head vanemad, need kasvavad hirmuga?
Täna küsisin ma Kardolt, kas ta ka meie lapse pärast kardab.
“Mis mõttes kardan?” ei saanud ta mu küsimusest aru.
“No mina kardan iga päev erinevaid asju. Näiteks seda, et äkki me kasvatame teda kuidagi valesti ja temast saab laps, kellega teised mängida ei taha. See tähendab omakorda, et temast saab ka ebameeldiv teismeline, kes vähemalt meid paljaks röövib ja see omakorda seda, et temast saab tööl kõige vihatum kolleeg, kui ta üldse kuskile tööle saab. See kõik on ju praegu meie kasvatuse taga kinni! Ja näiteks ma mõtlen, et kui ma luban tal mõnikord laua peale ronida, aga enamasti siiski ei luba, siis ma ju pole piisavalt järjekindel ja äkki selline ebakindel kasvatamine mulle ühel hetkel kätte maksab?!” loetlesin ma talle dramaatiliselt.
“Eeee…Ei Mallu, neid asju ma küll ei karda,” vaatas ta mind nagu hullumeelset. Huvitav, miks ainult emadel hirmud on?
Naistega tuli ükspäev jutuks teemad, et miks üldse lapsi saadakse. Enamus vastasid, et lapsed toovad ju ellu rõõmu ja on pereelu loomulik jätk ja lapsed on ju kaunid elu õied, kes annavad elule mõtte. Kõik need on ilusad mõtted, aga minu meelest kaasneb lapse saamisega ka pidev hirm, mis hakkab juba raseduse ajal pihta.
Ma mäletan täpselt, kuidas ma rasedana iga kord enne mingisugust uuringut ja ultraheli natukene muretsesin, et kas kõik on ikka korras. Ah, mis ma ikka valetan, ma muretsesin täiel rinnal. Samas olen ma seda tüüpi inimene, et ma usun ka seda, et negatiivne mõtlemine toobki negatiivseid tagajärgi. Seega oli olukord veel nii keeruline, et ma kartsin, kuid üritasin samal ajal iseendale teeselda, et ma ei karda. Hea, et ma lõpuks kuskil pehmete seintega ruumis ei lõpetanud, sest minu mõtted nägid küll sellised välja:
“Issand, mõelda vaid, kui tänasel ultrahelil arst peaks ütlema, et midagi on valesti?!”
“Appi, issand, ma ei tohi nii mõelda, loomulikult ei ole midagi valesti!”
“….Samas kui on, mida ma siis teen? Appi, ma niii loodan, et kõik on korras!”
“Ma ei tohi negatiivseid asju mõelda!”
Ja siis ma sundisin ennast lihtsalt teistele asjadele mõtlema. Umbes nagu Scarlett O’Hara, kes kinnitas endale alati, et ma ei mõtle sellest praegu, vaid hoopis homme. Umbes sama taktikat kasutasin ka mina.
Õnneks suutsin kuidagi terve mõistusega kuni sünnituseni vastu pidada, aga siis hakkas uus südamevalu. Mari esimene haigus, esimene kukkumine. Need kõik asjad on emasüdame jaoks konkreetselt liig. Nii hirmus on näha, et su lapsel on halb ja sa reaalselt oleksid valmis sada korda rohkem kannatama, kui sa ainult saaksid kuidagi sellega oma lapse valu ja enesetunnet leevendada.
Peab täitsa paika see, et mida suurem laps, seda suuremad mured. Näiteks praegusel hetkel on mul mure, et kas mu laps ikka oskab kõiki vajalikke asju, mida teised temavanused. Muidugi see mure oli ka enne, kui Marikesel juukseid ei kasvanud ega hambaid ei tulnud. Need on aga sellised asjad, mis lõpuks ikka vast tulevad. Nüüd olen ma hirmul, et äkki ta ei hakkagi kunagi ise lusikaga sööma (kunagi vast ehk hakkab?), et ta ei hakka kunagi rääkima (ehk vast ikka hakkab?) ja muud sellised asjad, millega teistele emadele meeldib kiidelda.
Muidugi ma saan aru, et emad peavadki oma laste üle uhkust tundma, aga paraku on nii, et nendele emadele, kelle lapsed veel arengus veel nii kaugel ei ole, tundub see lihtsalt ebameeldiva kiitlemisena. Aga mis teha, elu on selline. Eks ma proovin asja mõistusega võtta ja rahulikult oodata, kuni Mari hakkab omal ajal oma asju tegema.
Hirmutavam tundub tulevik – ma mäletan, kuidas mina omal ajal aru ei saanud, et miks ema mulle mõnda asja keelas. Kuigi enamasti olid mulle pea kõik asjad lubatud, kuid ükskord 14-aastasena ütlesin ma emale, et tahan sõbrannaga sõita Viljandisse ühe suvalise tüübi juurde peole, kellega me rates tutvusime. Miskil “imelikul põhjusel” ütles mu ema, et selline asi juhtub ainult üle tema laiba ja mina ei saanud aru, et miks mu enda lihane ema tahab mu elu ära rikkuda. See tüüp ei olnud ju “võõras”, ma olin temaga juba KAKS NÄDALAT internetis suhelnud ja mulle tundus, et ta võis olla mu uus eluarmastus! Oi, ma olin ema peale vihane.
Nüüd kujutan ma ette, kui minu Mari ütleks mulle sama vanalt sama asja ja ma ei lubaks seda samuti mitte kui iial. Jumal teab, mis suvalise perverdiga inimesed netis suhelda võivad?! Oh, väga hea, et ma veel ei pea selle pärast muretsema, sest mul on praegu muretsemist omajagu.
Vot selle pärast neid lapsi saadaksegi – et su elul oleks uus mõte. Uus mõte muretseda terve elu ühe väikse inimese eest, kelle sa mingil maagilisel viisil enda sees valmis tegid!
Kallid lugejad, palun öelge, et ma ei ole ainuke hull, kes pidevalt muretseb ja kardab…
B
March 18, 2015Appi see mure jah.. Ma sain rasedusest teada kolmandal raseduskuul (päevad käisid edasi) ning olin esimesel raseduskuul siidrit joonud, puhkesin esimesel naistearsti visiidil teatraalselt nutma, et ma jõin KAKS purki siidrit, kas on võimalik, et laps sünnib puudega??!! 😀 Siis veel kui laps oli kolme-kuune ütles arst, et ta pea on võrreldes kehaga natuke kiiremini kasvanud ja saatis meid neuroloogile. Siis googeldamise tulemusena sain teada, et LOOMULIKULT on mu laps vesipea (tegelt muidugi pole) ja siis edasi pidevad hirmud-mis siis, kui ma ta liiga vara hoidu panin ja tema psüühhikaga tänu sellele midagi juhtub? Mis siis, kui ma ei tegele temaga piisavalt ja ta jääb arengust maha? Mis siis, kui ma tegelen temaga liiga palju ja temast kasvab seeläbi arg memmekas 😀 jne. Ei ole see emadus midagi ainult lust ja lillepidu, ma ütlen 😀
Mallukas
March 18, 2015Jaa, ma ka pidevalt mõtlen samu asju, sest tahaks ju oma lapsele absoluutselt parimat!
kkk
March 18, 2015Hahha 😀 Ma oleks nagu ise selle teksti kirjutanud 😀 Kardan ka negatiivseid mõtteid ja muretsen KOGUAEG 😛 Isegi seda Scarlett O’Hara mantrat kordan endale pidevalt… Mees on samamoodi vana rahu ise ja ei põe üldse. Ühesõnaga-sa pole ainus 😀
Mallukas
March 18, 2015Jumal tänatud! 😀
Jaanika
March 18, 2015Ma olen märganud, et mõeldes negatiivseid mõtteid, tõmbad sa ise endale halba külge. Ehk, siis – puhasta pea mustadest pilvedest ja suuna sinna positiivne!
Mallukas
March 18, 2015Jah, seda ma tean. Selle pärast ma ei julgegi neile hirmudele mõelda, aga kuskil sopis on nad ikka ja see on nii jube 😀
riin
March 18, 2015Väga hea postitus! Ja mina usun, et iga vähegi hooliv lapsevanem kardab samamoodi. Mina kardan ka 🙂 Samas on ääretult pohh kah, sest ma annan ju endast parima. Nii et ma küll kardan, aga loodan parimat. Muidugi, kõik need artiklid ja arvamused, et terve inimese isiksus areneb välja enne 5eluaastat… No ajavad ikka hirmu nahka küll. Appi, ma olen oma lapsest maniaki kasvatanud veel enne, kui ta täis kasvanud on 😀
Mallukas
March 18, 2015Loodame siis, et nad maniakid pole 😀
Karin
March 18, 2015Mina muretsen oma aastase pärast ka väga, aga minu muretsemine kulmineerub enamasti selleks, et ma loen läbi kõik erialakirjanduse ja ka muu jama, mis selle teema kohta on kirjutatud ja siis muretsen veel rohkem, sest siis ma suudan endale ette kujutada, et mu laps on vähemalt autist ja neid jooni temas ka selgelt näha. Palju kergem oleks, kui ma nii palju lapse arengust ja haigustest ei teaks:D Ja kui minu mees on ka muidu rahulik tüüp, siis lõpuks suudan ma paraku ka tema muretsema panna, isegi kui ta seda mulle ei ütle. Ja minu lapsel pole ka juukseid ja ma kardan, et tal tulevadki kehvad juuksed ja siis on ju tüdrukul nii kurb. Oijah… aaa ja nüüd ma muretsen elektromagnetvälja põhjustatud halva mõju pärast lapsele kuna ma ei ole teda arvutite ja telefonide eest ära hoidnud
Mallukas
March 18, 2015Ma ei julge lugedagi 😀
Kaja
March 18, 2015Jah, sa ei ole ainus. Üks samm edasi sellest muretsemisest on ohuolukordade peas läbi mängimine 🙁 No näiteks … kevadised ilmad, lumi on sulanud ja kraavid on vett täis. Ja siis sa kujutad ette, et sinu laps läheb sinna kraavi servale midagi asjatama ja kukub vette ja juhtub see kõige hullem. Juba jooksevad judinad üle selja, et see on nii õudne ja sunnid ennast lollustele mitte mõtlema. Ja siis hakkad ikkagi edasi heietama, et mida ma siis tunneksin, kui nii juhtuma peaks 🙁 Täitsa haige, ma ütlen, aga nende mõtete vastu ei saa. Minul oli lõpuks asi nii hull, et diagnoositi ärevushäire ja käisin psühhoteraapias. Õnneks suutis abikaasa selle kõige juures säilitada kaine mõistuse ja ise tulin ka tagasi mõistusele. Lihtsalt teadmiseks, üleliigne muretsemine võib väga kergelt kontrolli alt väljuda ja haiglaslikuks muutuda.
Mallukas
March 18, 2015Õnneks mul see kindlasti nii hull ei ole. Ma pigem niisama arutlen 🙂
Marilyn :)
March 18, 2015Sellist ette muretsemist üldiselt minul ei esine 😀 Kuigi kui olen umbes 2 korda julgenud mõelda tulevikule, siis tekkis hetkeks hirm aga samas siis tabasin ennast mõttelt, et elan parem olevikus ja tuleb mis tulema peab 😉
Lisaks kõigele sellele arengu jamale on mul tekkinud arvamus, et kes kurat on pannud paika mis asi on normaalne ?!? Normaalne areng ? Kõik lapsed on erinevad ja see, et mõni areneb kiiremini ja oskab rohkem ei tähenda seda, et sinu laps on arengust maas, võibolla on see laps arengust liiga eest. 😉
Usun, et kõik juhtub siis kui juhtuma peab ! Ära muretse nii palju ja ela hetkes, tunne rõõmu ja naudi, et su pisike on veel selline nagu ta on !
Mallukas
March 18, 2015Ega ma ka ööd päevad ei muretse, ma pole üldiselt sellist tüüpi. Samas kui mulle päevast-päeva räägitakse, et ma oma last piisavalt ei arenda ja olen liiga pohhuist (blogirõõmud) siis mõtlen küll, et äkki ma teen valesti, et EI muretse 24/7.
pups
March 18, 2015Ohjahh, minu poeg on hetkel 1a ja 4 k ning muretsen koguaeg ja mõtlen üle. Kuna mina rohkem lapsi enam ei ole võimeline saama siis olen lausa hulluks minemas, juba praeguon ta hyperaktiivne, kardan, et temast tuleb kurjategija, paha poiss ja sadat asja vell..oeh loodan, et kõik läheb hästi ja annan endast kõik.
Mallukas
March 18, 2015Ma olen ka seda mõelnud, et krt, raudselt teen midagi VÄGA valesti 😀 Samas saan aru, et see on harilik ülemõtlemine 😀
jehh
March 18, 2015Mul juunikuu poiss. Alles jõuludel ta ei rääkinud midagi peale mkm. Nüüd räägib kõik oma jutud ära niipalju kui oskab (ja oskab päris palju juba nii lühikese ajaga!) ja muud pudi ka vahele. Jubedalt on hakanud vaidlema. Midagi ütleb talle, siis karjub vastu EI. Ise alles allameetri pikkune ja juba nii sõjakas. Mis temast küll saab… 😀
LiaMia
March 18, 2015Oma emalt olen ma õppinud, et ei tohi muretseda. Aga ma pole ise ka lapsevanem ja oskan rääkida ainult teooriat. Ma arvan, et mu ema ka ikka aeg-ajalt muretseb aga ta ei näita seda välja. Mu vend sai hiljuti load ning sõidab tihti 100 km otsi, et kedagi sõidutada (nt mind Tallinna kooli) või ise kuskile minna ning talvel mu vanaema ikka rääkis, et ta nii muretseb, et kuidas vend ikka sõidab pimedas või lumes jne. Mu ema aga alati riidleb mu vanaemaga, et ei tohi muretseda, et see kutsubki halba ligi. Lisaks arvan ma, et üks asi on eneses sisimas muretseda aga teine asi on seda teistele välja näidata, et see teine on hullem. Mina arvan, et selliseid asju ei tohi üldse välja öelda, vaid tuleb endas maha suruda ja endale korrutada ikka vastupidist. Kui sellised asju välja öelda siis paneb see teise inimese muretsema ja minu jaoks on see nagu asjaga leppimine.
Kadi
March 18, 2015Mu laps on hetkel 8-kuune ja ma ka vahepeal muretses päris palju, et näiteks millest tal nüüd äkki kõht lahti läks, kas tal on mingi viirus kallal või on see hoopis hammastest või jumal seda teab. Või kui ta vahepeal pole tükk aega korralikult söönud, et mis teda vaevab või mis juhtus. Või kui ta ka siiani mõnda asja selgeks pole õppinud, siis püüan ikka mõelda, et küll ta vast ikka peagi selgeks saab. 😀