elust niisama
Ma olen viimasel ajal peas mõlgutanud erinevaid ideid, millest blogida ja iga kord jõuan ma omadega sinna, et noh, mis ütleja ja arvaja ka mina olen. Mul on üks maailmavaade, lugejatel võib olla hoopis teine, mis ma siis ikka enda oma peale surun ja “tõde kuulutan”, kui mina ka pead anda ei saa, et mis see tõde on.
Küll aga saan ma öelda, mis on minu tõed. Kindlasti võivad nüüd paljud öelda, et ma olen ise enda tõdede vastu eksinud (olengi!), aga elu on selline, et enamikke meid aeg õpetab ja heal juhul muutume me kõik aastatega aina normaalsemateks inimeseteks, eks? Loota ju võib, kuigi ma tean ka väga normaalseid pubekaid ja väga ebanormaalseid vanainimesi, aga no mõndasid ei paranda isegi haud.
Minu elutõde on jube kerge – tuleb elada nii, et sul on hea, aga sinu hea olemine ei tee kellelegi teisele liiga. Ma ausalt tahaks loota, et on inimesi, kes näiteks loevad mu blogist minu ja Kardo suhte kohta ja saavad tänu sellele aru, et õiges suhtes võib küll olla mõningaid erimeelsusi ja (kuuldavasti) ka tülitsemist, aga kindlasti ei ole heas suhtes kohta armukadedusel, õelutsemisel, alandamisel, kaklemistel ja teineteisele haiget tegemisel. Ning ma siiralt loodan, et äkki keegi on tänu sellele kehvast suhtest väljagi astunud? Ma ei tea! Aga ma loodan!
Ma puutun kokku jube paljude inimestega. Osadega päris elus, teistega (enamikega) virtuaalses netimaailmas. Ma saan osa teiste eludest tänu kirjadele, mida mulle saadetakse. Blogidele, mida ma loen ja mõnikord ma tõesti istun ja mõtlen, et KUIDAS saavad ja viitsivad inimesed enda elu nii raskeks elada? Kuidas ometi?
Kuidas leidub neid, kes on nõus jääma suhtesse, kus on vaid alandused ja tülid? Sest…armastus? Mis? Miks raiskavad inimesed oma väärtuslikku aega tegemaks tööd, mis neile ei meeldi? Raha nimel? Ma saan aru, et muidugi on vastutused ja kohustused pere ja laste ees, aga päriselt ei saa teie ellu tulla neid meeldivamaid võimalusi, kui “auk on täis” selle sita tööga. Päriselt on universum selline asi, et sa küsi ja aina saad. Ausalt.
Miks on inimesi, kes aina vinguvad ja virisevad ja halavad ja leiavad vigu kõiges, mida nad näevad, selle asemel, et otsida elus neid ilusamaid külgi?
Okei, hakkab jälle kiskuma selliseks, et vot MINA ütlen ja nii on. Aga minu jaoks on elus praegu olnud kõige tähtsam osa minu laps. Minu laps sai siia ilma tulla vaid tänu Kardole. Ja ma olen iga päev nii õnnelik, nii rahul. Meil on koos nii hea, isegi kui vahepeal on kopp jube ees sellest, et mina kaotan võtmeid ja Kardo pool mu juttu ära unustab, aga see on pseudo. Tähtis on, et on keegi, keda armastada ja kes sind armastab. Ja kui sellest on välja tulnud laps(ed), siis on seda armastust ja rõõmu veel rohkem, aga kes lapsi ei taha, siis saavad kindlasti hakkama ka teineteisest saadud armastusest ja rõõmust.
Ja kui kodus on kõik okei, siis võiks olla nagu mingi muu tegevus ka. Näiteks töö? Mõni tahab aina kuskile edasi areneda, teisele meeldibki näiteks poemüüja rutiin. Inimesed on erinevad ja pea kõikide töökohasoovid on tegelikult vabalt tehtavad. Tuleb ainult proovida. Ma tihti näen suhtumist, et ah, ma ju nagunii ei saa ja kes mind ikka võtaks ja ma ju ei oska ka… Kammoon, proovi ja maailm on su ees valla!
Ning kui sul need asjad juba timmis on ja veel paar mõnusat sõpra ka varnast võtta on, keda külla kutsuda ja maailmaasju arutades veini rüübata, siis on elu juba jumala hea. Vähemalt mul on ja ma ütlen teile käsi südamel, et see, kes väitis, et head asjad tulevad sinuni vaid pingutades ja vaeva nähes, siis ta valetas sulle näkku.
Su m*nn peika ei hakka pärast kolme aastat kaklemist heaks ja imeliseks. Inimesed võivad küll muutuda ja sa võid seda endale korrutada, et naabri Malle sõbranna emal oli küll nii, et mehega alguses oli suhe jumala pask ja pärast x aastat või lapse saamist vms läks kõik paremaks, aga no kammoon, simmo. Ei! Sul pole seda vaja!
Su tüütu töö ei muutu ajaga paremaks, sa ise muutud aina tülpinumaks.
Su sõbranna, kes sind alati taga klatšib ja su peikat nillib ei muutu kunagi su südamesõbraks, sa ei pea temaga suhtlema.
Ma ei ole elus mitte millegi nimel pingutanud. See tähendab, NÜÜD ma olen sunnitud, seoses sellega, et mul on laps, kellega ma pean päevast-päeva kasvatama enda ja tema iseloomu, et temast saaks kunagi normaalne inimene ja nõnda ma käin ja korrutan: “Emmet ei lööda!”, “Kas sa tahad piss-piss teha?”, “Palun ära pane seda pistikut endale suhu!”, “Ära ratsuta koeraga/kassiga!” ja nii iga päev sada korda. See on mulle pingutus, sest ma pole kuigi järjepidev inimene, aga vot laste kasvatamine seda nõuab, seega selgub, et lapse saamine oli täitsa vajalik, õpin ka mina natukene järjepidevust. Aga teised asjad, nagu abielu ja OMA KODU ja hea mees ja laps(ed) ja ideaalne töö, need on kõik mulle sülle sadanud, sest mul on oskus lasta nendel asjadel minna, mis mind ei rahulda.
Nagu öeldud, elu õpetab. Ma olen elanud oma lapsepõlves selliseid olukordi läbi, et te ise ka ei usu. Ma olen oma elus näinud igasuguseid erinevaid asju, mida te endale ette ka ei kujutaks. Kas teid ja teie kodu on kunagi Krimi saates näidatud? Vast mitte 😀 Aga vot mind on! Ehhheee. Mitte, et ma nüüd uhkustaks sellise asjaga, aga ma lihtsalt niisama mainin ära, et olles nii avameelne ja avalik kui ma olen, on mu elus külgi ja asju, millest ma rääkida ei saa, sest siinkohal on juba teemas ka minu pere ja paraku peate te nüüd ootama kogu mu perekonna vanadussurma, et ma saaks teile rääkida näiteks oma lapsepõlvest 😀 Sorri, halb nali ehk, aga no sinna veel omajagu aega kah! 😀
Mida ma sellega öelda tahan on see, et ma olen oma elus näinud igast sitta ja kogenud igast jama ja hingevalu ja niisama valu, nagu paljud meie seast. Ja selle pärast ma vist olengi skeptiline nende suhtes, kes toovad oma kehva elu vabanduseks mitte nii ideaalse lapsepõlve. Meil kõigil on oma minevik, oma stoori, oma taak. Aga meie asi on pöörata see meie kasuks, leida oma tugevad küljed, teha head neile, kes abi vajavad ja proovida elu eest mitte teistele haiget teha. Mistõttu tundub ainult aus eeldada, et keegi teine meile ka haiget ei tee, onju?
Eks ma ise ka teinekord eksin nende põhitõdede vastu, aga ma vähemalt proovin. Ausalt, kõigest väest proovin. Ja jube palju teeb selle proovimise kergeks see, kui su ümber on head ja mõnusad inimesed. Eriti muidugi mu Kardoffel ja Marjooškin. Ning jah, mu blogi ka. Minu väike armas blogike, mis tegelikult ei ole üldse enam nii väike, sest selle haldamine (it poolelt) on külastajate arvu tõttu nii mega juramine ja keberniit, et karju appi…
Ok, ma isegi ei tea, kuhu ma selle jutuga jõuda tahan enam. Võib-olla tuli tunne lihtsalt natukene lobiseda vahelduse mõttes ja kõigile, kes tunneb praegusel hetkel, et tal on raske ja paha, siis proovi korra nii mõelda, et kui sa näiteks selle inimesega, kes su olukorra pahaks teeb, enam ei suhtleks, MIS oleks kõige hullem asi, mis juhtuda võiks? Ja mis oleks parim ;)?
Ja juhuks kui keegi seda vajab, siis sul on lootust! Kui juba mina sain, saad sina ka! There’s love out there :D!
Marii M
August 10, 2016Väga ilus postitus 🙂 .
Siks
August 10, 2016Ilus jep!
Off topic, aga kas sa Triinu Liisi pulma lähed? Loen tema blogi ka suure huviga, aga tal on mingi meeletult suur auk blogimisse sisse
jäänud ja otsin siis oma pseudouudishimuga infot mujalt… 😀
Mallukas
August 10, 2016Ikka lähen 🙂
...
August 10, 2016Aeeehh Mallu… see võttis sõnatuks! Ja see pani
mõtlema ja see süstis minusse jälle paljupalju
positiivsust. Tuhat tänu nende sõnade eest.
Kelly
August 10, 2016No see kõik on nii õige siin, et ma juba sajas kord kustutan oma kommentaari ära ja ei oska midagi tarka öelda 😀
Sirts.
August 10, 2016100% nõustun, et Universumilt tuleb lihtsalt küsida ja
nii läheb. Pool elu mul niimoodi üles ehitatud! ???
Ee
August 10, 2016Hetkeks tegi see jutt tuju paremaks.. Aga siis naasesin
reaalsusesse ja ma ei tea ikka mida teha. Laps lâheb
lasteada, ise jätkan kooli. Kooli kôrvalt ei tahaks mitte
kuidagi tööle minna, sest tahaks vôimalikult palju
laosega aega veeta, kuid raha on probleem.. Ja mul
pole ka sellsit haridust veel, et teha tòöd mida ma
armastan, seega peaksin leppima tòòga mida teen vaid
raha pârast .Oh ma ei teaa muda teha 🙁
Liivi
August 10, 2016Ma siin mõtlen, et mul oli väga tore lapsepõlv, aga täiskasvanueas olen selle õige inimesega näinud igasugust jama ja selles olnud
ja valu tundnud ja nii edasi ja see kõik on lihtsalt sülle sadanud. 😀 Meil ei olnud mehega mitte midagi, kui kokku hakkasime elama
ja halvimatel aegadel on meie rahaline seis olnud – 50 000 eurot. Hetkel on see kahanenud -10 000 € peale, nii palju oleksime veel
pangale võlgu, kui kogu oma maise vara maha müüme.
Viimased 6 aastat olen universumi palunud, aga kuulda on meid võtnud ainult Murphy. Kõige hullematel aegadel olen tundnud
kibestumist, kurbust, viha, apaatsust, soovi surra ja nende tunnete järel ei heida ma kellelegi vingumist ette. Sest tõesti võib olla
mõnikord nii halb, et see tilk mett seal tõrvapotis ei anna tõrvale magusat maitset. 🙁
Mallukas
August 10, 2016No vaata, nagu öeldud, siis loomulikult on igast sitta enamikes eludes olnud. Ja loomulikult võib (ja lausa peab!) teinekord vinguma. Mina olen ka vingunud. Ma pigem mõtlen neid inimesi, kes AINULT halavad, aga midagi selle suhtes ära ise ei tee. Sina kindlasti sedasorti inimene ei tundu. Ja sellest universumi palumisest viimase kuue aastaga – sa oled ju nende aastate sees saanud NII palju head ja rõõmu? Kas ei :))?
Liivi
August 11, 2016Ma vaatasin tund aega kirjutatud vastust, aga ma ikkagi ei suuda seda ära saata… Igatahes ma nutsin, kui seda vastust
kirjutasin ja see ütleb ilmselt nii mõndagi. Praegu on mu elus palju head ja rõõmu, keskendun parem sellele ega kisu oma
vanu haavu lahti. Veidi küll kiskusin, aga vast paranevad hommikuks ära. 🙂
N
August 10, 2016Tõesti ilus postitus ja kõik on nii öeldud nagu
see on ja peab olema.
Paraku on nii et minul näiteks on igati tore
elukaaslane, kaks maailma kõige armsamat
last ja kaunis (valmiv) kodu (30 aastat laenu!)
ja isegi auto ?
Aga kuidagi on läinud nii et minu elukaaslane
ongi tore inimene kellega ma jagan oma elu,
lapsi ja laenu ja kõike muud aga ei ole tema
poolt armastust. Me ei tülitse peaaegu kunagi
ja saame väga hästi läbi, naerame palju, meie
lastekasvatus meetodid klapivad ja teeme
palju toredaid asju koos perega. Aga mina
naisena tunnen tohutult puudust sellest et
mind armastatakse ja minuse suhtutakse kui
naisesse ja minust hoolitakse…sellist asja ei
ole…ma olen lihtsalt laste ema. Samas tundub
nagu väga vale minna lahku kui kõik muu ilusti
klapib ja jätta lapsed ilma isa igapäevasest
lähedusest. Laste isa armastab neid väga. Ma
olen täiesti nõutu ise ja lihtsalt praegu lähen
selle vooluga kaasa, osa minust on kurb, et ma
ei ela endale, samas teine osa minust on
õnnelik et minu lastel on kõik eluks ja õnneks
vajalik olemas. Ja kui minu lapsed on
õnnelikud olen mina ka õnnelik. Ma tunnen et
olen mingisuguses nõiaringis.
Ühesõnaga, nõustun sinuga 100%, olen ka
kõik asjad oma elus pingituseta saanud ja hea
elu lihtsalt juhtub minuga…aga ikka pidi mingi
AGA kuskil olema…
Mallukas
August 10, 2016Kas sa oled mehega sellest rääkinud? Oled talle seletanud, kuidas sa ennast tunned? Kui jah ja ta sellest ei hooli, ega püüa midagi muuta enda käitumises, siis on niru lugu. Selles suhtes, et on ju võimalik, et ta armastab ja hoolib, aga ei oska seda väljendada? Või väljendab seda tegudega, mida sina ei liigita hoolimiseks ja armastuseks? Selliseid teemasid tuleb paratamatult läbi rääkida…
Kui aga mees ei hooli sinu kurbusest ja tunnetest, siis vale lahku minna küll ei ole, isegi kui kõik muu klapib. Sest kuskil on see, kellega klapib KÕIK ja kellega sa saad olla õnnelik. Hea isa on hea isa lastele ka siis, kui enam koos ei elata.
Aga eelkõige räägi mehega!
Grete (Kolmkleidikest.blogspot.com)
August 10, 2016Kui Sa pole juba lugenud, siis vaata sellist raamatut
nagu Katrin Saali Sauli “Naiseks olemise kunst”.
Naised minu ümber muudkui loevad ja ahhetavad,
kuidas see on nende arusaamist endast, naistest,
emast ja seeläbi ka meestest hoopis uude valgusesse
pannud. Mul on see riiulis ja ma nii ammu juba tahan
lugeda, aga ju vist ootab õiget hetke..
Ma ei tea, kas see kuidagi Sind aitaks Sinu olukorras,
aga mulle mingil põhjusel meenus see Sinu
kommentaari lugedes. Ma igaks juhuks siis kirjutasin
Sulle 🙂
N
August 11, 2016Aitäh Grete! Lugeda mulle meeldib ja
võtan selle raamatu ette ?
Aga veel nii palju et oleme rääkinud ja
mees ütleb et tema arust on kõik hästi ja
tal on hea olla, ning kui miski toimib siis
pole vaja seda surkida ?
Mallukas
August 11, 2016Noh, mehed ei pruugi jah aru saada, aga proovi rahulikult seletada täpselt, mis sind õnnetuks teeks ja mida sa tahaksid, et ta teeks 🙂
Sandra
August 11, 2016Jah, ma lugesin seda ka kevadepoole ja tõesti on võrratu raamat. Tahaks endale riiulisse (juba kas või seepärast, et no nii ilus
on!), aga pole hetkel seda raha. Seda võiks kõik naised lugeda, olenemata sellest, kas neil on enda või suhtega probleeme või
ei.
Reelika
August 13, 2016Tuli meelde veel selline raamat siia teemasse:
https://www.rahvaraamat.ee/p/armastuse-viis-keelt/28471/et?isbn=9789985998595
ja
https://www.rahvaraamat.ee/p/t%C3%B5elise-mehe-tee/19689/et?isbn=9789985984741
Mõlemad omal õigel ajal aidanud mõista, mis toimumas.
Katrin Saali Sauli raamat on mul endal ka, natukene raskelt läheb edasi, pole nii mugav lugemine millegipärast, aga ta käis raamatust ka Hallo, Kosmoses (http://r2.err.ee/v/hallokosmos/archive/d3f6178d-0abf-44c3-961a-0fc537770e90) rääkimas ja seda on tõesti põnev ja kasulik kuulata. Jagasin kõigile sõbrannadele, kui välja tuli 🙂
Kerili
August 10, 2016Ilusti öeldud 🙂
Grete (Kolmkleidikest.blogspot.com)
August 10, 2016Väga inspireeriv! Eriti see küsi-ja-universum-annab
osa! See ongi päriselt nii! Nii palju lahedaid ja võimsaid
asju jääb hirmude tõttu tegemata.. Aga kui seda
testida, kasvõi alguses väiksemate asjade peal, siis
võib nii täitsa julgust juurde saada!
Ja vahel ei olegi asi tõesti üldse teises inimeses või
olukorras, vaid hoopis enda suhtumises. Ja kui
kõigepealt proovida seda muuta, siis ei olegi vaja vb
drastilisemaid samme astuda ja kohe minema jalutada.
Sest tihti me vingume (mina kaa ju!) mingite asjade
kallal, mis tegelikult muutuvad kohe koos iseenda
suhtumise/vaatenurgaga (nt tööl uute võimaluste
nägemine või heade külgede tähelepanemine, suhtes
oma vajaduste ja soovide väljaütlemine jne). Ja kui ei
muutu, siis ongi vaja seda julgust öelda endale “JAH!”
ja usaldada elu sealt edasi.
Ühesõnaga, kirjutan alla Su tõele 🙂
grete
August 10, 2016oh oleks see aint nii lihtne nagu sa räägid 😀 paraku on kehad, iseloomud ja elud siiski piisavalt erinevad, et kõigile ühe palju õnne
ei saa jaguda. palu seda universumit palju kulub, keegi jääb ikka ilma… kuidas see oligi? mõni on ikka võrdsem kui teine 😀 mis
toimib ühel, see ei toimi teisel. ok, läks nats diibiks ära 😀
Mallukas
August 10, 2016Ma vaidleks vastu, sest ega mul ka nii pole, et muudkui istun ja ootan ja aina head asjad sajavad sülle. Ikka on vahepeal sitta kah ja mõnikord olen näiteks mina see kellele “õnne ei jätku” 😀
M.
August 10, 2016Mina paneks Su jutu lühidalt kokku.
Vingumise asemel mõtle korraks, kas saab
midagi olukorra parandamiseks teha? Kui jah,
siis tegutse, ära vingu. Kui ei, siis lepi
olukorraga, ära vingu!
Selle taagaga on ka see lugu, et ega tegelikult ei
oleks Sina ju Sina kui selliseid asju poleks
olnud. Kõik siin elus ju kujundab inimest ja
tulemus hea on(nagu Sinu puhul tundub), siis
polegi maailm otsas ju 🙂
Ei, tegelikult tundud Sa väga äge inimene, usun,
et päriselt Sinuga vestelda oleks vähemalt
sama äge 🙂
Liisi
August 10, 2016Mõtestatud kirjutis. Aitäh selle eest. Ise
peaksin ka ootama esivanema surma selleks,
et elu esimesestb 18- aastast bestseller
kirjutada ? Mis ei tapa, teeb tugevaks. Paljud
on mulle öelnud, et Sul nii hea elu: oma kodu,
unistuste töö/ palk, lapsed jne. Kuid sellel
kõigel on olnud oma hind. Nutetud, sajatatud,
kuid lõpuks andes tükikese südamest ära on
see minu edasiviiv jõud olnud. Mida rohkem
maha soovitakse suruda, seda suuremaks on
kasvanud mu hing. Nõustun , et enese heaolu
on oluline. Kui ei oska ennast armastada,
hellitada ja austada, siis ei taha seda ka teised
teha. Ei ole ohvrimeelsus voorus, kus ainult
teiste nimel eksisteerida. Nii kalkuleerides ja
riske võtmata võib eluõhtul ainult kahetsust
tundes minevikku vaadelda. Kuid palju parem
on ju oma kortsulise ja krimpsus näoga
peeglisse grimassitada ja öelda: ” Oli see vast
elu!”
:)
August 10, 2016Sinu jutt pani väga mõtlema ja see on tõsi.. mõtlesin et
räägin lühidalt ka oma loo mida mina läbi olen elanud.
Mina olin mehega 4 aastat koos ja alles mitumitu kuud
tagasi sain aru, et ma ei ela õige mehega, sest me
tülitsesime, oli vägivaldne ja jõi palju ning meil oli laps.
Minul tunded olid kadunud aga miks ma seda kõike
kannatasin oli sellepärast et me oleks perekond et
lapsel oleks isa aga kuna jamad ei lõppenud ja igapäev
olin masenduses siis see ei tundunud ka õige, paljud
üritasid mõistust pähe panna aga sain alles viimasel
hetkel aru et nüüd aitab. Ja kui korra veel lõi, olin
kadunud ta juurest ja nüûd elamegi lapsega 2si, raske
on aga hakkama saab 🙂 elu on hoopis ilusam ja
rõõmsam ka sõbrannadega saan nûüd tihedamini
suhelda. Kahetsen et varem sellest aru ei saanud aga
mis enam teha vähemalt on õudus läbi.
Mallukas
August 10, 2016Tubli oled, et lapsega sellise mehe juurde ei jäänud! Ausalt, minu respekt! Raske võib olla, aga kui sa juba kõige muuga hakkama saanud oled, saad edaspidi ka. Lapsega kahekesti!
kkkkk
August 10, 2016Väga hea lugemine.
Aga mul on kahtlus selle ” küsi ja sulle antakse” . Näide
elust enesest. Aastaid olnud teise lapse soov. Käidud
mööda arste, mõlemil kõik toimib ja korras. Aga teist
last ei kuskil.
Küll ma olen vaikselt ja ka kõvasti palunud nii
universiumit kui ka mis iganes ingleid vms ja ei miskit.
Ma tahaks uskuda ,kuid minu puhul ei ole see veel
toiminud.
Igaljuhul, olen nõus kõige muuga . Ja olen tänulik Sinu
mõtlevapanevate kirjatükkide eest.
Mallukas
August 11, 2016No arusaadav, et see võib frustreerida, aga kahjuks on universum natsa selline ka, et tuleb teinekord natsa oodata 😀 Ma näiteks soovisin endale kassipoega 4dast eluaastast saadik IGA PÄEV, ometi pidin ma seda 16 aastat ootama 😀
Brit
August 11, 2016Mõnikord ei ole osa asju lihtsalt ette nähtud 🙁 pinguta palju tahad, aga seda ikka ei juhtu. Seega lasta see lahti, minnagi vooluga
kaasa. Kui IME peab sündima, siis ta sünnib igal juhul, aga omal ajal. Täiesti ootamatult.
Gerly
August 11, 2016See postitus oli just see mida peaksime absoluutselt
kõik siin ilmas vähemalt 2x aastas läbi lugema. Ka
minu(nagu paljude) elus on olnud värvikaid aegu. Olen
sõna otses mõttes igasugusest sitast läbi roninud(ka 3a
kestnud exmehe uue naise terrorit kannatanud)! Aga
hetkel olen ma õnnelik-mul on tore poeg, oma kodu,
elukaaslane kes hoolib ja armastab(nii last kui mind).
Olen rahul ja õnnelik!
Tundub, et madalseise me elus ongi tarvis selleks, et
oskaksime peale seda nautida ilusaid hetki!
Kusjuures mu elu hakkas minema paremaks just sel
hetkel kui ma mõtlesin, et suva, mul pole midagi enam
kaotada! Ma enam ei viitsinud pingutada ja lasin asjadel
rahulikult kulgeda, kõik hea ei tulnud üleöö aga ta tuli!
Mõnusat suvelõppu kõigile ja vaatake vahel kuhu
suunda elu teid ise viib, kui vabakäiguga vooluga kaasa
lähete 😉
Nojah
August 11, 2016Oh, kuidas ma ei kannata vingujaid! Ise istuvad tugitoolis, ootavad, et hea elu sülle kukuks ja samal ajal kiruvad kõiki, kellel elus hästi läheb. Elus tuleb vaeva näha, sellest ei saa nii paljud aru.
Grete
August 11, 2016Aga mallu just kirjutas ju pika postituse sellest, kuidas kõik justnimelt sülle kukub 😀 eks see vast ikka joppamise küsimus ole
no vot siis
August 11, 2016jup jup jup
ma ka olen oma elus inimestele tutvusi üles öelnud.
no mida p…st nagu, kui ei saa, taha, oska, jne. siis pole vaja suhelda.
elu on kohe parem, kui seal vingatseid ei ole.
ei ole vaja hambad risti, nui neljaks, kopust tükk välja jne. iga ühega hää sõbranje olla.
ei ole vaja.
suhtlen nendega, kellega on hea. kellega pingeline, ei suhtle. milleks liigseid pingeid tekitada. elu niigi pingeline.
ja olgu see koht universum või jumal või kõigeväeline jõud või vaimne olevus, kui me väga tahame ja see meile ka vajalik on, siis uksed on valla ja me selle asja ka saame.
meeled lahti ja tunnetused valla, kas see on meile hea või meie hetkeemotsioon tahab seda ja tegelikult on see hoopis halb.
elu läheb edasi. ja elame vaid korra. seega naudime seda, mis meile antud on.
Liisa
August 11, 2016Tubli naine ja hea jutuke, selles mõttes, et peab selle endast välja laskma ja sina tegid seda ja nii noorelt. Olen 41. a ja ikka on mul lapsepõlves kogetut nii sitt tunne. Mul krimi kodus ei käinud, aga lastekaitsetöötajad küll ja veel igasugu tegelased. Mitte karvavõrdki ei saa keegi sind halvustada, kuna oma lapsepõlve ja vanemaid ei saa valida, iga norm inimene peaks seda mõistma. Kunagi ma ei võta inimesi vanemate järgi, vaid inimene peab ise olema inimene ja Sina oled suure algustähega Inimene ja palju edu ja õnne, soovin ma.
G.
August 11, 2016Mulle nii meeldivad su deep postitused, kui millestki sügavamalt arutled jne. Alati paneb mõtlema enda elu üle. Isegi kui ma kõigega ei nõustu. Nt mu arust peab elus ikka pingutama ja siis juhtuvad head asjad. Vähemalt minu elus on nii olnud, niisama pole mulle midagi tulnud. Nagu sa ise ka ütlesid, et oled nüüd sunnitud(!) pingutama, aga see ei ole ju sunnitud pingutus, kui sulle meeldib ema olla ja sa armastad Mari ja tahad, et temast kasvaks üks imeline inimene.
Ma ei tea, ma ei kujutaks ette, et ma siia elu punkti oleks jõudnud niisama ja häid asju sülest kokku korjanud. Ikka teenitud pingutusega, mis teeb selle palju paremaks, et voh, ma töötasin ja pingutasin läbi raskuste ja rõõmude, aga see kõik oli seda väärt. See on ainult minu arvamus. Ma olen muidugi perfektsionist ka ja mulle meeldib pingutada ja teha ja igalepoole esimesena jõuda (sest ma nii kannatamatu hah).
PS! Teistel teemadel – miks su esilehe URL bmwmotoclub.ee?? Kas see ainult mul? ? Alguses blogrollist vaatasin, et Mallukas posted at BMW Moto Club, et kas sind mingi bmw tüüpide poolt häkitud vms?
Mallukas
August 11, 2016Jah, inimesed ja elud on erinevad. Mina näiteks keeldun pingutamast ja ma vihkan perfektsionismi ja sellist väikest nokitsemist 😀 Ei ole seda tüüpi inimene lihtsalt. Ja no ma ei oska öelda, et kas näiteks jube raskelt välja teenitud 100€ on kuidagi parem, kui maast leitud, sest noh… sada euri on sada euri lõppkokkuvõttes ja see aeg, mis ma jube raskelt rabades oleksin kulutanud, sai nüüd kulutatud meeldivustele, kui sa aru saad.
See lapsega tegelemise ja suunamise värk siiski ON pingutus, sest nii palju lihtsam oleks lihtsalt lasta tal teha, mis ta tahab ja nn “alla anda” ta nõudmiste suhtes 😀 Aga ei, peab vastu punnima ja korrutama ja korrutama ja korrutama, mis siis, et mulle meeldib olla ema ja ma teda armastan. Ega see vähem tüütuks seda asja ei tee kellelegi 883838x päevas seletada, et kehahädad võiks ikka potti teha 😀
Lehe teemadel – mu lehe haldamisega on jamad 😀 Häkitud ei ole.
G.
August 11, 2016Eks jah, inimesed on ikka erinevad, mulle just meeldib kui midagi raskelt teenitud töö eest tuleb ? Mehega veel täpselt samasugused.
Mis ma selle all mõtlesin, et muidugi on see pingutus ja lapse kasvatamine võib olla üks suurimaid pingutusi elus, aga samas on see ka pingutus, mis lõpuks nii palju tulemusi ja rõõmu ja armastust toob. Ma muidugi ise ema ei ole veel (classic eksole ? Endal ka nõme tunne, et sellel teemal sõna võtan hah), aga selline mulje on jäänud, eriti veel pärast sinu eelmist hitleremmede postitust.
Edu sulle ja Marile sellegipoolest ja loodan, et kõik need rasked pingutused on lõpuks seda väärt 🙂
nt
August 11, 2016Loodan, et sul on õigus selles osas, et elu on võimalik ka nö. rahulikult ja õnnelikult läbi kulgeda, et kõik ei pea olema üks pidev olelusvõitlus ja hädaorg, sest ära surema peab kord. Samas vaatan, kuidas vanemad-sõbrad-tuttavad ennast sisuliselt pooleks rabelevad nii et hingamisekski aega ei jää ja tekib paratamatult küsimus, et mille jaoks? Milleks seda kõike vaja on? Kui see kõik oleks aga nii lihtne, et muudkui ole ja tee õigeid valikuid ja õnn tuleb iseenesest õuele, siis miks kõik teised nii “rumalad” on ja kogu oma aja töötamisele kulutavad, selle asemel, et lihtsalt elada?
A
August 11, 2016uhu sa lähed?
Mis kell sa tagasi jõuad?
Kellega sa lähed?
Kes seal veel on?
Miks sina üldse pead sinna minema?
Koju ei hakka juba tulema?
Need on vähesed küsimused ühest pikast jadast, mis võivad minus tekitada tõelise paanika.
Olen oma elukaaslasega koos elanud viis aastat. Enne seda olime suhtes kaks aastat. Meil on imearmas 2,6 aastane poeg ning minu gümnaasiumi ajal sündinud poeg. Kelle bioloogiline isa on minu kooliaja armastus. Armas väike pere, kellel pealtnäha on kõik ideaalses korras aga nii pole see kaugeltki.
See vaimne terror, mis mind kodus ootab, võib mõnikord lausa iiveldama ajada. Tunnen, et olen hulluks minemas ning minust on saamas vaimselt ebastabiilne inimene.
Ma valetan, kui ütlen, et helgemaid päevi ei ole. On küll ja neid võib olla ka mitu. See kõik sõltub minu tegemistest. Kui olen kodus ootamas, söök valmis ja toad korras ning mitte kuhugi kiirustamas, siis tundub kõik kui väga hästi aga ma lihtsalt ei suuda. Ma vajan enda kõrvale inimesi. Ma vajan emotsioone, ma vajan hobisid, ma vajan suhtlemist. Ja kuna see kõik kodus on keelatud, siis muidugi otsin seda kodust väljas. Külalisi meil käia ei tohi. Hobisid mul olla ei tohi, sest mul on ju pere, kes vajab hoolt. Täiesti kinnine ring, kust tema kaugemale ei näe ja ei tahagi näha. Ma pean loobuma kodurahu huvides kõigest, mis annab mulle energiat. Tean, et elan vaimselt vägivaldse mehega, kes naudib minu piinu ja terroriseerib mind vaikusega. Ta lihtsalt ei räägi ja nii võib olla päevi ja nädalaid.
Lastel ta teeb vahet ning väga hästi on näha seda eelistamist. Mina nagu emalõvi kaitsen oma lapsi ning püüa vähem tahta ja küsida, peaasi et kodus oleks natukenegi rahu. Olen oma soovid lükkanud tahaplaanile aga enam ei suuda, sest tahan ka elada. Tahan elada, sest iial ei tea, kauaks seda elu üldse antud on. Olen hakanud tõstma pead, et natukenegi oma ellu rõõmu saada ja sellest on omakorda tekkinud väljakannatamatu pereelu. Ma olen tõelises puntras ja tunnen, kuidas ei suuda sellest välja tulla sirge seljaga….
Olen selle kirjutise trükkinud oma memosse, ma isegi ei tea, mis põjusel aga aeg on edasi läinud ja väikemees on saanud 3, 3. Kodus on olukord sama aga ise tunnen, et olen tagasi saamas oma enesekindlust. Olen seesmiselt muutumas ja tunnen, et olen väärtuslik ja väärin paremat elu. Üle koera olen juba läinud, nüüd ainult saba veel jäänud. Me pean seda suutma, et saada tagasi OMA elu.
Mallukas
August 11, 2016Ma arvan, et kuna ainult Sina oled oma lastele eeskujuks, siis ära ole eeskujuks, millega üks naine leppima peab. Ole tugev, mine ära, ole õnnelik 🙂 Sa suudad seda!
kris a
August 15, 2016Parim postitus for ever.Igaüks saab siit jóudu, super aitäh ja tahaks kallistada kohe nii head inimest!!!On alles ilusad òiged sönad ritta pandud.Fucking right ikka!