selge, jonnipunni tema ei taha ja läks lihtsalt üksi minema. See mis seal edasi toimus, oli lihtsalt väga kurb ja mina pidin siis seda pisikest 3-aastast last lohutama, et ausõna su emme tuleb kohe tagasi. See laps oli totaalselt paanikas ja ei teadnud enam mida teha. Ja kas ta ema üldse tuleb tagasi talle ka järgi v ei. Ema tuli ca 10 minuti pärast suitsuhaisuga tagasi.. nii toredad on sellist sorti noored vanemad..
Kui ei taha lapsele osta kõike.. jumala eest, ei peagi ju ostma. Aga käitu siis ise kaa vastavalt, see laps põhjendas ilusti, miks tema seda nukku tahaks, see oli mingi multikategelane, millest tal midagi juba olemas.. ja siis ema ostab hilpe endale “mul VIST on seda vaja”, jätab lapse maha ja tõmbab suitsu selle asemel, et ise oma laps maha rahustada võõra inimese asemel. 3-aastane ei saa veel muidugi nii hästi aru, aga sellega ta õppis kindlasti seda, et ta ema võib ta igakell maha jätta kuhugi. PS. Suitsupakk maksis 2x rohkem, kui see nukk!
Mallukas
April 2, 2018Tihtipeale, kui lapsed ütlevad ala “vaata, emme! nukk!” siis nad ei mõtle, et nad seda nukku tahaks, vaid lihtsalt neile on kogu aeg näidatud ja öeldud asjade tähendust, seega imiteerib laps tihtipeale seda. Ja kui ema hakkab kohe “EI SAA!” karjuma, siis hakkabki laps nutma, sest ta vb ei tahtnudki seda alguses 😀
Lisbet
April 2, 2018Issand kui õudne 🙁 ma mäletan,kui ma väike olin,mul ükskord emal sai me lollustest siiber( nüüd mõtlen,et emal oli ilmselt depressioon,mida tol ajal ju ei ravitud,ta oli seitsme aastase vahega kaotanud 2 last-ühe sünnitusel,teise õnnetuses) ja ütles,et läheb metsa ära ja ei tulegi enam tagasi…. Seda ta ka tegi,aga tuli mingi aja pärast ikka tagasi,põldmarjadega…. Mäletan siiani seda paanikat ja õudu…. Ärge tehke oma lastele nii!!!
Ma loodan,et sa ütlesid sellele tädile,et last ei jäeta järelvalveta poodi!
LeilaM
April 2, 2018Eks see Liisike ei teagi laste arengupsühholoogiat ja targutab niisama. Las olla.
Kuni u 2 aastase lapse loomulik reaktsioon kõigele, mis ei meeldi, ongi muide jonn, röökimine ja vahest isegi hammustamine. Nagu sa Lende puhul kirjeldad…Lapse aju areng on nii kiire, et see ületab tema füüsilised ja verbaalsed oskused..ei oska muul viisil ennast väljendada ja ongi. See ju kõik mööduv. Mis sest, et Mari vanem. Tema väljendam oma pettumust omal viisil. Nii hea lugeda, et oled teadlik lapsevanem :).
mannakas
April 2, 2018mul küll laps juba suur aga väiksemana oli ta samasugune, viskas ennast kas poes või bussis sellili, ei karjunud ega jonninud lihtsalt lamas.
Nüüd olles töötanud aastaid lastega on selline nö. käitumine väga tavaline lastel kellel sõnavara on väike ( st. tahaks emale öelda,et kle aitab tänaseks aga lihtsalt ei oska ennast väljendada)
Kõigil Liisi sugustel soovitan lugeda : http://naistekas.delfi.ee/kodu/peresuhted/mis-mottes-kaheaastane-ei-maga-ega-kai-potil-mina-oma-lapsel-kull-niimoodi-endale-pahe-istuda-ei-lase-ja-siis-tuli-elu-suurim-oppetund?id=81585257
Crly
April 2, 2018… “Ja siis sa said ise lapse”, on nii õige tähelepanek. Me mehega samamoodi mõtlesime, et meie laps on rahulik ja kasvatatud ja seda beebist peale. Rahulik ja rõõmus ta ongi, aga talle meeldib väga oma häält näidata ja katsetada ning looduse poolt on talle antud ikka võimas hääl – kõik teised lapsed kriiskab üle. Meil on mehega selline inside-joke tekkinud, et kui laps pistab röökima kuskil avalikus kohas (millele üldiselt järgneb lõbus naer stiilis “näed kui kõva hääl mul on”), siis me mehega vilistame ja vaatame lakke ja teeskleme, et see pole meie laps, kuigi ta on meil süles või vankris 😀 Eile poes üks kaheaastane pistis samuti karjuma, et näha täiskasvanute reaktsiooni ning see oli nii naljakas, et ma ütlesin neile, et näete, ma mõtlesin, et minu laps on siin kuskil.
liina
April 2, 2018No aga tegelikult mis see Liis siis valesti ütles. Meil näiteks ei lubatud lastena niimoodi draamatseda ja põrandale pikali visata. Oleks kohe öeldud rahulikult, kas tõused kohe püsti või jäädki siia. Olen seda näinud enda ja kahe noorema õe ja venna peal. Ei ole kunagi olnud lõputuid röökimisi või jalgadega trampimisi meie majas, sest me saime kohe kõigest aru. Niiet kasvatus on õige sõna siin kohal mu arust küll. (Rünnake mind nüüd kõik, sest julgen teie arvamusega erinevalt mõelda..)
Mallukas
April 2, 2018Vaesed lapsed teil peres 🙂 Ma ei tegele oma lastele valetamisega, või teie peres jäetigi lapsed sinna, kuhu nad vedelesid? Palju sul õdesid-vendasid nii tänavatele jäi muidu?
liina
April 2, 2018Ei, meie peres said lapsed kohe aru, et väljaspool kodu jah on inetu niimoodi röökida või poes karjuda, et tahan-tahan-tahan. Kodus mänguhoos kriiskasime ja karjusime nii kuis süda lustis. Meil käis kogu kasvatus präänikuga, mitte piitsaga, seega ma ei ütleks, et me nüüd vaesemad oleksime kuskilt otsast olnud, kui need lapsed, kes karjumisega saavad kõik, mida nad tahavad. Meil ei olnud mänguasja uputust ega kõige vingemaid mänguasju tol ajal, aga meist kasvasid mõistlikud inimesed, kes siiamaani teavad, et midagi kauaihaldatud asja saada, tuleb selle nimel kas tööd teha või see välja teenida. Ei, meid ei pandud kolme aastaselt tube koristama, et mänguasju välja teenida, vaid hea käitumisega ja kolmekesti nn “koostööd tehes” me need ka saime. Üsna mõistlik kasvatus mu meelest, mu õde kasvatab oma last samamoodi.
Mallukas
April 2, 2018No aga see on ju väga tore 🙂 Tahad ma räägin sulle midagi enda lapsepõlvest. Mina ei jonninud ka pea mitte kunagi. Ei visanud kunagi kuskil pikali, ei nõudnud midagi. Aga ma sain terve lapsepõlve peksa. Kogu aeg. Iga asja peale. Tea nüüd, kas ma selle pärast ei jonninud, või oli mul lihtsalt säärane iseloom juba enne, aga seda ma võin sulle küll öelda, et kuidagi paremaks inimeseks see mind küll ei muutnud.
Mina tahan oma lapsi kasvatada armastusega – ja nad ka ei karju, et “midagi saada”. Väike laps viskas pikali – vait nagu sukk. Ta oli väsinud, kaua poes olnud, piisavalt kaua vastu pidanud kogu sellele trallile. Ka temal on õigus vahepeal “üle keeda”. Ja minu töö emana on oodata, kuni ta aru saab, et selline käitumine kahjuks olukorda ei lahenda.
Mul on tunne, et sa ise ka ei lugenud postitust täpselt läbi, sest ka mina ei poolda kuskil karjumist ja röökimist (olenemata sellest, et olenevalt east võib seda ka siiski ette tulla), aga minu näiteks ei karjunud ega nõudnud keegi midagi.
d
April 5, 2018Kahjuks ei vastanud see küsimusele, kas mõni põrandale heitja päriselt ka poodi maha jäeti? 😛 Mäletan oma lapsepõlvest seda tühiähavrdust “kas tõused kohe püsti või jäädki siia”. Kes targem laps oli, see teadis, et see on üks nendest kõige sisutühjematest valedest, mis lapsevanemad eales oma võimu kehtestamiseks välja on mõelnud. 🙂
Morgie
April 3, 2018Selline pikali viskamine on mulle tuttav. Nelja-aastane heitis ilma igasuguse jonnita ennast suvalistesse kohtadesse pikali – ta lihtsalt väsis nii ruttu ära. Lasteaias samamoodi.
Käisime arstide vahet ka, süda ja vererõhk olid õnneks korras, adenoide saadeti lõikama, pärast seda pilt paranes. Tegelikult oli muid põhjuseid ka, kokkuvõtvalt – ei olnud jonn, väsimus oli.
Mallukas
April 3, 2018Ausalt, viskaks mõnikord isegi, kui inimesed viltu ei vaataks 😀
Morgie
April 3, 2018Tartus minu mäletamist mööda ei vaadatud viltu, kui oskasid kohta valida. 😛