teine beebi

Kes siis ei mäletaks minu hüsteeritsemist teemal: “MA EI TAHA ENAM KUNAGI LAPSI” ja “MA EI KAVATSE OMA LAPSELE MÄNGUKAASLASEID SÜNNITADA, OTSIGU ISE SÕBRAD”.

Ühel hetkel midagi muutus. Ma ei teagi täpselt millal, vist siis, kui ma läksin Miiu juurde ja mõtlesin, et huvitav, miks tal E aegsed ultraheli pildid aknalaual vedelevad, et kaks aastat neid ikka jutti ei vahiks ju. Ja siis ta rääkis, et ta on rase ja kuidagi siis ma hakkasin mõtlema, et krt, veab alles tal. Saab nii-nii-nii väikse nunnu beebi täitsa endale. Minu naaskel on juba nii suur, et parimagi tahtmise juures ei anna ta enam beebi mõõtu välja ja kui ma teda süles kussutada tahan, siis ta vaatab mulle sellise näoga otsa, et ma olen ogaraks läinud.

Mitte midagi ei aita. Ma ei saa seda mõtet enda peast ära ja ma kogu aeg mõtlen väikestest beebidest. Ehk sellepärast, et mul sõbrannad siin kõik pundis rasedad ja neil on suur kõht ja…Okei, ma rase ei tahaks enam olla, sest ma mäletan veel päris täpselt, kuidas ma 9 kuud rasedana öösel istuli tõusin ja nutsin, sest lamada ei saanud ja külili olla ei saanud ja kõik valutas ja pissihäda oli ja Kardo ajas närvi ja hingas näkku ja sai küll igat pidi magada ja elu oli nii ebaõiglane ja halb.

Siis meenub, kuidas ma paitasin iga hommik ärgates oma kõhtu ja tundsin, et väike Mari ujub seal ringi ja sirutab ja kukerpallitab ja luksub ja muudkui kosub tublisti ja pisar tuli teinekord silma. Et minu keha nii tubli on ja nii tublisti beebit kasvatada oskab. Ja et beebi nii tubli on ja nii ilusti kasvada oskab.

minu1-e1362047103261-5947735

No ja siis loomulikult meenub sünnitus. See, et nii valus oli, et ma ei uskunud, et inimene saab üldse sellise valu juures ellu jääda. Ja kuidas ma enam ei suutnud rääkida ja hingata vaid ainult mõttes palvetasin, et ma ükskord juba selle lapse sealt välja saaks. Ja kuidas ma lõpuks olin valmis kellelegi kogu oma maise vara andma, et ta selle lapse mu seest kasvõi jõuga välja kisuks, sest ma EI SUUDA ENAM.

Aga naljakas on see, et ma mäletan ainult oma mõtteid. Seda konkreetset tunnet ma enam näiteks üldse ei mäleta. Ma tean, et oli valus, ma tean, et oli jube, aga ma ei mäleta. Ja vaadake, mis ma vastu sain! 3104 grammi imelist beebit, kellega ma samal ööl ühispalatis tõtt vaatasin ja ootasin, et kohe astuks tuppa keegi, kes ütleks, et: “Kle, ma lugesin just su blogi ja SULLE me küll seda beebit ei anna! Ta on nii imeline, et me viime ta otse presidendile või Angelina Jolie’le!”.

Kedagi ei tulnud ja see imeline beebi jäi mulle ja magas mu süles ja naeratas mulle läbi une ja KANDIS 50 SUURUSES RIIDEID! Kes kannab 50 suuruses riideid?! Tegi mulle naljakaid nägusid ja ei roomanud mu kaisust minema, vaid puges veel rohkem sooja pessa ja ehmatas naljakalt, kui kuskil mõni kõvem heli käis.

Emadus on naljakas asi. Sa saad armastada, nagu sa kunagi enne armastanud pole ja sa saad armastatud, nagu sa kunagi enne armastatud pole olnud. Ja see on imeline ja võrratu.

mv-7778746

Aina enam taban ma ennast mõttelt, et mis ma teise lapse nimeks panen, või avastan ennast asju kõrvale panemas “teisele beebile”, keda mul ju ometi ei ole. Jeesus küll, ma ei suuda uskuda, et minus sellised tunded sees on. Ometi seal nad on ja need ei lähe ära!

Poodides vahin beebiriideid ja olen kade teiste rasedate peale ja mõtlen, kui vahva oleks see, et Maril oleks õde(!) või vend (kui just peab). Minul on ka vend, aga meil on vanusevahe 13 aastat ja seetõttu on meil üsna erinevad huvid. Ma olen mõelnud küll, et mis tunne oleks omada sõpra, kes on ühtlasi su õde või vend. Ma arvan, et ilgelt tore.

Samas ma kardan ka. Kardan, et kui Mari oli 3/3st, siis see teine kindlasti nii lebo olla ei saaks. Sest tegelikult oli mul kerge rasedus, kerge sünnitus ja nii tubli beebi, kes kunagi ei nuta ja öösel kenasti magas. Kui suur oleks tõenäosus, et teine sama tubli tuleks? Mõelda, kui ma saan ühe nendest lastest, kellest ma lugenud olen, et nutab ööd läbi ja punnitab oma gaase ja karjub mulle näkku ja kisub kõike ja karjub, kui midagi ei saa ja…Mis siis? Kas on aktsepteeritav see, et sellisel juhul meeldiks Mari mulle tunduvalt rohkem? Kas mitme lapsega vanemad armastavad ühte rohkem? Kas see on võimalik?

Mulle tundub praegu, et ma ei saa maailmas kedagi rohkem armastada, kui Mari. Ja ma ei tahaks ka, sest see tunduks mulle vale. Aga kas ma armastaks siis uut last vähem? See poleks ju ka nagu aus…

Aga jah, ma üritan oma beebituhina maha suruda ja tegeleda siin nende kiisubeebidega, aga need jooksevad kogu aeg ämma voodisse magama. Praegu just sain ühe läbi suure häda enda kõrvale pikutama. Kardo soovitas mul lastekodust endale üks laps hoiukoju võtta, aga seda teenust vist ei pakuta, niiet mul jääb üle ainult beebide järgi edasi õhata ja talvel muudkui Mirjami ukse taga kraapida, et ta beebit annaks katsuda.

esimene-kuu-4763928

Kardoga tegime sellise diili, et 2016 aastal räägime sellest asjast uuesti, sest ta tahab näha “kui palju jamamist selle Mariga edaspidi olema hakkab”.

Eks ma siis ootan…

Mmm…Väike beebi…

MIS MUL VIGA ON?!

Lastega sõbrakesed, kui ruttu teie sünnituspiinad unustasite ja teist beebit tahtma hakkasite? Mis on teise lapsega teistmoodi olnud? Kuidas seda armastust jagatakse? Ja veelgi tähtsam küsimus – mis mul viga on?!

Mida sina arvad?

* Required fields are marked *

44 Comments
  • Marbrit
    November 30, 2014

    Oi, Mallukas, minu arust oled SA VALMIS! 😀 Jep, kõik su kirjutatu viitab, et oled valmis teiseks lapseks 🙂 Mina jäin teist ootama, kui esimene oli täpselt 1a6k vana. Nüüd on mul kodus üks veidi üle 3ne tüdruk ja kohe 1 aastaseks saav tüdruk. Tead, nad imelised. Ma kujutan juba ette kui head sõbrannad nad teineteisele elus on. Mul on omal õde, kellega küll 7a vahet, aga praeguseks on ta mu parim sõbranna, annaks ta eest oma elu, me räägime kõigest! Seda sidet ei ületa miski!

    Jah, alguses on kahega raske, aga kui sul on imeline mees, siis dont worry!!!!

    • Mallukas
      November 30, 2014

      Ma lihtsalt ei suuda ära imestada, et mu enda aju mind niimoodi üle laseb. Ise ma ju muudkui rääkisin, et appi, mis lollid sünnitavad kohe teise lapse otsa, et paganama lapsesünnitusmasinad 😀 Aga ehk lapse saamisega on nagu tätoveerimisega -teed ühe ja tahad juurde 😀

      • Marbrit
        November 30, 2014

        Eeeee, tead ei ole 😀 Kolmandat meie perre ei tule. Nüüd on see tuhin kadunud ja beebid enam mingit emotsiooni ei tekita. Nüüd on vaja need kaks rüblikut täisväärtuslikult üles ka kasvatada.

        • Mallukas
          November 30, 2014

          No aga kui see tuhin sul poole aasta pärast uuesti tuleb, mis siis saab 😀

          • Marbrit
            November 30, 2014

            Blokin ära selle mõtte oma peas. Ei taha enam ja kõik 😉

  • Kätlin
    November 30, 2014

    1.5 aastat sünnitusest möödas ja no tee mis tahad, beebid ei tõmba absoluutselt. Sai iseendale vannutud, et ei kunagi enam ja siiamaani rahu majas. 😀 Ennast teades, ei tule ka seda tuhinat.
    Valud on veel värskelt meeles kuna ei olnud just kerge 3 ööpäeva sünnitust. Mulle sobib. 😀

    • Mallukas
      November 30, 2014

      Jah, ma arvan ka, et kui ma oleks kahe tunni asemel kaks päeva valutanud, siis räägiksin teist juttu. Ma mäletan ainult seda, et läksin haiglasse, suht kohe hakkas VÄGA valus, siis oli jupp aega valus ja siis sain beebi 😀

      • Helina
        November 30, 2014

        Ei tea midagi, ma valutasin kokku ikka 52 tundi, aga nüüd aasta ja kaks kuud hiljem avastan ka end pidevalt väikeste beebide järele õhkamas ja tulevasele beebile mõtlemas. Ma arvan, et asi on pigem selles tundes, et oma laps on just sellest beebieast välja kasvanud ja natuke kahju on. Õnneks ma suudan oma võimeid realistlikult hinnata ja olles üle aasta kogu oma elu lapse rütmi järgi kohandanud (olles üksikema, rinnalapsega kes ei võta lutti ega pudelit), siis on tegelikult mõnus, kui laps juba pisut suurem on 🙂

        aga uut beebit tahaks ikka kunagi.. varsti 😀

  • Sandra
    November 30, 2014

    Mu pisipoiss saab detsembri keskel 8kuuseks ja samamoodi panen väiksed riided teisele beebile kõrvale,keda veel pole.Kuigi samas ei oleks ka mul teise lapse vastu midagi ja veel eriti vinge oleks,kui see põnn oleks tüdruk.Mees on ka nõus kohe teise hakkama panema,aga kas ma ikka olen selleks valmis?Olen ma valmis,et jälle kõik 9 kuud oksendan,et ma ei saa öösiti magada ja et mu kõht jälle nagu hundil lõhki lõigatakse,et punamütsikest kätte saada,sest ise ei suuda ma ju sünnitama nagu mulle öeldi.Aga pisike plika oleks juu niiiiii armas 🙂 aga kui üks laps juba praegu soovib nii palju tähelepanu ja ma armastan teda lihtsalt kirjeldamatult palju,kas ma saakisn võrdselt lapsi armastada?Ja kas nii väike vanusevahe oleks hea?

  • Pisi
    November 30, 2014

    Mul oli esimest last sünnitades sama asi. Et mitte kunagi ma ei sûnnita enam. Kui laps oli 9 kuune, siis mees hakkas juttu tegema, et vôiks ikka kaks last jàrjest olla. Ma siis veel punnitasin vastu aga kui 10 kuud möodas oli, siis hakkasin ise ka môtlema beebi peale. Vanusevahe kahel suuremal 1a9k. Ja minu lapsed olid nagu öö ja pàev. Esimene tahtis tissi tàpselt iga 2 h tahant. Ma siis magasin umbes 1,5h kaupa. Esimesel ei olnud gaase. Teisel aga olid. Esimene ei maganud ka pàeval ei voodis kui kàrus. Teine mönules nii voodis kui kàrus ja sain oma aega 2-3h. Kui suurem üleval oli, siis muidugi tegelesin temaga. Kahe noorema ehk siis 2 ja 3 lapse vahe 2,5a ja pisem oli super magaja. Öósel 1-2 korda tahtis süüa. Pàeval magas ka ilusti aga kui sai 1a4k, soos hakaks öiste magamistega trall peale. Mitte ûhegi lapsega pole olnud sellist asja, et laps tôuseb voodis istukile nii 2-3 korda öö jooksul ja lihtsalt röögib 30-40min ja piutuda end ei lase. Lôpuks siis ise uinub.

    • Mallukas
      November 30, 2014

      Oh kurja 😀

  • K
    November 30, 2014

    Aga pange siis hakkama üks 😀 Tee salaja kummi sisse nõelaga torge, pärast ütled, et ups 😀 Või kui sa pillide peal, siis jäta võtmata 😀
    Ega see tuhin enne üle ei lähe, kui päts ahjus.

    • Mallukas
      November 30, 2014

      Hahah, see on muidugi hästi adekvaatne salaja beebi saada 😀

    • S
      November 30, 2014

      Wtf ma just lugesin?!

    • kala
      November 30, 2014

      Kui vastutustundetu saab üks naine olla, et sellist nõu suudab anda? (mul vist ei ole naljatuju hetkel, et sellest naljast aru ei saa :D)

      • Mallukas
        November 30, 2014

        Pealegi see oleks üsna obv ka kahjuks, et just blogin, et krt tahaks beebit ja siis ütlen, et oih, näed, olengi KOGEMATA rase. AUSALT!! 😀

  • Maire
    November 30, 2014

    Oi Mallukas, sa oled ju valmis 🙂

    Minu esimesel ja teisel lapsel on 1a10k vahet, ja teisel ja kolmandal 2a10k vahet 🙂
    esimese kandmine oli tõeline piin, kuid nii kui vannis kätele pandi (sündis vanni jah), mõtlesin et tahan veel. Mõtlesin et enne ei lõpeta kui see tunne on möödas. Teine rasedus oli nii ja naa…Kuid nii kui teda viimaks näha sain (oli tal nii kiire et sündis kodus), mõtlesin..et aitab…
    Kuid soov tüdruku järele oli nii suur, ja samamoodi, ringi liikudes oli kade meel kõigi üle kel tited olid, ja tuligi kolmas laps veel 🙂 Rasedus oli nagu teinegi. Sündis kenasti haiglas. Valus oli esimese ja kolmandaga. Teine oli kuidagi imelik sünnitus. Kiirabi oli kohal, kontrollisid ära, tundsin tuli press-vesi-laps…ja valmis 😀 ei olnud lõputuna tunduvat pressimist ja piinlemist.
    Ja nüüd alles…peale kolmandat…ei jõua ära oodata, mil tööle saaksin. Enam ei kujuta ette et jälle vaalana ringi liiguksin, mähkmeid vahetaksin jms…Nüüd tahaks näha uusi asju. Vanem poiss läheb järgmine aasta kooli, noorim plika lasteaeda…Keskmine areneb ka nii meeletu kiirusega…Nüüd leian, et on aeg uusi asju koos nendega avastada, ja kasvatada nad lihtsalt tublideks inimesteks 🙂

    Tegelikult paljud on öelnud, et mitmega on raskem kui ühega. Jah, mõnes mõttes ongi, kuid samas…nad mängivad koos…selles suhtes on parem. 🙂 … ja koos nende rumalusi vaadata on ikka super.

    Niiet, kui süda tunneb et nüüd on õige aeg, siis lase käia. Räägi kardo pehmeks, ja uue kakukese jahile 🙂

    • Mallukas
      November 30, 2014

      Lapse saamine pole uue röstri ostmine, et räägin pehmeks ja muudkui ostan 😀 Kardo peaks ka ikka tahtma, aga ta vist veel pelgab. Õige ka, ma ka pelgan!

  • K
    November 30, 2014

    Hahahahaha kuidas ma naersin selle peale: Sa võid lapse lastekodust hoiukoju võtta! 😀 😀
    Geniaalne

  • I.
    November 30, 2014

    Mul 13aastane, 5aastane ja varsti aastane. Ja ma ei ole kindlasti veel lõpetanud. Kui kaks tükki jutti oleks teinud, siis arvata võib, et oleksin ka loobunud laste saamisest. Mulle meeldib, kui vanusevahe on selline, et vanem juba saab teatud toimingutega ise hakkama (nt külmkapist endale toidu võtmisega). Esimese ja teise vahe on jah suur, aga teisel ja kolmandal piiripealne. Järgmine laps võiks meie juurde umbes kahe aasta pärast saabuda, see mulle meeldiks. Armastust tuleb aina juurde! See tundub tõepoolest mõistmatu, kuidas saab veel kedagi teist samaväärselt armastada, aga saab. Juurde tuleb veel oskus aksepteerida oma last kui isiksust – hindamatu kogemus. Vahel on raske ja juhe koos, aga enamasti on puhas rõõm. Mida olen veel täheldanud, et kui mul ühest lapsest “siiber saab”, siis ma saan teise lapsega teha midagi erinevat, nii et kunagi ei ole päris kõrini.

    • heltsu
      November 30, 2014

      No mida ma just lugesin?? 😀 13 aastane ja saab ise külmkapist toidu võtmisega hakkama????? 😀 Mina sellises vanuses oskasin ammu ise lihtsamaid toite teha 😀 Ma olin umbes 7aastane, kui ise makarone keetsin, 10a kui lihtsamat tainast kokku segasin ja õunakooki tegin 😀 pfffff 13 ja oskab kapist süüa võtta :’D ma saaks aru, kui sa seda oma 5aastase kohta ütled 😀

      • I.
        November 30, 2014

        Hea lugemisoskus, muidugi. Lugesin oma kommentaari mitu korda üle, ei saa kuskilt otsast aru, kuidas lugesid, et 13aastase kohta see väide käis. Ütlesin, et mulle meeldib, kui vanem (mitte vanim) ehk siis sündivast lapsest vanem laps oskab juba ise enda eest hoolt kanda (mis minu jaoks on umbes 4-5 aastane laps). Mu 13aastane tütar oskab tervele perele süüa teha ja teeb nooremale õele paar korda nädalas ampsamist, tänan küsimast. 5aastane on tragi abimees köögis, ka tema on 7aastaselt kindlasti esimesi küpsetamisi proovimas. Järgmise lapse teeme siis, kui noorim ka juba külmkapist oskab endale süüa võtta ning ise kempsus käimisega hakkama saab.

  • Mar
    November 30, 2014

    Muidugi on 2 järjest äge 🙂 Mina jäin uue ootele, kui esimene oli 1a ja 1k vanune. Nüüd on “uus” beebi juba pooleaastane! Ja minu kogemus on, et teisega on väga palju lihtsam. Ise enam ei põe ja värske kogemus olemas (väljaõpe :D) Ja ma kujutan ka ette, et neil saab koos tore olema kunagi 🙂 Selle armastuse jagamisega on nii, et alguses sünnitusmajas oli ikka esimene laps armsam ja uue beebiga veel sellist sidet ei olnud. Aga mingi hetk, kui oled päevast päeva pisikesega koos, siis see vahetub, noh et kaob just vanemaga see “side” mõnevõrra ära. Aga lõppkokkuvõttes jõuab asi sinnamaale, et mõlemad on ühtmoodi kallid ja ei ole mingit vahet. Lihtsalt sinna emasüdame sisse mahub topelt kogus seda armastust 😀

  • Krista
    November 30, 2014

    Mul oli ka esimese lapsega sellised mõtted, et ei suudaks oma armastust jagada. Aga siis ühel hetkel tuli arusaamine, et nüüd suudaks (esimene oli siis 1,6). Teine rasedus oli samasugune vaegustevaba nagu esimene, sünnitus oli samuti täiesti talutav ja teine laps on ka sama hea ja nunnu kui esimene.

  • Väike Pärdik
    November 30, 2014

    Mina jäin teist last ootama, kui esimene oli vaid 5-kuune. Mõlemad olid algusest peale planeeritud – nii kaua, kuni tagasi mäletan, siis olen alati tahtnud kahte esimest last pisikese vanusevahega, et nad ometigi saaks koos kasvada ja koos teha. Aga pärast positiivset rasedustesti hakkas mindki kummitama see armastuse küsimus – kas ma suudaksin teist last sama palju armastada kui esimest? Vastus on: JAH! Ema süda kasvab iga tema lapsega ja armastust jätkub nende mõlema jaoks rohkemgi kui oleksin iial osanud oodata. 🙂 Mallu – lapsed tulevad teil ilmselgelt hästi välja ja Mari oleks kindlasti suurepärane suur õde, nii et nüüd on vaja vaid Kardo beebilainele saada, et ka tema valmis oleks. Peljata pole midagi, kõik tuleb ju loomulikult. 😛

  • Sigrid
    November 30, 2014

    Mul oli sünnituslaual last rinnal imetledes kindel teadmine, et ma tahan veel lapsi. 😀
    Ja rasedana oli juba tore plaan, et ikka võiks väikese vahega olla mitu beebit. Ja selle eesmärgiga sai ostetud sellised suuremad asjad neutraalsed ning uued, et jaguks ka järgmisele lapsele. Pooled armsamad riided olen ka kõrvale pannud. Kõiki mitte, tutikale beebile tagaks tutikaid asju ju ka.

    Praegu aga on poiss 1a 2k ja hetkel veel lükkame uut beebit edasi. Kuna mul raseduse algus oli hirmus raske ja oksendasin hommikust õhtuni, siis ma tean, et ei oleks võimeline oma marakrati kõrvalt hetkel seda veel läbi tegema. Aga hirmus tahtmine on küll ja vahel ikka mõtlen, kui imeline oleks oma kõhus taas uut beebit kasvatada. 🙂

  • Liina
    November 30, 2014

    Minu 1,3 aastane on alates 2. Elukuust olnud just selline laps kellest sa lugenud oled. Nutab pidevalt, gaasivalud suurem, hammaste tulek raske, palju palju palju magamata öid, vankris polnud nõus olema, ainult emme süles oli hea jne, kuid siiski on isu teise lapse järele. Kahjuks on mehel veel vastastikune arvamus ning magamata ööd ja mu tujukus liiga hästi meeles. Kuid minu arust võiks ideaalis laste vanusesse olla umbes 3 aastat, siis esimene on piisavalt suur ning mõislik, et abistada.

  • liisu
    November 30, 2014

    Tead, kui ma teist last ootasin, mõtlesin samuti, et kuidas on võimalik armastada kahte last!? Ausalt öeldes raseduse lõpi poole oli mul lausa hirm, tõeline hirm, kuna ma kartsin, et ma ei suuda teist last armastada. Mõni mõtleb, et kuidas nii mõelda saab? Aga vot sain, sest mu lapse vastu oli armastus nii suur, et minu jaoks tundus uskumatu, et üks laps mahuks veel niimoodi mu südamesse. Kui beebi käes oli, siis muutus see tunne ja mõtlemine hetkega suureks-suureks armastuseks. Siis oli see armastus lausa nii suur, et siis oli mul juba hirm, et appii, ma ei armasta oma vanemat last nii palju kui teda. Sellistel kõikidel uutel hetkedel käisid tunded üle pea ja ma ei oskanud nendega koheselt toime tulla, aga nüüd võin öelda, et armastan neid mõlemaid sama palju! Ja nüüd tean, mis tunne on mitut last armastada ning mis tunne see on ja ka kolmas mahuks sinna varsti ära. 🙂

  • Liisi
    November 30, 2014

    Mul on kodus üks kehva unega 1a5k vana poiss ja mul on juba mõnda aega olnud beebiisu (tõesti on naljakas sõna :D) peal. Ma ei saa aru kuidas mu aju töötab. Suutsin mõneks ajaks isu n.ö. maha suruda, kuni elukaaslane ütles, et nii aasta pärast võib vaadata seda asja. Ilmselgelt hakkasin ma jälle unistama 😀 Nii ma siis elan, et ühel päeval on suur tahtmine uus beebi saada, mõnel teisel päeval mõtlen, et piisab mulle ühest pojast ka. Seega kuna ma veel kahtlen, on asi ootel. Ja sisimas loodan, et ehk järgmine kord saan “haiglast kaasa” parema magaja 😀

  • pirje
    November 30, 2014

    Mul on praegu poja 2,3-aastane ja ootame oma teist last, nädalaid juba 34 ja no niiiii ootan juba, millal beebi sünnib. Kusjuures kui Oliver oli ka u aastane, hakkasin mõtlema, et nii armas oleks kui tal õde-vend oleks. Oliver ka ootab juba titat, teeb kõhule pai ja teab, et emme kõhus on üks tore olevus:D

  • b
    November 30, 2014

    Mina tahaksin ka teist last, õigemini mulle tundub, et meil võiks olla kaks last, aga samas olen ma elu nii paika just saanud-laps on lastehoius harjunud ja talle meeldib seal, mina naasesin just tööle ja mulle meeldib siin. Laps on juba sellises eas,et mees ka naudib temaga koos asjade tegemist (mitte, et enne pole nautinud, aga nüüd nad käivad kohvikutes ja kahekesi poodides ja mõlemad on tagasi tulles nii rõõmsad) jne jne. Et ma ei tea, kui valmis ma selleks beebimajanduseks jälle oleks. Sünnitus oli ka väga raske-47 h ja lõppes keisriga. Samas meeldiks mulle väga kui mu tütrekesel oleks väike õde…
    Ühesõnaga ma tean, et kunagi ma saan lapse ja mingil tasandil on see tahtmine ta nüüd varsti saada olemas, aga lükkan seda soovi veel mõnda aega edasi. Just selle pärast, et hetkel on meil kolmekesi nii mõnus ja kõik on nii paigas ja õige.

  • Leevi
    November 30, 2014

    Teine laps alles 2.5-kuune, aga juba on sarnased mõtted peas. 🙂 Sünnitada mulle meeldib, rase olla mitte nii väga ja lapsed on ka mõlemad üsna kerged – magamata öid vähe, gaasivalusid vähe. Teine laps on natukene keerulisem kui esimene. Esimene oli täielik musterbeebi.
    Samas tahan vahepeal lasta oma kehal taastuda, oma mehega rohkem aega veeta jne. Pealegi ei meeldiks mulle nii väikene vanusevahe. 🙂
    Ise olen pärit 5-lapselisest perest, kus ma ise kõige vanem ning vennad-õed siis vastavalt 1a, 3a ja 11a (kaksikud) nooremad. Kõige lähedasem olen 3a noorema vennaga. 🙂

  • Preili Ise
    November 30, 2014

    Mul kolm last, vanuses viis, värske kolmeline ning kohe pooleteist aastane. Neid kõiki yhendab kaks asja: käik on poisid ja syndinud laupäeval 😀 . Muidu on iga synnitus olnud erinev ning ka beebiiga erinev.
    Esimese lapsega ma vaevlesin valudes ikka yle ööpäeva ja see oli jube, lisaks verekaotus jms. Beebieast mäletan ma seda ainult seda, et ma ei saanud kunagi magada ja pisike pidevalt röökis ja tagasiheide oli. Kuid nyyd mul kodus viieaastane tragi ja tore arvutaja kelle maailma avastamist on mõnus jälgida.
    Teine laps oli lihtne, läksin haiglasse ja pooleteise tunniga oli mul laps kätel. Oli selline mõnus ja rahulik laps ning nuttu oli ainult siis kui oli haigus või hambad tulid. Ainus miinus oli see, et ohutunne puudus ja seega mul pisike tarzan kodus, kõike hakkas liialt vara tegema. Kuid hetkel kolmene on mõnus kaissu pugeja, pusledega mänija ja muidu vahva rõõmus sell.
    Kolmas laps oli esilekutsumisega ja isegi siis lasi ta mul kaks päeva oodata 😀 . Tuli lõpuks valusalt ning jälle oli mul probleeme verekaotusega, kuid ei kahetse. Hetkel poiss varsti poolteist ning on rahulik laps nagu keskmine, kuid kordades hellahingelisem, iga pisem ja suurem keeld paneb nutu jooksma ning on hästi suur võõristaja. Kuid kui see võõristamine välja jätta, siis on armas jutupaunik kodus kes nyyd lõpuks varsti ka kõndima hakkab, toe najal juba liigub mul.
    Kui mõelda synnitustele, siis mul on meeles viieaasta tagune aprill, kui syndis esimene laps-see valu oli jube ning see on siiani meeles :S . Kuid kui mäelda mis ma selle eest sain, siis iga kell teeks selle valutesti uuesti läbi kuna laps oli seda kõike väärt.
    Ja kuigi ma istun viieaastasega tihti pooled ööd veel yleval kuna magamine on ju nõrkadele, siis ei armasta ma teda vähem kui teisi oma lapsi. Kui laps synnib, siis tekib ka Sinu sydames ruumi juurde ja sa hakkad ka teist last armastama sama palju kui esimest.

  • Keiu
    November 30, 2014

    Rõõm lugeda, et ma mitte üksi selliseid hulle mõtteid alla ei suru! Ja mul polnud mitte kerge sünnitus ega laps. (Ja vabandust, et ma su üsapiinadest rõõmu tunnen :P)

  • Kadi
    November 30, 2014

    Mu poiss saab homme viie kuuseks.
    Sünnitama minnes mõtlesin ka, et tehku minuga mida tahes, peaasi, et laps kähku välja tuleks, kuna valu oli hirmus. Ja no muidugi, hetkel muud ei mäletagi kui vaid, et hullult valus oli. Aga mitte midagi täpsemalt. Noh, eks ikka see, et istuda ei saanud tükk aega ja minul oli veel sabakont valus tükk aega ja siianigi annab tunda.

    Ma mõtlen ka vahepeal, et kuna võiks uus beebi tulla või kas üldse. Hirm on ka, et äkki uus rasedus pole enam nii lilleline. Mul polnud raseduse ajal kordagi süda paha, ei oksendanud ja üldse polekski nagu rase olnud.
    Ja siis mõtlen, et äkki uus beebi ei maga öösel üldse, karjub gaasidest vms. Sest hetkel sellist muret pole. Ja üldse ei tea kuidas toime tulen. Mõningad asjad olen praeguse lapse puhul juba halvasti teinud, mida kahetsen.
    Ja ilmselgelt panen ma praeguseid beebiriideid ka kõrvale, rääkimata, et mul on tervelt üks kapp tüdrukute riideid täis sünnist 7-aastaseks saamiseni 😀 (väike õde on mul 8-aastane, sellepärast nii palju asju :D)

  • Kaja
    November 30, 2014

    Minu poeg saab paari nädala pärast kuue aastaseks. Mul oli KOHUTAV sünnitus ja sünnitusjärgne depressioon ning esimesed 4 aastat ma isegi ei tulnud mõttele, et üks laps võiks veel olla. 2 aastat tagasi tekkisid uue beebi mõtted, aga samas ka õudusvärinad, kui sünnitusele mõtlesin 🙁 Ja nüüd lõpuks ma tunnen tõsiselt, et üks laps võiks meie peres veel olla. Olen sellest nõmedast sünnitusest üle saanud. Selleks kulus põhimõtteliselt 6 aastat.

  • Regina
    November 30, 2014

    Ka minul oli niisugune tunne ja selle tunde järgi tuligi teha teine laps. Ja nüüd mul ongi kaks imelist poega, aastase vahega. Esimene laps oli super ja ei saa ka kurta teisega, siiani saan magada, pole olnud gaasivalusid ja muud jama(teine siis pea 5 kuune). Kui ise oled rahulik, on ka lapsed rahulikud. Minul muidugi on suureks abiks ajakava, mida püüan täita õigeaegselt, on lastel hea ja minul kergem, saan teha kõik kodused tööd ära laste kõrvalt ja jääb veel aegagi üle nendele pühenduda. Aiakava on mul seepärast, et abikaasa mul pool aastat ära ja kahjuks pole ka mul kuskil abikäsi võtta, tuleb endal ise toime tulla ning tundub, et siiani on see mul toiminud 🙂 Ka mina algul kartsin, et see on raske, seda enam, et mul pole kusagilt abilisi võtta aga mõtlesin, et kui minu ema suutis meid, kolme kasvatada (samamoodi aastaste vahetega), suudan ka mina. Ka teie saaksite hakkama.

  • põmm
    November 30, 2014

    mul üks laps olemas ja teise järgi isu nagu ei tulnudki. Aga kuna lapsele siiski õde-venda tahtsin, siis rase ma nüüd jälle olen. (peaks mainima, et mul pole never beebiisu olnud, laps tuli kui elu loomuliku jätkuna). Ma armastan oma esimest no, eiolevõimalikkirjeldadakuipalju. Ja kardan sama, mis sa- kas saab üldse veel kedagi nii hullult armastada?? Kas on võimalik, kui ma juba ühte armastan nii palju??
    Eks aeg näitab. Pool rasedust on veel ees, nii kaua on oodata, et selgus majja tuleks 😀

    Ja ka sellele mõtlen, et esimene oli/on nii hea laps, teine raudselt võtab kõik kehvad omadused omale 😀 Kindlasti saab tema gaasid, unetuse, karjumise… ohh…

    Kolmandat ei tule. Ma ei usu, et beebiisu kui selline minu puhul üldse võimalik on. Pole siiani tulnud, ei tule ilmselt edaspidi ka. Teiste sõbrannade beebisid sülle ei kraba- jätavad mind üsna külmaks.

  • Kaisa
    November 30, 2014

    Kas keegi adopteerimisele pole mõelnud? Eriti need emad, kes räägivad kui jube raske sünnitus oli, aga teist last siiski tahaks.

  • Eliise
    November 30, 2014

    Neid mõtteid mõtlesin ma märtsis, ja veebruaris on meid juba 4 🙂

  • R.
    November 30, 2014

    Minul on kõikaeg teise beebi järele suur isu. No hullumoodi. Minu kohe ühe aastaseks saav laps on ikka nii suur ja asjalik juba – uskumatu, kui kiiresti ikka aeg läheb. Tahaks seda beebilõhna veel tunda.
    Kui laps oli ühe päevane, mõtlesin ,et ei iial enam. Sünnitus ei olnudki väga hull, pigem sünnitusjärgne periood, ei saa istuda ega astuda ja meeletu verejooks. Mu lapsel olid meeletud koolikud. Õhtul 19st ööse 12ni röökis 😉 Kolmandast elukuust läks see mööda ja siis saime unereziimi paika, ning laps hakkas öösiti magama . . . kuni 6nda elukuuni, kui tulid esimesed hambad. Nii ta siis käiski edaspidi 10 korda ööjooksul üleval :S 8 ja poole kuuselt võõrutasin ma ta rinnast ära ja siis hakkas ta käima 1-3 korda ööjooksul üleval. Käib siiani. Vahest harva magab terve öö. Tegelikult see beebiiga on nii jube 😀 😀 :D, aga kui ma praegu oma suurt peagi 1 aastaseks saavat last vaatan, siis no – issand kui püss laps mul ikka on. Nii lahe ja vinge ja naeru täis on kõik me päevad ja noh – see kõik on seda väärt ja sellepärast ma tahaks ka teist last, aga noh jah – eks hirm on ikka 🙂 Praegu astusin kõrgkooli ka ja kuna ma näen ,et ma ei saa isegi ühe lapse kõrval eriti õppida, siis ma arvan et kahe lapse kõrvalt oleks veel raskem. Eks näis 2016 aastal 🙂

  • Tr
    December 1, 2014

    Minu laste vanusevahe on 7,5a. No ideaalsemat vahet annab otsida:) Kogu selle aja ma mõtlesin, et ei mina rohkem lapsi taha. Aga kui poiss oli juba 6,5a siis hakkasin mõtlema, et ÄKKI…Olin juba piisavalt töö rindel rüganud, ülikoolitanud jne. Lisaks hakkas laps kooli minema ja temaga 1.klassi ajal kodus olemine tundus ideaalne idee. Mõeldud tehtud! Kahjuks see rasedus peetus ja ma sattusin suurde emotsionaalsesse auku. Õnneks mõne kuu möödudes olin uuesti rase ja 2 kuud peale poisi kooli minekut oligi meil väike beebi majas:)
    Nii hea oli olla koguaeg kodus kui laps koolist tuli jne.
    Mul on nii poja kui tütrega vedanud, mõlemad on olnud supermagajad ja asjatut kisa ei teinud.

    Nüüd on tüdruk 3a ja selline kisakõri, et anna olla….Ma ei tea kellelt see on…isalt ilmselgelt.
    Igatahes jah, peale 2.eluaastat lapsed hakkavad iseloomu kasvatama ja panevad oma vanemate närvid proovile.

    Selline vanuseaveh on hea kuna suurem laps pole enam titt eks igal sammul tähelepanu nõuab. Neil on palju ühiseid mänge aga samas pole sellist kaklemist nagu ühevanustel lastel.

  • pia
    December 1, 2014

    Äkki annab Kardoga selline diil teha, et see himus te siga leiab endale uue kodu, selle asemel teise lapse juba enne 2016? 😉

    • Mallukas
      December 1, 2014

      Ma ei saa ju lihtsalt oma siga ära anda 😀