I’m working

Minu esimene töönädal on läbi ja ma saan seekord natukene positiivsema jutuga blogisse ronida, selle asemel, et hommikust õhtuni halada. Vahelduse mõttes tore ikka, eks. 

Saan juba enam-vähem asjadele pihta küll ja töö konti ei murra. Inimesed on toredad ja isegi mu esialgne paanika tööaegade suhtes oli asjatu, sest tegelikult eeldatakse pigem seda, et töö on tehtud, mitte tunnid täis istutud. Isegi ühe kodukontori päeva olin jõudnud ma teha, seega nuriseda ei saa.

Täitsa tore on isegi hommikuti ennast inimeseks teha, mitte kella neljani trussikute väel voodis vegeteerida. Paned riidesse, lähed kontorisse, avad arvuti ja oled tähtis tegelane. Tahaks öelda, et rüüpan kohvi, nagu kontoris kombeks, aga ma pole juba nädalaid kohvi joonud, seega ma joon tähtsa näoga ainult teed. Abiks ikka.

See töö on ka isegi minusugusele, ATH vennale, ideaalne. Iga päev uued tegevused, uued mõtted, uued käimised. Ei ole rutiin, mis mu ajule kohe üldse ei sobi. Näiteks täna filmisime üles ühte videot vallavanemaga, kellel tuli kord kuus mõte hakata elanikele videovormis valla tegemistest ja toimetustest rääkima. Filmisin üles, monteerisin kokku. Saatsin mõned meilid, lugesin mõned meilid, panin paar asja instagrami ja FB-sse. Uuel nädalal hakkan lehte kirjutama.

Kui ma midagi täitsa ausalt ütlen, siis mul oli alguses veitsa hirm ka. Kujutate ise ka ette, eks! Terve vallamaja täis tähtsaid tegelasi, kes tegelevad igapäevaselt super tähtsate teemadega ja siis mina… Suvaline Mallukas, kujutan üldse ette, et mul sellisesse kohta asja on. Mida mina ka oskan!? Aga siis sain aru, et kuigi ma neid tähtsaid asju tõesti teha ei oska, siis SEDA oskan ma küll, et teiste suuri tegusid vallaelanikele edastada. Peale seda arusaama oli natsa parem feels tööle minna ????

Muus osas hakkasin ma jälle mingisugust..remondilaadset toodet korraldanud siin. Lasin lastetubade põrandad ära lihvida, isa lubas homme isegi liistud maha panna. Vaheseina lasin ka lastetuppa panna, aga loomulikult tegin ma omas peas veits valed mõõtmised ???? Järgmine nädal tulevad voodid, hakkan siis mõtlema, et kuidas mida paigutan, algset plaani teha ei saa. Väga tüüpiline mina, ups. Aga küllap kuidagi ikka saan.

Mari tuppa tuli uus kirjutuslaud ja kapp, teised lapsed said uued kummutid ja sellest tulenevalt sain ma aru, et ega inimesel ei pea meest olema, et mööblit kokku saada. Mehi leiab Laagri elanike FB grupist ka, kes abistavat kätt nõus pakkuma on. Kõigele lisaks viis ta mu prügi ka välja. Ta on küll kellegi teise abikaasa, ärge siin hakake kohe haigeid mõtteid mõlgutama, aga ma igaks juhuks mainin, et kindel tee mu südamesse on prügi välja viimine. Teisel kohal on nõude masinasse panemine ja välja võtmine, aga seda see mees ei teinud. Oleks vist veits imelik ka olnud…

Ja loomulikul ei saa ma postitust lõpetada ilma enda vannitoalebra saaga jätkuta. Kuigi jah, ega pikka juttu ei ole. Seal ikka haiseb. Mu ema isegi käis siit läbi ja nuusutas ka ringi. Üritas mind lohutada, et tema meelest see otseselt KUSE hais ei ole, aga lihtsalt mingi hais. Et te siis teaksite – mu vannituba ei haise nagu kusi, vaid lihtsalt nagu “mingi hais”. Olen selle haisu suhtes lihtsalt nii alla andnud, et ei taha vannituppa minna ja jonnin. Mina ei tea, kes mul kuhu surnud on, aga kuivaks ta nüüd kiiremini ära, sest mul on sellest juba ikka väga kopp ees ????

*Sry, viimased kaks posti läksid korra uitama, seega kopin nad tagasi, aga teie kommentaare ma tagasi ei saa ????