kaoses
Kas teil on olnud selliseid olukordi, kus kõik jookseb nagu üle pea kokku, aga selle asemel, et nende probleemidega tegeleda, panete teie näpud kõrva ja ümisete: “lalalalalaaaa”. Ma teen praegu umbes sama asja, kui aus olla. Nimelt lõin ma endale enne reisi illusiooni, et ma jõuan hullult tööd teha ja toimetada ja võib-olla isegi paar peatükki raamatust kirjutada. Hea nali eks…
Ma muide ise arvan, et see reis oli selles suhtes vajalik, nagu mingisugune “elu õpetab” peatükk. Kaua ma ikka oleks elanud teadmisega, et elu kolme lapsega on niii-iiii lihtne ja siin blogis kogu aeg heietanud, et ah, mis seal ikka, kolm last on kukepea, et kuidas mõned ühegagi vinguvad. Elu õpetas korralikult alandlikust, muud miskit. Nädal Tenerifet kahega pluss kolm päeva ainult beebiga otsa – konkreekselt surm oli silme ees. Eks see õpitud abitus ole, kunagi olin ju Mariga kogu aeg üksinda ja ei olnud üldse nagu keeruline, aga Marta on selline kamraad, et tahab pidevat vaatamist, tegelemist, solgutamist, nunnutamist, rääkimist. Mis pole iseenesest raske, aga välistab konkreetselt ülejäänud tegevused selle kõrvalt. Ma olin harjunud tegema asju siis kui mina tahan, sest Kardo on alati siin, et üle võtta. Ja nüüd PAUH, kõik minu teha, minu kaelas.
Eriti kuna ma olin reisidel sõbrannadega, siis eriti nagu pinge, et ma ei taha et nad nutavad/virisevad, et teisele ka ju häiriv või nii. Lapse isaga palju lihtsam – meie mõlema ihuvili, kannatame koos onju ? Aga sõbrannad ei pea piinlema minu laste inina käes, vähemalt seda ma üritasin nii korraldada ja see oli MAX tüütu.
Tulemus oligi see, et ma olin kümne päevaga mingi suht… läbi põlemas. Uskumatu, kui saamatu ema tunne tuli peale. Teised saavad iga päev kogu aeg hakkama ja mina ei saa kümme-freaking-päeva ka hakkama. Ma olen harjunud olema selline muretu ja fun ja chill-lebo mode ja nüüd kui ma eile kuskil bensujaamas käruga ringe tiirutasin, et see beebi lõpuks magama jääks, olin ma nutmise ja oksendamise vahepeal. Konkreetselt tundsin, et appi, ma ei suuda, ma ei oska, ma ei tahaaaaa-aaaa enam seda mängu mängida. Ja isegi kui ta magama jäi, siis ma istusin ülejäänud tund aega tema kõrval autos, hoidsin ta käest ja hinge kinni, sest nagu ma ei julenud liigutada. Äkki ta jälle ärkab ja äkki ma jälle ei oska midagi teha ja noh, kokkuvõttes tundsin ennast nagu maailma suurim failure, ime, et mul üldse kolm last on, eksole.
Koju jõudes ootasid mind suuremad käed avali ja hüüdsid “EMME TULII!” ja kallistasid ja musitasid nii hullult, et siis hakkas see “olen sitt ema” tunne veidi hääbuma. NII sitt ma ka olla ei saa, kui nad mind nii väga armastavad, eks? Läksin kolme last korraga magama panema (#supermom) ja lõin endale jälle illuka, et lähen peale seda lõõgastavasse vanni ja elan oma parimat elu. Nali. Kaks sain magama ja kolmanda une ootuses jäin ise ka magama…
…et ärgata kell viis selle peale, et voodi oli täis lastud. “Pole hullu,” rehmas Mari käega ja kebis kuivema koha peale. Nojah, hullu polegi, meil on õnneks miljon uut madratsikatet just selleks puhuks olemas, aga Marta ärkas selle kõige peale üles ja ma üritasin tund aega teda magama saada. Kui see lõpuks õnnestus, saime kõik kenasti kell 7 selle peale ärgata, et Lende oksendab. Seda ta teeb muuseas siiani aeg-ajalt ja iniseb tasakesti, ise mul kaisus olles. Jep, trükin seda kõike ühe käega aga trükkimata ka jätta ei saa, sest blogis halamine on mulle konkreetselt omaette teraapiavorm.
Ja tegelikult halaks põhjus pole. Mis siis, et mega palju on tegemata asju, mis vahet seal on. Elu läheb edasi, töö ei jookse ära. Ma lihtsalt olen niiii tänulik, et ma lõpuks kodus olen ja kõige enam olen ma tänulik, et mul on kõrval selline tugi, et võttis vaid nädal temata, et aru saada, kui palju koormust ta enda kaela võtab. Jah, ma olen küll kogu aeg siin, aga kohe kui ma tahan midagi teha, kuskile minna, midagi toimetada, siis on ta alati üle võtmas. Niimoodi ma ei põlegi läbi, niimoodi ma olengi pidevalt muretu ja rõõmus mina ise, sest mul ei ole üldse raske. Kahepeale jagatud koormus on lihtsalt niivõrd kerge. Eriti, kui mõnikord on see lausa 60-40 vahekorras (hehe, vahekord…olen vist 10). Nagu, taevas halasta, kuidas ma sellise mehejackpoti sain?
Ning mida ma siis õppisin?
- Ei ela enam illusioonis, et lastega on NII kerge, et Kardo võib seda koguaeg vabalt teha, ilma seest suremata. Oh, he’ll die ? Ehk siis igale sõbrannadekohtumisele ei põgene, sest “Kardo saab nagunii hakkama”. Saab jah, aga megaaaaaa keberniit on. Ta ka inimene.
- Õppisin rohkem Marta graafikuga ennast kurssi viima, kuigi enne arvasin, et see random.
- Õppisin seda, et mõned emad ajavadki graafikust näpuga järge, et freaking mõistust korras hoida endal. Ilma graafikuta on kaoses jube elada. Now I get it. Selle asemel, et mõelda, et ou mai gaad, kanaemad, miks nad “niisama” lebolt ei ela. Krt, arvatavasti nad lihtsalt EI SAA niisama elada. Elu õppetund kandikul kenasti kohale toodud, tänks, jeesus.
Minu poolt igatahes megasuur austus kõikidele naistele, kes oma lapsi enamuse ajast (või terve aja) üksi kasvatavad. Ma tean, et lapsed toovad rõõmu ja kõike saab teoorias lastega koos teha, aga KÕIK asjad on lastega koos + n*ss nagu Kardo tavatseb öelda ? Me ükskord mõtlesime, et kui meie tütred päriselt meie nõu kuulaksid ka, et mis vanuses meie soovitaks neil lapse saada ja nõustusime mõlemad, et no 25-30 oleks ideaalne. Et siis jõuad kõik asjad ära teha ja trippida ja olla ja näha ja siis sukelduda sellesse…titendusse. Sest see võib kohati nii tüütu ja nii kurnav olla. Ja õppetund nr 1 mu tütardele – VALI LASTE SAAMISEKS VÄÄRT MEES! Loodan lihtsalt, et Kardo oma käitumise ja suhtumisega suudab neile maast madalast selgeks õpetada, et mis need hea mehe omadused on, et nad selle õige ära tunneksid. Mitte ei hakkaks mingi pohhuistist ullikesega kodu mängima, et hiljem kogu koormat üksi kanda.
Ühesõnaga. Pool koormat on hea. Isegi kui osa koormast oksendab, teine nutab ja kolmas voodisse teeb. Norm koorem sellegipoolest. Saab jälle kodus elada teadmisega, et mul niii kukupaid lapsed ja ma ise lihtsalt niiiii hea ema *naerukoht* ?
Cathlyn
April 7, 2019Mallu sa oled tubli, ja ei ole mingi halb ema. Sul on nii hoolitsev mees. Eks meil kõigil vahest kopp ees. Mul mees kõrval, aga lastega tegelen mina. Kõik teen üksi.Mul neid tegelasi 8 ?
Mallukas
April 7, 2019Kaheksa?? Sa pühaissameie.
Ak
April 7, 2019And thats why mul vaid üks laps. Inimesed viimasel ajal tihti seletanud et oo millal teine. Nagu kas te teate kui raske oli ühe lapse kõrvalt oma aega leida? Igale poole kuhu mina lähen läheb ka laps. Ma ei tea miks inimesed räägivad et oh väikese vanuse vahega siis saab kaeladt ära… Ainus mille sa kaelast ära saad on oma närvid, sest need põlevad läbi xD
Mallukas
April 7, 2019Haha, jaaa ??
H2
April 7, 2019Omg jaa, täpselt samad mõtted!
B
April 7, 2019Päriselt, nagu minu mõtted?
Maru
April 7, 2019Mul on midagi màrkamata jàànud, mis raamatut sa jàlle kirjutad?
Mallukas
April 7, 2019Uut ?
M-L
April 7, 2019Tundub, et Lende sai selle “toreda” puhastuse lasteaiast, sest meie noorhärral oli see just äsja ka. Kolm täiskomplekti voodipesu vahetust ja kui tekid-padjad k9ik otsa said, kobisime voodikatte alla..
Mallukas
April 7, 2019Mul ühel sõbranna lapsel ka ?♀️
Kadi
April 7, 2019Haahaaa! Ikkagi inimene 😀 😀
Riina
April 7, 2019Kuidagi hea meel, et need taipamised sulle tulid. Mõistad suurt osa oma lugejaskonnast paremini.
H.
April 7, 2019Mõlemad olete tublid Kardoga:)
Tahtsin hoopis teada, et kas ma pole märganud või mis sellest Mari voodipissimisest ja sellest abiaparaadi kasutamisest sai? Kas töötas?
Mallukas
April 7, 2019Aparaat ei tootanud, ainult ehmatas Mari. Aga noh, aeg ajalt juhtubõnnetusi
Maire Leidma
April 7, 2019Vot seepärast ma imetlengi oma miniat et ta on suure osa päevast kolme lapsega üksi kodus ja kaks neist on alla aasta kaksikud….. ning kolmas aktiivne eelteismeline
Ja imestan kui mulle öeldakse et sa nii hea ämm ,kogu aeg aitad noori….
Sest minu jaoks on müstiline kuidas ta nende kaksikutega üksi hakkama saab ja ma tahan teda oma abiga selle eest tänada. Ja