kas te olete empaatilised?
Ma olen kogu aeg arvanud, et erinevad elukogemused muudavad inimest empaatilisemaks. Või vähemalt olen ma niimoodi ise tundnud. Kõige lihtsamad näited ongi näiteks see, kui ma vanasti arvasin, et kui oled sita mehega suhtes, siis tule lihtsalt ära. Lihtne. Või ei saanud ma hästi aru ka depressiooni olemusest, sest minu peas tundus see rohkem selline…et okei, sul juhtus midagi keerulist lapsepõlves (või täiskasvanuna) ja KUI raske saab sellest üle saada. Aga kui ma ise need olukorrad läbi elasin, siis sain aru, et elu pole alati nii mustvalge ja väga keeruline võib üldse jõuda sinna arusaamisele, et sa ei ole tervislikus suhtes. Või et depressioon ei ole pissihäda, mida saab kinni hoida ja sellele mitte mõelda, et rahus edasi elada.
Ma
October 20, 2025Täpppppppselt samad mõtted nagu sul! Aga palju sousti olen pidanud ära sööma siia hetke jõudmiseks.
K
October 20, 2025Kasvasin depressioonis emaga, kes lõpuks haigusele alla jäi. Ei tunne empaatiat lapsevanemate puhul kes oma depressioonile abi ei otsi. Aga saan mõistusega aru et see on mu isiklik trauma.
Empaatiat tunnen aga väga nende laste osas kes sellise vanemaga kasvama peavad. Eks kisub vanad haavad lahti.
Olen suunanud tuttavaid selliste probleemidega abi otsima. Mõnele ka päris krõbedalt südamele koputanud et kui enda pärast abi otsida ei soovi, siis ehk laste pärast võtaks end nii palju kokku et end arstile vedada. Aga noh… Kui inimene ise abi ei taha…
Anni Saarniit
October 20, 2025Vägagi. Tahan alati kõigi jaoks kõik mugavaks teha ja meeldib, et inimesed ümber ennast hästi tunnevad. Samas olen ka seda meelt, et kui sa lihtsalt vingud ja ennast ei aita siis ei saa seda teha ka mina ja tõsi, empaatia võibki ära kaduda 🙂
Tuuli
October 20, 2025Wiki ütleb, et empaatiline inimene tunneb teiste inimeste tundeid, neil on kurb kui kellelgi on kurb jne. Ma arvan, et sa siiski oled väga empaatiline, aga su ath vahel sekkub ja siis tulevadki need tunded, et kamoon saa üle 😀
Ma liigitun sama tüübi alla ise 😀
K
October 20, 2025Pean ennast väga empaatiliseks inimeseks, mõistan inimeste valu ja tundeid kui neil on päriselt raske ning lahendust ei paistagi. AGA ma ei oska kaasa tunda inimestele, kes nutavad et elu on nii halb ja raske ning riigi toetused ka olematud kui nad ise oma elujärje parandamiseks midagi ette ei võta. Arusaadav kui tervislikud põhjused takistavad, kuid tihti on just terved ja elujõulised inimesed kõige suuremad hädaldajad. Olen üles kasvanud perekonnas, kus soe toit ja tuba oli küll alati olemas, kuid eriti muud me omale lubada ei saanud. Mina tahtsin oma elult enamat ning pingutasin parema ja mugavama elu nimel ning ilmselt seetõttu ei ole ma empaatiline peast vaeste suhtes. Peast vaesed = hädaldajad, kes ootavad ainult käsi pikalt ees toetust ja abi.
Esmaspäev
October 20, 2025Empaatia on suutlikkus jääda osavõtlikuks ja kaastundlikuks ka siis, kui teise valikud erinevad sinu omast. See on ette kujutada, kuidas on olla teise kingades – hinnanguvabalt. Seisukohavõtt ja kriitika ei käi empaatia alla. Aitamine on ka eraldi nähtus, võib olla jätkuks empaatiline-olemisele, kui see on kellegi vajadus.
Tikker
October 20, 2025Kogemused kindlasti teevad empaatilisemaks. Oled ise mingi sita läbi elanud, oskad palju paremini suhestuda. Ja igati loogiline on pööritada silmi selle peale, kui keegi ainult kurdab, aga midagi ei tee. See minu arust ei tähenda, et oleks vähem empaatiline Oh, aga mind ajab närvi suhtumine “minul lahendas probleemi see, järelikult sul on sama”. No ei pruugi olla, eks, igaühe olukord on erinev. Nõu anda tuleks ikka, aga sõnastust peaks valima…
Foobik
October 21, 2025Ma ei teagi, kas minu lugu räägib empaatiast või süütundest või millestki muust.
Nimelt olen ma loomade ja lindude ja paljude elukate suhtes foobiline. Kui see juhtub väga ootamatult – olen ka minestanud ja kokkukukkunud. Jalad ei kanna, ihu võbeleb, nutt lahti.
Mõnede elukate suhtes on rektsioon eriti hullusti (koerad) ja teiste viibimise läheduses ruumis elan kuidagi üle. Näiteks kassid, no oleneb selle karakterist ikka ka.
Raskeks teeb hirmuga toime tulemise inimeste surve, minu küsitlemine selles paanika hetkes. Saage aru see EI OLE SEE HETK, kus aru anda teie päris või näideldud kaastundele või põlastavale imestusele.Totakas ära karda … ta ju AINULT nuusutab, mängib, hüpab tervituseks sinu peale. Sellised laused ja lisaks hulk igatmasti alavääristavaid märkusi otsa, et sul oleks eriti shitt olla, ega saaks keskenduda oma hirmuga toimetulekule.
AGA LÕPUKS LUGU ISE.
Kõmpisin läbi metsa maanteele, et minna linna. Maanteel kukkusin kohe hääletama. Üsna kiirelt peatuski auto, kui ukse avasin, vupsas sealt välja väike haukuv nähvits. Samal hetkel tundsin ära juhi, kes oli pisut tuttav ja jalust invaliid. Ikka raske liikumispuudega, ratastool, rulaator jt abivahendid autoni jõudmiseks. See liikumine oli tal vaevaline ja väga aganõudev. Et ma teda pisut tundsin, siis ka olin teadlik, et see koer oli tema elus KÕIGE tähtsam ja ainus kaaslane. Ma olin hirmust kange, aga samal ajal adusin – pole kedagi teist, kes selle sindrinaha autosse võimalikult ruttu ajaks. Maantee oli pikalt sirge ja mõlemalt poolt lähenes autode vool. Püüdsin koera koos omanikuga nimepidi meelitada autosse, see aga arvas et on mänguaeg ja jooksis ringiratast ümber auto ja kesk maanteele ka. Mu hirm, et Onu jääb minu pärast oma kõige kallimast ja ainast kaaslasest ilma, kasvas koheselt uueks paanikaks. NII ajasin MINA!!! kujutage ette, teda ümber auto taga!!!! Ise hirmust värisedes, pöörlesin ümber auto koeraga võidu, jalad harkis,põlvist nõks kõverad, tiira taara-vist arvasin, et nii on minestuse või nõrkuse korral turvalisem kukkuda. Ise jälgides Tln maanteel lähenevat autode voolu, mõistes et sekunditega ma seda nähvitsat autosse tagasi ei saa. Jäin kesk maanteed seisma, ikka veel jalad harkis, nagu hakkaksin spagaati tegema, sirutasin käed mõlema auto voolu suunale vastu, tehes käega stop märkke. Ja siis see lõbusat (tema arvates) ringmängu ümber auto mängiv peni jäi mu ette seisma ja mida tegin mina !!!!! Ma haarasin KAHE KÄEGA!!! ta kere kaskelt kinni, sirutasin käed endast nii eemale, kui sain ja jooksin ise hirmust röökides avatud auto ukseni.Viskasin nähvitsa autosse ja põmm uks kinni. Ise lehvitades sõida palun ära, sõida palun ära. Onu, aga soovis mind peale võtta, olin ju hääletanud teeääres. Ent ma, ei soovinud enam mingit sõitu koos nähvitsaga. Nii siis luuletasin, et unustasin midagi ja pean koju tagasi minema.
SEE pilt ise endast harkisjalu, tiira taara jooksust, ette sirutatud kättevahel haukuv muhvitaoline olevus ja paanikas mina röökimas ajab mind täna, naerma, aga toona istusin tunni kraavikaldal, et rahuneda ja pekslev süda, mis ajukäärude vahele oli kerkinud, omakohale rindu tagasi saada.
Kas see oli empaatia, süütunne või miski muu, mis pani foobiku sellist “KANGELASTEGU” tegema. Öelge teie.
P.S
Väga tihti kuulen arvamust, et kui sa kardad loomi siis sa vihkad neid. No EI VIHKA, aga kindlasti ei salli looma väärkohtlemist. Ma lihtsalt ei suuda neid katsuda, ega soovi neid enese lähedusse.