Assakuraaat, kus on Tallinnas alles sitad teed

Ma olen tihti sõitnud inimestega, kes roolis meganärvi lähevad ja 90% sõiduajast ainult virisevad ja eidetsevad, kui sitad on Tallinna teed. Mitte, et see midagi aitaks eksole. See vingumine. Tavaliselt istun ma kõrvalistmel ja mõtlen omaette, et küll inimesed viitsivad igasuguse tühja-tähja peale närvi minna.

Ja nüüd ma ise ka pean vinguma, SEST APPI, MIS TEED TALLINNAS ON! Kas te mõistate, et ma rikun nõnda oma kontsad ära, kui ma konstantselt mingisugustesse aukudesse ja asjadesse takerdun ja kinni jään.

Ja muidugi on ka päris ebastabiilne kõndida, kui tee koosneb umbes seitsmesajast 87 meetristest aukuderägastikust.  Vähemalt siin minu maja kõrval on selline teelapp. Ehk siis, kui ma tahan ikka terve nahaga bussipeatusesse jõuda, pean ma üle tee minema ja minema hoopis kaugemalt bussikasse.

Ok, kui ma seda kirja panen, siis ma näen, et on juhtumas sama asi, mis autojuhtidel: ving ja hala! Aga las me siis kõik koos vingume millegi üle ja tunneme seda metsikut ühtehoidmistunnet eksole.

Ükspäev ma trippisin bensukasse ja mul jäi konts asfaldi sisse lihtsalt kinni. Ja siis ma seal natukene koperdasin ja kukkusin. Lamasin seal, käed-jalad laiali (ok tegelt mitte, aga üsnda dramaatiline oleks olnud kui see nii läinud oleks) ja ütlesin lihtsalt “ok”.*

Sest MEGA NÄRVI AJAS.

*Sõna “ok” on võrratu. See võib tähendada kõike, alates “okeist” kuni “ma ei jõua su juttu enam kuulata”. Samuti võib see kohati tähendada “mine perse” ja “hakkame minema”. Veel võib okki kasutada näiteks siis, kui enam mitte midagi muud pole öelda. Lihtsalt ok.