Kammoon and tantsi

Mul on selline tunne, et see nädal küll muud pole teinud kui aina Eurovisiooni vaadanud. Ehk siis kummitab mind pidevalt vene eurolaul ja need armsad mammikesed. Polegi never elus nii palju eurovisiooni vaadanud kui tänavu ja üllataval kombel IGA kord ilma homodeta. Aga see muutub homme, grandioosse finaali ajal ühendame me ikkagi kõik jõud. 

Kolmapäeval käisin kinos ja see oli lihtsalt kõi-ge hullem kinotripp ever. Muidugi oli räigelt kiire ja oli vaja jõuda kinno 20 minta varem ja vaadata 899 filmi treilerit. Diktaator ise oli naljakas, aint häbi oli nats rõkata üle saali nagu tard.

Muidu veetsin täna umbes 67 nädalat traumapunktis. Tegelt mingi poolteist tundi, aga see aeg oli lõputu. Lõpuks oli mu peale köhinud 34 haiget vana meest ja 8 haiget vana naist. Nüüd kahtlustan nats ebolat, aga mis siin ikka. Elu tahab ikka elamist ja eurovisioon vaatamist.

Täna tuli mulle peale ka maailmasuurim Kaspariigatsus, mis universumis üldse olla saab. Aga õnneks valutavad mu kõhulihased naermisest, niiet mulle tundub, et kõik sujub siiski hästi.

Over and out