abielu = oleme igavesti koos?
Jäime ükskord sõpradega arutama teemal abielu tähtsus ja tähendus. Sõber ütles, et tema jaoks on mõte abielust natukene hirmutav, sest see on kuidagi nii lõplik ja igavene. Mina olin jälle segaduses, sest minu jaoks on ainukene igavene side, mis ma mehega luua saaks, lapse saamine. Nii kaua kuni meil on koos laps, oleme me seotud ja seda isegi juhul, kui meie omavaheline suhe läbi saab. Öeldakse veel, et teine püsiv asi on ühine kodulaen, aga noh, seda annab ka kuidagi ära jagada või klattida, ning mitte kunagi enam suhelda.
Abiellumine on minu jaoks alati olnud selline asi, et see pole lubadus igavesti koos olla. See on minu lubadus, et ma üritan sinuga võimalikult kaua koos olla. Me ei saa ju kunagi 100% kindlad olla, mis tulevik toob ja kui ma peaksin praegu lubama, et jah, ma olen kindlasti Kardoga surmatunnini koos, siis… ma ei saaks seda lihtsalt lubada, sest ma ei ole ennustaja ja ma ei saa teada, mida ma tunnen 10 aasta pärast või mida Kardo 15 aasta pärast minust arvab.
Elud on kogu aeg muutumises ja minu jaoks ongi see alati kuidagi loogiline olnud, et ma ei hakka kellelegi midagi säärast kokku lubama. Abielu tähendab minu jaoks seda, et vot PRAEGU ma tahan sinuga koos olla, ma PRAEGU tunnen, et sa võid vabalt olla see, kellega ma näen ennast igavesti koos ja ma annan endast parima. Aga mingeid grantiisid ma küll ei loobi. Ma ei tea, kas see teeb mind siis ebaromantiliseks või mis iganes, aga ma ei saa sinna miskit parata, et just nii ma seda abieluteemat alati võtnud olen.
Olgem ausad, me oleme Kardoga mingi 7 aastat koos olnud ja on olnud momente, kus ma mõtlen oma peas, et okei, ma nüüd lausa huviga vaatan, et kaua me teineteist veel kannatada suudame, teistel hetkedel ma vaatan Kardot ja näen juba oma vaimusilmas, kuidas ta on kunagi superarmas papa, kes lapselastega jäätist ostmas käib ja neile pannkooke küpsetab, samal ajal kui 70 aastane mina ikka veel kõrval blogi toksib. Näiteks arvustus: parimad proteesiliimid.
Mind tegelikult huvitab täiega, et mismoodi need abieluaastad koos mööda lähevad. Me oleme ju tegelikult nii vähe koos olnud, et mul on lihtne rääkida, et me iial ei tülitse ja muud sellist. Ma hiljaaegu sain teada, et Kardo lihtsalt ei viitsi minuga vaielda, sest ma olen oma vaadetes nii kinni, et ta teab, et sellel poleks mingit pointi. Seega ta on mingite asjade koha pealt vait, mis teda tegelikult võib-olla häirivad, sest ta ei taha minuga lihtsalt vaielda. Ja mina arvasin lolli peaga, et wow, me elame sellises harmoonias, ei tülitse kunagi. Samal ajal vaene Kardo surus oma tundeid alla ja tundis, et ei saa mulle öelda, mida ta arvab või tahab, sest ta ei viitsinud minuga lihtsalt vaielda.
Enne, kui te juba siin juurdelda jõuate, et mis need elulised probleemid on, millest me ei räägi, on nähtavasti näiteks see, et ma ei pane enda järgi asju külmkappi, hehe. Ja alustan kogu aeg uusi projekte, aga lõpuni ei tee, st jätan need Kardole teha, kuigi ta pole neid algusest peale teha soovinud. Ühesõnaga sellised väiksed casual asjad, mida ma teen, mis teda veits hulluks ajavad. Mind jälle ajavad tema puhul mingid muud asjad hulluks, aga laias laastus ma võin öelda, et … ma proovin temaga võimalikult kaua koos olla. See on parim, mis ma lubada saan, mis teha. Ilmselt ta teeb sama, kuigi ta on öelnud, et TEMA mind maha ei jäta, aga ta ei usalda mind nii palju, et öelda, et mina seda iial ei teeks, haha. Ups, me ilmselt tõesti ment to be.
Kuidas teie abielu võtate? Suudate öelda, et nui neljaks, on abiellutud ja 100% oleme surmani koos? Või kas üldse olete abielus? Tahaksite olla? Kas te usute, et te olete selle inimesega lõpuni koos, kellega praegu olete?
Maarion
June 30, 2020Mina ikka pigem usun, et abielu on igavene. Eks jah tuleb ette igasugu asju ja inimesed aastatega muutuvad ja tuleb hull keskiga aga usun et kui juba on abiellutud peaks selle nimel ka vaeva nägema.
Tänapäeval ongi suhete probleem, et liiga kergelt antakse alla ja võetakse uus. Ei taheta vana parandada.
Oma abikaasaga oleme koos olnus 10 aastat ja sellest 5 ka abielus. Hwtkwl näen vainusilmas küll, et vanaduses lapselapsi kussutame ja elame 100% sellist elu mis plaaninud oleme aga ikka koos. Sest koos saame muredest üle ja toetame teineteiat raskwtel hwtkwdel.
Mallu
June 30, 2020Ega ma ei mõtle ka, et kui esimene raskus tuleb, siis torman lahutuspabereid allkirjastama, aga ma samas ei saa ka lubada, et elu jooksul ei juhtuks midagi, mis paneks mind/teda tahtma lahku minna. Never know..
Liis Er
June 30, 2020Uh. Valus teema. Mina nt arvasin, et ongi ta viimane inimene kellega ma elulõpuni koos olen ja ka käitusin vastavalt sellele. No ehk tegin kõik mis teda õnnelikuks teeb, kuna siis oli rahu majas ja mul ka hea.
Me olime parimad sõbrad aastast 14, vahepeal suhtlus kadus, siis avastasime üksteist uuesti ja tundsime et no me päris hea tiim koos ning abiellusime. Seitse aastat olime koos, kuni lahutasime. Ütleme nii et nüüd ma oma imelise maailma mullist väljas ja usun, et inimesed ilmselt ei olegi igavesti koos, kui on siis ilmselt üks sellest poolest siiski surub midagi endas maha. Ma üldse mitte halva pärast. Aga mõistsin, et inimesed muutuvad ja alati mitte koos ühes suunas. Mis seal ikka. Ma tean ainult üht vanapaari, kes endiselt koos ja õnnelikud ka pärast väga pikka aega, aga no see on üks sajast hetkel 😀 Tundub väga unreal ‘D
Naljakas on, et minu suhe läks just sellepärast katki, et mina olin seitse aastat rännanud ilmas koos kaasaga ringi ja algusest peale oli plaan, et x hetk me jääme ikka Eesti paikseks kuniks ma nägin et tema küll kuskile ühte kohta jääda ei kavatse. Ja nii me läksime heade sõpradena eraldi teed, aga suhtleme endiselt ja saame väga hästi läbi.
Mallu
June 30, 2020Jaa, ega ma ei mõtlegi, et lahkuminek peaks olema ainult mingi suure tüliga vms. Vabalt võibki olla, et ühel hetkel ei tunne lihtsalt enam seda kirge ja tõmmet, miks siis enda aega edasi raisata ?
Liis Er
June 30, 2020Aga väga paljud mõtlevad nii, et ainult suure tüliga võib lahku minna. Meil pered ei saanud nt üldse aru et mis meil viga on 😀
Ja uutele kaaslastele ei mahu üldse pähe, et me suhelda võiks. Nende arust miks me peaks ja ainus põhjus neile tundub et me raudselt salaja tahame ikka koos olla 😀 Nii siis pmst igakord kui kokku saame, siis uued kaasad kodus mossitavad hahaha
Mallu
June 30, 2020Noh, eks inimesed on erinevad 😀
C
June 30, 2020Oleme elukaaslasega kohe 5a koos olnud, meil on ühine kodu ja 9kuune laps aga kindlasti ma ei saa lubada et nüüd elulõpuni, äkki mu elu armastus tuleb alles mis ma siis teen ?
Abielluda tahaks küll, pigem juba sellepärast et perel oleks üks nimi, aga kahekesi paberite järgi vaid abielluda ka ei taha ja suuri pulmi ja pidu teha jääb vahenditest puudu.
Mallu
June 30, 2020Jaa, ma tahtsin ka sama nime lastega 😀
Kelli
June 30, 2020Olen abielus ja usume , et surmani ehk kui just üks liiga vara ära ei sure, sel juhul on ainult ühe surmani. Aga nali naljaks, abielu ei olegi see et nüüd kõik on ilus tore kuni asi lõhki läheb. Abielu on töö pm. Selleks tuleb vaeva näha vahel et see toimiks ja leida kompromisse muidu pole abielul eriti pointi kui üks üritab lihtsalt teist allutada enda tahtmistele. See on tiimitöö . Lihtsalt suhtes on asi lihtsam. Igakell kõnnid minema kui tahad tehniliselt, see on umbes nagu trial mille käigus näed ära kas üldse tahad olla inimesega kaua koos. Abielu ei pruugi olla alati elu lõpuni koos kuid see näitab ära seda siis et üks pool neist ei olnud südamega asja juures ja ei tea mida abielu tegelikult endast kujutab. Mina kui peaks lahutama siis ma ei abielluks enam kunagi. See peaks olema siiski mingi selline püha asi mida kord elus teha. Sünnid kord elus ja sured kord elus. Abiellud kord elus ja nagu loetakse sõnu altari ees siis nii heas kui halvas mitte kui miski ei meeldi siis visatakse sõrmust lauale või joostakse minema probleemile lahendust leidmata. Tänapäeval noorte seas väga ei ole suhtedki püsivad just seetõttu , et mingil hetkel peale roosamannat hakatakse otsima seda hetke ” kellel on rohkem õigus” ja kes teeb rohkem vigu, kes mida ütles millalgi ja nämmutatakse mitmeid kuid tagantjärele veel neid asju tülide käigus. Aga see kõik näitab tegelikult seda et inimene pole valmis suuremaks pühendumiseks ja pole niiöelda suureks kasvanud. Suhe/abielu pole sõjatander. Probleemidele tuleb lahendusi leida mitte lapsikult ignoreerida neid kuni tekib võimalus teineteise vastu neid kasutada. Jah vahest kasvavad inimesed lahku, aga see on justnimelt selle kõige tulemusena millest ma rääkinud olen praegu. Inimesed veedavad rohkem aega üksteise vigu otsides kui üksteist armastades. Aga see on minu vaatenurk ainult asja.
Mallu
June 30, 2020Jaa, muidugi on töö. Aga inimesed võivad muutuda ja on olukordi, millega ma ei suudaks leppida. Olen enda sõbra pealt näinud, kuidas kaaslane muutus 100%, ei soovinud üldse muutuda ega nt teraapiat proovida jne, aastaid olid mõlemad õnnetud. Kas oleks pidanud siis sõber sellise inimesega jääma, sest abiellutud sai?
Kelli
June 30, 2020Kuna ma ei tea mis muutus oli täpselt siis ma ei oska palju kommenteerida sel kohal, selliste 100% muutustel on üldiselt suured põhjused. Depressioon, armuke, jms. Jah on olukordi mis teevad asjaolu selliseks, et parem on lahutada kuid sellisel juhul ma loodan, et inimene enam ei abielluks sest ilmselgelt on tal isiksus mis ei ole sobilik abieluks üldse. Paljud lähevad liiga uisapäisa abielu teed ilma , et see oleks täiesti läbi mõeldud kas ollakse valmis olema selle inimesega koos 100% . Selle jaoks ongi olemas see nn trialperiood ?. Antud konkreetne situatsioon , et ei tahtnud muutuda ega teraapiat vms põhjused on üldiselt see, et on midagi mida oli vaja varjata, et mitte veel rohkem haiget teha. Millega jõuan tagasi sellesse punkti, et inimene polnud tegelikult valmis abieluks. Mis ma üldiselt öelda tahan on see, et abielu ei tohiks võtta kergekäeliselt ja tuleb mõelda ka selle üle mis saab siis kui nii juhtub või naa juhtub. Petmist ei andestaks ka mina, aga tugevas suhtes ei juhtuks seda kus inimesed on õnnelikud üksteisega. Depressioon , ma olen aastaid selles olnud aga üksi oleks palju hullem olla, halbu hetki on kõigil elus – kuid suhe/abielu pole ” sina versus tema versus maailm ” vaid “sina ja tema versus maailm. ”
Need olukorrad millega sina või ükskõik kes ei suudaks leppida ei juhtuks siiski kogemata. Samuti selliste asjade peale mõtlemine mis ei oleks taunitavad õõnestavad juba ise suhte tugevust. Jah me kõik oleme elus haiget saanud aga nagu mu lemmik fraas on ” positive thoughts bring positive actions” negatiivsete mõtete puhul siis negatiivseid asju.
E
June 30, 2020Jah, ka mina ütlen, et mitte kunagi ei tea, mis elu toob. Olen pea 8 aastat mehega koos olnud, sellest 3 aastat abielus. Ja nüüd nädalavahetusel mõnulesime Hiiumaal rannas ja vaatasin ühte ägedat maasturit, millest vanaema-vanaisa lastelastega välja astusid. Naljatlesid ja olid lihtsalt kuidagi nii hea klapiga. Mõtlesin, et krt, me varsti samasugused 😀 Tahan mõelda, et oleme igavesti koos, aga tõesti – ei garanteeri.
Mallu
June 30, 2020Jaa, ma tahaks ka loota 😀
K
June 30, 202010 aastat koos olnud, 5 abielus ning põhimõtteliselt sama suhtumisega, mis Sina. Miks lubada midagi, kui ei saa olla kindel, et seda lubadust täita saab ?
Mallu
June 30, 2020just 😀
Helena
June 30, 2020Me olime mehega aasta aega koos olnud, kui abiellusime. Siis imestati, et nii ruttu ja kas vara pole. Ja mina mõtlesin, et mis on siis nö. ühiskonma silmis see paras aeg, kui kaua peab koos olema enne kui abiellume. Või mis teema sellega üldse on. Kui tundub, et tahaks abielluda, siis pole ju vahet, kas ootame 2 kuud või 5 aastat enne abiellumist. Pekki võib alati minna ja seda ei tea kunagi ette, isegi siis kui oled juba aastaid koos olnud. Nagu vähe oleks neid paare, kes on 10 aastat olnud koos, siis on suured pulmad ja aasta pärast minnakse lahku ?. Nii et pidagem pulmi ja tehkem tittesid, elu on nii lühike, et midagi tegemata jätta selle pärast, et appiappi, aga mis siis kui äkki midagi juhtub. .
Mallu
June 30, 2020just, nõustun 100%!
D
June 30, 2020Mina mõtlen samamoodi. Lahkuminek ei tundu mulle mingi traagika, kui seda teadlikult ja teineteist austades teha, nii et lastel ka kõik hästi. Loomulikult loodan, et abielu püsib kaua kaua aastaid, pingutan selle nimel, aga elu on selline ime, et iial ei tea, mis tulemas 🙂 tahan ju õnnelik olla ja et inimene, keda armastan, õnnelik on. Koos või lahus, kuidas iganes parajasti tarvis on ??♀️ Äkki avastan üldse 60-aastasena, et olen lesbi ? who knows
Mallu
June 30, 2020Konkreetselt SAMA! 😀
Kogemusega
June 30, 2020Mina olin oma eksiga koos 7 aastat. See oli esimene armastus ja suhe. Tänaseks oleme juba 3 aastat lahus. Nüüd võin öelda, et olen üle saanud. See kogemus andis mulle teadmise, et ükski asi ei ole igavene ja ma ei usugi enam, et suhe võiks surmani kesta. Kui kestab, siis kindlalt kellegi arvelt. Üks neelab alla, või teevad seda mõlemad, ma ka ei tea… Mingeid väikseid asju peakski ignoreerima, aga mitte suuri ja olulisi nagu mina eelmises suhtes tegin. Pikaaegne oluliste erimeelsuste allasurumine tekitab psüühikahäire. Ma sain ärevushäire. Olulised on minu arvates nt mehe alkoholism, truudusetus, pohhuism naise tunnete ja soovide suhtes jne.
Tahaks ikka kunagi abielluda, aga ma ei usu, et see on igavene.
Mallu
June 30, 2020Jaa, muidugi peavad mõlemad kompromisse tegema jne, aga on mingi piir, kusmaalt ma ei suudaks asju alla neelata
n31
June 30, 2020Oleme mõlemad 31 ja koos oldud 15 aastat. Meil on ühine kodulaen ja 3. aastane laps. Abielus pole – kui tuleb ettepanek, siis ikka nõustun aga see pole kindlasti asi, millest meeleheitlikult…unistan(?) Minu jaoks see paber pole nii vajalik.
Kusjuures alles paar kuud tagasi mu isa läbi lillede vihjas, et me peaksime ikka abielluma – veidi kummaline vihje inimese poolt, kel käsil kolmas abielu…
Aga muidu vist sama seisukoht, kohati kratsid kukalt ja mõtled NO MIDA?? ja diis vaatad jälle heldinult ja paljas mõte lahkuminekust võtab seest õõnsaks.
Mallu
June 30, 2020Nii on 😀
K.
June 30, 2020Meie oleme peaaegu 6 aastat koos olnud ja sellest peaaegu 3 abielus. Ma arvan, et see on väga ilus ja õige mõte, et abielu on lubadus anda endast parim, et elu lõpuni koos olla. Kui ma praeguse hetke põhjal meie suhtele hinnangu annan, siis absoluutselt ma näen meid koos ka 50 aasta pärast (või kuni üks meist kõrvad pea alla paneb :)), aga tõesti – kunagi ei tea, mis võib 10, 15 või isegi ju 1 aasta pärast juhtuda.
Kusjuures, ka mina olin arvamusel, et meil on nii harmooniline suhe, et me pmst üldse ei tülitse, aga tuli samamoodi välja, et mu abikaasa arvab, et minuga on mõttetu vaielda, sest ma olen nii kange 😀 Aga see ajab mind omakorda kettasse, sest vahel on vaja tülitseda ja mingid asjad selgeks vaielda ja siis rõõmsalt edasi minna. Eks me püüamegi nüüd mõlemad üksteisele vastu tulla – mees üritab minu vingumistega kaasa tulla ja mina üritan mitte närvi minna, kui ta ei tule 😀
Mallu
June 30, 2020Konkreetselt SAMA! 😀
Triin
June 30, 2020Me oleme mehega mõlemad 31 aastased, sellest sõbrad 16 aastat, koos elanud 11 aastat, kihlatud 8 aastat ja abielus 3 aastat. Ma ei ole kunagi olnud tüdruk, kes hambad ristis kihlasõrmust ootaks või valges kleidis abiellumisest unistaks. Abielu on minu jaoks väga ilus traditsioon ja ei saa salata, et ühine perekonnanimi seob pere tervikuks aga abielu ei anna garantiid, et see pere ka kestma jääb. Nagu sa ütlesid, siis elus juhtub..inimesed muutuvad, nende soovid muutuvad ja see on okei. Ei ole vaja hambad ristis seda surma oodata, mis abielu lõpetaks, kuigi abielu tegelt juba ammu läbi on. Meil juhtusid kõik suured elusündmused enne abielu ja abielu oli peale pikka kihlust lihtsalt armas asjade jätk. Registreerisime üliromantiliselt kahekesi ja pärast pidasime kodutalu õuel vanemate ja lähimate sõpradega kolme päevase peo…sama hästi oleks me võinud tähistada oma sünnipäeva või sõprust või lihtsalt toredat nädalavahetust. Meie suhtes ei muutunud peale abiellumist midagi…oleme endiselt parimad sõbrad, lapsevanemad…naerame ja aeg-ajalt kakleme ikka täpselt samamoodi nagu varem. Muidugi anname endast parima, et meil oleks teineteisega võimalikult kaua koos hea olla aga seda teeksime me ka ilma abieluta. Aga selles olen ma küll 100% kindel, et kui ma üldse kellegagi algusest lõpuni koos suudaks olla, siis ainult oma praeguse abikaasaga. Või õigemini tema minuga…sest keegi teine mind vist naljalt nii kaua välja ei kannataks 😀
Mallu
June 30, 2020Haha, ma mõtlen sama 😀
Kristel
June 30, 2020Minu jaoks pigem see, et suhtest on lihtsam lahkuda. Või kuidas öelda. Et no kui nt on mingi probleem oma vahel ja oled suhtes aga kuidagi ei õnnestu seda lahendada, oleks nagu fck it ja lähed minema. Aga kui oled abielus siis nagu annad endast rohkem, et suhe õnnestuks ja hea oleks. Ma ei tea, ma ei oska seda seletada ? Nagu jah, sinu ma valisin igavesti, sest sinu vastu on mul sellised suured tunded olenemata kõigest muust jamast elus. Ja olete nagu koos kõige jamaga, mis elu toob ja kõige heaga. Suhe on aga see, et kui ikka ei klapi, siis nägemist. Noh jah eks kõik inimesed ei taha abielluda ja kõik abielud ei õnnestu aga OMA seisukohalt näen asja nii.
Et kui abiellud, siis mitte kergekäeliselt ja sellega näitad nö kogu maailmale, et see ongi see õige, kellega tahan vanaks jääda koos ja tunnedki nii.
Mallu
June 30, 2020Jah, tunnengi, PRAEGU. Aga ei tea lubada, kas 10a pärast ka 😀
A.
June 30, 2020Minu mõttemaailm on täpselt sama. Oluline on elada hetkes ja kui midagi peaks pekki minema, siis alles vaatab, kuidas seda klattida saab. Ma ei näe pointi mitte abiellumisel, sest äkkkkkki viie aasta pärast ma ei tunne nii…
Aga ma oma elukaaslasega koos olnud 6 aastat ja abiellume SELLEL LAUPÄEVAAAL! ?
Mallu
June 30, 2020oooo, palju õnnneeeeee 🙂
Kristel
June 30, 2020Meie abiellume ka sel laupäeval ?
Oma 10ndal aastapäeval.
Mallu
June 30, 2020palju õnne!
Marii
June 30, 2020Omg 100% sinuga sama meelt. Me isegi ei lasknud laulatajal öelda “til death do us part”. No ei usu ma seda ja ei saa seda seega ka lubada. Täiskasvanud inimesed saavad ometi ju aru, et hambad ristis ei pea kannatama elupäevade lõpuni, kui elu või keskkond või muus tegurid on inimesi nii palju mõjutanud, et inimene on nii palju muutunud võrreldes sellega, kes ta kunagi oli. Ma ei taha olla see, kes peab kuldpulmapäeva inimesega, kellega ma tegelikult koos olla ei taha. Aga noh, kunagi sai ju lubatud, tuleb siis õnnetult kannatada.. nop. Ma isegi julgesin selle tookordses FB pulmagrupis välja öelda ja no see põhimõtteliselt mõnele ajas minestuse peale. Praegu on hea ja iga naaklemise peale lahutama ei kipu. Aga kui ma enam rahul pole, siis no miks punnitada.
Mallu
June 30, 2020amen, sister 😀
Arvamus
June 30, 2020Abielus olles ma tahaksin uskuda, et vananeme koos ja praegu nii ma mõtlengi . Teisalt olen arvamusel, et elu läheb nii nagu minema peab ja kui ongi lahkuminek siis ju nii minema pidi. Teesklema hakata, et kõik on ok ma ei kavatse ja laste pärast ainult ka kokku jääma ei hakka kui armastus “otsas” on. Tean mitmeid, kes on koos olnud 25 aastat aga on koos ainult sp, et : “nii Kaua ju koos oldud ja lapsed ka” kuigi lapsed on ammu täiskasvanud. Minu arust mõttetu laiskus ja kartus, ollakse ise ju õnnetud ja õnnetu ma olla ei kavatse. Läheb nii nagu minema peab, aga praegu on õnnelik abielu 🙂
Mallu
June 30, 2020Jep, sama siin!
Karita
June 30, 2020Mind jällegi hirmutab see mõte ja lause, et ala kunagi ei tea mis juhtub. Mu eks oli ka sarnane, et ala armastan sind küll ja näen sinuga koos tulevikku (mina sügaval sisimas ei näinud), aga ala igast asju võib juhtuda. Seetõttu olengi ekstra õnnelik kuidagi, et praegu olen koos mehega kes täpselt sellise suhtumisega – et olemegi igavesti koos, sest armastame üksteist ja näeme koos tulevikku ja no reaalselt ma polegi enne sellist sidet kellegi teisega tundnud. Praegu oleme koos olnud veidi alla aasta, aga ma võisin juba peale kaht kuud väita, et kui see pole mees kellega ma saan lapsi ja abiellun, siis seda ei juhtugi 🙂 muidugi on ta tegelikult mu lapsepõlve tuttav, aga jah, nii õige ja hea kõik, sisetunne kuidagi saab aru kohe. Ja kusjuures olin mina üks neist kes alati mõtles su jutu peale et KUIDAS inimesed ei tülitse suhtes ja raudselt ajad käojaani, aga praegu võin ka öelda et pole selle aasta jooksul ühtegi tüli olnud ja oi hingerahu how i missed you? eksiga olid tülid suht esimesest päevast, aga siis raiusin endale et suhtes ikka tülitsetakse ja see norm jne, tegelt ikka pole, vähemalt nii tihti mitte.
Mallu
June 30, 2020Mina ei viitsiks tülitseda ka. Aga üldse igas suhtes on üks, kes armastab rohkem kui teine, see on fakt 😀
lily
July 1, 2020“Aga üldse igas suhtes on üks, kes armastab rohkem kui teine, see on fakt”
Kusjuures nõus, aga see ei ole ses suhtes jäik, et selles suhtes armastab rohkem see ja tolles too, vaid see võib aastate jooksul muutuda: alguses püsib suhe selle najal, kes rohkem armastab ja endast rohkem annab, aga millalgi viskab sellel kopa ette ja seks ajaks on see teine aru saanud, milline väärt tegelane ta kõrval on ja hakkab rohkem pingutama. Ainult et siis võib juba hilja olla. Kogemusest räägin 🙂
L
June 30, 2020Leidsin oma hr. Õige ja nn. hingesugulase 5 ja poole aasta eest kes oli mulle ka parimaks sõbraks sel ajal, saime lapse, üleelmine aasta kihlusime, eelmine aasta registreerisime ära omakeskis, pulma pidu plaanisime selle aasta suve lõppu.
Kahjuks abikaasa lahkus ootamatult siit ilmast poolteist kuud peale abiellumist, olin 26, väikese lapsega lesk äkitselt.
Meie lubadus olla koos, kuni surm meid lahutab oli juhtunud, paraku arvatust mitukümmend aastat varem. Life sucks!
Me ei kraagelnud kunagi, kõik oli super, kui mure oli alati rääkisime oma mõtetest.
Elu muutub rutiinseks ja tihti kiputakse nokkima pisiasjade pärast üksteisega koos olles – see kõik on teisejärguline, las see must sokk siis vedeleb maas, mis seal ikka.
Kui te oma kaaslast armastate siis öelge talle seda ja kallistage, musitage kuniks veel võimalust, sest me kunagi ei tea mida see elu meile toob, või millisesse olukorda me ühel hetkel satume.
Minuga juhtus kõik päeva pealt, saadad mehe tööle ja koju ta õhtul enam ei tulnud, sest päeval juhtus see traagiline sündmus. Keegi ei teadnud midagi ka mitte tema ise, et miskit on viga.
Annaksin kõik, et teda näha ja temaga koos olla kuid see pole võimalik. Loodan, et kui mu aeg siin ilmas lõppeb, siis me kohtume.
Ainus mis siin elus kindel on on vetsuhäda ja surm.
Mallu
June 30, 2020Niiii kurb kuulda, loodan, et saad ikka ilusti hakkama 🙁
T
June 30, 2020Ma olen viimase 12 a jooksul u 15 pulmas käinud. 5 paari on neist tänaseks ametlikult lahutanud. Ja ikka need nn hingesugulased ja elu armastused. Statistika aga ei valeta. Ise oleme mehega koos ka pea 12 aastat, 2 last ja abielu on viimane asi, millega pead vaevan. Mu eesmärk on hoopis see, et minul ja mu perel hea ja tore elada oleks. Millegipärast soovivad teised kõik väga, et abielluksime. Kas lihtsalt peo pärast…. 🙂
Kai
June 30, 2020Mina olen oma peiksiga peaaegu 10 aastat koos olnud, on plaan varsti asi ka paberil ametlikuks teha. Minujaoks on see oluline, kuna meil on laps ja ma sooviks lapsega ühte nime. Võiksin ju ka lapsel perekonna nime lihtsalt ara muuta, aga krt, kole nimi on, ei soovi seda oma lapsele panna.?
Muidu ei ole minujaoks abielu väga tähtis. Muidugi on meil ümber paar juhtumit kus vanemad inimesed, kes pole abielus, üks pool sureb ära ja see kes ellu jääb, sellel majanduslikult veidi täbar seis varalises mõttes, kuna lahkujal on ka eelmisest kooselust lapsed, kes on siis testamendi puudumise tõttu esmased pärijad. Et kui lastel on ema/isa uue elukaaslase vastu kerge vimm, siis on päris kurb, kui öeldakse, et okei koli nüüd välja, te polnud abielus ja mul on sellele majale õigus. Muidugi kunagi ei tea ja vb suhted polnudki nii head kui pealtnäha ja vb kadunuke teadlikult ei tahtnudki abielu ja testamenti selle mottega, et motles et “ah on ikka muidusööja, las vaatab siis kuidas ise hakkama saab kui minuga peaks midagi juhtuma”. Pigem ei usu, aga no kunagi ei tea.
Aga kuna mul ja peiksil teistega lapsi pole, siis tundub see ka võõras mure. Vb kui tal oleks veel teistega lapsi mõtleks teistmoodi, et ennast kindlustada, sest soetame ju asju ühiselt.
K
June 30, 2020Ma ise veel abielus pole, aga plaanime. Ütleme nii, et plaanin korra elus ainult abielluda ja praegu tunnen, et see inimene on lõpuks see õige ja me juba kaua koos. Idekas. Harmoonia. Vahepeal tahaks neeru pussitada, aga harmoonia. Vahepeal ei viitsigi möliseda kui miski häirib. Sest see häirib mind, mitte teda ja no las inimene elab rahus. ??
Merka
June 30, 2020Mina samuti ei garanteeri, et jään igavesti kokku oma mehega.
Aga seda ma olen endale teismelisest east peale lubanud/kinnitanud/tõeksvõtnud, et mina abiellun ükskord ja ainult ükskord.
Hetkel olen mehega koos olnud 8, 5 aastat (pole abielus veel), mõelnud oleme, et võiks siis ametlikuks teha aga siiani pole teinud. Ju siis pole veel õige aeg olnud. Meil on kaks ühist poega ning vanem (minu/meie) poeg, ehk siis kasvatame koos kolme poissi ?.
Aga nagu ütleb mingi vanasõna/fraas/mõttetera (ei tea isegi mis see on) ? “elus pole miski kindel, peale surma ja maksudega” ja nii ta ongi. ?
Scanplix
June 30, 2020Just varsti on meil 10. pulma-aastapäev. Koos oleme olnud 15a. Minu jaoks ei ole abielu ka nii oluline, kuigi oli ikka tore pidu teha küll. Midagi abielludes ei muutunud lihtsalt nime sain teise. Abielu ei ole mingi pitser, mis mehe/naise kinni seob. Arvan,et sinu mõte”hetkel praegu tahan sinuga elu lõpuni olla” on päris õige. Vaevalt, et keegi abielluks sooviga 1-2 või 5-10a pärast lahutada. Lapsed on need, kes seovad isegi siis kui lahutad. Meie elu ei ole harmoonia st enamasti ikka on, sest mõlemad oleme õppinud teineteist tundma ja hoidma ära suuremaid erimeelsusi ning tülisid. Austame teineteist ja anname ruumi. Ruumi ja aega olla ise. Me oleme mõlemad parajad kanged sarvilised, mistõttu ikka enne lapsi sai kõvasti sarvi siledamaks lihvitud. Siinkohal mida kinkida mehele 10.pulmapäevaks???
Sandra
June 30, 2020Minu emps (kes on varsti 40 aastat olnud abielus) tegi mulle juba väiksena selgeks, et armastus ei ole tunne vaid armastus on otsus. Seega oma mehega 3a tagasi abielludes andsin ma mehele tõotuse, et ärkan igal hommikul ja otsustan teda armastada, isegi kui tunded on teistsugused. Õnneks selle 3 aasta jooksul on meil suhe olnud väga sujuv ja mõnus, pool aastat tagasi saime ka väikse poja vanemateks. Alati ei ole lihtne, aga sõrmus mu sõrmes tuletab mulle seda otsust meelde ja nii ma püüan iga päev oma parima anda, et meie suhe püsiks tervena. Õnneks mu mees on täpselt sama suhtumisega, seega meie hea partnerluse saladus ongi üksteise teenimine, toetamine ja aitamine. Minu meelest praegusel ajal suhted kipuvadki just selle pärast olema nii lühikesed, et inimesed on liiga fokusseeritud oma õnnele – mõtteviis et “ma pean olema õnnelik, see on minu õigus, mina mina mina”. Aga tegelikult olen isegi märganud, et kui ma vahel keskendun enda soovide taga ajamise asemel mehe ja poja soovidele, siis nende rõõm teeb ka mind õnnelikuks. Kohe kindlasti ei tohi AINULT ennast ohverdada ja oma soove ignoreerida, vaid neid tuleb oma kaasale selgelt ja rahulikult kommunikeerida ja kui on vähegi normaalne mees, siis ta ka kuulab ja on nõus panustama, et ka sina saaksid selle, mida tunned, et vajad. Kuna mulle praegu tundub, et selline “ära tee teisele seda mida sa ei taha et sulle tehtaks” põhimõte töötab meie suhtes väga hästi, siis ma ei näe põhjust, miks me ei võiks abikaasaga elu lõpuni koos olla. Lahutus oleks minu jaoks ilmselt siis teema, kui mees a) korduvalt petaks B) tekkiks mingi tugev sõltuvus c) oleks vägivaldne. Kui mõlemad partnerid pidevalt pingutavad, et suhe toimiks, siis ausalt öeldes ma ei usu seda “armastus sai otsa” või “kasvasime lahku” juttu. Aga selliseid häid partnereid on vahel raske leida küll, kes niimoodi on nõus panustama, seega enne abielu tuleks selles osas silmad lahti hoida. Mitte vaadata seda, kas mees teeb romantilisi žeste, vaid seda, kas mees kuulab sind, kas ta austab sind ja kas ta on sulle toeks kui seda vajad.
Tibu
June 30, 2020Minu esimene kooselu kestis 8 aastat. 4 kuud enne lahkuminekut abiellusime. Ootasin seda umbes 7 aastat. Vahepeal saime lapsed. Paberil olime abielus 2 aastat. Siis sain lõpuks oma elu elada, mis sest et lastega. Arvasin et tahan igavesti üksi olla. Kuni kohtasin juhuslikult oma praegust elukaaslast. Temaga toimus alguses kõik nii tormiliselt. Kolisminu juurde mõne kuuga, abiellusime 1,5 aastat peale tutvumist. Täna oleme tuttavad 5 aastat ja talvel saame teise ühise lapse. Tahaks loota et oleme igavesti koos aga ma olen veidi ebakindel ja see närib. Aga no lõppude lõpuks tuleb see mis tulema peab. Seda kas abielu seob – ei seo. Ja ei seo ka lapsed – eksabikaasaga me omavahel ei suhtle üldse sest tal on omapärane võime kõiki ja kõike enda ümber mürgitada.
MP
June 30, 2020Pole küll ise suhtes, ja ei viitsi omi mõtteid siia lisada, aga mulle meeldib see lause, mis ühel suva hetkel mulle instasse ette lõi: Stop saying Marriage is just a piece of paper. So is money, but you still get up everyday and work hard for it. 🙂
Mallu
June 30, 2020Tõsi, aga ma ei viitsiks küll elada elu, kus mu argielu peaks olema hard work 😀
MP
July 3, 2020Tõsi, see hard work mitte võibolla just selle kõige otsemas tähenduses, et lausa veri ninast väljas jms, aga andma endast parima, mis antud hetkel võimalik on. Nii nagu töögagi, tahad ju anda endast parima, mitte nirult teha ja siis loota, et saad selle niru/kehva töö eest väärilist tasu vms. 🙂
Mallu
July 7, 2020Ma ei viitsi iial parimat anda, ma teen kuidas tuju on ja loodan, et on fine 😀
Pille
June 30, 2020Elan koos oma laste isaga ja selleks teda veel ainult peangi. Mingit sisulist suhet me vahel enam ei ole. Kohtasin teda aastal 2002, päris omaette kolisime 2005 ja olin vist mingi 5-6 aastat nii-nii armunud, et elasin nagu vati sees. Küll püüdis üks kui teine mulle selgeks teha ,et snap out of this!!!! Aga ma oma meeleseisundis isegi mitte ei kaalunud iial seda . Siis hakkasid mingid intriigid, tekkisid esimesed sellised mõõnaperioodid, mil ma tõsimeeli mõlgutasin peas varianti laiali minna. Sealt alates on väga kaootiline ja pigem kehvapoolne suhe olnud. Eks oleks pidanud ikka esimese tõsisema mõõna ajal otsustama eraldi teid minna. Kuid mäletan, et me kunagi iidammu lubasime teineteisele, et kui üks tahab lahku minna, siis teine ei lase. Või noh.. Ses mõttes, et ei lase nii kergekäeliselt sel juhtuda. A’la, et ok, davai, kõik, siis kõik, pakin oma asjad ja häid aegu! Vaid pigem ikka arutame ja heietame ja tuletame meelde, kui väga me tegelikult armastame üksteist jms selline uuga-buuga. Ja peab ütlema, et see tõotus ongi meid nii pikalt koos hoidnud. Ärge kunagi lubage selliseid asju kui olete kõrvuni armunud 😀 😀 😀
Kuid ühe katuse all me siiski veel elame ning ainsaks siduvaks asjaoluks ongi lapsed. Kunagi päris pikk aaega tahtsin temaga ka abielluda, sest siis oli see kuidagi minu jaoks nii oluline. Tunded olid ka ju nii suured ja mälestused veel ainult ilusad jne. Mees aga ei võtnud väga vedu selle teemaga ning sinnapaika ta jäigi. Lõime siis niisama pere ja eks see oli lõplik löök meie omavahelisele suhtele. Abielluda mees vist nüüd isegi tahaks (lootuses, et ehk see mind tema kõrval edasi hoiab vms), mina enam mitte. Igatahes mitte temaga. Mõtlen, et kas üldse enam kellegagi… Vahest kui kohtan kedagi uut, tekib see tunne tagasi, et tahaks kooselu ja koosolemist kuidagi ametlikuks vormistada. Ja vb ütleksin ma isegi JAH, kui see oleks juhtnimelt meespool, kes väga seda sammu soovib astuda. Ma ise ei kavatse kedagi enam lunida või kellegi järgi oodata, kuni tema otsustab. Elu on liiga lühike selleks ja niigi palju vett merre voolanud. Kuid isiklikus plaanis ja praeguses hetkes, eluperioodis ei näe ma abielul kui sellisel mingit sügavamat mõtet. Lihtsalt üks tore moodus tähistada oma inimese leidmist, pidutseda kahekesi või koos sõprade-tuttavatega… Aga ikkagi.. miks seda niisama ei võiks teha, miks see peab ametlik olema? Ammugi ei usu ma seda, et abielu tähendab, et ollakse igavesti koos. See pigem ikka ainult muinasjuttudes koos, aga muinasjuttudes ju ka ei räägita iial, et edaspidi neil mingeid raskusi või kaasakese kõrvalt uusi armastusi tekkis 😀
A
June 30, 2020Abielus ei ole olnud ja praeguse elukaaslase ja kahe väiksema lapse isaga KINDLASTI sellist sidet luua ei taha. Ma ei kujutaks ette, et elulõpuni sellist elu taluda suudan ja ma loodan väga, et elan ikka pikalt veel. ?
Tiina
June 30, 2020Me oleme peaaegu 13a koos olnud, hakkasime käima ja kohe koos elama kui olime 16. Nüüd 07.07 saab meil 8a abielu. Meil on 11a tütar ja 2kuune poeg, talumaja mida renoveerime ja mis on meie esimene päris oma kodu ja elu on lill(jep, ainsad mured on rahamured, vahet pole palju teenid, kõik saab alati otsa :D). Ma tahaks loota, et me oleme armastatuga igavesti koos, sest praegu veel märke pole, et seda EI peaks juhtuma. ? Samas realist minus teab, et shit happens ja päris pilvedes ei ela, ennegi 22a koos olnud inimesed lahku läinud. Aga ma südamest loodan, et meil nii ei lähe ja tuleb nautida ja armastada kuniks seda jagub. ???
Mallu
June 30, 2020Ega ei maksagi karta, et ah nagunii lähme lahku, aga samas ei saa välistada
TRIINU
June 30, 2020Lahutatud.
Elasime enne abiellumist koos 10 aastat, vahepeal sündis laps ka, abiellusime mitte suurest armastusest vaid mehe karjääri pärast, lahutasime kaks aastat hiljem. Ma isegi ei mäleta, mida kõike meil jutleja oma “jah” sõnaga kinnitada palus, tõesti ei mäleta, mida seal seistes kõik kokku lubasin. Ja seda päeva ei saanud ma jagada nendega, kes mulle tol ajal nn vabal ajal kõige suuremaks toeks olid. Okas jäi hinge, on siiani. Et minu sõbrad polnud piisavalt head. Sain aru, et minu mannavahuroosa unistus abielust, kui sellisest, ABIelust, kus teineteist abistatakse, ei vastanud tõele. Ei, tegu polnud halva inimesega, aga sõbra ja muidu kaaslasena on temast rohkem asja, kui abielumehena. Nüüd on temast ka lapsele isana rohkem asja, kui meie kooselu-abielu ajal. Mina olin alati tema vari, piiratud vabadusega selles mõttes, et tema karjääri pärast ei saanud ma olla mina ise, pidin olema samasugune sinivereline, aga sabarakk. Aga ma ju pole! Ma olen see, kes meestega koos saunas või garaazis õlut joob, võidu röhitseb, Malluka blogi loeb ja sinna vahel ka kirjutab 🙂 Ma olen täitsa tavaline tujudega naine!
Samas, pean möönma, et ma pole nõus ei nüüd ega tulevikus mitte ühegi mehe pärast nii palju pingutama ja never ei lase ma kellelgi endale nii sügavale südamesse pugeda. Ei, lukus on mu süda ja hing ja võtmed merre visatud. Nüüd elan iseendale ja oma ainukesele lapsele, kõik. Ma ei kavatse elus rohkem abielluda ega rohkem lapsi saada. Et vist ongi nii, et üks kord sünnid, üks kord sured, üks kord abiellud, üks kord sünnitad…
Mul küll on hetkel elukaaslane ja meil on koos tore, juba 2 aastat, aga midagi rohkemat sellest ei tule. Kuniks lepib sellega on tore, kui enam ei lepi ja ära jalutab, pole ka hullu. Olen talle mitu korda öelnud, et tal vaja ikka nooremat ja lastetut, kel sellised plaanid ees, aga ära ta pole läinud. Noh, näis… kui läheb, siis läheb. Elu läheb ka edasi.
Mallu
June 30, 2020Never say never, elu võib sulle sellise mehe kaasa tuua, et tahad kohemaid abielluda (nii kauaks kuni kestab :D)
Liis
June 30, 2020Meil saab täis 15 abieluaastat ja ma pakun, et ilmselt enne lahku ei hakka minema, kui lapsed nii suured, et kodust juba läinud on. Kui nii kaua juba vastu pidanud oleme 😀 Mina olen algusest saadik olnud rohkem pragmaatiline, ka enne abikaasat oli mitu suhet olnud, nii et olin kogenud seda, et ükskõik, kui metsikult keegi elu armastusena mingil hetkel ei tundu, läheb see tõenäoliselt üle 😛 Ei välista muidugi ka tõelise PÄRIS ja igavese armastuse olemasolu, aga liialt sinisilmne selle osas ka pole eriti kunagi olnud. Kuid abielu ja pere need on ikkagi teatavad väärtused. Ning meie teismelised lapsed on väga tänulikud ja rahul, et meil pere ikka koos on. Mõlema lapse sõpruskonnas on lahutatud peresid isegi rohkem kui neid, kes siiani koos. Ma ei kujuta ette, mis peaks juhtuma, et me otsustaksime, et oleks vaja minna ikkagi lahku ja hakata kärgperena asju korraldama. Leian, et kui igapäevaelu on enam-vähem, mingeid sõltuvus-, vägivalla- ja topeltelude probleeme ei ole, siis ei ole mõtet hakata lõhkuma ainult sellepärast, et “ah, ei viitsi” ning siis kellegi teisega hakata midagi ehitama. Ise arvan ma küll, et KUI kunagi peaksid mehega teed lahku viima, siis nähtavasti oleksin suurima mõnu ja naudinguga täiesti üksi 😀 Aga lastele mõjub ikkagi kujunemisaastatel sellised ümberkorraldused nagu pere lahkuminek raskelt. Olen ise lahutatud perest, mitme erineva kasuisaga kasvanud, ja eks selline lapsepõlv teeb kahtlemata tugevamaks ja iseseisvamaks, kuna üsna suur osa baasturvatundest on lihtsalt tekkimata jäänud, ei oskagi peale enda eriti kellegi peale loota. Aga kuni see minu võimuses on, seni tahan ikkagi oma lastele pakkuda elu, milles vähemalt see stressor puudu on. Ja kui ma peangi selleks vahel, et oma armsa abikaasa veidrusi taluda, sügavalt sisse-välja hingates, silmi pööritades või sõbrannadega väljas käies end maandama, siis hea küll. Lastega pere on midagi suuremat kui kaks abikaasat ja nende vajadused, see on noorte inimeste elu alustala. Ja kuna minu lapsed on mulle kõige-kõigemad, siis ikka tahan neile parimat. Küll ainult enda peale jõuan ka edaspidi mõelda, kui neil juba jalad all.
Piret
June 30, 2020Kui ilusasti kirjutatud. Mul oli seda just täna vaja. Aitäh 🙂
Liis
June 30, 2020Hee, palunpalun. Väga armas, et kedagi kõnetas☺️
Mi
June 30, 2020Teie Kardoga olete lihtsalt sellinr erakordselt õnnestunud match südametarku, coole, häid, armsaid ja normaalseid inimesi, et olenemata definitsioonidest annab ainult igavest ühiselu ennustada.
Mallu
June 30, 2020Ma ei saa aru, kas sa oled irooniline v 😀
Mi
June 30, 2020Kindlasti mitte. Vaid imetlust jagub teie jaoks.
Jane
June 30, 2020Oleme abielus olnud poolteist aastat ja julgen väita, et peale abiellunist on kindlustunne suhte osas kordades suurem.
Muidugi on olnud ka tülisid ja hetki, mil mõtlen, et ehk on aeg asjad pakkida, kuid samas ei saa nii kergekäeliselt neist aastatest loobuda. Lisaks on meil nüüd ka imearmas poeg ja ilus kodu. ?
An
June 30, 2020Oleme abielus olnud 6a ja koos üldse nati üle 10 aasta.
Olen sinuga ühel meelel. Inimesed muutuvad, kasvavad erisuunda ja nii see võib paraku minna, et kõige normim ongi eraldi jätkata kõigi säästmiseks.
Olen ise samuti hetkel selles hetkes, kus olen abikaasa probleemidega võidelnud üle 6a tulihingeliselt, aga midagi ei muutu ja kõik jätkub vanaviisi, kannatame lõpuks ikka mina ja lapsed.
Nüüd siis on tõesti tema viimane võimalus end kokku võtta, sest minul on kopp ees..
Tegemist tema puhul siis alko probleemiga. Veel nässu keerab asjad siis võib tõesti oma rada astuda ja mina teen lastega sama.
T.
June 30, 2020Ma ise slaavi naine ning meil on kombeks, et enne peab ikka sõrmus sõrmes olema ja alles siis võib koos elama hakkata, lapsi saada jne. Oeh, see nii vananenud arusaam. Ma ise pole kunagi endale abiellumist priorideediks seadnud, võib vabalt ka ilma selleta olla õnnelikus suhtes. Mulle tehti kunagi abieluettepanek, aga ma keeldusin sellest. Obviously läksid meie teed ka hiljem lahku. Hetkel õnnelikus suhtes peaaegu 4 aastat Tinderi laigist ja varsti sünnib üks väike laik 😀 Ma pole kordagi ka vihjet mehele andnud, et kuule, millal sõrmuse mulle sõrme paned. Kui ta peaks mind naiseks paluma, siis ma kindlasti mõtlemata ütlen talle jah kuna armastan teda to the moon and back. Pigem just tema vanemad survestavad, et nüüd laps tulemas ja meie pole ametlikult abielus, kuidas nii. Who fucking cares, I dont. Ütlesin seda neile natuke teises sõnastuses, aga point oli sama 😀 Minu jaoks isiklikult abielu on overrated. Peamine asi suhtes on armastus ja austus teineteise vastu. Ning abielu kindlasti ei tähenda igavest armastust kirstuni.
K
June 30, 2020Abielu on koostöö. Üksi ei saa võimelda. Reeglid peavad paika loksuma selliselt, et mõlemad osapooled rahul on. Oleme olnud 15 a suhtes, sellest 12 a abielus, paar last on ka meil. Mina olen õppinud, et kui oled abielus, siis tuleb tunnetada piiri, kust üle astuda ei maksa, st austada teist ja mitte ainult oma tahet peale suruda. Me oleme mõlemad leidnud oma rutiini, milles meil on hea ja mugav elada. Kindlad päevad, mil koos oleme, kindlad päevad, mil eraldi oma asjadega tegeleme igal nädalal. Eriolukorra aegne 12-nädala pikkune igapäevane ninapidi koosolemine tõestas, et oleme hea valiku teinud omavahel abielludes. Meie suund on ikka koos lõpuni minna.
M
June 30, 2020Minu jaoks oli abielu alati rohkem selline lubadus iseendale ja üksteisele, et me anname endast parima ja teeme kõik võimaliku, et me oleksime partneriga elu lõpuni koos. Minu jaoks on lihtsalt suhtes olemine küll siduv, kuid kuidagi kergem on rasketel hetkedel alla anda. Raskeid hetki aga ikka tuleb ette ja seetõttu otsustasime ka sõrmused sõrme panna.
Sellegipoolest olen ka mina seda meelt, et ega keegi meist ei tea mis liigub teise inimese peas ja mis elu veel ette tuua võib. Ja igavene või kindel ei ole absoluutselt mitte miski…
Ruut
June 30, 2020Olen ka abielusse uskuja. Ühte ja ainsasse uskuja 🙂 Ilmselgelt liiga romantiline tänapäeva maailma jaoks.
Ei meeldi see uus maailm, kus kõik on ära visatav, välja vahetatav ja asendatav, kus tänased otsused enam homme ei kehti jne. Lihtsalt isiksus on teistsugune mul 🙂 Võibolla elan vales ajastus….
Mallu
June 30, 2020ehk tõesti 😀
J D
June 30, 2020See on minu esimene kommentaar üldse Sinule, aga ma ei saanud jätta kirjutamata, kui üheselt ma tunnen.. Nagu ise oleks need mõtted kirjutanud ja mees on mulle samuti öelnud, et vaielda ta minuga ei taha ning pigem vaikib ja elame harmoonias ?
– 10a koos, 8 a abielu, 2 last-
Mallu
June 30, 2020ühtekad :D!
Morgie
June 30, 2020Proteesiliimidele sooduskood ja loosimine ka tuleb vä?
Aga muidu jah, tšill.
Mallu
June 30, 2020Ikka, viagrad -50% 😀 Kartuuber soovitab
Inks
June 30, 2020Minu jaoks ei mängi abielu selles osas mitte mingit rolli, et kas nüüd jäädakse surmani kokku või mitte. Suhtega tuleb nii paberiga kui paberita ühtmoodi vaeva näha. Aga abielluda tahan ikka ? et tähistada seda, et olen leidnud oma kõrvale inimese, kellega usun, et saame lõpuni koos minna. Elu on niigi lühike – erilisi asju tuleb tähistada! ?
Kersti
June 30, 2020Ja siis olen mina, kes ütles mehele kategooriliselt Ei abielule. Ei tahtnud enne ja ei taha ka nüüd. Olen mehega koos olnud alates sellest ajast, kui olin 17 (12 aastat saab paari nädala pärast). Selle ajaga oleme sebinud 2 pudinat, aga sõrmust ikka ei taha ? Aga nii palju aastaid hiljem näen ikka tulevikus meid pargi pingi peal istumas ja noori sajatamas ?
Jotiga
July 1, 2020Mina olen oma praeguse elukaaslasega koos olnud 10 aastat. Meil on 3 last. Abielus pole. Kuigi… sellel mõtlen üle nädala, sest siis oleks võimalik lahutada. Praegu tundub nagu jabur lauale visata, et “õu lähme lahku!” On hetki, kui ma ei talu ta hingamist ka. Ma ei armasta teda nii nagu filmides või muinasjutus oleme harjund näinud. Ma hoolin temast ja tahan talle head. Koos olen puhtalt laste pärast, ja olgem ausad, ka majanduslikult on nii parem. Kõige hullem on asja juures see, et tema nii ei tunne.
Mida aeg edasi seda enam ma mõtlen, et oma vanaduspõlve veedan ma kindlasti üksi. Tahaks veeta. Kadestan üksikuid inimesi. Teevad mida tahavad, kuna tahavad. Lähevad ja tulevad, kuna tahavad. Teevad süüa ainult endale. Kodu on koguaeg brilliantselt puhas. Elavad ainult endale.
Kommenteerija
June 30, 2020Lahkuminek on väga normaalne elu osa ja abielu ei pea samuti kestma igavesti. Ideaalis võiks olla nii, et kui on otsustatud lahku minna, siis inimlikult ja sõbralikult. Iga suhe õpetab midagi.
Anne-Ly
June 30, 2020Homme 1 juulil 2020 abiellun mina teist korda oma elus. Esimest korda 11 aastat tagasi imelises kirikus, suure peoga…
Homme abiellun Õnnepalees väikse koosviibimisega. Olen 37 aastane. Esimeset abielust on mul 10 aastane poeg ja teisest suhtest 1,8 aastane tütar 🙂 Täna, ma usun küll, et seekord on see minu viimane :)! Järgmisel korral tahaksin poja pulmas tantsida 🙂
Mallu
June 30, 2020palju õnne juba ette 🙂
J.
June 30, 2020Usun abielusse kui ainuvõimalikku valikusse mehe ja naise kooselus. 22.juunil oli meil 16.aastapäev. Mees tegi mulle abieluettepaneku kui olime veidi vähem kui kuu aega tuttavad, registreerisime ca 2 kuud peale tutvumist ning laulatus oli veidi rohkem kui 3kuud peale tutvumist ja senini ei kahetse tehtud otsust. 3 last selle aja jooksul sündinud.
lily
July 1, 2020ainuvõimalik valik? OK 😀
Kadri
June 30, 2020Ma olen oma mehega koos olnud pea 14 aastat, abielus sellest pea 8 aastat. Vahel on küll tunne, et plahvatan nagu tuumapomm ja on päevi, kus iga pisem asi ajab närvi. Elu lõluni koos… ei hakka lubama seda. Elu on pidevas muutumises ja kunagi ei saa kindel olla milleski. Seega, sa pole ainus, kes nii arvab.
V
June 30, 2020Oleme koos olnud ca 10 aastat, aga olen üsna kindel, et me oleme reaalselt koos olnud rohkem kui mõni paar 50 aasta jooksul. Me töötame koos, oma ettevõttes ja kodust, meil on samad hobid ja käime igal pool koos. Põhimõtteliselt oleme koos 24/7 ja niimoodi nüüdseks ligi 10 aastat, seega ma usun, et kui tõlgendada seda tundidesse, siis ilmselt oleme olnud koos kauem kui enamus paare üldse – oleme täiesti lahutamatud. Ausalt öeldes vahel soovin, et päevas oleks 48 tundi, mitte 24 tundi, et saaksime veel rohkem koos olla. 🙂 Lausa kardan seda, et aastad lähevad nii kiiresti mööda, kuna me tahaksime lihtsalt veel ja veel rohkem koos olla. Seda kõike on väga raske selgitada, aga kui on olemas hingesugulus, siis see on see. Me oleme reaalselt üksteise teised pooled. Kui me ei olegi koos mingil põhjusel parasjagu, siis igatseme üksteist nii palju, et hakkab valus. 🙂 Oleme abielus olnud mõned aastad sellest ajast, aga tegime seda lihtsalt seetõttu, et kuna kolisime välismaale, siis tahtsime, et meil oleks juriidiliselt rohkem tuge üksteise suhtes – st saame asju ajada abielupaarina, mitte mingi suvatrossidena. Aga me ei teinud isegi tseremooniat – lihtsalt käisime linnavalitsuses paberit allkirjastamas.
Mis on abielu meie jaoks? Abielu kui selline on täiesti tühine paberilipakas. Meil oleks jumala kama kaks, kas meil on see paber olemas või mitte. Tore on küll, et oleme juriidiliselt ka rohkem seotud, aga see on puhtalt mugavus – nüüd on lihtsam asju ajada. Meie suhet ei kõiguta see mitte kuidagi. Iga aastaga on suhe aina tugevam. Ja meie suhe on nii tugev, et me võime mõlemad võtta kas või mürki selle peale, et kumbki üksteist ei jäta kuhugi. Me ei suuda lihtsalt – me ei suuda üksteiseta elada. Sorri, kui kõlan natuke läilalt, aga kui maailmas on olemas tõeline armastus, tingimusteta ja nii nii sügavalt südamest, et iga rakk tunneb seda, siis meil on see olemas. Ma ei oleks eladeski ette kujutanud, et leian sellise seebikalaadse armastuse, aga nii see on. Ma väga loodan, et igaüks saab endale selle leida, sest see on tõesti ülim. Meil ei ole isegi mingit kahtluseraasu mitte millegi osas meie suhtes – nagu ütlesin, siis seda on raske selgitada, aga see, mis meil on.. See on midagi täiesti teistsugust. Me ei pea “pingutama”, me ei pea “proovima”, me ei pea kahtlema mitte milleski. Me oleme läbi käinud juba praeguseks ajaks igasugusest pasarahest ja oleme valmis kas või koos kaljult alla hüppama. Teeme üksteise jaoks reaalselt kõike. See on lihtsalt ülim õnn 🙂
Seega kokkuvõtteks minu pika läila kommentaari peale: ma ei pea uskuma ega arvama, et me oleme elu lõpuni koos. Me olemegi elu lõpuni koos, sest ilma üheta ei oleks teist. 🙂
Mallu
July 1, 2020Sa kirjeldad täpselt mu suhet ja minu tundeid Kardo vastu, aga sellegipoolest ei ütle ma, et ma 10 aasta pärast 100% sama tunnen 😀 Ja ilma temata olen ma ka täitsa olemas 😀
kat
June 30, 2020Tundub, et te täiustate üksteist, või noh, selle kirjutise järgi Kardo täiustab sind ? Kindlasti on asju ka Kardo juures mis sind õhku ahmiva panevad kuid need tunduvad sama väiksed asjad, mis sinu loetletud vead on.
Mallu
July 1, 2020Ilmselt nii ongi 😀
Kadi K
July 1, 2020Kohe kindlasti ma mitte ei proovi koos olla, vaid tõesti tahan koos olla. Koos olnud 9 aaatat, abielus 2 nädalat, kahepeale 2 last ka. ? Ei oleks abiellunud, kui ei arvaks, et igavesti koos oleme. Kui see tunne peaks vahepeal muutuma, siis muutub. See selgub juba hiljem. ?
Kapsauss
July 1, 2020Olen sinuga selles osas nõus et abielu ei ole iseenesest mingi garantii et see jääb surmani kestma ja ma olen alati nt meeste puhul seda jube veidraks pidanud, et abielu hirmutab ja seda tehakse hullu hädaga, aga lapse saamine justkui pole nii tõsine, a a la jah saime lapse aga issand abielu, no see paneb ju vangi 😀 nagu mida loogikat, laps on ju see mis reaalselt seobki surmani, abielu selles suhtes ei seo nii nagu laps kuna lahutada saab alati. Kuid enda arvamus üldiselt abielust on selline, et ennem ma ei pidanud seda milleski ega unistanud sellest nagu naiste kohta kogu aeg arvatakse et unistavad kogu elu. Mina mitte. Mulle hakkas see mõte alles siis nö meeldima kui ma kohtasin meest kellega ma tunnen et tahangi olla elu lõpuni koos ja just juhtumisi eile rääkisime sellest, mees küsis millal abiellume. Mu kallim on pärit kultuurist kus abielu peab kindlasti tulema ennen lapsi, teistpidi ei ole suht mõeldavki ja mulle see sobib sest ma tahangi abielluda ennem ja siis lapsed saada. Kuid see surmani koos olemine, minu jaoks see teoorias on ikkagi siuke ilus mõte et see võikski kesta surmani ja tahan et meil see õnnestuks, aga nagu sa ütlesid siis keegi ei saa kunagi kindel olla mis tulevikus juhtub. Ma nagu ka selles suhtes ei raiu et jah abielu on ja jääb, sest nii ei ole. Üle poolte lahutab kui mitte rohkem.
Selle tahtsin veel ära mainida, et keegi siin eespool kirjutas kuidas ta on selle ajastu jaoks ehk liiga romantiline ja et abielu tähendabki surmani. Abielu armastuse pärast ongi tegelikult ju suhteliselt hiljutine nähtus ja varem tehti seda muudel põhjustel ja lahutatud naine oli niigi nagu ühiskonna ülejääk ja koos oldi ükskõik mis ka elu muidu ei oleks ja isegi kui mees oli pask. Isegi mu vanaema rääkinud kuidas veel nõukaajal oli moraalipolitsei ja inimeste isiklikku ellu sekkuti päris rajult. Seega ma ei mõista seda ajaloolise abielu ülistamist, sest need ei kestnud suure ja palava armastuse pärast. Ikka muudel põhjustel ilmselgelt.
Maria
July 1, 2020Olen 20 aastat mehega koos juba olnud ja ikka veel ootan, millal ausaks naiseks tehakse. Tahaks ju üks kord elus abielluda! Aga mis vaidlustesse puutub, siis on see meie puhul lõputu teema ?. Kumb enne väsib, see annab järele.
TP
July 1, 2020Abiellusin kuu tagasi, meie 7. koosolemise aastapäeval. Pidu läks koroona tõttu hukka, nii et järgmisel aastal saame uuesti abielluda, topelt ei kärise 😛
Ma käepalumist ootasin tegelikult juba 2a pärast suhte algust. Me olime otsustanud, et oleme üksteisele õiged ja tahame ka vanana koos olla. Miks siis abiellumine nii kaua aega võttis? Tuli välja, et mees ei teadnud, kuidas küsida, kas peaks sõrmuse ostma jne 😀 Ja oleme ka rääkinud, et inimesed lahutavad aastakümneid hiljem, nii et elus võib kõike juhtuda, aga ma tegeleks selle probleemiga siis, kui see päriselt käes on. Praeguse seisuga tahame elu lõpuni koos olla ja muid variante lauale ei tõsta.
Kihlumine toimus tegelikult pisut enne esimese lapse sündi. Mäletan, et lapsena oli minu jaoks perekonda piiritlev asi just nimi. Väikelapsel on nõnda peresuhet palju lihtsam mõista ka. Ja olin veendunud, et lapsele tuleb minu perekonnanimi, mis iganes see siis lõpuks ei ole 🙂 Lisaks muud juriidilised tagalad, kui kaasaga mingi õnnetus peaks juhtuma. Ja kirsiks tordil on lihtsalt maru uhke tunne seda võrratut härrat oma abikaasaks nimetada.
Kristi
July 1, 2020Mina olen oma mehega koos olnud 12 aastat. Sel aastal saab tähistada 5 aastat abiellumisest. Sel aastal saab vanim laps 8 ja noorim 1. 100% lubada ei julge midagi aga eesmärgiks on küll lõpuni koos olla. Mina usun, et teeme ära 😀 Ja no kui peaks ikkagi minema teisiti, tuleb uus plaan välja mõelda :/
Macho
July 2, 2020Kunagi Mart Sanderi käest küsiti, et miks ta abielus pole? Ja ta vastas, et seks ilma jahita on üks kõige igavamaid asju.
Minu jaoks abielu on üldse selline keskaegne kiriklik kohustus. Sõnad abielu ja abikaasa on juba Eesti keeles veidrad terminid. Nagu mingid invaliidid oleks, kes üksteist abistavad läbi elu. Pigem kaaslane eluks ehk elukaaslane ning elu ikka muutub, ning vahel kaaslane kah.
Lily
July 2, 2020Mart Sander ütles nii 😀 Ta ei saaks Eestis abielluda, kui ta ka seda sooviks.
Saasu
July 2, 2020Tere.
Mina ka kunagi abielluda ei tahtnud. Mitte igaviku pärast, vaid seetöttu, et kui Eestis ringi vaatasin, ei näinud ÜHTEGI abielu, mida oleks elada tahtnud.
Läksin Saksamaale peale ülikooli löppu. Seal öppisin tundma unistuste meest: Rootsi viiking:sportlik (amatöörmeister ujumises), tantsiv (ainus mees, kes teab, mis on bachata ja zouk), haritud (insener, kes ostis endale raamatu poe, et igal ajal saaks poodi minna), möödukas usklik (MA armastan kiriku traditsioone), ei suitseta, ei joo, droogid on droogid. Ührsönaga, perfektne mees, keda ma kohe vörgutama hakkasin.
Kui kala önges oli ja köik sama perfektselt meie elus edasi läks: mees oli nöus tulema Saksa elama, kuna töötas nagunii Saksa-Tsehhi-Läti. Plaanisime tulevikku. Hingesugulane oli ja on ta siiani.
Aga mis juhtus. Ta tegi mulle abieluettepaneku. Ja äkitselt oli mul visioon meist: ilus elu kuni surm meid lahutab…
Ma olin 22 aastat vana. Ettekujutlus järgnevast (statistiliselt) 60st aastast ainult temaga tegi mulle sellist hirmu ja öudust, et kaks päeva hiljem pölesin ühe kuumaverelise hispaanlasega läbi, no täieliku perfektse vastandiga. Täieliku sitapeaga.
Mu perfektne hingesugulane muidugi oli nii möistev, sai köigest aru (kindlasti rohkem, kui mina tollal. Ta oli juba ühe korra abielus olnud ja samal pöhjusel tömbas udu, et hingamisruumi polnud. Niisiis olin mina tema karma). Ta oli nöus mind ootama (muide, ootaski kolm aastat).
Loo moraal: mina saan aru, miks möned mötlevad, et abielu on igaveseks. Kui ma löpuks abiellusin peale 15 aastat oma mehega kooselu, siis teadmisega, et Jah, kuni surm meid lahutab. Nüüd julgen seda öelda. Muidugi hoiatasin teda ette, et on ainult üks AGA: kui temast peaks söltlane saama (joodik, droogid, vägivald), siis mu “Jah” enam ei kehti. Kuna abiellusime katoliiklasena, siis on see abielu kehtiv ka pärast ametlikku lahutamist. Ainult paavst tohib “ei” öelda.
Muide, miks ma ikkagi ise “Jah” ütlesin: mu tulevane mees argumenteeris, et olen ikka veel hüppes. Kardan löplikkust ja vastutuse vötmist suhtes. Seega üritan teatud distantsi hoida. Eks tal oli öigus. Seetöttu rääkisin oma hirmudest ja eesti eeskujudest. Önneks on Saksamaal ebaperfektseid, aga önnelikke abielusid a la mallukas stiilis.
Kk
July 2, 2020Me oleme koos olnud 9 aastat, neist 4 abielus. Ma ei arva, et abielu peab olema surmani – kui abielu teeb õnnetuks ning ei leita probleemidele lahendusi siis võiks lahku minna.
Ise usun küll, et olen oma kaasaga elu lõpuni koos kuigi ‘never say never’. Aga mulle meeldib, kuidas me oleme nii isiksuste, paarina kui ka lapsevanematena aastate jooksul kasvanud ning iga aastaga läheb koosolemine lihtsamaks ja mõnusamaks 🙂
A
July 2, 2020Ma loodan ja ürutan lõpuni enda poolt teha kõik et meie abielu oleks igavene. Sest ma ei poolda seda kerget ülepea abiellumist mis tänapäeval on. Ma leian et see on siiski sügavam lubadus üksteisele. Aga tõesti ega käsisüdamel lubada ei saa et surmani kokku jääme kuna kunagi ei tea mis elul tuua on.
Käts
July 5, 2020Mina arvasin ka nooremana, et kui abiellun, siis kindlasti elu lõpuni. Oma pulmas abieluvannet andes uskusin ka ise siiralt enda sõnu, aga üks pigem kiire lahutus hiljem saan väita, et kõike võib juhtuda. Lahutuse soov seejuures tuli minu poolt ja mitte just väga kergekäeliselt (ei olnud joodik, ega abusive vms, täitsa tore inimene).
Täna tunnen, et abielu kui selline, ei oma minu jaoks enam nii suurt tähtsust kui varasemalt, ja kindlasti ei tähenda see seda, et siis olemegi kindlalt elulõpuni koos, kuigi oma tulevaste lastega sooviksin ikkagi sama nime omada. Pigem arvan, just nagu Sina, et koos laste saamine on see, mis eluks ajaks ühendab. Ja minu jaoks on hoopis olulisem see, et täna on minu kõrval juba 4a inimene, kelle osas tunnen, et just tema on selleks sammuks õige inimene. Tegelikult sain ikkagi sel aastal ka sõrmuse sõrme ja see JAH tuligi just eelmisel põhjusel. Aga abielu või siis kooselu kestvuse määrab minu jaoks ikkagi see, kas üksteisega soovitakse koos olla või mitte, see on teadlik otsus, mille me iga päev teeme ja ei ole mõtet hambad ristis kannatada, kui suhe ei toimi.
Mammu
July 6, 2020Olen 5.a abiellus olnud ja naerame tihti, et enam üksteisest lahti ei saa. Ma olin kõigest 20 kui abiellus ime, aga pole kahetsenud. Päevi igasuguseid tulnud, aga armastus on peale jäänud.
plika123
September 19, 2020Abielus olla… ma ei ole. Ma isegi ei tea kui palju muudaks.. vb see muudaks uhkemaks, sõnad naine ja mees muutuksid tugevamaks. Vahepeal ajab elukaaslane närvi ka ja siis ta ajab närvi, et ta minuga koos närvi ei lähe ja asju rahulikumalt võtab. Järgmine hetk vaatan, kuidas ta hommikul meile südamekujulisi pannukaid praadida proovib. Ja praegu olen ma veel voodis kui lapsed teda kiusavad elutoas. Ma oleks temaga küll uhkusega abielus. Kindlasti ajas see muutub, oluliste asjade tähendused muutuvad ja lapsed kasvavad. Ilmselt tuleb leida jälle rohkem muid teemasid kui lapsed… aga mulle meeldis su mõte koos vananedes asju teha ja kasvõi kiruda-kiruda-kiruda oma laste valikuid ja olla neile toeks ja olemas alati kui nad vajavad. Suhted muutuvad ajas ja ka meie pole samad muretud kui suhte alguses. Siiski ma näen meid veel koos olemas ja naermas ja kõiki samu asju tegemas. Lihtsalt laste kasvades on vaja võtta seda aega jälle teineteist leida ja rõõmsaks teha. Isetult. Sest kui teine on õnnelik, siis on tal ka jaksu samaga vastata.