ah ma niisama siin, don’t mind me

Ma hakkangi nüüd ainult poole öö ajal vist blogima, sest muul ajal… Teen ma muid asju.

Wow, oli see alles paljastus. Lasen teil nüüd ennast koguda ja maha rahuneda, et edasi lugeda saaksite.

Esiteks tahaks tänada seda imelist inimest, kes soovitas eile Toru Jürisse helistada. Uuel nädalal tulebki mingisugune pelletkaminahaldjas ja teeb meie risu korda. Vähemalt ma LOODAN, et teeb, et ma saaks jälle olla 27 kraadises toas ja nautida seda, et ma ei pea värisema. Kuigi jah, ma praegu ka ei värise, ma istun elektriteki all. Ka pean tänama üht teie seast, sest jällegi keegi tuletas mulle meelde, et mul see olemas on. Halleluuja. Mis ma küll oma lugejateta oleks.

Täna just mõtlesin, et kui mu lugejaid tänitatakse planktoniks, et kes siis mina olen. Vaal ma ei ole (ärge mu kaalu käest küsige pliis…Ta vb väidaks vastupidist #miksmasöömisteilõpeta) sest söön mida ma söön, aga vot planktonit ma ei söö. Ehk siis, lugejaid pole veel sööma hakanud. Siis googeldasin, et kes on “planktoni sõbrad”, aga selgub, et planktonitel pole sõpru. Ühesõnaga jah, ma aina kurdan, et nii kiire ja aega pole ja magada ei malda, aga vot tund aega oma elust planktonite elu googeldada?

Plankton ehk hõljum (ainsuses plankter) on veekogus hõljuvate liikumisvõimetute või väga vähesel määral liikuvate organismide kogum

Kuna nende kulgemiselundid on nõrgalt arenenud ja liikumisvõime piiratud, siis hõljuvad nad vees passiivselt, liikudes ühest kohast teise lainetuse ja hoovuste mõjul. Mõned liigid on võimelised ka iseseisvalt liikuma ja võivad ühe ööpäeva jooksul läbida vertikaalselt sadu meetreid (vertikaalne ränne), kuid nende horisontaalne liikumine on esmajoones määratud siiski hoovuste poolt.

Konkreetselt mul tekkis endal tunne, et ma olen üks kuradi plankton. Ma olen üsna liikumisvõimetu, või liigun väga vähesel määral. Mu kulgemislihased (ja üldse kõik lihased) on tõepoolest kehvasti arenenud ja nad on üsna puudulikud. Hõljun elus passiivselt, hoovuste mõjul ? Vot sulle plot twisti. Või on see pigem kurb, et ma olen iseenda suurim plankton.

Annaks nüüd taevaisa mulle jõudu mu asjad ära sorteerida. Nagu reaalselt mu unistus on, et ma tuimalt annaks 70% oma asjadest ära. Mul poleks kahju ka. Aga siin on üks aga – ma ei tohi neid asju enne näha, sest siis ma hakkan mõtlema, et kle äkki ikka seda on veel vaja ja äkki ma kasutan seda veel ja see maksis nii palju ja see mulle kunagi meeldis ja sellega ma nägin, et lapsed 1x elus on mänginud ja… Aga kui ma EI NÄEKS neid asju, mis siit lahkuvad, siis ma ei igatseks neid ilmselt mitte kunagi. Sest ma nagunii ei tea kunagi, kus mul mis on.

Minu jaoks kõige suurem müsteerium – inimesed, kes omavad asjadele oma kohta ja panevad need sinna ka tagasi. Nad on ilmselt kirvemõrtsukad.

Niiet jah, kuna mul lähiajal pole plaanis pimedaks jääda, siis eks ma pean lootma, et mind röövitakse ja kõik see nodi ilma minu nägemata kaasa tassitakse, muud varianti ma ei näe, et nendest lahti saada. Ok ok, pliis ärge tegelt röövima tulge, sest kui te öösel ukse juurde tulete, siis Lotte röögib ennast segaseks ja lapsed ärkavad üles ja siis ma olen palju rohkem pahane, kui selle asjahunniku otsas istudes.

Issand mul tõesti on mingit tarbimisteraapiat vaja. As we speak istun mänguasjapoe lehel ja mõtlen, et äkki oleks lastele seda poekaupade komplekti vaja.

Ühtlasi ma PEAN magama minema, aga selle asemel istun ma siin ja toksin blogida. Oh well, vahelduseks on nii mõnus endast kõik välja lasta. Ok see kõlas nagu mul oleks mingi väga tõsine kõhulahtisus.

Sellel noodil ma siis lahkun, head und teile selle mentaalse pildi saatel.