kaks kuud armastust
Sorri, Lende. Sinu armastuskiri on jäänud 9 päeva hiljaks, sest mul on nii kohutavalt kiire. Kiire on see tunne, kui sa silmad lahti teed ja tahad süüa, KOHE. Siis see tähendab, et sul on kiire. Emme on võtnud endale kuidagi jube palju kohustusi ja paraku öösiti tahan ma magada, seega loodan, et andestad mulle selle väikse viivituse.
Imelik on see, et kui ma vaatasin, mida ma su õele teisel kuul kirjutasin (siin), siis ma tahaks peaaegu samu asju öelda. Noh, näiteks seda, et mul on tunne, et sa oled meie pereliige juba ammuilma olnud. Muidugi see on ka vist ainuke sarnasus, sest kui sinu õde ainult istus ja rõõmustas, siis sina oled meil rohkem tõsine ja puuriva pilguga.
Viimasel nädalal oled sa justkui kuidagit tööle hakanud, vaatad ringi, mulle otsa ja isegi naeratad mõnikord nii laialt. Aga kohe läheb siis kulm kortsu tagasi, nagu sul oleks lausa piinlik, et sa üldse naeratanud oled. Ei tea mina, kuidas see võimalik on, et meiesuguses peres üks nii tõsine liige on, aga noh, keegi pidi siis järelikult meid ka tasakaalustama. Lisaks loodan ma, et sinust saab see pereliige, kellele meeldib koristada, raha koguda ja oma vaeste vanemate eest hoolitseda 😀
Suur jurakas oled sa küll. Ma vaatan Mari teise elukuu pilte ja ta näeb sinu kõrval välja nagu nälginud orb. Isu on sul küll hea ja su kasvavad voldid on minu meelest nii nunnukesed ja armsad. Ole lihtsalt õnnelik, et iga naise elus on periood, kus keegi vaatab ta pekke ja mõtleb, et see on imearmas. Ja kui sa hea mehe leiad, nagu sinu lihane isa, siis võid sa veel täitsa hilisemas eluperioodis sama kuulda, kui hästi läheb 😀
Me käisime tegelikult su sünnipäeval pereõe juures ka, kus mulle öeldi, et sa oled 62 cm pikk ja hästi natukene alla kuue kilo. Ma täpseid numbreid ei mäleta, sest mul on see paber kuskile kadunud, aga noh umbes nii see oli. Arstitädi kiitis sind, et sa kosud ilusti ja kutsus sind terve visiidi nime asemel “paksukeseks”. Ma ei tea, kas see oligi põhjus, miks sa lõpuks seal nutma hakkasid? Ma hakkaks ka, kui keegi mind mitukümmend mintsa paksuks kutsuks, aga ära solvu. Sa oled väga nunnu ka paksukesena.
Paksuke või mitte, aga sa lased mul ööd läbi magada (enamasti), sa vaatad mind oma ilusate silmadega ja naeratad, ning mu süda sulab. Ma saan oma nina sulle kõrva taha panna ja olenevalt su puhtuseastmest tunda siis kas hapupiima või beebilõhna. Ja su tillukese juuksed ei paistagi ära kukkuvat, seega saan ma sind pehme harjaga kammida ja sulle “soenguid” teha ja see on nii naljakas.
Ma just siin juurdlesin ükspäev, et sa oled selle pärast ka naljakas beebi, et mõnikord sa nutad ja oled elus pettunud ja midagi ei aita. Ei kussutamine, õõtsumine, musitamine – ei midagi. Ja siis lõpuks sa rahuned, kui ma su lihtsalt maha panen ja omaette jätan. Ma esimest korda kuulen sellist asja, et beebi nutaks selle pärast, et tahab lihtsalt rahus üksinda lamada.
Sulle meeldib: vees hulpida, üle õla visatud olla, jalgadega-kätega võimlemine, õõtsutamine, musitamine ja see, kui keegi hästi laia naeratusega sind vaatab.
Sulle ei meeldi: lutt, paljas olemine (mis on imelik, sest paljas olemine on su õe vaieldamatu lemmik).
Piltidel siis vasakult sina kõhus, sina paaripäevasena, sina ühekuusena, sina kahekuusena. Anna andeks, et need on kõik erinevates riietes ja erinevatel aegadel päeva jooksul tehtud, aga kui sa mind lähemalt tundma õpid, siis sa näed isegi, et ma pole mingi perfektsionist, aga vähemalt ma armastan sind ja üritan sinu jaoks midagi kena teha, nii et jah 😀 Pole vast hullu ka erinevate riietega, eksole.
Imelik on see, et ma kunagi mõtlesin, et kas ma suudaks üldse teist last sama palju armastada, kui esimest. Heh, oleks ma vaid teadnud, et see nii kukepea saab olema! Kes oleks võinud arvata, et minusuguse, seest surnud naisterahva, sees üldse nii palju luwwi peidus on?!
Igatahes, ma armastan sind küll väga-väga-väga. Ja ma loodan, et mul õnnestub sind päästa sellest, et su isa sulle steroide süstima hakkaks, et sa kiiremini suureks kasvaks ja temaga Kataani mängiks. Ma luban, et ta on tegelikult üks tore mees ja isana veel eriti hea. Näiteks eile ütles ta: “Mari sõi õhtusöögiks nii vähe kana, peame talle kindlasti kommi peale sööma, et kõht täis saaks!”. Oeh, oleks mul selline isa olnud, nagu teil, mugulatel!
Aga ok, ma pean selle uhke kirja lõpetama, sest sa praegu magad õndsat und ja su õde tahab torni ehitada, pole siin aega raisata!
Liisi
December 17, 2016Ma pole vist kunagi midagi nii siirast, naljakat ja ilusat kui sinu kiri oma lapsele lugenud.
Kusjuures see idee on mulle uus ja kui ma kunagi lapsed saan, tahaks ka nii teha ☺
Triinu
December 17, 2016Minu poja sündis 3,2kg. Kuuselt kaalus 5kg ja kahe kuuselt 7kg. Oleks tahtnud seda väikese beebi aega rohkem nautida kui 30 päeva aga pidin kohe vägilast tassima hakkama. 🙂
Mallukas
December 17, 2016Minu meelest vägilast kuidagi julgem ikka hoida, kui sellist väetit nääpsu 😀
Diana
December 20, 2016Mul poiss sündis 3.7kg ja nüüd on 6-kuune ja kaalub 11,5kg? piknus sündides 52cm ja nüüd 72cm. 5,5 kuud puhtalt rinnapiima laps ning nüüd saab püreed ka. Arst naeris iga kuisel visiidil, et toodan vahukoort või hülgepiima ?
Tüdruk kaalus mul aastaselt 10.3 ja oli 75 pikk ☺
Lauren
December 17, 2016Väga armas kiri 🙂
Kas sul Mariga polnud ka nii, et tahtsid teda muudkui nunnutada, aga ta jäi magama ainult siis kui ta voodisse panid ja ise ära läksid? 😀 Kõlab igatahes ideaalselt.
Mallukas
December 17, 2016Issand, te mäletate mu elu paremini kui ma ise 😀 Oli vist jah nii 😀
K.
December 17, 2016See on ikka nii kummaline kuidas emad, ka mina, mõtlevad “kas ma ikka suudan teist last sama palju armastada, kas see on üldse võimalik kedagi teist niiii palju armastada kui olemas olevat last”.
Ja see teine laps tuleb, ning ei lähe sekunditki kui sa juba armastad teda rohkem kui elu ennast. Lihtsalt imeline.
Nimi
December 17, 2016Mu tänasest viie kuune kaalub 6860g ja on 63.5cm . ??
Kristin
December 17, 2016Väga armas kiri 🙂
Ka minu peaaegu kahekuune poiss tahab vahepeal üksi lamada 🙂
Kiisukeauh
December 17, 2016Nii armas kiri! 🙂
Kertu
December 18, 2016Kõige pealt – tõesti, imearmas kiri. Minu ema on kirjutanud mulle nö päevikut, alates sellest ajast kui sündisin. Tahtsin seda öelda, et kui sa kirjutasid, et Lende rahunes maha kui sa ta voodisse panid – siis sellest võiks ka teised midagi kõrva taha panna. Minu isa on kiirabiarst ja saab tihti kutseid, kus mures lapsevanem kutsub päästeameti, sest laps ei rahune ja karjub. Kas sa ise ei karjuks kui tahaks rahulikult chillida ja keegi raputab ja õõtsutab ja loksutab ja sina tahaks rahus magada? Isa võtab lapse, paneb ta maha ning laps uinub minutitega.