konkreetselt palju random juttu lasteaiast ja lotiimust ja elust
Eilse postituse peale kõik kirjutasid mulle, et kuidas nad armastavad mu vingu ja hala, et selle pärast siin umbes käiaksegi, hehe. Noh, täna võite siis rahumeeli selle postituse kinni panna, sest halada ei ole mul enam midagi. St, kui ma oleks eile sellest teemast kirjutanud, siis ma oleks halanud küll ja veel, aga ega ilmaasjata öelda, et hommik on õhtust targem, eks.
Seis siis selline, et eile ma olin põhimõtteliselt valmis ennast siia pahtlitolmu sisse oksa tõmbama, sest ma ei oska isegi kirjeldada seda, kui räme on elu, kus kõik asjad ja sa ise oled kaetud sellise kuiva, rõveda, sügelemaajava tolmuga. Aga siis tuli pääsetee ja selle päästee nimi oli Andra, kes hakkas suruma, et lähme Hiiumaale. Ja ma olin nagu… no muidugi lähme! Ma olen teile juba sügisel jaganud ühte head majutuskohta Hiiumaal, sinna samma me tagasi lähemegi! Muuseas, eriti äge oli sotsmeedias näha, kuidas tuttavad ja lugejad ka peale seda sinna mõnusale puhkusele läksid, tõesti väärt koht.
Lisasks sellele oli juhtunud täna jõuluime ja töömees oli täna igale poole kiled ette riputanud ja kuigi ta on ka täna plaate puurinud ja lõiganud ja igatmoodi tolmutanud, on seda siiski tunduvalt vähem, kui eelmine kord.
Teine asi, mille üle ma eile oleksin kohe mõnuga halanud, oleks olnud lasteaiakohad. Eile hakati neid kohapakkumisi laiali saatma ja mina eeldasin, et ka mina saan Lendele koha ja Martale koha ja… essugi. Ei saanud ma miskit. Noh, mõneti arusaadav, sest ma tahan Lende panna tasandusrühma ja neisse pole kohti kust jalaga segada. Seda enam, et ma veel nii pirtsakas, et tahtsin teda just siisamasse lasteaeda panna, kus Mari käib. Teised kaks tasandusrühma on Kristiines ja Õismäel ja nii kaugele oleks jube ebamugav teda viia olnud. Siis oleksin ma juba mõelnud, et ah, panen tavalisse rühma siis. Samas see poleks ka just parim valik olnud, sest kuigi Lende kõneareng on palju parem, kui Maril samas vanuses ja iga päev räägib ta aina rohkem, siis tunduvalt parem on ju tasandusrühm, sest isegi täitsa tavalise kõnearenguga lapsele ei jookse see logopeeditund iial mööda külgi maha.
Marta koha suhtes olin ka ma ise süüdi, sest ma nii pikalt unustasin teda sinna üldse kirja panna. Ma ei tea, miks ma sellega nii kaua viivitasin, sest tegelikult oli see paari klõpsu küsimus. Idioot olen, mis muud. Igatahes nüüd vaatasin, et ma olen järjekorras umbes miljoneis inimene, aga SIIS ma sain aru, et ma pean seal peale klikkima mingile nupule, mis ütleb, et ta õde/vend käib samas lasteaias, mis tähendas seda, et Marta sai eelisjärjekorda ja koht ongi olemas. Wohhhooo!
Jah, ma tean, et Marta on alles väike titt, aga sellegipoolest tahan ma teda sügisest harjutama hakata, sest Kardo ilmselt ikka mingi hetk nüüd läheb kuskile tööle ja ma päriselt ka ei istu päevad läbi siin hambad laiali ja vahi lage. Mul on raske isegi siis tööd teha, kui Kardo ON kodus ja lapsi hallata üritab. Üritab, sest enamasti nad miskipärast imbuvad ikka mulle ligi nagu magnetid ja tahavad, et just mina kõike teha aitaks ja vaataks ja ette loeks ja peale puhuks. Seega tundub mõte sellest, et ma saan ÜKSI KODUS olla ja tööd teha lihtsalt jumalik.
Aga kui ma poleks Hellikusse kohta saanud, siis ei oleks ma teda üldse kuskile pannud. Ma lihtsalt ei usaldaks oma väikest beebit elusees kuskile mujale. Hellikus on mõlemad mu lapsed käinud, ma tean seda lasteaeda, ma tean neid õpetajaid ja kõik on tuttav ja usaldusväärne. Seega halleluuja, mu kõik lapsed saavad kunagi lasteaeda!
Nagu ma tean, et hea ema praegu ohkaks, et ei taha oma tibulindudest eemal olla, aga olgem ausad, peale seda kus me oleme pmst jõuludest saadik kogu aeg nendega koos olnud ja null lasteaeda vahepeal, siis on kohati küll selline tunne, et tsau lapsed, emme läheb kirjutab ennast hullarisse sisse, baiiiiii! Ja kui tuli see kiri küsimusega, et kas teie lapsed hakkavad 18. mai lasteaias käima, või ainult osadel päevadel, või ei taha veel üldse tuua, siis hea, et ma capsiga ei vastanud: NAD ON PUNKT KELL KUUS IGA JUMALA PÄEV TEIL VÄRAVA TAGA!
Jah, ma armastan oma lapsi, aga kõik, kes on lapsevanemad, need teavad, kui palju lapsed päeva jooksul küsivad ja tahavad ja vaidlevad ja kraaklevad ja asju sassi ajavad ja solvuvad ja lõpuks ei jää muud üle, kui sa pead neid lohutama ja lepitama ja neile lugema ja neile seletama, et miks asjad on nii, nagu nad on ja rääkima, kuidas maailmaasjad käivad ja ise max kannatlik olema, isegi kui sa ühte juttu sada korda räägid, päevast päeva. See kõik ongi lapsevanemaks olemine ja see on kõik fine, aga neid on nii palju ja ma PEAN muid asju ka tegema ja lõpuks ma mõtlen, et kui keegi veel mulle kuskilt: “MAMMAAA!” karjub, siis ma suren närvivapustusse ?. See on muidugi omaette küsimus, et miks nad mind mammaks kutsuvad, aga just seda nad teevad. Iga kord kujutlen endale 200 kilost, rätik peas, memme ette. Aga noh, ju siis ma mamma moodi.
Niiet jah, andke andeks, aga ma viin nad lasteaeda ja pean ennast ilmselt kõvasti motiveerima, et neile normaalsel ajal järele minna (ma muidu lähen umbes 4 paiku, aga aed ju kuueni lahti ?). Niiet palun väga, võite mind nüüd kehvaks emaks tembeldada, aga ausalt. Siiber on ees. Kirsiks tordil oleks nüüd küsimus, et mis sa said neid lapsi siis nii palju, kui ei jõua tegeleda. See küsimus on kuld ?.
ÜHESÕNAGA. See postitus kipub jälle halaks ära minema, seega ütlen siia lõppu lihtsalt, et juba kahe nädala pärast on mu lotiimu (OMGGG) ja ma pean selle tarbeks vist Covid testi tegema minema. EIII. Ma kardan seda isegi rohkem, kui imu ennast, haha. Mu ainus lootus on, et äkki veel maikuu jooksul mingi seadus veel leebub nii palju, et ma seda osa tegema ei peaks. No absull ei taha, kui aus olla. Seda enam, et vaevalt, et perearst mulle selle jaoks saatekirja annab, seega ma pean selle õuduse ise kinni ka maksma.
Vähemalt saame homme Hiiumaale. Lähme koos piltsudega ja Andra tuleb meile veits hiljem järgi, suuremad lapsed jätame kõik kus see ja teine (orbudekodusse obv, sest me ei hooli) ja saame kuni laupäevani nautida Hiiumaad. Ma ei jõua ära oodata. Ja kui kõik läheb plaani kohaselt, siis tulen ma laupäeval tagasi ja mind ootab ees valmis vannituba ja koristatud maja (kui koristajal vaba on). Pliiiis, taevaiša, anna mulle see üks võit veel! Aga kui ma valima pean, siis poogen see koristaja ja vannituba, tee nii, et ma covid testi tegema ei peaks ?.
