no arvake ise ära, kas ma olen ikka rase v

Mul on homme tähtaeg, aga arvestades inimeste suhtumist, oli see umbes augusti keskpaigas. Ma olen fbis ühes väikses beebigrupis ja seal osad ka kurtsid, et absull elada ei saa. Pidevalt keegi tuttav/sugulane küsib, et: “Nohhh, sa polegi sünnitanud või? Mine tee see asi kiirelt ära!”.

Noh, vähemalt tuttav või sugulane, ma käisin täna R-Kioskis, kus müüja lõi käsi kokku, et püha jeerum, sa oled IKKA VEEL rase, et kas sünnitusmajja ei mõista inimene minna ükskord. Ma tegelikult mõistan küll, alles täna käisin ITKs. Mitte küll sünnitusosakonnas, paar korrust allpool.

Lambist sain siin ükspäev smsi, et mul on aeg tänaseks enda jaoks võõra arstitädi juurde. Mina ei tea, kes ja millal selle mulle pannud oli, aga ühesõnaga läksime me Kardoga kohale ja arst küsib, et nii tere, mis mure on, mis tuuled teid siia toovad. Ma mingi eeee mai tea ma sain smsi ja tulin selle peale.

Arst vaatas segaduses arvutit ja uuris, kas mul mingeid pabereid ka on, aga kuna noh, ma ei teadnud ise ka, miks ma seal olen, või mis pabereid kaasa võtta, siis ei olnd. Ühesõnaga, nõutu näoga ta siis kaalus mind ja lasi pukki ronida, et emakakaela kontrollida. Iga kord ütlevad arstid enne seda, et lase ennast lõdvaks ja see on väga ebamugav, aga ma NEVER ei tunne seda ? Ausalt, kas ma olen niiiiiii ämber sealt või mis, aga no ei tunne.

Arst ka ei tundnud, avatust ikka 2-3 cm, aga emakakael on “pikk”, ei ole veel “küps”, pea fikseerunud pole ja üldse näitab Marta null märki, et ta tulla plaaniks. Mingil põhjusel andis arst mulle kaasa uriinianalüüsitopsiku ülemise osa, mitte alumise ja…pani mulle uue ämmaka aja kahe nädala pärast ? Ma ausalt ei tea, kas nutta või naerda.

Ma ütlesin talle ka, et Ridnõi andis mulle oma e-maili ja palus 15da hommikul meil saata, kui beebi veel käes pole, et tema tahaks siis kuskilt otsast hakata välja ajama.

“Ja kas teil siis saatekiri esilekutsumisele on?”

-“Ei ole.”

“Kust te siis võtate, et ta 15dal esile kutsub?”

-“No ma ei võtagi, ma ütlen, et nii ta mulle ütles…”

“Selle kohta mingi paber on?”

-“On!” juubeldan ma ja võtan kotist välja paberi, kus peal on Ridnõi e-mail ja kuupäev 15.11 alla joonitud.

“See pole saatekiri”

-“Aga see on paber…”

?

Ühesõnaga, mingi segapudru arstide vahel, keegi midagi aru ei saa. Üks ütleb, et laps on suur, teine, et on tavaline. Üks arvab, et küll sünnib varsti, teine tahab esile kutsuda, kolmas arvab, et aega on nädalaid. Issand püha jumal noh.

Küll aga tegi see tänane ämbrinäppimine seda, et ma ei saa enam normaalselt käia. Reaalselt koperdan ringi ja sellised valusööstud seal all, et hoia ja keela. AGA, toonuseid ei ole, niiet see pole sünnitusega seotud, vaid niisama ebamugavus vist sellest venitamisest. Tore, eks. Sünnitama ei hakka, aga elada ka ei lase.