oluline vs ebaoluline
Mul oli eile ikka päev läbi eriti närvihaige tunne peal. Iga asja peale kiunusin ja närvitsesin, nagu mingi segane. Häbi öelda, aga ma pole vist elu sees laste peale nii palju kisanud, kui eile terve päeva peale kokku. Küll mind ajas närvi, et nad diivanipatju loopisid, siis see, et nad aina kraaklesid ja õhtu lõpuks murdusin selle peale, kui nad laetulesid vilgutasid ja samal ajal kaklesid. Tõsiselt ka, ma pole vist elusees NII kõvasti üldse karjunud kellegi peale, kui too hetk, et nad sellest pagana lülitist eemale astuks ja ükskord selle igavese kaklemise ära lõpetaksid.
Endal ka väga paha tunne siiani sees, sest kuna ma muidu olen siiski normaalne inimene, kes oma laste peale ei kriiska, siis Mari sellega väga harjunud ei olnud ja solvus mu peale 100%. Ta hakkas nutma, ütles, et ta süda on katki ja magama minnes ei öelnud mulle head öödki. Üldiselt on issiga magama minek suur mangumine, et ei taha issit, tahan emmet. Eile vaadati mind nagu viimast tonti ja mindi kurjalt magama. Paras mulle kah, ei tohi oma pingeid laste peale välja elada, see ei ole kuigi täiskasvanulik.
Hommikuks ei olnud minul enam karjumisetuju ja Marikene ei olnud ka enam pahane. Jumal tänatud.
Lohutan ennast sellega, et ehk juhtub kõigil selliseid murdumise hetki ja peaks vast lihtsalt õnnelik olema, et selliseid momente pole rohkem olnud. Ja üldse on sellised murdumised küll inimlikud, kuid laias laastus ebavajalikud. Kuigi jah, mul siin praegu riburadamisi igasuguseid feile elus, aga mis mõttega ma neile ikka keskendun. Shit happens ja ainukene variant on nagunii edasi elada ja lahendusi mõelda, mitte kodus laste peale karjuda ja mossitada.
Seega, ei mingit kassimist enam, suur inimene võiks osata hinnata seda, mis on hästi, mitte nukrutseda selle üle, mis ei ole. Eks?
Maris Kold
October 27, 2018Ma lohutan seda tõesti tuleb ette ka teistel mitte ei ole ainult sina paha ja kuri..Kui mina kodus vähe kurjemat häält teen siis minu 7 aastane varajane puberteetik läheb teise tuppa ja paneb ukse kinni. Siis rahuneme mõlemad ja mõne aja pärast tuleb laps vabandust paluma ja siis vabandame mõlemad, teeme musid ja kallid ja kõik korras 🙂 Sinu pere on väga tore ,armas ja kokkuhoidlik usun,et vahel natukene kõvema hääle tegemine seda ei muuda 🙂 Oled ju ka kõigest inimene 🙂 Oma 7 aastase pliksi ja 7 kuuse poja kõrvalt tahaks isegi vahel närve puhkama minna ?
Mallukas
October 27, 2018Tead eriti kehvasti ma tundsingi ennast selle pärast, et see on kõige kaugem “minulikust” käitumisest. Mulle endale ei meeldi üldse, kui keegi kuri on või häält tõstab ja kui ma siis röögatasin, appi, kui piinlik. Eriti veel, kuna Mari ise on tegelikult oma kraaklemise ja röövlitütreimagoga väga hell hing. Kui midagi valesti teeb, palub vabandust, kallistab, räägib, et ta on kurb, et tegi pahasti. Ma ise üritan ka alati seletada, aga nad läksid ju hoopis magama ja siis jäigi niiöelda ripakile. 🙁
Diana
October 27, 2018Vahel on selliseid hetki vaja just sellepärast, et aru saada mis on tegelikul hästi ja kõik on mööduv.
Ma sain nädala alguses teada, et ma olen haige, mitte palavikus ega kõhas või mis iganes veel vaid mul on tõsine haigus mis vajab kiiret ravi. Teiseks ma olen rase, 4,5 kuud aga ma ei saa ravi alustada kuna rasedusega pole see võimalik.
Ootan arsti kõne, kuni selgub kui kaugele haigus läinud on. Teiseks kõne, et mis edasi saama hakkab ja kuna vastuvõtule uuel nädalal lähen.
Ma pole veel murdunud , olen suutnud endale üllatavalt hästi kõike vastu võtta aga ükshetk see murdumine tuleb, ma tean!
Samas mõtlen, et me iial ei tea mis meid ees ootab ja mis vimkasi elu meile ette loobib. Kõike tuleb võtta rahulikult ja mõelda alati positiivselt! Nii ka sulle, think positive !
Mallukas
October 27, 2018Oh jumal, minu probleemid pole selliste asjadega võrreldes mitte kui midagi. Eile õhtul ka rääkisin Kardole, et tegelikult on kõige tähtsam, et lapsed on terved ja siis, et ise terved oleme, ülejäänu on boonus. Ma soovin ausalt, et su haigus ei ole kaugele arenenud ja saad kohe peale beebi sündi sellest võitu! Või mis loodan, persse, tean!
Katrin
October 27, 2018Tunnen isegi teinekord piinlikust laste ees, kui ärritun nende peale. Ma pole ninnu nännutaja tüüpi ema. Tõstan ka aegajalt häält. Üritan end parandada, kontrollida oma hääle tooni. Arvan, et päris asjatult ma ei kärgi. Kord, kui tütar oli 3-aastane, ma vihastasin ta vanema venna ignoreerimise peale ja mees oli ka sel hetkel tobe ning kleepekast tütar oli lihtsalt valel ajal vales kohas ja sai kogu mu emotsioonid enda kaela. Ta jäi mu selja taha seisma ja vaikse kurva häälega küsis: Kas sa ei armasta mind enam ? Sel hetkel lendasid kõik kulbid ja potid mu käest… Ma langesin oma lapse ette põlvili ja tundsin nii suurt kurbust ja piinlikust oma süütu lapse ees. Vabandasin veel kaua ta ees. Pärast seda ma üritan end rohkem taltsutada ning viha välja valada ikka selle välja teeninud inimese peale.
Ty
October 27, 2018Tean seda tunnet… ma murdun ikka tihedamini. Korra-kaks aastas ikka vast… Tunnen halvasti iga kord kui kaas pealt keeb. Püüan end kontrollida, aga vahel ikka jookseb pilt mustaks ja karjun… füüsilist vägivalda meie peres ei ole. Aga ega see karjumine mõjub kõigile ju halvasti. Siis mõtled kõikide nende ideaalsete emade peale ja tunned end nagu piece of s*it.
Mallukas
October 27, 2018Oi jumal, füüsilist vägivalda kasutab siin majas ainult Lende oma näpistamistega, teised ikka jääbvad viisakaks! 😀 Ma vist sureks maha, kui hakkaks nüpeldama oma lapsi.
Maris
October 27, 2018Eks meil kõigil ole nii paremaid kui ka halvemaid aegu… Lastel on nii armsad naerunäoga pannkoogid ? Keegi võiks mulle ka hommikuti selliseid teha ?
Lotte
October 27, 2018Tead, ära muretse! Emotsioonide näitamine ja nende välja elamine näitab ka lastele, et on okay vahepeal murduda. Sa ei karju oma laste peale koguaeg ju. Kõike enda sees hoides ja maha surudes hakkab see vaimsele tervisele ja see pole kohe kindlasti parem. Laps ei saa traumat kui sa ta peale korra paar häält tõstad. Enamjaolt on see järgmiseks päevaks ununenud ja kõik on jälle endistviisi.
Niiet ära nüpelda ennast sellepärast! Sa oled ka siiski inimene ja ei peagi koguaeg naeratus kõrvuni olema ning malbe lilleke. Aegajalt murduda on täiesti normaalne!
Ja kohe kindlasti pole sa sellepärast halb lapsevanem! Keegi ei ole ideaalne. Ja kes väidab, et on, lihtsalt valetab?
C.
October 27, 2018Eile oli vist üldse selline kehv päev. Ma elasin ennast kassi peal välja, ei ole veel last kelle peale karjuda. Kõhuelaniku peale ei saa end välja elada 😀
Aga eile noh iga pisiasi ajas närvi. Kass kraapis liiga kaua liivakastis, mul närv must ja juba käratasin, et lõpetagu ära. Siis üritas oma toitu õhualla matta ehk jälle kraapis, mina jälle käskisin tal lõpetada. Siis ta mängis liiga hoogsalt, mulle jälle ei sobinud.
Tegi täitsa tavalisi kassi asju aga mina närvitsesin nagu mingi hull. Endal oli ka halb tunne, aga no ei osanud oma emotsioone eile kontrollida. 🙁
KETU
October 27, 2018Kust sa selle kohviku Lendele ja Marile said.
Mallukas
October 27, 2018Molami stuudiost tellisin neile eelmine aasta sünnaks 🙂
KETU
October 27, 2018Aga ma nägin Maril seda sinist kleiti Malluka sügises, kust sa selle said. See on nii ilus.
M
October 27, 2018Kõlab nüüd nagu ma 24/7 ainult lõugaks laste peale aga mina usun et lapsed peavad nägema ka kurba või näiteks ärritunud ema .Reaalne elu on see .Marikene läheb kooli ka ju mõne aasta pärast ja seal on ju juba see reaalne elu ja kui ta sellest essugi ei tea siis ehmatab täitsa ära ? Kõige tähtsam peale ärritumist on muidugi vabandamine .Just et laps näeb et ta emme ärritus ja ta palub vabandust sest ärritus .
Liisa
October 27, 2018Tere! Kust on pärit pisikeste köögiabiliste trepp?
Mallukas
October 28, 2018http://www.vaffa.ee
kersti
October 30, 2018kas 27 oli pyhapaev