lugu Tuulist, aga võib-olla vähekene Mallukast kah

Oh ma arrrmusin sinusse nii ülepeakaela…

Jah, isegi puhtahull Tuuli oli olnud armunud. Kuigi armumine on selline müstiline asi, et ta võib tulla ja minna, kuidas jumal juhatab. Mis see armumine on, seda ta täpselt ei teadnud. Aga, olgem ausad, kes meist ikka seda teab?
„Armastus on siis, kui pärast minutilist lahusolekut igatsed end surnuks, pärast minutilist tüli nutad end surnuks, aga muidu ülejäänud aja tahab armastus sind lihtsalt ära tappa,“ kirjutas Tuuli kunagi enda salakaustikusse. Tegelikult ei olnud ta kindel, kas tegu on armastuse või hullumeelsuse kirjeldusega. Aga just nii ta tundis.

Esimest korda armus ta loomulikult lasteaias, nagu paljud teised enne ja pärast teda seda teinud on. Kuigi muidu üsna kehva mäluga Tuuli mäletas ometi seda päeva äärmiselt detailselt, kus pärast õues mängimist kasvataja kõiki riideid vahetama utsitas. Tuuli vahetas riideid aeglaselt. Mitte seetõttu, et riidevahetus talle kuidagi üle jõu oleks olnud, aga Timo vahetas alati aeglaselt riided ja Timo oli Tuuli unistuse “mees”. Kui sa saad 5-aastast poissi unistuste meheks nimetada.

Mitmeid kordi oli Tuuli meenutanud hetki, kus ta istus lasteaiapingil, mis nüüd nii imetilluke tundub, aga toona lihtsalt tavaline ja üsna harilik harju keskmine pink tundus. Sealsamal pingil ta istus ja vaatas, kuidas Timo hoolikalt enda riideid kokku voltis. Alati väga vaikselt ja tasakaalukalt voltis ta kokku oma õuepüksid ja pani ka kindad kenasti kuivatuskappi. Mitte, et viieaastasena oleks just erilist võimalust olla „tõmmatud“ mingi teatud meestetüübi poole, aga Tuuli mäletas täpselt, kuidas ta oma tädile salaja rääkis, et lasteaias on üks väga korralik poiss ja see poiss on just tema lemmik. Ehk sai just Timost alguse tema suur lembus vaiksete meeste vastu? Aga võib-olla ei saanud ka.

Tuuli ise oli lasteaias kõike muud kui vaikne ja korralik. Hästi mäletas Tuuli kasvatajate eest ära jooksmist, kui need tähele panid, et Tuuli, vana sindrinahk, oli lõunatunnil kasvatajate magustoidud nahka pistnud. Või kui Tuuli keset magamisaega röökides voodist välja jooksis, ise nuuksudes: „Ta kuses mu peale…“ kui ükskord ülevapoolne narikaaslane ta une pealt kogemata täis urineeris. Või kas oli see kogemata? Võib-olla sai sealt alguse tema lembus teiste peale pissida? Kas ta võib praeguseks olla üks neist meestest, keda sellised asjad erutavad?

Aga võib-olla ei saanud ka.

Timo võrgutamiseks sai käiku pandud kõiksugused väga targad taktikad. Vähemalt nii kavalad taktikad, kui väiksesed tüdrukud enda peas üldse välja saavad mõelda. Näiteks parima sõbrannaga asjapeituse mängimine, selle erinevusega, et mõlemale alati peidukoht enne otsimist reedeti. Täiesti loogiline ju! Poiss vaatab, et oi-oi, see Tuuli on asjapeituses nii osav ja kohe hakkabki Tuuli talle meeldima. Tegelikult päris nii ei läinud. Tähendab – ehk tõesti rabas Tuuli Timot enda leidmisoskusega, või hakkas poisil vaesest pingutavast Tuulist nii kahju, et tol samal päeval, kui Tuuli aeglaselt Timot kiigates riideid vahetas, tuli istus Timo Tuuli kõrvale ja küsis, kas ta kunagi musi teinud on.

Tuuli tegelikult oli küll. Aga see ei olnud kuigi meeldiv mälestus, sest see oli toimunud alles paar kuud tagasi ja traumeeris Tuulit omajagu. Nimelt oli Tuuli vanaemal üks sõbranna, kes teinekord enda lapselapse Illimari Tuuliga mängima tõi. Kahjuks ei teadnud Tuuli vanaema ega ta sõbranna, et sellel poisil oli ilmselgelt mingisugune nudistikalduvus. Või liputaja kalduvus, kes teab. Kas Nõmme liputaja on leitud? Igatahes suutis ta iga kord Tuuliga mängides vähemalt paar korda nii muuseas enda püksid maha kiskuda ja seejärel nii rahuloleva naeratusega ja uhkusest pakatades enda suguelundeid näidata. Kuna Tuuli ei olnud loll ja ta sai aru küll, et meeste munnide vahtimiseks on tal kardetavasti veel terve pikk elu ees, siis proovis ta Illimari elu eest vältida.

Aga kui sa oled 5aastane, siis ei ole sul kahjuks võimalik kedagi sama hästi ignoreerida, nagu täiskasvanud seda edukalt oskavad. Kuna Tuulil ei olnud telefoni, ei saanud ta ebameeldiva perverdi kõnesid ignoreerida ja ka internetist võis Tuulike tol ajal vaid und näha. Ja iga jumala kord kui vanaema sõbrannaga kokku sai, et näiteks koos turule minna või kohvitassi taga kartulihindasid kiruda, siis pidi Tuuli jälle Illimariga mängima minema.

Nagu ka sellel päeval juhtus. Vanaema keetis jälle kohvi ja kaneelirulle ja asus kalli sõbrannaga arutama kuiväga nende põlved valutavad ja nimetasid pikalt keeruliste nimedega haigusi, mis neid parasjagu kimbutasid. Tuuli saadeti Ilmariga õue mängima, kus üsna peatselt hakkas pihta sama vana trall – Illimaril püksid jälle maas ja seekord oli ta üsna pettunud, et Tuuli rõõmuhõisete saatel ka enda pükse maha ei tahtnud võtta. Ma olen üsna kindel, et praeguseks on ta tüüpiline siga-mees, keda näiteks ka klubiossi nime all tunda võib. Teate küll, selline, kes arvab, et mehed on väga lahedad ja naise koht on köögis.

Kuna Tuuli enda traksipüksid siiski jalga jättis ja pettunul tuppa minna tahtis, haaras Illimar äkitselt Tuuli käest, tõmbas šokeeritud tüdruku enda poole ja tegi Tuulile poole suu ja poole põse peale musi. „Ma lähen tuppa!“ lasi Tuuli lagedale oma stamplause, kui asjad ei läinud õues mängides nii, nagu tema seda tahtis. „Ma lähen tuppa ja räägin vanaemale,“ ähvardas ta uuesti ja lippas toa poole.

Poolel teel tuppa taipas Tuuli, et kitumine on hale. Kuigi Illimar talle üldse ei meeldnud, oli tal poisist siiski kahju. Mõelda vaid – ta ei ole piisavalt osav, et kedagi panna ennast musitada tahtma. Vaid ta pidi seda vägisi tegema. Selline asi Tuulile pähe ei mahtunud ja ta otsustas siiski mitte „kitse panna“. Sest ka viieaastasena oli Tuuli üsna ratsionaalne inimene. Tuuli pani hoopis vanaema passi Illimari vanaema kotti. Pärast seda ei võtnud vanaema sõbranna iialgi oma lapselast kaasa, sest vanaema arvas pärast passiintsidenti, et Illimaril on rumalad naljad ja ta võib ehk Tuulile lollusi õpetada.

Naiselik kavalus on plikadel olemast algusest peale. Just seetõttu vastasTuuli sel imeväiksel pingil istudes Timole hoopiski: „Ei ole..“. Ja siis pidi juhtuma midagi imelist! Tuuli pööras kohmetult pilgu põrandale ja ootas, mis nüüd saama hakkab. Timo pööras oma pea ja tegi talle musi umbes täpselt kaela ja põse vahele ja jooksis minema. Tuuli jäi sinna ilase kaelaga istuma ja oli frustreeritud – Illimar oli oma musi ju suule lähemale saanud.

(Panen siin arvutist asju oma välisele kõvakettale ja leidsin ühe kirjatüki. Ma nimelt kunagi mõtlesin Tuulist raamatut kirjutada, aga sinnapaika see siis jäigi..)