Sõnad, mis ei tule välja
Kuna ma siin nagunii juba diip olen ja üksinda mõtteid mõlgutan, sest Kardo paneb last magama, hakkasin ma juurdlema selle üle, et kas ma kunagi ütlesin oma vanaisale, et ma teda armastan? Ma kardan, et ei öelnud.
Ja kas ma olen seda öelnud oma emale? Oma vennale? Oma kasuisale? Oma tädile? Vot ei ole. Sest ma nagu arvan, et nad teavad seda ise ka ja ega nemad seda mullegi öelnud pole. Sest noh, ma ju tean seda ka.
Ometi on teadmine ja selle kuulmine kaks erinevat asja.
Ma ei tea. Ma ei tule vist väga…hellusest nõretavast perekonnast. Ehk sellepärast korrutan ma Marile iga päev, kui väga ma teda armastan. Kui ma õhtul Kardole sülle poen ja nõuan, et ta mind samamoodi kiigutaks nagu Mari, sest ma tahan teada, mis tunne see on, siis nurrun ikka, et ma teda väga armastan.
Aga ometi ma ei kujuta ette, et ma helistaksin oma emale ja ütleksin, et ma teda armastan. Miks nii? Miks on kergem oma kõige kallimatele öelda halvasti kui hästi?
Mulle meenub mu eelmine suhe, mis lõpus juba omadega üsna karil oli. Aga eks ma ju ikka armastasin. Ja mõnikord ma öösel lamasin oma voodipoolel, peikast kaugel, sirutasin oma varba häästi natukene tema jala vastu ja mõtlesin, et ma ju tegelikult armastan teda. Ja oleks tahtnud seda öelda. Sest äkki olin ma just too päev talle näkku karjunud, et ma vihkan teda. Või oli see too päev, kui ma talle sisistasin, et kurat, sa oled nii mõttetu mees.
Jah, iga mu keharakk teadis, et see suhe on läbi ja ma vihkasin ja armastasin ühtaegu. Aga näitasin ainult viha ja kurjust. Sest mulle tundus, et ma ei taha olla see ainuke loll, kes armastab. Ei tahtnud näidata oma nõrkust.
Imelik. Imelik, et hea olla, oli minu silmis nõrkus.
Kas teie olete seda tunnet tundnud? Et su sees on sõnad, mis ei tule välja?
Et “anna andeks” ei tule välja, aga “mine perse” lipsab justkui muuseas. Et “sa oled mulle väga kallis” ei tule ka siis, kui keegi sind noaga ähvardaks, aga “jäta mind rahule!” tuleb palju kergemini?
See on lihtsalt hämmastav, kui ruttu tegelikult aeg lendab. Enne kui sa arugi saad, on sul sõpru, kes on sinu kõrval olnud pea 20 aastat ja sa ei ole neile öelnud, kui olulised nad sulle on. Et sa pole 23 aastat emale öelnud, et sa teda armastad. Et sa ei ütle, mida sa mõtled.
Selle nädalavahetuse ülesanne lugejatele on öelda vähemalt ühele lähedasele, et sa armastad teda. Sest sa ju armastad.
Ma loodan, et mu sõbrad teavad, et ma neid armastan. Sest ma ju armastan.
Iiv
December 21, 2013Minu meelest on köige raskem kellegi ees siiralt vabandada 🙁 no ei tule need sönad nii välja nagu tahaks vöi ei tule üldse. Veel raskem on kellelegi öelda “armastan sind”, ilmselt on asi eestlaste kinnisuses. Elades Inglismaal ja nähes inglaste avatust ja seda kuidas nad selliseid tösiseid sönu nagu ” ma armastan sind” nii muuseas igale poole loobivad siis hakkab mul lausa imelik. Ei ole ise just sellist tüüpi et läheks suvalisele ütlema et kuule kallis oled. Kuna ma olen niikuinii selline, kes eriti oma tundeid välja ei näita ja mul oleks nagu jänes püksis kui midagi sellist vaja on öelda siis ma loodan, et köik kes minust vähegi hoolivad, teavad, et ka mina hoolin neist, olgugi et ma seda neile igapäevaselt näkku ei räuska.
Kätu
December 21, 2013Jah. Minuga on samuti nii.
Ma armastan oma ema, meeletult. Kuid kui nüüd sügavalt mõtlen… siis ma pole seda talle kunagi öelnud .. Mitte et pahasti oleksin talle öelnud kunagi,seda mitte. Aga seda, kui palju ta mulle tähendab, seda samuti pole.. ei teagi miks.. Kuidagi tulevad need sõnad nii raskelt .. või õigemini ei tulegi.
Aga samas tean ( loodan, et ta teab ) , kui oluline ta mulle on.
Mhh , aga mehe kaisus olles ikka sosistan, kui palju teda armastan. Või lapsele , et Emme armastab sind nii palju! Siis tema küsib : ” Aga Issi?” Vastan siis, et Issi ka 🙂
kadi
December 21, 2013Mina ütlen oma tütrele iga päev, et armastan Teda
Katre
December 21, 2013Ojaa. Ma nii palju ka mõelnud sellele, et vanematele ja Keiole ka tahaks need maagilised kolm sõna öelda, aga nii raske on. Raske neid üle huulte miskipärast saada. Ei tundu õige hetk ja üldse kohmetu värk. Ikka eeldan, et ju inimene teab.. aga samas ise on neid ju nii hea kuulda, seega kindlasti tahaks ka teised minu suust kuulda.
Mõnus postitus. 🙂
K
December 21, 2013Tehtud juba. 😉
Olen suht samas olukorras, minu ema ei öelnud minule ka kordagi, et ta armastab mind. Samuti ei teinud seda mina. Nüüd oma lastele ütlen seda igapäevaselt. Mu viiene tütar mõni päev ütleb lausa miljon korda mulle seda(Y). Samuti ütleb ka minule, kui palju ta oma issit või õde armastab. 🙂 Teine piiga on 1,9a, ise seda veel öelda ei oska, aga kui mina talle ütlen- siis ütleb ta vastu, et ” mina kaa!” 🙂
Sigrid
December 21, 2013Mina hakkasin peale oma venna surma rohkem tähelepanu pöörama ja lähedastele väljendama armastust. Nii pereliikmetele kui sõpradele saab ikka pidevalt seda öelda. Rääkimata siis nüüd lapsest, kes kuuleb seda miljon korda päevas + loomadest. 🙂
nell
December 21, 2013Kõik ilusad sõnad tuleb välja öelda ja mitte lootma jääda, et ühel päeval ütled välja mida mõtled.
mu vanaema oli lihtne maanaine, ilusaid sõnu ei öelnud ja näis, et talle olid mu tädilapsed olulisemad kui mina. Lõpuks sain siiski teada, et talle olid minu tegemised olulised ja ta oli mu üle uhke. Teada sain kahjuks peielauas…
Kätlin
December 21, 2013Loeks nagu oma mõtteid ilusti kirjapanduna.
Liisa
December 21, 2013Ka mina tulen sellisest perest, kus oma tunnete väljendamist nii palju pole olnud. Ema on vahel harva öelnud, et “kallis oled” või midagi sellist, aga see on alati kuidagi teistmoodi olnud. Seetõttu pole ka mina vist mitte kunagi emale või mõnele teisele lähedasele öelnud, et ma teda armastan, kuigi tegelikult armastan. Imelik on mõelda, et astun ligi ja ütlen, et “ma armastan sind”, kuidagi piinlik on. Ei oskagi seda hästi seletada.
Ja halvasti öelda on tõesti lihtsam kui hästi. Ma vahel ikka paha tujuga ütlen lähedastele halvasti ja ükskõik kui pahasti ma ennast hiljem tunnen, on vabandamine või lihtsalt hästi ütlemine paljupalju raskem.
C
December 21, 2013See postitus on nii armas. Ja ma mõistan sind selles osas, et mul on sõpru kellele on raske öelda, et armastan neid. Samuti pole ma isaga väga lähedane selles mõttes, et me kallistaks ja jagaks oma tundeid. Ta on lihtsalt kinnine inimene ja ainus, kellele ta end üldse avab, on mu ema. Sellepärast ma ei saagi aru ja kadestan seda issi-tütre armastust teistes peredes. Samas on ta mulle igat muud moodi superhea isa olnud. Aga selle eest on Jumal andnud mulle ema, kes on mulle nagu sõbranna ja kõige lähedasem inimene. Üldiselt ei ole mul raske armastust avaldada, õnneks.
kk
December 21, 2013Poetasin pisara .. aga ikkagi ei ütle..
Siky
December 22, 2013Ma olen seda õppinud tegema – oma tundeid väljendama. Aeg on näidanud, et inimesed võivad üleöö su kõrvalt kaduda: õnnetus, raske haigus. Keegi ei tea, palju päevi on meile antud ja oma vanaemalegi ütlesin kui kallis ta mulle on (kuigi me ikka kaklesime ka – vanaema kasvatas mind teismeeast täiskasvanuks) ja paraku tuligi vähk ja viis ta ruttu. Noored hukkuvad avariides, upuvad või kukub vanalinnas jääpurikas pähe – ei saa mõelda, et, aega on. V b ei ole… Kokkuvõttes ma aegajalt oma kallitele ütlen, kui tähtsad nad mulle on, oma lapsele lausa vist mitu korda päevas 🙂
Jaanika
December 22, 2013Oijah… Mina ka vahel mõtlen, et kuidas peaks rohkem oma lähedastele ütlema, mida ma nende vastu tunnen. Kui mu ema üle kahe aasta tagasi suri, siis mitu kuud mõtlesin, et miks ma ometi rohkem talle öelnud, kui kallis ta mulle oli. Võib ju arvata, et ta teadis, aga ikkagi… Ja enne seda suvel olin ma nii palju eemal oma kodulinnast, hiljem olen mõelnud, et kui ma oleksin teadnud… Muidugi ma ei tohi ennast süüdistada, aga ikkagi.
Nüüd lähen alati paanikasse, kui mu isa telefonile ei vasta, sest see meenutab mulle seda, kuidas mu ema suri, tema ei vastanud ka siis telefonile ja kui isa ta kodust leidis, oli ta insuldi saanud. Mina olin siis reisil, mis oli mu kõige kohutavam reis elus, jääb igavesti halvas mõttes meelde.
Tegelikult ongi inimestega kahjuks niimoodi, et nad mõistavad alles siis, kui oluline mõni inimene nende jaoks oli, kui neid enam pole… Öeldakse, et aeg parandab haavad, aga siin see ei kehti.
Aili
December 22, 2013Enne enda meest ei olnud kellelegi öelnud, et neid armastan. Eeldadki terve elu, et see kõik on ju nii loogiline – muidugi ma armastan enda vanemaid ja nemad mind. Ema on mul muidugi väljendusrohkem ja seda ikka mitmel korral öelnud, mille peale mina tuimalt ütlen “jajaaa”. Nukker.
Ehk mu mees pidigi tulema mu ellu selleks, et suudaksin ka veidikene pehmem olla teiste vastu, sest nö kaitsemüür oli enne ikka päris kõrge.
Ütelda kellelegi “ma armastan sind” kõlas nii… lõplikult. Nii kõikehaaravalt ja olulist, et ikka tõesti-tõesti pead ju seda südamest tundma kui ütled. Niiet perega ongi – iseenesest mõistetav.
Küll aga häirib mind tohutult see inglise keelt kõnelevate inimeste “I love you” iga asja ette ning taha – võib-olla sellest ka kerge trots tekkinud seda igaühele öelda.
Merli
December 22, 2013“Mine perse!” tuleb tõesti lihtsamalt, kui “Anna andeks!” või “Lepime ära!” Aga see vast ei tähenda seda, et armastan oma meest vähem või, et üldse ei armasta. Ma ju ikka armastan. Asi on vist kinnises iseloomus. Ja iseenda mitte armastamises. Jagelen sellega aastaid, aastaid juba.. Oeh…
M.
December 22, 2013Ma võin oma elukaaslasele ükskõik kui palju kordi öelda, et ma teda armastan, kuid ma ei suuda seda kuidagi oma vanematele öelda 😀 kuidagi eriti raske.. nagu sa mainisid.. nad ju teavad 😀
Gerda
December 22, 2013Eesti keeles on neid sõnu nii keeruline öelda.Inglise keeles on see nagu lihtne ja ütlen iga päev oma peikale ja ka ämmale ja äiale.Oma vanematele aga nagu ei suuda.Ämm küsis,et kuidas siis on nii et ei ütle,siis ainuke seletus,mis ma oskasin öelda,oli et eesti keeles see tähendab nagu rohkem.Siin öeldakse seda koguaeg ja see ei tähendaks nagu sama,mis eesti keeles…
L.
December 22, 2013Jah. See on raske ka minu jaoks. Mehele korrutan igapäevaselt kui palju ma teda armastan. Ja kassile. Kui lapsed veel kõhus olid siis silitasin iga õhtu kõhtu Ja rääkisin neile kui palju ma neid armastan… Nüüd on see kahjuks vähemaks jäänud. Annan lubaduse neile mõlemale igapäevaselt öelda kui väga ma neid armastan. Et neil ei tekiks selle lause ees tulevikus tõrget 🙂
D.
December 22, 2013Pean t6dema,et tunnen sama ning olen samas seisus. Kipun alati ytlema oma k6ige kallimatele just seda, mis tegelikult polegi t6si v6i j2tan hoopiski miskit ytlemata. Ma armastan oma vanemaid tohutult kuid pole kunagi 6nnestunud end kokku v6tta ja seda ka neile 6elda. Ema on minu ustavaim ja parims6branna ning see t6ttu tundub ,et ta juba niigi teab kui kallis ta mulle on. Eks k6ik kandub vanematelt edasi,nyyd kui olles suhtes j2tan alati ytlemata k6ige raskematel hetkedel,kui v2ga ma armastan oma meest ning kuidas ma tahaksin ,et k6ik oleks j2lle h2sti. Kui mulle miski ei sobi v6i tunne on morn siis alati muutun kinniseks ning j2tan k6ik endasse,kuid paraku ma kuidagi ei m6ista kui haiget see mu elukaaslasele teeb..meile m6lemale. Mul on alati nii palju 6elda,kuid alati j2tan ytlemata. Oeh..
Mina
December 22, 2013Minu arvates eestikeelne “ma armastan sind” tähendabki rohkemat kui “I love you”. Inglisekeelse variandi ma liigitaks “kallis oled” alla… Oma kaasale on tõesti lihtne armastust avaldada, kuid kas ütleksite seda seltskonnas telefonikõne lõpetades oma kallimale? “Poole tunni pärast kodus näeme! Ma armastan sind!” – inglisekeeles ju nii lihtne, aga kui seltskonnas telefonikõne lõpetades nii ütleks, siis raudselt arvataks, et mees on suremas, sest need on ju nii suured sõnad. Ja inglise keeles öeldakse seda sama lauset nii lihtsalt ka oma sõpradele… Mina leian, et armastust avaldatakse ikka ilusasti ja seda tõesti oma kallimale valitud hetkedel, mitte ei loobita neid sõnu söögi alla ja söögi peale, kuniks need oma tähenduse kaotavad. Nagu on “I love you” seda inglise keeles teinud. Siit ka märkus, kas on vaja oma kolmeaaastasele seda päevas sada korda korrutada? Kalamari on ju luksus, aga kaua sa seda päevast päeva kolmel toidukorral süüa tahaksid?
M
December 22, 2013Eks see vist olegi nii, et paljudes peredes teatakse, et armastatakse üksteist ja milleks siis seda veel vaja välja öelda. Eriti kui sa pole seda iial varasemalt teinud ega oska arvata teiste reaktsioone. Siiski olen tähele pannud, et tänapäeval lapsevanemaks saavad inimesed teevad seda isegi rohkem kui meie endi vanemad. Ja see on niiiii armas lihtsalt 🙂
Mari
December 22, 2013Olen proovinud asja lahendada nii, et ütlen aeg-ajalt vanematele kui tänulik ma neile olen. Et kuidas mind on kasvatatud ja toetatud ja kui tähtis see mulle on. Isegi kui vastatakse, et “jajaa”, siis on väga hästi näha, et see läheb neile korda küll.
Triin
December 22, 2013Vot, ma olen ka sellisest perest pärit, kus niisuguseid asju lihtsalt ei öeldud/ öelda. Ma kujutan ette, et kui ma praegu marsiks oma ema nina alla ja ütleks, et ” Tead, ma ilgelt armastan sind!”, siis jääks ta mind suu ammuli jõllitama, ja küsiks, ega ma viimasel ajal narkomaaniks hakanud ei ole, või kas ma olen kindel, et ma praegu kaine olen!” 😀 Selline asi on mulle endale ka kuidagi nii võõras. No et mismõttes ma pean minema ja kellelegi midagi niisugust ütlema- ei ole minu moodi ju! Einoh, hakkama vast saaks, aga kuradi imelik tunne oleks samal ajal. 😀 ( Jah, ma pean tunnistama, et mul oleks isegi veidike häbi.) Samas…persesaatmisega mul probleeme ei ole. Ega ka muude selliste asjadega, millega teistele hinge sittuda saaks. Hoopis selle pärast peaks häbi olema. Aga…ei ole! Muidugi ma ei saada üle päeva inimesi perse, ja ma ei naudi seda, kui ma saan kellelegi halvasti öelda, ning järelikult ma ehk ei olegi kõige rõvedam sitapea. Aga noh…kuna ma tean, et minust ei saa mingisugust kõvahäälset tüüpi, kes käib ja näiteks oma isale ja vanaemale armastust avaldab, siis…oeh…eks ma püüan seda siis oma tegudega välja näidata, et ma neid päris ei vihka ka. 🙂
merle
December 22, 2013Mina ütlen oma mehelr,lastele ja ka emale igaoäev, et armastan neid 🙂 No problem 🙂
Birgit
December 22, 2013Ütlesin just oma mehele, et armastan teda, ta vastas mulle: “Olgu.” 😀
miii
December 22, 2013Ma oma mehele ütlen umbes nii kord-kaks aasta jooksul, et teda armastan.. Ta kurivaim ei usu siiani :P. Lastele ütlen peaigapäevaselt, et armastan. Täitsa iga päev ütlen kindlasti kui kallid ja olulised nad mulle on. Parimale sõbrannale olen mitmeid kordi öelnud kui kallis ta on, kas aga ka seda, et armastan teda, ei teagi.. Paarile heale sõbrannale olen veel öelnud, et nad kallid. 🙂 Vanaemale kaaa.. 🙂 Emale-isale aga mitte. Ja no.. Ei ütle ka neile seda. Emale olen ma suht tühi koht, isaga suhtlen harva, aga saan siiski hästi läbi.
A
December 22, 2013Sa kirjutaks nagu minust. Mitte ei tule need sõnad kergelt üle huulte. Isegi oma elukaaslasele ei ütle ma seda nii palju, kui peaks. Lastele olen üritanud küll ikka aeg ajalt öeda, et nad on mue kallid jne. Olen alati öelnud ja arvanud, et olen väga kinnine inimene.
Tean ka seda tunnet, kui lelbad voodis ja mõtled, et võiks öelda, et armastan sind, oled kallis vms, aga vot mõtteks ongi see jäänud 🙁
Tuuliki
December 22, 2013mul oli mehega alguses nii et tema ütles alati esimesena et armastab mind , aga mina ise ei suutnud seda esimesena öelda .. oli vist mingi kartus või midagi ( kuigi tegelt polnud ju midagi karta :D) . aga nüüd “suudan” ise ka öelda 😀 ja lapsele ütlen ka et armastan teda .:)
Mari
December 22, 2013Nõustun, et eesti keeles on seda raskem teha kui inglise keeles. Mul on siiralt kahju, et ma seda iial ei öelnud oma emale, kes suri kui ma olin 11. Samas ei mäleta ma ise, et ta iial mulle seda öelnud oleks, mis on ka kurb. Pärast ema surma kasvatas mind tädi, kellega me esmakordselt ütlesime, et me üksteist armastame, alles siis, kui ma umbes 22 olin ja 3 aastat Eestist eemal elanud olin. Nüüd ei ütle me seda küll väga tihti, aga aeg-ajalt ikka tuletame meelde.
Elukaaslasega väljendame tundeid vähemalt korra päevas, vahepeal rohkem, kui me eriti nunnud oleme. Tavaks on seda alati enne magama minekut üksteisele öelda, kui me just väga kõvasti tülis pole, mida juhtub õnneks harva.
Carla
December 22, 2013Mina ütlen küll pidevalt oma elukaaslasele, et ma teda armastan. Ma ei tea, mul ei ole see kunagi raske olnud. Aga emale küll ei suuda, meie vahel on mu meelest kogu aeg selline müür olnud ja ükskord, kui kooli lõpetasin, tegin talle kingi ja siis kirjutasin kaarti, kui tänulik ma talle olen 🙂
...
December 23, 2013Hiljuti välismaale kolimisega kaasnes see, et nüüd teab iga hingeline, keda vähegi armastan, kui oluline ta ikka mu jaoks on ja kodustega kontakteerudes ei jää see ka kuidagi mainimata. Mehega oli alguses raske öelda kuigi tunne oli juba ammu, oli vaja kindel olla.
Kindlasti on see, et sõimelda on lihtsam kui hellust näidata, olen temperamentne jurakas ka, vabandamine võtab justkui tüki küljest, mehele ütlesin ka, et kuna mina niisama ei vabanda, siis tema võib ka vabandada ainult ikka täisasja eest, kui ta ikka millegi korralikuga hakkama on saanud, mitte mingi sõnakõlksuna, vabandus peab ikka midagi tähendama ka.
i
December 23, 2013mina korrutan iga päev oma lastele, kui kallid nad mulle on, kui väga ma neist hoolin ja neid armastan.
minu ema pole mulle kunagi öelnud, et oleksin kallis, vajalik, et ta mind armastab.
ma mõned aastad tagasi ütlesin talle, et armastan teda, mille peale tema ainult mühatas.
isegi sõbrannale saab seda öeldud vähemalt kord nädalas, et ta kallis mulle.