kolmas päev peale oppi üle elatud

Ma täna tegin seda pulli, et ma instas palusin, et kas keegi oleks nii lahke ja jagaks mulle enda tissipilte. Noh, et vahetult peale oppi ja siis veits hiljem, kui paranenud on. Nüüd jääb üle ainult loota, et keegi kunagi mu instasse sisse ei häki, sest seal on vähemalt ühe terve serveri jagu tisse. Aga no pidas siiski paika mu arvamus, et see mis mul siin praegu toimub on igati normaalne – kellel rohkem, kellel vähem paistes, aga üldiselt on kõigil samasugune seis. Kellel lapsed on ja piimapaisu kogenud on, teavad ilmselt täpselt, millest ma praegu räägin.

Kena igatahes näha, et juba paari nädalaga hakkab see paistestus üle minema ja tissid normaalsema kuju võtma, ma jään seda ootama. Mitte, et seal vahet oleks, sest hetkel on nad tihkelt sisse pakitud tugirinnahoidjatesse, lisaks on rindade peale tõmmatud mingi… rihm, mis neid allapoole suruma peaks.

Aga igatahes on täna teine päev peale oppi ja ma ei julge siin suure suuga hõisata, aga nii hull, kui ma lugesin, et osadel on, mul küll olnud ei ole. St jah, eile ja täna hommikul ärgates oli küll selline tunne, et keegi on mind pool ööd taburetiga rindu peksnud, aga kui ennast juba püsti ajasin ja rohud sisse võtsin, oli enesetunne juba nii hea, et käisin pesus, vahetasin riideid, pesin isegi külmkappi, sest seal juhtus üks piimaõnnetus. Et otseselt valus kuskilt ei ole, lihtsalt selline suruv ja pinges ja imelik. Ja no see ringi sahkerdamine ilmselt veel hea ei ole, sest mul hakkas kohemaid pea ringi käima ja pidevalt on tohutu uni ka peal. Täna jäin ka päeval lambist magama ja kes mind vähegi teab, teab ka seda, et ma ei maga peaaegu mitte iial keset päeva. Muus osas on täitsa okei olla, sain ise pea pestud, riideid selga ja kõiki muid asju ka. Eile õhtul ainult veits need haava kohad kipitasid, aga ei midagi hullu.

Ainuke asi, millest kopp ees on, on see pidev istumine. Reaalselt mida ma annaks selle eest, et full külili magada. Kuigi täna vaikselt korraks valgusin külili asendisse ja vandusin endale, et ma ei liiguta enam ennast kunagi. Kahjuks ma siiski pidin ennast liigutama ja teist korda mul sellesse asendisse tagasi imbuda ei õnnestunud. Mis seal ikka, homme proovin siis uuesti.

Ei teagi nüüd, muul juhul lisaks siia enne-pärast pilte, aga kuna ma ei taha siin lapsi hirmutada ja niisama tisse lehvitada, siis ma selle osa jätan praegu vahele ja peate leppima lihtsalt pildiga kassist, kes on mind terve taastumise aja lihtsalt hauda ajada üritanud, ehk siis mulle peale roninud ja hüpanud ja mu rohtusid laua pealt maha lükanud ja muud moodi märatsenud. Abiks ikka.