fcked

Mul on viimasel ajal selline tunne, et kui üks asi hakkab pekki minema, siis läheb ludinal juba kõik. Ma ei hakka siin ükshaaval kõiki välja toomagi, aga otseloomulikult on need kõik enamasti seotud rahadega ja ma räägin siin suurtest summadest, mitte mõnest kopikast. Kuna mitmed teemad on minu jaoks tegelikult võõras maa (ala it ja õigusalased teemad), siis ma ei saa ise suurt midagi aru ka ja pean usaldama neid, kes asjast rohkem jagavad. Ehk siis mu viimase aja märksõnad on stress, paanika ja muud sellised toredad meeleolud, millega ma siin võitlen. Või noh, täna jäin lõpuks haigeks ka, keha vist ei talunud enam ära.

Ma lihtsalt üritan endale iga sekund mingit tegevust leida, sest ma tean, et kui ma lihtsalt korraks istuma jään, siis ma murdun täitsa ära, saan ärevushoo ja suren dramaatiselt jala pealt maha. Või veel hullem – hakkan nutma. Ma reaalselt jälestan nutma hakkamist, sest see tekitab mulle alati tunde, et ma olen mingi sitane, nõrk kalts, kes ei oska asjalikum olla, kui ainult nutta. Seega ma üritan muudkui mõtted mujal hoida. Mõtlen ausalt ehk mõni teine kord, kui ma veidi rohkem seda jama taluda suudan.

Samal ajal on mul SUPER raske midagi teha. Mu mõte käib 100 km sekundis ja hüppab ühelt teemalt teisele. Enamasti muidugi erinevate versioonide peale, et huvitav, mis mul veel täpselt halvasti minna saab. Mu paanika on läinud kergelt öeldes juba manikaalseks. Näiteks mängin lastega ja ühel hetkel mõtlen, et nojah, RAUDSELT nüüd midagi juhtub mu lastega ka. Et kui kõik teised asjad on ainult materiaalsed siis ilmselt on elul mulle veel mõni imeline õppetund varuks. Ja ma reaalselt näen vaimusilmas erinevaid klippe, kuidas ma oma lapse matustel olen. This is great, ei ütleks üldse, et ma segi keerama hakanud olen.

Ahjaaa, muidugi samal ajal ma mõtlen, et ISSAND JUMAL, mida ma mõtlen??? Nüüd raudselt selle pärast, et ma seda mõtlesin, siis ma ise nn kutsusin kurja karja ja kui enne poleks midagi juhtunudki, siis NÜÜD raudpoltnael juhtub *sisesta siia uuesti mingisugused klipid mu laste matustelt*

Ma ei oska seda tunnet enda sees isegi kirjeldada. Vist… hirm? Ma kardan juba nii absoluutselt kõike, et ma ei julge netis kirjutada, ma ei julge Perekooligi vaatama minna, sest ma kardan, et ma saaksin siis juba sellest kurjusest südamerabanduse. Vaatasin näiteks Kuuuurijat ja mõtlesin, et issand, ma ei julgeks Lusti asemel kunagi seda Haavelit vahele võtma minna, sest ilmselt ma lõpetaksin kohtus ja ilmselt ma kaotaksin ja ilmselt saaksin ma veel suurema paanikahoo. Et ühesõnaga. Ma kardan kõike. Ma ei taha kuskile minna. Ma ei taha midagi teha. Ma tahaks lihtsalt ennast barrikeerida elutoa diivanile, võtta kõik lapsed kaissu (et veenduda, et nad ära ei sureks) ja siis lihtsalt istuda ja enda surma oodata või Dr. House’i vaadata, või midagi muud samaväärset.

Olen üldse täiega puid alla saanud ka sellel teemal, et kui mul endal nüüd nii raske on, siis miks ma lihtsalt oma Tenerife reisi ära ei jäta, et väga kerge ju, jääks raha kenasti alles. Ma ütlen sulle ausalt, et oleks ma teadnud, mis seisus ma praegusel hetkel olen, siis ilmselt olekski jätnud. Või noh, poleks plaanimagi hakanud. Nüüd on aga majutuse eest makstud, lennupiletite eest makstud ja nende eest ma nagunii raha tagasi ei saa. Seda enam, et elamiseks ja söögiks kuluks raha meil siin või seal samapalju, sest hinnad on suhteliselt samad. Seega ärajätmine ei ole praegu variant ja ma isegi tunnen, et see on parim, mida ma hetkel teha saan. Ma lihtsalt kardan nii väga, et tahaks lihtsalt kuskile kaugele ära minna. Õnneks kaua pole vaja oodata, juba kolme nädala pärast lähmegi ära ja saate must ükskord rahu.

Aaaaa, teate mis on veel parim või? Kogu muu jama seas hakkas nüüd see reklaamifirma, kes mulle neid reklaame siia kuvab, mulle rääkima, et ma pean neile raha tagasi kandma, sest mu lehte on vähem vaadatud, kui meie lepingus kirjas. Google Analyticu sõnul on külastajate arv piisav (suurem kui lepingus), aga nende sõnul väiksem. Nad pole veel küll vastanud, et kust nad enda tulemused võtavad, aga ma miskipärast arvan, et mitte päris laest, et ju siis on neil õigus? Ma ei tea. Igatahes ilmselt järgmine aasta ma nendega enam ei jätka = ei saa endale enam palka maksta. Ütleme nii, et peaks vist kiirelt perearstil enne ära käima.

Konkreetselt fcking hate my life at this point ja mul hakkavad ideed ka otsa saama, et kuidas ma ennast praeguses olukorras kuidagi cheerida up saaks. No krt, mul ei tulnud eestikeelne väljend cheer up’ist pähe. Üldse igasugused ideed on otsas. Näiteks rõhutasin, et ma ei taha, et te mulle niisama raha kannaks onju. Siis mõtlesin välja selle mega loosi ja kuna niisama loose ei või teha (et ala kanna 5€ ja osaled), siis pidin ma selle kaubandusliku tegema, ehk siis midagi müüma, mille ostjate vahel see välja loosida. Nagu ma ütlesin, siis homseni on aeg neid osta, ausalt did my best, et sinna parimad auhinnad ever välja panna ja no kui kellelgi must hale meel on ja kuidagigi aidata tahab, siis ega ma muud ei oska öelda, kui et telli endalegi üks postkaart, kui sul seda juhtumisi tarvis minema peaks ?‍♀️ Tellimiseks kirjuta info@pildisain.ee.

Ps! Müüa ka keskmises korras neer, kasutatud 29 aastat.

Ps2! Vihkan tegelt ausalt rääkimist, mis persekellad mul on, aga ma ei saa enda sees ka hoida. Mis seal siis ikka, parem kirjutan välja. Peaasi, et laps ei nuta eks. Ärge siis nüüd mind kepiga togige või miskit, lamajat ple ilus lüüa. Aga kui tahate, siis minge Perekooli, seal vist mõttekaaslaseid küllaga, saaate seal koos naerda ja arutada.

Ps3! Avapildiks pidin Lende panema, sest see pilt ajab mind alati naerma. Oleks praegu tarvis küll.