armastust täis

Täna hommikul ärkasime Mariga kuskil üheksa paiku. Kuna Kardo on sõpradega Haanja kandis, siis olime meie mugulaga kahekesti üleval (peale kolme kassi, kes ka ennast voodisse pressisid ja samal ajal teineteist ignoreerida üritasid). Nagu ikka, siis tegelikult ärkas Mari natukene enne ja mina avasin silmad selle peale, et mul on kellegi imetillukene näpp ninas. Oh jessas, kui sügavale sellised väiksed, tikulaadsed näpud ikka mahuvad!

Kuna ma veel tõusta ei viitsinud ja ka Mari oli alles ärganud, siis ta suuremat ringi ei siblinudki, sest ma andsin talle öökapi pealt suvalisi asju ja nõnda ta siis istus ja uuris neid. Mina vaatasin teda.

“Hmm. Huvitav asi,” paistis Mari mõtlevat, kui ta meie äratuskella käes keerutas.

Äkki viskas ta selle maha ja krabas hoopiski mu patsikummi. Ma lausa võisin oma peas kuulda Mari mõtteid nende erinevate objektide kohta, kuna ta näoilmed ütlevad kogu aeg tohutult palju. Seda enam tahaksin ma teada, mida ta siis päriselt mõtleb.

Näiteks uuris ta seda patsikummi, endal väga mõtlik ja tõsine nägu peas. Siis sattus ta seda venitama ja koheselt peegeldus ta näost suur üllatus ja heameel. Nõnda ta siis istus ja venitas seda patsikummi, kuni ta ühest otsast lahti lasi ja sellega vastu näppe sai. Kohe oli näha pettumust. Mari viskas selle “lolli” patsikummi pahase moega eemale ja küünitas uuesti äratuskella poole: “See oli ju ka päris huvitav ja ei teinud mulle haiget,” mõtles ta kindlasti, sest kella kätte võttes naeratas ta uuesti ja hakkas huviga kellal olevaid nuppe vajutama. Ise hirmus tõsine.

Ma peaksin kunagi proovima pildile tabada Mari oma tõsiseimas olekus. See on ühest küljest nii naljakas, sest sellist näoilmet kujutaksin ma ette mingil proffessoril, kes teeb rasket teaduslikku katset või midagi, temaga aga keerutab äratuskella. Samas on see kuidagi hirmutav. Ta on ju beebi! Või vähemalt alles oli…

Aga juba ta käib ja uudistab ja teeb nalja. Näiteks “mängisime” me eile sellist mängu, et Mari roomab eest ära ja mina kraban ta selja tagant kinni ja musitan ta kukalt ja selga. Ta naeris nii laginal ja me tegime seda jupp aega. Eriti naljakas oli see, et kui ma kohe teda kinni ei krabanud, siis jäi ta ise seisma ja juba vaikselt naerdes ootama. Justkui siis, kui lapsena peitust mängides keegi su peiduka kõrval oli ja sina kõigest jõust naeru alla surusid. Alati tuli ju siis naer peale!

Ja ma ei taha olla üks NENDEST emadest, aga Mari RÄÄGIB! Ma loodan, et te mõistate, et ma olen nüüd mitte päris tõsine, aga tõepoolest ütleb ta aitäh. Vahepeal küll ka “atähhh” “tähhh-tähh”, “aaaa-tähhh!”, aga mind ei huvita, sest see on ikkagi sõna ja see tuleb minu beebi suust.

Teiseks on ta Kardole paar korda “išh” öelnud. Ma ei tea, kas ta tahab vihjata, et Kardo on amishi moodi, või üritab ta issi öelda. Igatahes otsis ta täna natukene oma amishit mööda tuba taga ja korrutas “išh?” ja roomas nurga taha vaatama, et kas see išh siis on seal ometigi. Paraku ei olnud, aga küllap ta homme tagasi tuleb.

Naljakas on sellist arengut pealt näha. Ma olen harjunud muidu armastama – selles mõttes, et mul on ikka olnud loomad ja ma armastan neid täiega. Esiti tundus mulle lapse saamine ka sellega natuke võrdsena. Ärge nüüd sellest mingit jaburust välja lugege, aga kui Mari mulle haiglas sülle anti, siis oli mul küll sama tunne, nagu mulle oleks antud maailma kõige väiksem  ja nunnum kiisubeebi. Aga eriti lahe on see, et erinevalt loomadest ta muudkui areneb edasi. Eks loomad ka õpivad trikke (ma arvan, minu omad nagu ei ole osanud:D) aga Mari areneb nii kiiresti, et varsti pean juba uskuma neid penskarite heietusi sellest, kuidas aeg lendab.

Imelik on see ka, et kuigi ma teadsin juba enne lapse saamist, et ma armastan teda, siis see tõesti suureneb iga jumala päevaga. Iga emotsiooniga, iga uue asjaga, iga naeratusega, iga kaisutamisega, iga kord kui ta üritab plaksutada, aga selle asemel oma näppudest kinni haarab ja käsi üles-alla vehib. Ja tõesti ei saa seda tunda mitte üks inimene, kellel pole lapsi, sest maailmas lihtsalt pole sellist armastust. See on nii aus, siiras ja päris. Ja see, kuidas ma näen kui palju Kardo ka Mari armastab, paneb mind Kardot ka rohkem armastama, kui ma elus olen tundnud enne oma lapse saamist ja üldse ühegi mehe vastu maailmas.

Tuli siin ilmselgelt mingi hellusmoment, aga nüüd tuleb see nali ära lõpetada ja minna poodi, sest mul on jälle lõhepasta isu ja juhuslikult on mul kodus hunnik lõhet (Rimis on hull soodukas!). Ühtlasi saan ma poeskäigu ühendada koeraga jalutamisega, sest ma hoian Mirjami koera ja ma armastan koeri!