ei saa minust normaalset influencerit
Vähe sellest, et ma alles hiljaaegu teada sain, et mis imeloom see engagement on, siis ei hakka ma rääkimagi, et ei ole minus seda päris influenceri geeni, täitsa ausalt. Näiteks täna jalutasime “vanasse kodukanti” ja tee peale jäi niiii palju ilusaid vaateid ja värke, mida oleks võinud ju pildistada ja uhkelt instasse riputada. Eriti õige vist oleks ennast ka lille lüüa olnud ja neid kauneid looduslikke taustu ära kasutada, aga no … bitch please.
Ma olen, nagu ma paar posti tagasi mainisin, ikka eri paganama lääpas mordaga ja ma ei tea mis ime peaks juhtuma, et ma kuuma päikse käes jalutades viitsiks endale mingit nägu pähe maalida. Et noh, te võite ise ette kujutada üli meigitud mind (mida mõnikord ikka harva ka juhtub) ja hingematvat loodust, aga ei saa ma miskit teha, kui ma selline olla ei viitsi.
Üldse on see blogija elu ikka imelik. Kui ma alustasin, siis ma tegingi ainult seda, et istusin arvuti taha maha ja kukkusin toksima. Jumala poogen, milline ma välja nägin, või millised olid pildid, mis ma üles riputasin. See kõik oligi ju nagunii ainult mulle ja paarile tuttavale, seejärel veidi rohkem inimesi hakkas lugema ja nüüd, poof, mitukümmend tuhat lugejat hiljem olen ma sees ikka samasugune. Et no mis nüüd mina ja kes ma üldse olen, et ma peaks siin jubedalt kuskil poosetama ja kolme lapse kõrvalt ilus olema…
Valetan, tegelikult osad ju suudavad seda nii muretult teha, et mul süveneb aina rohkem see tunne, et peaks lihtsalt päris tööle minema, nagu mind aastaid juba hurjutatud on ja rahus malts edasi olema. Sest kas te olete kunagi vaadanud mõnda realityt? Ma ei mõtle seda eesti käiamist, vaid nt UK ja USA omad. Esimestes hooaegades on inimesed nagu nad on ja mida aeg edasi ja mida tuntumaks nad saavad, seda rohkem on nad üles vuntsitud, huuled suurenevad koos tagumendiga ebareaalselt kiiresti ja lõpuks on neil kõigil vitspeene piht ja ühelaadne opitud nägu.
Miks? Vastus on ju lihtne – avalikult teiste silma all olemine ON raske. Olenevalt inimtüübist võib olla kohe eriti raske, mõnel lihtsam. Ma vist see teine tüüp, sest kui alles Triinu kirjutas sellest, kuidas sotsmeedia inimesi muserdab ja loob fake illusioone, millised inimesed tegelikult on, et paneb ennast halvasti tundma, siis ma olen suutnud selle koha pealt tuimaks jääda. Jah, ma näen ka instas neid iludusi, kes naeratades kaljuserval jalga kõlgutades iPhone reklaamivad ja värki, aga ma olen nagu, nojah. Las ta siis olla. Tema on tema, mina olen mina ja nii ongi.
Kuigi ma ei saa väita, et see mind kohe üldse ei ole mõjutanud. Ikka olen mõelnud, et vb tahaks ka kuskil sügaval hingesopis olla see, kes lisab ainult kauneid pilte ja on supertäiuslik ja paneb oma piltidele ikka õigeid häshhtääge, et engagement tõuseks ja muud sellised asjad. Et nagu teoorias… kui see oleks nipsuga võimalik, siis ma teeks seda, aga kuna pole, siis lahendan ma enamik pilte enda jaoks nii, et lasen endale näkku mingi smaili töödelda ja käib kah ?
Aga no elav näide. Praegu on Tenerifel ka tuntud influencer Paljas Porgand. Ja tema instapildid… jeerum, mida naist onju. Ma loodan, et ta ei pahanda, et ta instat siin korra näitan:
See vist ongi see, mille kohta öeldakse “sündinud influencer”. Või no, ma ei tea, kes nii ütleb, aga okei, ma siis praegu ütlesin ära, haha. Ilus loodus, ilus inimene. Idekas ju. Ma isegi ei tea, kas minust siin reisil praegu ühtegi piltigi tehtud on? Hmm.. vb ma telefoniga mõne pildi olen teinud, selfari junõuuu.
Et äkki ma ei sobigi selleks. Äkki ma saan oma tavalisse urgu tagasi pugeda ja minna kuskile tööle ja kirjutada siin ainult suvalist hala ja riputada üles pilte, misiganessugused nad siis oleks. Ilma, et keegi ei tuleks kobisema, et ma olen siit või sealt paks, kole, ebafotogeeniline ja “ootaks kõrgemat taset”. Nagu… mul ple taset, millest te aru ei saa ? Ma olen konkreetselt Eesti kõige suvakam inimene, kes juhtumisi sattus mingit blogi pidama, mida inimesed lugema hakkasid ja nüüd ma olen mingisugune Mallukas, kes kogu aeg jamadesse satub. Unelmate elu, eks ?
Ma ei teagi, mis selle pika soiu point isegi on. Et tahtsin vist jõuda sinna, et meil oli tore päev ja kui ma oleks hea influencer, siis oleks mul praegu feed seksikaid pilte täis (sest see müüb ja tõstab engagementi, nüüd ma tean!). Aga selle asemel on mu kaameras sellised pildid.
Et jah, sellised lood siis. Küll on aga mul hea meel selle üle, et ma oleks nagu selle uue aastaga enda blogi uuesti avastanud. Nii hea on siin lihtsalt lobiseda ja olla ja mitte… reklaamida ja reklaamida ja reklaamida. Jah, I get it, see ongi mu töö, aga palju üks inimene tööd tegema peaks? Ilmselt vist vähem ja elaks ikka ära. Muidugi sellest ära elamisest ma saan alles paari kuu pärast rääkida, sest enam mul reklaamifirma kaitsvat tiiba igakuise kindla sissetulekuta ei ole ja hetkel plaanis vaid 2 reklaamposti ala kahe kuu peale, niiet varsti saate ilmselt lugeda, kuidas ma supiköögis töllerdan. Aga sellegipoolest on hea. Vaba kuidagi. Ma võin sitt influencer olla, aga kuskil mu sees oli päris okei blogija, ma häguselt mäletan. Kaevan ta, raisa, välja.
#couplegoals #kittens #vacation #love ja kõik muud leitavad hässtäägid ka lõppu obv.
