jagame enda lugusid
Eile õhtul potsatas mu postkasti kiri ajakirjanikult, kes küsis, kas ma oleksin valmis rääkima oma rollist selles, kuidas Sass Henno juhtum päevavalgele tuli. Miks just mina? Miks kirjutavad naised oma lood mulle ja mitte politseile? Hea küsimus.
Ja vastus on tegelikult kurb.
Kui noor tüdruk satub suhtesse endast 20+ aastat vanema mehega, ei tunne ta ilmselt esimese asjana, et teda on ära kasutatud. Eriti siis, kui mees on tuntud ja armastatud tegelane, kellel on “hea mehe” kuvand. Aga kehtib ka täiesti “tavaliste” meeste puhul, sest oluline ongi just ju see, et mees tundub vanem, targem, kogenum ja usaldusväärne. Muster on alati sama: mees veenab teda, et “meil on eriline side”, et “vanus pole ju oluline”, et “sa oled palju küpsem kui teised su vanuses”. Ja kuna see noor naine tahab endale tõestada, et ta ongi küps ja täiskasvanulik, usub ta seda meeleldi. Kas me kõik ei tahtnud mitte tiinekana uskuda, et me oleme kõige targemad? Ma küll arvasin seda. Õnneks mulle ei tulnud ükski vanem mees seda juttu kinnitama. ÕNNEKS. Sest ma oleksin ausalt öeldes üsna kindlasti seda uskuma jäänud.
Kuid mida aeg edasi, seda rohkem hakkavad need naised aru saama, et nad tegelikult ei olnud ju küpsed. Et see, mis toimus, ei olnud normaalne ega võrdväärne suhe. Aga selleks ajaks on nad juba 20+, 25+, vahel isegi 30+, ja mis nad siis enam teha saaksid? Lisaks enesesüüdistusele oleks neid kohe valmis süüdistama ka suur osa ühiskonnast, mida peegeldavad kommentaarid taolite teemade all.
“Ise nad ju raudselt tahtsid!”
“Miks sa alles nüüd räägid? Väga kahtlane!”
“Sa oled lihtsalt kibestunud eksnaine!”
“Otsid meedia tähelepanu!”
“Selles vanuses oleks pidanud mõistus peas olema!”
Ja siis nad ei räägigi.
Miks nad politseisse ei lähe?
Eestis on nõusolekupiir 16 aastat. See tähendab, et kui tüdruk oli 16, siis politsei ei tee mitte midagi. Isegi kui mees oli 40+. Isegi kui mees kasutas ära oma positsiooni, tuntust ja manipuleeris. Isegi kui mees sisuliselt tegi tüdrukule ajupesu, et panna teda uskuma, et see on päris armastus.
See pole seaduse silmis oluline. Loevad numbrid.
Nii et kuhu ta peaks minema? Politsei ütleb, et see polnud kuritegu. Meediasse?Isegi kui meedia oleks nõus antud teemast loo kirjutama, tähendab see omakorda massilist trollide rünnakut ja “eks ta ise ikka tahtis” juttu.
Ja nii need lood jäävadki rääkimata.
Aga miks nad siis minug räägivad/mulle kirjutavad?
Sest kui üks inimene lõpuks ütleb midagi välja, siis teised tunnevad ära oma loo – nad saavad aru, et nad pole tegelikult ainukesed, kellega midagi sellist juhtunud on, ning see on tohutu kergendus.
Kui ma oma Instagramis ja blogis hakkasin seda teemat avama, siis hakkas neid kirju tulema. Üks naine kirjutas. Siis teine. Siis kolmas. Ja lõpuks oli neid kümneid.
Mitte keegi neist ei olnud varem rääkinud.
Mitte keegi neist ei oleks kirjutanud ajalehte.
Mitte keegi neist ei oleks läinud politseisse.
Aga mulle kirjutamine? See tundus turvaline. See oli midagi, mida lugesid tavalised inimesed, mitte juristid ja trollid, kes üritaksid neid vaikima sundida. Olen ainult suvaline mina, kes on ise ka tavaline inimene, kellel pole põhjust neid kritiseerida. Nad saavad aru, et ma ka SAAN ARU. Ja nad teavad, et ma ei saa “midagi teha”. Ma ei saa Sass Hennot (või ühtegi teist ärakasutajat) kuidagi karistada või vangi panna, aga nad saavad oma loo ära rääkida ja teada, et vähemalt mina olen nende poolt. Ja kui nad vaid näeksid mu postkasti sisse, kuidas SAJAD naised neid toetavad ja neile kaasa tunnevad, siis nad tunneksid ilmselt ennast veel paremini.
Ühiskond on nii ära rikutud, et alati leidub neid „onuHennosid“, kes karjuvad kommentaariumis: „Meestele ikka meeldivad noored naised!“ Kas see tähendab, et nad vaataksid ka kümneaastast, kui seadus seda lubaks? Kust see piir siis jookseb? 16? 14? 12? Miks ei suuda osad mehed mõista, et see pole ainult seadus, mis määrab, kas midagi on õige või vale?
Kui täiskasvanud mees tunneb tõmmet noorte tüdrukute poole, siis tema asi on sellele vastu seista. Mitte tüdruku asi olla „piisavalt tark“, et mitte sattuda mehe ohvriks.
Ja kõige kurvem on see, et lõpuks tunnevad häbi ja süüd ohvrid, mitte mehed, kes neid ära kasutavad. See on kurb ja see ajab mind lausa vihale! Ja kui ma vihaseks saan, siis mul tuleb nutt peale.
Lõpetuseks tahan lihtsalt öelda:
Kui sa oled noor naine ja sul on olnud „suhe“ endast tunduvalt vanema mehega ning alles nüüd hakkad aru saama, mis tegelikult toimus – see ei olnud sinu süü. See ei olnud normaalne. Ja sa ei pea olema vait. Sa ei pea tundma häbi. Sa ei oleks pidanud “paremini teadma”. Ja on okei, kui sa alles aastaid hiljem saad aru, et mingid olukorrad ei olnud okei. Elu ongi selline, et me saame vanemaks ja targemaks ja suudame asju paremini analüüsida.
Ja kui sa oled mees, kes tunneb, et seda postitust lugedes tekib sul kaitserefleks, et „aga 16 on ju legaalne“, siis palun – mõtle natuke pikemalt. Võib-olla on põhjus, miks see postitus sind närvi ajab, mitte see, et ma valetaks, vaid see, et sa tead sügaval sisimas, et see, mida sa õigustad, pole tegelikult õige. Sul on järelikult probleem.
Seega ma jätan selle postituse maksumüürist välja. Kirjutage oma kogemustest julgelt kommentaarumisse (seda saab teha anonüümselt), et see endast välja saada. Muidugi võite mulle postkasti ka edasi kirjutada, aga ma tunnen vaikselt, et ma hetkel vaimselt ei saa sellega praegu lihtsalt hakkama. Ma olen traumeeritud sellest, kui valesti ma olen hinnanud ühiskonda meie ümber ja mu süda läheb muidu täitsa katki. Ma niigi olen haige ja pean lisaks kurbadele kirjadele tegelema ka nende kirjadega, kus inimesed võtavad aega mulle kirjutada, et vanus on ainult number ja mehed geneetiliselt ongi kodeeritud nooremaid vaatama ja Sass on sajandi heategija ja üldse ma võiks vait olla ja enda asjadega tegeleda.
Nii et suhtleme siin kommentaariumis edasi (trollide kommentaare läbi ei lase).
Kellel on, võivad jagada ka samateemalisi kasulikke linke/raamatuid/artikleid/podcaste.
dingo
February 11, 2025Mallu, minuarust peitub Henno (ja tema kaitsjad) praegu täiega selle varju et “oi aga see on ju kõik seaduslik” ning Henno ise ka kirjutas, et kui tema 15-aastane tütar tooks koju 60-aastase siis ta oleks õnnelik ja see on seksuaalne enesemääramine jms.
Aga samal ajal räägib Henno, kuidas ta on Sensoa lipusüsteemi koolituse läbinud seksuaalvägivalla ekspert.
Kas sa saaksid teha üleskutse, et need Henno ohvrite lood vaataksime läbi sellesama Sensoa lipusüsteemi (st igale kaasusele tuleks külge lipp, rohelisest mustani). Äkki see aitaks viia seda sõnumit ka massidesse, et ISEGI KUI ASI ON SEADUSLIK SIIS SEE POLE OKEI.
No näiteks on Sensoa üks kriteeriume ka võrdsus — alati on täiskasvanu automaatselt vastutav isik — ning suur vanusevahe on automaatselt punane või must lipp. Sensoa õppematerjalides muide on toodud näiteks seksuaalse alatooniga vestlus 27-aastase ja 15-aastase vahel…
Muidugi erakordne oleks, kui Henno ISE läbi Sensoa süsteemi neid juhtumeid kommenteeriks ja hindaks. Äkki kui sa talt palud, ta päriselt teeks seda?
Evelin
February 11, 2025Ma olen ka selle koolituse läbi teinud, aga see ei tähenda küll, et ma sellel alal kohe ekspert olen. Selleks läheb ikka palju rohkem selles valdkonnas enesetäiendamist vaja. Sama hästi võiks igaüks, kes on läbinud 8- tunnise psühholoogia-alase koolituse öelda, et ta on psühholoog. Päris nii lihtsalt see asi ei käi. Jah, ka lühikoolitused annavad lisateadmisi ja tõstavad teadmisi, aga selle alusel eksperdiks päris ei saa.
dingo
February 11, 2025Henno kirjutab oma viimases FB postituses ise, et KUNA ta on läbinud nii Sensoa lipusüsteemi koolituse KUI KA koolitaja koolituse, siis tema teab täpselt, milline on piiriületav seksuaalkäitumine ja milline mitte.
Teisisõnu kasutab ära seda süsteemi oma tegude õigustamiseks!!!
Analüüsigu siis juhtum haaval läbi, kas ikka on kõik rohelised lipud. Sest reaalselt on need olukorrad ju mustad, võib-olla heal juhul punased??
Ohvrilugu
February 12, 2025Te ei kujuta ette ka , kui “normaalne” see on . Ma olen pärit perekonnast, kus kahjuks minult ei küsitud kunagi, kus olen või mida ma teen ja nii ma uitasin ringi . Kui olin 14 töötasin ühes asutuses , kus minu otsene ülemus oli 30 ja ta ostis mulle alkoholi peale tööd ja me panime pidu . Tema peo eesmärk polnud minu “tarka” juttu kuulata vaid mind ära kasutada . Mina arvasin et olen hea seltsiline, aga 30 aastaselt mõtlen, et issand mis seltskond ma olla sain . 16 aastaselt lasin esimest korda teda endale rohkem ligi, kui vaid suudlused. Arvasin, et see on juba nagu armastus . Mainin, et tal oli endal kihlatu . 8.klassis viisid klassiõed mind peole , kus jõin esimest korda alkoholi ja seal oli palju mehi . Palju mehi kes olid juba pea 40 ja nad veetsid meiega aega . Minuga üritas liini ajada osav sõnasepp, kes juba minu klassiõega oli maganud . Arvan, et ta oli 35-40 aastane . Ma olin päris usin haukuja . St inimene, kes oskas viisakalt ei öelda , aga andis alati lootust. Andsin lootust sest ei tahtnud koju minna ja tahtsin pidu panna . See mees ürotas korduvalt erinevates tähtsates ja fänsides majades minuga magada. Õnneks olin ma süütu ja mu hirm oli nii suur et suutsin alati ei öelda. Muidugi proovis ta vägisi mulle kätt püksi panna ja rebis rinnad minul paljaks jne, aga vahekorda ma temaga ei astunud . Samas mis vahet seal on , kui kaugele me jõudsime. Kodus ma nutsin sest keegi mind nii näppis , aga kellegiga seda jagada ei saanud. Neid pidusid erinevate meestega oli nii nii palju. Need on paar üksikut seika , et nüüd 30 aastaselt mõtlen … issand , mis kuradi maaailmas ma olen. Miks keegi ei näinud ja miks keegi ei takistanud ja miks keegi ei aidanud meid. Me olime ju nende meestega linnavahel , pubides . Klubides .. märgake inimesed.
To Ohvrilugu
February 13, 2025Ja kui sa lähed sõbrannale, tuttavale neiule või tema vanale “peikale” midagi ütlema, küll sa alles saad vastu näppe! Tüdrukud ise kaitsevad neid vanamehi.
Töötasin ühes vanalinna hotellis. Te ei kujuta ette kui palju on tüdrukuid, kes vanameestega hotellituppa regavad. Kui tahad muutust, mine hotelli administraatoriks ja räägi neidudele mõistus pähe. Aga see ei õnnestu sul, sest noored naised on hoopis sinu peale kurjad, nad ise t a h a v a d vanade meestega olla.
PM
February 20, 2025Tegelikult tahan vastata kommentaarile “To Ohvrilugu”, Feb 13, 2025, aga see pole siin võimalik.
Kunagi 2016 aastal läksin ühe tuttava 19-aastase neiuga (mina olin 40+ mees, tema sugulane) ühisel soovil ühe Tartu hotelli väga kenasse sviiti temast sotsiaalmeedia jaoks riietes pilte tegema. Riided tähendasid Dresshouse’i väga ilusaid kleite, mitte pesu ega midagi läbipaistvat. Hotelli kujundus oli 1940-1950-ndate stiili jaoks suurepärane.
Hotelli noored naisadministraatorid suhtusid aga neiusse nagu prostituuti, mille osas neiu mulle ka selgelt vastumeelsust väljendas. Kusjuures, minu kui maksja suhtes ei avaldanud keegi vastumeelsust, kuid minule järgnevale neiule heideti suguõdede poolt hukkamõistvaid pilke.
Pildid saime tehtud ning need on siiani tema ja minu lemmikud, kuid just põhjendamatu hukkamõistmine hotelli naistöötajate poolt on talle siiani vastumeelt ja ta pole nõus samas kohas enam poseerima.
Kõik neiud, kes hotellis palju vanema mehega käivad, pole prostituudid ega ohvrid.
toetame 11
February 11, 2025Palun palun palun ärgem unustagem poisse. Väga palju on neid lapsi, teismelisi ja just täisealiseks saanud poisse keda kasutatakse ära. Ja neil on topelt valehäbi, kuna kasutavad ära samas soost inimesed(enamasti vanemad mehed).
Poisid/mehed, ka teie ei ole üksi!
Kuna Malluka kõlapind on nii suur, siis julgustan ka poisse/mehi kirjutama.
Kristel
February 12, 2025Henno ise nii “vahvasti” ühes oma kaitsekõnedest ütleski, et moraalijüngritel pole kuskilt kinni hakata – kõik on seaduslik. Paraku on need kaks aga täiesti erinevad mõisted. Tema tegevus võib olla legaalne, aga ometi on see ju täiesti MORAALITU ja täpselt sellepärast moraalijüngritel õigust kobiseda ongi.
Teine asi, mis meeletult häirib, on see, et ühe ja sama teksti jooksul ta sarjab oma (alaealisi)ohvreid, et mis need siis ise kontakti veel otsisid jne. Sealsamas kohe ütleb, et tema oma aruga oli tollal(vaid mõni aasta tagasi) hoopis teises kohas ja praegu nii ei käituks. Missugune silmakirjalikkus ja millised topeltstandardid. Kas selline inimene saab tõesti olla kellelelgi mentoriks/koolitajaks? Ma arvasin enne, et ta on arukas ja haritud mees, aga oma viimatiste tekstide valguses kahtlen selles nüüd sügavalt, sest ta isegi ei suvatse mõelda, mis pläusti ta suust välja ajab.
Pervoalert
February 11, 2025Käisin gümnaasiumis, 10.-11. klassi vahelisel suvel käisime festivalil sõbrannadega, kus tutvusime vanemate meeste kambaga. Minule ajas ligi eriti rõve vana päss (äkki oli 35-37a), aga ma siis ei saanud sellest nii aru nagu tänasel päeval 30+ vanuses olles. Jäime selle rõveda pässiga suhtlema ja asi arenes ka kaugemale, aga kuna ta välismaal väidetavalt elas siis kokku ei saanud niipea. Mingil hetkel siiski tuli ta kohale ja selleks hetkeks oli ka meil “suhtelaadne” toode ja muidugi lõppes asi vahekorraga, peale mida päss maagiliselt haihtus, sest elu oli järsku nii kiire. Sellel hetkel ma ei saanudki asjadest nii aru ja olingi liigutatud, et vanem meesterahvas arvab, et ma olen nii täiskasvanulik, praegu tahaks veits oksendada selle mõtte peale. Pärast mind võttis ta veel mu sõbranna ette, aga õnneks neil ka sai see asi kiiresti lõpu ja enam pole selle jubeda inimesega kokku pidanud puutuma.
Ann
February 11, 2025Ma polegi sellest kunagi nii mõelnud, aga sisimas tunne on alati olnud, et see polnud okei. Olin ise 15 kui tutvusin endast vaneme mehega, tema oli siis 27/29(ma ei mäletagi.) Kõik algaski täpselt nagu siin kirjutatud. Nagu õpiku tekst. Muidugi ma uskusin, et olen küpsem kui teised jne…. Mingi hetk olime suhtes, olin veel ise süütu. Kui hakkas survestamine, et noh millal sa valmis oled. Suutsin ikka seda edasi lükata, aga mingi hetk ma murdusin. Kuna jutt oli selline, et misasja oma naine ka ei anna, mis ma pean mujalt siis otsima. Aa no sa jäädki süütuks jne…
Mäletan siiani seda esimest korda, see oli nii rõve ja nii valus. Peale vahekorda tema sõnad: noh oli siis valus või, sünnitamine on veel valusam. Muidugi vahekordi oli veel, aga paaril korral kuna esimesest korrast oli nii halb kogemus, siis polnud isugi selle tegevusega jätkata… ega need teised korrad paremadki polnud. Ja siis voilaaa, jäeti mind maha, noh ma siiski olen laps alles ja tal pole sellisega midagi teha. Seal ma siis olin oma murtud südamega. Praegugi 20a hiljem ma mõtlen, kui rumal ma võisin olla ja uskuda sellist jama….
M.
February 16, 2025Peaaegu minu lugu. Mul oli umbes-täpselt sama asi. Väga palju aastaid hiljem nägin seda meest ühel üritusel, kellega ma 15 aastaselt siis niiöelda “suhtes” olin, ja kuna ma olin selleks hetkeks juba kuskil kõvasti üle 30, siis ma ütlesin välja kõik, mis temast arvasin, ja just nimelt sellepärast, et see polnud normaalne olukord. Tal on tütar, kes oli sel hetkel ka 15, ja siis ma küsisin, kas sa laseks niimoodi nt oma tütrele teha, ja teda lihtsalt ära kasutada, mille peale ta vastas “ei.” Kusjuures ma nüüd tagantjärele mõtlen, et hea, et temaga veel kohtusin, äkki ta tõesti “päästab” sellisest olukorrast oma lapse vähemalt.
Läbielanu
February 11, 2025Tahaksin lihtsalt öelda aitäh:). Aitäh, et oled meelde tuletanud paljudele (k.a. mulle) , et me polnud süüdi. Means the world:).
Kät
February 11, 2025Ma ei mäleta, millal see algas, aga hullemaks läks siis, kui rinnad hakkasid kasvama. Äkki umbes 10-11. See oli nii valus ja ebameeldiv.
(Kasu)vanaisa võttis pidevalt sülle ja mudis mind, kui ma tahtsin ära minna, siis ütles, et seisa paigal, ma katsun su tisse. Ma olin täiesti kange ega julgenud midagi teha. Tahtis jutustada mulle kondoomidest, ma kartsin temaga samas toas olla.
Koolist tulles pidin ümber istuma külabussi, kus tavaliselt teisi reisijaid tol hetkel ei olnud, sest oli esimine peatus sellele liinile. Bussijuht, ma mäletan seda rõvedat, kiilakat, punnsilmset vuntsidega nägu siiani, tegi kommentaare, kuidas mu rinnad on palju suuremad kui teistel minuvanustel. Kutsus bussi tagaistmeid vaatama. Peale seda ma käisin jala need viimased 3km koju, kui nägin, et tema oli bussijuhiks. Mõnel korral sõitis aeglaselt bussiga kõrval, kutsus, et ma ikka tuleks, miks ma niimodi pirtsutan. 12 olin siis.
Aga kellelegi rääkida ei julgenud. Häbi oli. Ise olen süüdi, et selline välja näen.
Teismeeas oli palju mehi ja vanemate tuttavaid, kes ligi ajasid, siis tundus, et oi, ma olen nii tark ja nii arenendud ja nii eriline, täpselt nagu nad mulle rääkisid.
Paaril juhul täiskasvanud naised- õpetajad, nende meeste tuttavad- hurjutasid, aga mina nagu idioot, et aga ta ju armastab mind. Ühel korral ma mäletan, et tolle mehe ema ütles talle, et mida sa teed, ta on ju laps. Mul oli toona häbi seda kuulda, sest et mis mõttes, ma olen ju 16, kohe-kohe täisealine. Aga tead, tagasi mõeldes, ma olen nii tänulik neile naistele. Nad nägid, et ei ole okei ja ütlesid midagi. Mitte ei vaatanud lihtsalt kõrvale.
Ma ei mäleta, et ükski mees oleks midagi öelnud. Kord, kui ema oli reisil ja keegi külast isaga nt üle aia rääkima tuli, siis nad naljatasid, et “ahah, naine on ära. Tüdruk siis võtab perenaise rolli üle. Kõik rollid?! Hehehe”
Tol hetkel ma ei teadnud, mis need “kõik rollid” on. Aga ma ei mäleta, et ka isa oleks muud teinud kui käega ähmanud, et “ära plära” stiilis.
Ma olen nüüd ise 34, üksikema 7a tütrele.
Ma ei ole kellelegi tegelikku põhjust öelnud, kuid ma kolisin koolile lähedale just selle pärast, et mu laps ei peaks sõitma üksi bussis. Ma ei usalda ühtegi meest oma tütrega üksi olema. Isegi kui mu laps on mu vanemate juures, ma pärast küsitlen last, uurin ema käest, kas ta on kindel, et isa saab usaldada. Kuigi ma ju tean oma isa. Aga kurat, ma usun, et tema arvas ka oma isa teadvat.
Ma olen sellises vaimses “seisus” et ma ei usalda ühtegi meest, sest kasvades ma nägin, kuidas pm kõik mehed, täiskasvanud mehed, olid kahtlase käitumisega .
Ma saan aru, et see ei ole minust normaalne olla selline piisk-puudu-mwestevihkaja. Ma ei taha olla selline. Aga samas, ma ei taha olla ka nii lollike ja ullike nagu mu kallis ema, kes ei saanud millestki aru.
Aga. Ei süüdista ema, ei süüdista seda lapseealist ennast. Süüdistan neid mehi. Süüdistan seda keskkonda, kus isegi kui keegi midagi teadis, siis sellest ei räägitud.
Selleks olengi ma nii tänulik sulle, et sa valjuhäälselt teatad, et see ei ole okei.
Kät
February 11, 2025Ah, neetud, panin oma ähmis teise inimese kommentaari vastuseks vabandust
Liis
February 11, 2025Mind ajab jubedalt vihale kommentaarid stiilis, et lapsevanemad peavad endale otsa vaatama, kuidas nad oma tütreid kasvatavad ja millega nende tütred tegelevad.. Umbes, et vanemad on süüdi, mitte pervod.. On olukord, kus vanemad on süüdi selles, et laps ei oska hinnata ohtu, kui laps tuleb vägivaldsest perest, kui lapsel pole olnud mingit tugisüsteemi. Samuti võib olla ju igasugu asju juhtunud, et lapsel tugivõrgustik puudub, mille tagajärjel ta peab kõik asjad oma nahal ära proovima, et teada, mis on õige ja mis vale. Ja see tuleb tihti peale karmi hinnaga. Minu jaoks on need lapsed lihtsalt kahekordsed ohvrid. Ja öelda, et 14-15-16 aastane tüdruk teab juba väga hästi, mida ta teeb..?? Ma hakkasin 25 aastaselt alles taipama, mis kõik mu teismeeas valesti läks ja miks. Ja olen tundnud nii palju häbi ja rõvedust tagantjärele. Hea tähelepanek on see ka, et mida vanemaks ma saan, seda vähem mind ahistatakse. Kui ma olin 14/15 siis oli see lausa tavaline.
M
February 11, 2025selle peale tuleb mul hoopis küsimus, et miks ei peaks lapsevanemad siis endale otsa vaatama, kuidas nad oma poegi kasvatavad ja millega nemad tegelevad? ainult, et täiskasvanud 30+ mehe puhul võiks ikkagi oodata, et tal endal on ka aru peas
Reelika
February 11, 2025Oh ja siia juurde lisanduvad need lood, kus koos on vana mees ja noor naine, kes on vaimse alaarenguga. Palun selgitust, kuidas selline “suhe” saab ühiskonna heakskiidu, kus naine võib küll olla täisealine aga on maksimaalselt 10 aastase mõistusega?
.
February 12, 2025Kõige õudsem see, et tihti nad müüvad seda naist enda sõpradele ja tuleb neid lapsi palju, ja lihtsalt kasutatakse ära neid õrnasi hingesid.
Ja seda on PALJU!
Minake
February 13, 2025Tean just sellist näidet ja hotelli adminnina töötades keeras mul sees ja jõuetus tunne tegi kurjaks, sallimatuks, aga mu töö nõudis naeratust ja head sooja suhtumist… Eks me vahel googeldasime kahtlaseeid kliente, eriti kui nad soovisid alles lahkudes maksta. (Enamik teeb seda siiski kohe.) Kahtlane klient tähendas miskit ebakõla tema käitumises, olekus, ebavajalikus jutustuses, detailides mis hästi kokku ei sobitunud. Nii ma siis googeldasin – Vana mees, endine vang koos vaimse puudega noore neiuga iga nädal külastamas meie spad. Võlgu ei jäädud ja mis alusel ma sekkuda saaks? Midagi kriminaalset ju ei toimunud mu silme all. “Vang-peig” suhtles ÜLIMA viisakuse ja lausa pugejalikult õliselt. Mulle näitas see, et loob endast muljet ja ehitab “heamehe” fassaadi.
Selline raskustunne oli alati mu hinges kui nad saabusid ja on tegelikult siiani, vahel tuleb meelde ja mõtlen mis tast saanud on. Enam adminnina ei tööta ja linnapeal pole ka kohanud. Tüdruk on meie linnast pärit ja teadsin teda põgusalt. Väga vaikne ja keerulisest perest. Mu nina ütleb, et seal peres oli juba enne “peika” ilmumist miskit tema suhtes valesti. Täisealine neiu oli alati isa kontrolli all. Aga MISKI ei ole põhjus sekkumiseks, eriti kui neiu pole kunagi üksi. Isegi süütus vestluses vastas tema eest keegi teine, ta lihtsalt ei olnud valmis võõraga isegi paari sõna vahetama.
.
February 11, 2025Hei Mallu. Ma ei ole seda mitte ühelegi inimesele siin elus rääkida julgenud, sest niiii kuradi piinlik on.
Alustame siis algusest. Olin tol ajal 15-16 aastane kui sõbrannaga koos olles ta pakkus välja, et võiks tema “sòpradega” kes on meist poole vanemad ehk 30 a mehed, kokku saada.
Mainin siinkohal ära, et üks meestest oli/on tennisetreener ühes väikeses eesti linnas. 15 aastasele oli ju see mòte super lahe(ennem seda polnud ma kunagi endast nii palju vanematega suhtlend). Nad tulid meile siis mingi uhke autoga järgi, treener kòrval ja tema sõber sòitis. Pakuti jooki ja oli niisama chill kuskil järveǎäres. Enda meelest ei olnud nagu nii purjus, aga lòpuks olin siis selle treeneri korteris. Ma ei julgenud tema soovidele ära òelda, sest ma olin ju täiesti üksinda seal mingi suvaka venna juures. Nii ta siis minu süütuse võttis ja peale seda häbi täis silmadega ma sealt ära läksin. Mõned päevad hiljem tuli minu enda treener küsima mu käest, et nohh käisid selle tennisetreeneriga väljas ja muheles. Mul hakkas niiii paha, sest kas tòesti see mees oli sellest teistele inimestele rääkinud? Miks, kuidas, milleks??? Tagantjärgi mõeldes on see jumala perses olukord, kus kõik teadsid, mida see vend noorte tüdrukutega teeb ja ei sekkunud? Mu enda faking sõbranna pani mind sinna olukorda, kus ta ilmselt ise oli ka varasemalt olnud. Selle treeneri autojuhist sõber teadis, mida ta enda sõber noorte tüdrukutega teeb. Ja takkatippu ka mu enda naisterahvast treener teadis seda???!!
Ta püüdis minuga veel pikalt kontakti saada, kutsudes spasse, kiites mu välimust, kutsudes peole jne.
Hetkel teda vaadates on ta kõige tülgastavam inimene maailmas nii välimuselt kui ka sisemuselt. Ma niiii väga loodan, et enam ta selliseid asju noorte tüdrukutega ei tee olles hetkel 42 a, aga ma paraku näen siiani, kuidas ta endast väga palju noortemate inimestega suhtleb.
See on nii rõve ja ma ei suuda oma tütart panna elusees trenni, kus treeneriks on mees.
Katrin
February 11, 2025Issand, selline treener tuleb avalikustada!!!! Palun, meie kõigi laste turvalisuse nimel!
Spordivalvur
February 18, 2025On tõesti väga kurb lugeda, millega siinkirjutanud on pidanud kokku puutuma ja mida läbi elama. Hoidmaks ära selliste lugude/tegude jätkumist, siis palun andke nende tegude toimepanijate kohta täpsemat infot kas anonüümselt või kodeeritult, kasutades Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA teavituskeskkonda Spordivalvur. See annab meile võimaluse sellised „tegijad“ vastutusele võtta.
https://spordivalvur.eadse.ee/
Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA
kiri
February 11, 2025Mina olin 12-aastane kui 30-aastane mees tuli mu isale külla ja pakkus mulle alkoholi siis kui mu isa juba magas ning hiljem näperdama hakkas. Ma ei julgenud “ei” öelda ja asi lõppes nii, et ta oli minu peal ja mina nagu kivikuju ei julgenud ennast liigutada. Lõpuks kui kõik läbi oli hakkasin ma ruttu enda pükse otsima ja tahtsin ära minna. Mäletan, kuidas ta pani käe seinale ja küsis, kuhu ma minna tahan ja nii need asjad ei jäi. Ma lihtsalt surusin läbi ennast ja jooksin minema. Jalutasin ca 2h öösel väljas ringi ja mõtlesin kui rõvedalt ma enda süütuse kaotasin ja mitte keegi ei taha mind enam.
Lõpuks jõudsin enda vanaisa ja vanaema juurde ja jäin nende juures tugitoolile magama. Hommikul ärkasin voodis ja kui küsisin, kuidas ma sinna sain siis vanaisa ja vanaema ütlesid, et ma olin öösel läbi une nii hullult sonima hakanud, et nad saatsid mu voodisse magama.
Paar aastat hiljem oli see sama mees rääkinud seda lugu edasi uhkusega ja et ma olin vahekorra ajal nagu laip. Samal ajal kui mina tundsin ikka veel häbi ja vastikust. Aastaid ei julgenud ma enam kellegagi voodisse minna. Minu eks-mees süüdistas mind ja ütles, et sa ise ju ei julgenud vastu hakata. Mina isegi tundisin, et olen mingi lits. Alles 10-aastat hiljem kui sain ise tütre hakkasin mõistma, et asi oli selles mehes ja nüüdseks kahetsen, et ma politseisse ei läinud.
Kunagi kui rääkisin seda lugu oma sõbrannale soovitas ta kirjutada sellest Sass Hennole. Ma ei kirjutanud kuna see oli minu jaoks tol hetkel ikka veel minu süü ja ei julgenud rääkida. Nüüd tundub, et hoidsin ära teise võimaliku pedofiilia olukorra.
Aki
February 11, 2025See on nii haige, et peale sellist jubedat olukorda tunneb ennast halvasti 12-aastane tüdruk, mitte SEE MEEEEES! kes vägisi võttis 12-aastast. Temal jääb uhkust ülegi veel. Mehed võiks välja surra ausõna..
ik
February 11, 2025Lihtsalt nii nõus! Rövedad elukad ja ma loodan igaüks, kes selline värdjas on olnu, paljastatakse!
Ärakasutatud
February 11, 2025Mina olin 4 aastane kui lasteaia koristaja poeg vetsust mööda kõndis kui mina vetsus olin. Kõik kasvatajad ja lapsed olid õues ja ma ei osanud endale kombekat tagasi selga tõmmata. Hüüdsin kuidagi häälitsedes seda koristaja poega appi. Ta oli täisealine. Nii kahekümnendates arvan.
Ta tuli ja aitas mul püksid jalga ja kombeka eest kinni. Kui kombekas kinni oli siis jäi ta korraks mõtlema ja tegi luku uuesti lahti ja pani käe mulle püksi ja hõõrus mu jalgevahet.
Siis tõstis ta mind seal kõrval olevale lauale või äkki mähkmislauale. Hõõrus veel kõvemini ja niutsatasin nutta. Ta ehmatas, pani mu kombeka kinni ja kadus.
Mõni päev hiljem lasteaia tuduajal kui ma veel magama polnud jäänud nägin kui ta teise tüdruku voodi ees oli ja talle käe püksi surus. Mõni minut hiljem viis ta tüdruku endaga kaasa. Ehmatasin ja surusin ennast teki alla, et ruttu magama jääksin.
Mäletan seda kõike nii eredalt nagu see oleks olnud eile. Sellest on möödas umbes 24 aastat. Siiani mõtlen mis selle teise tüdrukuga küll tehti..
Teismelisena langesin groomimise ohvriks. 16 aastasena 9 aastat vanem suhtes mees püüdis mind enda lõksu. “Suhe” kestis pea 3 aastat kuni rasedaks jäin ja hakkasin aru saama kui valesti kõik on ja mingit armastust kunagi olnud pole. Meie suhtesse kuulus mina, see mees ja tema naine. Neil olid ka lapsed.
See oleks nii pikk lugu mida kirja panna ja ei tunne et ma selleks isegi valmis olen.
Peitsin oma lapse tema eest ära ja elan pidevas hirmus, et ta leiab meid üles ja nõuab last enda juurde. Laps saab peagi 8 aastaseks ja peagi soovib ta teada oma isast. Ma ei suuda ega taha talle temast rääkida.. näen pea iga nädal õudusunenägusi. Kuid ma ei julge kellegiga rääkima minna.
M
February 12, 2025Ma kuulsin päriselt kuidas mu süda praksuga murdus pesle selle jutu lugemist. Ma ei saa enam nuttu pidama.
Getsutaja
February 12, 2025Appiii! Seda ei tohi nii jätta. Saab ju välja uurida, kes see oli?
Birx
February 11, 2025Seda on isegi lugeda nii jõhkralt valus, mul on niiiiii kahju, et sa sellise asja oled pidanud läbi elama!
Täielik värdjas munn vend, apppppiii kui vihaseks see ajab
KaBe
February 11, 2025Kui see isane isend veel elus ja postitajal julgust on, võiks kindlasti politseisse pöörduda. Minuteada alaealise vägistamise kuritegu ei aegu ning oma ülestunnistuse on tüüp juba kuulajatele laiali puistanud* . Tuleks ka karistust kandma saata.
* mis kuramuse mehed need on, kes jutule kaasa muhelesid selleasemel, et raporteerida/kastreerida?!? Kuriteost
87482783
February 11, 2025Aitähh Sulle, et oled nende jaoks olemas! Ohvritest on üüratult kahju- nii politseis kui kohtus peavad nad pidevalt tõendama enda süütust, kui neid süüdistatakse olukorrale ahvatlemises ja mittepiisavas vastuhakus. Juba see on tohutult demotiveeriv: kellel on aega, raha ja närve õigluse jaluleseadmiseks? Ühiskonna teavitamises, et keegi on teistele ohtlik? Pidevalt pead selle protsessi vältel sama traumeerivat sündmust uuesti üle elama, kus sind pidevalt gaslightitakse enda tundeid ja kogemust ümber mõtestama. Kõik, kes kirjutavad, on üüratult vaprad, sest sass täiskasvanud mehena on otsustanud nende vastu ilmselt püha sõda alustada.
Veel, sass tekitas ilmselt päris suure usalduskriisi (meessoost) tugiisikute vastu. Millest on väga kahju, sest iga inimene kes aidata tahab ei ole seest nii mäda.
Süüdistades kõiges lisaks punaarmeele pidust ajajärku (on mõni artikkel, milles väidab et tarvitas lisaks alkole MDMAd, amfetamiini ja kokaiini) delegeerib ta vastutuse ainetele, mis absoluutselt inimese moraalsust ei mõjuta- võibolla kui alkohol välja arvata. See on kõik 100% ainult tema. Nii teeb ta ka kahju neile, kes üritavad töötada osade ainete dekriminaliseerimise suunas. Oleks ju tore, kui mõnda neist ainetest saaks kasutada teraapias ja võimuorganitel jääks rohkem aega tegelike kuritegudega tegelemiseks…
Hei
February 11, 2025Jah, olen olnud ohver, ema ei uskunud kuna see oli tema peika, tal oli pidevalt uus peika, viis mind metsa see mees, pani ka mu õele käe püksi, õde oli lasteaia laps. Olin füüsiliselt tugev ja sain plehku paar korda. Trenni teen siiani. Kui sain aru et see pole päris normaalne ( olin 12 ) siis pidin midagi tegema. Rääkisin sõpradele ainult seda, et see mees mu õde katsus, korraldasin kohtumise, muidugi ta tuli ja me kambaga ootasime teda. Ta sai peksa ja kadus. Ta elab sakus, Aleks.
Olen 34 ja kirjutan seda esimest korda. Lühilugu mu lapsepõlvest, olin tavaline dresse ja katkiseid tosse kandev laps, ei tahtnud ma seda, ei läinud ise külge lööma. Ometigi oli mu emal seda raske uskuda, ei mõista siiani.
Anu
February 11, 2025Kui sa ütled, et ta perekonnanimi algab N tähega, siis ma hakkan ausalt oksele.
H.
February 11, 2025Üks lugu veel jagada, mida olen ise rääkinud ainult kahele inimesele. Rohkem ei julge, nii piinlik on lihtsalt.
Käisin kutsekas ja elasin ühiselamus, seal olid tüdrukud vanuses 15-17. Kui paljudega ta päriselt selliseid asju harrastas, ma ei tea.. kindel olen ainult kahes. Mis veel tegelikult toimus, eks seda teavad ainult asjaosalised.
Seal ühiselamus töötas üks mees (komaks kutsusime, nagu korrapidaja, need vennad kes valvelaudades istuvad). Vanust oli tal 35-40.
Ma ei tea mille alla seda käitumist liigitada, sest seksuaalne see otseselt ei olnud. Aga vaimselt terve inimese käitumine see ka ei olnud. Tal oli komme lakkuda noorte tüdrukute jalanõude taldasid ja ka pealt neid jalanõusid, mida mustemad olid, seda parem. Ta tahtis et talle näkku sülitatakse. Kirjutas ka messengeris sellise alatooniga jutte, et “kuidas su jalanõud elavad, kas oleks vaja puhastada” jne. Kuna mul oli nädala söögiraha vääga vähe, umbes 10 eurot nädala peale ja vanematel ei olnud rohkem anda, siis mulle maksis ta ka päris suuri summasid selle eest, et ma neid asju laseks tal teha (sülitaksin talle näkku ja laseksin oma jalanõusid keelega puhastada tal). Üle pooltel kordadest toimusid need asjad öösiti, kui teised lapsed olid oma tubades, öörahu oli ja ta pani ühikas kaamerad kinni. Selle eest lasi meid ka õue suitsule, sest öörahu ajal muidu enam õue minna ei võinud. Seal asutuses ta enam ei tööta, aga kas ta praegu ka lastega töötab, ma ei tea. Ma olin ise sellel ajal 15 aastane, praegu mõtlen selle peale siis ma hakkan oksele. Aga see inimene eksisteerib ja usun et ta teeb selliseid asju ka teistele või laseb teistel endale teha. Ta sõidutas mind enda autoga ringi, ise kutsus ja ka autos toimusid paljud sellised asjad.
K.K
February 13, 2025Kas tegemist oli Rakvere Ametikooliga?
Ja antud kodaniku nimi on K**** K***
Kati
February 11, 2025Mallu, kogu see Sass Henno teema laiemalt on mulle NII tundlik teema, sest olen ise alles hiljuti, 32-aastasena aru saamas, kui fucked up mehi meie ümber on ja kui palju neid tegelikult on.
Ma ei olnud iial mingi “ilus” tüdruk või ütleme siis nii, et ma ei arenenud füüsiliselt ega vaimselt väga kiiresti võrreldes paljude minuvanustega ja vaatasin end kui eelkõige last ikkagi suht kaua. Kuskil 16-aastasena hakkasin aru saama, et ma olen lapsest teel nooreks neiuks või kuidas iganes seda teismeiga kutsutakse.
Mäletan väga hästi, kui mingid vanamehed minu ümber tiirlema hakkasid. See kestis vanusest 11-12 kuni 16-17 aastateni. Mul ei olnud ei puusa ega rindu, olin lihtsalt suht pikk ja väga kõhn. Kui hakkasin kaalus juurde võtma ja kohe kui “naiselikumad” kehavormid tekkisid, kadus ka nende kuradi vanameeste huvi. Alles hiljuti sain aru et aaaa okei need mehed tahtsidki reaalselt last. Ise pigem just põdesin, et ma ei hakka iial endavanustele poistele meeldima, sest mul on nii lame keha. Haige mõelda, et tegelikult seda huvi oli metsikult palju, aga täiesti valest kohast.
Esimene mees oli mu enda naaber, joodik, kes sageli blokeeris trepikojas minu tee ja hakkas mingit haiget juttu ajama. Kartsin teda kohutavalt ja kartsin pimedas ringi liikuda. Teine mees oli samuti mingi vanamees, kes mulle mitu korda trammis ligi tuli, kommi andis ja mingit juttu ajas. Praegu haige mõelda, et mitte ükski inimene seal trammis ei sekkunud, kuigi olin selgelt hädas. Ma ei vastanud sellele mehele midagi, ma ei julgenud tollal ei ülbitseda aga kahjuks mitte ka abi paluda. Mehi, kes mind sageli lihtsalt silmadega õgisid, eriti suvel, oli palju. Eriti üks kord, kui see oli mu enda sugulane, oli see nii ebameeldiv. Ma ei saanud tollal aru, et see on ju seksuaalse alatooniga vaatamine, mäletan vaid, et mul oli väga ebamugav.
Siis tuli internet ja olin kuskil 14-15, kui mingid mehed ligi ujusid, mäletan et enamik olid mingi 23-aastased. Ega nüüd ju ei tea, vbl olid need minuvanused poisid, kes end vanemaks valetasid, aga blokkisin nad kohe, kui asi nilbeks läks. Seda juhtus pigem rohkem kui vähem. Kuskil 16-17 aastasena hakkasin endast vanemate sõprade seltskonnas hängima. Sõbrad ise olid mingi 1-3 aastat vanemad, aga suuremas grupis oli ikka ka vanemaid. Üks mees ütles kohe, et temale meeldivad “noored naised” ja tema tahab endale 17-aastast. Mulle ütles, et “sa oleksid väga sobiv, aga kurat sul on liiga naise moodi keha, mulle meeldivad saledad”. Ehk siis lapsed. Ta ise oli siis mingi 27 äkki? Teine mees, kellega festivalil kaks sõna vahetasin, otsis mind netist üles, kutsus välja ja kirjutas mingeid imelikke luuletusi ja asju. Ta oli pigem tuntud nimi tollal ja vist mingi 38-aastane siis? Haige, et keegi minu tutvusringkonnast sellistest asjadest isegi välja ei teinud.
Elu läks mul aga edasi, kuid kogu see teema sai mulle veel valusamaks siis, kui armusin 29-aastaselt. See mees oli minust 10 aastat vanem, aga selles vanuses ei näe ma vanusevahes mingit probleemi. Deitisime, kõik oli väga okei, kuni tuli välja, et see mees tegelikult tahab lapsi. On groominud ja “deitinud” 14-18 aastastega enda minevikus, mh füüsiliselt. Tal olid haiged seksuaalfantaasiad ja tean, et ta vaatas niimoodi ka enda sõprade lapsi (tüdrukuid), kes sellises vanuses. Saatsin tema kohta vihjed ametiasutustele, aga midagi minu teada temaga juhtunud pole, kuni ohvrid ise ei otsusta midagi teha. Mina nende ohvrite nimesid ei tea, ma ei tea, kas selle mehe arvutis/telefonis on mingeid materjale ja tõestust, aga see, et ta asjast nii casually rääkis ja arvas, et me jääme headeks sõpradeks edasi, oli ikkagi uskumatu. Pärast seda suhet kulus mul kaua, et mehi üldse usaldada. Nii palju on mingit barely legal kraami, nii palju on ühiskonnas suhtumist, et see ongi ju okei. Mul on endal pereringis ka noored tüdrukud ja praeguse elukaaslase puhul tegin talle ikka väga korraliku testi ja jälgisin, et kui seal on kasvõi üks kahtlane pilk v nali vms, meie suhe ei jätku. Õnneks on see mees testid läbinud ja on ise ka öelnud, et kogu see teema on niii haige.
Loo moraal, krt ma ei tea. Ohvrisüüdistamine PEAB lõppema, selliste meeste nimed PEAVAD olema poolavalikud, me PEAME nendest asjadest rääkima. Aitäh, et annad selleks koha.
T.
February 11, 2025Väikeses koolis, kus ca 400 õpilast, oli 30ndates kehalise kasvatuse õpetaja, kellele meeldisid nooremad tüdrukud. Kohe nii noored, et oli seadusega vastuolus, aga selle noore neiu vanemad toetasid asja ja elasid nunnut pereelu… Tüdruk oli 13? Kõik teadsid, kaasaarvatud koolis, aga keegi midagi ei teinud ega öelnud.
Siil
February 11, 2025On ka üks suur kool Viljandis, kus on selline meesõpetaja, kellele meeldivad noored, peenikesed ja pikka kasvu neiud.
Kaisa
February 11, 2025Mis kool?
Karksi-Nuia siil
February 11, 2025Jah, räägin samast Siilist.. Varem oli ta väikeses koolis, 36km eemal.
johhaidiii
February 20, 2025viljandis oli ka see füsa õps.. mis ta nimi olgi, ka noor pervert mees oli.. janno? siis peale skandaale oli vist rakverre kolinud ja nime vahetanud. jumala eest, ma loodan et ta enam õpetaja pole..
P?
February 21, 2025Mis koolis ta õpetas?
Mia
February 11, 2025Väga hea postitus
Patriarhaatlikus ühiskonnas on kahjuks levinud ohvrite süüdistamine (ohvrid tihti lapsed või noored naised) ja täiskasvanud (!) meeste kaitsmine. Õnneks räägitakse nüüd aina rohkem sellest teemast ning mõistetakse lõpuks ometi süüdlasi ja perverte hukka!
Mäletan kui olin 14-15 ja sõbrannaga suhtlesime meestega, kes olid meist 10+ aastat vanemad. Kui ise olin lõpuks nende meeste vanuses, siis sain aru, et ükski normaalne mees ei soovi suhelda teismelisega. Mul vedas ja minu puhul jäi see tõesti ainult suhtlemiseks. Sõbrannal nii hästi ei läinud ☹️
Täpselt nagu sa ütlesid, siis kes on sellist “suhet” noorena üle elanud ei olnud selles süüdi. Häbi peaks olema nendel haigetel vanadel (ka 20. aastane on vana kui ‘suhtleb’ 14 aastasega eks) nässidel, kes endast nooremaid ja nõrgemaid ära kasutasid. Loodan, et need naised, kellel on sellist kogemust olnud ning kes selle teemaga maadlevad saavad abi ning leiavad hingerahu ❤️
b
February 11, 2025Kõige selle peale tuli mul ka enda creepy lugu meelde, millele ma aeg ajalt olen jällegi mõelnud (iga kord kui ma autoga sellest majast mööda sõidan).
Hetkel olen ma 37, kuid loo toimumise ajal olin ka umbes 15-16. Mulle meeldis suvel-sügisel raha teenida marjade korjamisega. Leidsime kuulutuse emaga, kus otsiti astelpajumarjade korjajaid. Esimestel kordadel mäletan, et oli peale minu veel inimesi. Ja ühel korral sattusin sinna istandusse täiesti ihuüksi. Mäletan, et mõtlesin, kui veider, et ma üksinda olen ja küsisin omanikult (kes oli 30-31-aastane meesterahvas tollel ajal), et kas mulle lihtsalt unustati teatamast, et täna korjamist ei toimu. Ma ei mäleta, mis ta vastas, kuid tollel päeval muutus ilm kehvaks ja hakkas müristama ja vihma sadama. Mäletan, et mind kutsuti tuppa, kus oli ka tema naine ja 1-aastane laps. Pakuti teed ja lubati koju ära viia, Mees siis viis. Autos siis üritas minuga juttu ajada, sellest ei arvanud ma väga midagi. Küll aga muutus lugu kahtlaseks, kui ma hakkasin temalt sõnumeid saama ja ta hakkas mind välja sööma kutsuma. Ma mitu korda ütlesin talle ära, sest ma ei olnud huvitatud mingist “vanamehest” ega temaga väljas käimisest. Lõpuks, kui ma olin juba vähemalt kümnel erineval korral ära öelnud, et ma ei soovi ja pole aega, siis lõpuks hakkasid vabandused otsa saama ja otsustasin, et okei ma siis ühe korra lähen, sest ta oli väga järjepidev. Viis mind sööma ühte pubisse, mis asus minu kodust umbes 15 km kaugusel. (hetkel mõtlen, et julge ja loll tüdruk, et läksin) Ma ei mäleta enam täpselt, mis juttu ta ajas, kuid ma mäletan, et ma tundsin piinlikkust ja soovisin, et mitte keegi tuttav mind ei näeks. Ja koju viis ta mind ka ikka lõpuks (midagi hullu vist ei juhtunud või vähemalt ei mäleta, et ta oleks midagi sobimatut teinud). Peale seda ma enam mitte ühelegi tema sõnumile ega kõnele ei vastanud. Emale ka ei julgenud rääkida, et selline lugu oli juhtunud. Mu sisetunne ütles, et see pole õige ja ma kuulasin seda ja olen õnnelik, et see asi niimoodi läks ja midagi hullemat ei juhtunud. Ma olen kindel, et ma polnud ainukene noor tüdruk, keda ta sebida üritas ja oleksin kindlasti pidanud oma emale rääkima sellest. Hiljem, kui ma juba täisealisena baari võisin minna, nägin seda meest seal pidutsemas ja ta tundis mu ära. Nägin teda seal oma emaga suhtlemas ja olin väga vaenulik tema suhtes. Ütlesin emale, et see on mingi imelik vend ja ärgu temaga küll suhelgu.
Hirm hakkab, kui mõelda, et mul on endal tütar kasvamas ja loodan, et meil on tulevikus piisavalt usalduslik suhe, et tema julgeb mulle rääkida kui mingid creepyd mehed midagi üritavad. Olen ka oma pojale rääkinud netis varitsevatest ohtudest sellest ajast peale, kui ta internetipääsu endale sai ja kavatsen samuti toimetada ka tütrega. Vanemad, märgake ja tundke huvi oma laste tegemiste kohta.
EnneEiSaanudArugi
February 11, 2025Tere. Oeh, olen tänaseks 27 aastane naine, lapseootel ja õnnelikus suhtes ning pole tihkand kunagi tagasi vaadata minevikule, kuid nüüd ma seda teen.
Olen kasvanud hästi toreda ema ja vägivaldse isaga. Isa peksis mind ja ema aastaid. Elasime kortermajas ning kui olin umbes 7-8, siis käisin enda alumise korruse naabril külas, sest ta kutsus kommi sööma, tal oli alati head kommi ja kiiktool, mida mul ei olnud (alles nüüd seda kirjutades saan aru, et see jättis mingi jälje ja olen endalegi kiiktooli tahtnud, uhf, enam ei taha kui saan aru kust see tuleb). Kutsus koguaeg, aga vanematele ma rääkida ei julgenud , sest mees oli kindlasti 60+. Hall, vana, hingamine raske. Mul oli kahju temast ja ta oli üksik. Nii ma siis seal käisin kommi söömas ja juttu ajamas heast südamest. Siis aga käis ta palja ülakehaga, varsti palus enda tussut näidata, näitas oma kõvastunud peenist mulle. Appi kui õudne, ma olin selle oma ajust kustutanud. Seksini õnneks see ei jõudnud , aga suudles mind , näppis, palus tuua ema-isa sahtlist kondoomi. Ma tegin seda , õudne. Aga siis tekkis mul hirm ja ma enam sinna ei läinud. Tema aga elas esimesel korrusel ja koguaeg oli akna peal ja vaatas tüdrukuid , kutsus neid akna alla rääkima. Ma kartsin teda, vältisin tema pilke, jooksin kiiruga haisvast uksest mööda. Aeg läks edasi , ema sai lapse ja ma ju ei teadnud kuidas täpselt need lapsed tulevad , ta vaatas mind ja seda beebit kellega ma koguaeg tegelesin ja ma tundsin et ta arvab et see on tema beebi. Ma kartsin.
Samal ajal ja enne õe sündi käisid vanemad maal oma sõprade juures koguaeg joomas, seal olid kirbud, lapsed pissid öösiti alla, pidid ainult oma toas istuma, pereema sai koguaeg mehe (laste kasuisa) käest peksa, me nägime seda kõik pealt , aga see kasuisa kas seal elas , tal oli kaks venda. Üks vend nimetame teda Matiks oli 28 ja võttis seal peres kõige varema peretütre omale n-ö elukaaslaseks kui tüdruk oli 12 nimetame teda Mariks. See oli seal peres okei. Sellel kasuisal oli veel üks vend nimetame teda Karliks. Karlil oli naine , lõpuks said lapse , aga alati kui mina seal käisin , siis veetis ta öö minu juures , mind suudeldes, rääkis ja kirjutas mulle kuidas mina olen tema eluarmastus. Me ei seksinud kunagi . Aga uskusin et see on päris armastus. Ta oli 26 aastane, mina siis 9-10. Karl sai aastaid hiljem surma ning nüüdseks aasta tagasi läksid ka Mari ja Mati lahku, sest Mati võttis omale elukaaslaseks oma venna Karli lese koos lapsega. Segane lugu.
Mõnda aega peale seda naabri vanameest ja Karli hakkas mulle ligi ajama ja väga meeldima üks mees nimetame teda Tõnuks. See oli juba kolmas mees. See kestis aastaid. Seksini ei jõudnud õnneks , ma kartsin sellist asja. Aga ta rääkis kuidas armastab mind , mina olin 13-14, tema tunduvalt vanem aga aina nooremaks need mehed läksid , no arvan et oli 25+ . Sel ajal kui mu õde sündis olin ise 13 , ema oli tööl , mulle meeldis see Tõnu ja mu isa käis kodus ringi hommikumantiga nii et peenis rippus väljas. Vaatas pornot. Rääkisin emale, aga keegi ei uskunud mu ema, isa käest sain pahandada. Sel ajal pettis ka isa ema, mil õde oli paari kuune ja eluohtlikus seisus Tartu haiglas , tõi isa armukese koju. Taaskord emale rääkida ei tohtinud aga kui lõpuks rääkisin, sain isa käest kere peale. Mäletan ka et isa tõmbas mu juukseid pidi magavana ema maksust välja ta tiris teise tuppa , pani nina pidi toidu sisse mis olin seisma jätnud ja ütles et lööks mu pea veriseks ja ei kutsuks kiirabi ka. Oeh , nii raske. Isa suri kui olin 14. Minu suhe Tõnuga kestis edasi. Ema käis tööl ja mina olin väikse õega koguaeg. Siis sai mu ema teada Tõnust ja ütles mulle et laseb ta metsa viia kui me oma suhet ei lõpeta. See suhe lõppes , mitte selle pärast , aga Tõnu joomine mulle ei meeldinud. Samas mu ema jõi, isa jõi, Karl jõi , kõik jõid.
Ma olin nii katki, siis leidis mu jälle mingi vanem mees, aga tal oli noorem vend kes mulle meeldis , mina talle ka. See oli mu esimene kord kui pidin seksima , õnneks endast 2-3a vanemaga, ma olin 15. Ütlesin viimasel hetkel talle et ma siiski ei taha, ma kardan. Ütles et pole midagi karta ja enam pooleli ei jäta kui juba nii kaugele oleme käinud ja et ma ära kannataks.
Valus oli, verd tuli , ma nutsin, ma ei läinud enam kunagi sinna tagasi. Leidsin uue seltskonna, olin 9 klassi lõpetanud ja leidnud omale poisi kes sai just 18 , aga seal õppisin temaga kanepit. Seejärel läksin suhtesse 18 aastasena 26 aastasega ja õppisin temaga MDMAd, ecstasy, kokaiini.. kuniks valdas mind paanikahoog, ärevushäired , hallukad, hirm kõige ees , oma ema , kassi , kõige ees..
Tänaseni söön antidepressante, alustasin kui olin 19.
Tekkisid alkoholi probleemid, see kestis pikalt. Kui olin 21 sai see noormees raskes autoavariis viga alles alko- ja narkojoobes. Tahtsin tema juurest ära minna, aga kuidas nüüd siis, ta on ju viga saanud, ta on koomas, ta ei oska kõndida, rääkida , vetsus käia. Jäin tema juurde. Olin seal aastaid, kuniks ta sai jalule, rääkima ja hakkas olema minu vastu vägivaldne. Siis kutsusin ühel päeval politsei ja see politseinik ütles, et mida sa peidad end siin põõsa taga, see ei ole okei elu, mine minema. Järgmisel päeval pakkusin asjad ja lahkusin . Tänase päevani see mees ei saa üle et lahkusin , proovis veel pikalt mind taga ajada. Kui panin blocki messengeris, leidis mis meili kaudu üles, isegi YT konto alla kirjutas et ühendust saada. Leidsin ka mingi mehe kes minuga tahtis olla, aga kui ma talle ära ütlesin, otsis mind tungrauaga taga ja lubas hapet näkku visata. Ähvardasin politseiga, siis jättis mind rahule, sest tal oli tingimisi karistsus.
Selleks ajaks olin leidnud endast aasta vanema ja kõige õigema mehe , ma sain lahti narko probleemidest , elu oli ilus. Aga siis ühel päeval ta sai õnnetuses surma. Taaskord elu varises, alko jälle mängus. Siis tekkis üks suhe teise järel, lasin minna, suva oli kõigest. Olime vaid aasta koos ja olin 23 kui ta suri.
Aga tunneli lõpus paistis valgus, 1,ta tagasi leidsin oma praeguse mehe, tänaseks ootame last ja oleme abielus. Tagasi vaadates oma elule tuleb nutt peale, aga mis siin enam , midagi muuta ei saa, kõik oli nagu oli. Nüüd tuleb edasi elada, lihtsalt tahaks lahti saada oma hirmudest , oma ärevusest, hirmust taaskord keegi kaotada.
Selline oli minu pikk lugu, mõelda vaid, olen vaid 27 ja selline kirev elu selja taga, aga ma tulin sellest võitjana välja, olen õnnelikum kui kunagi varem ja suurelt loodan, et nii mu elu jätkub!
Jelena
February 12, 2025Minu esimene suudlus leidis aset 12-13 aastasena. Selle röövis 32 aastane mees, ühel küla jaanitulel. Mäletan, et amelesime päris pikalt lõkke juures. Õnneks suudlusest ja käperdamisest asi kaugemale ei läinud. Sõbranna vanemad, sõbrad jms kõik läheduses ja uhkelt kaasa kaagutamas, kui tore see kõik on… Õäk!
Sipsik
February 11, 2025Aitäh, Mallu, et selle ühiskonna mädapaise avalikkuse ette oled toonud! See teema vajab arutelu.
Lugesin teiste naiste kommentaare ja mul on nii kahju, et nad on pidanud selliseid asju läbi elama. Ja kõige tülgastavam on asja juures see, et täiskasvanud leiavad, et vastutab laps. Laps, mitte tãiskasvanud mees.
Ühe asja üle on mul veel hea meel. Nimelt et ma olen tänaseks täiskasvanu ja 30ndates, sest kui ma oma nooruspõlvele tagasi mõtlen, siis kõige rohkem sain võõrastelt meestelt tähelepanu kui olin teismeline.
R..
February 11, 2025Mallu, kuidas sina vastu pead?? Ma olen nüüd mitu päeva lugenud Henno kommentaariumit ja täna siin kommentaarides olevaid lugusid ja appi, milline kurnatuse ja jõuetuse tunne tekkis.
Tahaks kõikide lugude autoreid lihtsalt kõvasti kallistada ja öelda, et te pole süüdi❤️
K.
February 11, 2025Mallukene, pea vastu! Ma mõtlesin eile pikalt, kuidas SINA hakkama saad “onuHennode” ründe all. Kindlasti ei ole see kerge, aga ma loodan, et sul on korralik tugivõrgustik olemas nii lähedaste kui meie kõigi näol.
Muuseas, nii mehed kui naised on geneetiliselt programmeeritud võimalikult terveid ja tugevaid järglasi soovima.
Seetõttu eksisteerivad teatud ootused vastassugupoole füüsisele ja mis seal salata, ka vanusele.
Ja naise bioloogiline tippvorm EI OLE 10-16 vaid 23-32.
Inimese aju saavutab küpsuse kahekümne viiendaks eluaastaks, naise bioloogiline tippvorm algab veidi varem. Kõik klapib.
Teadust ka:
https://semmelweis.hu/english/2023/06/scientists-identify-the-best-age-to-give-birth/
Kui mees on pärit ebafunktsionaalsest kodust, kogenud vaimset ja/või füüsilist vägivalda ja tal on seetõttu välja arenenud maladaptiivsed kaitsed, näiteks nartsissistlik kaitse, või ei ole nartsissistlik kaitse täielikult välja arenenud ja tegemist on piirialase isiksusega, vajavad need mehed väga palju välist validatsiooni ja imetlust, et ennast hästi tunda. Ilmselgelt pakuvad seda paremini verinoored või lapseealised naised. Geneetikaga ei ole siin midagi pistmist.
Katrin
February 11, 2025Mul mingit kogemust otseselt pole, aga tahan sind tunnustada selle eest, et kirjutad need mustrid lahti selgelt ja empaatiliselt. See gruumimine on massiline ja sellega on aastaid karistamatult tegelenud sellised avalikkusele tuntud onud, et kui hakata neid nimetama, läheks issanda päike juba poole nimekirja peal looja.
Loetleda saaks (endisi) telenägusid, muusikuid, poliitikuid, ajakirjanikke… Ikka jumala palju on neid.
Miks nad seda teevad? Sest nad saavad! Esiteks lubab seadus tõesti taga ajada päris verinoori tüdrukuid. Teiseks on meil selle avaliku hukkamõistuga veel ikka tükk maad minna, nii et häbi ka eriti ei ole. Kui tegemist pole just EKRE liikme või Varro Vooglaiuga, keda nagunii kõik juba vihkavad, on inimestel kuulsustest (aga ka mittekuulsatest kolleegidest ja sõpruskonna liikmetest) oma nunnu kuvand, mida nad tahavad edasi hellitada. Osalt sellepärast, et inimestele ei meeldi kahelda oma võimes aru saada, kas keegi on munn mees või peaingel Gabriel.
Kui vaatan, mis kontingent seda Henno õigustavat jama laigib, on need sellised kujud, kellega ta on semutsenud või siis kelle loosungeid on ta avalikult karjunud – meie mees, noh, muud asjad anname andeks!
Kaval mehike ikka küll: trügida mitte ainult koolidesse, vaid ujuda külje alla ka igasugustele ohvritega tegelevatele organisatsioonidele, kellel on nüüd raske temast lahti lasta. Meediasse iga vähegi vägivalda ja naiste õigusi puudutavasse teemasse sisse lennata oli ka ülikaval.
Panete veel tähele, kui enesekindel ta on? (Tänast seisu ma ei tea, kuna ilmselt meedia teda nüüd pommitab, loodetavasti politsei ka.) Klassikaline nartsissist, kellel on endast ja oma võimetest olla võluv ja veenev väga ülespuhutud ettekujutus. Ta arvabki, et tuleb puhtalt välja ja this will blow over.
Mu lootus oleks, et kui kellelgi on veel tegemist olnud kuulsate sarigruumijatega nagu näiteks T.T või J.F, kogunisti ehk H.K, ja nii edasi ja edasi, saadaksite ka nende kohta screenshotid portaalidele, kust saaks keegi neile vähemalt helistada ja neid korra ehmatada, kui sellest ka muud ei tule.
Kahe tütre ema
February 14, 2025Väga nõus. Eesti on imeliselt pehme ja mugav pesake kõigile nartsissistidele, pedodele, groomijatele ja muidu onuheinodele ja hennodele.
Kõik nad “oskavad olla” midagi paremat ja säravamat kui on vaja õiges kohas muljet jätta. Koduseinte vahel ja oma pereliikmetele avaneb teine pilt, võigas ja ebainimlik,
“Inimesed”, kes arvavad, et neil on õigus kellegagi rõvedalt käituda ja kes on seda teinud, TULEB avalikustada.
Mulle tundub, et ots on lahti tehtud ja õige kanal olemas. Aitäh Mallu ja aitäh ka Kristinale! Hakkan nüüd ka Salajuttude kuulajaks.
Selline mõte, et hoida teie elud võimalikult vabad kohtujamadest – õudsaid inimesi saaks vbl teinekord paljastada ka läbimõeldud vihjete abil, et tõde saaks ikka päevavalgele, aga vilepuhujaid ei saaks karistuseks kohtus ahistada.
Soovin kõikidele naistele ja tüdrukutele jõudu seista enda ja teiste naiste eest, astuda vastu kahtlaste vaibidega tegelastele ja tõmmata neil see soe tekk pealt ära, mille all neil on mõnus oma ohvreid piinata.
Kui oled olnud ohver, sa ei ole süüdi.
Loe trauma vabastamise teemalisi raamatuid, leia infot, kuidas endast trauma lahti lasta. Jaga oma lugu ja aita ka teistel naistel sellest õppida ja tugevamaks saada!
Kes inglise keeles loeb, soovitan võtta Vienna Pharaon’i “The origins of you”.
Praegu kohe paremat soovitust ei tule meelde ega eestikeelset, aga kindlasti leiab.
Oluline on kindlasti see trauma, mida oled kogenud, lahti lasta. Õppida ennast armastama ja väärtustama iseendana.
Armastust ei pea välja teenima. Me oleme kõik armastust väärt ja väärt saada koheldud austusega.
Jõudu kõigile naistele, kogu südamest!
Aile
February 15, 2025Panen enda nime alt sest teen doktoritööd vaimsest tervisest (trauma ja ärevushäired). KÕIGIL naistel ja tüdrukutel on lood meeste vägivallast. KÕIGIL. Meie patriarhaalse ühiskonnana kaitseme mehi- vaatame mujale, ei sekku, kindlasti räägime kohe sellest et kõik mehed pole sellised (aga kõik naised on kogenud meeste sobimatut käitumist!!?) ja kaitseme mehi seadusega. Räägime ka sellest et mõtleme meestele neile ka ju naised teevad liiga. Ajame jutu teemast ära sest naiste valu ja alandus loeb vähem kui meeste maine ja uhkus. Loodan et ühiskond ärkab. Patriarhaat pole loodud naiste turvalisuseks. See on loodud meeste kaitseks, meeste mõnu jaoks. On aeg see jama lõpetada.
L
February 17, 2025Olen naine, kuid minus tekitas su kommentaar mitmeid küsimusi. Esiteks, palun avalda, kus sa dokoritööd kirjutad, sest juba su esimene väide on vale. Ei ole minul lugusid meeste vägivallast, mu emal, ega ka mitte lähimatel sõbrannadel. Neid on küllap veelgi, ei usu, et me oleme ainsad. Seega su väide ei päde.
Miks sa tekitad sellise vastandumise, et see, et naistel on valus, ärevushäired jne, ei võiks tähendada, et ka mehed selliseid asju kogevad? Tean omast käest juhtumit, kus tõesti naine peksis oma elukaaslast. Tegu on mu hea tuttavaga ja elukaaslase ühe parima sõbraga. On kohatu öelda, justkui see, et mul on valus, ei võiks tähendada, et nt tema ei võiks valu tunda. Sest mina olen naine. Samuti on mul mitmeid just meessoost tuttavaid, kes läinud vabasurma. Võid ise arvata, kas neil oli valus. Küll ja küll on näiteid vägivaldsetest emadest. Kas ka selles mehed kuidagi otsapidi süüdi?
Kas sa ise ei mõista, et just see tekitabki mõnes mehes küsimuse, et aga miks mind süüdistad, kui mina pole midagi teinud ning tekitab tarbetut pinget? Miks peab kõiki mehi vihkama ja lootma nende surma, nagu keegi siin kirjutas?! Mul on ääretult tore isa, vennad, elukaaslane. Muidugi mul on kahju, et kõigil ei ole niimoodi vedanud, aga mingid labased loosungid a la “mehed võiks kõik ära surra” vms?! Vägivalla ja vihaga lappida vägivalda on lootusetu üritus. Muidugi, kui vaadata maailma ainult läbi sellise pilgu ning uskuda, et kõik mehed ongi halvad, siis võin kinnitada, et nii ka on. Ma ei ütle, et ükski siin loetletud kogemustest oleks selle võrra vähem kohutav, kuid häid mehi on ning nii mõnigi siinsetest kommenteerijatest on seda hiljem avastanud.
Kuldkihar
February 11, 2025Täna olen 40ndates naine, aga 16-aastaselt kogetu on siiamaani emotsionaalses mälus, nagu see oleks eile juhtunud. Läksin sõbrannaga oma 16.sünnipäeval esimest korda ööklubisse, eks ikka selle erilise numbri puhul. Ööklubis hakkas minuga rääkima üks avaliku elu tegelane, kes päris ruttu kutsus mind enda juurde koju. See oli tohutult nörritav mu jaoks. Ma polnud käitunud kuidagi väljakutsuvalt, riietatuna mitte kuidagi paljastavalt ega provokatiivselt, pigem suhtlesin viisakusest ja tolle päeva elevuse sõiduvees, sotsiaalse suhtlemise eesmärgil. Ta isegi ei meeldinud mulle oma kiila peanupu ja arrogantse olekuga, 9 aastat vanemana oli ta minu jaoks liiga vana. Minu jaoks oli see alandav kogemus, kui keegi mind paari lausekatke järel keppima kutsub. See oli ka hirmutav, sest olin ise süütu ning plaanisin end eriliseks kogemuseks hoida. Aga veel alandavam oli see kogemus, kui minu “ei”-vastuse peale sain kaela halvustamise ja sildistamise, mind nimetati “mõttetuks litsiks”. Ma olin emotsionaalselt täiesti tardunud, see kogemus oli minu jaoks ennenägematu ja ootamatu ning oma alanduses ja hirmus ma ei suutnud enda sünnipäeva edasi tähistada, kuigi olin plaaninud palju tantsida. Läksin koju ja peale selle sõbranna kellelegi ei rääkinud, nii häbi ja alandav oli olla. Isegi oma tänase teadlikkuse juures vist ei julgeks väga kellelegi rääkida, sest tegemist oli inimesega, kel palju mõjuvõimsaid sõpru. Hiljem, kui seda inimest linna peal juhuslikult silmasin, siis alati emotsionaalselt tardusin, kogesin ärevust ning otsisin viise vältimiseks. Kõige rohkem kogesin tülgastust. See inimene täna Eestis ei ole põhikohaga, aga arvan, et see kogemus jättis minu seksuaalsusele sügava jälje.
The
February 11, 2025Ma käisin eliitkoolis, õpilased ja juhtkond teadsid, et ühel alaealisel õpilasel ja õpetajal on suhe, aga see vaikiti maha. Nö avalikult kapist välja tulid nad suhtega pärast õpilase lõpetamist. Õpetaja jätkuvalt töötab samas koolis.
Kõige rohkem kommentaare täiskasvanud meestelt sain vanuses 12-16. Kui koolis toimus vilistlastega üritused, siis 30ndates joobes pereisad üritasid noori tüdrukuid ära rääkida sellesama jutuga, et me oma vanuse kohta nii täiskasvanud, kuidas nendevanused naised on kibestunud ja ei taha lähedust pärast lapsi jms solk! Me keegi vedu ei võtnud, aga need mehed on tänapäeval edukad ettevõtjad ja poliitikaski tegevad.
M
February 11, 2025Üks vastik film samal teemal. Raamat on ka.
https://m.imdb.com/title/tt26255020/?ref_=ext_shr_lnk
X
February 11, 2025Olen väga õnnelik selle üle, et lõpuks on mul võimalus sellises kontekstis oma lugu rääkida.
Olen pärit nö “heast kodust”. Mu vanemad on inimesed, kelle nimi ütleks ilmselt paljudele midagi. Nad on haritud, laia silmaringiga, jõukad inimesed, kes on alati avalikus elus tegevad olnud ja figureerinud nii seltskonna-, kultuuri- kui ka poliitikarubriikides. Paljude inimeste meelest peaks sellistest peredest pärit laste puhul ärakasutamine kuidagi vastunäidustatud olema. Ometi pole see nii.
Olin teismelisena eakaaslastest rohkem arenenud – nii füüsiliselt kui vaimselt, paljude endaealistega klappi ei leinud. Jah, tundsin ka poiste vastu huvi juba üsna noorena. Usun, et seal mängis rolli ka see, et lugesin palju ja unistasin romantilisest armastusest nagu raamatutes.
1. Kui olin just 13 saanud, siis kohtusin laevakruiisil 25-aastase mehega. Ta ei suutnud alguses uskuda, et olen nii noor ja pühendas mulle palju tähelepanu. Jõudsime umbes kuu ajaga ka voodisse. Ma ei öelnud “ei”, kindlasti mitte, kuigi ta veenis mind päris pikalt enne kui olin nõus süütust kaotama. Paar kuud hiljem olin rase ja tegin aborti – 13 aastaselt! Mu ema sai sellest teada, sest pidin küsima tema nõusolekut. Selle asemel, et see meesterahvas politseisse anda, oli mu ema suurim mure, et mu isa jumala eest sellest ei kuuleks ja et see info kusagile ei lekiks. Ka hiljem, kui mitmeid kordi kodust ära jooksin, ei teavitanud mu vanemad kunagi politseid, sest äkki jõuaks see lehtedesse ja kahjustaks nende mainet. Kui mu täiskasvanud peika sai teada, et olen rase, siis hakkas ta ähvardama, et jätab mu maha ja pean lapsega üksi hakkama saama. Kahjuks ei olnud mul kellegi poole pöörduda ja ka ema käest sain tagasisidet, et ainult mina olen süüdi. Ma vist isegi ei teadnud, et tegelikult oli tegu kriminaalkuriteoga. Ka haiglas kus aborti tegin kogesin meditsiinipersonali halvakspanu. Mitte keegi ei uurinud, kes on mu lapse isa ja miks ma 13-aastasena rase olen. Peika jättis mu muidugi kohe peale aborti maha.
2. Peale seda muutusin üha metsikumaks ja hakkasin igasuguste ebasobivate inimestega läbi käima. Natuke enne 14. sünnipäeva viis üks 35+ vanuses ärimees mind Nimeta Baari, pakkus amfetamiini (mida ma ei võtnud) ja alkoholi ning hiljem seksisime tema autos. Ta rääkis mulle oma naisest ja 10-aastasest tütrest ja kiitis kui “tihke” ma olen. Kas ma ütlesin “ei” – ei öelnud. Kas ma soovisin temaga seksida – ei. Tahtsin lihtsalt tunda end erilise ja armastatuna.
3. Kui olin 14, siis rääkis üks sama vana sõbranna mulle, et on teada saanud, et tema isal (50+ poliitik) on 16-aastane armuke. Pakkusin välja, et helistame lastekaitse telefonile. Seal vastanud naine küsis mu sõbrannalt, kas teda häirib rohkem see, et tema ja ta isa armukese vanusevahe on nii väike või see, et ta isa ema petab. Olime sellest küsimusest šokeeritud ja lõpetasime kõne.
4. 17. eluaastaks olin hakanud “korralikuks”, keskendusin koolile, ei käinudn poistega läbi. Mul tekkis üks 27-aastane sõber, kelle puhul uskusin, et meil on tõesti sügav vaimne side. Meil olid huvitavad vestlused ja vahva koos olla. Ta ei pakkunud mulle alkoholi ega teinud ebasobivaid ettepanekuid. Sain talle rääkida ka oma minevikust ja ta mõistis mind. Kuni ühel hetkel ta tunnistas, et on minusse armunud ja tahab minuga magada. Ma ei tundnud tema vastu sama, kuid ta käis mulle peale. Ütles, et kuna mul on minevikus olnud partnereid, siis ei tähendaks see minu jaoks midagi, aga tema jaoks on see ülioluline ja kui ma olen tema sõber, siis ma teen seda. Andsin lõpuks järele ja seksisime tema autos. Peale seda temaga enam ei suhelnud.
5. Mainin, et kõik need asjad juhtusid 90ndate lõpus, 2000ndate alguses. Ehk olidki seadused siis palju lõdvemad ja ka suhtumine selline. Tahaks loota, et tänapäeval on asjad paremad. Nüüdseks olen pea 40 ja ma pole suutnud olla mitte üheski püsisuhtes. Mul ei ole peret ja lapsi, kuigi olen neid väga soovinud. Ka täiskasvanuna olen tundnud end ärakasutatuna. Mul on tunne, et tegelikult ei piisa ka ainult “jah” või “ei” sõnast. Naised ja mehed on lihtsalt niivõrd erinevad. Suur osa naisi siiski loodab mehega voodisse minnes, et sealt tuleb midagi tõsisemat ja nende jaoks tähendab see “jah” seda. Meeste jaoks aga mitte. Selle tõttu oli mul vastik lugeda ka Sass Henno hooplemist sadade partneritega, kes kõik on nõus olnud. Kui ta väidetavalt psühholoogiat ja naiste lemust tunneb, siis peaks ta mõistma, et enamik naisi ootavad alateadlikult midagi muud kui üheöösuhet.
6. Kõigil meestel, kes on mind ära kasutanud on tänaseks hetkeks naised, lapsed, pereelu. Minul seda ei ole ja tean, et ei tulegi kunagi, kahjuks.
Kahe tütre ema
February 15, 2025… need lood on südant lõhestavad, armsad kallid naised… Mul on nii kahju..
Ma loodan, et mitte keegi ei süüdista ennast kogu selle valu eest, mida on kogenud ja kandnud…
Mitte keegi meist ei ole ise seda küsinud ega soovinud ega provotseerinud. Eriti karm, kes on lapseeas kogenud selliseid rünnakuid..
Kogu see vägivalla skeem on nii ühiskonda sisse kootud… vanemad, kasuvanemad, treenerid, õpetajad, valed sõbrad, kes osutuvad phm handleriteks…
Kõik need jubedad loosungid, mis õigustavad naistevastast (ja laste!) vägivalda – õigustust ei ole! Ohvrid ei ole süüdi.
Ma loen ja pisarad jooksevad, aga see on nutt, mida tasub nutta. Nutta välja enda ja teiste valu, kogu selle süsteemi ebaõiglus, mis lubab sellistel asjadel juhtuda.
Nutta ja siis tegutseda… me saame igaüks ise toetada teisi naisi erinevates olukordades, igaüks omal moel.
Ja call-outida/ tõmmata vaibale mürgised hennod ja väinod, kes igapäevaelus neid mustreid kannavad ja õigustavad.
Mul on nii kõrini selliste teemavendade retoorikast, kes ühiskonnas või sõpruskonnas kannavad hoolega mingit trallallaa-kui-õilis-ja-tore-onu maski, aga oma pere telgitagustes on väga sünged võikad lood ja mingi pimeda poole välja elamine nende peal, kes on kindlalt “võrku püütud”: oma naine ja lapsed…
Ja seda on nii palju… IGAS ühiskonnakihis..
Sellised vennad on osavad punujad ka – niikaua suudavad nad isegi oma naise ees maski peas hoida, kuni püünis saab korralik.
Olge palun ettevaatlikud finantsotsuste juures alati ja kellega tahes – raha ja armastus hoidke lahus. Alati.
Olen elus (teismeeas) mitu korda pidanud füüsiliselt võideldes end kaitsma, et mitte saada vägistatud/ röövitud. Mul õnneks vedas… ärge kartke ennast kaitsta. Naisena on õudne ja hirmutav leida end füüsilises võitlusolukorras, aga adrenaliin annab jõu.
Vahel jõuab abi just seetõttu õigel ajal vahele, et võitlus on nii üheselt arusaadav olukord, või heitub vägistaja ise, kohates ootamatus kohas vastupanu.
90ndatel oli vägistamisi väga palju. Oli väga jõhker aeg.
Siinseid lugusid lugedes ma mõtlen tagasi ja püüan aru saada, mis üldse andis tookord jõu vastu hakata kõigis nendes jubedates olukordades… olen raskest päritoluperest ja mul ei olnud õnnelik lapsepõlv ega toetavad vanemad. Olude sunnil elasin jaburalt ohtlikku elu. Lapsest peale, mäletan, et soovisin nii väga olla armastatud ja hinnatud, aga kodust ma ei saanud armastust ega mõistmist.
Vähemasti selles olin ma oma enda lapsearuga veendunud, et minu keha ei ole teistele kasutamiseks nende äranägemisel, vaid minu püha osa. Pühendan sellele, kes väärib. (Ehk hoidsingi süütust 90ndate aastate hulluste kiuste, aga “väljavalituga” läks paraku ikkagi kehvasti, sest need osavad maskikandjad, eks.. õige hetkeni osatakse käituda kuidas iganes on vaja…)
Võibolla üks võti on selles: ärge kuulake neid, kes seksi tarbeasjana käsitlevad. A la “ega see ära ei kulu, kui jagad lahkelt kõigile”.
Jah, riistvara ei kulugi. Aga meie naiselik energia on päriselt püha. See on väärt kraam ja iga notsu pole seda lihtsalt väärt…
Hoidke oma naiselikku energiat. Õnneks on olemas toredad mänguasjad iseenda rõõmuks, kui vaja, ja ei pea tingimata selleks mõne lambi-väinoga asjatama, et orgasmi kogeda.
Väino olgu seda väärt! Tõestagu, et on väärt.
Naised, meie oleme väärt armastust, viisakust, austust.
Hoiame endid ja üksteist
Kaja
February 11, 2025Aitäh, et sa seda teed. Aitäh, et neil kõigil on võimalus end siia välja kirjutada. See on kohutav lugemine. Ja veel kohutavsmaks teeb asja, sest mu sõprade tütar sattus ka ühe jubeda olevuse küüsi. See asi hakkab jõudma selleni, et kohus hakkab seda lõpuks menetlema. Aga no see mis selle kõige ümber on toimund. Need küla jutud, näiteks, et see oli ju avalik saladus ja kõik teadsid. Või kommentar, et see plika peaks madalat profiili hoidma pärast seda, või, et mis see plika kurdab see tüüp ju andis talle raha küll talle ikka meeldis. Ja see kõik tuleb naiste suust. Tülgastav ja rõve.
Kõik kes on sellise kohtlemise osals saanud, te pole süüdi. Ainus kes on süüdi on see mees kes nii teeb.
Ma väga loodan, et sellised jubedad olevused saavad kõik paljastatud.
Anonüümne
February 11, 2025Neid lugusid lugedes mõtlesin, et õnneks pole minuga juhtunud midagi kuni järsku meenus, et siiski on. Kui olin umbes 11-12 oli isal mingi rõve umbes 27 aastane sõber mõnda aega. See jälk kuju vahtis mind ilase näoga ja ütles isale, et võtab mu naiseks kui suuremaks kasvan. Ma mõtlesin siis juba, et niimoodi ise võtab, minu arvamus ei puutu asjasse? Vältisin seda jälki ollust võimalikult palju ja õnneks kadus varsti ära ka isa sõprade hulgast.
Siis oli isal üks vana päss sõber kes mulle, ma umbes 13-14, tuli kommi andma ja siis krabas tissi. Ma tardusin ja ei osanud midagi teha. Okse tuleb peale kui mõtlen sellele.
Kui täiskasvanuks sain rääkis ema, et isa ise oli ka mingi 15-aastasega armastuskirju vahetanud. Füüsiliseks õnneks asi ei läinud. Isal oli veel jultumust ta üles otsida kui see naine oli umbes 40. See saatis ta perse muidugi. Isal üldse oli tuba mingeid porno ajakirju ja videosid täis. Omaarust varjas meie eest aga no teadsime ikka. Tänu sellele oli mulle seks aastaid vastik tegevus, seostus isaga. Kuigi isa minuga kunagi midagi kahtlast ei teinud aga tema sõbrad ja ta ise olid niisama kahtlased kujud. Viimastel aastatel olen sellest üle saanud aga neid kirju lugedes tuleb see sama rõve tunne peale jälle..
Oeh
February 12, 2025See, et mehed oma pornomaterjaliga hooletult ringi käivad, ei ole mingi uudis. Meile tuli 3-4 aastane naabripoiss rääkima, kuidas tema issi vaatab arvutist mingeid imelikke videosid ja kuidas videos ühel onul nokust piima välja tuli…
Liisa
February 11, 2025Kas on v6imalik ,et sellist inimest enam koolidesse ei lubataks. Mallu palun alusta petensiooni.. Sul on mallu m6juj6ud see läbi viia
L...
February 11, 2025Nende tegelaste populaarne muster tundub tõesti see, et peale oma tahtmise saamist, hakkab neil väga kiire elu ja pole enam aega suhelda. Ei te, kus neid taktikaid õpetatakse, või on see sündides kaasa antud “anne”.
Enda noores elus, olen kahjuks kaa, tegemist teinud, pigem vanemate meestega. Oma 14. sünnipäeval hakkasin käima 19 aastase noormehega, õnneks see oli üürike ja musitamisest kaugemale ei jõudnud. Süütuse kaotasin ma värakelt 16 aastaseks saanuna 23 aastasele mehele. Me polnud suhtes, see oli pigem lihtsalt sebimine kuniks kätte sai,mis tahtis ja siis tal hakkas hirmus kiire elu. Edasi sebisin lühikest aega teise 23 aastase kutiga, ise jätkuvalt 16. Ka tema ei olnud millestki muust huvitatud ja koguaeg oli hirmus kiire, kuniks siis oli suhtes ühe naisõpetajaga, keda ma ka teadsin ja kellel aimugi pold, et tüüp tiinekatega ringi ajab. Pärast veel tüüp uhkustas sõpradele, et ta oleks minuga juba varem ära lõpetanud, aga n*ss oli hea. Minu süda oli muidugi murtud ja see oligi mu tiinekaea kõige suurem südamevalu. Edasi olin 17 ja siis suhtes 26 aastase mehega, kes elas teises Eesti otsas, aga kokku sai ikka saadud, isegi minu põhikooli lõpuaktusele tuli uhkelt kohale. Seegi suhe jäi üürikeseks, kuigi tema oli nendest tüüpidest ainuke, kes ainult saama peal väljas polnud. Peale seda mul pole enam väga vanemaid tüüpe olnud.
Minu näited ei ole küll nii suure vanusevahega, aga ikkagi tunne on mul sama ja mõtlen rõvedudega neist meestest, miks oli vaja ja ei võinud omavanustega sebida. Mulle meeldis küll klassivendasid, aga see polnud kahjuks vastastikune ja kuidagi siis juhtus nii.
Sel ajal tundsin muidugi täiskasvanulikuna ennast ja uhke tunne oli vanemate kuttidega ringi käia. Kui keegi olekski mind hoiatanud või keelitanud, ma poleks kuulanud.
Mul olid sõbrannad kaa sellised, kes üsna noores eas suguelu elasid. Eks see mõjutas kaa natuke. Ühe sõbranna lugu pani mind aga isegi tol ajal imestama. Ta oli lastekodu laps, sel ajal umbes 16 aastane ja tema ametlik hooldaja oli tema täisealine poiss-sõber, kelle juures ta siis elas kõigi osapoolte nõusolekul. Enne seda tüüpi oli ta hooldajaks olnud eelmine meestuttav, kellega ta oli seksuaalses suhtes ajast, mil tüdruk oli 12. Ma ei ole täpselt kindel, kas seda nimetatakse hooldajaks, aga lühidalt õeldes,oli tehtud mingi paber, et see inimene on tema, kui alaealise eest vastutav ja tal oli luba lastekodust ära olla ja temaga elada. Juba sel ajal oli see minu tiineka mõistusele äärmiselt perversne ja see oli 17 aastat tagasi.
Maali
February 12, 2025Äkki eestkostja
Kolme tütre ema
February 11, 2025See mis sa kirjutad on nii õige. Mõtlen ise samu mõtteid. Tahaks sind kohe kallistada,selline positiivne aga samas ka kurb emotsioon on ❤️. Kodus kasvab kolm tütart, vanim on 11 . Hirm tuleb peale kui mõelda,et sellise ,,onu Henno,, mõtteviisiga inimesi leidub ikka päris palju
L
February 11, 2025Käisin ühes Tallinna nö eliitkoolis. Kuna käisin palju trennis, siis kehalises väga käia ei viitsinud. Üks hetk veerandi lõpus selgus, et on siiski vaja minna, et mitte X saada. Tund toimus jõusaalis ning meie õpetaja asemel oli seekord poiste õpetaja. Ma isegi ei mäleta, mida ta täpsemalt ütles, aga harjutusi näidates pidi ta mu tagumikku silitama ja kommenteerima, mis harjutusi ma veel peaks tegema. Tegin suurest vihast kõik kähku ära, esimest korda elus proovisin sõudeergomeetrit ning sain oma megaajaga 5+. Pärast seda läksin otsejoones minema. Hiljem ütles ta mulle veel tänaval korduvalt tsau ning kirjutas instagrami. Olin ehk 17-18, aga siiski ebameeldiv.
Teine, veelgi vastikum, kogemus on paari aasta tagune. Olin 29, suht värskelt lahku läinud (Insta DMi teel maha jäetud) ja tüüp üks minuvanune tuntud inimene. Olime tema juures ning ta hakkas väga jõuliselt end peale pressima. Mina, kes ma ei ole üldse mingi argpüks, olin justkui kangestunud. Midagi ei juhtunud, kuid ta tahtis umbes pilte teha jne. Tulin sealt tulema sellise vastikustundega, terve maailm pöörles, kuigi olin kaine. See kõik tundus nii uskumatu. Et kuidas selline asi toimub MINUGA. Rõve rõve rõve.
S.
February 11, 2025Mul ei ole lugu jagada, tahan hoopis Sind kiita, et sa teadlikust tõstad.
Sass Henno sugused perverdid tuleb paljastada.
Minu jaoks on täiskasvanud meestel äärmiselt vale himustada lapseeas tüdrukuid. See ei ole normaalne, sellised mehed on mingi hälbega! Ma leian, et ka 30. aastates mees ja täiskasvanuikka jõudma hakkavav neiu ei ole samuti ok. Midagi on ju sellel mehel viga!? Miks ta enda vanuseid partnereid ei leia?
Ma tahaks küsida neilt, kelle arust see noor “ise tahtis”, et kas peas ok kõik ok? Meie lapsed maast madalast tahavad igasugu asju, neil ei ole veel arusaama elust. Mis siin elus on õige ja mis vale. Me vōime vanematena neid kasvatada, aga see ei tähenda, et Henno sugused abivalmid manipulaatorid neid pikapeale ära ei suudaks rääkida.
Mina
February 11, 2025Olin 80ndate lõous ca 6-aastane ja käisin tihti väljas mängimas. Tol päeval sõpru kuskilt võtta polnud ja niisiis läksin üksi rannaparki redutama. Seal oli tol ajal mängude maja ja kuigi meil raha ei olnud, käisin siiski seal sees ja mulle meeldis käpamasin (see, mis võtab nö käpaga esemeid ja kukitab auku), sest see korjas koos asjadega üles ka “puru”. Mulle meeldis seda puru millegi pärast korjata ja käisingi tol päeval seda masina august välja võtmas, sest mul oli igav. Mäletan, et ilm oli sombune ja kedagi rannapargis ei olnud tol päeval. Kui mängide majast välja tulin, mäletan hägusalt, et mind kõnetas üks mees. Mäletan vaid seda, et ta oli sõbralik ja usaldusväärne ning pakkus välja, et me võiksime koos mängida. Küsisin veel, et mis mängu ja ta vastas, et Karlssoni ja väikevenna mängu. Tol hetkel juba kõndisime koos ja ma veel täpsustasin, et kuidas seda mängitakse ja ta vastas, et Karlsson ajab väikevenda taga ning väikevend jookseb eest ära. Mulle tundus see väga põnev. Ma vahepealset juttu ei mäleta, aga mäletan, et kõndisime kõrkjate poole. Kartsin tol ajal väga kõrkjatega kaetud ala, sest seal oli reeglina vesi ja tundmatus, kuid selle mehega ma ei mõelnud sellele, ei olnud hirmu. Midagi me pidime veel rääkima, sest kui me kohale jõudsime, siis oli mul mängimine peast läinud ja ma mäletan, et teerada sinna kohta oli sisse tallatud ja koht oli ise ringikujuline tallatud ala. Ta istus maha ja palus mul püksid jalast võtta, mina siis kuulekalt tegin seda. Ta hakkas mu tagumikku silitama, kui mulle tuli meelde, et me pidime mängima hakkama. Küsisin tema käest, millal me mängima hakkame ja ta vastas, et me juba mängimegi! Siis klõpsas minu 6-aastases ajus (olin arukas laps siiski oma vanuse kohta, kahjuks liiga usaldav) midagi ja ma sain aru, et selle “mängu” kirjeldus ei vasta tema kirjeldatus mängule ja tõusin püsti, tõmbasin püksid üles ja jooksin ära. Jooksmine oli nagu selles unenäos, kus su jalad ei taha kanda, aga pead jooksma. Korra seisatasin ja vaatasin, et ta järgi ei jookse ja jõudsin ühel hetkel kõrkjatest välja. Edasist ma ei mäleta, aga emale ka rääkida ei julgenud, sest ta oli mind hoiatanud võõrastega mitte kaasa minemise eest ja kartsin riielda saada. Rääkisin talle ca 30date eluaastate lõpus alles.
Ma sellest õnneks suurt traumat ei saanud ja hilisemas elus mõtlesin, mis kõik oleks võinud juhtuda ja olin tänulik, et ma
nii nutikas olin ja taipasin, et see ei ole õige mäng ja ära jooksin. Olen sellest kogemusest rääkinud ka oma lastele, et nendega midagi hullu ei juhtuks.
Kahjuks on ka minu laps 8-aastaselt veebis pedofiili otsa komistanud, kuid märkasin seda ja kiirelt võtsin politseiga ühendust ja Lastemaja kaudu saime tuge ning uuriti seda asja. Aasta hiljem uurimine lõpetati, sest mees elas välismaal. Kahjuks otsisid pedofiilid lapse veel erinevate kontode pealt üles, aga tegime sellele ka lõpu. Tundus, nagu selle taga oleks terve võrgustik. Ma ei osanud ka kohe märke näha. Vestlus käis Omegle portaalis ja Snapchatis (sealt kaovad sõnumid peale vaatamist ära). Vanemad, jälgige laste veebitegevusi!
Mammu
February 12, 2025Mul oli selline onu (isa vend), kes mind, mu õde ja venda kogu aeg sülle võttis ja kõditas, ükskord ma mäletan, et mu sõrmed olid kakaga koos (kuidas, ma ei mäleta)…tagant järgi mõeldes ta vist pani mu käe enda püksi vms…vastik vastik!!!!
Ja siis ma mäletan veel, ükskord Nõmme mäest rattaga alla sõites seal tee äärest oli üks liputaja, kes oma hõlmad lahti tegi, kui mööda sõitsin.
Mis asja
February 13, 2025Miks üldse 8aastasel snapchati ja omeglesse asja on?
Mõlemas on vanusepiirang 13+!
Nii pisike ei peakski üldse seal jõlkuma!
G
February 11, 2025Appi kui haiglased ja võikad lood. Tundub, et enda “väikesed vägistamiskatsed” ja muud eluraskused kahvatuvad selle kommentaariumi kõrval veidi. Jumal tänatud, et me lõpuks ometi sellele õudusele tähelepanu pöörame mis siin yhiskonnas toimub. Aitäh Mallu, et hoiad ruumi! Aitäh kõik kes te oma rõvedate lugudega inimesi shokeerida aitate! Aitäh, et liigume turvalisema elu suunas meie endi, meie laste ja meie lähedaste nimel! Seda äratust oli väga vaja!
Maria
February 11, 2025Ma oma lugu äkki ei jagakski põhjalikult, olin 10 ja üks külapoiss, 18-a, tuli koduteel järgi ja veenis mind pükse ära võtma, et käperdada. Imelik, et ma aru sain, et see pole normaalne (oli 80ndate lõpp), jooksin ära, aga emale ei julgenud rääkida, sest MIDAGI JU EI JUHTUNUD. Ma ei osanud rääkida. Ma kartsin ilmselt midagi. Ma tean selle mehe nime. Tal on 3 (kasu)tütart.
Kui hiljem, u 30sena rääkisin juhtumist oma toonastele klassiõdedele, oli kõigil rääkida mingi lugu käperdamisest, näppimisest, ebasündsatest kommentaaridest.
Ma ei suutnud väga pikka aega poistega suhelda. Kartsin neid kõiki. Mul oli ülemus, kes tegi mulle lähenemiskatseid. Mina teda ei igatsenud, aga kartsin talle ära öelda. Ta oli suhtes, mitte liiga palju minust vanem, aga ta oli jõupositsioonil. Ta sai, mida tahtis. Ehk minu õppetund – õpetada oma tütrele “ei” ütlemist. Tean, et asi pole tüdrukutes. Aga see on vähim, mis mina tema heaks teha saan.
T
February 11, 2025Olin pisike eelkooliealine tüdruk, kui mu oma lähisugulane (minust ca 10 aastat vanem vend) minuga ühte mängu tahtis mängida. Mäng seisnes selles, et mina pidin silmad kinni panema, põlvitama ja suu natukene lahti hoidma ning siis ootab mind üllatus. See üllatus…ajab mind siiani öökima. Mäletan siiani, ka aastaid hiljem selle lõhna, soojust. Kõike! Üllatuseks oli siis tema riist, mida ta mulle suhu pressis. Mul on meeles see irvitav nägu, kui ehmatusest silmad avasin. Ja ma reaalselt sain sellest vist sellise trauma, et käitusin suuremaks saades ise kohati väga ennasthävitavalt. Ma uskusin, et ongi okei, kui mind kui kaltsu koheldakse. Vennaga ei suhelnud ma aastaid. Vaid erandlikel juhtudel. Vanematega ei ole ma seda lugu iialgi jaganud. Kartsin. Esiteks – nagu ikka, oli tohutult piinlik. Teiseks tundsin mingil hetkel, et olin ise süüdi. Tahtsin ju temaga mängida… Mis sellest, et ma olin väikene laps. Ikkagi. Oma süü. Venna osas on mul kohati tunne, et ta arvab, et ma ei mäleta juhtunut. St et ta otsib kontakti, kiidab kui hea õde tal on jms. Käitub just nagu poleks kunagi midagi juhtunud. Aga ma mäletan, sest see juhtus. Ja vahel on mul tunne, et ma tahaksin selle enda seest välja karjuda, et lõppeks kritiseerimine teemal, miks sa perega nii vähe läbi käid, miks sa oma vennaga nii vähe suhtles – elate ju ühes linnas jne. Tahaks karjuda. et saage aru – ma olen proovinud. aga ma ei saa, ma ei taha, mul hakkab halb. Aga selle asemel teen head nägu, naeratan ja vastan, et mul on lihtsalt kiire… Põgusalt olen maininud juhtunut vaid ühele inimesele, kuid ega temagi lõpuni mind mõistnud. Teistpidi kriitika. et kuidas ma ikka vennaga veel üldse sõnagi pärast sellist asja räägin ja kuna räägin, siis kas ikka oli kõik nii nagu ma mäletan. Vastan ka selgituseks: olen sunnitud temaga suhtlema, kuna keegi ei tea juhtunust, ma ei ole rääkinud ega taha rääkida ja nii ma teesklen, et kõik on okei. Mis sellest, et meie vestlused on pinnapealsed ja iga arukam inimene, kes süveneks, saaks aru, et distants meie vahel on suurem kui kuristik ning minu hoiak jäisem kui jää ise. Aga on nagu on.
Sõnaga, plaanisin selle loo viia endaga hauda. Sest seal ma ju enam ometi ei mäleta. Või ei mäleta valesti. Aga jagan siin, et hing saaks veidigi kergemaks. Ja kõigile, kes siin oma lugu jaganud on ja jagavad, soovin omalt poolt öelda – see ei olnud teie süü! Mitte kunagi!
Mallu
February 11, 2025Kiri mu postkastist:
Minu esimene suhe oli selline, võiks öelda et tagant sunnitud. Saime ühel sünnipäeval tuttavaks ühe täisealise neiuga ja tema seltskonnaga. Hakkasime siis natuke rohkem läbi käima ning üks õhtu oli istumine tema juures. Sai joodud ja lauamänge mängitud jne. Kuni hetkeni, mil ma ikka päris purjus juba olin ja sõbranna mu ühte magamistuppa magama saatis. Järgmine asi, mida ma mäletan on see, kuidas selle sõbranna peretuttav, kes mulle silma peale oli pannud, minult süütuse võttis. Ma olin nii purjus ja lihtsalt allusin niiöelda. Lisaks siia, et ma olin tol hetkel 15 ja tüüp üle 20, ei mäleta enam täpselt vanust Mul polnud mõtteski olnud nii noorelt seksiga alustada. Sõbrannale raske südamega rääkisin järgmine päev ära, mis juhtunud oli ja ta tegi sellest väga suure numbri. Selle kutiga astusime muidugi peale seda suhtesse, mis kestis paar kuud umbes. Aga see suhe oleks olnud olemata, kui sellist asja juhtunud poleks. Saaks aja tagasi keerata, teeks seda.
Mallu
February 11, 2025Kiri postkastist:
Ma kirjutan ka siis enda loo. See häbi ja halb tunne oli kaasas päris pikka aega minuga. Ma olin lihtsalt laps.
Mina olin 13 ja noormees oli 18. Olin ühes laagris ja noormees oli pandud sinna üheks ,,juhiks?”.
Teadsime üksteist juba varasematest laagritest ja olime ka suhelnud vähesel määral snapchatis.
Laagris hakkas ta rohkem huvi tundma mu vastu ja flirtima? Öösel tuli ta mu telki ja mis mina arvasin olevalt niisama läheduse saamine, siis oli see midagi muud. Kõik juhtus väga kiiresti ja peale asja ajamist läks ta minema ja rohkem ma temast midagi väga ei kuulnudki.
Tean, et ma ei olnud ainuke nii noor neiu, kes tema ohvriks sai.
Vanusevahe jah ei olnud nii suur, aga praegu mõeldes tagasi, siis 13 aastane ja täisealine noormees? Ka see ei ole eetiline minu meelest.
L
February 15, 2025See ei ole mitte ainult ebaeetiline vaid ka ebaseaduslik! Ta vägistas lapseealise! Kui kirja kirjutaja mäletab selle tegelase nime, siis minu teada peaks veel olema võimalus politseisse pöörduda.
Mallu
February 11, 2025Kiri postkastist:
Tere Mallu.
Lugedes neid kirju S.H kohta, ning kui paljud julgeid inimesi on, kes on julgenud enda lugusid rääkida, mis nendega tehtud on ja kui palju traumat see tegelikult naistele põhjustab.
Mõtlesin siin, et jagan ka enda lugu, mis minuga siin ümbes 8 aastat tagasi juhtus, ja siin kohal mainin ära, et ma sain abi, kuna ma julgesin pöörduda õigesse kohta.
Ma olin u 13-aastane kui see toimus.
Kõik toimus läbi Snapchati.
Lisas mind siis üks meesterahvas vanuses 27, ning hakkas siis mulle kirjutama, kui ilus ma olen ja, et talle väga meeldiks minu vanune tüdruk.
Loomulikult tol hetkel olin loll ja rumal ja tundsin seda kui meelitust, et appi, keegi tahab mind.
Sest ma pole kunagi tundnud päriselt isa armastust, siis see tundus just õige.
Hakkas mulle rääkima, kuidas ja mida ta kõike minuga teeks.
Palus, et ma saadaksin talle tissidest pilte, intiimpiirkonnast jne.
Aga see ei lõppenud sellega.
Kui ma olin saatnud ainult pildid, hakkasid tulema uues soovid.
Uuteks sooviteks olid, et iga video või pilt, mida saatma pean, peab minu nägu peale jääma.
Alguses ei näinud ohtu selles.
Tegin ja saatsin.
Siis hakkasid tulema ähvardused, et kui ei saada sellist, selles poosis/asendis, panen su pildid ja videod ülesse koos nime ja vanusega. Sest pildil on ju nägu peal.
Lõppude lõpuks, ma võtsin julguse kokku ning läksin kooli sotsiaalpedagoogi juurde, kes saatis mu edasi politseisse, kus kirjutasin avalduse.
Lõpuks sai ka sellest minu ema teada, ning rääkisin talle kogu loo ära.
Lõpuks tuli vastus, et ma ei olnud ainukene, oli veel üks minu vanune neiu, kellelt nõudis samu asju, ning kõik pildid ja videod oli tõmmanud CD peale.
Noormees sai 4a tingimisi, ning rohkem ma pole midagi kuulnud ega näinud.
Ma võin öelda ainult üht.
Julge enda eest seista ja rääkida.
Ma tean kui hirmus see tegelikult on ja millisesse seisu, see võib neiu viia, aga reaalsus on see, et kui saad kellegiga rääkida ja saad abi, siis sa tead, et sa ei ole üksi.
P.J.M
February 11, 2025Vanuses 14-16a käisin FC Floras jalgpalli trennis, meil oli naistreener, kuid mingi hetk hakkas osa treeningutest andma meile meessoost treener, ta oli samuti ca 30+, vanusevahe oli meil 15-16 aastat. Tegemist ei ole mingi suvalise jorsiga, hiljem oli ta nii Floras kui ka Kalevis naiskonna treener, abitreener.
Ma täpselt ei mäleta, kuidas või miks meie suhtlus alguse sai, kuid mäletan ühte seika väga hästi, kui tegin Facebookis enne jaanipäeva postituse, kas keegi saab telki laenata ning mu treener kirjutas chatti, et tema saaks laenata, kui hiljem telkima lähme(kahekesi koos). Algselt olin pigem meelitatud, et olen justkui privilegeeritud seisus – hakkasin saama rohkem tähelepanu. Hiljem juhtus mul põlve vigastus, kui treeningutele naasesin, siis mäletan, et ta lubas mulle eraldi põlve massaaži teha – see ei olnud sportlikust huvist, et vigastust parandada, see kõik oli wink smailidega, ehtne onu Sassi jutt. Loomulikult hakkas mul üks hetk ebamugav, ühest küljest selline salapärane suhtlus oli huvitav ja põnev, teisalt paljud kommentaarid ja vihjed olid sellised, millele ma ei osanud reageerida. Mäletan, et see suhtlus kestis on&off ikkagi mitu aastat, ühel hetkel lõpetasin trennides käimise, kuna olin end mässinud väga ebamugavasse olukorda. Sellest otseselt ei rääkinud ma kellelegi, häbi oli ka. Vanemad olid tol ajal meeletult pahased, et põhjuseta kõik pooleli jätsin, siiani ei ole sellest kellelegi rääkinud, sest meie vahel ei juhtunud midagi füüsilist. Nii palju oli oidu, et mitte leppida kohtumisi kokku ja puigelda mööda. Samas tean, et ühel turniiril(tüdrukute turniir) magas ta alasti enda magamiskotis ja sellest räägiti Floras avalikult. Hiljem läks ta minema ning sai Kalevi treeneriks – kas see oli seotud antud juhtumiga turniiril, jään vastuse võlgu, kuid avalik saladus see oli. Kõik tegelased olid alaealised. Hiljem seesama treener astus suhtesse naiskonna mängijaga, olen üsna kindel, et suhtles paralleelselt mitme inimesega. Olen tänaseks 29-aastane ja kogu see virrvarr tuletas meelde, kui haiglane see kõik oli. Ma ei olnud ise kõige tervemast perekonnast, et oleksin saanud minna emale või isale rääkima – mind oleks tembeldadud süüdlaseks, kes ise seda suhtlust provotseeris, aga mõeldes tagasi end sinna ikka(iga/easse), siis olingi katkine hing, kes tundis, et saab tähelepanu ja komplimente endast vanemalt isikult, kellest peetakse lugu ja kes pole mingi niisama jorsik. Seepärast kutsun samuti vanemaid üles, rääkige enda kasvavate võsukestega, oma peas võib laps olla maru täiskasvanulik ja valmis eluks, aga see haavatavus on nii kerge tulema. Nii noor inimene ei mõtle tagajärjedele ega tee vahet õigel või valel, selle jaoks ongi vanemad, kes saavad pakkuda kodu turvalise kohana, kuhu tulla ja vajadusel panna pea ema sülle ja rääkida hingelt ära, kasvõi küsida nõu..
xxx
February 11, 2025Olin tol ajal 13 ja vanemad noormehed/mehed circa 18-26.a kutsusid mind kaasa kuskile peole muidugi nooruse lollusest tundus see põnev. Läksin. Seal pakuti alkoholi ja järgmine asi mida mäletan oli see, et tahtsin helistada oma vanemale vennale, et äkki ta saab mulle järgi tulla (ta seeaeg elas paarikilomeetri kaugusel sealt kus väike istumine toimus)
Läksin eemale, et helistada, minu õnnetuseks ta ei võtnud vastu ilmselt magas juba.
Olin teistest eemal kuni ilmus välja üks 18.a noormees kes mulle tolajal muidugi meeldis, tuli minuga rääkima ning järgmine hetk oli ta kuskile vastu puud mind surunud ning siis juba olin pikali ja mäletan et ùtlesin talle ei et ma ei taha palun lõpeta.. seda ta muidugi ei kuulnud. Peale seda olin seal pisarsilmis kõik oli valus ja ebameeldiv ja mõtlesin milline kohutav viis oma süütus kaotada.
Otsustasin sealt minema minna.. jalutasin koju 15km.. väike suvekleit seljas ja reied verised, järgmine päev rääkisin emale, mis juhtus, ning läksime politseisse. Muidugi pidin andma tunnistusi ja sealhulgas ka minema koos politseiga naistearstile.
Mäletan nii hästi, et politsei uurijad kaks naist viisid mind naistearstile autos oli üks 6.a tüdruk koos minuga kes samuti läks naistearstile kuna ta kasuisa oli teda viimased 3.a vägistanud. 6. AASTANE!!!
jõudsime naistearstile ning jälle minu “õnn” naistearst oli kuskil 40.a mees kes siis küsis mu käest, mis juhtus ja enne kui ta mind läbi hakkas vaatama küsis mu käest pilkavalt et noh meeldis siis või kas oli hea?
lõpetuseks nii palju see tüüp kes mind vägistas sai paar kuud tingimisi ja mina sain selle et kõik teadsid et ta mind vägistas ja kena templi et olen loll lits kui enda jalad harki ajasin ja ilmselt ise tahtsin seda..
A
February 15, 2025Nii kahju on kuulda kuidas kõik sind väärkohtlesid, eriti professionaalid. Mind ajab see nii raevu, töötan vaimses tervises ja kahjuks asjad pole palju paranenud. Ikka on mees arstid/politsei kes peale vägistamist tulevad kohale paljud on ka ise perverdid sest sellised töökohad on neile nagu komm.
KÕIGIL naistel ja tüdrukutel on lood meeste vägivallast. KÕIGIL. Meie patriarhaalse ühiskonnana kaitseme mehi- vaatame mujale, ei sekku, kindlasti räägime kohe sellest et kõik mehed pole sellised (aga kõik naised on kogenud meeste sobimatut käitumist!!?) ja kaitseme mehi seadusega. Räägime ka sellest et mõtleme meestele neile ka ju naised teevad liiga. Ajame jutu teemast ära sest naiste valu ja alandus loeb vähem kui meeste maine ja uhkus. Loodan et ühiskond ärkab. Patriarhaat pole loodud naiste turvalisuseks. See on loodud meeste kaitseks, meeste mõnu jaoks. On aeg see jama lõpetada.
Kata
February 11, 2025Ehk on nüüd tõesti õige endast välja kirjutada see, mida varem ei tihanud. See, mille osas ma siiani arvasin, et mina käitusin üksinda valesti. Ja natuke ka mõtlemisainet lapsevanematele, kes laste pärast mure tunnevad ja suure hooga nüüd nendega rääkima lähevad.
Mina räägin enda lugu verinoore täiskasvanu positsioonilt, kes tänaseks päevaks hakkab 30le lähenema.
Võtsin enda 18. sünnipäeva vastu ühe noorteorganisatsiooni laagris. Meiega koos olnud meessoost 30ndates juhendaja hakkas täpselt sellest päevast alates mulle külge lööma. Alguses lihtsalt flirtides, aga juba kuu aega hiljem saatis ta mulle enne järgmist laagri pilte pesust, mida võiksin laste(!)laagris kanda. Mina olin nii meelitatud, sest ma ei olnud kunagi olnud populaarne tüdruk, pigem erak, kellest hoiti eemale. Ja korraga pakuti mulle tähelepanu. Vanematel ei olnud aastaid olnud enam minu jaoks aega. Nad justkui olid füüsiliselt kodus, aga mõtted olid kogu aeg eemal ja minu jaoks jagus tähelepanu siis, kui oli vaja riidlema hakata.
Olin ülimalt armunud, aga teadsin, et enda vanematele ma sellest rääkida ei saa, sest kuulamise/mõistmise asemel ootaks mind pahandamine, riidlemine jne.
Ühel õhtul viis see juhendaja mind koju ning enne autost väljaminemist ta suudles mind. Küsisin, et mida ta tegi ja ta vastas: ,,Sul oli selline nägu peas, et sa tahad, et ma suudleksin sind”. Uskusin igat ta sõna ja arvasin, et oligi. Paar kuud hiljem kaotasin talle süütuse.
Sellest umbes kaks nädalat hiljem tulid vanemad minuga rääkima. Või no mitte rääkima, vaid pahandama, riidlema, litsiks sõimama, pere häbiplekiks sõimama, ema ütles, et minu käitumise pärast võib mu isa ära surra jne, sest ma olen neid tohutult häbistanud. Ilmselt oli keegi noorteorganisatsioonist andnud neile vasta info, sest minu telefonidele jms nad ligi ei pääsenud.
Nad keelasid mul igasuguse suhtluse selle juhendajaga.
Ainus, millega nad ei arvestanud, oli see, et ma ise ei olnud selleks valmis. Ma päriselt armastasin seda meest tohutult ja olin just talle süütuse kaotanud ja enda peas rajasin temaga koos tulevikku. Seda hoolimata sellest, et ta ei astunud kordagi mu kaitseks välja, vaid ütles, et see on mu enda võitlus mu vanematega.
Kuna ma ei olnud loobumisega nõus, siis kavaldasin enda vanemad üle – iga kord, kui neil telefon oli kuskil hooletult, siis lugesin nendevahelisi chatte, gmaili kirju jne ja olin nende järgmiste sammudega kursis ja käitusin sellest lähtuvalt, et nad mu kallal rohkem võtta ei saaks. Niiviisi kestis see kassi-hiire mäng meil kuid ja mul oli tohutu pinge peal: ühest küljest mu vanemad, keda ma üle kõige siin maailmas kardan ja teisalt “peigmees”, kes käskis mu võitlused mul üksinda ära pidada.
Läbi lillede üritasin vanematele olukorrast märku anda, aga nad kas ei kuulnud või ei tahtnud kuulata.
Nii läks mööda umbes kolm kuud, kui mu vanemad taas võtsid mul nööbist kinni ja ütlesid, et nad teavad, mis toimub. Tuli välja, et mu koolipsühholoog, kelle juures käisin, oli neile kitse pannud. Seejuures mulle soovitas psühholoog, et juhendajaga koos pildistama läheksin ja vanematele fotod kingiksin, aga samal ajal suhtles ta mu selja taga aktiivselt mu vanematega ja kandis kogu kuuldu neile ette. Minu hinnangul kuritarvitas ta räigelt mu usaldust, sest esimene asi, mida psühholoogi juurde minnes ütlesin, oli see, et mul on mure ja ma pean rääkima, aga see peab siia kabinetti jääma. Nii palju siis sellest.
Igatahes, kui mu vanemad olid mul uuesti nööbist kinni võtnud, siis sõitsime koos juhendaja juurde. Mu isa lihtsalt lõugas ta peale ja mu ema ulgus ja rääkis, kuidas ma olen ta elu ära rikkunud. Sellega igatahes suhe lõppes.
Tänasel päeval trehvan juhendajaga umbes kord aastas, ajame sõbralikult juttu ja see on kõik. Nüüd mõistan, et see on vist lihtsalt mu toimetulekumehhanism, sest sihukest hõõrdumist vms ma absoluutselt ei talu.
Mõni kuu peale seda lõugamist kolisin kodust välja ja veetsin kaks aastat totaalses udus. Hakkasin sellest välja tulema alles siis, kui kohtusin oma tulevase abikaasaga. Arvasin, et minevikuvarjud on nüüdseks kadunud, aga oh ei.
Olin umbes 1,5a mehega koos olnud ja 21aastane. Meie suhe oli okei – midagi ei olnud valesti, aga tee, mis tahad, mehelt kuidagi tähelepanu ei saa.
Ühel üritusel ajasin paar sõna juttu endast 25a vanema mehega, kes on meie seltskonnas väga lugupeetud. Paar päeva hiljem kirjutas ta mulle väga südamliku ja sooja kirja ning esimest korda üle pika aja tundsin, kuidas mu kehasse tuli elu ja soojus. Näitasin ta kirja ka enda mehele, aga mees kehitas õlgu ja nõustus, et on tõesti ilus kiri.
Hakkasin vaikselt vanamehega suhtlema. Ta hakkas mulle järjest intensiivsemalt külge lööma. Mina ei osanud kuidagi käituda ja läksin kaasa, sest olin meelitatud, et keegi mulle tähelepanu pakub. Ühtlasi ei puudunud sealt jutt, et ,,Meil on eriline side/maagia”, ,,Oled Naine suure algustähega”, ,,Oled just see tüdruk, keda olen terve elu otsinud”,,,Ma ei lase sind kunagi ära”, ,,Sinust saab minu laste emme”. Sinna juurde väiksed kingitused, meelitused jne kõik see, millest puudust tundsin. Asjad läksid nii kaugele, et olin temaga korduvalt ka vahekorras ja lõputult armunud.
Ainult et kogu aeg oli sees tunne, et asi pole ikka õige ja kogu aeg on ta ümber noored tüdrukud tiirelnud. Kui seda teemat tõstatasin, siis oli vastus üks: ,,Koli mu juurde ja siis ma teistega enam ringi ei käi”. Miskipärast see mu enesekindlust ei tõstnud. Ajapikku asendusid meelitused tujutsemistega, gaslightimisega ja selle kõige juures selgitusega, et ma ise olen süüdi, et vaata, kuidas ma ise käitun jne.
Nii see pull kestis kokku umbes 1,5a, kui suutsin võtta endas kokku jõu, blokkisin ta ära ja kolisin välismaale. Eestis tagasi olles läks elu rahulikult edasi, kuniks möödunud aastal temaga ootamatult kokku põrkasin.
Võtsin bloki maha, hakkasime suhtlema ja kordus täpselt sama muster, mis varem. Nii varem, aga ka nüüd tuli tugevalt esile see, et kui alguses oli tema see, kes võttis ühendust, siis hiljem, isegi kui ta ära blokkisin, olin ise see, kellel sees näris ja kes ta lähedust otsis. Mõistusega sain aru, et see on max rõve, aga süda ajas oma joru.
Alles neil päevil, kui õppisin sõna ,,groomima”, lugesin teiste lugusid jne, olen aru saanud, et äkki ei olegi mingit ,,meie maagiat” ja tänan oma mõistust ja sisetunnet, mis on alati mulle karjunud, et asi ei ole õige.
Jätsin täna ta umbes sajandat korda maha ja väga loodan, et nii ka jääb. Samas paranemistee alles käib ja kui ta peaks kuskil niutsatama, siis on suur võimalus jälle vanasse rööpasse tagasi kukkuda.
Sajandi eepose kokkuvõte:
1) kui vanematena oma lapsega sel teemal suhtlema lähed, siis ära süüdista last; ära pahanda temaga, aktsepteeri, et ta võibki olla armunud ja pigem proovi arutada, et mis tunne on see, mida ta igatseb
2) ka 20ndate teises pooles võid olla loll nagu lauajalg ja selle groomimisega kaasa minna. hea, et sellest räägitakse, siis ehk saab mõni teinegi sellest jõudu ja kindlust, et asi ei ole õige
Kkk
February 11, 2025Olin 5-6 aastane kui meie meesoost peretuttav kes oli tollel ajal 18 aastane , käskis ennast rahuldada , manipuleerudes et kui sa ei tee , siis teeb seda Sinu Õde , ja ma tegin ise nuttes ja häbenedes see kestis kuskil 3 aastat kui Pereliikmed said teada aga see oli kohutav Sest see vaikitti maha nii politseis kui pere siseselt .
Absurdsed on seadused ja nende ranguse astmed , rikkud lapse elu terveks eluks aga ise pääsed noomituse või tingimisi karistusega .
Tubli Mallu!
Nojaa
February 11, 2025Nii on alati olnud ja saab ka edaspidi olema. Noored on lollid ja vanad on kiimas.
R..
February 11, 2025Mallu, kuidas sina vastu pead?? Ma olen nüüd mitu päeva lugenud Henno kommentaariumit ja täna siin kommentaarides olevaid lugusid ja appi, milline kurnatuse ja jõuetuse tunne tekkis.
Tahaks kõikide lugude autoreid lihtsalt kõvasti kallistada ja öelda, et te pole süüdi❤️
Mallu
February 11, 2025Mul vaimselt ok, füüsiliselt suren nohusse ja köhasse
MaEiTea
February 11, 2025Kui ma olin 12 või 13, elasin väga väikeses maakohas, kus inimesi praktiliselt polnudki. Minu ema oli parasjagu tööl sellisel kohal, kus oli eemal kuni nädal aega järjest. Aga oli suvi, ma olin üldse iseseisev ja noh, midagi kunagi sellistes väikestes maakohtades ei juhtu!
Olin toas, kuniks nägin, et meie hoovi on sõitnud mingi võõras auto. Läksin vaatama, et mis toimub – seal olid üks purjus vanamees ca 60ndates, ja kaks nooremat kutti, äkki värskelt 20ndates? Igatahes, need noored kutid jäid auto juurde. Vanamees hakkas lihtsalt rääkima, vaikselt minuni lähenedes. Ma ausalt isegi ei mäleta enam, millest ta rääkis. Ta jõudis minuni, hakkas mind silitama, katsus mu rinnahoidjate rihmikuid, ja lihtsalt rõvetses. Ma olin hirmul, kuid üritasin näida enesekindlalt, ja palusin tal lahkuda. Kutid auto juures lihtsalt naersid, neil oli väga tore. Vanamehel ka. Lõpuks suutsin nad saada lahkuma, ja vanamees hõikas mulle auto juurest ‘ma tulen hiljem tagasi, ja lihtsalt vägistan su ära’. Kõik.
Ma ruttasin tuppa, panin ukse lukku ja hakkasin hüsteeriliselt kontakteeruma erinevate inimestega, sest ma ei teadnud mida edasi teha. Ma kartsin KOHUTAVALT. Mu ema saatis mu tädi mulle järgi, seda vist isegi järgneva poole tunni jooksul. Ma jäin nende juurde ööseks, vist isegi kuniks ema tagasi tuli.
Ema kontakteerus politseiga, nad isegi leidsid need inimesed üles. Aga kuna midagi tegelikult ju ei juhtunud, siis öeldi neile a la ärge-rohkem-nii-tehke ja kõik.
See hirm jäi minuga päris kauaks. Nüüdseks on möödas sellest ‘esimesest’ kogemusest 10 aastat, ja believe me, sinna aja sisse on veel nii paljut mahtunud. Oh well.
Fun fact: aastake hiljem nägin vanamehest pilte, mis olid kohaliku rahvamaja seina peal. Ta nimelt oli tubli maamees! Jeeee!
…
February 12, 2025Kõiki neid lugusid on niiivõrd kurb lugeda, aga neid peab rääkima, et sellest kuuldaks ja edaspidi ei vaikitaks maha!
Õnneks ei ole mul nii traagilisi sündmusi juhtunus, kuid kui nüüd meenutan, siis on mind lapsena korduvalt erinevate teise poiste (kes on tol hetkel olnud minust paar aastat vanemad) korduvalt näperdatud, suudeldud, hõõrutud.. ja ma ise võisin olla kõige noorem kusagil 6-7 aastane nendel hetkedel. On olnud pere tuttavate pojad kui ka kellegi sugulased. Ja ma arvan, et see ei liigita neid pedofiilideks, vaid asi on selles, et need poisid ise ka ei ehk ei saa aru, mis nende hormoonidega toimub. Mistõttu on tähtis, et vanemad räägiksis oma poegadega, et selline käitumine ei ole mitte mingil juhul ok! Ja oma tütardega, et kindlasti tuleks sellistest asjadest rääkima. Endal kasvab hetkel alla aasta vanune tütar kodus ja tekib selline tunne, et ei lase teda kunagi poiste juurde ilma järelvalveta.
.
February 12, 2025Isegi täisealiseks saades on mehi, kes mängivad teatud piirini saad a la 18, siis võid temaga olla. Kutsuda, mil tal sind vaja, üldjuhul on neil oma kurva elu jutt” ning naisi on neil lademes. Ka sellised rikuvad elu vaated ära. Tahad olla lahe, tore, a hiljem oled lihtsalt üks naistest. Ja jätab jälje hinge. Usaldamatus, haavad, ebamugavus tükiks ajaks.
M
February 12, 2025Loen neid lugusid ja mõtlen, et selliste värdjate pärast ei julge ka normaalsed inimesed enam ühegi lapsega varsti rääkida. Minul oli lapsepõlves tore naabrionu, kes andis kommi ja lubas mul ja õel oma koerakesega mängida. Tõesti lihtsalt tore onu, vanaema vanune. Ei mäleta enam tema nägu ega midagi, aga meenutan ainult hea sõnaga, sest tema soojus ja lahkus olid siirad, oli veidi isegi vanaisa kuju mulle. Õõvastav, kuidas on selliseid koletisi, kes lapsi ära kasutavad. Mind on elu vist hoidnud ja olen selle eest tänulik. Soovin palju jõudu kõigile neile, kes siin oma lugusid jaganud. Loodan, et teate, et miski sellest pole olnud teie süü ning näidake neile väärakatele, et nad ei võta teie elu.
Ann
February 12, 2025Kui aus olla siis tänapäeva noortele neidudele suurem osa just meeldivad vanemad kuttid eriti kellel äge auto ja raha.
Tänapäeva noored näevad poole vanemad välja kui nad on ( mõni 14a näeb välja nagu 20a) ja palju noori kahjuks ongi pidu peo otsa (näiteks suvel parkides mis toimub) ja eks nad anna end ka kergelt kätte.
Ma ei õigusta Sassi teemat.
R
February 12, 2025Palun selgita, mida sa siis õigustad?
Et nad on sellise kohtlemise justkui ära teeninud, kui vanemad välja näevad? Mul hakkasid rinnad kiirelt suuremasse korvi kasvama, kui olin 15, sellele järgnes 90-ndate lõpus ja ka hiljem väga palju käperdamist. Mehed automaatselt eeldasid, et olen mingi kerge näppida naine. Mul polnud vähimatki huvi sellise asja vastu ja no kartulikott pidevalt seljas ju ka ringi ei käi.
87482783
February 13, 2025Praegused kirjutised toovad välja selle, et sellise käitumisviisi taga on ilmselt suurem trauma ja hüljatus. Kui ma näen noortekampasid Viru väravate juures või parkides, kes võiks muidu närvidele käia oma oleku ja lõugamisega (seal palju seksuaalseid alatoone noorte tüdrukute käitumises ja rõivastumises), siis ma teadvustan, et paljud sealt ilmselt tunnevad, et neil ei ole mitte kedagi kes neist hooliks. Või ei oska nende pere seda väljendada adekvaatsel moel.
Lapse esimene eelistus oleks soe kodu ja funktsioneeriv pere. Õues jõlkuda ja otsida kedagi, kelle jaoks nad midagi väärt on ja kes neid armastab, on päris karm. Soost sõltumata.
Selliste nähtustega ei saa tegeleda ilma empaatiata.
Oma mõttes ma kallistan neid kõiki ja loodan, et nende tulevik on ere ja turvaline.
87482783
February 13, 2025Auto ja raha ihaldamine on ilmselgelt nende kaitsemehhanism enda suhtes, kui nii mõtelda siis turvaline murevaba tulevik on meie kõigi soov. Kuna nendega pole tegeletud, siis nad ei saa aru, et nii raha kui auto on välised ja pinnapealsed nähtused. Väga lihtne on ka jätta muljet et on uhke masin perse all ja palju pappi. See ei peegelda reaalset tulevikku ja elukvaliteeti. Kuid nad ei oska ihaldada ja verbaliseerida seda, mis tagab tegelikult turvatunde ja terve närvikava. Aga see on OK, sest nad noored. Neil pole eeskujusid. Nad elavad kuis oskavad.
87482783
February 13, 2025Nende käitumisviisi taga (kes parkides end kellegi meelest kergelt kätte annavad) on lihtsalt trauma, millega nad ei oska toime tulla. See on nende viis otsida hoolivust ja kuuluvust, sest kodust nad seda ei leia. Kellegi esimene eelistus pole parkides aelemine, vaid see, et tema pereliikmed teda armastaksid. Nende tundumus on nad sinna viinud, ja kes saaks neid süüdistada. Kallistan mõttes neid kõiki ja loodan, et neil läheb elus hästi, et nad leiavad rahu ja armastuse.
Sipsik
February 12, 2025Mõtlesin mitu korda kas kirjutada või ei,sest ega tegusid see ju olematuks ei tee.
Aga palju aastaid tagasi kui olin 15 siis üks peretuttav hakkas mu vastu huvi tundma. Ja kuna kodus oli seis halb ja olin suht katkine laps siis toona tundus see tähelepanu ja komplimendid nagu taeva kingitus. Et kellegil on aega mu jaoks ja ma “lähen korda” kellegile. Tagantjärgi saan muidugi aru mis eesmärgil antud mees neid komplimente ja tähelepanu mulle jagas ♀️ .
Aga asi siis kulmineerus sellega,et hakkasin tal salaja külas käima. Ja lõpuks suutis see 42 aastane mees mu nii ära rääkida ,et lõpuks olin nõus temaga vahekorda astuma. Kondoomi ta kasutada ei soovinud kuna väidetavalt lapsi ta ei saanud… (oh rumal mina,et seda juttu uskusin) Ei läinud kaua mööda kui sain teada,et olen rase. Õnneks maksis ta mu abordi kinni,sest mul poleks seda raha endal olnud ja vanematele ei julenud ma ammugi sellest olukorrast rääkida. Minu õnneks andis üks arstidest mulle suukaudse tabletti ära niimoodi, et ta mu dokumentatsiooni väga ei süvenenud(sest tegelikult oleks olnud vaja vanema luba) . Teisel protseduuril ei jäänud arstil enam muud varianti kui teised tabletid ka sisse panna, sest protsessi oli juba alustatud. Kui kõik oli läinud kõige paremini kui antud olukorras minna oleks võinud (rasedus edukalt katkestatud) jäin temaga veel veidikeseks suhtlema. Käisin veel külas tal ja kahjuks olime veel vahekorras ( edaspidi küll õnneks minu arvamust võeti kuulda ning kasutasime kondoomi). Peale seda viis ta mu autoga kuhugi kust ma sain bussi peale minna aga enne seda andsin talle raha,et ta mulle suitsu ostaks kuna ise ju ei saanud. Mu raha ta vastu ei võtnud ning ulatas mulle 2pakki suitsu ning lausus : ” need on sulle tänase öö eest” . Ma polnud end elusees nii suure li*sina tundnud kui siis. Nii rõve hakkas. Peale seda korda sain 1x veel temaga kokku. Ma ei tea kas ta hakkas aru saama,et ma ei soovi seda enam või hakkas mulle “mõistus” koju jõudma ja hakkasin aru saama kui vale see kõik on aga siis viis ta mu autoga mere äärde ja üritas ikka mingeid asju minuga ajama hakata. Siis ütlesin, et ei ma ei taha. Tagatipuks ei läinud sellel vanamehel veel kõvaks ka ja ta palus,et mina aitaks teda suuliselt sellega. Siis mulle jõudis kohale. Vaatasin seda “meheau” ja mõtlesin ,et kui rõve see terve olukord on. Vastasin talle, et mina seda ei puudu ning viigu mind koju ära ja rohkem ärgu minuga ühendust võtku. Paar korda üritas ühendust võtta aga ma ei vastanud. Peale seada olin juba aastaid püsisuhtes kui ta minuga uuesti ühendust võttis. Mina naiivitar arvasin, et äkki tahab vabandada oma tegude pärast aga tema hoopis kutsus mind spaasse-teades,et olen õnnelikus suhtes. Peale seda pole õnneks kordagi temaga kontaktis olnud. Aga kahjuks püsib mälus terve see asi siiamaani ja sellest on juba 14 aastat möödas…
M.
February 12, 2025Okei, minu lugu pole kõige hullem siin lugude seas aga alles nyyd saan aru kui noor ja loll ma ikka olin..
Olin too hetk 14 kui läksin “suhtesse” 21 aastase noormehega, mõelda, et see vanusevahe nii suur ei olegi aga kui minul peaks tütar olema ja tuleb koju ytlemisega, et see on nyyd minu boifriend siis lööks küll jalaga ukse kinni.
Olime juba kaks aastat koos olnud ja kodu mänginud, väidetavalt tema kasuisa viskas ta kodust välja kakluse käigus ja ei saanud yks öö koju minna. Lubasin tal enda juures peatuda, kus ta ikka läheb kui kodu ei saa. Peale seda yhte korda kui ta minu juurde ööseks jäi siis ta nagu kolis vaikselt sisse minu juurde, tuli õhtuti kottidega, enda asjad kaasas ja nii ta siis vaikselt vedas. Mul polnud selle vastu midagi, lahe kui boifriend korval koguaeg öösiti magab ju?!? Siis aga läks ta tööle, hakkas pikemalt tööl olema. Kyll oli kliente palju siis aga oli autosalongid puhtaks teha vaja jnejnejne. Oli suvine aeg ja mõtlesin mis siin ikka, saangi sõbrannadega väljas olla. Ta ei vastanud mulle enamus õhtutel kui “pikemalt tööle jäi”. Lõpuks aga sain teada, et ta käis enda eksnaisega järve ääres autos asjatamas sest mina ju ei andnud kätte.
Jah, mu põhimõte oli, et ma ei astu enne vahekorda kui ma asjas täiesti kindel olin, lööge või risti.
Lõpuks kui minu 16 aasta synnipäev oli läksime me mere äärde, mõnus vibe ju. Kaotasin enda syytuse seal, telgis, kõva maa peal, teised ümberringi. Aga ma ju teadsin, vot see mees on see õige!!! Tuletan meelde, et tema oli siis 23 selleks ajaks juba ja seda ma ka ei teadnud, et ta enda eksi suksutamas käis.
Minu jaoks oli asi kahtlane siis kui mul alt kihelema hakkas… Milles probleem on? miks nii on? kuhu ma pöördun? Mul ei ole ema, et temaga sellistest asjadest rääkida saaks. Otsustasin, et lähen arstile, uurin asja. Tuli välja, et mul on KLAMÜÜDIA?????!!!!!
Kust ma selle sain? mis see on? miks see on????
Ma ei rääkinud enda peikale kohe midagi, sain rohud peale, elu läks edasi. Natuke nagu piinlik oli, et mul mingi haigus kallal on.
Paar kuud hiljem aga sain kogemata tema messengeri sisse. Loll olin. Tuli välja, et see boifriend mul kutsub mind nooreks lihaks, litsiks, niisama lollitamiseks ja hea koht kus peatuda saab ilma, et midagi maksma peaks. Surfasin tema messengeris veel ja veel ja tuligi välja, et ta käibki enda vabast ajast kust ta siis “pikemalt tööl” on teiste naiste juures. Mina olin ta kolmas naine.
Kui ma lõpuks selle teemaga tema ette viskusin siis olin mina loll ja noor. Ei saa ma üksi eluga hakkama ja peaksin peeglisse vaatama, sest kuhu ma nii üksi lähen. Uskusin teda ja olime veel paar aastakest koos.
Mingi hetk hakkasin suhtlema ühe kutiga kes oli tema mingi “sõber”. Rääkisin talle kogu loo ära. Ta sõber kohe tuli minu poolele, kysis miks ma ennast lollitada lasen ja miks temaga koos olen. Armastus ju. Sellepärast olengi.
Paar kuud hiljem hakkas aga tema sõbrake mulle väga meeldima. Hakkasime salaja kokku saama ja miilustasime. Me ei teinud muud kui põsemusi. Olin kindel, mina ei peta. Sisestasin endale, et just see mees kellega koos olen on ikka mu õige.
Üks päev aga pakkisin enda asjad ja tulin tema juurest ära. Päeva pealt. Peaks vist mainima, et olen tema sõbraga nüüdseks juba abielus ja meil kasvavad kodus kaksikud. Olen õnnelik, meil vanusevahet täpselt kaks aastat ja no ma ei suudaks mõelda, et siiani selle jorsiga koos oleks.
Siinkohal aga tahan teistele südamele panna, et isegi see 7aastat on suur vahe ja no mis leiab sinus 21 aastane noormees kui tydruk on 14!!!!!?
Lugu
February 12, 2025Loen siin jutte ja mõtlen, et thank god, et ma pole ühegi sellise mehe otsa sattunud aga… Middle of nowhere meenus, et olen küll. Miks mulle see ei meenunud? Ilmselt sellepärast 1. See oli 12a tagasi 2. Pole tundnud, et see siin midagi valesti oleks, sest otseselt ei juhtunud mitte midagi.
Sain sain netis tuttavaks 26a mehega, ise just 16 saanud. Suhtlesime, ei midagi erilist aga kuidagi läks jutt aegajalt kaugemale aga ei midagi nilbet, rõvedat vms. Mingi hetk otsustasime, et lähen talle külla Tallinna (enda kodust 100km kaugusele) üheks ööks. Mees oli viisakas, ei sundinud millekski, ei üritanud midagi jne, selles mõttes läks kõik hästi. Suhtlesime edasi ja umbes 2kuu pärast läksin tema juurde kaheks ööks. Jõudsime sinna ja istusime diivanil kui ta järsku suudleb mind ja sealt läksid asjad sujuvalt edasi selleni, et mõlemad alasti. Ta ei küsinud kas see okei, ma ei öelnud ka midagi, sest ehmusin ära. Tegutses oma ihasid jälgides. Kutsus mind teise tuppa ja seal tahtis lõpuni minna. Alles siis küsis kas tahan teda, keeldusin. Ta teadis, et ma pole kunagi suhtes olnud, süütu jne. Viis end lõpuni ja läks teisse tuppa solvunult, rohkem pm sõnagi kumbki ei rääkinud ja ei mingit lähedust vms. Olin öö ära. Ei tea miks koju ei läinud, noor ja loll. Hommikul läks trenni ja 15min peale lahkumist kirjutas, et peaksin lahkuma. Ootasin ta viisaka inimesena ära, olime veidi niisama, kutsus mulle takso ja läksin minema. Peale seda paar korda rääkisime ja kõik.
Katkine Laps
February 12, 2025Me tutvusime ühel ilusal augusti päeval kui ma olin 14, see mees oli ühe mu sugulase sõber,nad tulid meie juurde sauna peole, ta oli sellel hetkel 32/33, nägi hea välja, tundus väga sümpaatne, pööras mulle palju tähelepanu, tegi komplimente- ma olin väga katki ja vajasin seda kõike. Alguses oligi kõik väga tore, me jäime suhtlema, nad hakkasid meil tihedamini külas käima, kuna ta jättis ka mu emale usaldusväärse mulje, siis käis ta paar korda ka ilma sugulaseta meie juures. Iga kord kui ta tuli tõi ta mulle kingitusi ja rääkis kui täiskasvanulik ma olen ja et ma võin talle oma muresid usaldada ja kui ma 18 saan siis me saame päriselt koos olla. Mida muud üks katkine 14 aastane ikka kuulda tahaks. See tore aeg kestis veebruarini, minu sünnipäevani. Terve selle ajal jooksul ei olnud meie vahel õnneks midagi intiimset olnud. Mu sugulane võttis mind mu sünnipäeval selle mehe juurde kaasa, ma sain 15 ja olin enda arvates jubedalt täiskasvanu, ma jõin sellel õhtul palju, kuniks ma tundsin, et on aeg magama minna, ta tuli mind saatma. Ta aitas mind voodisse ja järsu oli mu seelik üles tõmmatud ja tema püksid alla lastud, ma üritasin karjuda aga selleks hetkeks hoidis ta juba mu suud kinni, ma suutsin jalgadega piisavalt vehkida, et voodi kõrval põrandalamp ümber ajada, sugulane tuli selle kolina peale vaatama. Ma pääsesin liiga napilt. Ma ei julgenud politseisse minna, sest ma olin purjus ja tegelikult ta ju ei jõudnud midagi teha. Aastaid hiljem ta kirjutas mulle, et nüüd saame me päriselt koos olla ja kogu see hirm ja vastikus tuli tagasi. Mu vanemad ei tea sellest siiani midagi.
Ma süüdistasin ennast pikalt aga olles nüüd 22 ja sellele tagasi mõeldes, ma olin lihtsalt laps. Laps, kes kaotas oma isa ja läks katki, kuniks tuli mees, kes mu veel rohkem katki tegi.
Neid ikka jagub.
February 12, 2025Meelis Eskolal (kellel oli hiljuti vägistamise kohtukeiss), oli ca 26- aastaselt 14-aastane tüdruksõber, kellega ta ka teiste nähes VÄGA intiimne olla ei kartnud. Jõlkusime tihti samas seltskonnas.
Esimene suhe
February 12, 2025Olin 16-aastane, kui leidsin tol ajal vägevast rate.ee-st omale 27a poissõbra, kes töötas välismaal. Algus oli ilus, tuli bussiga (jah tal polnud lube) minu juurde, kaasas paar pudelit rummi, mille me salaja peeneks lasime öösel. Ning jah, mu vanemad olid kodus ja tutvustasin neilegi oma esimest peikat. Samal ööl olime ka vahekorras ja see oli äärmiselt valus sest ta lihtsalt rappis mu vulvasse. Peale vahekorda ta veel ütles “ah; ajad jama, et süütu olid, polnud sul häda midagi”. Loomulikult ilmnesid alkoholiprobleemid ja iga mahajätmise peale enesetapuga manipuleerimine. Tema käis Norras tööl, ning tema väheste pereliikmetega tuvusime samuti üsna pea. Ka nemad nägid seda ülbet käitumist ja minu suhtes maha tegemist, kui keegi ei öelnud mitte midagi! Ükskord vaatasime MMA-d; kui ta järsku mulle kaela kargas ja mind kägistades röökis “Noh, tap out”. Mu sõbranna ja ta mees tulid vahele ja sõimasid, et mis mehehakatis ta selline on. Aga loomulikult lõpetasin kooli ja soovisin kodust jalga lasta, sest vanemad just ei hellitanud. Nii kolisingi 19a tema juurde Norra. Tööd oli keeruline leida, igapäevased alandused olid põhilaks. Seksuaalne ära kasutamine ja alaväàristamine-mul on väljaveninunud auk, minupeale on raske pauku lahti saada jne. Me vaatasime samal ajal, kui olime vahekeorras PORRI?! Jah, sest see vanamees ei erutanud mind kordagi ja mul oli nii vastik, et ennem kujutasin end seksimas kellegiga sealt pornokast. Kogu lugu lõppes sellega, et ta tuli aines peaga koju ja oli väga vihane! Karjus ja röökis, et mina olen lits. Arvutisse oli paigaldatud keylogger ja nii ta kõiki mu kirju lugeda saigi. Ma sõimasin, et tal on nii väike m, et sellega ei rahuldagi kedagi ära, üldse ta on mõtetu tont, kui järsku ta ku pikali surus, mulle peale istus ja kägistas! Mul jooksis terve elu silme eest läbi, mõtlesin, et sinna ma surengi ja kui elama jään siis jooksen! Karjusin ja naabritest poolakad tulid tuppa. Korjasin oma kaks asja kotti ja jooksin. Istusin ja nutsin, abi paluda ei osanud kusagilt ja nii kuradi häbi oli! Siis helistasin sõbrannale, kelle last käisin ikka hoidmas, ta oli ise eestis aga pakkus siis lapsehoidmise eest endajuures olemist, kuu aega sest pidin veel tööl käima (ei saanud päevapealt lepingut lõpetada). Mul oli kaelal tema sõrmejälgedest sinikad ja ketijälg ja mu hääl oli niii kähe! Loomulikult palus ta mind tagasi ja lubas, et mitte iial enam nii ei tee, ja suhelgu ma kellega tahes, kuid ma teadsin, et oma ema saatust ma korrata ei soovi. Kui lõpuks eestisse jõudsin olin niii niii tänulik ja õnnelik! Praegu 30.aastase naisena tunnen, et mind kasutati ära aga teha polegi enam midagi!
Mmii
February 12, 2025Panen siis enda loo ka kirja. Siiamaani tunnen end selle tõttu halvasti, kahju et pean terve elu oma esimest “suhet” ja esimest vahekorda sellisena mäletama…
Olin 17. Vahetasin just hiljuti kooli, sõpru mul ei olnud ning kodus oli ka juba aastaid kestnud vaimne ja füüsiline vägivald ja suured pinged. Olin selle kõige tõttu väga stressis ja omadega üpris puntras. Lisaks oli minu jaoks kodust eemal olemine väga uus kogemus, olin terve oma senise elu olnud pideva jälgimise all ning varem ei olnud mul võimalust mitte millegi üle ise otsustada. Seega olin äärimiselt haavatav ja mõjutatav.
Tutvusin internetis umbes 30-ndates eluaastates (abielu)mehega kellega siis alguses rääkisime niisama, siis hakkasime juba telefoni teel vestlema. Küll ta rääkis kui tark ma olen, nii täiskasvanulik ja nii arukas. Uuris mu pere kohta, rääkis kui halvad mu vanemad ikka on ja kuidas ta mõistab kui raske mul on… Siis hakkas ta minust pilte nõudma. Alguses süütuid selfisid, aga hiljem juba ka pesuväel pilte. Vahetevahel saatis mulle kooli šokolaadi ja lilli. Nii see kestis kuni sain 18. Sain vanematelt loa, minna ühele sõbrannale paariks päevaks teise linna külla. See sama meesterahvas oli sellest teadlik ning ta võttis täpselt samal ajal üheks ööks samasse linna hotelli ning kutsus mu sinna. Võite arvata mis seal juhtus. Ma ei olnud selleks absoluutselt valmis, liiatigi olid mul tol hetkel veel ka päevad ja isegi kui ma oleks tol hetkel kellegagi vahekorras olla soovinud, poleks ma iialgi olnud nõus seda tegema menstruatsiooni ajal. Aga keelduda ma ei osanud. Sest kuidas peaks inimene, keda on pisikesest peale igasuguse vägivallaga alandatud ja hävitatud, suutma enda eest seista? Jah ma olin juba 18, aga siiski….
Palusin tal siis vähemalt kondoomi kasutada. Suure hädaga läks ta siis poodi ja tõi sealt paki kondoome. Aga kui ta hakkas kondoomi peale panema, teatas ta mulle, et ta “meheau” on liiga suur ning kondoom sellele otsa ei mahu… Nojah… Nii ta läks ja mulle otsa ronis. Linad olid verised, mina olin šokeeritud ja õnnetu, kartsin et nüüd jäin rasedaks. Pärast ta veel seletas ja uhkustas kuidas ta kogub süütuseid….
Selline olukord kordus veel mitmeid kordi. Kohtusime kusagil hotellis või tema vanavanemate juures ja ta ajas jällegi oma asjad ära ja läksime laiali. Kartsin, et kui ütlen et ma ei taha, räägib ta mu vanematele või sõbrannale kõik ära. Hiljem sain teada, et mu õele ja sõbrannale ta kirjutas mida kõike ta minuga teinud on ning et ta loodab, et ma olen rase. Õnneks rasedaks jäämisest pääsesin.
Viimaseks korraks jäi see kui ta sundis mind mu vanemate autos talt suhu võtma, aga minu jaoks ületas ainuüksi mõte sellisest tegevusest igasuguse taluvuse piiri ja asi jäi katki. Peale seda me rohkem ei kohtunud. Ta nõudis kõik oma tehtud kingitused tagasi ja jättis mu õnneks rahule.
Lõpuks sai ka tema naine sellest teada ja ta hakkas mulle kirjutama kui vastik ja rõve inimene ma olen ja kuidas ma ta abielu ära rikkusin. Aga ma lihtsalt ei osanud tol hetkel ju mitte midagi teha, et seda kõike ei juhtuks…
Mõne aja pärast kui see härra oli oma abielu lahutanud, kirjutas ta mulle ja küsis, et kas me äkki prooviks nüüd uuesti… Õnneks oli mul selleks hetkeks juba nii palju mõistust, et suutsin keelduda.
Nüüd olen õnnelikult abielus ja mul on äärmiselt imeline mees. Läks rohkem kui aasta, enne kui julgesin ta endale füüsiliselt üldse lähedale lasta. Esialgu ei suutnud ma temaga end vahekorra ajal vabalt tunda, automaatselt tulid pisarad silma. Kõik see mis oli toimunud, oli nii elavalt meeles. Alguses oli asi isegi nii hull et mul tekkisid isegi sperma lõhna tundes paanikahood ja okserefleks. Õnneks olen sellest nüüdseks üle saanud, aga see vastik päss ja need sündmused torgivad kusagil hingepõhjas siiani.
Mmii
February 12, 2025Panen siis enda loo ka kirja. Siiamaani tunnen end selle tõttu halvasti, kahju et pean terve elu oma esimest “suhet” ja esimest vahekorda sellisena mäletama…
Olin 17. Vahetasin just hiljuti kooli, sõpru mul ei olnud ning kodus oli ka juba aastaid kestnud vaimne ja füüsiline vägivald ja suured pinged. Olin selle kõige tõttu väga stressis ja omadega üpris puntras. Lisaks oli minu jaoks kodust eemal olemine väga uus kogemus, olin terve oma senise elu olnud pideva jälgimise all ning varem ei olnud mul võimalust mitte millegi üle ise otsustada. Seega olin äärimiselt haavatav ja mõjutatav.
Tutvusin internetis umbes 30-ndates eluaastates (abielu)mehega kellega siis alguses rääkisime niisama, siis hakkasime juba telefoni teel vestlema. Küll ta rääkis kui tark ma olen, nii täiskasvanulik ja nii arukas. Uuris mu pere kohta, rääkis kui halvad mu vanemad ikka on ja kuidas ta mõistab kui raske mul on… Siis hakkas ta minust pilte nõudma. Alguses süütuid selfisid, aga hiljem juba ka pesuväel- ja ka alastipilte Vahetevahel saatis mulle kooli šokolaadi ja lilli. Nii see kestis kuni sain 18. Sain vanematelt loa, minna ühele sõbrannale paariks päevaks teise linna külla. See sama meesterahvas oli sellest teadlik ning ta võttis täpselt samal ajal üheks ööks samasse linna hotelli ning kutsus mu sinna. Võite arvata mis seal juhtus. Ma ei olnud selleks absoluutselt valmis, liiatigi olid mul tol hetkel veel ka päevad ja isegi kui ma oleks tol hetkel kellegagi vahekorras olla soovinud, poleks ma iialgi olnud nõus seda tegema menstruatsiooni ajal. Aga keelduda ma ei osanud. Sest kuidas peaks inimene, keda on pisikesest peale igasuguse vägivallaga alandatud ja hävitatud, suutma enda eest seista? Jah ma olin juba 18, aga siiski….
Palusin tal siis vähemalt kondoomi kasutada. Suure hädaga läks ta siis poodi ja tõi sealt paki kondoome. Aga kui ta hakkas kondoomi peale panema, teatas ta mulle, et ta “meheau” on liiga suur ning kondoom sellele otsa ei mahu… Nojah… Nii ta läks ja mulle otsa ronis. Linad olid verised, mina olin šokeeritud ja õnnetu, kartsin et nüüd jäin rasedaks. Pärast ta veel seletas ja uhkustas kuidas ta kogub süütuseid….
Selline olukord kordus veel mitmeid kordi. Kohtusime kusagil hotellis või tema vanavanemate juures ja ta ajas jällegi oma asjad ära ja läksime laiali. Kartsin, et kui ütlen et ma ei taha, räägib ta mu vanematele või sõbrannale kõik ära. Hiljem sain teada, et mu õele ja sõbrannale ta kirjutas mida kõike ta minuga teinud on ning et ta loodab, et ma olen rase. Õnneks rasedaks jäämisest pääsesin.
Viimaseks korraks jäi see kui ta sundis mind mu vanemate autos talt suhu võtma, aga minu jaoks ületas ainuüksi mõte sellisest tegevusest igasuguse taluvuse piiri ja asi jäi katki. Peale seda me rohkem ei kohtunud. Ta nõudis kõik oma tehtud kingitused tagasi ja jättis mu õnneks rahule.
Lõpuks sai ka tema naine sellest teada ja ta hakkas mulle kirjutama kui vastik ja rõve inimene ma olen ja kuidas ma ta abielu ära rikkusin. Aga ma lihtsalt ei osanud tol hetkel ju mitte midagi teha, et seda kõike ei juhtuks…
Mõne aja pärast kui see härra oli oma abielu lahutanud, kirjutas ta mulle ja küsis, et kas me äkki prooviks nüüd uuesti… Õnneks oli mul selleks hetkeks juba nii palju mõistust, et suutsin keelduda.
Nüüd olen õnnelikult abielus ja mul on äärmiselt imeline mees. Läks rohkem kui aasta, enne kui julgesin ta endale füüsiliselt üldse lähedale lasta. Esialgu ei suutnud ma temaga end vahekorra ajal vabalt tunda, automaatselt tulid pisarad silma. Kõik see mis oli toimunud, oli nii elavalt meeles. Alguses oli asi isegi nii hull et mul tekkisid isegi sperma lõhna tundes paanikahood ja okserefleks. Õnneks olen sellest nüüdseks üle saanud, aga see vastik päss ja need sündmused torgivad kusagil hingepõhjas siiani.
Mmii
February 12, 2025Panen siis enda loo ka kirja. Siiamaani tunnen end selle tõttu halvasti, kahju et pean terve elu oma esimest “suhet” ja esimest vahekorda sellisena mäletama…
Olin 17. Vahetasin just hiljuti kooli, sõpru mul ei olnud ning kodus oli ka juba aastaid kestnud vaimne ja füüsiline vägivald ja suured pinged. Olin selle kõige tõttu väga stressis ja omadega üpris puntras. Lisaks oli minu jaoks kodust eemal olemine väga uus kogemus, olin terve oma senise elu olnud pideva jälgimise all ning varem ei olnud mul võimalust mitte millegi üle ise otsustada. Seega olin äärimiselt haavatav ja mõjutatav.
Tutvusin internetis umbes 30-ndates eluaastates (abielu)mehega kellega siis alguses rääkisime niisama, siis hakkasime juba telefoni teel vestlema. Küll ta rääkis kui tark ma olen, nii täiskasvanulik ja nii arukas. Uuris mu pere kohta, rääkis kui halvad mu vanemad ikka on ja kuidas ta mõistab kui raske mul on… Siis hakkas ta minust pilte nõudma. Alguses süütuid selfisid, aga hiljem juba ka pesuväel- ja alastipilte. Vahetevahel saatis mulle kooli šokolaadi ja lilli. Nii see kestis kuni sain 18. Sain vanematelt loa, minna ühele sõbrannale paariks päevaks teise linna külla. See sama meesterahvas oli sellest teadlik ning ta võttis täpselt samal ajal üheks ööks samasse linna hotelli ning kutsus mu sinna. Võite arvata mis seal juhtus. Ma ei olnud selleks absoluutselt valmis, liiatigi olid mul tol hetkel veel ka päevad ja isegi kui ma oleks tol hetkel kellegagi vahekorras olla soovinud, poleks ma iialgi olnud nõus seda tegema menstruatsiooni ajal. Aga keelduda ma ei osanud. Sest kuidas peaks inimene, keda on pisikesest peale igasuguse vägivallaga alandatud ja hävitatud, suutma enda eest seista? Jah ma olin juba 18, aga siiski….
Palusin tal siis vähemalt kondoomi kasutada. Suure hädaga läks ta siis poodi ja tõi sealt paki kondoome. Aga kui ta hakkas kondoomi peale panema, teatas ta mulle, et ta “meheau” on liiga suur ning kondoom sellele otsa ei mahu… Nojah… Nii ta läks ja mulle otsa ronis. Linad olid verised, mina olin šokeeritud ja õnnetu, kartsin et nüüd jäin rasedaks. Pärast ta veel seletas ja uhkustas kuidas ta kogub süütuseid….
Selline olukord kordus veel mitmeid kordi. Kohtusime kusagil hotellis või tema vanavanemate juures ja ta ajas jällegi oma asjad ära ja läksime laiali. Kartsin, et kui ütlen et ma ei taha, räägib ta mu vanematele või sõbrannale kõik ära. Hiljem sain teada, et mu õele ja sõbrannale ta kirjutas mida kõike ta minuga teinud on ning et ta loodab, et ma olen rase. Õnneks rasedaks jäämisest pääsesin.
Viimaseks korraks jäi see kui ta sundis mind mu vanemate autos talt suhu võtma, aga minu jaoks ületas ainuüksi mõte sellisest tegevusest igasuguse taluvuse piiri ja asi jäi katki. Peale seda me rohkem ei kohtunud. Ta nõudis kõik oma tehtud kingitused tagasi ja jättis mu õnneks rahule.
Lõpuks sai ka tema naine sellest teada ja ta hakkas mulle kirjutama kui vastik ja rõve inimene ma olen ja kuidas ma ta abielu ära rikkusin. Aga ma lihtsalt ei osanud tol hetkel ju mitte midagi teha, et seda kõike ei juhtuks…
Mõne aja pärast kui see härra oli oma abielu lahutanud, kirjutas ta mulle ja küsis, et kas me äkki prooviks nüüd uuesti… Õnneks oli mul selleks hetkeks juba nii palju mõistust, et suutsin keelduda.
Nüüd olen õnnelikult abielus ja mul on äärmiselt imeline mees. Läks rohkem kui aasta, enne kui julgesin ta endale füüsiliselt üldse lähedale lasta. Esialgu ei suutnud ma temaga end vahekorra ajal vabalt tunda, automaatselt tulid pisarad silma. Kõik see mis oli toimunud, oli nii elavalt meeles. Alguses oli asi isegi nii hull et mul tekkisid isegi sperma lõhna tundes paanikahood ja okserefleks. Õnneks olen sellest nüüdseks üle saanud, aga see vastik päss ja need sündmused torgivad kusagil hingepõhjas siiani.
Rukkilill
February 12, 2025Mul algas see teekond kui oli 14a (31a), kui näitasin huvi meeste vastu ning just üks noormees (21a) jäi silma, keda hakkasin nn sebima, mind ei häirinud, et tal oli kodus naine ja laps. Me aasta aega kuskil nn seisime, sest ma tahtsin 15a olla ennem kui seksin ja nii juhtuski 15a 5k kuniks tegime asja ära, kuid sealt läks asi muidugi halvemaks, sest mulle meeldis see tähelepanu aga vastas pooled olid vanemad ja lausa 20a vanemad, kellega sai vahekorda astutud ning tänu kõige sellele langesin ühe mehe ohvriks, keda enam ei huvitanud minu EI vms, ega ma vastu saanud hakkata, sest ma olin “purjus” ühest coolerist, mida ta andis mulle ja ajas isegi oksele, mis andis mõista, et tglt seal oli ilmselt korgijook sees, kuid kõige psühhom on see, et ma juba eelneval olin vabatahtlikult temaga vahekorras, miks oli vaja jõuga võtta. Õnneks peale seda ma ikka jälgisin, kellega vahekorda satun või üldse suhtlen.
Aga neti pervod alustasid juba rates ja orkutis (eriti seal) oma jahti, et msnis saaks camsexi teha. Nüüdseks olen oma olukorraga leppinud ja ületanud, kuid armid jäävad ning olen abielus mehega, kelle viimane mõte on seks.
Palun anonüümsust. Aitäh
February 13, 2025Issver,kui õudne…. ma käisin koolis selle Henno nn koolitusel, mis rääkis just sellisest teemast, et kuidas seda kõike vältida ja kuidas aru saada lapsest,kes selle küüsi on langenud….
Oskas nii hästi rääkida ja öelda,millele tähelepanu pöörata…. appi… selleks ta teadis nii hästi…. mina veel mõtlesin, et ” vaat, kui tore noor ja kena mees ja valutab südant noorte tüdrukute(ja poiste ka) pärast….”… et on nii hästi kursis noorte tegemistega internetis….
Jube….
LihtsaltÜksTürdruk
February 13, 2025Räägin siis oma elust ka ja kokkupuutest täiskasvanud meestega kui olin alaealine. Eile tegelikult juba alustasin, aga kustutasin ära ja ei kirjutanud lõpuni. Nüüd mõtlesin, et mis seal ikka, kirjutan ehk on see mulle kuidagi kasulik ja vabastav ja kui muud ei saa, saan endast väljakirjutada, sest peale seda S.H teemat olen hakanud nendele asjadele mõtlema ja ilmselt on see mu hinge ikka jäljed jätnud. Või no pigem mitte ilmselt vaid kindlasti. Igapäevaselt ma küll siiani sellele ei mõelnud, kui vale see kõik oli, või siis lihtsalt aju tahtis, et ma ei mõlteks. Sest kui nendele asjadele ja olukordadele mõtlen tekib minulssüütunne, häbitunne ja lihtsalt on nii piinlik. Mõnedest lugudest ei tea siiani keegi peale minu ja nende asjaosaliste. Ma vaikisin ja ei rääkinud.
Olin 13-14 kui sõbrannaga tutvusime endast vanemate meestega. Kõik olid täiskasvanud. Me olime oma klassis füüsiliselt rohkem arenenud ka, rinnad kasvasid kiiremini kui teistel meie klassis.Mõnel nagu pole siiani midagi. Koolis teistel enda vanustel oli see naljakas ja kiusati sellepärast. Kui nende uute inimestega tutvusin, siis nemad ei narrinud ja pigem tegid komplimente ning ütlesid ilusaid asju, meelitasid. Muidugi oli tol ajal meeldiv kuulda neid asju ja, et keegi peab mind ilusaks ning ei narri.
Esimene lugu: Olid mingid kolm meest kelle nimesidki ma ei mäleta ja vanuseid ei tea, aga kindlasti täiskasvanud. Ma tänasel päeval ei mäleta enam nende nägusidki. Ilmselt kui nad mulle vastu jalutaks tänaval, siis ma ei tunneks neid ära. Ei mäleta kuidas nendega tutvusin, aga ühel õhtul läksin nendega autoga sõitma. Täna mõtlen, et oli ikka julgus, 14 aastasena üksinda kolme võõra mehega minna. Nad pakkusid alkoholi ja ma jõin. Sel hetkel ma olin veel süütu ka. Sõitsime ringi ja mingil hetkel jäime kusagil parklas seisma. Läksime autost välja ja üks nendest tegi pagassi lahti (universiaal kerega auto oli) ja tõstis mu sinna ja pani sinna pikali. Tahtis minuga vahekorda minna. Ühest nendest mehest ma nii palju mäletan, et talle vist ei meeldinud see mõte mis minuga plaanis oli, aga samas vahele ka ei tulnud. Ma hakkasin nutma ja tahtsin ära. Õnneks olid nad nii “normaalsed”, et kuulasid mind ja ei teinud mulle midagi. Ja issand see tunne ja hirm, mis mul tol korral oli tekitab praegugi külmavärinaid kui seda kirja panen. Kuid see ei olnud ainus kokkupuude täiskasvanud meestega.
Teine lugu: Olime kusagil, mina, mu tulevane peika, minu sõbranna ja peika tuttav. Ka jõime kusagil pinna peal ja ma ei teagi kuidas asjad sinnani läksid. Järksu ma pikutasin üksinda kusagil voodis, ilmselt halb oli olla. Mingil hetkel tuli see peika tuttav ka sinna tuppa. Hakkas ligi ajama. Tahtis teadagi mida. Ei huvitanud teda, et mu sõbranna ja peika on teises toas. Proovis tükk aega rääkida mind ära ja mind näppida. Ma ei lasknud ja õnneks sai ta sõnast EI lõpuks aru. Tõusin püsti ja läksin sealt toast ära. Peale seda ma selle tüübiga kordagi ei jäänud kahekesi enam.
Kolmas lugu: Siis olin tegelikult juba suhtes ka. Oli mingi tuttava tuttav, kellel oli tegelikult oma naine ja vist üks lapski juba.. Mäletan, et tol päeval oli ta naine haiglas, sest oli sünnitanud teise lapse. Issand, kuidas ei mäleta enam, et miks ma üldse seal nende pool olin. Elas ka kusagil pärapõrgus metsade vahel. Hakkas mind meelitama ja ilusaid asju ütlema ning ligiajama. Lõpuks jõudis asi nii kaugele, et tegi keelekat mulle. Muud õnneks ei juhtunud ja peale seda ma enam selle mehega ei suhelnud . Teda ja tema naist näen mõnikord linnas. Süda läheb pahaks ja naisest on kahju, et sellise mehega koos siiani ja endal on piinlik. Igakord mõtlen, et kas ta tunneb minu ka ära. Loodan, et mitte.
Neljas lugu: On keerulisem. Olin küll suhtes, aga mulle hakkas meeldima meeletult üks mees. Tema oli tol hetkel 30 ja suhtes ja mina umbes 15. Ega teda see vist ennast ei seganud ka, et ta suhtes ja no ma ei olnud ainuke teine tal ka kohe kindlasti. Oli jälle mingi pidu, aga pidin koju minema. Elasin vanematega. Mu oma peiks oli ka seal peol, aga see 30-ne pakkus, et viib mu koju ära, kuigi ise oli ka joogine. Tol ajal (umbes 20 aasat tagasi) vist ei muretsetud nii palju purjuspeaga rooli minemise pärast. Aga koos me ära sealt läksime. Mingil hetkel keeras ta metsavahele ja me seksisime. Peale seda viis ta mu koju. See mees veel aastaid helistas mulle ja saime kokku ja suhtlesime ja rääkis ilusaid asju. Seksini asjad enam kunagi ei läinud. Aga no see mesimagus jutt , mis ta oskas rääkida, olin sellest nii võlutud. Ta oli muidu ka väga kena ja viisakas ja see tema naeratud. Siiani kui teda näen, käib sees mingi jõnks läbi. Ta ikka nii väga meeldis mulle. Nüüd on ta 50, aga ikkagi kena, aga mõistan, et see mis tol ajal toimus oli vale. Oli vale, sest mina olin siiski veel laps ja tema oli suhtes.
14 aastaselt läksin siis suhtesse, endast 9 aastat vanema mehega. Temaga oli mu esimene suudlus ja kaotasin süütuse. Olime üle 10 aasta koos. Ja nagu aru saate, siis petsin teda selle 30-aastasega. Ei suhtle temaga enam, aga no kui näeme, siis teretame. Praegu mõtlen, et mida ta küll nägi selles lapses, et nii kaua minuga koos oli ja kus oli minu mõistus. See suhe oli üleüldiselt lõpuks nii raske ja laastav ja läbi sai lõpuks. Eks ma tean ka miks. Saaksin neist põhjustest teise sama pika loo kirja panna. Kindlasti üks põhjus oli vanusevahe või no konkreetselt mitte vanusevahe (sest täiskasvanute vahel ei tundu 9 aastat üldse suure vahena), vaid see, et mina olin veel laps, noor ja loll tüdruk, kes alles maailma avastamas ja alles üldse maailmaasjadest arusaamas. Kusjuures kui lahku läksime, siis tema järgmine naine oli ka alaealine (kellega ta sebis juba siis kui me veel koos olime). Nende vanusevahe on mingi 15pluss aastat äkki.
Need on minu lood. Eks võib olla veel mõningaid, mis hetkel ei meenu. Olin noorena julge ja seiklushimuline tüdruk. Siis arvasin, et jube tark, nüüd tean, et noor ja meeletult rumal. Ja kes ütlevad, et umbes vanemad ei oska lapsi kasvatada, siis vb mõni ei oska ka, aga minu vanemad ei tea neist asjadest midagi. Okei, seda teavad, et selle 9 aastat vanemaga suhtes olin, aga ega nad selle üle ka algul ei rõõmustanud ja ega vist üldse terve suhte aja. Käskisid oodata kuni 18 saan, siis tehku ma mis tahan, kui veel tahan. Ma ei kuulanud. Nad ei lubanud mul juua ja ööseks kodust ära jäädagi. Ja kui kuskil jõingi, siis ma ei tea kas nad päriselt ei saanud aru või tegid näo, et ei saa aru, et joonud olen. Ilmselt ei saanud aru, sest oskasin nii palju piiri pidada. Teadsin, et koju mineku ajaks pean tip-top olema.
Kuid kui ma siin juba südant puistama hakkasin, räägin ära ka loo, mis juhtus 6 aastat tagasi. Jah, ma polnud ammu enam alaealine, aga tunnen siiski, et mulle tehti liiga. On üks mees, minust tunduvalt vanem ka, aga no suhtlesime. Olin tal mõned korrad kaineautojuht ja niisamas rääkisime asjadest. Ükskord kui ma tal roolis olin, siis palus ta mul kusagil seisma jääda. Mõtles, et tore oleks seksida. Mina aga ei tahtnud, ja no ei juhtunudki siis midagi. Ta ei meeldinud mulle niimoodi. Mulle meeldis temaga lihtsalt suhelda. Tookord oli aru saada, et ta natuke solvus, sest käskis ennast koju ära viia. Viisin ka ja terve tee ei rääkinud ta enam sõnagi. Mõni aeg läks mööda ja panime sõbrannadega ise pidu ja oli meil kainekat vaja. Ma polnud vist kunagi nii purjus olnud kui tol päeval. Aga kutsusime tema, mõtlesin, et kui ma tal sõitnud, siis ükskord võib tema mul ka olla kainekas. See oli väga vale otsus. Mingi hetk, mitte midagi ütlemata viis ta mu sõbranna koju ja siis minu. Minu poole tuli ta sisse ka ja küsis kohvi. Kuidagi jõudsin selle talle ära teha ja läksin voodisse pikali. Ma olin nii purjus ja väsinud. Ta tuli ka mu kõrvale kohvi jooma, kuid lõpuks tõmbas ta mul sukapüksid jalast ja seksis minuga. Ja issand kuidas mul on siiani nii halb ja räpane tunne sellepärast. Ta teadis, et ma ei taha temaga selliseid suhteid, kui eelmine kord talle ei ütlesin. Aga kui olin nii purjus, siis ta lihtsalt kasutas seda olukorda ära. Väidetavalt oli ta mu “sõbrannale” seda rääkinud, et ta tahab minuga magada tol ööl, aga mu sõbranna ei öelnud mulle midagi. Läks lihtsalt autost välja ja lasi mul minna. Hiljem veel rääkis sellest mu praegusele elukaaslasele (siis me ei olnud otseselt koos, aga elukaaslane seda tüüpi ka teadis). Selle sõbrannaga ma enam ei suhtle, küll mitte selle loo pärast. Kui ma lõpuks ise ka siis elukaaslasele kõik ära rääkisin, siis siiani ei usu ta, et ma seda ise ei tahtnud. Tema arvates olen ise süüdi, sest ta ei saa aru, miks ma peale seda juhtumit veel selle mehega läbi käisin. Tõsi, ega ma ise ka ei saa aru ja tunnen ennast ise ka süüdi ja halvasti ja mul on häbi, kuid tegelikult ma ei soovinud seda . Ma ei saa vaadata isegi tollel päeval tehtud pilti minust, sest mul hakkab halb ja häbi.
Need on minu lood. Lood, mille pärast tunnen siiani häbi ja piinlikust. Jah, ma tean, et ei pea, sest olin noor ja mõjutatav, aga ikkagi tunnen mina ennast halvasti. Nemad ilmselt ei mõtlegi, mida nad minu hingega teinud ja kas mõni neist üldse mind mäletabki. Tean, et peaksin abi otsima, sest arvan, et kõik see mõjutab praegugi nii mind kui ka minu seksielu. Mul põhimõtteliselt puudub tahtmine selleks ja see tekitab omakorda pingeid elukaaslasega.
Tegelikult arvan ma, et kõik lapsed, noored, naised (ka need, kes juba täisealised) ja ka meessoost isikud, kes tunnevad, et neile liiga tehakse või on tehtud peaksid rääkima. Rääkima kelllelegi, keda nad usaldavad, mitte hoidma endas nagu mina. See on vaimselt rusuv kui oma hinges kõike üksi läbi elada. Jah,teoorias on nii lihtne ja targutama olen ma meister, aga ise enda sõnu kuulda ei võta. Kuidagi sain julguse kokku võetud, et siiagi asjad hingelt ära rääkida. Ehk hakkab parem. Aga teie, kes te loete, ärge olge nagu mina, julge kedagi usaldada.
Mallukale
February 13, 2025Lihtsalt aus küsimus- kuidas saab ohvreid kaitsta või aidata, kui nad ise ei lase ennast aidata? (16+, mitte lapsed)
Näiteks kutsud pidevalt vägivallatsevale naabrimehele politseid, naine ikka ära ei lähe. Käib tööl, raha on, mingu mehe juurest ära ja üürigu endale korter. Ei. Ikka naised istuvad vägivaldsete meestega koos, tee mis tahad. Pärast muidugi süüdistavad ühiskonda, et miks keegi neid ei aidanud.. nagu lambakari.
Ise kaitsevad oma vägivaldseid mehi ja on kurjad naabrite peale, aga pärast mängivad ohvreid. Hämmastav.
Noorte naistega sama lugu. Julged öelda midagi, et “kuule ära mine sinna peole! Kuule see vana mees on imelik!” Ei midagi, hoopis kaitstakse neid vanu mehi. Joostakse majapidudele, käiakse vanameestega läbi. Hoopis sõbranna on kade, et teisel nii vinge mees on, selle pärast keelab. Aga pärast jälle tagantjärele süüdistatakse, et miks keegi ei teinud midagi, ei aidanud.
Päriselt ka tehke proovi, vaadake kas saate mõne naise vägivaldse mehe juurest ära? Ei saa, tee mis tahad.
Ja kui noore naisega rääkida tema vanast mehest või halbadest poistest, saad ise riielda.
Mallukas, sa ise ka ju ei kuulanud kui sulle sellest eksmehest hoiatati, et see on kahtlane mees. Isegi vanemad naised ei kuula kui neid hoiatatakse.
Muidugi kui on lapsega tegu, siis on teised lood. Aga 16+ neiud ja naised, mitte kuidagi ei saa neid eemale pidudele jooksmisest või kahtlaste meestega semmimisest.
Ma arvan, et muutust on vaja meie, naiste, enda mõttemaailmas.
K
February 13, 2025Olin 21-aastaselt suhtes 42-aastase mehega. Selle suhte lõpetamine oli mu elu kõige keerulisem kogemus, sest see mees terroriseeris mu lähedasi, helistas mu töökohtadesse jne. Meilidega pommitas 10+ aastaid. Siiani näen vahel unes, et jalutab vastu ja mind valdab suur paanika ja ärevus. Olen täna ise 42 ja mõtisklenud selle üle, et mis paneks mind selles vanuses otsima kaaslast 21-aastaste hulgast. Mu poeg on varsti sama vana ja tema sõpru ei suuda parima tahtmise juures ka nii vaadata. Nad on põlvkond nooremad, mina näengi neid samamoodi, kui oma last. Kuigi olime sel ajal täiskasvanud, siis see suhe ei olnud võrdne. See oli täis manipuleerimist, kontrollimise vajadust ja seksuaalset survet. See tunne, kus sa ootad, et su peal mees higist tilkuvana ometi lõpetaks, sest sina ju ei tahtnud, aga ta survestas sind vahekorda astuma…. See on vaimne vägistamine ja ajab iiveldama.
LihtsaltÜksTüdruk
February 13, 2025Räägin siis oma elust ka ja kokkupuutest täiskasvanud meestega kui olin alaealine. Eile tegelikult juba alustasin, aga kustutasin ära ja ei kirjutanud lõpuni. Nüüd mõtlesin, et mis seal ikka, kirjutan ehk on see mulle kuidagi kasulik ja vabastav ja kui muud ei saa, saan endast väljakirjutada, sest peale seda S.H teemat olen hakanud nendele asjadele mõtlema ja ilmselt on see mu hinge ikka jäljed jätnud. Või no pigem mitte ilmselt vaid kindlasti. Igapäevaselt ma küll siiani sellele ei mõelnud, kui vale see kõik oli, või siis lihtsalt aju tahtis, et ma ei mõlteks. Sest kui nendele asjadele ja olukordadele mõtlen tekib minulssüütunne, häbitunne ja lihtsalt on nii piinlik. Mõnedest lugudest ei tea siiani keegi peale minu ja nende asjaosaliste. Ma vaikisin ja ei rääkinud.
Olin 13-14 kui sõbrannaga tutvusime endast vanemate meestega. Kõik olid täiskasvanud. Me olime oma klassis füüsiliselt rohkem arenenud ka, rinnad kasvasid kiiremini kui teistel meie klassis.Mõnel nagu pole siiani midagi. Koolis teistel enda vanustel oli see naljakas ja kiusati sellepärast. Kui nende uute inimestega tutvusin, siis nemad ei narrinud ja pigem tegid komplimente ning ütlesid ilusaid asju, meelitasid. Muidugi oli tol ajal meeldiv kuulda neid asju ja, et keegi peab mind ilusaks ning ei narri.
Esimene lugu: Olid mingid kolm meest kelle nimesidki ma ei mäleta ja vanuseid ei tea, aga kindlasti täiskasvanud. Ma tänasel päeval ei mäleta enam nende nägusidki. Ilmselt kui nad mulle vastu jalutaks tänaval, siis ma ei tunneks neid ära. Ei mäleta kuidas nendega tutvusin, aga ühel õhtul läksin nendega autoga sõitma. Täna mõtlen, et oli ikka julgus, 14 aastasena üksinda kolme võõra mehega minna. Nad pakkusid alkoholi ja ma jõin. Sel hetkel ma olin veel süütu ka. Sõitsime ringi ja mingil hetkel jäime kusagil parklas seisma. Läksime autost välja ja üks nendest tegi pagassi lahti (universiaal kerega auto oli) ja tõstis mu sinna ja pani sinna pikali. Tahtis minuga vahekorda minna. Ühest nendest mehest ma nii palju mäletan, et talle vist ei meeldinud see mõte mis minuga plaanis oli, aga samas vahele ka ei tulnud. Ma hakkasin nutma ja tahtsin ära. Õnneks olid nad nii “normaalsed”, et kuulasid mind ja ei teinud mulle midagi. Ja issand see tunne ja hirm, mis mul tol korral oli tekitab praegugi külmavärinaid kui seda kirja panen. Kuid see ei olnud ainus kokkupuude täiskasvanud meestega.
Teine lugu: Olime kusagil, mina, mu tulevane peika, minu sõbranna ja peika tuttav. Ka jõime kusagil pinna peal ja ma ei teagi kuidas asjad sinnani läksid. Järksu ma pikutasin üksinda kusagil voodis, ilmselt halb oli olla. Mingil hetkel tuli see peika tuttav ka sinna tuppa. Hakkas ligi ajama. Tahtis teadagi mida. Ei huvitanud teda, et mu sõbranna ja peika on teises toas. Proovis tükk aega rääkida mind ära ja mind näppida. Ma ei lasknud ja õnneks sai ta sõnast EI lõpuks aru. Tõusin püsti ja läksin sealt toast ära. Peale seda ma selle tüübiga kordagi ei jäänud kahekesi enam.
Kolmas lugu: Siis olin tegelikult juba suhtes ka. Oli mingi tuttava tuttav, kellel oli tegelikult oma naine ja vist üks lapski juba.. Mäletan, et tol päeval oli ta naine haiglas, sest oli sünnitanud teise lapse. Issand, kuidas ei mäleta enam, et miks ma üldse seal nende pool olin. Elas ka kusagil pärapõrgus metsade vahel. Hakkas mind meelitama ja ilusaid asju ütlema ning ligiajama. Lõpuks jõudis asi nii kaugele, et tegi keelekat mulle. Muud õnneks ei juhtunud ja peale seda ma enam selle mehega ei suhelnud . Teda ja tema naist näen mõnikord linnas. Süda läheb pahaks ja naisest on kahju, et sellise mehega koos siiani ja endal on piinlik. Igakord mõtlen, et kas ta tunneb minu ka ära. Loodan, et mitte.
Neljas lugu: On keerulisem. Olin küll suhtes, aga mulle hakkas meeldima meeletult üks mees. Tema oli tol hetkel 30 ja suhtes ja mina umbes 15. Ega teda see vist ennast ei seganud ka, et ta suhtes ja no ma ei olnud ainuke teine tal ka kohe kindlasti. Oli jälle mingi pidu, aga pidin koju minema. Elasin vanematega. Mu oma peiks oli ka seal peol, aga see 30-ne pakkus, et viib mu koju ära, kuigi ise oli ka joogine. Tol ajal (umbes 20 aasat tagasi) vist ei muretsetud nii palju purjuspeaga rooli minemise pärast. Aga koos me ära sealt läksime. Mingil hetkel keeras ta metsavahele ja me seksisime. Peale seda viis ta mu koju. See mees veel aastaid helistas mulle ja saime kokku ja suhtlesime ja rääkis ilusaid asju. Seksini asjad enam kunagi ei läinud. Aga no see mesimagus jutt , mis ta oskas rääkida, olin sellest nii võlutud. Ta oli muidu ka väga kena ja viisakas ja see tema naeratud. Siiani kui teda näen, käib sees mingi jõnks läbi. Ta ikka nii väga meeldis mulle. Nüüd on ta 50, aga ikkagi kena, aga mõistan, et see mis tol ajal toimus oli vale. Oli vale, sest mina olin siiski veel laps ja tema oli suhtes.
14 aastaselt läksin siis suhtesse, endast 9 aastat vanema mehega. Temaga oli mu esimene suudlus ja kaotasin süütuse. Olime üle 10 aasta koos. Ja nagu aru saate, siis petsin teda selle 30-aastasega. Ei suhtle temaga enam, aga no kui näeme, siis teretame. Praegu mõtlen, et mida ta küll nägi selles lapses, et nii kaua minuga koos oli ja kus oli minu mõistus. See suhe oli üleüldiselt lõpuks nii raske ja laastav ja läbi sai lõpuks. Eks ma tean ka miks. Saaksin neist põhjustest teise sama pika loo kirja panna. Kindlasti üks põhjus oli vanusevahe või no konkreetselt mitte vanusevahe (sest täiskasvanute vahel ei tundu 9 aastat üldse suure vahena), vaid see, et mina olin veel laps, noor ja loll tüdruk, kes alles maailma avastamas ja alles üldse maailmaasjadest arusaamas. Kusjuures kui lahku läksime, siis tema järgmine naine oli ka alaealine (kellega ta sebis juba siis kui me veel koos olime). Nende vanusevahe on mingi 15pluss aastat äkki.
Need on minu lood. Eks võib olla veel mõningaid, mis hetkel ei meenu. Olin noorena julge ja seiklushimuline tüdruk. Siis arvasin, et jube tark, nüüd tean, et noor ja meeletult rumal. Ja kes ütlevad, et umbes vanemad ei oska lapsi kasvatada, siis vb mõni ei oska ka, aga minu vanemad ei tea neist asjadest midagi. Okei, seda teavad, et selle 9 aastat vanemaga suhtes olin, aga ega nad selle üle ka algul ei rõõmustanud ja ega vist üldse terve suhte aja. Käskisid oodata kuni 18 saan, siis tehku ma mis tahan, kui veel tahan. Ma ei kuulanud. Nad ei lubanud mul juua ja ööseks kodust ära jäädagi. Ja kui kuskil jõingi, siis ma ei tea kas nad päriselt ei saanud aru või tegid näo, et ei saa aru, et joonud olen. Ilmselt ei saanud aru, sest oskasin nii palju piiri pidada. Teadsin, et koju mineku ajaks pean tip-top olema.
Kuid kui ma siin juba südant puistama hakkasin, räägin ära ka loo, mis juhtus 6 aastat tagasi. Jah, ma polnud ammu enam alaealine, aga tunnen siiski, et mulle tehti liiga. On üks mees, minust tunduvalt vanem ka, aga no suhtlesime. Olin tal mõned korrad kaineautojuht ja niisamas rääkisime asjadest. Ükskord kui ma tal roolis olin, siis palus ta mul kusagil seisma jääda. Mõtles, et tore oleks seksida. Mina aga ei tahtnud, ja no ei juhtunudki siis midagi. Ta ei meeldinud mulle niimoodi. Mulle meeldis temaga lihtsalt suhelda. Tookord oli aru saada, et ta natuke solvus, sest käskis ennast koju ära viia. Viisin ka ja terve tee ei rääkinud ta enam sõnagi. Mõni aeg läks mööda ja panime sõbrannadega ise pidu ja oli meil kainekat vaja. Ma polnud vist kunagi nii purjus olnud kui tol päeval. Aga kutsusime tema, mõtlesin, et kui ma tal sõitnud, siis ükskord võib tema mul ka olla kainekas. See oli väga vale otsus. Mingi hetk, mitte midagi ütlemata viis ta mu sõbranna koju ja siis minu. Minu poole tuli ta sisse ka ja küsis kohvi. Kuidagi jõudsin selle talle ära teha ja läksin voodisse pikali. Ma olin nii purjus ja väsinud. Ta tuli ka mu kõrvale kohvi jooma, kuid lõpuks tõmbas ta mul sukapüksid jalast ja seksis minuga. Ja issand kuidas mul on siiani nii halb ja räpane tunne sellepärast. Ta teadis, et ma ei taha temaga selliseid suhteid, kui eelmine kord talle ei ütlesin. Aga kui olin nii purjus, siis ta lihtsalt kasutas seda olukorda ära. Väidetavalt oli ta mu “sõbrannale” seda rääkinud, et ta tahab minuga magada tol ööl, aga mu sõbranna ei öelnud mulle midagi. Läks lihtsalt autost välja ja lasi mul minna. Hiljem veel rääkis sellest mu praegusele elukaaslasele (siis me ei olnud otseselt koos, aga elukaaslane seda tüüpi ka teadis). Selle sõbrannaga ma enam ei suhtle, küll mitte selle loo pärast. Kui ma lõpuks ise ka siis elukaaslasele kõik ära rääkisin, siis siiani ei usu ta, et ma seda ise ei tahtnud. Tema arvates olen ise süüdi, sest ta ei saa aru, miks ma peale seda juhtumit veel selle mehega läbi käisin. Tõsi, ega ma ise ka ei saa aru ja tunnen ennast ise ka süüdi ja halvasti ja mul on häbi, kuid tegelikult ma ei soovinud seda . Ma ei saa vaadata isegi tollel päeval tehtud pilti minust, sest mul hakkab halb ja häbi.
Need on minu lood. Lood, mille pärast tunnen siiani häbi ja piinlikust. Jah, ma tean, et ei pea, sest olin noor ja mõjutatav, aga ikkagi tunnen mina ennast halvasti. Nemad ilmselt ei mõtlegi, mida nad minu hingega teinud ja kas mõni neist üldse mind mäletabki. Tean, et peaksin abi otsima, sest arvan, et kõik see mõjutab praegugi nii mind kui ka minu seksielu. Mul põhimõtteliselt puudub tahtmine selleks ja see tekitab omakorda pingeid elukaaslasega.
Tegelikult arvan ma, et kõik lapsed, noored, naised (ka need, kes juba täisealised) ja ka meessoost isikud, kes tunnevad, et neile liiga tehakse või on tehtud peaksid rääkima. Rääkima kelllelegi, keda nad usaldavad, mitte hoidma endas nagu mina. See on vaimselt rusuv kui oma hinges kõike üksi läbi elada. Jah,teoorias on nii lihtne ja targutama olen ma meister, aga ise enda sõnu kuulda ei võta. Kuidagi sain julguse kokku võetud, et siiagi asjad hingelt ära rääkida. Ehk hakkab parem. Aga teie, kes te loete, ärge olge nagu mina, julge kedagi usaldada.
Anonüümne
February 13, 2025Ma olin 15, kui töötasin ühe suve lapsehoidjana, kus ema oli eestlane, kui mees väljamaale. Suviti käisid nad eestis, kus neil oli suvekodu ja iga kord oli neil ka siin siis lapsehoidja. Mainin ära, et mees oli tol hetkel 52 ja tema eestlasest abikaasa 30 alguses. Neil oli kolm last, vanim neist 7.. Ehk siis lapse saamise momendil oli ka neil seal suur vanusevahe. Aga see selleks.
Pereisal meeldis väga rannas käia. Naisele väga mitte, niisiis tihti juhtuski see, et mees läks lastega randa. Aga mitte tavalisse randa, vaid nudistide randa. Kuna eestis ei ole meestele mõeldud nudistide randa, siis ta läks naiste nudistide ranna kõige lõppu, kus oli peale tema veel paar üksikut meest aeg ajalt. Aga üsna tihti palus ta minul aidata koos lastega randa minna, et aitaksin lapsi seal riidesse, kreemitada jne ja siis võisin ise ära minna. Aga see vanamees ei taibanud oodata enda paljaks tõmbamisega kuniks ma läinud – minu ees oli vaja kell paljaks tõmmata ja ringi käia, kuniks ma lapsi kreemitasin jne. See tundus minu jaoks vale ja mina tundsin piinlikkust tol momendil… Seda juhtus ikkka paar korda suve jooksul, aga ma ei rääkinud sellest kellelegi ja nii ta unustuste hõlma vajus.
Nüüd liigume 8 aastat ajas edasi. See sama vanamees kirjutas mulle järsku emaili. Ma alles eile lugesin neid uuedti ja vastik hakkas. Aga põhimõtteliselt oli ta paanikas, sest tema naine on nüüd rohkem usklik kui varem ja miski sarnane intsident miski Hispaaniast pärit lapsehoidjaga jõudis temani ning ta olevat uurinud, et kas ta oli ka minu nähes paljas. See kiri oli umbes selline, et “ma häguselt mäletan, et selline asi juhtus, et sa võisid mind paar x näha paljana ja nüüd on sellest probleem ja mu naine uurib selle kohta. Palun ära räägi talle välja, kui ta peaks sinu käest küsima tulema, sest ta saab SINU PEALE KINDLASTI VÄGA PAHASEKS JA KÄITUB SINUGA INETULT. Ma kardan abielu purunemist. Sa oled hea sõber ja tean, et toetad mind”.
Selle kirja saanuna olin ma 24aastane. Ma olin selle justkui unustanud juba, või noh.. Mitte mõelnud selle peale, aga see kiri kuidagi taas pani mind ebamugavalt tundma. Igatahes ma vastasin, et tõesti, tol ajal oli see ebameeldiv, aga ma ei ole perelõhkuja, niiet mina midsgi ei räägi.
Ja siis paar päeva hiljem kirjutas uuesti, rt temal ikka nii suured süümekad, et ta tunnistab üles, et korra tõesti see juhtus jne.
Ma ei saanud küll eluaegset traumat sealt, aga mul on minevikus veel olnud asju, millest ma rääkida ei taha. Kuid mis tekitas pikalt minus tunde, et mehi ei saa usaldada ja mul oli väga raske suhtesse minna kellegagi. Varem ma arvasin, et olen ise lihtsalt psycho, aga tuleb välja, et sellised asjad kõik ikka keeravad noore inimese perse küll.
K.K
February 13, 2025Kas tegemist oli Rakvere Ametikooliga?
Ja antud kodaniku nimi on K**** K***
Jane
February 13, 2025Olin 13 ja see kõik sai alguse läbi Rate.ee. Olin tagasihoidlik, lihtsad pildid, keskmise välimusega, polnud pidutseja nagu enamus selles vanuses klassikaaslasi. Eks ikka kõrvalt nägin, kuidas klassikaaslased panid pidu, said vanemate kuttide tähelepanu jne. Minul seda polnud, väga ei igatsenud ka, hetkeni kui see muutus. Hetkeni, mil keegi nägus meesterahvas mu ühele pildile 10 punkti pani, siis teisele ning siis kirjutas kui eriline ja ilus ma olen – olin kellegi arvates järsku ilus. Jah, see mees presenteeris end kui haritud inimest – tegelikult ka oli või on. Pildil seisis sadamakail, kapteni vormis. Vanuseks märkis 32. Sain tol hetkel aru, et see pole okei – vanusevahe on ikkagi suur. Tõrjusin teda, aga ta ei jätnud kirjutamist. Muutis strateegiat – kirjutas endiselt edasi, aga rohkem maailma asjadest, poliitikast, erinevatest kultuuridest, reisidest, oma tööst jne. Olin vanuses, kus mind huvitas kõik ja tundsin, et olin leidnud inimese (küpse), kellega mul oli millestki rääkida, sest minu vanustele sellised asjad huvi ei pakkunud. Ta pakkus korduvalt välja, et tulgu ma külla (olin 13 ja meid lahutas 200km). Lõpuks ma läksin (tagantjärgi mõistsin ja ta hiljem ka tunnistas, et planeeris kohtumist ajaks, kui ma olin 14 saanud – et end hiljem vajadusel kaitsta – 14 oli tol korral piirmäär) – valetasin kodus, et lähen sõbranna juurde, tegelikult aga… Kohtusime. Kohtusime, sest olin selleks ajaks virtuaalselt armunud. Ta viis mu oma üürikasse. Mõistsin, et ta pole 32, vaid vanem, ta oli 39. Pakkus mulle alkoholi, millest ma keeldusin. Jätkas surumist, aga ilusate sõnade saatel – kuidas see aitab lõõgastuda ja teeb olemise mõnusamaks. Jõin ära umbes pool purki siidrit ja kaotasin süütuse. Ise ma sellest ööst väga midagi ei mäletanud, olid ainult fläshid. Järgmisel hommikul rääkis, kui imeline kõik oli, kuidas ta mind armastab, tahab jne. Kui koju jõudsin, sain aru, et see mis toimus, pole õige. Kirjutasin, et KÕIK, mis oli, see oli, aga edasi ei lähe. Ta jätkas mulle kirjutamist, kuidas ta mind armastab, tahab, vajab. Ta on nõus isegi ootama kui ma 18 saan, et saaks minuga abielluda. Ja siis lõi ta letti oma trumbi – “mul on sinust alasti pildid! Mul on neid nii hea vaadata, sa oled nii ilus, kõige ilusam. Ma tegin need siis kui sa magasid!” Ta manipuleeris: mõtle kui need pildid välja peaksid tulema, kõik su tuttavad ja klassikaaslased näevad. Tundsin piinlikust, oma keha pärast, sellepärast kui loll ma olin olnud. Ta jätkas minu meelitamist ja siis tõenäoliselt tekkiski midagi Stockholmi sündroomi laadset ja see “suhe” kestis veel 3 aastat. Selle aja jooksul toimus meie vahel kõiksugu “füüsiliselt lähedasi” asju. Asju, mida ma pole teinud oma abikaasaga, asju, mida ma tänaseks jälestan. See kestis hetkeni kui avastasin, et tal on keegi “teine”. Lõpetasin selle jama päevapealt. Kirjutasin sellele noorele neiule, mis inimesega on tegemist – keegi oli mul võimalik päästa sellest, mis toimus minuga. Ähvardasin seda meest, et annan ta üles. Tema vastus oli selge: ta töötas ja töötab siiani kõrgel kohal (riigiametis), tal on palju kõrgel kohal töötavaid sõpru (tegelikult ka on), kes aitaks selle kinni mätsida ja korraldaks selle nii, et mitte keegi ei usuks mind. Lõppkokkuvõttes, ma ju ise tahtsin seda kõike – ma oleks võinud iga kell minema jalutada. Pilte 3 aasta jooksul ikka kogunes ja need saab ta kõik nii hävitada, et keegi midagi ei avasta. Ta teadis, millised olid minu tulevikuplaanid (õiguse valdkonnas) ja lubas mu tulevase karjääri maatasa teha. Mul ei olnud midagi ja jätsin selle sinnapaika. Tundsin ennast vastikult, räpaselt ja üritasin isegi tablettide abil seda kõike lõpetada. Õnneks ebaõnnestunult ja kõige keerulisemal ajal ilmus minu ellu praeguseks minu eksabikaasa, kes eneseteadmata päästis mu elu. Elasin aastaid hirmus, et ehk kuskilt ilmub välja mõni pilt ja see hävitab mu ülesehitatud elu. Mu karjääri, pereelu, mu abielu.
See on lugu, tegelikult kõigest väike osa, millest ma ei ole mitte kellelegi rääkinud – piinlik on, et olin nii loll. Nüüd anonüümselt seda kirjutades, tunnen lõpuks, et saan selle kõik endast välja, peale 24 aastat – see on vabastav, aga samas valus. See on midagi, mis jääb mind tõenäoliselt elu lõpuni kummitama.
LihtsaltÜksTüdruk
February 13, 2025mis tol ajal toimus oli vale. Oli vale, sest mina olin siiski veel laps ja tema oli suhtes.
14 aastaselt läksin siis suhtesse, endast 9 aastat vanema mehega. Temaga oli mu esimene suudlus ja kaotasin süütuse. Olime üle 10 aasta koos. Ja nagu aru saate, siis petsin teda selle 30-aastasega. Ei suhtle temaga enam, aga no kui näeme, siis teretame. Praegu mõtlen, et mida ta küll nägi selles lapses, et nii kaua minuga koos oli ja kus oli minu mõistus. See suhe oli üleüldiselt lõpuks nii raske ja laastav ja läbi sai lõpuks. Eks ma tean ka miks. Saaksin neist põhjustest teise sama pika loo kirja panna. Kindlasti üks põhjus oli vanusevahe või no konkreetselt mitte vanusevahe (sest täiskasvanute vahel ei tundu 9 aastat üldse suure vahena), vaid see, et mina olin veel laps, noor ja loll tüdruk, kes alles maailma avastamas ja alles üldse maailmaasjadest arusaamas. Kusjuures kui lahku läksime, siis tema järgmine naine oli ka alaealine (kellega ta sebis juba siis kui me veel koos olime). Nende vanusevahe on mingi 15pluss aastat äkki.
Need on minu lood. Eks võib olla veel mõningaid, mis hetkel ei meenu. Olin noorena julge ja seiklushimuline tüdruk. Siis arvasin, et jube tark, nüüd tean, et noor ja meeletult rumal. Ja kes ütlevad, et umbes vanemad ei oska lapsi kasvatada, siis vb mõni ei oska ka, aga minu vanemad ei tea neist asjadest midagi. Okei, seda teavad, et selle 9 aastat vanemaga suhtes olin, aga ega nad selle üle ka algul ei rõõmustanud ja ega vist üldse terve suhte aja. Käskisid oodata kuni 18 saan, siis tehku ma mis tahan, kui veel tahan. Ma ei kuulanud. Nad ei lubanud mul juua ja ööseks kodust ära jäädagi. Ja kui kuskil jõingi, siis ma ei tea kas nad päriselt ei saanud aru või tegid näo, et ei saa aru, et joonud olen. Ilmselt ei saanud aru, sest oskasin nii palju piiri pidada. Teadsin, et koju mineku ajaks pean tip-top olema.
Kuid kui ma siin juba südant puistama hakkasin, räägin ära ka loo, mis juhtus 6 aastat tagasi. Jah, ma polnud ammu enam alaealine, aga tunnen siiski, et mulle tehti liiga. On üks mees, minust tunduvalt vanem ka, aga no suhtlesime. Olin tal mõned korrad kaineautojuht ja niisamas rääkisime asjadest. Ükskord kui ma tal roolis olin, siis palus ta mul kusagil seisma jääda. Mõtles, et tore oleks seksida. Mina aga ei tahtnud, ja no ei juhtunudki siis midagi. Ta ei meeldinud mulle niimoodi. Mulle meeldis temaga lihtsalt suhelda. Tookord oli aru saada, et ta natuke solvus, sest käskis ennast koju ära viia. Viisin ka ja terve tee ei rääkinud ta enam sõnagi. Mõni aeg läks mööda ja panime sõbrannadega ise pidu ja oli meil kainekat vaja. Ma polnud vist kunagi nii purjus olnud kui tol päeval. Aga kutsusime tema, mõtlesin, et kui ma tal sõitnud, siis ükskord võib tema mul ka olla kainekas. See oli väga vale otsus. Mingi hetk, mitte midagi ütlemata viis ta mu sõbranna koju ja siis minu. Minu poole tuli ta sisse ka ja küsis kohvi. Kuidagi jõudsin selle talle ära teha ja läksin voodisse pikali. Ma olin nii purjus ja väsinud. Ta tuli ka mu kõrvale kohvi jooma, kuid lõpuks tõmbas ta mul sukapüksid jalast ja seksis minuga. Ja issand kuidas mul on siiani nii halb ja räpane tunne sellepärast. Ta teadis, et ma ei taha temaga selliseid suhteid, kui eelmine kord talle ei ütlesin. Aga kui olin nii purjus, siis ta lihtsalt kasutas seda olukorda ära. Väidetavalt oli ta mu “sõbrannale” seda rääkinud, et ta tahab minuga magada tol ööl, aga mu sõbranna ei öelnud mulle midagi. Läks lihtsalt autost välja ja lasi mul minna. Hiljem veel rääkis sellest mu praegusele elukaaslasele (siis me ei olnud otseselt koos, aga elukaaslane seda tüüpi ka teadis). Selle sõbrannaga ma enam ei suhtle, küll mitte selle loo pärast. Kui ma lõpuks ise ka siis elukaaslasele kõik ära rääkisin, siis siiani ei usu ta, et ma seda ise ei tahtnud. Tema arvates olen ise süüdi, sest ta ei saa aru, miks ma peale seda juhtumit veel selle mehega läbi käisin. Tõsi, ega ma ise ka ei saa aru ja tunnen ennast ise ka süüdi ja halvasti ja mul on häbi, kuid tegelikult ma ei soovinud seda . Ma ei saa vaadata isegi tollel päeval tehtud pilti minust, sest mul hakkab halb ja häbi.
Need on minu lood. Lood, mille pärast tunnen siiani häbi ja piinlikust. Jah, ma tean, et ei pea, sest olin noor ja mõjutatav, aga ikkagi tunnen mina ennast halvasti. Nemad ilmselt ei mõtlegi, mida nad minu hingega teinud ja kas mõni neist üldse mind mäletabki. Tean, et peaksin abi otsima, sest arvan, et kõik see mõjutab praegugi nii mind kui ka minu seksielu. Mul põhimõtteliselt puudub tahtmine selleks ja see tekitab omakorda pingeid elukaaslasega.
Tegelikult arvan ma, et kõik lapsed, noored, naised (ka need, kes juba täisealised) ja ka meessoost isikud, kes tunnevad, et neile liiga tehakse või on tehtud peaksid rääkima. Rääkima kelllelegi, keda nad usaldavad, mitte hoidma endas nagu mina. See on vaimselt rusuv kui oma hinges kõike üksi läbi elada. Jah,teoorias on nii lihtne ja targutama olen ma meister, aga ise enda sõnu kuulda ei võta. Kuidagi sain julguse kokku võetud, et siiagi asjad hingelt ära rääkida. Ehk hakkab parem. Aga teie, kes te loete, ärge olge nagu mina, julge kedagi usaldada.
JutlustajaX
February 14, 2025Esimest korda tulin su postituse pärast siia. Ei ole kuskilt otsast su jälgija. Kõik see muu mull sinu tegemiste ümber ei lähe korda aga… See et sa “selle” teema nüüd suureks tegid, sa oled lihtsalt aplausi väärt. Väga kiidan ja mis seal pattu salata, olen isegi tänulik! Tubli töö!
Kahe tütre ema
February 14, 2025Aitäh, Mallu! Õiged sõnad. Mulle tundub, et selle p..sekursil maailma paremaks muutmine algabki vist sellest, et naised ise hakkavad seisma teiste naiste eest.
Mehed seda eriti tegema ei kipu, vähemasti mitte piisavalt ühiskondlikul tasandil.
Miks üldse on nõusoleku iga kõigest 16?
Külle Kais
February 16, 2025Kui räägime seoses Sass Hennoga üles kerkinud teemal, tuntud heategijast või ametis eriliselt tunnustatud inimesest, siis on samal ajal lihtne ja keeruline küsimus, kuidas sel juhul head ja kurja hinnata: kas politseinik, kes päeval aitab ja päästab inimesi, võib öösel vabalt inimesi rünnata ja kuritegusid teha? Kas päästja, kes tööajal inimesi päästab ja aitab, võib vabal ajal teadlikult meelitada inimesi hätta ja hätta jätta? Kas on aktsepteeritav ja normaalne, kui tuletõrjuja tulekahjude kustutamise ja inimelude päästmise kõrval samal ajal tulekahjusid süütab ja inimeste vara, tervist või elusid hävitab? Kas on normaalne, et psühholoogi juurde minnes ei saa ette kindel olla, kas satud abistavate või ahistatute hulka?
Lihtne on see küsimus, sest enamus ütleks, et ei, politsei ei või vabal ajal karistamatult kuritegusid sooritada ega päästja inimesi hätta meelitada. Ei, see kõlab pigem hullema kuriteona, sest politseil ja päästjal on kergem ohvreid meelitada ja rünnata. Seega ei või ka ühiskondlik heategija samal ajal olla elude ründaja ja hävitaja, see on pigem hullem.
Keeruline on see küsimus, sest kõik ohvrid on ühtemoodi väärtuslikud. Ühte aidates, teisele ise haiget tehes, mustrina, paneb heategija ka kõik ohvrid nagu vastasseisu, vastakutti võitlusse ning paneb selliselt käitudes ühiskonna, hoolijad, teised abistajad nagu poolt valima ohvrite vahel. Kui kaasinimesed, ühiskond asub ühe ohvri abisaamist toetama, unustaks ja pisendaks ta nagu teise ohvri väärtust ja kannatusi ning vastupidi. Nii on pigem kõigiti hullem, kui keegi avalikult aitab üht (aitamine on ilmtingimata kahtlusteta hea!!!), aga samal ajal teadlikult ründab ja ahistab teist ohvrit, tagades, et neil on kohe kindlasti raskem mõistmist ja abi saada ning tagades, et ise jääb tõenäoliselt puutumatuks ja karistuseta.
Teadagi pole üldse haruldane, et avalikult heategijad, teevad salaja kuritegusid ning teada on hästi isegi selliseid politseinike ja tuletõrjujaid ning juhtumeid psühholoogidega.
Teemas esinevad mõisted “keskmine mõistlik inimene” – Sassiga seotud kohtulahendis, mis siin blogis avaldatud ja mille Sass isa algatas, aga esimeses astmes kaotas, kus kohtunik kasutas oma otsust selgitades sellist väljendit. Lisaks on Sass ise enda kohta öelnud, et ta on “keskmine tüüp”.
Tahan rõhutada!!! Kuigi jutt on viidud naiste nooruse tõttu alaealisega seksimise kuritegelikkusele ning kasutatakse termineid “nõusolekuaeline”, siis see on eksitav. Jah, laste ärakasutamine on üks absoluutselt rängemaid, kuid seksuaalkuriteo liike on mitu. Sõltuvussuhtes, kõrgemalt positsioonilt manipuleerimine, murede, haiguse ja/või raske seisundi teadlik ärakasutamine seksuaalsuhte eesmärgil ka täiskasvanueas, on samuti kuritegelik, keelatud, karistatav. Räägitud lugudes käib selline teema korduvalt läbi. Niisugust seisundit ja manipuleerimist on omakorda raskem tõendada. Otsides teema asjatundjana teadlikult seaduse ees vanuse minimaalses alammääras, haavatavaid, probleemidega, (ajutiselt või täiesti) perekonna toetuseta, üksindust tundvaid, depressioonis tüdrukuid… see on ikka keskmisele tüübile enamasti vastik ja hälbeline. Näide on 5miinuse bänd, kus mindi tülli ja lahku Sassist tema liigse verinoorte tüdrukute lembuse pärast (ma ei tea, kas või milliseid patte on teistel bändi liikmete).
Vanusevahe ise ongi vaid number. Aga seda AINULT, kui suhe on võrdne, kui noorem ega liiga vana ei ole suhtesse manipulatsioonide, seisundi ärakasutamise ja meelitamisega tiritud!!! Mina ise olen suhtes endast väga palju vanema mehega. Meil tuleb just nüüd 2. märtsil 25. aastapäev. Kuid mina olin suhtesse astudes 30-aastane!!! Mina olin enne suhet, enne, kui ma kindlalt teada sain, kas meil on vastastikused tunded, oma tahtes kindel ja lausa kõik vanusega seotu oma peas läbi mõelnud ning siis ka pidin mina ise veel oma armsamat veenma, et meie puhul ei ole vanusevahe probleem, mitte tema mind. Meeldivaid, kestvaid, õnnelikke suhteid ja abielusid suure vanusevahega on piisavalt (sagedamini on naine noorem, aga vahel ka mees palju noorem), kuid kõik peab olema PÄRIS-PÄRISELT vaba ja vastastikune, seisundeid ära kasutamata, ei noorust, kõrget iga, haigust, positsiooni ega muud moodi!!!.
Kuigi hälbelisi mehi (ja naisi, ärme unusta, et ka naiste hulgas on vägivallatsejaid) on palju, on keskmisi tüüpe siiski rohkem. Ma olen kogenud elus ränka vägivalda, kuid õnneks on sellest välja jäänud seksuaalne vägivald. Mul on nii palju olnud hetki, kus ma olen kogenud (eriti tagantjärele teadvustades) hapras olukorras, et mind ja olukorda ei asutud meeste poolt ära kasutama. Keskmine tüüp, nagu Sass enda kohta ütleb, keskmine mõistlik inimene, nagu ütleb kohtulahend, või keskmine heategija ei tee teatud asju, ei tee teadlikult – mustrina – ekstra haiget, ei manipuleeri, ei meelita – mustrina – teadlikult lõksu ja nii edasi!!! Ei alaealistele ega täisealistele!!!