teine dimensioon

Teate küll ju seda vana poplugu, see hakkas mind täna bussis kummitama, sest ennist rääkisime Dakiga inimestest, kes on justkui teisest dimensioonist. Et nagu, meie ise arvame, et me oleme tavalised ja normaalsed inimesed (no ja kui sekka juhtub ka ebatavalisi ja -normaalseid asju, ei ole see ka meie jaoks väga suur traagika), siis leidub ka neid, kelle jaoks oleme me utoopiliselt imelikud. Inimesed, kes ei kujuta ettegi poolte asjade tegemist, mis meile täiesti tavaline ja igapäevane tundub.

Samas teeme meie ka kõiki “ühiskondlikult aktsepteeritavaid” asju. Aga teinekord juhtuvad ikka kreisid asjad ja meie vaatame neid sellise pilguga, et “mis siis ikka”.

Võiks siis eeldada, et kõik sõprusgrupid moodustuvad “üht liiki dimensioonidest” inimestest. Tegelikult on inimene kaval ja harjub kõigega. Sa ju ei suhtle oma ülemusega samamoodi nagu oma sõbrannadega? Samamoodi ei läheks sa oma konservatiivsemale sõbrale rääkima oma killerpidudest ja veel vähem mina näiteks Dakiga rääkima.. eee.. üritasin siia mõelda midagi megaviisakat, aga tegelikult oleme me Dakiga suht kõike arutanud, tema ei loe. Aga saate ju poindist aru eks?

Ja eile, kui oli jälle üks NENDEST olukordadest, siis ma mõtlesingi. Et kui palju on üldse mu ümber inimesi, kes mõtlevad nagu mina, kes saavad asjadest samamoodi aru nagu mina. Olin juba hetkeks veits pettunud, aga siis jõudsin kuldse tõeni, et kõik sõbrad on kuidagi kategooriates.

Näiteks a’la, et Kallega saan ma megahästi läbi, sest meie vaated realityshowdele kattuvad ja ta saab sellest imehästi aru. Mati aga on hirmus vabameelne ja nõnda saaksin ma temaga rääkida vabalt ja ilma valehäbita oma voodiseiklustest. Või midagi sellist. Aga sellised, kellega KÕIK asjad kattuksid, sellised on vähe.

Daki on mul üks selline… mmmm…. Daki!

(Muidugi teeb Daki ka teinekord jaburaid asju, millest mina maad ega matsu ei jaga, aga kui luww juba nii suur on, siis las ta rahumeeli teeb. Sest noh.. mina teen ju ka!)

Lõpetuseks demonstreerin teile meie teist dimensiooni:

Just seetõttu küsisin ma väga hädisel häälel eile Dakilt: “Daki, mida ma küll kunagi ilma sinuta tegin?”