põhjused, miks midagi teha viitsida

Kui tihti ma olen elus kuulnud kommentaare, et “ah, eks see kõik ongi ainult inimestele näitamiseks!”. Ma räägin siis piltidest ja postitustest, kus lastega midagi teeme või kuskil käime jne. Täna jäin mõtlema, et kui me räägime konkreetselt influenceritest või suunamudijatest, siis tegelikult tihtipeale ju nii ongi. Mitte, et muidu lapsed kuskil pimedas keldris istuks, kust nad ainult pildi tegemise jaoks välja võetakse. Aga kuiiii palju ma olen lastega teinud/käinud just selle pärast, et “töö nõuab”? No ikka väga palju. Ja ma tahtsin lihtsalt öelda, et ma olen selle eest nii tänulik! Mul tõesti ise ei tuleks pooled asjad pähegi ja lapsed ju ainult võidavad sellest. Mina saan palka ja nemad… Pulli.

Okei, see kõlab praegu tõesti nii, et ma teen lastega koos mingeid asju ainult siis, kui vaja on. Nii päris ka ei ole. Ma mäletan, kui Mari väike oli, siis ta tahtis kogu aeg elutoas teleka ees “vannis” olla. Ehk siis suur kauss vett põrandale, multikad tööle ja inimene mõnules nagu homset polekski. Ütleme nii, et see traditsioon lõppes ära, kui me iga jumala kord peale sellist kümblusminutit sada aastat elutuba kuivatasime, aga no tehtud seda sai igatahes. Ilma, et keegi maksnud oleks 😀

Igatahes, tänase postituse point oli selles, et IKEA saatis meile hunniku asju, et lastega koos ägedat pikniku pidada. Mitte, et me ka seda kunagi enne teinud ei oleks, aga võib-olla mitte just täna, eksole. Tahtsin mina siis lastele üllatust valmistada – lõikusin ja hakkisin siin snäkke, et tehagi selline äge lõunasöök väljas. Aga läks ikka nagu läks. Ehk siis kobistasin mina selle telgiga maja taha, et plats valmis teha, kui tuul otsustas, et see plaan pole küll hea mõte. Ehk siis kui ma kümnendat korda telki püsti panna üritasin, andsin lõpuks alla. Tulin sellega hoopis tuppa, et siis kuidagi tubasemates oludes ikkagi piknik kuidagi üles saada, ehk siis kebisin rõdule.

Ütleme nii, et lastele meeldis ikka täiega, mis siis, et päris kuskil kaunil aasal ei olnud, nagu ma alguses vaimusilmas ette kujutasin. Õues siiski päris soe, telgis oli mõnus tuulevari ja ma ei pidanud iga “emmmeee, mul on pissihäda” peale lapsi kokku korjama ja esimese bensuka poole põrutama. Enne kui te hakkate kommenteerima, et looduses saab ka pissida – minu omad ei saa, konkreetselt olen selles 863663 korda veenduma pidanud. Ei oska need inimesed veel õigesti kükitada 😀

Ega mul ausalt öeldes muud midagi rääkida olnudki, tahtsin lihtsalt öelda, et mõnikord on hea, kui on mingi push või “põhjus” midagi teha, sest pärast on kõigil ikka äge olnud. Okei, enamasti järgneb sellele ka suuremat sorti koristamine, aga ikka… Äge. St lastel oli äge, mina ise olen mega väsinud ja rõdu+köök on seapesa, as usual.