done

Täna, seitse aastat tagasi, olin ma nii viimase vinna peal lõpurase ja ma isegi ei teadnud, et kahe päeva pärast saan ma oma esimese lapse. Täna, neli aastat tagasi istusin ma ITK’s, käes just sündinud Lende beebi, kõrval kolmene Mari ja olin nii õnne täis. Täna, kaks aastat tagasi olin ma jälle super rase, värskelt kahese Lende ja neljase Mariga. Õnne täis. Ja täna, praegu, digiallkirjastan ma netis enda lahutuspabereid.

Imelik, kuidas maailm läheb.

Aga ma ei saaks öelda, et ma olen õnnetu. Ma ei saa ka öelda, et õnnelik oleksin. Lihtsalt kuidagi segaduses ja vaba ja melanhoolne ja valmis. Milleks, seda ma ei tea.

Mida ma järgmine aasta täna öelda saan, seda ei kujuta ette ka. Aga mul südames mingisugune tunne on. Eks aasta pärast saab siis näha.