oleksin napilt kõik oma sissetulekud kaotanud

Okei, aeg on rääkida, kuidas ma oma Facebooki lehe kaotasin ja mida kõike mu loll pea põhimõtteliselt mulle kaasa tuua võinud oleks. Nagu te kõik teate, olen ma see, kes peaks endale “päris töö” leidma, nagu kurjad keeled räägivad. Mul on küll omast arust töö ja isegi tööandja, kes mulle palka maksab *lehvitan iseendale*, aga ma pean tõesti tunnistama, et olin selle lihtsa eluga veidi liiga ära harjunud ja kõike iseenesestmõistetavalt võtnud.

Näiteks oli selle aasta alguseni mul väga hea diil ühe suure reklaamifirmaga. See tähendas siis seda, et kõik reklaamid, mis mu lehel ette vupsasid, olid siia nende pandud ja minusse ei puutunud see üldse, mitu korda te sellel klikite või mitte. Minul oli oma igakuine fix tasu, mis muuseas täpselt kattis ära minu palk + riigimaksud, seega ei olnud mul kunagi muret, et oh, kas tuleb see kuu piisavalt tööd/klikke/reklaamposte, et ära elada. Palk oli niiöelda garanteeritud.

Sellest aastast tahtis aga firma enda tingimusi muuta. Ja kuigi need olid juba enne minu kahjuks, tahtsid nad neid VEELGI enam minu kahjuks teha, mis mulle aga hästi ei sobinud ja seetõttu otsustasin lepingut mitte jätkata. See tähendab omakorda seda, et nüüd on kõik siin kuvatavad reklaamid Google omad ja nüüd nüüd on lood teised, st sõltun külastajatest. Ega siin mingisuguseid metsikuid summasid ei kogune, kui ma just ise ei pushi. Aga vot selle suhtes olengi ma viimasel aastal/aastatel??? laisk olnud. Ma tunnistan seda.

Ma ei viitsinud enam vastata kommentaaridele, sest “neid on ju nii palju ja kes see jõuaks neile vastata”, aga tegelikult on KÕIK need, kes kommenteerivad täiesti otseselt minu leib laual (et kommenteerida, viibid sa lehel kauem). Enamik ei viitsi kommenteerida ja kui ma lõpetan ka neile vastamise, kes seda teha viitsivad, siis mis on tulemus. Tulemus on see, et minu sissetulekud vähenevad ja vähenevad.

Muidugi saab seda sissetulekut suurendada selle arvelt, et uhad muudkui reklaamposte teha ja ma arvan, et ma seda teed läksingi. Jah, ma sidusin nendesse oma arguelu ka, aga see ei ole ju sama. Ma mõistan seda. Ja ma tean, et luegjad ka mõistavad, et ma ju peangi reklaamima ka ja see on minu sissetulek ja leib, aga kuskil tuleb tõmmata piir. Viimased paar kuud olengi ma seda just teinud. Ma võtan vastu võimalikult vähe reklaamartikelid ja tahan anda endast parima, et kajastada siin lehel päriselt enda elu ja enda mõtteid ja arvamusi ja olla see “vana hea” Mallukas.

Ei saaks tegelikult öelda, et mu jälgijate numbrid oleks mu kehvast suhtumisest langenud. Vastupidi, see on imekombel alati vaiksvas tõusujoones olnud, aga ühel hetkel sain ma aru, et ma pean muutuma. Ma olin nii ära harjunud sellega, et ah, teen selle ja tolle posti ära, rahaliselt oleme me nüüd good ja ma ei pea võtma seda aega, et teie kommentaaridele vastata või niisama lobaposte teha. Aga mismõttes “pole aega”? Kui mul on aega kaks tundi tiktokis passida, siis on mul aega ka seda teha. Eks. Seega võtsin vastu otsuse, et vastan KÕIKIDELE kommentaaridele, mis te mulle kirjutate. Seda nii siin blogis, kui ka Instas. Sest tõesõna, teie pärast ma üldse saan olla, nagu ma olen ja ma tõesti tänan teid. Lihtne on mul aina öelda, et oooo, te olete nagu mu netisõbrad, sest ma loen ju alati teie kommid läbi, aga sellisel juhul on see maru ühepoolne sõprus eks. Sest mina saan teie positiivsed sõnad ja nõuanded jne kätte, aga vastu ei anna ma teile essugi.

Palun vabandust, et olen teile nõnda kehv sõber olnud. Ma ausalt kavatsen edaspidi parem olla.

Aga nüüd asjast. Mitte vaid väheste kommide ja klikipuuduse pärast ei oleks ma oma sissetulekut kaotanud (v no võib-olla LÕPUKS oleks ka), aga veel on kaks asja, mis mu praeguse sissetulekud ohtu pannud on. Esites see, et ma olen nii kuradi loll, et reaalselt alaarenenud šimpans ilmselt ka hiilgaks minu kõrval oma geniaalsusega. Nimelt olen ma reaalselt see eit:

See vist peaks vastama küsimusele, kuidas ma oma FBi Malluka kontost ilma jäin. Ma lihtsalt vajutasin igale poole ok ja kui kuskil mu parooli küsis, siis sisestasin selle, et aken jumala eest ära läheks eest. Ma lihtsalt null viitsin süveneda ja näete. Tulemus oli käes. Leht lännu.

Alguses arvasin ma, et see on isegi naljakas, sest need imelikud videod, mis mu lehele järjest üles minema hakkasid olid enam kui meelelahutuslikud, aga siis ma enam ei naernud, kui sain aru, et kui ma ei saa blogiposte FBis jagada, langeb mu lugejate arv MEELETULT. Ja nagu te mäletate: lugejad = klikid= mu sissetulek. Seega üritasin ma oma lehte paaniliselt tagasi saada, aga esialgu öeldi mulle kohe, et see võib võtta kuni POOL aastat ja paljud ei ole üldse kunagi oma lehte iial tagasi saanud.

Okei, mõtlesin ma. Fbi leht on läinud, AGA mul on siiani veel mu instagram, et vähemalt seal on mul ju ka üle 50 000 inimese ja saan sealgi oma poste jagada. Aga tegelikkus on see, et FBis ja Instas on täitsa erinevad inimesed. Võib olla tuhandeid, kes mind instas jälgivad, aga nad ei vaata näiteks iial storysid, kus ma uusi poste jagan ja kui Fbis ka peale ei tule, siis ongi nad minu jaoks nn kadunud lugejad. Aga mis mul muud teha oli, kui oodata.

Vedelesin ma siis üleeile hilisõhtul voodis, passisin telefonis, kui äkki sain e-maili, et keegi logib mu FBi sisse. Ma reaalselt sain 476464 rabandust, sest kui keegi saab mu FBi, saab ta kindlasti lõpuks ka mu instagrammi (sinna on viimaste nädalate jooksul TÄIEGA üritatud sisse saada!) ja mis siis saab. Siis see ei olegi enam nali, et ma olen lambiants Männikult, sest noh. Kes ma siis olen? Jah, inimesed võivad teda nime Mallukas, aga mitte ükski firma ei osta mult reklaami, kui mul on mingi 2000 followeri, aga ma luban neile, et kle ausalt mul enne oli 50 000. Mul võttis sellise arvu followeride saamine mingi seitse-kaheksa aastat. Nagu reaalselt, me oleks vist suht insta pankrotis.

Ja siis ei loeks isegi see, et ma oskan ju muud ka. Et ma oskan pildistada. Sest kes praegu siin koroona möllates ikka niiväga kuskile pildistama kipuks…

AGA! AGA! Tuleb välja, et välja logis mind Fbist üldse FBi tiim ise, sest Brit, kes aitas mul lehte tagasi saada, oli nendega ühendust saanud ja siis kui ma panin forget password, küsisid nad mult hunniku küsimusi mu konto ja asjade kohta ja ma sain kenasti sisse ja sain oma Malluka lehe ka tagasi ja muutsin igaks juhuks kõik pagana paroolid veel raskemate vastu ja sain lõpuks rahus hingata. Enam lambist kuskile OK ka ei vajuta, ma luban.

Kahjuks on aga veel üks punkt katmata: koroona. Väga palju firmasid on reklaamartiklid üles öelnud, sest neil on rasked ajad ja ma loomulikult mõistan seda. Hirmus palju inimesi on olukorras, kus nende sissetulekud vähenevad ja mina olen üks neist. Ei saa ju loota, et ajal, kus inimestel on aina vähem raha, tarbiksid nad aina rohkem. Pigem tarbivad nad nüüd teadlikumalt ja vastavalt võimalustele ja vajadusele. Nüüd on e-poodide hiilgeaeg. Nüüd on nende kaupade hiilgeaeg, mida just hetkel kõigil vaja läheb. Ravimid, meelelahutus, vitamiinid, kodu vuntsimise vahendid. You name it. Kõik, mis arvestab sellega, et inimesed on pmst kodudes lõksus ja muudab seda mugavamaks, ohutumaks, paremaks – kõik need kaubad ja teenused saavad nüüd õitseda ja ma selle pärast üldse ei arva, et ma päris rahatuks jääks, sest küllap ikka ka neile teenustele reklaami tarvis.

Kuid kui palju? Millal? Kas piisavalt, et mu palk+ maksud saaksid kaetud? Vot seda ei tea. Ja see ei ole vaid minul nii, vaid kõikidel teie lemmikblogijatel. Seega, mida teie teha saate ja täiesti tasuta ongi seesama, et kommenteerite blogides/instades kaasa. Isegi, kui midagi oluliselt kaasa rääkida pole, lihtsalt kasvõi toetuseks väike smailike või thumbs up on juba piisav.

Praegu räägitakse, et toetage omasid, ostke Eestimaist kaupa ja asju – ma nõustun! Aga mina (ja teised blogijad) saame teie kaupasid ja teenuseid osta ka vaid siis, kui me ise päris nälgas ja paljas ei ole, seega mõelge sellele, kui te selle postituse läbi olete lugenud, eks 🙂

Niiet jah. Selline aus ülestunnistus teile. Proovin edaspidi teile parem olla. Olge siis teie minu vastu ka, eks ?

Ja et rohkem iseennast ja argielu teile näidata, siis selle jaoks proovisime me eile üle pika aja seda vana head vlogimise värki ja siin on siis meie eilne päev kogu oma “hiilguses”. Rääkige kaasa, kas teile meeldivad sellised videod, või on pigem suva? Siis tean, kas on mõtet neid üldse edasi teha!