Koolialguse ämbrid: “Tahaks kõik kooliasjad kokku osta”

(jagan teile ka ühte artiklit, mis Prisma koostöö raames tehtud sai!)

Kui peres alustab kooliteed juba teine laps, võiks eeldada, et vanematel on kõik
kontrolli all ja stressi vähem. Ometi tunnistab Mallukas ehk Mallu Mariann Treimann, et ka teise lapse koolitee alguse eel oli närvikõdi ikkagi tunda. Lihtsalt teistsugusel moel.

“Ega see, et üks laps on juba koolis käinud tähenda, et sa oled automaatselt mingi
asjatundja,” ütleb Mallukas, kelle lastest kaks käib tänaseks algklassides. “Ikka tekib
ilmselt viimase hetke paanika, kas kõik kaaned on õiged, kas pliiatseid on liiga palju
või hoopis liiga vähe või kas laps on vahepeal kasvuspurti visanud nii, et kooliriided
enam selga ei mahu.”

Eelmisele aastale tagasi vaadates selgus, et kõige raskem polnud mitte lapsega
koos matemaatikaülesannete tegemine, vaid panna vastu kiusatusele osta neile kõike, mis on ilus: “Ausalt, ma ei tea, kas see on mingi nostalgia sellest, et vanasti valikut polnud, aga esimesel korral tahaks ise lapsele kõik asjad kokku osta. Kooliasjad on nii värvilised ja armsad, et paned käru endale märkamatultki täis.
Lõpuks on kodus rohkem vildikaid kui lapsed neid elu jooksul kulutada jõuavad,”
naerab ta.

Teine ring: vähem paanikat, rohkem süsteemi

Nüüd on Mallukas koolieelses ostlemises juba süsteemsem. “Olen õppinud, et kõige
paremini toimib see, kui koostad nimekirja. Kool saadab küll mingi listi, aga sinna ei mahu elulised asjad nagu markerid, mis pole ära kuivanud, varupinal, varusussid või see igavene kaduma kippuv kleeplint, mis on hädavajalik õpikutele paberi ümberpanekuks,” ütleb ta. Lisaks on sisse tulnud perespetsiifilised reeglid. “Meil kehtib kuldreegel – kui üks saab, siis peab teine ka saama. Ja parem oleks, et
samasuguse! Muidu on draama, et kellel on ilusam vihik või lahedam pinal.”

Kõige olulisemaks peab Mallukas siiski lapse kaasamist: “Kui laps saab ise valida
oma asjad, olgu selleks kaaned, kott või pinal, siis hoiab ta neid paremini. Ja ausalt,
jaekettides, meie puhul Prismas, on nii suur valik, et isegi kõige nõudlikum teise
klassi esteet leiab endale sobiva disaini.”

Praktilised nipid ja üks rahustav soovitus 

Pärast kahte kogemust lapse esimesse klassi saatmisega on Mallukal selged
soovitused teistele lapsevanematele. “Esiteks – alusta varem. Ma tean, et see
tundub elementaarne, aga ise olen ka olnud see inimene, kes 31. augustil otsib poes
viimast vajalikku vihikut ja mõtleb, kas see “peaaegu sobiv” ikka kõlbab mu lapsele.”

Mallukas lähtub ka mõttest, et ostab esmavajaliku korraga ära ja ülejäänud asjad
jooksvalt. “Ostan ka veidi suurema tagavaraga asju, sest olen õppinud, et ega see
väike varu koolitarbeid leiba ei küsi. Ikka lihtsam, kui poodi joosta,” sõnab ta.

Lisaks kinnitab ta, et vanemad ei peaks end erinevate poodide vahel jooksmisega
hulluks ajama. “Mina näiteks ei teadnudki, et ka Prismas müüakse barefoot
jalanõusid! Samuti saab kõik vajalikud snäkid kooliks kätte, vihikutest-vildikatest
rääkimata.”