kaksteist kuud armastust
Kallis tütar,
mul on ikka mõnikord naljakas öelda sõna tütar, sest tundub uskumatu, et mina olen ema. Ema olen ma üsna kindlasti, sest täpselt kaksteist kuud tagasi lamasin ma öösel palatis ja vaatasin sind. Sellel hetkel teadis minu süda, minu mõistus, minu silmamunad, minu varbad, iga minu keharakk, et ma olen ema. Ja sina minu tütar. Ma ei teadnud, kuidas ma sinusuguse õnne ära teeninud olin.
Ma ei julgenud liigutada, sest kartsin sind äratada. Ma ei saanud magada, sest minu kõrval oli maailma ideaalseim inimene, keda ma tahtsin huultega puudutada ja sõrmeotstega paitada ja nina panna sulle põse lähedale, et tunda su lõhna. Ühel hetkel kiskusin ma sult riided seljast ära, et vaadata su väikseid varbaid. Paraku hindasin ma üle enda oskust sind tagasi riidesse panna ja kui sa korraks uniselt silma lahti tegid ja kääksatasid, mässisin ma su kiiresti teki sisse ja surusin enda vastu.
“Ma juba tegin ta katki!” mõtlesin ma korraks, aga kuna ma nägin, et sul on teki sisse mässituna ka hea, siis jätsin su sedaviisi. Oligi hea, sest siis ma sain vahepeal tekki üles tõsta ja su pisikesest käest kinni võtta.
Sinuga käsikäes lamades olin ma üsna kindel, et ma ei ole enam kunagi sama inimene, aga üllataval kombel see ei hirmutanud mind. Ma olen emalõvi, ma olen piimamasin, ma olen kokk, ma olen lapsehoidja, ma olen kloun, ma olen koristaja, ma olen kunstnik, ma olen kirjanik, ma olen maaler, ma olen ilmaennustaja, ma olen massöör, ma olen eratreener, ma olen põetaja, ma olen kõike, mida sa tahad või vajad, sest sina oled minu ja mina sinu. Ja ma ei saa olla enam sama, kes ma olin enne sind, sest ma olin nii tühi ja tühine. Aga nüüd olen ma täis armastust ja ma olen üks väga tähtis inimene. Sina teed mu tähtsaks ja meie armastus teeb mind tähtsamaks, kui ma iial olin ja kui ma iial olema saan. Ja ma ei mõistnud seda mitte kunagi enne, kui alles siis.
Aasta on läinud mööda nii kiiresti. Alles olin ma see inimene, kes rääkis uhkelt, kuidas talle lapsed ei meeldi ja lähiaastakümnetel ma neid küll saama ei hakka. Heh, lubage mul nüüd mineviku mina üle naerda, sest ta oli tobe. Aga andestame, sest tema ei teadnud seda tunnet, kui su laps sulle otsa vaadates naeratab ja see sulle kõhtu korraga liblikad ja silma pisarad tekitab. Tema ei teadnud, mis tunne on vaadata inimest arenemas, kasvamas. Kuidas üks väike laps saab õpetada oma vanemaid ka siis, kui ta veel mitte midagi ei oska. Kuidas see siirus, mis tuleb lapselt, ei saa võrrelda mitte millegi teise asjaga siin maailmas.
Kindlasti olen ma selle esimese aasta jooksul teinud vigu, aga õnneks mitte andestamatuid, sest sa andestad alati. Näiteks see kord, kui sa hoidsid toolist kinni ja seisid, mina korraks püsti kargasin ja sina pikali kukkusid, sest tool oli liiga kerge. Ai, kuidas ma ennast süüdistasin, sest mul on tunne, nagu kogu maailma piin on minu õlgadel, kui ma näen, et sa kukud. Sina aga tõusid püsti ja tegid “tääätääädääätääää” ja patsutasid tooli rahumeeli edasi.
Hirmus on mõelda, et ma ei saa sind alati kõige eest kaista. Sa kukud elus veel, saad haiget ja sul on valus, aga parim, mida ma saan teha on olla sinu kõrval ja aidata sind nagu ma suudan. Ma luban sind alati lohutada ja kinni püüda kui saan Ma luban naerda su tobeduste üle, isegi siis kui see tähendab seda, et sa plätserdad terve elamise midagi täis. Ma luban panna sulle jalanõud jalga tagasi ka siis, kui sa oled need kolmsada kakskümmend neli korda jalast kiskunud. Ma luban puhuda alati su pudru peale, et see ei oleks liiga kuum. Ma luban alati su käest kinni hoida, kui sa seda tahad (ja mõnikord siis ka, kui sa seda kohe üldse ei taha). Ma luban sind hoida ja üritada sulle õpetada vähemalt pooltki nii palju, kui sina mulle juba õpetanud oled. Ja ma luban teha sinust inimese, kelle üle tunnevad ka teised uhkust.
See aasta sinuga on olnud mu elu parim aasta, kuid veel õnnelikumaks teeb mind teadmine, et meil on veel nii-nii palju aastaid ees, mil me saame naerda ja mängida ja kasvada ja armastada. Sest kaheteistkümnest kuust armastusest saab ühel päeval 540 kuud armastust ja kogu see teekond on meil alles ees. Ja see teeb mu rõõmsaks ja mu südame soojaks, sest ma armastan sind üle kõige.
Sinu tulihingeline fänn ja emme, Mariann
Ma ei julgenud liigutada, sest kartsin sind äratada. Ma ei saanud magada, sest minu kõrval oli maailma ideaalseim inimene, keda ma tahtsin huultega puudutada ja sõrmeotstega paitada ja nina panna sulle põse lähedale, et tunda su lõhna. Ühel hetkel kiskusin ma sult riided seljast ära, et vaadata su väikseid varbaid. Paraku hindasin ma üle enda oskust sind tagasi riidesse panna ja kui sa korraks uniselt silma lahti tegid ja kääksatasid, mässisin ma su kiiresti teki sisse ja surusin enda vastu.
“Ma juba tegin ta katki!” mõtlesin ma korraks, aga kuna ma nägin, et sul on teki sisse mässituna ka hea, siis jätsin su sedaviisi. Oligi hea, sest siis ma sain vahepeal tekki üles tõsta ja su pisikesest käest kinni võtta.
Sinuga käsikäes lamades olin ma üsna kindel, et ma ei ole enam kunagi sama inimene, aga üllataval kombel see ei hirmutanud mind. Ma olen emalõvi, ma olen piimamasin, ma olen kokk, ma olen lapsehoidja, ma olen kloun, ma olen koristaja, ma olen kunstnik, ma olen kirjanik, ma olen maaler, ma olen ilmaennustaja, ma olen massöör, ma olen eratreener, ma olen põetaja, ma olen kõike, mida sa tahad või vajad, sest sina oled minu ja mina sinu. Ja ma ei saa olla enam sama, kes ma olin enne sind, sest ma olin nii tühi ja tühine. Aga nüüd olen ma täis armastust ja ma olen üks väga tähtis inimene. Sina teed mu tähtsaks ja meie armastus teeb mind tähtsamaks, kui ma iial olin ja kui ma iial olema saan. Ja ma ei mõistnud seda mitte kunagi enne, kui alles siis.
Aasta on läinud mööda nii kiiresti. Alles olin ma see inimene, kes rääkis uhkelt, kuidas talle lapsed ei meeldi ja lähiaastakümnetel ma neid küll saama ei hakka. Heh, lubage mul nüüd mineviku mina üle naerda, sest ta oli tobe. Aga andestame, sest tema ei teadnud seda tunnet, kui su laps sulle otsa vaadates naeratab ja see sulle kõhtu korraga liblikad ja silma pisarad tekitab. Tema ei teadnud, mis tunne on vaadata inimest arenemas, kasvamas. Kuidas üks väike laps saab õpetada oma vanemaid ka siis, kui ta veel mitte midagi ei oska. Kuidas see siirus, mis tuleb lapselt, ei saa võrrelda mitte millegi teise asjaga siin maailmas.
Kindlasti olen ma selle esimese aasta jooksul teinud vigu, aga õnneks mitte andestamatuid, sest sa andestad alati. Näiteks see kord, kui sa hoidsid toolist kinni ja seisid, mina korraks püsti kargasin ja sina pikali kukkusid, sest tool oli liiga kerge. Ai, kuidas ma ennast süüdistasin, sest mul on tunne, nagu kogu maailma piin on minu õlgadel, kui ma näen, et sa kukud. Sina aga tõusid püsti ja tegid “tääätääädääätääää” ja patsutasid tooli rahumeeli edasi.
Hirmus on mõelda, et ma ei saa sind alati kõige eest kaista. Sa kukud elus veel, saad haiget ja sul on valus, aga parim, mida ma saan teha on olla sinu kõrval ja aidata sind nagu ma suudan. Ma luban sind alati lohutada ja kinni püüda kui saan Ma luban naerda su tobeduste üle, isegi siis kui see tähendab seda, et sa plätserdad terve elamise midagi täis. Ma luban panna sulle jalanõud jalga tagasi ka siis, kui sa oled need kolmsada kakskümmend neli korda jalast kiskunud. Ma luban puhuda alati su pudru peale, et see ei oleks liiga kuum. Ma luban alati su käest kinni hoida, kui sa seda tahad (ja mõnikord siis ka, kui sa seda kohe üldse ei taha). Ma luban sind hoida ja üritada sulle õpetada vähemalt pooltki nii palju, kui sina mulle juba õpetanud oled. Ja ma luban teha sinust inimese, kelle üle tunnevad ka teised uhkust.
See aasta sinuga on olnud mu elu parim aasta, kuid veel õnnelikumaks teeb mind teadmine, et meil on veel nii-nii palju aastaid ees, mil me saame naerda ja mängida ja kasvada ja armastada. Sest kaheteistkümnest kuust armastusest saab ühel päeval 540 kuud armastust ja kogu see teekond on meil alles ees. Ja see teeb mu rõõmsaks ja mu südame soojaks, sest ma armastan sind üle kõige.
Sinu tulihingeline fänn ja emme, Mariann
Mar
October 10, 2014Õnne ja põnevat koos kasvamist 🙂
P.S. Kunagi sattusin lugema seda Sinu kurikuulsat titemammade postitust ja mõtlesin omaette, et haahaa, kui tal laps käes, küllap siis enam ei mõista hukka neid emasid, kes oma beebit tibuks või kuuseks kutsuvad või kusagilt fb vms grupist misiganes mõttetuna tunduvat nõu küsivad (noh, a la roheline kaka jne) 😀
Oli mul vähekegi õigus?
Eliise
October 11, 2014Ma mõtlesin samamoodi, ja küllap nii ongi et nüüd näeb ta asju ka teistmoodi 🙂
Mallukas
October 11, 2014ma olen sellest isegi bloginud ju
Mar
October 12, 2014Sorry, olen blogi alles viimased paar nädalat jälginud, enne seda sai kunagi ainult toda konkreetset postitust loetud, kuskil beebigrupis jagati ja ohhetati-ahhetati selle üle 😀
Kaseke
October 10, 2014Palju õnne Marile!
Toredad pildid, eriti see vanni ja parukatega 🙂
KH.
October 10, 2014Sa oled võrratu ema Marile! 🙂
elex86
October 10, 2014Palju-palju õnne Marikene järgnevaks eluaastaks! 🙂 Õnnitlused muidugi ka Mari emale ja isale! 🙂
egle
October 10, 2014Marile esimese suure sünnipäeva puhul palju, palju õnne!!!! Palju õnne ja jaksu õnnelikele vanematele!!!
Kaidi
October 10, 2014Palju õnne pisikesele Marile, täpselt sõnad mida tahaksin enda tütrele öelda 🙂
Riina
October 10, 2014palju õnne teile kõigile mari sünnopäeva puhul!
nii armsalt kirjutatud, pani silma korraks helkima küll 😉
K.
October 10, 2014Meeletult ilus kiri. Siiras, armas ja hinge läks ka kenasti. Kui muidu mõtled, et veel lapsi saada ei taha, siis seda lugedes tuleb hinge selline nukker igatsus millegi järele, mis annaks kõik. 🙂
Väga ilus ja palju-palju õnne Marile ning loomulikult Sulle ja Kardole, sest aasta tagasi nägite te esimest korda oma meistriteost. Kiitus vanematele, väga hästi tehtud laps! 😉
Ann
October 10, 2014Palju-palju õnne, rõõmu ja naeru väikesele Marile!
PS! Nii hea on lugeda midagi nii siirast ja sooja hommikul vara.
Reet
October 10, 2014Palju õnne Marile!
Õnneks on tal vanematega vedanud! 🙂
Minu poja sai täna juba 7 kuuseks. Hip-hip-hurraa! Aeg läheb tõesti nii kiiresti.
kesse?
October 10, 2014Palju õnne väikesele Marile ja õnne ja edu ka vanematele.
G.
October 10, 2014Palju palju õnne väike Mari! 🙂