pulmadejärgne tühjus?

Eile oli keegi mu eelmise postituse alla kommentaari jätnud, millele vastamine tekitas mul omakorda veel mõtteid ja siis ma otsustasingi, et kui ma juba eile blogisin – shokeerime maailma ja blogime täna veel.

Ühesõnaga kommentaar ise selline:

Ma pole selgeltnägija, aga seda madalseisu sinu puhul ma lausa teadsin oodata. Klassikaline juhus- pikka aega oodatud sündmus, selleks suureks hetkeks valmistumine, elevus, emotsioonid, see tunne, et peale pulmi tuleb “uus elu kus kõik on teistmoodi ja nö parem”, päevad täis sagimist jne jne. Ning siis kui kõrghetk möödas (nagu silmapilk!) ja kõik läheb vanaviisi edasi, isegi igavalt- midagi ei toimu, pole vaja kusagile kiirustada, kõike korraldada, saabubki tagasilangus ja sellega koos masendus, depressioon. Tühi tunne. Midagi oodatud sai pikalt-pikalt, läbi see saigi, ja nüüd mis edasi?
Ma olen tähele pannud, et inimesed kogevad sellist olukorda sageli peale jõulupühi ning uut aastat. Samamoodi- on ju vaja pühadeks valmistuda, kodu ehtida, küpsetada ja kokata, planeerida külastusi erinevate pereliikmete juurde, kingitusi osta, korraldada parimad jõulud mis kunagi olnud-jooksmist ja sehkendamist on nii palju, kui äkki ongi pühad läbi ja tuleb tagasi minna oma tavapärase rutiini juurde.
Minu puhul aitas see kui juba algusest peale endale sisendasin, et kõik läheb pärast vanaviisi edasi. Mitte halvas mõttes, vaid et poleks ootusi, et mingi ime läbi muutub elu kuidagi teiseks. Pidu meeldib ju kõigile, pulmad, reisid ka, aga läbi elu minnakse ikka selles tavapärases rutiinis.

Mina muidugi tahan vastu vaielda. Lihtsalt selle pärast, et pulmade ootamine ei olnud minu jaoks see “oo planeerin, mõtlen, sätin, osustan”. Me valisime tordimaitse ja mina valisin pulmakleidid ja koha, aga muus osas ei rääkinud ma üldse kaasa. Mis omakorda viibki mind sellele teemale, et see pulm oli nagu….Oeh, ma ei oska sõnadesse panna. See oli hästi tore, hästi ilus, hästi planeeritud, aga ma oleksin olnud nagu kellegi teise pulmas, kus lihtsalt mulle hästi palju tähelepanu pööratakse, haha.

Ma ei taha midagi halvasti öelda ega mõelda, aga mitte kordagi enne pulma polnud mul seda õhinat, et oh jeeee, PULMAAAAD! Vaid ilmselt oli mu läbipõlemine juba sel hetkel täie rauaga leegitsemas, sest mu ainuke mõte oli, et issand jumal, saaks selle lihtsalt tehtud, et ma ei peaks enam selle peale mõtlema. Mitte, et ma märteniga abielluda poleks tahtnud, aga see mõte suurest üritusest, tähelepanust jne ajas mind tegelikult pigem väga ärevile, kui tekitas õhinat.

Niiet ma ei korraldanud midagi ja mul polnud mingit “oh nüüd on tavaellu tagasi” tunnet, sest mul ongi kogu aeg “tavaelu”, miinus see üks päev, mis me pulmas olime. Mind ei kurvastanud, et vanaviisi edasi lähme, mind ajas superärevusse, et me üldse pulmadega tegelema pidime. Ma nagu tahtsin suurt pidu, aga ma vist tahtsin seda siis, kui mu vaimne tervis parem oli, haha. Sest ütlen ausalt, ma oleks eelistanud kuskil kahekesti allkirjad ära panna, säästa 74736363 miljonit eurot ja lihtsalt kahekesti kuskil lamada.

AGA. Ma ei taha nüüd nii negative nancy olla – külaliste sõnul oli tore pulm. Mul oli ka tegelikult tore, aga selleks vaimselt valmistumine oli NIII pingeline, isegi kui ma midagi ei teinud, et seda ma küll taga ei igatse. Konkreetselt paneks ennast pigem põlema, kui veel ühes pulmas pruut olema peaks .

Keegi eile ütles ka, et kirjuta pulmade ootusest-reaalsusest. Vot selline ongi see reaalsus, et noh, sai tehtud. Ma enamik asju mis pulmas oli, nägin üldse fotode pealt, sest kohapeal polnud mahti otseselt ringi vaadata. Kogu see kuradi meedia maja ees passimine ja pärast see “väljavisatud külalise” teema viis mind veel rohkem sinna madalpunkti, et ma endiselt pole pulmapilte vaadata viitsinud, midagi rohkem jaganud ei ole. Jumal tänatud, et tehtud sai, never again.

Vot sellised ootused ja reaalsused.

Aga endiselt, tore on Märtenile abikaasa öelda. Muus osas suht pohui nagu. Vb oleks pidanud abiellumise depresioonivälisesse aega planeerima, aga peaasi, et ühel pool sellega on.

MUIDU! Teemaväliselt. Kuigi tekstist ei tundu, siis ma nagu natukene tunnen ennast paremini? Vb see on platseebo, sest vaevalt, et need rohud kolme päevaga tööle hakkavad, aga abiks ikka.

PS! Läksin siiia postitusse pilti vaatama ja okei, kurat, tegelikult oli niii ilus päev ja pulm oli nii tore, et ma ei tea, mida ma üldse jorisesin siin. Tüüpiline mina – vaja kogu aeg vigiseda, isegi kui kõik on hästi. Ups. Sorri noh. Ma annan teile ka linki, saate siis kah pilte vaadata, kui huvi on!